Tere algas kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios arhitekt Raul Vaik, Sote räpp, tervist ja skulptor Tiiu Kirsipuu, tere. Tervist. Alustame siis kohe-kohe rääkimist monumentidest nagu võib-olla saate tutvustusest ja jaga minu saatekülalistest võiks aimata, aga enne seda nagu ikka, väike kultuuriajakirjanduse tutvustus. Et mul on siin olemas nii sirp kui õpetajate leht ja sirbist oli väga huvitav lugemine. Iris Oja tehtud intervjuu Mikk Üleojaga, kes räägib siis koorimuusikast ja, ja ütleb ka muuhulgast, et kui meil laulupidu ei oleks, lõpetaksid mitmed koorid tegevusest, nende olemasolu mõte ongi peol osalemine. Ja mulle väga meeldis ka Mikk Üleoja, et me oleme juba hakanud kuidagi väga harjuma selle selle keelekasutusega, kui räägitakse kultuuri tarbimisest kogu aeg ja ja Mikk Üleoja ütleb siis väga ilusti, et paraku ei saa kultuuri tarbida, tarbida saab näiteks jäätist või, või midagi muud toitu. Aga kunstimõistmine, sellest osa saamine nõuab haridust, kogemust diskiga jutust ja too viimane pole tarbimisfilosoofia populaarne sõna. Nüüd järgmisel leheküljel kohe sellest intervjuust on arvustanud Joonas Ojab Mait Vaigu uut romaani kurvake sügis jätma. Ma arvan, et võiks lugeda nii seda arvustust kui ka kui ka romaani ennast ja samuti oli huvitav lugemine Ursula Lecunny teosest ilma jäetud, et mulle, mulle on ka Ursulal Quinni looming olnud hingelähedane, nii et kuidagi paistab, et ma seekord soovitan rohkem siit kirjanduse lehekülgedelt lugemist. Aga Õpetajate lehest täiesti teisel teemal soovitaksin hoopis lugeda Toomas plangi artiklit siis sellest, miks peaks ikkagi Eesti riigi rahastamine jõudma nii kaugele, et sellest üks protsent läheb teadusele ja, ja ta kirjutab, et ebakindlus on praegu niivõrd suur eesti teadlaskonnas. Tsiteerin, teadlased toimivad kui väikeettevõtjad projektipõhiselt. Ühest küljest on vaja pidada sammu riigi keskmise palga kasvuga kuus kuni seitse protsenti aastas, aga raha selleks ei ole. Sageli jäävad teadlaste palgad alla ka kooli ja lasteaiaõpetajate töötasule. Nii et täiesti tõsine probleem, et mis teadmistepõhisest Eestist me räägime, kui meil ei ole võimalik teadlastele isegi normaalset palka maksta. Ja tahaksin lihtsalt ära mainida ka selle, et kuigi veebruarikuu on läbi, siis looming, mis ilmub tavaliselt kuu lõpus, on ka ilmunud veebruarikuu numbrit kandes. Ja, ja siit on kohe lihtsalt muidu väga kahju jätta soovitamata kõikvõimalikku head lugemist. Väga head. Joel Sanga luuletused, suurepärane Viivi Luige SEE rahu ja sõda, mis kõlas ka ööülikoolis Mihkel Mutiga tee pikem artikkel või esseistika samuti huvitav intervjuu eeva kohviga, nii et need soovitan siis veebruarikuuloomingut ja keelehuvilistele ka keele ja Kirjanduse aasta alguse numbrid, kus on kaks numbrit koos esimene ja teine ja mis on siis pühendatud Ferdinand Wiedemanni et võiks, võiks ka siis keelehuvilised sellele ajakirjale pilgu peale visata. Aga meie jätkame nüüd oma saate põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen siis saatejuht Maarja Vaino ja minuga on stuudios skulptor Tiiu Kirsipuu ning arhitekt Raul Vaiksoo. Ja hakkame rääkima monumentidest. Miks just praegu sellest rääkida, nimelt Eestis, õieti võib-olla isegi spetsiifilisemalt, Tallinnas on praegu käimas õige mitme uue isiku monumendi kavandamine osadele alles otsitakse kohta, mõnele on koht juba leitud, aga see koht tingimata kõigile ei meeldi, nii et see koht on ka kahtluse alla seatud. Ja need konkreetsemad isikud siis, kellele praegu on otsustatud, et see monument rajatakse, on, on Jaan Kross, Georg Ots, Konstantin Päts, Jaak Joala ja Sergei Dovlatov. Ja minu meelest vist ainult Konstantin Pätsi monumendi asukoht on praegu lõplikult kinnitatud ja nii-öelda heaks kiidetud. Aga võib-olla ennem Läheme konkreetsemate monumentide juurde võiks, võiks ikkagi alustada algusest. Ja Raul küsiksin sinu käest, et, et kuidas, kuidas näiteks sina üldse monumenti defineerida, sellepärast et eelmisel aastal ilmus sul ka raamat 101 eesti monument. Ja seal sa alustad ikkagi päris algusest ja ütlen, et Eesti esimesed monumendid on kivikalmed või lohukivid, et et kuidas me tänapäeval üldse siis seda monumendi mõistet võiksime määrata. Ja lohukivid ei ole veel päris kindlad, seda ma olen seal kirjutanud, et tõenäoliselt on need monumendid, mis on monument. Monument on siis selline asi, kui on püstitatud mingisugune mälestusmärk millelegi või kellelegi see tähendab, see võib olla mingi sündmus, on see sõda või või, või veel mingisugune revolutsioon. Või siis on konkreetne isik, kui on niisama tehtud mingi skulptuur, näide linnaruumis väga palju. Siis tema automaatselt monument ei ole näiteks meil on, me võime näha kuskil vanalinnas mõnda härga on seal istub kuskil selle tooli peal pingi peal see ei ole monument, siis ta ei ole mitte kellelegi samal ajal härg. Rakvere linnamäel see monument, sest tema on püstitatud millelegi, see