Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar ja sel nädalal reedel vaid hoopis neljapäeval, kellel päevad ei ole segamini läinud ja miks me just täna eetris olema, seda saate siis teada homme kul kuulata kell 14, null viis vikerraadiot, te kuulete missal vasar asemel eetris reedel. Aga meie asume siis täna kohe varsti rääkima jaapani kultuuri, kultuuri, eripärade, jaapani hingeteemadel, inspiratsiooniks, siis varsti algab Jaapani animatsiooni ja elustiilifilmifestival. Selleks on mul stuudios Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Nukke. Tere Maret. Tere. Aga enne seda tutvustan natukene ka kultuuriajakirjandust, jäädes seekord taas ajakirjade juurde, sest et sirp, Õpetajate leht ilmuvad siiski reedel ja neid peate siis jälle ise oma omasoodu vaatama. Aga mul on laua peal akadeemia värske number, mis on ka juubelinumber, sest akadeemia tähistab juubelit. Teisipäeval oli neil ka vastavateemaline konverents ja väga tore oli see, et, et avastasin ka akadeemiast ühe jaapaniteemalise sellise tõlke, milleks on siis Martin Heideggeri ühest keele kõnelusest, kus räägivad siis küsija jaapanlane, nii et, et Akadeemiagi on kuidagi otsapidi meie tänase saatega seotud ja lisaks sellele jäi mulle silma ka ajakiri tuna, kus on on huvitavaid erinevaid käsitlusi. Näiteks on väga hea Doris Kareva essee ajalugu ja luule aga samuti on huvitavad kommentaarid Käsu Hansu kirjadele ja, ja fotonurgas näiteks Iivi toomingas, kas tunned, kas tunned maad Eesti väikelinnad? Marin Laak kirjutab Ivar Ivask-ist ja lugemist on Tunas veelgi, nii et soovitan vahelduseks ka tuna lugeda. Ja loomulikult ei saa mööda ka värskest keele kirjanduse numbrist. Mis minu meelest ka on, on seekord. Mulle tundub, et võiks laiemale lugejaskonnale huvi pakkuda. Näiteks Rebekka Lotman kirjutab eesti sonetimustrit, sest ott heinapuu kirjutab Eesti looduslikest pühapaikadest suulises ja kirjalikus kultuuris, kalevipoja näitel. Ja arvustamisel on ka terve hulk huvitavaid teoseid, millest loomulikult tuleb mainida Juhani Salokandle Tammsaare monograafiat, millest kirjutab Arno Oja ja Mihkel Kunnus arvustab siis Tiina Kirsi esseekogumikku ning lugemist on on siis Keeles ja Kirjanduses veelgi, nii et Ta on ikka ja jälle ka meie kultuuriajakirju sirvida ja lugeda. Nüüd aga läheme oma saate põhiteema juurde. Vasar jätkame kultuurisaatega, vasar, mina olen saatejuht Maarja Vaino ja minuga on siin Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret. Ja nagu arvata võite, hakkame rääkima kohe Jaapanist ja inspiratsiooni selleks pakkus jaapani animafilmifestival Jazz, mis alustab tegelikult, nagu ma siit kuupäevadest aru saan juba homsest oma oma kavaga, et see kava tundub olevat päris pikk ja põhjalik ja, ja kuna seda nimetatakse ka animatsiooni ja elustiili festivaliks, tegelikult siis tundus, et võiks natukene pöörata tähelepanu jaapani kultuurile ja jaapani kultuuri eripäradele, et see jaapani animatsioon on midagi, mis meile tõesti esimesena alati Jaapaniga assotsieerub, aga, aga jaapani tegelikult midagi palju-palju laiemat. Aga alustuseks ma võib-olla tõsine Maret Nukke, et kas, kas see praegune nüüd algab jah, erineb ka kuidagi eelmistest ja ja et mida üldse niisuguse festivali olemasolu tähendab meie, meie eesti kultuuris? Alati on, ma arvan, väga kena, kui jaapani kultuurist midagi Eestis toimub, sest et ega väga palju nüüd ei toimu ka. Või õigemini toimub nii-öelda sektsioonides Nendel festivalide vahelistel aegadel. Et see anime fest on neil juba 13. jah, järjekorras. Ja mulle tundub, et kas varem mitte ei olnud rohkem nagu animafilme ja praegu on kaasatud ka nagu rohkem selliseid. Muid žanreid, mängufilme ja muud, et võib-olla see on. Jah, ma isegi tutvustusest lugesin, et isegi selliseid koka kokasaatelaadseid kokandusfilme on, on lisatud Jaapanist. Toidukultuur ei valda ja ei ole mitte halb sest mina vaatasin ka seda kava ja, ja, ja