Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen saatejuht Maarja Vaino ja seekord juba ilma Peetrita, aga saadame Peetrile igal juhul tervitusi. Minuga koos on Tallinna stuudios meremuuseumi teadur-koguhoidja Priit Lätit tere, Priit. Tervist. Ja meiega koos Tartu stuudios on Tartu linnamuuseumi peavarahoidjaga Jeeser. Tere Kaie Tähe. Tänane saade läheb meil eetrisse ette salvestusena, sest et päeval, mil see eetris kõlab ehk siis reedel on Maarjamäe lossis käimas suur muuseumide aastaauhindade konverents ja kaala ning muuseumitöötajad viibivad seal. Ja nagu sissejuhatusest võibki arvata ka meie tänase saate teema on muuseumid aga natukene spetsiifilisemalt vaatenurgast kui üleüldiselt. Aga milles täpsemalt, seda kuuleme siis peagi enne seda ma teeksin ka meie traditsioonilise kultuuriajakirjanduse tutvustuse, mis kipub olema täna natukene kesine, sellepärast et kolmapäeval, mil me seda saadet salvestasin, ei olnud minu käsutuses Piega Õpetajate lehte küll aga minuni jõudnud jaanuarikuulooming, mis on erakordselt sisukas. Kuigi me ütleme seda vist muidugi peaaegu iga kord, kuid väga head luulet leiab Maarja Pärtna Mats Traadi vabandust, Mats Traadi pole luulevaid mõisa novell Asko Künnapi sulest, Holger kantsil on väga hea lugu Konstantin Päts-ist pealkirjal vaikne patsient. Joonas Hellerma kirjutab Tammsaarest ja tähistatakse ka Mati Undi 70 viiendat sünniaastat, mis algas siis esimesel jaanuaril 2019. aastal, nüüd nii et, et ma usun, et kes vähegi pole endale veel ikka vaatamata meie soovitustele loomingut tellinud, siis kas tellida või siis minna ja endale poest hankida. Meie aga läheme nüüd saate põhiteema juurde, ehk siis muuseumide juurde. Vasar jätkame kultuurisaatega vasar ja, nagu öeldud, tänase saate teemaks on muuseumid, aga mitte üleüldisest vaatenurgast, vaid tahaks keskenduda niisugusele muuseumi ühele minu meelest jätkuvalt põhitegevusele nagu kogud ja ka mitte lihtsalt kogumise vaatenurgast kui sellisest, vaid vaadates tänapäeva maailma, mis on ikkagi väga selgelt orienteeritud tarbimismentaliteedile, kus aina enam toodetakse, kus aina enam innustatakse tarbima ja kus aina enam tuleb peale uusi asju siis olen palju mõelnud selle peale ja tegelikult loomulikult mitte mina, vaid enamik muuseume on palju mõelnud selle peale, mida nendest asjadest võtta, midagi kuidas peaksid muuseumid, mis on orienteeritud kogumisele ja säilitamisele selles asjade virvarris, orienteeruma ja suutma välja selekteerida siis seda, mis tasub kogumist ja säilitamist tulevastele põlvedele. Ja selle teema üle arutlemiseks olen siis kutsunud siia, nagu juba öeldud, meremuuseumi teadur-koguhoidja Priit Lätti ja Tartu linnamuuseumi peavarahoidja Kajeeseri nüüd enne kui me selle laiema teema juurde lähme, võib-olla siiski ka küsimus kogude kohta, kui selliste kohta üldiselt muuseumid said alguse kogumistegevusest erakollektsioonidest. Aga muuseumide kuvand on ju aja jooksul ka väga palju muutunud, et praegu räägitakse muuseumidest palju rohkem näitustega seoses publikuprogrammidega seoses sotsiaaltegevustega seoses haridustegevustega seoses ka meelelahutusega seoses. Et kust need kogud üldse paiknevad tänapäeva muuseumi sellises identiteedis ja, ja kuvandis. Kaie. Teine ots lahti ja see on hea küsimus. Nendes küll räägitakse väga vähe. Aga samas on oluline osa muuseumist ja kui mõelda sellele, et kui palju ressurssi, kui palju vahendeid muuseumis kulub kogude peale siis tegelikult on see küllalt oluline osa muuseumi tegevusest. See on selline osa, mis on nagu jäämäepealne jäämäe tipp on üleval, need näita seda ka tegelikult kogud on siiski need all see ülejäänud osa ja ega siis see kogumistegevus, mis omal ajal oli, see käib täpselt samamoodi edasi ja, ja selline dokumenteerimine, kogude töö käib samamoodi edasi. Ainult seda on tõesti keeruline ja, ja raske tänapäeva inimesele seletada. Ja võib-olla ongi need kogud jäänud tavakülastajad tavavaataja jaoks ning selle tahaplaanile priid. Kuidas sina arvad? Noh, kui kui öeldi, et kogudest räägitakse vähe, siis võib-olla kogudest räägitakse või kogudest kuuldub väljapoole vähe ja ka muuseumi