Tere algas kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios kultuurikriitik ja publitsist Mihkel Kunnus, tere Mihkel. Ja loomaökoloog Raivo Mänd, tere Raivo. Ja nagu me oleme välja reklaaminud, siis sel nädalal sellel reedel tuleb vasarast loomadest, loomade mõistatusest, loomade kultuurist ja nii edasi. Aga ennem kui me oma põhiteemani lähe lähenema natukene tutvustan ka täna ilmunud ajaleht Sirp ja Õpetajate leht. Ja peab ütlema, et Sirp on täna väga sisukas, et ma päris kõike läbi ei jõudnud isegi lugeda, mis siin on. Jõudsin lehitseda ja mõned asjad läbi lugeda, nii et ma soovitan siis neid, mis mulle esmapilgul kohe tundus, et need tahaks läbi lugeda. Näiteks oli väga huvitav Margit Mutso intervjuu Karl Õigeri ka, kes on siis insener, kes armastab keerulisi ülesandeid nagu ilusti ka pealkiri ütleb. Ja samuti oli mulle vägagi hingelähedane Tiiu Kuurme, kes see ühiskondlikult väärkoheldud kasvatus on siis pealkiri. Ja, ja see räägib sellest, kuidas hariduses on, on lülitutud liigagi palju turuloogikale ja kasvatus kui selline on ära unustatud, et nagu Tiiu Kuurme kirjutab, et vahest võiks juba valjult kuulutada, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse, eriti sobinet, kasvatusse, haridusse. Aga sirbi vahel on täna lomaatia, siin on välja kuulutatud laureaadid, kes eile said enda auhinnad emakeelepäeval kirjanduse kultuurkapitali poolt. Ja Ma soovitangi tõesti lihtsalt tänase sirp ette võtta, seda ise lugeda, et, et siit ma ei hakka lihtsalt nagu ette loetlema kõiki neid võimalikke artikleid, mis, mis võiks huvi pakkuda. Ja samuti ma soovitan väga tänast Õpetajate lehte lugeda eriti haridusministeeriumi töötajatel ja nendel, kes koostavad haridust, teegiaid, sellepärast et suur, üle kahe lehepäevakorral teema on see, et eesti keele aastal võiks rääkida rohkem sellest, et eesti keele kirjanduse tunde on meie õppekavadest liiga vähe. Siin on küsitletud õige mitmeid õpetajaid, kes kõik kinnitavad seda ühest suust, et nad lihtsalt selle tundide arvuga ei jõua lastele õpetada. Ei keelt ei kirjandus tegin, on see ajalugu, ei jõua tegeleda analüüsi ja kõige muuga, mis on noortele lastele aina olulisem, sellepärast et nad ju muidu sellega ei puutugi mitte kuskil kokku. Ja samuti jäi mulle silma siis veel huvitav artikkel, aga nüüd ma ei leia seda kohe üles. Ja tegelikult samal teemal kirjutabki Anu kushida, et koolis on iga päev emakeelepäev ja tema tema nimetab veel juurde selle, et lisaks keele kirjanduse õppele on tegelikult kirjanduse tunnid ennekõike väärtusõpetuse tunnid. Nii et, et ka seetõttu tuleks need tundide arv suurendada. Aga selline väga lühikene sissevaade tänastesse ühtedesse põhjalikumalt peate ise lugema. Meiega läheme nüüd edasi, saate põhiteemaga? Vasar. Mina olen Maarja Vaino, jätkub kultuurisaade vasar. Minuga on stuudios Mihkel Kunnus ja Raivo Mänd ning hakkame rääkima loomadest loomade. Kuidas siis öelda sellest, kas loomadel on olemas oma kultuur, kas loomadel on olemas oma keelevõimekus, mille poolest üldse erinevad loomad ja inimesed kõige lihtsustama? Lihtsustatult öeldes. Ja, ja võib-olla ennem kui me nende selliste võib-olla küsitavate teemade juurde lähme selles mõttes küsitavate, et me ju tegelikult ei tea, kas me saame väita, et kultuur on loomadel olemas samas tähenduses, kui ta on inimestel võiks ikkagi üldse küsida, et miks meid huvitab see, kas loomadel on kultuur, kas neil on teadvus, kas neil on mingisugusedki oma tunnetuslikud alused, et miks me peaksime seda uurima? See on väga hea küsimus ja see on küsimus, millest võiks teha terve saatesarja, sellepärast et see on küsimus identiteedi järgi, kes me oleme ja kust me tuleme. Ja see on muutunud üha tähtsamaks sellega, et on nii-öelda toimunud ilmalikustamine, et enam ei päde või ei rahulda vastus eriti Eestis. Et me oleme loodud, et jumal lõi meid lihtsalt lõi kuidagi oma näo järgi ja, ja kui me vaatame seda nii-öelda teadusajalukku, siis üks teadusfilosoof on öelnud, et see on üks lõppematu inimese alandamise lugu, on, on nii-öelda teadusavastuste ajalugudest kah kunagi kunagi näiteks Kopernik kelleltki revolutsioon, et ma maa ehk inimese koduplaneeti universumi keskis taga hullemast ei ole isegi päiksesüsteemi keskes. Et noh, inimesed olid valmis tuleriidale minema sellest, et see tundub nagu nii tähtis tähtis küsimus. No tänapäeval ausalt öeldes, see ei lähe väga korda. Järgmine niisugune väga kõva litakas