mulle jäisid silma päris mitu asja, mida kindlasti tasuks minna vaatama, tama näiteks. Üks on. Selline dokumentaalfilm, mis on ka huvitav, et on jahvil selline film võetud kava, teomonnist võlutud on see tõlgitud eesti keelde niimoodi pealkiri ja see räägib siis jaapani idioomani ajajärgust, mis tegelikult on üks vanimaid selliseid ajajärke jaapani ajaloos 10000 aastat enne meie ajaarvamist kuni meie ajaarvamise algusest 300 aastat, nii et päris pikk aeg ja sellest midagi eriti ei teata. Seda on väga vähe uuritud, mitte mitte selles mõttes, et et ta ei oleks huvitav uurimisobjekt, aga noh, kuna on tegemist nii ammuse ajaga, siis arheoloogilisi väljakaevamiskohti nüüd noh, on viimastel aastatel uute tehnoloogiate abil uuritud ja see film nii palju, kui ma tutvustusest lugesin, siis näitab millised inimesed kõike, mismoodi on Jaapanis ja üle maailma seotud mingil moel selle Jomani ajastu uurimisega või selle näiteks kunstivormi valamisega eksinud kunstnikest kes kasutavad neid motiive ära, nii on päris huvitav, mina näiteks ütleme kõik Jaapani ajaloo huvilised võiksid kindlasti seda minna vaatama. Mulle jäi sealt kavast samuti seesama film silma ja mulle väga meeldis ka selle filmi treiler, mis oli, esitas kogu seda ajastut nagu mingisugustki põnevus, põnevusfilmi, et, et seal väga hästi kokku lõigatud tõesti tekkis kohe sihuke hasart, hasart seda seda filmi vaadata. Kas midagi jäi veel silma? Ja sellepärast, et siin on üks mängufilm tänapäeva jaapani kino ühelt suurelt tegijalt hirokansu koredanud on, on selline film jaapani keeles on ta Mambigi Kasoku aga eesti keelde tõlgitud Poevargad. Ja see on, sellest on minu meelest ka, kas ta mitte PÖFF-ilgi ei olnud, mul hakkab nagu meenuma midagi sellist. Et see on ka üks filmi, kedagi huvitab Jaapani tänapäeva ühiskond siis võib-olla avab seda Jaapani ühiskonda natukene nagu teistsuguse poole pealt, sest meie, eriti eesti inimesed kujutavad ette, et Jaapanis on elavad kõik rikkad inimesed ja seal on roboti tänavatel ja ja mingid sellised ulme maailma kujutavad ette. Aga seda vast ei teata, et ma võin seal statistilised andmed öelda, et 16 protsenti jaapani elanikkonnast elab alla toimetuleku piiri, see on päris suur hulk inimesi välja, neid inimesi ega meie ja jaapani kuvand on ilmselt Eestis küllaltki natukene teistsugune ja see film räägibki just nendest nii-öelda tänapäeva ütleme edukate Jaapanis kõrvale jäänud inimestest, kes moodustavad sellise kummalise perekonnalaadse koosluse ja kes käivadki siis poodides samas, et hakkama saada lihtsalt, et see ei ole nagu selles mõttes mingisugune hobi neil. Ja, ja noh, see on päris huvitav film, et mina soovitaks küll seda teistmoodi Jaapaniga niimoodi tutvumiseks seda filmi, et see on päris põnev ja tegelikult siin on veel kui vaadata näiteks, et mis siin nagu noh, jaapani tänapäevaste peal rääkida näiteks siin on üks animatsioon Iivi aeg, mis räägib siis tegelikult hoopiski ühest androidist, kes nii-öelda nihukese, ulmelise 100., kui juba androidid on igapäevaelus igas perekonnas toimetavad ringi ja nagu siuksed pereliikmete moodi ja siis kuidas üks android siis teatud aegadel nagu kuidagi ära kaob ja siis hakatakse uurima, et millega ta siis tegeleb ja siis selgub, et on olemas sellised paarid selles nii-öelda ulme maailmas, kus siis inimesed ja androidid saavad niimoodi vabalt käia, suhelda omavahel ilma peaks siis tegema vahet, kes on inimene ja kes on siis robot. Et see annab ka võib-olla natuke sellist tänapäeva jaapani nihukest hõngu edasi, et jaapanlased on suured roboti fännid ütelda? Jah, kasse. Selline robotite, see just nimelt kuvand Jaapanist kui eriti tehnoloogiliselt arenenud riigist. Samuti kõik need pangad ja, ja kogu see jaapani animatsioon, mis on ju tohutult mõjutanud ka ja Euroopat, et kas on muutunud selles jaapani kuvandis domineerivamaks kui see, mis võib-olla mida vanasti äkki Jaapaniga rohkem seostati, et