sees räägitakse kogudest väga palju täpselt sellel põhjusel mida Kaia Jesper ütles, sellepärast et kogu see töö ja ressurss, mis läheb selle kultuuripärandi säilitamiseks muuseumi sees, on lihtsalt väga suur ja, ja see on ka õige, et ilma koguda, et ta ei oleks muuseumi sellepärast, et midagi ei ole teha. See materiaalne kultuur, mida muuseum säilitab, ongi terved, tegevuse alus ei ole võimalik. Või vähemalt. Ma arvan, et ei ole võimalik teha head näitust ilma kogudeta ilma nendesamade eksponaatidega, mida muuseum säilitab, sest mida sa seal muidu näited. Nii et jah, teine aspekt on, on see, et kui, kui kogudest räägitakse vähe, siis tegelikult see teadmine, et muuseumid koguvad asju, on, on endiselt olemas, sellepärast et vähemalt minu enda kogemus on küll see, et muuseumisse pakutakse võrdlemisi tihti esemeid. Nii et et õnneks ei ole niimoodi, et muuseumid seostatakse ainult lõbusate meelelahutuslike näitustega, vaid ikkagi see kogumisfunktsioon on alles teada. Aga siit nüüd ongi kohe hea liikuda edasi selle asjadeteemaga, et siin kunagi tehti üks minu meelest aga päris menukas mängijat võidab see, kellel surres rohkem asju, et noh, selles mõttes kindlasti muuseumid on võidumehed aga inimesed tahavad ka kogu aeg uusi asju ja kõik ei mahu ära ja kas need, need samad inimesed, kes tulevad muuseumisse, midagi pakkuma, kas nende hulgas on ka neid, kelle puhul tundub, et lihtsalt kodus koristasin kappi õudsalt hea nagu oma kola muuseumile ära pakkuda, sest et noh, vanad asjad ikka, et muuseum peab kõik vastu võtma, et kuidas, kuidas teil see kogemus on, kas muuseumil on tegelikult õigus keelduda nendest asjadest, mida pakutakse? Jah, ma võtan esimese vastamisõiguse endale, et et loomulikult on muuseumil õigus keelduda ainult, see on niisugune väga delikaatne teema, mille puhul siis sa pead suutma ära põhjendada, miks sa keeldud. Kindlasti ei saa öelda, et ei, ma lihtsalt ei taha neid või need pole väärtuslikud, selleks et võib-olla meile võib tunduda, et inimene tõi oma vana kola ära ja kuhu seda ikka mujale panna kui muuseumisse. Siis teinekord vastupidi, tema arvates on see hoopis väga vähe oletuslik asi, mis tal on leidnud. Ja, ja seetõttu on jah, muuseumil olemas oma kogumispõhimõtted ja seal on tegelikult kirjas ilusti ka valikukriteeriumid nii hätta kui on lihtsalt mõnikord viidata nendele ja öelda, et ei, et meie muuseum segamata ei kogu, et see on küll põnev. Aga aga kahjuks jah, et me ei saa seda vastu võtta, nii et noh, et see, see võimalus on meil alati olemas ja pakkujaid on loomulikult, aga, aga pakkujatega on ka vist niimoodi, nagu ma olen vaadanud siin muuseumis töötades pikemat aega, et et kipuvad olema tihtipeale nagu ühed pakkujad, et me arvame, et kõik inimesed käivad ja pakuvad, see sugugi nii ei ole, need on siiski osad osa inimestest, kes käivad ja teavad, et muuseumisse lubassi pakkuda. No kuidas meremuuseumiga on, kas? Meremuuseum peab kõik vastu võtma, mida meri pakub, meri on ju tänapäeval täis ka igasugust kola lausa plastikuga on suured probleemid, et, et kas, kas lisaks nendele konkreetsetele asjadele, ütleme, konkreetne plastik kui selline ei ole väärtuslik? Loomulikult pigem on ta nuhtluseks seal meres. Aga samal ajal asjade kõrval kogutakse ju ka teadmisi hoia, kuid seda nii-öelda mentaalset kultuuri. Et kas, kas ka sellised asjad võivad leida osa kogust lihtsalt informeerimaks, et inimkond sellel ajahetkel oli sellises staadiumis? Jah, aga siin ei ole vist juhust, kus kus mõni meremees tuleb, istub maha ja ütleb, et nii, nüüd ma räägin teile, kuidas me tänapäeval merd sõidame, kuidas see töö käib? See on ikkagi pigem mingisugune välja mõeldud ja planeeritud kogumisaktsioon. Et kui esemeid seostatakse muuseumiga, käiakse neid vähem või rohkem pakkumas, siis selline suurem taust, mida muuseumiesemetele vajab, see tuleb ikkagi ise sinna juurde koguda ja uurida. Nii et et jah, merendus on spetsiifiline valdkond ja üks näide, mida me oleme teinud, on see minu päev merel kus me valdavalt üritasime kätte saada just meremehi. Ehk siis, et mismoodi näeb välja madruse tööpäev, mehaaniku tööpäev ja nii