Vikerradio. Vasar. Tere algas kultuurisaade vasar, mina olen saatejuht Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios orientalist vanaindia raamatu manu pärimus ehk ilma rasv ilma rahva seadmas tus tõlkija Martti Kalda, tere, marti tere. Ja kohe hakkamegi siis sellest samast raamatust rääkima, ennem aga räägime sellisest tavaliste inimeste kirjandusest veel, et ilmunud on ka ajaleht Sirp pea, Õpetajate leht, mida mul ei olegi nüüd õnnestunud siin viimaste saadete alguses tükk aega tutvustada, nii et täitsa tore oli. Tore oli need mõlemad lehed jälle üle pika aja korralikult ette võtta ja, ja sirbist jäi tõesti mul kohe mitu artiklit silma, mida võiks soovitada kohe alguses on Kaarel Tarandi lugu lõimumise lõputu õud kus ta kirjeldabki siis just nimelt lõimumise lõputust õudu rõhutusest ja Mulle jäi silma siin ka üks, üks mõte, mida ma olen ise ka mõelnud, et et kultuuri ja lõimimise puhul kogu aeg tegeletakse rohkem selle vene vähemuse muredega, aga, aga täiesti on kuidagi analüüsimata jäänud regulaarselt ja põhjalikult eesti professionaalne kultuur ja selle ilmingud. Ja Kaarel Tarand siis samuti toob selle esile. Siis on meil siin Tauno Vaht Tra poolt või Vahteri poolt mitu artiklit sellest, kuidas kui jälgitavad me lõpuks oleme. Kui, kui jälgitavad on inimesed Eestis. Ka päris huvitav ja omamoodi õõvastav õõvastav lugemine. Ja kui siit edasi veel lehitseda, siis lõpupoole et tulid veel päris huvitavad intervjuud Martin Algusega ja kolisin ka huvitav Paavo Matzini arvustus raamatule Bona Ventura öised valgused, mille on siis saksa keelest tõlkinud Matti sirkel ja Paavo Matsin ütleb siis, et see öised valvused on ühtaegu nii äärmiselt nõudlik kui ka lõbus lugemine üks originaalse ülesehituse stiiliga raamat, nii et soovitan siis lugeda nii Paavo Matsin arvustust kui ka raamatut ennast. Ja õpetajate lehes on siis päris suur osa pühendatud haridusstrateegiat telemille koostamine praegu käib ja, ja kus on siis küsitud komment saare sellele koostamisel ja strateegiakäigule õige mitmetelt inimestelt. Nagu ikka, soovitan lugeda Tiiu Kuurme kommentaari, mis on, mis on päris päris murettekitav nagu ikka. Ja, ja küsimus on ka tõesti sellest nagu Peep Leppik küsib, et kes ikkagi langetavad otsuseid, et strateegiat on kutsutud kirjutama, aga terve hulk nii-öelda valgustatud päid aga ellu viivad neid hoopis teised inimesed, kellel on võib-olla hoopis hoopis teised arvamused. Ja, ja ühtlasi on tore uudis, tore lugemine ka. Nele Hendrikson poolt, kes siis kirjutab Edgalvarteri pokudest ja pokud tähistavad, et Kõlvart Edgar Valteri üheksakümnendat sünniaastapäeva, et soovitame siis võtta jälle mõne Edgar Valteri raamatu kätte ja käia ära ka Pokumaal. Nii et sellised põgusad tutvustused või soovitused Õpetajate lehest sirbist. Aga nüüd läheme siis edasi oma saate põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on stuudios orientalist ja raamat manu pärimus ehk ilma rahva seadmas õpetus tõlkija Martti Kalda. Ja nagu te aru saate hakkamegi siis rääkima mõned kuud tagasi ilmunud raamatust manu pärimus. Ja, ja ma arvan, et ilmselt oleks kõige õigem alustada kohe sellest, et öelda, et kes on manu ja mis on manu pärimus. No vot, võib-olla need on päris rasked küsimused, et valu on selline. Müütiline tegelane Indias India mütoloogias, kes just nagu on inimeste esiisa omamoodi nagu Mooses või Aabraham kes juhatab rahvast seal kusagil tsivilisatsiooni algusaegadel, kuidas oleks õige elada ja seetõttu temanimelise teoska kannab. Mütoloogias usutakse India mütoloogias, et neid maailma ajastuid on olnud hästi palju, järgnevad üksteisele umbes samamoodi nagu budistid usuvad, et neid budistlikke ajastuid on palju ja iga igal ajastul on oma Budav. Ja hindude jaoks on igal ajastul ka oma manu olemas. Ja meie praegune manu või vähemalt selle