just need iidset dünastiat ja samurai kultuur ja, ja kõik see või, või seal ei olegi tegelikult vastandust. Minu arvates mingit vastandust ei ole. Need on kõik ikkagi omavahel väga põimunud. Kui me vaatame näiteks Jaapani animatsiooni Canimet siis nendeks isegi jahvi kavas on siin paar sellist. Animatsiooni väga vägevalt tehtud kintama seeria animatsioonid, mis milles tegelikult tegelaseks on näiteks või tegelasteks või tegevus, toimub. Või õigemini võiks öelda, tegelased on võetud, Edo perioodist on siis hoopiski mitusada aastat tagasi tegutsenud, sinsen kummi, mis oli tollel ajal politseis, no on ju nii-öelda sonaadi politsei tegelikult, et need teemad tulevad ka animatsiooni ja mangasse siis kõik need ajaloolised teemad näiteks manga vormis. Me võime ehk nii-öelda koomiksi vormis me võime tänapäeval Jaapanis lugeda igasugust laadi kirjandust, kõiksugust, kirjandust on panga vormis lihtsalt vorm nii-öelda teatud selline žanr. Ja samamoodi näiteks lastele Jaapani ajalugu väga põhjalikult, mitme köitelised, lihtsalt lastel oleks nagu huvitavam seda lugeda või ka täiskasvanud on nendel seal palju rohkem harjunud nii-öelda pildi teksti ühenduses informatsiooni vastu võtma. Kui kui me näiteks mõtleme eesti kirjastusmaastiku peale, siis meil kuuldavasti täiskasvanute raamatutesse illustratsioone ikkagi üldse sisse ei taheta, panda nagu nagu nagu täiskasvanud ei tahaks seda saanud, ei ka natuke maitsta, tegelikult. Kuigi iseenesest need illustratsioonid isegi natukene on hakanud tagasi tulema, aga, aga eks ta kallis lihtsalt, et meil on nagu ka see probleem alati, et kõik natukene lisab raamatule hinda kärbitakse sealt võimalusel siiski siiski välja. Aga kui veel nendest pankadest ja ka nendest Nende jahvi programmis, mul jäi ka silm, aga see loomulikult pole mitte nüüd siin, vaid, vaid üleüldiselt minu meelest nendele jaapani animatsioonidele omane on see, et, et neil on ikka see maailmapilt väga segunenud kogu aeg sellise müstilise ja müütilise ja see võib olla minevikku, aga seal võib-olla tuleviku kuidagi sihukesed ulmelised. Et pidevalt, et tegelased ikkagi liiguvad, kas erinevates aegades hüppavad, rändavad ajas või siis on neil sõbrad mingist teisest dimensioonist ja et, et kas see on jätkuvalt sellele jaapani elutajule või maailmatajule omane, et kuidagi reaalsus ei ole kunagi selline nähtav reaalsus, vaid et seal on kogu aeg mingisugusedki, müstilised vaimud seotud sellega. Vot ma ei ole nagu niimoodi kunagi selle peale mõelnud, minu jaoks on Jaapan on väga reaalne koht ja väga reaalsed inimesed, et aga kas võib, võib mõelda küll niimoodi, et et kui vaadata laiemalt näiteks Jaapani animatsiooni, siis seal võib küll näha ka sellist sellist trendi ja see trend hakkas ikkagi sellest sajandist põhiliselt pihta, kus on, kus on väga palju selliseid, ütleme, folkloori on on toodud folkloori elemente, toodud animatsiooni ja sellega seoses muidugi ka need igasugused tsentristlikud, jumalused või muud vaimud, et, et see, see on nagu võib-olla selline selle sajandi trend, et varem olid ikkagi, ütleme rohkem kui me mõtleme selle jaapani animatsiooni nagu sellise kuldaja peale, sest esimesed Animatsioonifilmid olid ju 20. sajandi alguses juba, et nendel on väga pikk traditsioon, tegelikult seda lihtsalt ei teata. Et näiteks teise maailmasõja ajal olid animatsioonis olid neil niuksed propagandafilmid kus Ameerikat kujutas Micky Mousse mund, sellised vastandused, et, et ütleme, kusagil eelmise sajandi seitsmekümnendates tuli neil jusse roboti teema ja ega see roboti teema ei tulnud ka millegi muuga, kui, kui tegelikult ühiskonnas toimusid sel ajal suured protestid tuumaenergeetika vastu. Esimese tuumajaamad juba kuuekümnendatel ehitati, nii et tegelikult see on kõik nagu see on ikkagi need teemad, selline teispoolsuse, isegi robotid ja see kõik on seotud ühiskonnaga väga tihedalt, mida inimesed, mis on õhus nii-öelda