edasi. Et see on selline info, mida mingis mõttes väga raske hankida, sellepärast et kui, kui inimese käest küsida, et noh, kirjeldada siis oma tööpäeva, siis enamasti kehitab õlgu ja ütleb, et noh, tavaline päev. Aga mõni aeg hiljem võib selline tavaline info või tavalised tegevused olla olla ülimalt väärtuslikud. Nii et, et seda mentaalset või jah, mentaliteedi lugusi ja taha tuleb rohkem ise otsida. Tõsi, on, on juhtumeid, kus on on üle antud näiteks kirja pandud mälestusi või või mõne juhtumi kirjeldus näiteks vana meremees tänapäevaks meie hulgast minuteada lahkunud andis üle kirjelduse sellest, kuidas nad siis said kunagi hädasignaali ja pidid minema laeva meeskonda päästma ja see oli, merel tuleb kõike ette, aga see oli tema jaoks ikkagi nii märgiline sündmus, et ta pani selle omakäeliselt kirja ja, ja siis see jäi talle kuhugi sinna sahtlisse ja kirjut kirjutiste hulka ja kunagi saabusse meremuuseumi. Niimoodi tuleb ka seda infot. Kaie, sa mainisid inimesi, kes korduvad, kes käivad muuseumidel oma oma esemeid ja asju pakkumas. Kas muuseumide koguhoidjatele on olemas ka sellised oma võrgustikud, et et hea küll, et inimene ei tule ise pakkuma, aga on teada, et näiteks kuskil on kui nüüd mõni vanaproua või vanahärra, kelle korteris võib leida imelisi vastavalt siis kas eestiaegseid või noh, tsaariaegseid enam ilmselt mitte, aga aga mingeid esemeid, et, et kuidas tegelikult jõuda esemetele, mis muuseumile võiksid spetsiifiliselt huvi pakkuda ja mis ei ole nii kergesti, oleme leitavad kuskilt. Muuseumidel on loomulikult muuseumikogutöötajad, peavaluhoidjatel on omavahel väga hea võrgustik. Et kui me leiame, et meie muuseumis midagi ei sobi, võimel leiame, näeme, kuskil on midagi olemas, siis me loomulikult helistame ja kirjutame, pakume teisele muuseumile, noh, lisaks on meil midagi ei ole teha, aga seesama veebipõhine süsteem võimaldab meil alati vaadata ka, mis teises muuseumis on ja, ja selle järgi ka oma kogumiskorrigeerida. Ja ütlen, et seesama mäng, et võidab see, kellel on surres rohkem asju, et see muuseumite puhul tänapäeva materjali kogudes ma tahaks hoopis teistpidi öelda, et võidab see, kellel on paremini dokumenteeritud kogud. See tähendab seda, et me juba väga-väga kriitiliselt üldiselt vaatame, mida me kogume ja palju me neid asju kogume. Et poole olulisem on see, et saada selle kogutud asjaga kätte siis ka võimalikult palju lisateavet ja mitte ainult siis selle omaniku kohta kasutamise kohta. Aga oletame selle kohta, kust teid pidi see asi on näiteks muuseumisse jõudnud või miks ta üldse on jõudnud, kes on kogunud, kas ta mingi projektiga seoses kogunud, kes kirjutas projekti, kes rahastas projekti, need on kõik tegelikult niukene lisataust, mis on hästi oluline. No 50 100 aasta pärast, et siis tõlgendada seda kogutud selleks, et eks ju näeme omamoodi asju ja, ja paneme omamoodi asja tähele ja ja teatud mõttes on need kogud, midagi ei ole teha. Nad on subjektiivsed, et me püüame võimalikult objektiivselt ja läbi mingite teadusprojektide neid teha, aga, aga kõik me oleme inimesed omast ajast ja noh, see on paratamatu, aga mida paremini me suudame siis seda taustinfot dokumenteerida kirja panna, seda parem tulevikus seda kasutada. Ja no sa praegu nii ilusasti mainisid ära, et me oleme kõik oma ajast, et me kuulame ära esimese muusikapala tänases saates, mille oledki sina, Kaie välja valinud ja võib-olla sa paari sõnaga räägid, miks sa selle loo valisid, see on siis Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa lugu Sulle kõik nüüd ütlen. Tähendab looma valisin eelkõige sellepärast, et see on niukene 60.-te aastate lugu ja minu jaoks hästi oluline. Sellepärast et minu lapsepõlv tegelikult pöördus sellise muusika taustal ja, ja selle looma tegelikult võtsin, sellepärast et minu lapsepõlv oli isenesest seitsmekümnendates aastates. Aga see ongi nüüd väike nihe, et, et mis on alati olemas niukene, kirjalik materjal, dokumenteeritud materjal ja kuidas siis reaalses elus tegelikult see materjal kasutusel on või tegelikult siis inimesed elavad. Et tore on see, et jah, et see 60.