teose manu on siis 14. selles reas ja kunagi on ta siis jumalatelt saanud mingisuguse olulise informatsiooni ja selle olulise informatsiooni ta kohesin teose alguses annab siis edasi sellisele mehele, kelle nimi on hoopiski Brigu. Nii et tegelikult enamus sellest teose tekstist on see Brigu räägib kellelegi le anonüümsetele suurtele tarkadele. Nüüd hea küsimus, et sa küsisid selle pärimuse kohta, olen sellepärast India kirjandus ise jagab ennast nagu kahte lehte tähtsuse järjekorras, et on olemas niinimetatud Žuuti siis tähendab kuuldu siis vahetult jumalatelt saadud informatsioon. See on näiteks veedade kirjandus, need veedad, see on see nii-öelda jumalik tõde. Ja Sneeti on siis juba seesama jumalik tõde, aga vahendatud kujul ehk siis ta on hierarhiliselt madalam. Ta on seesama sama tõde, aga keegi on ta juba noh, ütleme siis, muutnud inimestele nagu paremini kättesaadavaks või või noh, nagu nagu, nagu budistanud, et ära, et palun nüüd meile siis inimestele selle, selle jumaliku tarkuse selliseks noh, nii-öelda peenrahaks vahetanud, et me saaks seda hõlpsalt kasutada, me saaks sellest paremini aru, sellepärast et noh, tõepoolest kui veedate kirjandust lugeda, siis ega sealt on, sealt on väga raske distelleerida sedasama informatsiooni, mis, mis selles raamatus on. Aga see raamat on selles mõttes hästi omapärane, et ütleme võib-olla kristlikus kultuuriruumis, inimesed on harjunud sellega, et piibel justkui on küll selline püha tekst aga hea küll, meil on 10 käsku ja, ja uues testamendis on meil mäejutlus. Aga mõnes mõttes ta ju siiski meile väga otseseid reegleid kuidas elada, kätte ei anna, et, et see on tihtipeale see probleem mulda loomulikult kohe Vargamäe Andres meelde, kes natukene liiga palju otsiski sealt piiblist seda elamise õpetust, et et, et kuidagi Euroopas on, on see tsiviilelu pandud tsiviilelu on, on reguleerima pandud Rooma õigus nii-öelda ütleme, laias laastus ja selliste tunda või, või usuelu või religioosset või vaimuelu, siis teised tekstid ja isegi ju Jeesus on ilusti öelnud, et keisrile keisri oma jumalale jumala omaette, et nad on kuidagi nagu lahus. Aga, aga sellest manu pärimusest on ikkagi tõesti võimalik saada väga täpsed juhendid, kuidas sa pead oma igapäevaelu elama, et et seal on nagu see praktiliselt võimatu vahet teha, et mis on see nii-öelda tsiviilelu ja mis on religioosne elu. No ma nüüd vastaks kõigepealt inimesena, kes on kaks aastat bioloogiat õppinud ennem kui, kui Aasia suunale üle läks. Et tegelikkuses vanas testamendis on olemas enamus nendest nendest reeglitest, mis on üsna detailsed. Ega ilmaasjata juudid ei nimeta seda, seda osa, mida meie nimetame Moosese raamatut, eks, eks ole, see on son, Doora see on, ongi see nii-öelda pühakiri, see, see tõde, need reeglid, need reeglid on seal kõik kirjas valdavalt siis eestlaste poolt, teiseks Moosese raamatuks nimetatud tekstis juudi vanad vanad reeglid, tõsi ta on, et, et kristluses neid neid väga palju võib-olla interpreteerida, sest ma hoiatan neile, kes kõik nüüd selle osa lahti teevad, seal on hulka sellist, mis, mis nagu kristliku õpetusega, päris nagu Ühte ei, ühte ei lange. Aga võib-olla teised jälle saavad sealt innustust juurde noh näiteks nagu homoseksuaalide kividega surnuks loopimine. Et kusagilt pidi ju näiteks koraan selle laenama, ta ta laenas selle just nimelt nendest juutide juutide reeglitest. Tõsi ta on, et manu on, on võib-olla nagu konkreetsem. Seetõttu ma olen ka siin sissejuhatuses üsna julgelt öelnud, et see on nagu vanaaegne selline eneseabiõpik ja, ja paljud juba idateadlased on mulle öelnud, et ära ära nagu labasta, et see on siiski iidne tekst ja ei, muidugi on ja, ja see ei olnudki mõeldud labastamisena, see oli mõeldud just nimelt sellise inimesele lähemale toomisena. Aga kahtlemata see on, see on tekst, mis