oli loomulikult Darwinilt. Eestis ma ütleks, et on sellega ikka väga valdavas osas lepitud, USA-s kindlasti mitte, jah. Sest me peame ka meelde tuletama, et Eesti on üks kõige kõige ilmalikumaid maid, et me suhtume üsna rahulikult sellesse, et meil on Simpansitega ühised eellased ja ausalt öelda mul on sa isegi sümpaatne. Või tajuda neid vennana, venda, tehtedena, hõimlastena kõik kõiki muid liike. Ja see on küsimus meie päritolu järele, küsimus meie ajaloo järele ja kui me vaatame no mis tahes tasandil oma identiteeti, vaata, mis küsimus reeglina ajaloo ja päritolu järele riigi rahvuse noh ka liigi tasandil, eksiliigitasand on siis kõige kõige sügavam selles mõttes, et ta haarab kõige pikemat ajavahemikku. Ja, ja see on küsimus inimolemuse järgi tuleb meelde Trans. Lugesin hiljuti ühte tema intervjuud, detail, mis võib olla kus ta huvitavalt ütles siis, et et inimese vägivaldsus on suhteliselt ülehinnatud, et see on kõigest eksiarvamus või noh, liialdav vale järeldus sellest, et me viimased paar 1000 aastat oleme käitunud üksteisega suhteliselt halvasti. Minu arust nagu tore on see just ajamõõde viimased paar 1000 aastat, jah, me oleme natuke liiga palju kisklevad ja tänu sellele. Me muutusime paikseks põllumajandusega, enne seda oli pigem sõbralikud primaadid ilusti koos, aga see näitab seda noh, ajaloolist aaret, mis seal taga on või või kuidas on öeldud, et no niisugune, ütleme kristlik konservatiiv üldiselt viitab aastatuhandetele kui mingitele väga-väga pikkadele ajavahemikel, et need näiteks, et pereväärtused on aastatuhandeid kestnud, et see on nüüd väga suur ajavahemik ja me peaksime sellega arvestama Franste kaalutlema. Kõigest paar 1000 aastat oleme me siin üksteisega nii-öelda piirkondade pärast kakelnud, aga muidu ma olen päris sõbralikud ja toredad liigid. Et noh, kui te, kuidas perspektiiv muutub ja just selle enda päritolu ja ajalukku vaatamine annab meile teada, kes me oleme ja inimeste inimeste huvitakse. No kuidas tundub, lööb loomaökoloogia poole pealt, et, et kas on see paar 1000 aastat väike aeg ja, ja, ja kui palju on inimene, kui loom ja, ja inimese suhted loomadega, siis selle aja jooksul muutunud. No Hardo aastat on kahtlemata väga väikene aegsest palju sellest, mida me inimestena tunneme ja, ja tajume ja, ja ja see pärineb tegelikult ikka veel väga palju kaugemast ajast, noh näiteks seks kui niisugune leiutati umbes kuskil miljard aastat tagasi ja me tegeleme seksiga siiamaani edasi, enam-vähem noh, samamoodi nagu nagu kõik, kõik teised enne meidki on tegelenud jah. Aga ma küsiks kohe, et kui me räägime nii-öelda geneetilisest teisenemisest ja pärilikkust valikust, siis no mis see suurusjärk võiks olla 1000 palju kanda, väikse nihke sisse võtta või? No vaheldumist või noh, kas 1000 põlvkonnaga suudab midagi kinnistada geenides või mis see minimaalne ühik võiks olla? Nogeenidesse kinnistada, vot see on nüüd Mismõttes geenidesse kinnistada, eks ole. Mikroevolutsioon on tegelikult, eks ole, geenide, Osakaalu muutumine populatsioonis eks ole valiku valiku toimel või siis mingite juhuslike protsesside toimel ja sellised väga märgatavad näiteks käitumuslikud erinevused võivad juba paarikümne põlvkonna jooksul kinnistada ja püsima jääda. Aga sellele ma tahtsingi juhtideks siis paarkümmend põlvkonda, et kui me tõlgime selle nüüd inimliigiga, võtame, et 25 aastat keskmiselt põlvkond paarkümmend, eks siis me saame sinna juba. Noh, isegi seal mingisugused väiksed, isegi kiiremini veel ei ole, aga seal on väga paljud oma piirangud ja et, et see annab nagu ajaskaalat natuke. Aga kui võtta aluseks Karsten Brentsingi suhteliselt hiljuti ilmunud uurimusjaraamat, et mis nüüd on tulnud ka veel eesti keeles loomade mõistatuse, mis ausalt öeldes oli üks põhjusi, miks ma täna selle saate just sel teemal tekkinud, sest minu meelest see on väga huvitav lugemine siis tema kirjeldabki siin just loomi, kellel mingisugused käitumuslikud, erinevused, keegi just sellest geneetilisest evolutsioonilisest muutumisest, vaid nad õpivad selle ära ja annavad seda oma liigikaaslastele edasi ja tema nimetab seda kultuuriks, et, et see on midagi, mis ei tule midagi seal päritud, vaid see on midagi, mis on õpitud ja, ja et seda õpitut oskab üks loom teisele ka edasi anda, et, et kuidas on, kas me võime seda nimetada kultuuriks või kuidas seda niimoodi defineerida? Tahaks sellist korralikku ja kõigi poolt aktsepteeritud kultuuri