-te aastate laulud need olid vaat meil seitsmekümnendatel aastatel kodus alati kuulatavad. Nii et see on mõnes mõttes nagu nagu niuke. Ajaline nihe on siin ilusti näha ja, ja midagi ei ole teha, see tõenäoliselt on kujundanud jah, minu arusaamise maitset. Kuulame lugu. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino, minuga koos on Tallinna stuudios meremuuseumi teadur-koguhoidja Priit Lätti ning Tartu stuudios kõneleb meiega Tartu linnamuuseumi peavarahoidja ka Jeeser. Ja me räägime muuseumidest ja kogumisest ajastul, mis on täis asju ja, ja meil tuleb aina hoolikamalt valida, mida muuseumid otsustavad säilitada, sest et nagu me teame, mis muuseumi põhikogus vastu võetud, see peaks seal säilima igavesti. Aga Meil ennem muusikapala kuulamist oli juttu sellest, et, et muuseumid on otsustanud koguda juba võimalikult vähe, sest et asju on tõesti nii palju. Kuidas need otsused nüüd ikkagi sünnivad, et mis on väärt säilitamist, mis on väärt kogumist. Et meremuuseumil vist on natuke lihtsam neid otsuseid teha, kui näiteks linnamuuseumil, mis peab, peab tõesti võib-olla kogu seda eluolu koguma või kaardistama või, või ei ole nii, kuidas meremuuseumiga on, kas teil on ka suuri probleeme? Ja hea öelda või keeruline öelda, sellepärast et valdkond on spetsiifilisem ja, ja võib tunduda, et on natuke lihtsam, võib-olla ongi lihtsam. Aga ega selle spetsiifilise valdkonna sees on ka piisavalt palju küsimusi. Mida ja kui palju ja kelle käest koguda ja üks asi, mida ju meremuuseum teeb. On selline ütlus meie majas, et, et suur osa meie kogudest on vee all. Ja allveearheoloogia on tänapäeval muutunud selliseks, et just nimelt säilimise huvides ei taheta eriti palju asju enam üles tuua. Arheoloogia ja teatavasti on üsna destruktiivne teadus ja, ja müstilised tikuvad uurimise käigus hävima paratamatult. Nii et tänapäeval needsamad enne räägitud dokumenteerimise meetodid on muutunud nii heaks ka vee all et ülestoomise asemel konserveerimise asemel ja siis hoidlas säilitamise asemel me tegutseme koha peal. Üritame infot, et jätta sinna, kus ta on võimalikult palju. Ühtepidi see, et säilitamine ja konserveerimine on keeruline ja kallis, teistpidi me elame ikkagi optimistlikus lootuses, et tulevikus on inimesed, uurijad, palju targemad ja palju parema tehnikaga varustatud ja saavad võib-olla sealt. Kuulge, te võtate need veealused objektid ikkagi reaalselt oma kogudesse arvele. Nad ei ole kogudes arvel, selles mõttes, nagu on teised museaalid, mis seal hoidlas või jah, muuseum hoiab oma kogusid digitaalsõna muuseumite infosüsteemist, siis meil on sellele lisaks olemas vrakiregister, mida me hoiame ja täiendame. Ja mida me siis täpsustame ja uurime ka teiste ametkondade abiga vajadusel. Nii et, et meil on natukese jagunemine teistmoodi. No kui meremuuseum tõesti peab oma ütleme siis tinglikult osa kogusid hoidma vee all ja kogude üks eesmärk on siiski neid ka maksimaalselt vahendada ja inimestele näidata. Kas on tõenäoline, et tehnika arenedes tulevikus, või olete te näiteks isegi teinud sihukseid eksperiment, et, et see veealune maailm ise ongi näitusesaal, kuhu te, inimesed viite vaatama neid oma tinglikke kogusid? Neid eksperimente on tehtud ja siin on kaks võimalust, et kui on lihtsalt ligipääsetav piirkond ja inimesena oskab sukelduda, siis on tal mõningaid objekte võimalik külastada, see praktika on paljudes riikides levinud ja, ja vaikselt juurdub ka Eestis. Ja noh, teine võimalus on mida samuti tehakse tänapäeval, on pöörduda kõikvõimsa tehnoloogia poole ja viia inimesed siis virtuaalselt vee alla. Et need, need võimalused on tänapäeval nii head, et. Me tegelikult lennusadamas katsetasime seda, meil oli avatud allveearheoloogia elamisruum, kus suur osa tegevust toimus vee all. Oled nagu hiiglassein, on nagu hiiglaslik akvaarium ja sa oled seal Kalade, allveerobotite ja kõige muuga enam-vähem samal kõrgusel. Ja inimestele meeldis, tundub, et inimestele meeldis. Nii et võib-olla siis tulevik ongi kuskil otsapidi otsapidi vee all ja, ja muudes virtuaalruumides, aga, aga Kaie nüüd ühe linnamuuseumiprobleemid on küll hoopis teistsugused. Et teil vist on pigem see