oli mõeldud nii-öelda segaduses hindule lugemiseks, et kuidas siis reaalselt nii-öelda sünnist surmani käituda ja teos algab tegelikult eks ole, maailma loomisega ja lõpeb siis teispoolsusega, et millised on need teened selle maise maise elu eest. Aga, aga probleem ongi selles segaduses tegelikult. Et see on segaduses tekkinud raamat ja väga paljud endia kirjandusteosed, huvitavat kirjandusteosed ja sellised noh, nii-öelda baasteksti või alusteksti teosed ongi sündinud segadusest ta kõige eepilise ajastu tekstid eepiline ajastu siis Indias vältas umbes neli sajandit enne Kristust ja see algas neli sajandit, pealegi ristusta umbes sümboolselt lõpes. Aga see väljendab seda, seda, seda nii-öelda vaimset segadust, nii et võib-olla sellepärast manu sobib ka ka meie aega, sellepärast et ka meie ajas seda seda vaimset segadust või seda, kuidas, kuidas nüüd peaks käituma. Palju jah, see kuidagi mõjub ju ka niimoodi, et kui sul on reeglitega kõik nii paika pandud, et see mõnes mõttes annab nagu väga turvalise elu, et sul on tõesti kõik ära korraldatud alates sellest, et millisesse kasti sa kuulud, lõpetades tõesti selleni, et milline on sinu see päevarutiin? Enam-vähem, aga sellega seoses mul tekkis ka küsimus, et kui palju tänapäevaelus reaalselt, et ka needsamad reeglid nii-öelda kehtivad, et et seesama näiteks elu neli appi. Et see seal oli niisugune noh, tore, tore mõte, et kui siis neljas etapp saabub, et siis isa või see peremees jätab kõik lastele ja läheb ise askeetlikult rändama ja kuskilt ma lugesin, et, et neid, selliseid askeetlik, kuult, rändavaid mehi on Indias ikkagi päris palju, et nad on omamoodi selline sotsiaalne riskigrupp ka. Et on nad ka sellest lähtutakse praegu samamoodi. No mitte kogu ühiskonda, aga, aga no manu pärimus oli veel ka reaalse kohtumõistmise alus veel ka inglaste võimu ajal temast oli olemas selliseid nii-öelda lühend või või nii-öelda kokku võtlikumaid versioone ka veel. Niiet et mingi mingi ajani näiteks. Ja, ja seda ka laiemalt, eks ole, mitte ainult Indias vaid ka, vaid ka kogu Aasias. Eelmises Birma ja eelmise üleeelmise stay põhiseaduse preambulas näiteks mainiti teda, kuigi India põhiseadus teda ei, ei nimeta. Nii et see mõju oli, oli väga suur. Kui palju teda teda kasutatakse, nad on endiselt see, see põhitekst Väga raske on öelda, kui paljud inimesed on teda teda Indias lugenud. Igatahes kõigepealt manu sisaldab ideaale, see ei kirjelda kunagi nii-öelda reaalselt olemas olnud situatsiooni, vaid see on siis ideaalideaalist soovitused. Et noh, näiteks põhimõtted, korralik aarjalane peab olema saanud, siis veedad õppe- ja teadus pühitsuse ja tal peab olema see pühalõng ja, ja nendel preestritele, kes tegutsevad, templites on, on see kõik olemas, nemad on, nemad on need rituaalid läbinud siin kirjeldatud ka 18 üleminekurituaali, alustades sellest, mis tehakse raseda kõhuga, kuni siis matmiseni. Need rituaalid väga sarnasel kombel Indias on endiselt olemas ja neid neid järgitakse. 18 on siis miinimum, 24 on maksimummanuseid, nimetab neid 18. Nii et need, paljud nende nendest asjadest on olemas seitse ei tähenda tingimata, et seda teksti ollakse lugenud. Et selle teksti kunagi kirjutasid, Brahmanid lugesid või tarvitasid Brahmanid ja, ja ilmselt see võib-olla teistel ei olnudki nii väga nii väga mõelda. Ülo Valk on oma arvustuses või selle raamatu jah, nimetame seda ikkagi arvustuseks öelnud, et, et see ongi osalt Rahmanite võimu kindlustamise tekst, et nad kirjutasid selle pannagi väga selgelt paika reeglid, mis olid neile endale ka kasulikud. Et kuivõrd-kuivõrd nüüd see on nii-öelda inimeste poolt oma selliste võimuhuvidega konstrueeritud tekste, kui palju ikkagi siin on nagu sellist iidset pärimust või? Sina seda on väga keeruline öelda, siin on sees paar sellist kohta, kus, kus manu