definitsiooni, mida ma ei ole veel õieti kuskilt lugeda, neid on lihtsalt nii palju. Aga vähemasti meie bioloogid, loomaökoloogid, kes loomade käitumist ja loomade kultuuri uurivad, mõistame küll kultuurina niisuguseid käitumuslikke omadusi ja tunnuseid, eks ole, mis päranduvad edasi mitte bioloogilise geneetilise pärilikkuse vaid vaid õppimise emiteerimise, jäljendamise õpetamise kaudu ja inimene selle tõttu ongi üks niisugune olevus kes nagu koosneb, nagu ma olen seda piltlikult ikka väljendanud inimeses oleks nagu kaks erinevat inimest sees, üks on see bioloogiline inimene, kelles räägib siis see geenide hääl, see see möödunud kauge evolutsioonihääl ja teine pool on siis see kultuuriline Se õpitud moraalireeglid ja, ja kõik, mida me oleme õppinud, eks ole, omandanud tihti nad räägivad vastu teineteisele, see on see, mispärast me teinekord, eks ole, teame, et, et vot nii teha on ebamoraalne, aga miski meie sügaval sisemuses kisendab tee seda tee seda võtta. Aga kas tundub, kas loomadel on siis ka selliseid moraali, moraaliprobleeme ja vastukäivusi? No kahtlemata vot selles Brenzimu raamatus see on päris tore raamat. Ja selles mõttes päris usaldusväärne raamat ka, et ta, kui ta ikkagi räägib, siis ta viitab korralikult teadusartiklile või raamatule, kust see näide on pärit. Ja tema toob seal ikka palju palju selliseid näiteid sellest, kuidas loomadele õiglustunne ja moraalitunne täiesti oleneb, muidugi mitte noh ikka kipub asi olema sinna meie lähi, lähisugulaste poole ja, ja suure ajuga loomade poole nagu vaalad, delfiinid ja, ja primaadid, inimahvid ja nii edasi, aga neid on ka isegi isegi putukatel mingit eneseteadvust sipelgatele näiteks on, on mesinikele kindlasti. Jah, ja ma olen ise kultuuri definitsiooni kasutanud sama mida, mida Juri Lotman ütles, eks, et ta on mitte geneetiline pärilikkus mis, mis noh, tänapäeval juba ja eri eriti pärast epigeneetika avastamist tegelikult teha jääb natuke kitsaks, sest tõesti neid on, ütleme, mitte õppimislik, mitte mitte õpitavaid. Pärilikkuse, mis polegi, on eetilised, on veel üksjagu ja, ja selles mõttes ma olen üsna nõus. Või selle selle määratlusega, mida ütles Raivo Mänd seal tõepoolest paremini, kusjuures printsing ütleb lehekülg 45 üsna üsna sarnaselt, et ta ütleb, et neid definitsioon on väga palju, mida, mis on tõepoolest tohutus koguses. Et üks antropoloog tooksin paarsada määratlust. Et siiani ennast neist parimi, selline kultuur on ühiskonnas õppimised eel teistelt liigikaaslastelt saadud teave või omandatud käitumine. Ja seda on tõepoolest väga paljudel teistel liikidel veel, noh, minu arust on üks hea näide nii öelda looma loomaaialiigid. Või noh, kasvõi meie euroopa naaritsa näide oma aias suudetakse nad väga edukalt paljundada hoida elus, aga nende kultuur on kaotsi läinud. Et see, kuidas kultuur selles mõttes, mis siin on öeldud, neil puuduvad sellised vanemad, kes suudaks õpetada neid looduslikust jõest küttima, eksju sealt kätte saada. Noh, et kontakt eelmiste põlvkondade, kes on vabas looduses õppinud elama Teine näide, mis ta toob, on see aafrika elevantide, aga eks ole, kuna eks ole, need vanad ja elukogenud elevandid on kõik kehvade pärast ära kütitud, siis need noortel puudub see kultuurikiht. Jah, ja kusjuures noortel nagu see kultuur, mida seal õpitud, et need näiteks teadmised, käigurajad, mis kantakse ühelt põlvkonnalt teisele et elementidega seal 100 korda 100, ehk siis 100 korda 100 kilomeetrites 10000 ruutkilomeetrit nad elavad väga suurel alal jalutavad ja, ja tõepoolest käimisteed ja need on nagu kultuuriliselt tähendab nende enda mälus mitte kuidagi maastiku või geenides geenidesse pandud huvitaval kombel jah, isegi osadel kaladel oli siin näidatud, et on kultuurilised selles mõttes kultuurilised tunnused, käitumisviisid. Jah, need näited, mida, mida printsingi tegelikult mitte ainult tema, neid uurimusi on ju rohkem, on on küllalt muljetavaldavad, et tõesti selline, seda raamatut lugedes tuleb vahelisega hirm peale tõsta, et inimesed on endast ikka õudselt hästi arvanud, aga et loomad on loomades, on palju rohkem, just sellist. Teadvustatud käituma, kui meie oleme nagu võib-olla ise ette kujutanud, et meile tundub, et loom on selline teadvustamata olend, kes töötab nii-öelda instinkti najal, aga et nendest näidetest tuleb välja, et seda kõike on siiski palju-palju rohkem. Aga teisalt muidugi võib kohe ikkagi siia juurde küsida seda, et