probleem, et asjad on liigagi hästi kättesaadavad ja, ja pigem need valikukriteeriumid peavad olema väga selgelt läbi mõeldud. Jah, tegelikult Tartu linnamuuseumil muidugi on ka terve kogu, mis ei ole kätte saada, on ju arheoloogiakogu, kus samamoodi kehtivad samad nõuded ja samad põhimõtted nagu nagu meremuuseumi puhul, et kõike ei võeta maa seest välja, mõni asi säilib seal paremini. Aga kaardistatakse üles, kuid teiste kogude puhul on meil tõesti see valiku kriteeriumit väga täpselt paigas ja ja suhteliselt kriitiliselt vaatama asjadele, aga mis mulle endale meeldib tänapäeval on see, et et kui vanasti öeldi, et muuseum või muuseumikogud on peavarahoidja nägu siis see ei ole üldse hea, tegelikult seal läks ühe muuseumikogud, ei tohi olla ühe inimese nägu. Ja, ja tänapäeval on olemas meil kogude komisjon, kus on siis kolm liiget ja vajadusel kutsume kedagi juurde. Tegelikult kõik need asjad, mis me siis oleme, muuseumisse on tulnud, et me ei vormista neile kohe mittevastavate aktivaid, teeme ennem eelregistreerimislehe, seejärel tuleb kokku komisjon ja, ja siis me arutleme ja vaatama ja mõtlema, kas võtta, kas võtta püüame anda niukse hinnangu, mille võrra ta siis meie kogudes oluline on. Kas see on abiks mingi ajaloo tõlgendamisel tulevikus ja kas ta säilib. Üks moment on muide ka esemete vastuvõtmisel see, et kui ese on ikka väga halvas olukorras, siis muuseum ei saa võtta endale seda vastutust. Et ta võtab selle eseme vastu, teades, et ta ei suuda seda säilitada, seda noh, see on nagu siis asjatu. Ressursi raiskamine, võtame hoidlasse, aga samas ei suuda säilitada, on ju väga väärtuslikud muidugi digiteeritaks elasse. Aga, aga see, et ma tahan seda öelda tänapäeval on nagu hea see, et mida laiem on kogujate ringmuuseumis seda parema tulemuse me tegelikult saame ja seetõttu ongi, väga, jääbki inimesed pakuvad samas iga muuseumi teadur-koguhoidja võib omale poolt pakkuda, leida midagi muuseumile, mis oleks väärtuslik. Aga oluline on, selle asja juures on alati see, et inimene põhjendab ise see, kes leiab, et see võiks muuseumisse tulla näiteks muuseum, teatrikoguhoidja, siis ta peaks suutma ära põhjendada, ise ära põhjendada, miks see meie muuseumile oluline on. Selle pärast, nagu ma ütlesin, et igaüks on omast ajast ja oma nägu ja oma arusaamadega, nii on ka tegelikult muuseumi sees võib olla kolm, neli inimest, aga meil kõigil on tegelikult mingi oma nägemine asjast ja, ja mida kiirem seal, seda parem tegelikult tuleviku jaoks. Aga lihtne mõelda, et näiteks teise maailmasõjaeelsed asjad või veelgi vanemad asjad, et need tunduvad meile juba igal juhul väärtuslikud, kuigi paljud asjad on juba kogutud ja tingimatu, ta ei ole väärtuslik, kui kogus on juba sama asi olemas ja, ja hea, heas korras ja nii edasi. Aga räägime päris lähiajaloost, näiteks 90.-test aastatest või, või nullindate algusest või kasvõi tänasest päevast mis tundub väärtuslik, kuidas me tunneme ära need asjad, mis oleksid väärt, et me praegu ikkagi otsustame nad võtta meie niigi väga piiratud fondidesse, sest et kõik asjad võtavad ruumi, võtavad ka juba aega ja raha, nagu räägitud. Et kuidas otsustada, mis praegu on väärtuslik. Jah, see on, see on nüüd see koht küll, et kus tegelikult kogumise üks osa on ajafaktor, et tegelikult on väga hea, kui teatud aega mööda ja siis saame hinnata ta kas on väärtuslik või ei ole noh, see 90. on juba juba selline aeg, et kus aeg on ju juba mõnevõrra möödunud. Linnamuuseumi puhul on muidugi see, et me püüame siis läbi meie kogude jäädvustada linna muutumist, linna kujunemist, linnaga seotud linnavalitsus tegevust linnas toimunud üritusi. Et, et need on nagu need allkriteeriumid, mille järgi me siis nagu midagi valima, et ütleme niimoodi, et et tegelikult on kogumispõhimõtetest teatud teemad paigas ja nende teemade all me siis püüame leida ka siis kaasajast esemeid. Aga, aga hästi tore on minu arust see, kui kui mõnikord mõni linnakodanik ise pakub midagi kasvõi digitaalse foto näol muuseumile. Et see on jälle see külge, et noh, mida siis linnakodanik on tähele pannud, mis talle on silma jäänud, mis tuleb ka jäädvustada, mis