tähendab selle linna algnime auks tarmampe auks. Nii et lihtsalt kuju lihtsalt skulptuur ei pruugi absoluutselt olla monument ratsapraktiliselt ei ja kas adju tahaksid seda mõtet kuidagi vaidlustada? Ei, ma ei saa seda mõtet kuidagi vaidlustada, aga ma tahaksin siia juurde öelda võib-olla ainult seda, et samal ajal on eesti keeles ilus sõna mälestusmärk, mida ka Raul praegu kasutada. Et minu keele sellise tundlikkuse juures, kui on vähegi võimalik, siis ma nimetan asju mälestusmärkideks. Ja Mul on lihtsalt selline tunne, et sõna monomonument. Võib-olla see tuleneb sellest inglisekeelsest sõnast monument seal või mis iganes see niisugune tagama seal on, et see peaks nagu olema midagi suurt ja midagi võimast ja uhked. Nii et, aga see on puhtalt minu niisugune subjektiivne arvamus, aga maarjakui, sa lubad, siis ma täiendan seda kõige sinu esimest juttu. Praegusel hetkel on Tallinnas välja kuulutatud mälestusmärgi konkus Kristjan Palusalule. See on juba välja kuulutatud, konkurss käib, ma võin eksida, aga ma pakun, et selle tähtaeg on umbes viies prill. Ja see koht on kummalises kohas, küll aga Tallinna uue vangla territooriumil. Ja see seda algatasid Tallinna vangla ja lõpuks liitus sellega riigi kinnisvara. Ja vabandust, Tallinna vangla põhjendus oli see, et Kristjan Palusalu on olnud aastaid Tallinna vangla vanglaametnik. Ja, ja, ja nii see on. Võib-olla siin ongi päris õige hetk kohe nii-öelda hakata konkreetsemate asupaikade üle arutama, et kuidagi mulle tundub, et nende monumentide, kui sa Tiiuga ütlesid, et, et me, et monument kõlab sellisena, et ta peab olema väga suur ja et ta mõjub väga suurejooneliselt, et kuidagi mulle tundub, et eestlastel ei olegi väga hästi õnnestunud neid mälestusmärkide paiku, kui leida, et, et me kipume nendega natukene nurga taga toimetama, et seesama Palusalu näide ju ka mõnes mõttes praegu kinnitab seda, et et kui vaadata mõningaid teisi rahvaid, siis neil on nagu hoopis teistsugune stiil, et sellised suured avarad vaated, tohutud maastikumonumendid, et et meil kipuvad ikkagi, me kipume ka oma mälestusmärke kuidagi väiksena tegema, et kas, kas ei tundu nii. Jah, ja ei, eks see kõik tegemised on ikkagi niivõrd otseselt rahaga seotud ja suure asja tegemine nõuab kordades rohkem raha kui väikese asja tegemine ja siis peab olema loomulikult ümbruskond, vastav linnaruum või mis iganes plats või, või igatahes asukoht, mis võimaldab suurt suurt mahtu. Nii et jah, mis ma oskan öelda, tavaliselt on ju tellijat, kes iganes need on omavalitsused või, või vallad või, või, või ka eraisikud, kes iganes nad vaatavad oma rahakoti, niisiis need vaatavad seda ruumi, kuhu nad tahavad ja nii need asjad sünnivad. Tavaliselt üldjuhul on see koht ikkagi valitud nii-öelda tellija poolt, kuhu need monumendid ja mälestusmärgid siis rajatakse? Kas nende asukohtade leidmine on küllaltki keeruline, et olen ka ise praegu Jaan Krossi monumendi mälestusmärgi valimiskomisjonis ja seal need argumendid, kuhu ühte mälestusmärki püstitada, on hoopis teistsugused kui võib-olla nagu tavainimesele tundub, et kui üks koht tundub õige, siis võib-olla tuleb välja, et, et seal ei ole linnamaad või sinna ei saa seda mälestusmärki püstitada. Aga aga kuidas, kuidas teile tundub, et et kas või need praegu olemasolevad asukohad, kuhu meil on nende konkreetsete isikutele pühendatud monumendid, mälestusmärgid püstitatud, et siinsamas raadiomaja kõrval näiteks lenderitele või, või Kadriorgu Jaan Poska-le või Tammsaare parki Tammsaarel, et kuidas teile tundub, et kui hästi-hästi need kohad on valitud ja ja kuidas näiteks sinna Estonia kõrvale nüüd sobib Konstantin Pätsi mälestussammas? Mälestus mälestuskuju? Ja no nii Tammsaare kui Poska, need on muidugi väga heade kohtade peal ja nad on ka väga head kujud. Tammsaarega minu üks lemmikutest. Kahjuks lendurit ei ole näinud, ma lähen nüüd praegu on siinsamas kõrval, ma lähen vaatan selle ära ja tal on ka noh, ütleme, koht on juba hea. Aga nüüd need uued, mis tulevad, et päts päts oleks pidanud minu arvates muidugi ma olen üldiselt Pätsi patrioot. Kuigi Tõnissoni ei ole ka midagi viga. Mul oleks see toob rohkem meeldinud ja see Estonia oleks võinud ikka, miks see Georg Ots ikkagi seal Estonia eest siis nüüd ei ole, vaid ta lükatakse sinna taha parki, kus praktiliselt mitte keegi ei käi ja, ja mida sa ei näe, ainult trollibussid võivad. Mis pusin, et seal on nii, et selles mõttes teine see, et Jaak Joala kuskile sinna balti jaama juurde ei ole veel päris kindel, aga kuskile sinna kas selle 24. selle vist ausamba kohale siis või kus see saali vanasti oli, nii et tema tuleb Stalini koha peale, siis ma ei tea täpselt selle asukohta. Massi käin sealt iga päev mööda mööda seda parki natuke naljakas, tundub. Nii et ma, ma ei oska nende uute kohta öelda. Krossil ma olen kuulnud, et see tuleb ju siis lausa sinna. Ma vaat sellest ma enam aru ei saa, ma ei saa praegu ütelda, sest