on, see pannakse animatsiooni Mul on lapsepõlvest meeles, et mulle väga meeldis lugeda Jaapani, ma ei teagi, kas neid saab nimetada muinasjuttudeks, et nad mõjuvad rohkem nagu selliste legendidega või selliste nagu rahvajuttude üleskirjutuste, kus loomulikult ongi seda folklooriainest väga palju ja, ja kust mul ongi meelde jäänud, et alati mingisugusedki vaimud, mis sekkusid ja just, et neil oli kuidagi palju kurjasid kurje vaim, et et kes võisid väga kuidagi pahandada väga imelike asjade peale, et, et see on selline lapsepõlve mälestus, mis muidugi muidugi ongi osalt selline võib-olla hämar natukene, et ma ei ole neid nii-öelda muinasjutte hiljuti üles luge üle lugenud. Kuigi lugesin suure rõõmuga hiljuti Tallinna Ülikooli kirjastuse välja antud vihma kuupaiste lugusid, mis on, mis on siis tõlgitud ja Rein Raua poolt ka väga huvitavalt kommenteeritud, nii et kes tunneb huvi selliste ka ikkagi. Mulle mõjusid nad väga tüüpiliselt, et mul tuligi just see lapsepõlv meelde, et et siis seda raamatut ka kindlasti soovitan lugeda. No see on jah, selline jaapanlikke õuduslugude komplekt, mis on seal tegelikult klassika, eks ikkagi nendel on, on ütleme, see folkloor ja religioon või religioosne maailmavaade, need on omavahel niivõrd põimunud, et tänapäeval küll ei saa nagu selles mõttes väga suurt nagu joont sinna vahele tõmmata, et ühe ühe tavalise jaapanlase maailmapilt Ta on selles mõttes koosneb nagu väikestest mosaiigitükikestest, mille hulka kuulub nii budism kui Sinto, ka rahulikult võib seesama inimene olla näiteks katoliiklane, et need Jaapani maailmapildis see 11 ei sega absoluutselt. No mulle tundubki, et meie jaoks mõnes mõttes on Jaapani maailmapilt väga teistsugune, ikka, et et ma olen ikkagi olnud üllatunud ka sellest või ma arvan, tähendab, et suurt osa eestlasi peaks ja võib-olla laiemalt eurooplasi see üllatama näiteks seesama nende suhtumine ehitistesse, et et ma ei tea, kas võib olla, ma eksin, aga igal juhul ma olen aru saanud, et, et neil niisugune traditsioon nagu meil, et leid muinsusi kogu aeg nagu säilitada, et kasvõi konserveerida ja mitte muuta, jätagi ta sellise, võib-olla pooleldi lagunenud niisuguse ajaloo hõngulisena meile, meile kultuurimälestisena alles hooldamisele. Et selliseid kombeid Jaapanis väga ei ole, et pigem emiteeritakse samasugune järgi, aga et tehakse uus Ma arvan, et siin on küll mingi eksitus Mitmed muinsuskaitsega tegelevad inimesed nagu maininud, et, et nemad on olnud ise üllatunud ja kuna ma ise selle kohta täpsemalt ei tea, siis ma mõtlesingi, et küsisin. Kui asjatundjad üle kui huvitav selles mõttes, et mina olen ka nagu jaapani arhitektuuri vastu päris palju huvi tundnud. Ja ma ei tea, milles selline väide võib olla tekkinud, et kas, kui me vaatame näiteks, noh, millised on Jaapanis mingid vanemad ehitised, kui vaadata näiteks linnapilti, eriti tookiat? Sisto Geost. Küll ei saa mingisuguseid järeldusi teha, sest et 1009 pärast 1923. aastal suurt Tokio maavärinat hävines me näiteks oli 40 protsenti linnast. Nii et seda vana nii-öelda tookiat ei jäänud väga palju alles ja seda ei ole tõesti enam jah. Aga, aga kui liikuda nüüd pealinnast välja ja vaadata näiteks budistlikke templeid, siis Jaapanis on päris palju selliseid 1000 võib-olla isegi 1500 aastaseid templeid ja templite puhul küll mingisugust nii-öelda mahatõmbamist ja uue ehitamist ei toimu, et need neid ikkagi samamoodi nagu meil siin parandatakse. Ma olen isegi ühe korra sattunud. Ühe Kyotos asunud templi, see on nini külastama niimoodi, et seal oli, koguti katusekivide kampaania oli nii, et iga külastaja võis oma rahakese panna nii nagu Estonia teatri katusekivide puhul, et siis omanimelise katusekivi panna sinna, et ikkagi vahetatakse välja. Loomulikult, kui katus hakkab läbi sadama, siis peab selle välja vahetama ka mingit sellist. Noh, selles mõttes, kuidas nagu uute ehitamist küll ei toimub, võib, võib-olla