Tänases keskstuudios on luuletaja Minni nurme, et lugeda meile oma uuemat loomingut. Õuepuude põlvkonnad nii vanad kui allikad. Kaselehed on lahked, lehed ei lahkemaid ilma peal. Lõhmus lõhnab kui sulamesi. Õie karikas, mesilased. Kuuskede tumedad õlad, längus kui raskuse all. Kõige sõnakamad on tammed, ööd-päevad Nad peavad aru. Talv on tulnud, juustes on halli põhjatuult väljas 10 palli. Sõbrad kaovad, ei näita nägu. Unistel akendel, jäine hägu. Napilt on soojust, veel napimalt valgust. Ega ometi hinges kogunega algust? Teeni ulub Talcongis vist paha. Jõuaks kevad, siis haljendus hoogsalt värviks meid roheliseks ja roosaks. Külm põleb lumeväljadel. See tuli sinkjas, näib, sellest leekivamat ma talvel pole näinud. Külm põleb lume hangedel. Suul suitseb hingeõhk. Põsk hõõgub juuksed nagu tuhk. Külm põletab, kui tuli. Magahman kahe peoga lund, kui vinges tuules suma ja hõõrun kõrvad kuumama nagu sauna koldekumal. Külm põleb lumeväljadel kraele härma ehmed jäid tõepoolest soojemad kui lumi. Ma talvel pole näinud. Valge valul, valge valul ärkasin ega leidnud eest muudkui eilse päeva rahutud jäljed. Eks elu märk seegi. Pung, mille puhkemist ootasin, annab veel oodata. Aga ikkagi iga leht end pöörata püüab päikese poole. Avan akna. Need, kes surid, pärandasid oma mõtted meile. Keegi hingetuld ei vii mulla alla. Maa on süga soe, seemet teostab muld. Kaduvik ei ole kadumine, põlvkonnad vaid vahetavad nime. Meeleolud pikad, vihmapäevad muserdavad meelt. Isa näitab rusikat, poju näitab keelt. Peni põlgab, toitu, öögib heina, sööb perenaine kulbiga kassiroju, lööb tüdruk paljajalu aiast marju, toob. Sööb ja vahib peeglisse. Armo mõtteid koob. Miljööd. Kõrg hoone ühes nurgatoas asud, lift logiseb üles ja alla. Maja 100-st elanikust sa ühtki ei tunne, ei tea. Päevast päeva rügad, kui robot mehhaaniliselt ruttavad käed masinlikult edasi-tagasi liigud. Aju töötab, kui automaat. Üksik puu väljas, majade taga tuules ühtsoodu ümiseb. Tulge tagasi, haldjad ja inglid ja Amor käes vihisev nool. Mõtted hajali. Kogu päeva mõtted laokil ei suuda koguda uksed, aknad, kõik on paakil. Muudkui teele, kipun ma mitmeid kutseid mõlgub meeles, siiasinna, lendaksin. Unes räägin mitmes keeles, reisu juttu endale. Tuul äratas rannarajad. Ei vaikinud veelinnud järvel. Salus, ööbik tõstis häält. Nagu oleksime jõudnud tõotatud maale, tõstsime pilgud alt üles kõrge kivimüraka ees, mis kord kingitud koidule Bronxeljeefil lauliku tuttav pale, ta kõrge, jõuline laup, kulmukaared kui tiivad silmis priiuse unistus. Oh valgus ja varjud. Ammu-ammu esimesed sammud vabaduse poole. Alexis kivi sünnimajas normijärvel. Hall kaljuselg maja ees magab kui härg. Läve trepil päike, kui lapsejälg. Lind lendab pilvede poole. Toa seinad on veelgi tugevad. Pikad pingid ja perelaud, vanad siivsed, astjad, laepalgid, Mastjad, aknad, küla ja põldude poole. Ei tagatoas puudu Trebki, mis ärklituppa viib. Aknast paistab tükk taevast. Oi kui ahvatlevalt metsad ja järveselg siitsin, kutsusid rännuteele. Kevade uhkus on tulvavesi. Kaljo rünkal seisame kahekesi. Kaljumüür valges Vahuris, männijuur konksus, kuid kotkaköis meri ja rand on needitud ühte kaljupangal. Päikeselühter. Kõnelus iseendaga. Kurja juur ja südameheadus Need, kaks aastatuhandeid maadelnud. Tihti seisnud vastamisi õel ja õige mees. Veretöö ja vennaarm. Ka loomade süda on südamekujuline. Kuidas külviljelda tunderikkust, heldust ja õiglast meelt? Ons kellelgi maht nii kiirel ajal otsida, otsida, otsida? Päise päeva ajal latern käes? Minni Nurme luges oma värsket loomingut kuni keskööni. Kuulake palun Morris Ravelli muusikat.