ma tunnen kohta küll, aga siis ma tahaks päris vaatama, aga Kross võiks ikkagi olla ka meil peaaegu kahjuks tabelis juba meil peaaegu. Et kuidas Tiiu sulle tundub, et kui palju, kui skulptor hakkab ütleme, kui on asukoht juba otsustatud ja peab hakkama seda tööd kavandama, mida ta näiteks, kui ta on osalenud, otsustanud konkursil osaleda ja kui palju nüüd see konkreetne linnaruum määrab selle, et kuidas, kuidas monument ise siis võiks välja näha, et kuidas võiks äkki isegi natukene avada seda tausta või seda protsessi, et kuidas see töö siis üldse käima hakkab, et, et inimestele tundub jah, et paneme selle kuju siia püsti ja, ja asi laheneb ostetud, aga tegelikult on see üks väga keeruline protsess, pikk see on pikk ja keeruline protsess. Ja kui me alustaksime alguses peas, peab see mõte hakkama idanema kõigepealt. Et kellelegi või millelegi tuleks mälestusmärk, kui monument teha siis üldjuhul pannakse kokku komisjon, kes hakkab neid tingimusi välja töötama ja vahest ka sama komisjon, aga vahest ka erinev hakkab valima seda kohta. Tihti on nendel komisjonidel ka nõustajad juures, kes aitavad mõelda ja võib-olla ka tegija seisukohast kaasa mõelda. Siis kuulutatakse välja konkurss. Siis valitakse, pannakse kokku, zürii valitakse välja siis võidutöö ja hakatakse siis realiseerima vahepeal kindlasti on ju see raha küsimus aktuaalne, eks ole, tavaliselt see lahendatakse enne siiski ära. Ma olen kordi puutunud kokku nende tingimuste, kokkupanekuga ja vahest ka nõustanud mingisuguseid plaanitavaid asju ja minu kindel veendumus on see, et koht peaks olema kindlalt valitud. Minu meelest on see väga suur viga, kui kuulutatakse välja konkurss ja jäetakse koht umbmääraseks. Ja seda väga mitmel põhjusel, sellepärast et ma arvan, et žüriil on väga raske valida. Sest kui nad hakkavad võrdlema erinevaid kohti ja erinevaid töid, siis neid nagu kõrvutada ja võrdsesse positsiooni panna on väga keeruline, sest võib-olla mõnele inimesele meeldib üks koht, teine eelistaks teist, mõnele meeldib üks töö ja need tööd on ikkagi sellised võiks kasutada sõna kohaspetsiifilised, sest see esimene küsimus, mille sa küsisid või, või alustuseks siis see töö peaks ikkagi sinna ruumi avaliku ruumi või, või siis kuhu iganes olema mõeldud, ta peaks ikkagi sinna sobituma. See see ümbruskond mängib otsustavat rolli, mida avatum ja suurem on koht, seda suuremat, et teostada nagu nõuaks, sest väiksemad asjad kaovad lihtsalt ära ja mida suletum ja mida väiksem koht siis siis seda, seda võib-olla paremini hakkavad väikesed asjad mängima. Ja, ja loota nüüd seda, et ka nende tulevaste skulptuuride monumentide mälestusmärkide puhul midagi yli suurt saaks tulla, siis noh, vaevalt et küll oleks tore, kui need koha valijad oskaks ka mingisuguse sellise asjaga arvestada või, või need oskaksid vaadata ja natukenegi mingisuguse mingisuguses mõõtkavas töid sinna ette kujutada, aga noh, ma ei tea, see sõltub, kes on, kes on need liikmel, eks ole milline on nende kogemus, ega see ei ole lihtne? Jah, eks sõltubki palju selles, et kellele tõesti kuulub, kuulub see maatükk ja, ja kuidas, mis, millised on need linna edasised plaanid, et kuidas, mis näiteks 100 aasta pärast kasvõi 50 aasta pärast selle monumendi ümber hakkab olema jätkuvalt seal ilusti silmapaistvaks ja sinna sobiks. Aga aga ma pean ütlema, et kuigi ma ka ise oleksin läinud Pätsi meelsamini Toompeal, siis lõpuks valitud paik tundus mulle ka enam-vähem sobiv ja, ja isegi kui küsiti, et kas nüüd on siis niimoodi, et päts ja Tammsaare tohivad olla ühes pargis, siis tegelikult vist reaalselt see Tammsaare park lõpeb ära, et see, kuhu see päts tuleb, ei ole enam ametlikult ametlikud Tammsaare park, nii et nad ikka on eri erinevates vähemalt nii-öelda virtuaalselt erinevates ruumides. Aga, aga kui erinev erinev kujutelm nüüd sellest platsist, siis võiks olla, et kui ta oleks seal Toompeal ja kui ta nüüd seal Estonia kõrval. Et kui me räägime nüüd nendest isiku monumentidest, kas nende puhul tundub, et nad peaksid alati olema väga selgelt kujutatud, et see kõige võib-olla esimene kujutel, mis inimestel tekib, on, eks ju see ristkülik, mille otsas on sisse selline püstilaadne asi. Aga nüüd on loomulikult õnneks ka teist teistsuguseid näiteid, et seesama Poska seal Kadriorus või, või, või mitmed muud näitajad, et kas, kuidas teile tundub, et et ma nüüd ei ole tõesti ise kursis nende võistlustingimustega, mis on pandud, et millisena seda patsi peaks kujutama. Aga kuidas teile tundub, et kas päts peaks olema kujutatud siis ikkagi nagu pigem klassikalise skulptuuri nagu inimkujulisena või või võib-olla ka abstraktselt kuidagi kujutatud? Ja muide, Tammsaaret ja Pätsi siiski seob midagi. Need olid kaks persooni, kellele esimesena püstitati monumendid nende eluajal, eksju, ela 30 230 üheksandas vastavalt hiljem on pärale saare 36, kolm kuus ja hunte oleks vabadus. Ja siis et ma veel kord ütlen, et mulle