on siin tegemist hoopis sellega, et aetakse segamini, et üks on budism, eksju, kus need vanad templihooned ikkagi üritatakse korras hoida või parandada. Aga teine asi on muidugi Sinto templitega ja mitte kõigi templitega, ütleme, Sintoson pühamatuks, me nimetame neid. Et seal on tõesti selline traditsioon, et, et teatud pühamute ehitatakse teatud aastate järel ümber, et tsüklid võivad olla minu meelest seal kõige lühem oli mingi nelja aastane ja kõige pikem võib-olla isegi 40 50 aastane. Et siis on küll niimoodi, et aga see, see on seotud Sintoga ja see on see Sinto uuenemise idee, kogu aeg uueneb tsükliline uuenemine. Ja kõige kujukam näide seal on mida praegusel ajal peetakse Sinto pea pühamuks, on ise pühamu ja selle ümberehitamine iga iga 20 aasta tagant on, on tavaline nähtus, kõik hooned läbivad selle tsükli väga võimalik, et tulles ja seda muidugi ei lammutata ära, et see on ka, et ma ise olen, olen ka kusagilt inglise keeles kõlakse demolisson väga imelikult jas, jaapanlased ei lammutavaid, nad võtavad tseremoniaalne üritus, töötajad, kes seal on ehitustöölised, mille kohtadele toimub üle Jaapani suur konkurss, kusjuures et sinna saada üldse need pühitsetakse, nad on nagu preestrit sellel ajal, neil on igasugused keelud ja tabud peal, mida nad tohivad teha, mida nad ei tohi teha, näiteks nad ei tohi kasutada. Ühtegi mootoriga tööriista, kõik tehakse käsitsi. Noh, sellised tabud on ja need vanapühamu nii-öelda võetakse siis palk Baltihaaval lahti, et see mitte ei tule, mingisugune, mis purustab selle ära ja veab laia Ell, seda sa ei tea, vaid vaid nagu jällegi kasutavad neid seda materjali jälle kas teiste pühamute parandamiseks või hoonete juures. Nii et see on nagu selline tsükliline tegevus ja see on vajalik selleks et puit, et ikkagi annab järele ilmastikule niisugune niiske ja palav kliima, nagu hea panin, siis on. Et seda tuleb lihtsalt uuendada, et pühamu võib ise olla ka mingisugune, ütleme nagu ise pühamu algusest arvatakse, et kas kolmandast kuuendast sajandist ei teata täpselt, millal ta on ehitatud esimest korda. Aga ta ongi. Ta on kogu aeg sellepärast uus, et teda kogu aeg uuendatakse tsükliliselt ja nagu vanatsükkel lõpeb nii, kui saab valmis, hakkab uus tsükkel pihta, juba hakatakse kuskilt tegema konkursse, töölistele kõik juba hakkab uus, nii-öelda ralli hakkab pihta, niimoodi kärbse. Selge, saimegi kohe targeeaa. Aga hüppame nüüd võib-olla sellisest pühamu maailmast ja, ja vanemast ajaloost täitsa tänapäeva õieti vist 70.-tesse, ma saan aru, või mis ajastuse oli, kust olete valinud tänase muusika? Mida me hiljem, see on ikkagi 90.-te pop ja, ja see on just selline Tseybopi, jaapani popi kuldaeg. Ja täpsemalt öeldes on see sibuiacey, sibuja on, on, oli siis nagu tookias üks selline väga trendikas, tan praegugi väga trendikas piirkond, noortepiirkond. Ja see bänd on üle maailma Don niuke kuulsaks saanud pitsikaatafaiv. Ja esimene laul peaks siis olema nüüd, mis kuulda tuleb, on tookiova joru suitsiidi ehk siis Tokyos on praegu alles kell seitse õhtul. Selge, no meil on kell veelgi vähem, aga kuulame laulu. Kupp kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Nukke ja räägimegi Jaapanist jaapani kultuurist, põhjuseks homme algav jaapani animafilmifestival mida soovitame siis võimalusel kõik külastada ja mõtlesime, et oleme nüüd rääkinud Jaapanist üldisemalt, et võiks tulla natukene kodule lähemale, rääkida pisut Jaapani ja Eesti sellisest vahekorrast või, või omavahelistest suhetest ja just sellest jaapani eesti kultuuri sarlasustest erinevustest. Ja leidsin 39. aasta ühest ajalehest toreda uudisnuppu selle kohta, kuidas on käinud Eestit külastamas siis jaapanlased ja nende käest on ka küsitud, et mis neile siis kõige huvitavamad Eesti juures asjad on olnud ja, ja nad on öelnud, et neile on väga suurt huvi pakkunud eesti keel, mille kõla mõjub neile siis täiesti jaapanikeelsena. Ainult et