just nagu viitab teatud vaidlusele tarkade meeste seas. Et kindlasti on ta kasutanud varasemaid tekste, neid varasemaid tekste, mõned on alles, mõned harma, suutrad on, on varasemast ajast alles siin sissejuhatuses ma olen, olen ka veidikene analüüsinud, et mis siis on Manuga kooskõlas ja mis, mis ei ole, et mõnda asja on manu väga selgelt muutnud osas, on ta sealt siis üle võtnud manu ongi mõeldud nagu, nagu kokkuvõttena et selles mõttes nagu, nagu nagu destilleeritud tekstides tihti on juhtunud niimoodi, et see kõige esimene tekst ei pruugi olla see kõige parem tekst sellest konkreetsest žanrist vaid, vaid kõige paremaks osutub noh, see nii-öelda kõige populaarsemaks saanud selline selline kokkuvõttev, kõik kõik kokku sulanduv tekst, aga monu tekst on väga tublisti läbi toimetatud. Ja sellest hoolimata siin ka selles tekstis on, on vastuolusid. Paratamatult kuigi eessõnas aga ütled ilusti, et see visuaalselt võib mõjuda nii-öelda värsilise tekstina, aga tegelikult Ta ei ole mingi värsiline tekst ikkagi eestlasena tekkis nagu natuke paralleele siin Kalevala ja Kalevipoja ka juba sellepärast, et see nii-öelda algmüüt ja see muna, selline sümbol ja kõik niisugused ka rahvaluule algupära ja muud seosed tekkisid, et, et kuidas sulle nagu tundub, kas kas ta manu pärimust võiks mingil määral võrrelda siis tõesti samamoodi lihtsalt märksa kaua märksa varem kirja pandud pärimusena, nii nagu nagu Kreutzwald võttis selle meie rahvaluule ja koostas sellest jälle meie nii-öelda eepose või on need ikkagi täiesti erinevad asjad, noh, arvestades eriti veel juurde, et meil pole otseselt religioosse tekstiga tegemist Nojah, need on ikkagi kaks, kaks erinevat teksti teksti, žanri miks ta värsis on, on sellepärast, et eetilisel ajastul mõnes mõttes sai nagu selliseks normiks, eks, et kõik tekstid on kirjutatud värssides ja täpselt samamoodi ka eepose, et Muhab haarata ja ramaajana romaajale on suures osas ka värsis nii-öelda sisu, sest ta on, ta on ka siis nii-öelda mitte ainult vormivates värssi laotada. On ka luuleline, Mahab haarata puhul on, on niimoodi, et kaks kolmandikku sellest tegelikult ei ole luule, kuigi tal värssi laotad, need sama on siis selle manu seadustega siin sees on mõningaid selliseid vanasõnalisi ütlusi, mis on ka poldiks tehtud, selles tekstis need on, need on tõesti võib-olla loetavad sellise rütmistatud proosala, aga muidu ta värsis lihtsalt sellepärast, et ühelt poolt on niimoodi hõlpsam teda lugeda. Ja teiselt poolt on, on siis see lihtsalt selline ajastu poolt ette antud vorm ühegi eepos, ega ma seda, seda teksti ei, tõepoolest ei, ei võrdleks, et sa tõid selle võrdluse Vana-Rooma seadustega. See ongi võib-olla kõige kõige täpsem mingil mingil määral võib-olla hammurabi seadused ka. Kuigi need mõlemad on, on tekstilise tublisti lühemad kui, kui manu ja need mõlemad on väga nii-öelda juriidika keskseid manu, võtab ikkagi õpetada noh, praktiliselt kõikides asjades. Et jah, see on mõeldud eelkõige preestrile, aga, aga ta võtab ju õpetada väga suures osas näiteks ka kuningaid võtab väga suures osas õpetada noisi. Kuigi seal on väga selgelt nii-öelda meeste kirjutatud tekst. Ta võtabki nii-öelda õpetada asjades, milles, milles võib olla seadused ei, ei peaks olema, nii et on selline tavaõigus mõnes mõttes kirjutamata seadused mis on siis kirja pandud, aga taas ma ütlen, et tegu oli sellise noh, nii-öelda segaduse ajaga, et kui me vaatame seda eepilise ajastu tausta, siis taust on see, et et varem ennem seda oli veedade kirjandus oli, oli, veedad ajastu, kõik oli selge, ohverdati loomi, jumalatele, preestrit oskasid seda õigesti teha ja teised uskusid, et kui preestrid seda õigesti teevad, siis nad saavad seda, mida nad tahavad. Siis ühel hetkel tulid võõrvallutajad, tulid, eks ole, kreeklased, Kužaanits, küüdid ja nii