meeldib, et seal selle Estoniat tegelikult tuleb, et see oleks pidanud olema mingisugusele kultuuritegelasele. Aga kui see juba tehakse, siis üldjuhul mulle plastiline skulptuur meeldib rohkem. Kas sa küsisid lausa abstraktsed, et kui on mingi abstraktne või seda ma küll ei usu, et Pätsi saks abstraktse rada mul lihtsalt tuli näiteks kohe kangastus Juri Lotmani-le Tartu laimu pärast, tegelikult see on väga vaimukas, see on Garmini tehtud ja mulle ta väga meeldib. Tegelikult see langevarjur mulle isegi meeldib, rohkem seal natukene juba sarnane. Aga ei. Ei kujuta ette, ma ei tea, Tiiuga, sa kujutaks ette, et kuidagi nii nagu Lotman hoopis teine Lotole Lotma läheks, aga pätsile ma küll ei kujuta ette, midagi abstraktset. Lihtsalt mul ei tule, äkki on geenius olemas, kes teeb? Ma tahaksin Rauliga selles mõttes jälle nõus olla, et mulle ka ei meeldi see koht absoluutselt, aga ma olen sellega natukene teistpidi olnud seotud, ma võin seda avalikult rääkida, sest sest see, see kõik on olnud avaliku, võib-olla mitte kõigi silme all, aga Trivimi Velliste ja Konstantin Pätsi on see selts meile kui eestvõttel. Oleme me mõne aasta jooksul otsinud sellele momendile kohti ja meid on olnud päris mitu skulptorid Jaak Soans, seal on olnud kehasi poola mina, Terje Ojavärvist ükskord ka. Ja me oleme seda linna vaadanud selle pilguga. Üldjuhul on need olnud Trivimi Velliste välja pakutud kohad erinevad. Ja meile kõigile lõpptulemusena meeldis üks väga, üks koht, mis on Toompeal ja on neitsitorni ja Kikendi köki taga. Seal on selline. Enne, kui need ülemised trepid lähevad juba sinna vene kiriku juurde, siis enne seda seal seal paremal pool all on selline päris suur haljasala ja see on tegelikult väga ilus koht, seal juba on üks väikene skulptuuri on väikene, skulptuuris on seal tagapool, aga see väike skulptuur seal vahepeal ka ei olnud. Ja siis see on niisugune Ellen Kolgi ilus dekoratiivne skulptuur, mis võiks olla paigutatud ka jah, siia või sinna, et see ei ole nii selle kohaga seotud. Ja, ja me vaatasime selle pätsu jaoks kohta seal nagu eespool nagu selle selle mäepoolse mäe poolses otsas. Et minul oleks väga see koht tegelikult meeldinud, minule ka ei meeldi see, see Tammsaare pargi nõndanimetatud pargikoht. Mina olin väga üllatunud, kui ma seda raadiost kuulsin, sest mina arvasin, et sinna võiks Georg Otsa skulptuur tulla temal Estoniaga seotud ja miks ta ei võiks seal olla, seda enam, et Estonia selts on tegelikult välja käinud avalikult ka linnavalitsusele idee, et kuskil seal Estonia ümbruses võiksid olla tulevikus Estonia teatri endiste kuulsuste kujud ja seda on arutatud ka linnakujunduskomisjonis, selle taga on Mart Mikk olnud selle ettepaneku taga. Nii et minule ka ei meeldi jah, kahjuks pätsu koht. Jah, see teatri väljak ju ka tegelikult, mis on Estonia vastas, on, on küllaltki tühi, et sinna annaks ju ka iseenesest midagi selle juurde tuua. Selles viimases linakujunduskomisjonis oli juttu sellest et sinna plaanitakse teha arhitektuurikonkurss sellele alale, viia sinna maa alla parkla ja siis sinna peale teha tõesti uus kujundus ja ka mingisugune tuuride park, väljak, ma ei tea, kuidas seda täpselt tõlgendatakse või mõeldakse, aga rohkem ei ole ma sellest midagi kuulnud. Aga selline? Umbes aasta tagasi kevadel oli selline jutt linnakujunduskomisjonis. Jah, no Georg Otsa asukohta ei ole veel lõplikult otsustatud. Minu teada sama raske öelda ei tea ja et, et võib-olla võib-olla mõni mõni otsustaja kuulab ja mõtleb, mõtleb veel juurde. Aga meie kuulame nüüd vahepeal natukene muusikat ja, ja seejärel jätkame kohe samal teemal. Aga kuna juttu mälestusmärkidest, siis väikese vahepala laulab meile orelipoiss teemal kõik, mis alles jääb. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on koos stuudios arhitekt Raul Vaiksoo ning skulptor Tiiu Kirsipuu ning räägime monumentidest ja enne väikest muusikapala, kus siis laulis orelipoiss, mis kõik alles jääb, jõudsime arutada juba küllaltki spetsiifiliselt selle üle, et, et millised need isikumonumendid võiksid välja näha ja kuidas ja kui keeruline on need linnaruumi paigutada. Aga võib-olla jätkamegi just selle koha pealt, et et need skulptuure, mida paigutada, on meil ju tekkinud kuidagi, oli väga palju ja, ja üks põhjus on see, et me mõnes mõttes ei ole saanud nagu õigel ajal neid õigeid monumente püstitada. Et need monumendid on jäänud meil nagu ajaloost tingituna õigel ajal püstitamata Ta ja nii riigimehi kui kultuuritegelasi on meil tegelikult mõnes mõttes ikkagi kehvasti jäädvustatud, et, et nüüd on muidugi juba tekkinud neid neid ka uuel ajal. Aga see on tõstatanud ka küsimus, et kas, kas võiks tekitada aeg-ajalt just selliseid kultuuriinimeste-le pühendatud monumendi parke, millest siin ka korraks ennem ennem muusikapala tooli ja, ja Sevis meil omakorda jutuga sellele, et Kaarli puiesteest on räägitud kui kohast, kuhu võiks tekkida selline skulptuuride