sõnadel on täitsa teine tähendus kui eesti keeles, et see, mis neile mõjub, kui mina tähendab kõik ja, ja, ja tee on käsi ja nii edasi. Aga, aga kui nakatud eestlastega juttu rääkima, et siis olevat jaapanlastele siiski teatud pettumuse valmistanud. Ma tsiteerin, siit. Meie inimesed küsinud näiteks, kas Tokyos on ka olemas trammi ning kas seal leidub allmaaraud, et teised jällegi olevat tahtnud teada, kas Tokyo on nii suur kui Riia ja veel hulk teisi sääraseid küsimusi. Jaapanlased võisid kõigest sellest järeldada jaapani puudulikku tundmist meie juures. Tsitaadi lõpp. Ja sellega seoses mul tuleb kohe meelde, et 37. aastal oli ometi Tammsaare kirjutanud pikema essee Jaapan ja jaapanlane, aga paistab, et siis piisavalt palju eestlasi ei olnud seda lugenud. Aga kui me nüüd tänapäeva tuleb, et, et kuidas tundub, et kas, kas eestlaste, mulle tundub, et eestlastel on Jaapani vastu siiski olemas selline huvi, et see tundub Ühest küljest meil eksootiline? Ja teisest küljest ma olen ka kuulnud paljude inimeste käest. Neil on jaapanlastega lihtne suhelda, sest et et mingisugusedki elutaju osad on, on väga sarnased eestlaste jaapanlaste vahel. Kuidas, kuidas see on, kui lähemalt? Tunda teemat ja minu arvates on ka eestlased ja jaapanlased nagu ütleme oma natuurilt väga lähedased. Et meil on väga palju sarnaseid asju, ütleme hästi lihtsalt, et et noh, kõigepealt ütleme, kui me vaatame sellise maailmavaate poole pealt, see nüüd ei noh, väga väga nüüd ei puuduta seda, et praegu ütleme ikkagi Eesti on, on on pikka aega olnud kristlikus kultuuriruumis ja Jaapan on olnud pikka aega budistlikus nii-öelda maailma võttes noh, ka mõjutatud selle poolt, aga see aluskihistus on neil väga sarnane selline animistlik loodususund, et eestlastele on loodus, vaatame, kas või mis meie metsateemadel toimub, mingi noh, nii, nii suurte nagu sellist debatti polegi olnud tegelikult ju üldse praegu toimub ja Jaapanis on teemad üsna sarnased, et nendelgi on omad probleemid seal natuke küll teistsugused nendel ei olegi väga palju seal metsa sellist võeti maha mingi hetk, et põllumaad teha ja et nad on seda juba teinud, eksju. Ja siis endale golfiväljakuid ja terrasspõllunduse ja muud sellist asja. Ja ja, ja liikide hävimine ja muu selline asi, et meid ühendab kindlasti see loodusteema, et meeldib eestlastel käia metsas ja jaapanlased käivad traditsiooniliselt teatud aastaaegadel muidugi üldtuntud on see kirsside imetlemine praegu just toimumas. Või siis sügisel näiteks sügisvärvide imetlemine, kuhu sõidad, saadakse ikkagi bussitäitega ja, ja töö ja koolide kaupa nendesse piirkondadesse, kus on noh, selline siseturism lokkab selline loodusturism, et mitte ainult Euroopasse jätku neid, aga neid siseriiklikult jätkub Canitoristeni. Jah, ma lugesin kuskilt, et kirsiõite ennustus isegi on nagu televiisoris, et mitte nagu meil on ilmaennustus, aga seal antakse infot niimoodi jooksvalt kogu aeg. Ma võiksin, jõuame praegu selline aastaaegadele täpselt niisamuti, nagu see toimub täpselt niisamuti nagu Eestis toimub rändlindude saabumine, et see on ka meie sarnane, et kui näiteks jaapanlastele seda ütlen, siis nad hakkavad neid seoseid palju tihedamalt nägema, et meil on ka, millal tuli esimene künnivares, millal kuldnokka, kui nüüd on luiged juba või näiteks sügisel isegi noh, ütleme Eesti rahva keeles öeldakse, et luiged läinud lumi maas, et neil on ju need aastaaegadega täpselt samamoodi seotud. Jaapanis on samamoodi, millal hakkavad, kus kohas esimesed kirsid õitsema, kus see laine hakkab peale, eks need kuupäevadega lausa teatavad uudistesaates esimene uudis, et täna hakkasid kirsid näiteks, kes õitsema siis tähendab, see on väga sarnane selline looduse rütmis elamine. Jah, meie kunstniku Kaljo Põllu näitus on praegu Jaapanis lausa natukene nagu ringi reisimas ja nii palju, kui eesti lehtedest lugeda, on jaapanlased selle näituse väga hästi vastu võtnud