edasi, Indiasse tekkisid teised religioonid, eks ole, budism on neist kõige kuulsam. Mitmed valitsejad hakkasid toetama budismi nagu näiteks suur šokk, eks ole. Ja, ja lisaks sellele oli hästi palju erinevaid riike valitsejad said siis, valid, kes valis seal džainismi, kes oli hoopiski kreeklane, kes pooldas mingit kreeka jumalusi, kes pooldas budismi. Oli, oli selles mõttes vaimne segadus. Et see tekst on loodud selleks, et nüüd siis selles hindu traditsioonilises maailmas, et säilitada seda veedadest pärit mõnes mõttes nagu tõde. Ja see siis nii-öelda kinnistada. Ja huvitaval kombel õnnestus, et see tekst sai valmis kusagil seal seal Gupta ajastu alguses, keskaja keskaja alguses oli, oli ta olemas. Me kindlalt teame, et kuuendal sajandil oli ta juba kasutusel. Nii et kusagil seal, kolmas, neljas sajand oli ta oli ta kindlasti olemas tõesti kasutati reaalselt, kuivõrd ta jõudis seadustesse Kagu-Aasias ja Indias ka veel vähemalt 1000 aastat hiljem. Nii et selles mõttes on, on kahtlemata nii-öelda mõjuvõimas tekst, aga, aga mida meil ei ole, meil ei ole seda reaalse olukorra kirjeldust, et võrrelda siis, et kui palju teda siis nagu reaalsus. Kusjuures kasutati jah, no iseenesest on huvitav ju ka see, kuidas hinduism onju isenesest tolerantne religioon, et on ju nemad ei ole näinud probleeme Jeesuses ega, ega Muhamedi sett, et nad on neid ka nii-öelda tunnustanud, et ja, ja ta ei ole ju ka tegelikult kuigi agressiivselt ennast kuskil mujal kehtestanud, et, et see, kuidas see tekst on tõesti säilitanud niisuguse järjepidevuse ikka väga-väga pika aja jooksul on, on iseenesest väga-väga muljetavaldav. Millal ta hakkas, sasin eessõnas kirjutab ka, et millal ta umbes agu hakkas levima teistes keeltes ja kuidas ta nagu hakkas teisi rahvaid ja religioone riiki mõjutama. No esimesed märgid, et manu seadused kusagil välismaal on kanda kinnitanud, on siis kusagilt sealt kaheksandast sajandist tänapäevasest Indoneesiast, kus oli mitmeid indiamõjulisi riikeni hindu, istlike budistlike. Ja, ja umbes samal ajal jõudis ta siis keskaja gaasia kaudu ka nii-öelda Kesk-Aasia rahvaste hiinlaste teadvusesse ja ja sealt edasi sajandeid, et nagu ma mainisin, et veel tais on olemas tai kuulus suur seaduste kogumik üle 100 teose, mis siiamaani on olnud põhimõtteliselt taiseadusandluse aluseks, selle esimene raamat on sisuliselt Malu seaduste tõlge taikeelde. Ja see tehti siis 18. sajandi lõpul, kui, kui praegune tšakri dünastia üldse kogu selle bangkoki ja oma oma nii-öelda Tai impeeriumi lõi. Nii, aga ennem kui me läheme edasi veel natukene tõlketeemadega, kuulame natukene vahepeal, aga muusikat ja muusika on valitud meie saatekülalise poolt ja esimesena kõlab selline lugu nagu Gretens kiirgutter, Revaivali lugu, pääd, muul, Raising, miks sa just selle loo valisid? No võib-olla selline lugu, sellepärast et ka ka manus on see noh, nii-öelda maailma lõppu või häda ja meeleolu on sees ja ja siis eari muusikas, Vietnami sõja tõttu on ka seesamamoodi olemas. Kuulame. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga stuudios on täna Martti Kalda ja me räägime sellisest raamatust nagu manu pärimus ehk ilma rahva seadmas õpetus. See on siis üks iidne tekst, kus põhimõtteliselt antakse segaduses inimesele juhtnööre, kuidas elada oma elu õigesti, kui väga lühidalt võib-olla kokku võtta. Aga loomulikult sõltub ka sellest, kus see inimene elab, sest et võib-olla meile on siin mõned õpetused päris päris imelikud või keerulised tunduvad. Me rääkisime enne muusika pausile minekut tegelikult tõlkima, sest et sellest, millal hakkas see raamata teistesse keeltesse ilmuma ja tegelikult seda lugedes. Mulle torkas silma, et päris sageli panid sa sulgudesse selle originaalsõna. Et kas sa panid selle sellepärast, et sellele ei ole tegelikult eesti keeles päris täpset