alleel, et Raul, mida, mida sina sellisest mõttest näiteks arvad? Jah, sellest on, on ka juba mõtted on olnud ja sellest on räägitud see Kaarli puies on tegelikult üks küllaltki õnnetu paik. Seal inimesed ei käi sinna nagu ei satu, see on ainuke sealt tunnelist, kui keerad, aga siis sa pead ikkagi. Kui sa alleed pidi lähed, siis sa oled kui ta autode vahel. Ma ise liigun seda vahet koolist, kooli, oma oma töökoha vahel ja mitte kohe ei taha sinna minna ja nüüd ma mõtlen, kui siin on need skulptuurid panna. Noh, kindlasti väärtustab seda kohta, aga ega inimesed seal liikuma ka seal on ikkagi tehtud. Ja küll ma sain aru kõikumist rahade taga juba Se Ahtri tänava, kõik seal oleks pidanud Kaarli Puiestee viima tunnelisse autod ja tegema selle jalakäijate tänavaks kõik selle koha sellest oli omal ajal juttu, sellel peale tehti projektid ja kuna seda tehtud nüüd, siis ilmselt seda enam ei tule. Vaat siis oleks tõesti, meil oleks üks vägev koht, kuhu panna kohe palju skulptuure. Tiiu, kuidas sulle tundub, kas skulptuurid 11 ära ei hakka sööma kui panna nii palju neid ühte kohta? Loomulikult võivad hakata, kõik sõltub skulptuuridest, kõiksid sõltub kujundusest, kui kaugele nad 11 on, kuidas need omavahel seotud on. Aga ma kardan seda, et selliste asjade tegemine nagu kiiresti ei ole võimalik. Ja kui me räägime Kaarli puiesteest, siis see on ka ikkagi üks konkreetne maa-ala, kus need asju, millest peaks saama tervik, kes on see, kes vastutab selle terviku ja siis lõpuks, kes on see, kes selle nägemuse kokku paneb. Sest kui hakkab olema vabandust, aga siga ja kägu kõrvuti, siis ei ole hea variant, et see maa-ala ei ole nii suur ka. Aga kas ma tohin tulla korraks sinu selle varasema jutuga seoses ühe mõtteni, mis mul järsku meelde tuli? Minu meelest on Tallinna linnavalitsus on üks väga suur tegemata töö ja kunagi sai uuritud kujurite ühendusega seda. Tegelikult see ülesanne on kellelegi kunagi antud, võib-olla oli see linnaplaneerimise amet, ma ei julge enam tagantjärgi öelda, ei mäleta, aga näiteks eesrindlik Tartu linn on selle ära teinud, neil on olemas mingisugune, ma ei tea, kuidas seda nimetada, nõndanimetatud generaalplaan, mida oleks vaja linna teha, kellel oleks vaja, kelle mälestust oleks vaja jäädvustada. Ja ma mäletan kunagi, ma lugesin seda väga suure rõõmu ja huvi ka see oli Postimehes üle kolme A või üle kahe H3. Oli avaldatud, see plaan, see ei olnud nagu tähtajaline või, või selles mõttes, et need ei olnud aastate peale ära jagatud. Aga seal oli põhimõtteliselt erakordselt palju informatsiooni sellest, kes on kuskil elanud, kes on kuskil olnud kelle mälestust tuleks jäädvustada kuskil seal. Kas see on nagu suurepärane programm, kus saab linn nagu võtta ja võimaluste korral jälle midagi teha ja püstitada Tallinnas? Meil ei ole seda, võib-olla sellepärast need asjad tekivadki spontaanselt, satuvad kokku see, see võiks olla nagu ära jagatud mingite aastate peale võttagi mingisugune kohustus, mingisugused plaanid. Et see oleks nagu normaalne ja, ja kunagi Kesklinna valitsus pöördus ka kujurite ühenduse poole, paludes, et meie hakkaks seda kaardistama ja me loobusime sellest sellepärast, et. Me oleme oma päikeseenergial töötav tasustamata tööjõud, kes üritab ka oma tööga tegeleda, endale raha teenida ja nii edasi, edasi me ei suuda lihtsalt seda teha, meil puuduvad ka need ajaloolised teadmised ei suuda arhiivides käia, otsida, kindlaks teha, neid kohti kaardistada, selleks peaks olema keegi, kes on linna palgal ja kelle ülesanne see olekski. Ja, ja tehagi nimekirjad nendest inimestest, kes on väärt jäädvustamist, meenutamist või kas sündmustest või ka majadest või kohtadest vahet ei ole, aga aga seda seostada nagu kohtadega ajalooga ja siis hakkas linn panna ajapikku teha plaani, kuidas seda kõike realiseerida. Jah, see on üks üks teema, mis ikka ja jälle esile kerkib, et, et iseenesest mälestus ei peagi olema tingimata üks suur võimas monument keset linna vaid see võib täpselt samamoodi olla mälestustahvel selle maja seina peal või mingisugunegi teist tüüpi mälestus. Et et, et see töö on tõesti kuidagi jäänud tegemata, et, et nii kirjanikele, kunstnikele, teadlastele, kõikidele, et loomulikult ei ole nüüd vaja, et iga maja seina peal oleks näiteks tahvlikene. Aga, aga see on midagi, mida tuleb tõesti tagantjärgi veel hakata kaardistama tegema ja, ja ma väga loodan, et selleni selleni nagu jõutakse, sest et see on väga huvitav info, kui linnaruumis liikuda ja saada teada, et, et keegi on kuskil elanud või siin tegutsenud ja seal kuidagi oluline, et see annab sellele linnale ju nii palju lisakihistusi. Aga, aga kui nüüd tulla ikkagi sellele selle nii-öelda klassikalise monumendi ettekujutuse juurde tagasi, et kuidas, kuidas teile tundub, et need monumendid, kui sellised linnaruumi üldse mõjutavad, et Raul sa siin juba tõid selle nii-öelda laiema vaate linnaruumile, et kuidas üldse liiklust