ja leidnud. Ilmselt samamoodi, et natukene on see Kaljo Põllu väga eksootiline nende jaoks, aga teisest küljest, et seal on just kas selle, niisuguse soome-ugri väga looduslähedase kujutuse poolest neile ka hingelähedasi selliseid vaateid või mõtteid, et, et ma saan aru, et, et, et kuidagiviisi seda tõesti arvatakse, et see pole lihtsalt ainult see jaapanlik viisakus, mis vist on ka legendaarne. Noh, see on ka legendaarne, aga ma nüüd ei kuule, ma ütlen sellest jaapani viisakusest räägivad tavaliselt inimesed, kes ühiskonda nagu jaapani ühiskonda nagu ei, ei tunne, ei tea, et nad näevad seda välist ja ja võib-olla see ei taha küll kellelegi liiga teha, aga võib-olla see nagu eesti teenindusega võrreldes noh, tundubki nagu täitsa ekstra ordinaarne tegelikult ma ütlen, mina olen harjunud nagu Jaapaniga ja minu jaoks just nimelt see on normaalsus. Et see viisakus, mida me näeme teeninduses, see on teenindaja kutseoskuse osa. Kuna ma olen ise ka natukene seal niisugust väikest tööjuppi teinud ühe restorani avamise juures ja näinud nagu kuidas tegelikult, et kui inimesed, teenindajad kliendiga suheldes kogu aeg naeratavad ja väga viisakalt ja kuidas nad sinna taharuumi lähevad ja kosti kokku vajuvad. Et see on maske, kui sa seda tead, siis on minu meelest ka parem juba. Ja seda tuleks, teeninduskultuuri tuleks kindlasti. Õppida õppe, aga kui rääkida ikkagi jaapani mõjudest, et hea küll Kaljo põllul otseselt jaapani mõjusid ei ole, ta lihtsalt kõnetab oma oma kunstiga. Et kas, kas on olnud perioode, mil Eesti kultuur on rohkem saanud Jaapanist mõjutusi? Loomulikult kirjandusinimesel Moldovat kohe haikud meelde, mis on küll teinud erinevaid populaarsus laineid eesti luules läbi. Aga, aga mis need võib-olla peamised märksõnad võiksid olla, et, et kui kuidas näiteks jaapani kultuur on, on meie kultuuri ennast peitnud. Vaat see on nüüd huvitav küsimus, et kuidas ta on. Kuidas ta meid siis nagu mõjutanud kuidagi. Jah, et, et ma ei oska keegi öelda, et no hea küll, haikud on, on väga niisugune, inglase ei olegi mingisugunegi nii-öelda salajane mõju ja ma mõtlen salajase mõjuval mitte midagi halba, vaid just see, et, et meil on miski nii väga meeldinud, et me oleme omaks võtnud temast vaikselt, isegi natukene on võib-olla saanud meie enda kultuuri osa. Vot see on, see on huvitav selles mõttes, et. Et. Eesti on ju ka teatavasti niukse tugeva traditsiooniga animatsioonimaa. Et meil on nagu see pinnas olemas olnud. Mina arvan seda, et kui ma praegu näiteks oma üliõpilastega, kes meile sisse astuvad, nendega vestlen, siis nad on kõik nagu nendel on nagu loomulik elu osa on juba seal nii-öelda näiteks anime vaatamine. Et see on nagu ma ei oska öelda, et see nüüd ei mõjutanud konkreetselt nagu Eesti animatsiooni. Aga mina leian, et nagu siin on küll, et kuna meil on nagu see traditsioon niivõrd pikk ja tugev olnud ja Jaapanis ka, et see on nagu väga lihtne olnud, ilmselt ka mitte ainult noh, niimoodi jaapani soft Poverina üle võtta, nagu ta üle maailma on toimunud, aga aga see, kui paljud Eesti noored siiski nagu on seotud ja on huvitatud Jaapanisse, on sageli väga üllatav väga üllatavates vormides on see teinekord, et mitte ainult kuskilt internetist anime vaatamine vaid tegeletakse väga paljude asjadega, näiteks Eestis on erinevad supp, kultuurid, mis on panis levinud. On on meilgi erinevaid nii öelda kosk play ehk siis nii-öelda selliseid kostüümimängudega tegelevaid subkultuuri otseselt nendega mina puutun kui alati igal aastal sügisel on Tartus animafestival, et et seal on nagu selline seal võib neid näha nagu ja ma olen alati imestanud, kui palju neid on läinud, ma ei oleks muidu arvanud, et eks see kindlasti mõjutab, see mõjutab noorte mentaalsust, kui nad noh, sageli peavad ise neid kostüüme kas tegema näiteks Eestis, eks ju, ei ole võimalik, et, et see kõik teeb, minu meelest on see kõik väga hea, et Lassaga teevad Lassaga