on ka väga põnev ja nende esemete kaasaegsete esemete puhul, et et kahjuks on niimoodi, kipub olema, et, et nagu me alustasime, et ega säilita talvise hoiustamise töö on väga suur, et noh, see kõik peab olema sellega vastutustundlik, et meil pole mõtet koguda hulga asja kokku, kui me ei suuda neid säilitada. Ja, ja võib-olla siis tõesti niukseid märgilisi asju püütakse koguda, et noh, on teada, et vot selle selle kaudu, mida, mida laiema kontekstimaa ühesõnaga mingile esemele saanud, seda parem. Aga kui vabad käed Tegelikult muuseum oli üldse valida, mida nad koguvad, sest kuigi osa asju tuleb võib-olla annetustena ja osa on, võib olla võimalik leida suhteliselt soodsalt. On ju ka väga kalleid esemeid, mida muuseumidele vaja soetada, alates kunstiteostest või ma kujutan ette, et ka meremuuseumis on mõned väga kallid objektid, mida on vaja soetada. Et need kogude täiendamise vahendid ehk siis raha on ju alati vähevõitu. Et kas kogud võivad kujuneda pigem seetõttu välja sellest, mida saab tasuta ja seetõttu seda valikut ei olegi nii palju või on ikkagi võimalik seda omavahendite raames selgelt suunata. Väga raske küsimus, jah. Alati on Solekki tasuta, aga raske küsimus ja väga rasked valikud. Ja läbirääkimiste küsimus, sellepärast et ühtepidi kultuuripärand on hindamatu. Teistpidi me peame tõesti oma kogumispoliitikast ja ja võimalustest lähtuvalt vaatama, et mida me endale lubada saame on ka keeldutud, on ka tehtud süda kõvaks ja ikkagi need kulutused ära tehtud, et et see väga väärtuslik museaal tulevane museaal siis endale saada. Nii et. Ma arvan, et siin ei ole ühte retsepti või ühte moodust seal väga konkreetsest juhtumist sõltuv. Kas tuleb pähe kohe mõni näide, kui on süda kõvaks tehtud ja hästi kallis ese soetatud? No mõned mõned fotokogud nende osas ma ei ole asjatundja rääkima, aga mõned väga haruldased pildimaterjalid näiteks laevade inimeste tegevuste kohta, mida, mida lihtsalt ei ole kogus. Näiteks kui leitakse esemeid, noh, jälle, et kui oli enne küsimus, et kas te võtate vastu kõik, mis meri annab siis kui leitakse esemeid, siis väga tihti nende eest nagu väga tasu ei taheta. Aga ka seal on tegelikult see otsus, et mis me siis nüüd teeme ja ja kuidas me nüüd käitume ja kas, kas ese peaks hoopis minema kuhugi mujale. Nii et on, on vahel olnud ka nii, et läheb rannarahva muuseumisse, näiteks? Iga üksikjuhtum tulebki vaadata eraldi. Kuidas teiega on, Kaia? Noh, jah, meil on ka olemas mingid summad eraldatud iga aasta ostudeks. Jaga konserveerimiseks. Aga need on tõesti niivõrd piiratud summade, et näiteks igasugused saidid, kus pakutud taks vanakraami ja kus me võime leida, et võib-olla see võiks meie muuseumile sobida. Ega me seal nagu väga võistelda ei suuda küll me oleme ka ostnud, aga mitte nüüd väga kalleid asju õnneks ei olegi vaja olnud osta. Selleks linnamuuseumil on kah küll kunstikogu, aga meie kunstikogu on, on natukene teise sisuga, kui on näiteks Eesti kunstimuuseumi kunstikogu, kus kindlasti on hinnalt väärtuslikumad asjad, kui meile jõuavad. Ja see ei tähenda sugugi, et nad tegelikult meie kunstikogus olevad asjad ei oleks väärtuslikud, nemad on jälle teise nurga pealt väärtuslikud. Aga nende esemetega on, on õnneks sedapidi. Nii mõnigi kord annab mõnele inimesele, kes tuleb pakkuma eset, ta tahaks seda nagu müüa, muuseumile annab tegelikult natukene selgitada, kodus tööd teha ja lahti rääkida, et tegelikult vaadake selle, kui te tooteesemest mingi eseme läbi selle, te säilitate ka iseennast ja, ja nii mõnigi kord olema mõne asja saanud natukene odavamalt, kui on esialgu pakutud. No viimane näiteks näide, mida me, kus me siis ei osalenud või algas sellest, et Tartu külmhoone punalipp oli pakkumisel. Hind läks selliseks, et aasta lõpus me ei saanud seda endale lubada ja, ja meie poolt jäida omandamata, ega ma täpselt ei teagi, kus ta siis hetkel praegu ja kelle käest ta on. Aga samas kui on midagi jälle, meil on laulupeomuuseum olemas ja, ja laulupeomuuseumiga on tore see, et seal on oma kogukond tekkinud ümber, kes pakub materjali ja kogub materjali ja ja sedasi kogu täieneb. Ja väärtuslike esemete puhul