suunata, kuidas üldse mingisugusedki, sellised linnaruumilised aspektid tegelikult mängivad ju ka tohutult palju kaasa sellele, kuidas ja miks Need monumendid sinna sobituvad ja omakorda seda linnaruumi mõjutavad. Et, et kuidas sulle tundub, kui palju või vähe peaks ühes ühes linnas olema selliseid mälestusmärke, et nad ühest küljest seda linnaruumi tõesti rikkamaks muudaksid, aga teisest küljest, et ei tekiks selline tunne, et me olemegi nüüd kuhugi kujude sekka ära kadunud. No ma ütlen välja muidugi väga suure tõe praegu, neid peab olema parajalt. See tähendab seda, et ei, on olnud vaidlus, et teid on liiga palju, viimasel ajal tuleb, mõni ütleb liiga vähe. Mina ütlen, et skulptuure peab palju olema, kuid siin on tõesti üks oht, on olemas näiteks üks väike linn Eestis, kus ma hiljaaegu käisin ja vahetevahel juhtuvad sellised imelikud asjad nagu ma ei tea, kas seal oli mingi pahe päeval või midagi. Ühesõnaga kas seda üldse skulptorid, kes kokku tulid, aga oli mingisugune, nimetavad seda ost workshop-iks ja tihti mingisugust tööd ja kuhu sellepärast paled teed, lihtsalt jaotati kuskil lina sisse ära. See, see oli tõepoolest nii see väikelinnast pärit. See oli päris hirmus, ma ütlen teile ikka päris nii ei saa, et tal peab ikka mingisugune kunstiväärtus olema ja päris lihtsalt läbi täis tikkida nii ei saa. Kuigi on vastupidiseid näiteid, näiteks Kundas tegi seaküla Simson, see oli küll üks seitse-kaheksa aastat tagasi, tegi sukka Antonise, tähendab Shar sukaltoni skulptuuride, noh, kuidas öeldakse ka workshopis lollist kahetsust. Ja need pandi mööda linna laiali, ääretult põnev käia nende läbi, seal olid leedukad, lätlased, ma ei tea, kas seal võiks sees olid osa eestlasi. Nii et see on nii ja naa. Aga, aga veelkord ütlen selle halg, laused parajalt peab olema ja mina arvan, et neid võiks ikkagi juur tulla. Ainult asukoht ja väga õigesti ütleb, et jumala eest, et nad 11 tapma ka selles mõttes, et nad on ju erinevad ja, ja nende kaugus peab olema siiski mingi distants. Kuid maailmas on ju skulptuuripark olemas. On olemas skulptuurid, alleesid, ise neid vaadanud ja ei oska mõelda, et et nad halvad oleksid. Aga kuidas tundub, et kui me nüüd räägime nendest isikutest, kes mälestust jäädvustavad jäädvustamist väärivad ja meile ikkagi tundub, et, et liigagi tihti ei osata neile seda õiget kohta leida, et nad ju mõnes mõttes kõik väärivad seda kohta, et nad oleksid keset linna, et et siis tekibki just see probleem, et, et kas tekib see piisav piisav kaugus üksteisest. Et kas teile tundub näiteks kunagi oli mõte, et, et Mati Undile võiks mustamäele panna sinna ühe, ühe monumendi, kus ta nii pikalt elas ja ja kus lõpuks ka sügisball on see nii-öelda sündmuspaigana olemas. Et nüüd on sellele nii-öelda sügisballimajale on pandud üks väike viide küll selline jutupunkti paberi lehekene pandud selleks, et seda maja tähistama, et et kas võib-olla linnaruumi seisukohast oleks kaval ka mingeid monumente panna kohtadesse, kus nad isegi nagu siis seda kohta reaalselt panevad inimesi rohkem külastama või ei ole lootust, et üks üks monument muudaks inimeste ütleme, liikumisi, liikumisteid nii palju, et nad hakkaksid käima kuskil, kus nad varem ei ole käinud, sellepärast et siin on nüüd see monument rajatud. Oi, kindlasti muudab kohe, kindlasti muudab David õuadele väga huvitava näite, kui meil siin näitext tõstetaks suurt kära selle korstnapühkija ümber, mis on seal vanalinna, siis minul ei ole selle vastu seal mitte midagi, inimesed pildistavad seda nööpi nühivad. Aga ma olen kunagi saanud väga suure pettumuse osaliseks, kui ma esimest korda olin küberhaben, see tähendab isegi Kopenhaagenis. Ja seal oli see kurikuulus merineitsi ja ta on jube kaugel ikka saldud taga kohaiga sadamate juures ja ma marssisin selle maa maha. Lootus, kuna ma teadsin seda, see oli mitukümmend aastat tagasi. Pisikene, väikesin armetu kujukimine seal küll mõtlesin, et vaata, kuidas üks koht ja inimesed käisid, annab, pildistasid vot see on küll, kus skulptuur tõi inimesed tegelikult lähemale ja, ja, ja kindlasti skulptuur mõjutab. Ma arvan, et käiakse Boscat isegi või Kreutzwald Kadriorus, eks ju. Kindlasti minnakse ka. Ma ei mäleta, et võlts oleks varem näiteks sealsamas allvee peal käinud Kadriorus küll käinud, kus saab oskalnonüüma, kui ma lähen, Moden ilusat ringi, lähen sealt Poska kaudu ja Poska mulle väga meeldib. Erinevalt Raulistan, minul korstnapühkija pärast väga piinlik ja ikka juhtub aastas korra-paar ja rohkemgi, et tulevad minu kolleegid kuskilt välismaalt ja ma täiesti ausalt tunnistan ja olen öelnud, et ma üritan neid teisi tänavaid pidi viia, sest mul on lihtsalt piinlik. Aga miks ei või muudab inimese liikumisteid ja minu liikumisstiil on see väga murtud? No vot, kui ma ise üksinda olen, siis ma siis ma. Ma oskan ka mujale vaadata ja Moscanassi naerida, mis mulle ei meeldi, aga nii kui on keegi minu kõrval, kes linna ei tunne, hakkan