õmblevad, las aga ma ei tea, tikivad ja koovad. Ja teevad seda jaapani moodi. Aga kuidas üldse läheb jaapani uuringutel Tallinna Ülikoolis, on, me ju teame, et paljud erialad muretsevad üliõpilaste vähesuse pärast, et kuidas huvi Jaapani kultuuri ja jaapani uuringute vastu olnud? No huvipuuduse üle meie kurta ei saa, teine asi on, kui palju meil on praeguses nii-öelda sellises kõrgharidus reformitud sellises noh, võimalustes antud nagu neid vastu võtta, et need vastuvõtunumbrid on kardinaalselt erinevad, mis me varem võtsime vastu, ütleme veel kuus, seitse või 10 aastat tagasi. Et väga vähesed saavad võimaluse õppida, aga, aga ütleme nii, et meile ikkagi sinna aasiauuringutesse võtame koos vastu kõikidele erialadele, nii Hiina kui Lähis-Ida, ka siis ikkagi 90 protsenti soovijatest tahab tulla Jaapanile. Vot selline on see seis. Nii et. Panitundjaid ja kas ka jaapani tõlkijaid on siis Eestis piisavalt, et kuidas üldse on jaapani kirjeldusega, et palju meil on tõlgitud jaapani ilukirjandust, et kui nüüd inimesed kohe tundsid, et nad tahaksid ennast ka rohkem sellesse kultuuri sisse lugeda, et millise millise teose nad võiksid? Kohe siis kätte haarata. No sellel sajandil me joone vahele tõmbama, et tegelikult on ju möödunud sajandil ka väga palju ikkagi tõlgitud, aga see, mis on toimunud nüüd selle sajandi jooksul siin peaaegu et 20 aasta jooksul muidugi numbrites vaadates selline jaapanialase kirjanduse laiendaks, nagu on niisugune võidukäik, aga, aga mitte kõik ei ole seal üldse mitte väärte mida kirjastuselt kahjuks välja annavad, et antakse välja igasuguseid asju ja, ja, ja üldiselt meie käest spetsialistide käest keegi midagi ei küsi. Kunagi ei ole nõu küsitud, see nagu ka huvid, see fenomen. Aga mina ikkagi nagu soovitaks, soovitaks vaadata eriti meie Tallinna Ülikooli välja antavat asiaatika sarja, sest et need on kindlasti kvaliteetsed tõlked on tõlgitud alati originaalist, on klassikalisest keelest või siis noh igal juhul on originaalis tõlgitud ei ole mingisugust topelttõlget kusagilt inglise või soome keeles või vene keele kaudu tehtud ja on alati põhjalikult eessõnadega varustatud, et sa saad natuke laiemalt teada ka kasvõi sellest ajajärgust või näiteks kui on haikudest jutte, siis mis asjad need haikud üldse on kogu sellest ajaloost ja, ja missugused kõnekujundeid ja, ja muud atribuutikat seal kasutatakse, et sa lihtsalt ei loe seda lühikest haiku luuletest, vaid sa saad rohkem teada, et mina näiteks soovitada, eks seda sarja uurida ja siis muidugi ikkagi antakse välja ju ka ju ka jaapani ütleme klassikat ja, ja, ja kahju on muidugi sellest, et et väga paljud, väga lahedad autorid ei pääse üldse Eestis löögile, sest et jällegi mina panen siin süü meie kirjastuste peale. Jah. Võib-olla võib-olla ka lihtsalt tõesti see, et, et inimesed ei, ei tunne seda kultuuri piisavalt hästi, nad ei tunne neid nimesid ära, et ahaa, et me ju teame kõik, et see on, on väga hea autor, et seda, seda me nüüd kindlasti võiksime, peaksime lugema. Muud ei olegi siis soovitada, kui Eesti kirjastused, küsige ometi nõu asjatundjatelt, mida, mida võiks välja anda ja, ja inimeste siis omakorda soovitame otsida natukene neid kvaliteetsemaid, raamatuid ja Jaapani vastu huvi tunda. Sest tegemist on ju erakordselt põneva pika ajaloo ja rikka kultuuriga maa ja riigiga. Et sellise mõttega me kahjuks peame nüüd lõpetama, sest et meie saateaeg hakkab läbi saama. Aga enne veel kuulame ära, miks ja millise loo sai valitud saate lõpuks. See on nüüd samalt bändilt pitsikaate Faivilt. Teine üks teine minu lemmiklugu naisikaatpetraid minu meelest on see tore, kui lennata võluvaibaga ka vahepeal. Ja loodame siis, et kõigil tuleb samasugune meeleolu nädalavahetuseks, nagu nad lendaksid võluvaibaga. Tänan teid kuulamast, mina olen saatejuht Maarja Vaino, minuga koos oli stuudios Tallinna Ülikooli Jaapani uuringute lektor Maret Nukke. Jah, kuulmiseni.