nii nagu inimene ikkagi kõike suudab ju vaadata, hinnata oma inimese vaatepunktilt, et kas, kas nende loomade käitumisest näha selliseid no ikkagi natukene inimlikke aspekte, kas on äkki natukene, me tahame näha neid ja seetõttu me tõlgendame neid niimoodi. No see on jah üks suur probleem niisuguste uuringute juures, seda enam, et tihtipeale on väga raske teha selliseid teaduslikus mõttes väga vettpidavaid eksperimentaalseid uuringuid sellises valdkonnas nagu nagu käituda, suhtumine ja kognitiivne võimekus ja niimoodi ja ja eks Brensingi raamat ka, eks ole. Et noh, kui, kui rääkida nüüd raamatu puudustest, siis võib-olla minu jaoks üks selline puudus jäigi nagu kõlama see, et et kuigi tal on seal palju näiteid ja mitte kõik näited ei ole väga noh, nüüd kindlalt teaduslikult eksperimentaalselt tõestatud, siis nagu raamatu lõpuks natukene kipub jääma kõlama see et, et see loomade kultuur on ikka noh, paksem veel kui kui inimest tahma ja et hakkad nagu vaatate ennast halvasti halvasti tundma. Aga noh, samas, et noh, ja, ja siin on, eks ole, teise probleeme veel tegelikult, et me tõime nüüd väga selgelt välja, et tuur on see, mis ei ole geneetika ja epigeneetika nagu mihkel siin vihjas välja, mis ei ole geenidega seotud, eks ole, aga see päris niisama lihtne siiski ei ole, sest enamik käitumuslikke tunnuseid loomadel on geneetilised paika pandud ainult suhteliselt lihtsate mudelite näol näiteks mingisugune noh, mingisugune väga umbmäärane toitumiseelistus, eks ole, või mingi umbmäärane mudel, mis võiks viidata nüüd kiskjatele, loomale, kelle eest hoiduda ja see, mida nüüd täpselt süüa ja kelle eest täpselt hoiduda, see õpitakse ikkagi oma vanematelt, oma salgakaaslastelt, seltsingukaaslastelt ja nii edasi. Nii et ühes ja samas käitumisviisis isegi on nii see geneetiline pärilik aspekt kui ka kultuuriline aspekt esitatud. Ja, ja täpselt sama raske tegelikult on uuridega inimeste kultuuri, et me ka inimeste puhul ei tea tegelikult seda, kui palju on selles mingis meie käitumisest tegelikult ikkagi geneetilist pärilikkust. Taks. Ja lõpuks on iga iga teaduste küsimus on alati see, et kas teadlane saab olla lõpuni objektiivne, et et aga see on selline kahtlane valdkond. Minema. Ma tahaksin öelda, et mitte, et me, et see, kui palju me loeme ennast loomadesse sisse, eks seda kutsutakse antro Andropomorfismiks. Mis, mis on üks eksimisvõimalus, et me liialt inimlikustame loomi. Interpreteerimine Eestil ja aga primatoloog frantslevaal kas kellelt ka samas sarjas raamat ilmus? Tema ütleb, et ka teistsugune eksimine on võimalik nii-öelda antroppa eitus antropordinaatianayal. Et me liialt liialt teravatõmbamisele vahe inimeste ja loomade vahel, et näiteks kui üks šimpans läheb teise juurde, kõhvitseb, lohutab ja surub oma huuled vastu tema huuli, et siis on täiesti normaalne öelda, et see musi näiteks, et see on väga-väga sarnane käitumine ja, ja me ei pea seal tegema mingit väga-väga teravaid teravaid eristusi. Ja, ja veel noh, et, et kui ma ütlesin, et Kopernik alandas inimest, Darwin alandas inimest, siis seal tsitaadis ma ei mäleta seda hilja. Brigoosin vist oli isegi üks keemiapreemia nobelist. Ta oli seal, seal oli üks nimi veel selili, Froid Froidime küll väga enam ei armasta, aga te ütlesite, et Freud ütles, et et meie psüühika keldris on ka veel igavene hunnik pundar instinkte. Ühesõnaga ka inimene ise ei teadvusta endale väga, mis ta teeb. Ja väga, väga, väga suur osa tema käitumisest on just samamoodi nii-öelda aimamatu aimamatu. Noh, see on, ma tahtsingi tegelikult selle jutu juurde tuua selle selle näitaja ja lisada seda, et noh, täpselt samamoodi nagu me tihtipeale õigustamatult omistame loomadele mingeid inimesele omaseid intellektuaalseid võimeid või ajendeid või motiive ja nii edasi. Samamoodi me võime üle hinnata ka inimeste ennast, üks näide, mida ma armastan ikka tuua, on see, et et kui te viskate teisele palli, teine püüab selle palli kinni, eks ole. Nüüd kui me püüame, ütleme, keegi tulnuk Marsilt püüaks aru saada, kuidas ta selle palli nii täpselt kinni püüdis, siis ta peaks lahendama diferentsiaalvõrrandeid, eks ole. Aga me ei lahenda need võrrandid. Me lihtsalt püüame kinni ja mida ma selle näitega tahan öelda, et tihtipeale loomade Näiliselt väga keerulise käituda istumise taga, mille taga me ei oska näha muud kui inimesele omast. Mõtlemisvõimet ja kavalad peent otsustusvõimet on tegelikult väga lihtsad