vastet või, või kuidas üldse selle raamatu tõlkimine eesti keelde sujus, et kui raske või keeruline oli? Ma võin rahulikult öelda, et ma tõlkisin esimesed jupid sellest raamatust nüüd juba rohkem kui 12 aastat tagasi. Ja, ja vahelduva eduga ma sellega tegelesin, see see raamat, et see tekst iseenesest üsnagi üsna üsnagi väsitav, et mahukate tekstide tõlkimine ida keeltest ei ole just eriti populaarne. Põhjuseid mitmeid kõigepealt nii pika teksti puhul tuleb terminit ühtlustada. Näiteks ma valisin siin kastisüsteemi asemel, ma ei kasuta sõna kast, vaidlen siin seisus. Samas ma otsustasin need seisused tõlkida, et siin ei ole juttu praakmanitest Šatriatest, vaid preestrite sõdalastest. Siin on hulka selliseid põhimõtteid. Üritasin teha niimoodi, et kogu tekst oleks eestikeelne ja ei oleks väga palju võõrsõnu. Seal sees on tõepoolest nurksulgudes asju. Need on siis need, mida, Sanskriti keeles on sanskriti keel on oma oma ülesehituselt selline süntaks, eeldab nagu paljude asjade juurde mõtlemist või juurde lugemist nurksulgudes on need sõnad, mida otseselt tekstis ei ole, aga mis on sealt mis on sinna juurde mõeldavad? Tõesti on väga palju termineid sulgudes, aga, aga need on just nimelt neile, kes on, kes on huvitatud selle teksti sidumisest mingite muude tekstidega, et, et nende jaoks ei läheks terminit kaduma. Need, et kuivõrd ma võib-olla kohati kasutan teistsuguseid eestikeelseid tõlkevasteid, et nad saaksid, leiaksid siis üles nendest teistest või ka näiteks inglisekeelsetest saksakeelsetest tekstidest. Nii et jah, see tõlkimine oli, oli, oli eraldi eraldi probleem, siin tuli mitmeid-mitmeid valikuid teha eelkõige siis ka selguse ja, ja sõnatäpsuse vahele, et kui oli, koli nende vahel valida, siis ma alati valisin nagu selle selguse. Et mitte ei hoidnud kramplikult kinni näiteks sanskritikeelsest lause ülesehitusest, mis, mis tihti algab küll määrsõnaga, aga lõpeb alati verbiga. Et eesti keeles sageli sageli ei viitsita tervet lauset lõpuni lugeda, et seda, seda verbi nagu kätte saada, et mõnikord tuli seda seda ka tõsta. Aga kuidas nende tõlgetega on, et teistesse keeltesse on ka ju tehtud ka erinevaid tõlkeid, et kuidas need rõhuasetused seal on, et kas sa võrdlesid Karende teiskeelsete tõlgetega ja et aru saada, mis see kõige õigem Mul oli päris palju erinevaid tõlkeid käepärast, paljud elektrooniliselt ja ja osad ka nagu reaalselt füüsiliselt. Oli tõlkijaid, kes tõlkis ainult mõtet. Noh, võin näiteks tuua vendi tooni keri tõlke seal 20 30 aastat tagasi ajast tema tõlkis puhtalt mõtet. Mulle väga meeldis Patrick Olivelli tõlge, mis on kõige värskem minu meelest inglisekeelne kes oli suutnud selle, selle täpsuse ja, ja sellise tähenduse täpsuse ja ka sõna täpsuse vahel leida väga hea, kompromissi oli paremaid ja oli, oli viletsamaid tõlkeid inimestele kõige tüüpilisem kättesaadavam püüleri tõlge. Sakslane, kes tõlkis inglise keelde. Seal oli ikkagi osa asju, mis olid lausa valesti tõlgitud kui, kui originaali vaadata. Et paratamatult ka ka see võimalus tekkis, oli selliseid, mis üritasid kramplikult hoita värsivormi. Portugali ja üks prantsuskeelne üritasid seda kramplikult hoida. Ja ega sealt see mõte väga hästi välja ei tulnud. Et sealt sai ka selgeks, et sellest kramplikult sellisest luulelisusest kinni kinni hoida. Kui see värss on selline üsna tehislikult tekstide pealesurutud, ei, ei, ei tasu ka ka kinni hoida, nii et ja hästi palju erinevaid erinevaid tõlkeid. Sageli kasutan aga, aga lõpliku valiku iga värsi puhul ikka ikka tennise. Ja oli sul kellegi poole pöörduda ka, kui palju üldse on asjatundjaid Eestis, kellega sa saad oma oma muresid jagada, kui ei suuda? Otsust vastu võtta ei ega ei ole eriti kedagi kellegi käest selles mõttes küsida, nüüd nüüd päris sellisel konkreetse probleemi puhul, et teeks, muidugi, on