me loomulikult pöördume kultuurkapitali poole ja teeme rahataotlusi selleks, et muuseum on ikkagi tänapäeval ka väga niukene projektipõhine, et, et tihtipeale me lihtsalt Pöördamegi ja küsime raha juurde. Kas oskate öelda, kas kummagi muuseumi son olemas nagu nimekiri mingisugustest haruldustest, mille, kuidas siis öelda turule jõudmisel kogu aeg silma peal hoitakse, mida muuseumid väga tahaks endale iga hinna eest soetada või on, tundub, et niukse harulduse ette sattumine on pigem juhus, et põhiliselt on teil nagu juba. Kaetud siin seda kindlasti ei saa öelda, et kõik on kaetud, aga, aga ei, sellist nimekirja ei ole. Noh, tõenäoliselt on sedapidi, et ega tänapäeval ju nii väga jahitagi just nimelt neid haruldasi objekte, et see kogumine on ikka nagu teemapõhine ja, ja oluline on see, et teatud teema teatud ajastu saaks kaetud. Et see mingi üksikese on kuskil sisenemas väärtuslik, enne seda just ilmtingimata tahame saada. Ei, sellist nimekirja meil küll ei ole, jah. Ma tean näiteks seda, et me oleme teinud nüüd see aasta, tegime just ühe, ühe inimesega sellise hiil vastuvõttu, et tema annab need esemed siis, kui teda enam ei ole. Noh, meil on nad kaardistatud ja vaat seda me oleme küll teinud, et kui meil on teada kuskil, et on asju, mida me tahame saada, siis meil on võimalik nad teha endal teabe registreerimislehel ära kaardistada, inimese kontaktid juurde panna ja siis ajapikku vaadata, kas meil õnnestub neid kätte saada. Aga meil on teadmine olemas, ühesõnaga selle üle Teadmise juurde sobibki puudutada veel ühte teemat, mida me küll jõuame pigem põgusalt mainida, sest et varsti hakkab saateaeg otsa saama. Aga see on siiski digitaalne kogumine, digitaalne pärand sellepärast, et, et üks asi on see asjade maailm ja nagu ma aru saan, siis nii nagu muuseumides on selle üleskutsega inimestel soetage vähem asju endale. Aga kuidas on nüüd selle lõputu internetiga ja selle digitaalpärandiga, mida koguvad muuseumid sealt ja kuidas nad seda säilitavad, et et ma saan aru, et, et meremuuseum näiteks on kogunud lugusid kas need lood kuidagiviisi kogute hääl salvestustena panetanud kuskile pilve rippuma, aga mismoodi te veel kogute, kas te hoiate näiteks pidevalt silma peal mingisugustel Ki blogidel, vestlus paikadel või kodulehtedel, kus, kus liigub sellist infot, mis, mis teile võiks huvi pakkuda? Sellist väga aktiivset digitaalset kogumist meil ei ole. Need, mis see küsimus, pigem mütoloogiline, et kui kellelegi käest on intervjuu võetud või kedagi on, on filmitud ja see intervjuu noh, näiteks audiofail siis noh, loomulikult neid säilitatakse, loomulikult säilitatakse nende litereeringuid. Ega sa, digitaalne säilitamine on tegelikult väga keeruline, sellepärast et ei ole häid lahendusi ja, ja see on kogu maailmas nii uus ja kõik alles katsetavad ja proovivad. Et noh, kõik need ohud, mis digitaalse säilitamisega kaasnevad noh, alates kõvaketaste riknemisest kuni lõpetades sellega, et mingid formaadid ei ole tulevikus võib-olla enam üldse loetavad. Siin kõik katsetavad ja meremuuseum ei kogu väga sellist materjali, mis, mis eeldaks mingisuguse osa interneti jälgimist süstemaatiliselt. Et meil on, meil on vist spetsiifika ikka natuke teistsugune. Ja, ja kui midagi on, siis pöördutakse juba otse meie poole Kuidas on Kaie, kas Tartu linnamuuseum hoiab linnakodanikel silma peal nagu ega täpselt sama sama Jutajatega ei hoia küll. Ja tõenäoliselt jah, üks põhjus ongi see, et et hetkel on siiski praegu selline hea meetod puudu, et kuidas me siis suudaksime ja saaksime seda silma peal hoida ja mis sellest kasu on ja selleks, et kudega peal hoiaksime, siis kuidas me seda kogusada, digitaalset materjali suudaksime siis salvestada ja küll. Aga peale selle, et me teda salvestame, peame seda digitaalset materjali tegelikult samamoodi dokumenteerima nagu seda füüsilist matta Taneli. Ja tihtipeale ma olen hoopis nagu tähele pannud seda, et tänapäeval unustatakse ära, et tehakse neid suuri fotode kogumisprojekte, et saada mulle oma päev ja digifoto ja ja nii edasi, et liht väga lihtne digitaalset materjali selles mõttes koguda, seda tuleb palju