mina järsku märkama, see on alati olnud niimoodi, et kuskil maja katki või see seal on auk ja seal on see teine, kolmas millegipärast see teravdab kuidagi tunnetuslikult, et minu nägemist ka. Aga miks meil ei võiks ja ei peakski olema täpselt samamoodi mustamäel, skulptuure ja Lasnamäel, need on samasugused linnakeskkonnad, seal elavad meie kaasaegsed, meie linnakodanikud, et loomulikult ei saa kõik asjad olla kesklinnas, aga ma arvan, et Need mälestused võiksid olla jäädvustatud siiski kohtades, kus nendel inimestel nende kohtadega pistmist olnud. Et seal peab ikkagi põhjendus olema. Aga kindlasti võiksid olla loomulikult. No kui oleks nüüd näiteks teie otsustada, et kuhu, kuhu te paneksite siis no patsist, meil oli juba juttu ja Georg Otsa puhul ma saan ka, arvate, paigutaksid teda sinna, kuhu praegu päts mõeldud. Aga, aga kuhu te, kuhu ta siis näiteks paneksite nii Jaak Joala kui ka näiteks Jaan Krossi, et muidugi see Jaak Joala on ise juba selline oma omamoodi veider otsus, et talle tingimata monument teha, aga, aga hea küll, et kui otsus oli vastu võetud, et et aga näiteks näiteks tõesti Jaan Kross, et mulle siiski tundub, et tema, tema võiks jääda siia päris, kes kesklinna kanti, et ta on vanalinnaga nii tihedalt seotud ja, ja ta on ka kunagine keskne autor meil tõesti olnud. Vanalinnas pole ju enam kohta kusagil see harju plats, seda ei julge küll täis ehitada või sinna sinna midagi teha, sest see võib tulevikus ikkagi Veemil ehituse alla minna. Nii et vanalinnas on ääretult raske mingit kohta leida. Jah, aga on üks koht, on see roheline turg, see väikene konn nurgakene, aga ma kardan, et siin see ei ole niisugune atraktiivne koht või ei oska nagu sinna paigutada. Meil on ju üks tegelikult väga järsku tuur ja ja, aga jube õnnetult seal kohapeal ja seda ei arva mitte ainult mina, vaid mitteskulptuur oleks halb, vaid tema asukoht on niivõrd halb. Ja see on meie under. Under on nii halvasti sinna vahele surutud sellele raamatukogule, et ta kohe parem, kui teda seal ei oleks olnud ja sellest on kahju, nüüd oleme Ungaril ei tule, see under on tõesti vägev, vägev isiksuse eestlastest. Krossi ma ei, ma. Siis tuleb tükk aega mõtelda. Aga jah, nii palju ma olen ütelda, et ma arvan, et balti jaama Stalini kohale panna panna Jaak Joala. Natukene tundub imelik. Kuigi see koht on ju seal, kus hästi palju käiakse. Jah, kui nüüd Krossist rääkida, siis mina ikkagi tahaksin kuskil näha teda seal Harju tänaval Kirjanike majaga seotud. Aga kindlasti on ju võimalik ette mõelda ja ette planeerida ja leida, aga ikkagi sinna mõni koht või, või kuidagi seda majaga seostada, mida ei viida ära ja ei ehitata ümber. See on otsustamise mõtlemise ja, ja nagu plaanimise küsimused kindlasti saaks leida, leida mingisuguse variandi. Ja mis puutub jumalasse, siis siin ma olen nõus. Ma ainult oskan öelda seda, et ka mulle tundub kuidagi nii imelik see balti jaama ümbrus nagu tõesti tuleks siis nagu tahaks keegi viidata siis Moskva rongi peale ja kremli ööbiku peale või kuidagi paratamatult lihtsalt tekib see seos momentaalselt. Aga, aga ma ei oska ka välja pakkuda ja ma ei ole mõelnud selle peale, et kus see koht talle õige oleks. Ma ei, ma ei tea ka tema elust nii palju, et ma oskaks arvata, mis kohtadega ta oli seotud, kus, kus ta elas Olevi tänaval, alevi tänaval, kus meil on Olevi tänav seon küüru juures. Aa okei, okei, no aga miks ka mitte, et kas või alla kohe päris keeruline, niivõrd suurlinnaruum on ikka sihuke nurgataguseid kohti, leidub palju loomulikke, häid kohti. Ei muidugi tahaks, et see on jah, et, et see, see on, see on tõesti see üks suuremaid küsimusi, et kuidas seda, et kui juba monument teha, et kuidas ta kukuks välja ka väärikalt, et kui juba kellelegi mälestust jäädvustada, et siis siis väärikuse küsimus on ju ikkagi esma esmaoluline seal, et nagu Underiga tõesti on etetet monument justkui on, aga ta ei mõju piisavalt piisavalt väärikalt, et seda mälestus nii hästi jäädvustada. Nüüd meie saateaeg kahjuks hakkab juba vaikselt otsa saama ja, ja kuna ma tahaks väga teie käest küsida veel kaks küsimust, siis ma siis ma küsin nüüd ruttu ära, et küsimus number üks on see, et, et nüüd on meil mitmest inimesed väga konkreetselt olnud juttu, kellele tulevad monumendid, et need otsused on vastu võetud. Aga kes on teie meelest see, kellest ei ole räägitud, aga kellele ka tuleks, tingimata tuleks monument püstitada ja see ei pruugi tingimata olla Tallinnaga seotud, et, et ega siis inimesed on tavaliselt isegi meie suurkujud pärit, mitte Tallinnast, et et me võime ju rääkida ka teistest paikadest, et tuleb teile kohe keegi pähe, kes teil nagu hinge peal kripeldab. Minul on üks, see ei ole üldse kuulus inimene ka midagi, aga alustati isegi aastaid tagasi selle mälestuse märgi tegemise jaoks korjandust kahjuks ei pysti jõudnud vajalike summade nii. Ja see inimene on, oleks ainukene siis selline skulptuur inimesele, keda