reeglid nii-öelda simpel Ruuls. Me ise kasutame neid lihtsaid reegleid, tihtipeale. No eks see ongi selge nagu siin enne Eriti veel näiteks minus beebidega on hea näide see, kus me neid kuidagi üle inimlikustame. Iga iga lapsevanem on alati väga, väga rõõmsalt üllatunud, kui tugevalt beebinäppudest kinni hoida, küll long Angelakse, küll on kange laps, kuigi tegelikult see on üsna tavaline reflekse, millega tema eellased ja sugulased ema karvadest kinni haaravad, eks, et see ongi nagu kaasahaaramine ja siin oli veel üks tore näide selle nii-öelda kandmi kandmis refleksiga. Imetajad tihti tassivad oma poegi niimoodi, et nad võtavad turjast kinni, tassivad kuhugi ja selle hõlbustamiseks on need see lapsi. Kott lihtsalt niimoodi poeg tarduva poeg tardub jah, ja mulle väga meeldis, ma mõtlesin kõigil lapsevanematel levitama. Parem vaheta kui vähe kuivaks, ka jahedam selle peale, sellepärast peaks üles laps täna samamoodi need alged seal ja sellepärast hakkab ta voodisse pannes tagasi jälle kisama. Kõige suurem inimlikustamise viis kuidas, kuidas inimkond on neid loomi tegelikult ju personal, person, personifitseerinud on ju loomamuinasjutud ja kõik võimalik, see loomulikult ühest küljest on. On see lihtsalt ka selline moraaliõpetuse viis olnud, aga teisest küljest on ikkagi inimestele kogu aeg rääkimata. Sind ootab loomadest ja kõigest muust tundunud, et et sellel loomal ja inimesel on ikkagi nagu väga palju sarnasusi, mistõttu neid inimlikke omadusi all on ju loodusele ja loomadele päris sageli ülikonda. Aga nüüd meie jutt kaldub väga ohtlikusse suunda minu meelest, et me tulime siia rääkida rääkima loomade kultuurist, aga nüüd hakkavad järjest rohkem rääkida, sain esimese Gotovinat see midagi. Peame kultuuriks tegelikult ei ole, et ma tahaks siia vahele ikkagi tuua sellise märkused, tegelikult loomade kultuur on ikka päris veenvalt tõestatud ja uurida. Ja noh, üks paremaid näiteid linnuuurijana, ma tahaksin tuua kohe lindude laulu, eks ole, mida, millel on ka olemas pärilikud, lihtsad mudelid. Aga mida õpitakse ja kui lind ei saa õppida seda laulu, siis ta ei õpi, siis ta ei hakkagi kunagi laulma ja sellel linnulaulul on kirjeldatud lokaalseid dialekte, täpselt nagu meie murdudki peale lindude, eks ole, nagu selles pensingi raamatuski tuuakse palju näitajatelfiinidest vaaladest, nende dialektidest. Ja delfiinide, isegi mood, et nad oma laulu vahetavad, sellist 15 aastaga peaaegu täielikult repertuaar vahetub. Käib, käib etanooli. Lindudele on samamoodi demonstreeritud mingis konkreetses piirkonnas, eks ole, vahelduvad mingid laulu dialektid 10 aastaga. Keelenäitajad on tegelikult midagi, millele tahakski natuke pikemalt peatuda, aga juhataks selle teemaploki ennem sisse ka vastavateemalise lauluga, mille sina Raivole, et meile välja valinud. Ja, ja see on iseenesest niisugune inglise keeles kõlav laul nagu vat aasta Foxey eesti keeles kõlab see siis, et mida Rebane ütleb, kuidas rebane häälitseb või mis on see nii-öelda rebasekeel. Miks sa selle laulu valisid? No ma valisin selle laulu eelkõige ikkagi selle saate teema pärast, mitte et ma nüüd tingimata kuuleksin see muidu sedalaadi muusikat, et see on tegelikult, et väga populaarne Norra niisugune estraad mitestraadi vaid varietee tuua, kes, kes seda laulab. Lõbus laul. Ja kuulame siis Ilvise laulu fox sulgudes vaata Asta Fox sei. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos stuudios on Mihkel Kunnus ning Raivo Mänd ja räägime loomadest, loomade käitumisest, loomade kultuurist ja ennem laulu, mille pealkiri oli siis mida ütleb Rebane või kuidas häälitseb, kuidas väljendab ennast Rebane? Vaata aste Foxey, inglise keeles jõudsime just loomade ja keeleteemani, rääkisime sellest, et lindudel on on isegi erinevaid dialekte murdeid ja tegelikult mitte ainult lindudel vaid selles samas Karsten Brentsingi raamatus loomade mõistatus. Kirjeldatakse ju veel erinevaid liike kes tõepoolest suhtlevad omavahel, õpivad üksteiselt ka laule, et sul oli siin mihkel ennem just hea hea näide selle kohta, kuidas kuidas oli see nüüd vaaladel, kellel delfiinid Liinidel on jah, nii-öelda laulumoed paremini osata seda seletada, lihtsalt vahetavad neid ja vahetavad liga mingi ajavahemiku värgi ja seal, kusjuures ma ei mäleta, kas oli selles raamatus võidevaali Franste vaali raamatust on, ma lugesin neid, et jutt ja ausalt öelda, siis nad kipuvad mul kohe sassi minema. Et seal olid ka, olid