ja, ja lihtne teda teha. Ja lihtne on hetkel Ta ja salvestada nagu aga mis edasi saab selleks et kui ta meil jääb tegelikult siis see materjal dokumenteerimata siis 50 aasta pärast on tegelikult infomüra ainult ja meil pole mitte midagi sellega pihta hakata. Nii et noh, et selliseid reaalse materjali puhul on tõesti muuseumid vist väga niuksed tagasihoidlikud eelkõige sellepärast et muuseumitöötaja saab väga hästi aru, et peale selle, et ta mul olemas digitaalset palju palju kui palju tööd nõuab, siis selle materjali tegelikult dokumenteerimine ja loomulikult mis on praegu niuke lahtine või puudub, hea kogemus on ikkagi, kuidas digitaalne materjalile siis säilib pikaajaliselt, et kuidas edasi saab toimetada. Aga mida veel, et me oleme näiteks linnamuuseum, samamoodi on kogunud intervjuusid ja, ja, ja ülejõeprojekt oli selles suhtes meil väga põnev projekt. Ja need intervjuud on meil ilusti üles kirjutatud, dokumenteeritud, tutt kättesaadavad helifailina. Ja ka litereeringud on olemas, nii et noh, sellega oli väga palju tööd, see oli väga pikal, meil on üks 96 intervjuud ja ütlen ausalt, et sellega tegeles üks inimene, et see kõik saaks siis lõpuks dokumenteeritult, nii et oleks ka tulevikus kasutatav, tegeles oma pool või kolmveerand aastat. Nii et noh, selline niuke suhe Ta ressurssi tõesti väga palju ei ole niisuguste projektide peale ju panna. Nii et, et me võime öelda, et peamine digiteema muuseumidest praegu on hetkel siiski olemasolevate kogude digiteerimine, et nende viimine digitaalsesse vormi, et, et nad oleksid säiliksid kogusele teadmisega, mis, mis on juba olemas. Noh, tõenäoliselt ka digifoto on ikkagi selline, mis tuleb ja, ja, ja mis on nagu paratamatu on lihtsalt fotovorming on digitaalne, muud midagi selleks, et ega meil ju teisel kujul neid fotosid enam tänapäeval ei tule. Nii et noh, selle materjaliga peame ka tegelema küll. Jah, jah. Nii et meie üleskutse nüüd siia saate lõppu, kui muuseumid peavad nüüd tulevikus tänapäeva inimese elu-olu, olgu siis maal või merel kuidagiviisi suutma ära kaardistada ja esemetega katta. Et kas me oskame tulevikku ühe sõnumi saata nendele inimestele, kes, kes võib-olla tulevikus tulevad nüüd oma oma asju muuseumile pakkuma. Mulle tuli meelde raamatust kolm meest paadis, ilus tsitaat küsimuse vormis, et kas tänased väärtused on alati eelsed, odavat pisiasjad. Nii et ega mingit üleskutset väga esitada ei saa, sest inimene oma eluga jätab maha nii palju jälgi, et paratamatult on see ühel hetkel uuritav fikseeritav. No minule jälle ikkagi kangastub see, et kuidas meil ikka ja jälle mõnes telesaates näidatakse kogujaid kui palju meil Eestis tegelikult on inimesi, kellel meeldib koguda ja need kogud on täiesti põnevad, esemed on põnevad ja siis, kui küsitakse inimese käest, et noh, et milline taust on, siis ta teab ja räägib palli jutu juurde. Aga kahjuks on see, et see jääb ju kõik üles kirjutamata, et minu üleskutse oleks see, et kui te midagigi kogutud püüdke võimalikult palju üles kirjutada, selleks, et sihite kunagi seda teate, seda ei tea tulevikus teine ja sel juhul on see kogutud materjal täitsa asjatu. Et kui te tulete muuseumisse pakkuma asju, siis loomulikult mida rohkem te suudate sinna meenutada asja konteksti, tausta, seda parem. Jah, ja tegelikult on ju ka kõige sellisemad huvitavamad näitused need, kus asjadel on lugu ja inimesed tulevadki ju aina rohkem ka muuseumidesse lugude pärast. Aga jätame siia saate lõpetuseks siis ka mängima ühe loo, see on Jaan Tätte Silveri laul ja Priit, kas soovid seda oma valikut kommenteerida, aga? Laul räägib varadest, mis merepõhi on maha jäänud ja see on see on see teema, millega me tegeleme ja see on ilmselt ka see valiku põhjus. Nii et need varatis merepõhja maha on jäänud ja nende uurimine on mulle väga südame lähedal. Väga kena, kuulame siis laulu ja kohtumiseni nädala pärast. Silver, kus on sinu kul laome merepõhjavara maha jäi koos laevaga küll võrgus on julged põhja noorus maha jäi koos laevaga Ell võrgus saaktil merepõhja silma. Laevakajutis mu sünnipaik musta lipu all sill võrgus on see ainuõige koht. Laevatekil minu haige.