mina tundsin. Ja see on pudelikorjaja, Gunnar ja tema oli Haapsalus, kes vähegi on Haapsaluga kokku puutunud, tema teab Kunnarit, ta oli sama kuulus nagu valge daam. Kahtlematult on ta Haapsalu legend ja ta oli, ütleme siis nagu minu sõber juba väga väiksest peale vaata. Mina tahaksin, et see kuju tõepoolest kuskil sina tänava peale tuleb, kusjuures ta on juba nii-öelda väikse maketina on juba seaküla Simsonil tehtud ja väga tore selline täpselt selles asendis, kus mina teda täpselt nagu mäletan. Ma olin Kolmeaastane kummadele esimest korda juba nägin ja ta käis meil väga tihti külas. Ta oli siis noh, ikka noh, nii ütleme, kas oli nüüd ülearenenud mõistusega või alaarenenud, seda ei oskagi öelda. Ja mina tahaksin kasutada võimalust ja öelda, et mina tahaksin hirmsasti wanna mati miilise kuju Tartusse. Et, et see on kuju, mille ma tegin 11 12 aastat tagasi. Tookord oli mati ju elus ja kõik sai toimuda tema initsiatiivil, tema pealekäimisel, kuni ma ükskord lõpuks alla andsin, ütlesid, et okei, teeme ära. Ja juba tookord ma mõtlesin selle peale ja ma tegin ta nagu kahest osast näiliselt vähemalt minu jaoks. Mulle meeldiks, kui see alumine osa oleks kivist ja ülemine osa oleks pronksist ja käed oleksid poleeritud, sest selle nimi on mati miilus, kuldsed käed ja tal on oma pildid, käes on natuke üle kahe meetri ja matise hirmsasti tahtis, et Tartus oleks. Ja meil on aastaid aastaid tagasi, ammu juba ammu oli Tartu linnavalitsuse inimestega juttu, nad ütlesid, et loomulikult teeme ära, aga leia rahad, et kõik on ju alati rahade taga. Nii et küll selle koha leiaks ja Tartu oleks põhimõtteliselt nõus, aga aga jah, see oleks minu väike soov ja unistus. Oi kui tubli miilusel mul hea sõber ja ma olen seda kuju muidugi läinud seda sinna, selle kuju ja seal on hea kuju. Vaat Me jõudsimegi piilius ja, ja minu Gunnar, nad on natuke sarnased. Mõlemad on mõlemad mõlemad vehklejad armastusega. Ja ja siis muidugi kahjuks tõesti me ei saa veel jõuda ka selleni, et, et mitte ainult isikud päriselt elanud isikud ei vääri alati jäädvustamist, vaid ka tihtipeale mõned nagu tõesti kas legendid või või siis kirjeldus tegelasidki, et meil on lausa Toomas Nipernaadi-le pühendatud kuju olemas. Jaa, jaa. Ja mul tuli üks, üks inimene veel järsku meelde, see oleks Endel Lippmaa. Sest seda on räägitud ka kunagi siis, kui Endel Lippmaa veel elas Teaduste Akadeemiaga ja nüüd seda enam, kui teda enam ei ole, oleks tema inimene, kes vääriks, vääriks ka mälestusi just et kultuuri ja riigitegelaste kõrval on tõesti ju teadlased ja ka lihtsalt tähtsad, tema on olnud omamoodi ikkagi väga tõsine riigitegelane. Just ikas ja, ja nii edasi, et väga mitmel tasandil just sellega võib-olla me võiksimegi oma saate lõpetada selle tõdemusega, et väiksel Eestil on tegelikult tohutult palju inimesi, kes on, on meie ajalugu kultuuririiki palju mõjutanud ja, ja et meie meie niisugune kohustus on ikkagi tõesti seda mälestust ka jäädvustada ja teha seda tõesti niimoodi, et, et see jääks hiljem nagu, nagu kuidagi mõjuks piinlikuna Vaideta mõjuks ikkagi tõesti sellisena, et ta tekitab nii linnaruumis selle ahaa, elamused, et nii niisugune äge täiendus linnaruumile kui ka selle, et see inimene on, on saanud oma väärilise sellise meenutuse, et me lähme mööda ja me teame, et ahah, see on see inimene ja, ja mis ta, mis ta siis ikkagi on teinud, et ta on seda monumenti väärinud. Aga selle selle tõdemusega me tõesti peame oma saate nüüd lõpetama, ajame, lõpetame ta ka. Nüüd ma seal teise küsimuse. Ma küsin siiski kiiresti ära, et ma tahtsin veel kultuurisoovitust küsida, et kui te nüüd väga ruttu ütlete, et kas te soovitate minna näiteks mõnda monumenti vaatama või mõnda raamatut lugema või et mis oleks? Ma ise soovitasin nendele täna minna tõde ja õigust vaatama kell 18 10 võitsin pileti ära, nii et see on minu enda. Soovitas endale. Müüakse ka minna. Ma ei ole tõde ja õigus näinud kahtlematult meil sinna Kristaga koos läheme. Aga on mul üks raamatuelamus ja see on oi, kukkus kolm õuna või? Ma ei teagi, kuidas see pealkiri täpselt oli, kukkus kolm õuna, mis tal, see on armeenlanna kirjutanud, kes Moskvas elab ääretult, ääretult hästi kirjutatud kohe kohe kohe ikka väga hästi. 1009 70 11 oli ta sündinud sininurkne siiski. Nii et filmi vaatama ja raamatut lugema ja meie saadet jääb lõpetama Raul, sinu valitud pala, et ütle veel kommentaariks selle kohta ka midagi. No mis mul ikka öelda on, et see on nüüd lugu, mis mulle nagu nii meeldib oma viisi ja kõigega ka seal ka laulab minu üx sõber Jassi Zahharov ja teine siis teadaolevalt minu oma tütar Nele-Liis Vaiksoo siis? Jaa, noh, selle lauluga ta tegelikult siis tegi läbimurde ja sai siis ütleme kuulsaks, kui nii võib ütelda, eesti keeles. Kuulame lugu ja vasar on uuesti eetris kahe nädala pärast. Kuulmiseni. Siis. Kaheks armastuse CV. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel võib mobiiliäpi kaudu.