konservatiivsemad delfiinid ja nii-öelda sihukesed progressiivsem, agressiivsemad ja ühed muudavad kiiremini ja teised nagu hoiavad oma lauludest kaua kauem kinni. Ja kui naised, mõned kannavad rebitud teksaseid, aga teised kannavad ikka terved edasi. Siis tulevad rebitud, eks nad jälle niikuinii jälle. Jah. Aga kui meil nüüd ennem oli siin väikene ka probleem või, või noh, see lõputu küsimus, et kuidas defineerida kultuuri, et kuidas me antud juhul defineerime keele, et kas me defineerime keelt, et kui üldist mingit suhtlusvahendit võime, kui me lähtume nüüd sellest, et inimesed moodustavad ikkagi sõnu, moodustavad süntaksiga lauseid, et kas sellega võrreldes on loomade ja lindude keel, keel? Ma arvan, et on sellepärast et noh, tegelikult see küsimus jaguneb kaheks eraldi küsimuseks, üks küsimus on see kas loomad suhtlevad omavahel niisuguste niisuguses abstraktsemas signaalide keeles, milles esineb süntaksit. Noh, minul on hea meel siin tuua kohe näide, et ma olen ise uurinud peaaegu eluaeg rasvatihaseid ja, ja jaapani kolleegid sealsel rasvatehasel suhteliselt hiljuti kirjeldasid kirjeldasid süntaksi tajumist, eks ole, et kui nad lasid tehastele erinevaid kutsehäälitsusi erinevaid häälitsusi, mida tehaste salga liikmed üksteisele nagu toovad üks häälitsus on see, et ole tähelepanelik ja teine ütleb, tule siia. Ja kui nad lasid tehastele niimoodi, et ole tähelepanelik ja tule siia teineteise järel siis tehased tulidki selle valjuhääldi juurde, kui nad panid selle teistpidi, tule siia, ole tähelepanelik, tehased ei saanud aru, eks ole, järjega süntaksitaju. Aga nüüd see teine pool sellest küsimusest on see, et kas loomadel on võimalik õpetada inimeste keelt ja noh, siin on ka ju ilusad näited juba hulk aastaid tagasi kuulsaks saanud šimpans vastu ja, ja käekääbusšimpans bana Kansi, eks ole, kellel oli võimalik kas viipekeeles või siis sümbolite abil õpetada inimese keelt ja aru saama komplekssete instruktsioonidest, et mine sinna võtta sealt see ese ja vii sinna teise kohta, eks ole, ja ja, ja show läks ja, ja tegi seda niimoodi. Ja viska papagoid ega on korraldatud päris edukaid katseid. Gorilla Koko, kes hiljuti suri, oli üsna hea viipekeeles, aga ma olen semiootika seisukohalt, ma tooksin siia väikse eristuse sisse, et me peame vaatama ka nii-öelda keeletüüp ja ühes mõttes on nagu inimkeelt peetakse veel siiski unikaalseks ja kusjuures Brentsing ütleb, et inimkeel on meie liigi tähtsam kultuurivara. Et noh, me peame vaatama, millised on need tähistus, tüübid. Semiootika on üks sihuke hästi-hästi levinud kolmeks jaotus on ikooniline, indiksiaalne ja sümboliline kus siis kaks esimest tähendavat tähendavad, et noh, kas kas tähistus on mingi sarnasuse alusel või noh, mingi geneetilise seosalusele sõnaga näiteks, et suits on tulemärk, eks see siis suits tähendab tuld umbes niimoodi. Sest nendel on nii-öelda keegi põhjuslik geneetiline seos või eks siis mingi mingi looma lõhn on selle loomamärk või jälg, eks ju, mida loomad väga tihti kasutavad. Noh, inimestel on see nii-öelda, kus on mingi tähistaja, võib-olla pole kuidagi seotud sellega, mida ta tähistab ja nagu Kalevi kull on öelnud näiteks inimkeeles on võimalik eitus et paljudel loomadel on igasugused eristused, tähis mingi tõesti mingi mingi heli tähendab mingit käsklust tõesti, tule siia või kutset või ole tähelepanelik või mingit signaali. Aga see, mis on, nagu inimesed on nagu kipub olema vist ainuomane, on tõepoolest selle abstraktsuse-ga seotud, kus on, kus on nagu mingi asja eitused või mingid ideede eitused mingi mingi kvalitatiivne nihe siin küll on, jah. Aga siukest abstraksemaks arutelust tähendab kui ütleme, et arutlust selliste objektidega, mis ei ole konkreetselt samal hetkel tajuväljas. Et selliseid on küll jah, ka teistel liikidel tuvastatud ja loomulikult need, mis on meile lähemal. Tõesti, seal suure ajuga imetajad üldiselt. Aga kas me ainult nimetatud see kõige kuulsam loomade keele näide, meemesilaste näide, see on ju täpselt samamoodi mehe mesilane. Annab teada Heast nektariallikast, mis, mis oli, eks ole varem, mille ta avastas varem ja mis on sellest kohast kaugemal, eks ole ja, ja et see on nagu suht keeruline annab seda, eks ole, stiliseeritud sümbolite keeles teada teistele mesilastele. Aga masin jah, ei taha mihklile semiootika mõttes vastu vaielda, ma olen ise ka inimene ja mulle väga meeldiks see, kui me oleksime mingistki asjas nii