on tõlkijaid kelle, noh, nii-öelda stiilist või kelle teatud teatud momentidest võib võib üht üht-teist juhtnööri leida. Aga, aga tihti tihti see on siis selline, et sa vaatad seda eeskuju, sa leiad, et sinu jaoks üldse ei sobi. Et see on, sellest on ka väga palju abi, näiteks. Aga ei hakkaksin nimesid, konkreetsed. Nimelt no me ennem rääkisime siin sellest, et, et kui rääkida vanu pärimusest kuidagi ei saa üle ega ümber sellest, et tuleb Kanyydse nimi ära nimetada, et et tema on nüüd üks, üks nendest, kes sattus sellest suurde vaimustusse ja leidis, et see on tõesti väga hea ja selge elu õpetus, millest lähtuda, et et kuidas, kuidas kasvõi niitse kaudu tegelikult siis ka seda Euroopa mõtlemist manu pärimus on on mõjutanud või kuidas ta Nietzsche nii-öelda õpetusse või filosoofiasse on peidetud. No eelkõige on see mõjutanud muidugi muidugi selle kuulsa täiusliku inimese või üliinimese üübermenš. Teooriad saksa mõtteruumis, aga kui hoolega lugeda seda minu sissejuhatus, siis siin on välja toodud ka ja üks väga huvitav artikkel kell, mida ma soovitan kõikidele Nietzsche huvilistele lugeda, kus on kus on ilusasti jälile saadud, et tegelikult Nietzsche luges üsna viletsat tõlget pigem nagu ümberjutustust. Ja noh, selle põhjal võib-olla tegi kohati nii-öelda vääraid tõlgendusi, kuigi ma arvan, et näiteks selle täiusliku inimese otsimine siis manu pärimuses mitte tingimata Nietzsche poolt on täiesti olemas, et manu Jahka otsib seda, seda täiuslikku inimest ta ei, ta ei nimeta seda tai. Ta ei nagu ei defineeri seda, et vaat nüüd me me otsime seda täiuslikku inimest. Aga ikkagi tuleb välja, et see on see kaks korda sündinu. See on see üllas õilis aarjalane ja paratamatult selle ütleme toome selle aarsuse mõiste, siis tuleb ka tuleb ka see taust, mis aarilasel või sellel mõistel on ka siis nii-öelda Euroopa kultuuriruumis kõik see natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja selle teooriad. Aga no tuleb öelda õigluse huvides, et aarialaste sissetung Indiasse ei olnud mingisugune nii-öelda viisakas retk parki, vaid see oli ikkagi räige vallutus. Kohalike elanike kallal pandi toime genotsiid ja seda põhjendati sellega, et, et me oleme, me oleme neist paremad. Ja sealt siis aaria, et siis need alistatud inimesed said, said terminit Aassa, mis tähendab orja tegelikult sanskriti keeles hiljem ja aarjalane, mis oli algselt siis rahvanimetus, hakkas tähendama täiesti ülikut. Et see on paratamatult siin siin manus sees, aga, aga see on manus sees lihtsalt India ajalooliste sündmuste tõttu. Et ma arvan, et mõnu ei ole süüdi selles, kui kui keegi nii-öelda väärkasutab tema, tema tema põhimõtteid. Nietzsche puhul me teame ka enam-vähem May tsiteeri tõenäoliselt päris õigesti, aga tal on ka selline mõte, et kui naise juurde lähed, siis piitsaga, eks ole. Et, et üks vist ka niisugune keeruline teema manu pärimusega seoses on just see naiste naisteküsimused. Et naiste elu on, on siin ka ikkagi päris karmilt paika pandud, et et kuidas see on nüüd tänapäeval võrreldes ikkagi selle mitme aastatuhandetaguse tekstiga, kus on niimodi määratletud. Nagu sa ütlesid kõigepealt bee piitsaga, siis mulle meenub, mõnuseadustes on väga ilusasti kirjutatud, naist tohib peksta, aga teda ei tohi peksta kepiga ja ei peksta pähe. Et aga, aga kõikide muude asjadega siis siis just nagu tohib, aga aga tõepoolest preestrit, kes, kes manu seaduse kirjutasid, võtavad naiste teemal hästi, palju sõna siin on, siin on, tuleb välja hulk asju, mis, mis kehtivad siiamaani india mõtte mõttemaailmas, seetõttu on seda teksti väga hea lugeda neile, kes ei saa aru, miks Indias on probleemiks naiste allasurumine või naiste pidev vägistamine või samas vägistamise kohta on siin ju küll, aga karsruutselt, et aga annab sellise nii-öelda tonaalsuse ette. Manu kirjutab