unikaalsed, ei oleks ühtegi teist looma, aga ma ei oleks nii optimistlik, sest selliseid asju on pakutud läbi aegade välja pidevalt ja, ja kohe, kui seal on pakutud, hakatakse asja uurima ja avastatakse. Mõnel ei ole ja kusjuures see, mida Raivo ütles Ssan frantslevaali raamatu üks üks suuremaid, nii-öelda voorusi või sõnumeid seal ta toob tõepoolest terve nimekirja. Kuidas on ajaloos kogu aeg pakutud see, mis on inimesele unikaalne. Aga ma siiski küsiksin, võib-olla sellel on ka juba vastatud, aga siis te saate isegi selle kohe ära vastata, et, et kui me ikkagi räägime sellest abstraktsest mõtlemisest ja, ja kindlasti on loomad ja linnud, jaga putukad võimelised mingil määral ka abstraktselt ja eesmärgipäraselt käituma mingisugusegi asja nimel, mis neid huvitab. Mesilaste puhul näiteks on hektar. Aga kas, kas nad on jõudnud ka selliste probleemideni, mis on inimestel, kui nad tegelevad näiteks oma elu mõtestamisega või elu mõtte otsimisega või, või ütleme siis sellise ikkagi küllaltki abstraktse filosoofilise temaatikaga, mis, mis inimolemusele on ju vältimatut suurem osa inimesi vajab oma elule mõtet. Vot see on üks asi, milles mina oman teatud lootust, et võib-olla see on midagi inimesele unikaalset deta ainult inimene äkki suudab tajuda seda, et me kõik ükskord sureme kui loom teeb kõik selleks, et Ta pääseks kiskja käest ja, ja ja ei sureks, aga, aga seda, et ta ükskord ikkagi kunagi sureb, seda vist ei, vähemalt ei ole tõestatud, et loomad. Jah, üks üks asi muidugi tõestamise mul tuli meelde kohe näiteks, et Uku Masing ütles, et hundi ulgumine on tõenäoliselt religioosne praktika. Kui hunt vaatab kuu poole, ulub niimoodi igatsevalt, et see et seal mingi alge olla, aga jah, surelikkuse tea, teadlikus või teadlikus, sure surelikkusest. Ja nii-öelda mingis mõttes ka püüd säilitada kontakt teispoolsusega, mida on nähtud väga paljudes traditsioonides, eks ju. Kaasavaraandmised ja sihukesed asjad matuserituaalid. Ja kõike seda enese, vähemalt iseasi, kas see teadmine meie surelikkusest meile midagi kasu too. Pigem pigem vastupidi, sellepärast et evolutsioon on meid kujundanud ikkagi olevusteks, kes peaks elama nii, nagu, nagu ta elaks igavesti, eks ole. Kas inimesed võib-olla ei helistage loomadest, siis see, et, et me teemegi nagu sihukseid kasutuid ja mõttetuid asju, sest loomad tõenäoliselt teevad neid märksa vähem, sest et meil on nagu vaja hoopis rohkem pidevalt tegeleda oma elushoidmisega. Vaat siin on eelajalooline perspektiiv, et see selles mõttes, et jõude jõudeelu on eriti massilise jõudeelu, on väga hiline nähtus. Et kui vaatame jälle tõde ja õigust, eks ju, palju selle jäi aega mõttetusteks või või noh, okei, aristokraatia jäi aga, aga ka varesed lustivad mängivad lasevad katuselt lume peal liugu, kui neil aega ja energiat üle jääb. Et selles mõttes niisugune selline mänguline lustlikus on ikka. Jah, sinna sotsiaalvõibolla julgeks vastu vaielda, tegelikult kui on uuritud need kaasajal veid elavaid džunglihõime ja siis neil on seda vaba aega neil üsnagi palju, eks ole, nii et see põlluharimisega läks jälle arvata, on jah, et inimesel läks kunagi see, see töö kultus tekkis mingil perioodil enne seda. See siin on, eks ju üks üks asi on kuidagi klimaatilised tingimused ja elu viisilises tingimused, suvemaade nomaadidel on rohkem rohkem aega, kindlasti. Nojah, eks meilgi soome-ugri pimedust on palju olnud, siis on ikka pidanud istuma, ajalugulaulusid laulma lõkke olles aga, aga võib-olla üks asi, mis, mis veel on pakutud, et, et mis võiks eristada inimest loomadest mis vähemalt esialgu eristab inimesed tehisintellektist, kes ju noh, loomade kõrval on meie teine väljakutset, mis meid sellest eristab või noh, kuidas me sellele hakkame varsti alla jääma? On huumorimeel, et, et kas see on juba ümber lükatud, kas loomadel on huumorimeel ka, et kas nad suudavad, ütleme ega nad anekdoote siiski üksteisele ei räägi? Jumal seda teab. Ei tea, ise ei ole spetsialist, ei ole neid asju uurinud, aga Brensingi raamatus vähemasti küll on, on näiteid selle kohta. Ja, ja see, kuidas koerad naeravad ja, ja, ja kuidas Simpasid vigurdavad ja tegelikult teevad, teevad lusti üks oletus ka see, et kust tuleb see veider veider hammaste paljastamine ja meie kramplikke õhu väljapuhumine, naer, eks. Mida, mida me teeme, on see, et ta esiteksin, tuleb kahte asja tähelepanu seal väga-väga sotsiaalne. Et inimesed tihti, kui nad meelt lahutavat olevat gruppi kokku vaatavad üksteisele otsa ja teevad selliseid tegevusi, mis tekitab neisele reaktsiooni, naeru ühesunud, lõbustavad 11. Aga, ja see on väga tugevalt kokku liitev. Ja vaadata, et see on tõenäoliselt, et hoiatus ja ründe või ähvardus, positsioon, kus grupp ähvardab kedagi kaugemal olijat ja sellepärast on meile ka see, et kui me koos naerame, siis on väga, väga ühteliitev. Aga kui sind välja naerdakse, tähendab, mingi grupp naerab sinu suunas, siis on nagu ülitugev agressioon. Jah, mul sellega seoses veel üks huvitav näide tulijat kõdi tundes me naerame, aga üx teooria ütleb, et see ei ole tegelikult naer, et kust on tekkinud, et kui meie esivanemad liikusid džunglis kuskil ja ja neid puudutasid õrnalt puulehed, siis me rehvetoorset häälitsemine. Aga kui nüüd keegi keegi meid kõditab, eks ole, siis me nagu pidevalt niimoodi häälitsemine kõlab naeruna ja see seletab seda, miks meil kõdi tundes men, naeram, aga see ei ole meile meeldiv tunne ja see on tegelikult väga ebameeldiv tunne. Ega keegi ja tavaliselt ei taha küll etteheiteid pidanud. Jaa, aga Jaak Panksepp ju kõditas rotte ja sai sellega väga tuntuks. Ta on viimasel ajal palju viidatud ka frantsleva, viitab talle kui, kui nii-öelda väga oluliselt nii-öelda roti, roti, naeruavastaja. Ja tegelikult ma tahaks veel selle frantslevaaliga tuua ühe huvitava näite, see, mida ta nimetab seal neutriootsionismiks, kus ta ütleb, et kuidagi väga levinud on teatud hoiak, eriti kultuuris, filosoofias, niisugustes humanitaarteadustes, mis kujutab siis ette, et inimese evolutsioon peatust pea juures nagu tema ütleb seda, et see, mis meil on sees, et sellel poleks evolutsiooni salgupärasuses. Aga tegelikult tegelikult ikka on kõigel asjadele, et meie kultuur ei tulnud nii-öelda taevast või ei ole loodud, et see on ka kõik ikka evolutsioonist ja looduslikku päritolu. Ja, ja kusjuures mul on sellega nagu nagu tarvinismiga, et mind nagu sa üldse ei alandav, solvav. Ma ei anna, tuues tulles tagasi selle algse küsimuse juurde, miks me seda uurime, see on ka üks põhjus, et me tahame näidata, et et see ei ole kuskilt taevast kukkunud, et see on samuti evolutsiooni produkt. Meie saateaeg hakkab kahjuks läbi saama, see juhtub alati liiga kiiresti. Ma tegelikult oleksin tahtnud veel küsida kommentaari. Kaarel Piirimäe arvustab tänases sirbis ka ühte raamatut mis muuhulgas puudutab ka looduse ja kultuuri vastandust ja ütleb siin, et et on juba ilmunud ühes teadusharus artikkel, mille kaasautoriteks on kolm šimpansid ja ütleb, et järgmise sammuna tuleks püüelda liikidevahelise kompetents ja sõbraliku kooseksisteerimise saavutuse suunas teiste liikidega, milleks on vajalik mitmeliigiline teadmine minevikust. Ja Kaarel Piirimäe ütleb siis selle kommentaariks, et ilmselgelt ei saa seeneliikide vaheline või üldine ajalugu olla inimkeelne, nii et me võime vaimusilmas juba ette kujutada ajalooteoseid, mis kostavad haukumise nurjumise piiksumist kudutamisena. Kiirelt lõpetuseks kujutate juba seda ette või mitte veel? Vot vot see on nüüd küll Albantropharmorfism, ma arvan, umbes tuleb meelde ka üks üks mingi pärdik pani tuuri Photography foto fotoaparaadi ja siis tegi sellega pilti ja reaalselt kohtuasjad olid see, et kes, kes on selle pildi autoriõigus, et loomakaitse siis kaitses seda sind, patsienti pilt, eks ju. Ja fotoaparaadi omanikul pole õigust selleff Ta vaba levikut piirata, et noh, see on niisugune minu arust inimliku päike. Kas minul oli see näide väga-väga meeldis, tänapäeval on väga levinud niisuguseid teadusartikleid, kus on noh, ütleme näiteks 80 autorite üle 100 turi ja enamik neist autoritest ei ole võib-olla teinud midagi muud kui saatnud, eks ole, mingisuguse tilga verd endale põhiautoritele ja ometi ja miks mitte šimpans, miks siis mitte uurimisobjektid ei ole, arstid oleb Norromine. Aga kena, kahjuks me ei saa rohkem sellel väga huvitaval teemal edasi arutleda. Saadet jääb lõpetama veel üks Raivo, sinu poolt valitud lugu, mis on on seotud mesilastega. Nojah, seal ma valisingi, sellepärast et see mesilaste tantsukeel on üks kuulsamaid keeli, mille eest ju selle keeleavastaja kirjeldaja sai Nobeli preemia omal ajal. Et, et kuna see laul räägib mesilasest, tema nimi on hani, vii meemesilane, siis sellepärast ma valisingi Nii kosmontry lugu kostma jääb siis selline lugu nagu siil Haven või siin Heiven, hani p. Ja mina kohtun teiega nädala pärast kuulmiseni.