sisuliselt, ütleb välja, et kõik naised oma olemuselt kiimased ja seetõttu tuleb neid kogu aeg hoida luku taga. Et kui on tütarlaps, siis kontrollib teda isa ja kui on abielunaine, kontrollib teda mees ja juhul, kui mees on surnud, siis poeg kontrollitada. Ja, ja see ongi üldine üldine tonaalsus, üldine suhtumine. Pole siis ime, et tänapäeva India naisõiguslased juba tegelikult 30 aastat tagasi põletasid avalikult manu seaduse käsikirju, et protestida sellise suhtumise vastu. Samas tuleb öelda, et, et selles tekstis on ka üsna palju selliseid viiteid, et, et et kui te tahate, et perekond nii-öelda õitsele puhkeks, siis austage austage seda naist seal seal perekonnas, et kui naine on õnnelik, siis on õnnelik mees, ison, õnnelikud lapsed ja siis on õnnelikud kogu majapidamine teenrid ja ja hobused ka sinna, et palju palju säärast on ka ja, ja naiste austamist. Aga, aga tõepoolest, see on tekst, mis mitte ainult ei tõstnud preestreid esile ei, ei muutnud neid priviligeeritud ks, vaid surus ka naised alla ja lisaks sellele surus alla ka kastitud. Kastitud on teine suur inimgrupp Indias, kes manu pärimust avalikult põlgab, selle peale sülitab ja, ja on ka, pole, Talud aga ikkagi jõuame jälle tagasi selle küsimuse juurde, et, et need, et seda teksti kui sellist tõenäoliselt paljud ei ole lugenud, aga, aga need siinsed nii-öelda reeglid tegelikult kuidagi vaikivalt ikkagi on jätkuvalt aktuaalsed nagu suunavad. Nad on kuvandis endiselt olemas, nad on, nad on mentaalsuses endiselt olemas. Et nojah, siin on, siin on küll räiged karistused vägistamise eest, aga noh, ütleme siis niimoodi, et manu paneb paika selle, et, et naine, kes liigub nii-öelda väljaspool kodu üksinda ongi noh, nii-öelda, kuidas ma ütlen, hõlbus saak või või ja, ja sealt siis sealt siis see probleem nii-öelda tänapäeva vabalt ringi liikuvate naiste ja, ja siis maru nii-öelda kuvandist lähtuva aru saama, et kuidas neisse naistesse suhtuda. Lihtsalt keskajal vabalt ringi liikusid ainult nunnad ja rändnäitlejad ja noh, nunnad olid jah, nemad olid eraldi eraldi klass ja nemad olid pühad, aga, aga rändnäitleja oligi varas Indias võrdluski prostituudiga, nii et tavalised korralikud naised nii-öelda ei, ei liikunud omapäi väljaspool väljaspool kodu. Nii et see taust jah, see ajastu oli lihtsalt teine, et seda tuleb, seda tuleb mõista siia kõrvale. Selle Manuga meil on jäänud veel märkimata see, et see sõnatüvi tegelikultmann on, on põhimõtteliselt mees võrdub inimene, eks ole ja, ja, ja ise iseenesest on ju väga huvitav ka see, kuidas temas on tõesti koos nii esimene inimene kui veeuputusest, päästja noa ja, ja väga paljud noh, ütleme meie kultuurikontekstis on tõesti Aadam, Mooses ja noa ühes isikus. Et kuivõrd palju palju neid kattuvusi teiste selliste loomis ja muude müütidega siit sellest pärimusest leiab. Manus on iseenesest seda veel vähe, aga, aga India mütoloogias iseenesest maailma loomismüüdid on üsna sarnased Lähis-Ida omadega. Et jah, veeuputuse lugu on, on, on olemas ja see ongi seotud just nimelt Manuga. On ka erinevaid maailma loomismüüte, mis, mis väga huvitaval kombel kattuvad näiteks nende lugudega, mis, mis Vana-Kreekas on. Teatud sellistest nii-öelda algainetest tekkimisega on, on väga sarnaseid legendi, aga no see on ilmselt seetõttu, et Lähis-Ida oli Indiale ikkagi noh, avatud ühel hetkel ja need, need ühtsed, ühtsed ideed liikusid täpselt samamoodi nagu nagu vanas testamendis, et ei ole praktiliselt ühtegi vana testamendi legendi, mida ju ei oleks varasemates Lähis-Ida tekstides olemas, et neid raamatuid, kus on ära toodud kõik legendid, mis vanas testamendis on sees, palju varasemat tekstid need on, neid on küll erinevates maailma keeltes välja antud, et et jah, see, see müüdi, maailm oleks, oleks huvitav, siinkohal ma olen selle molu müüdi lihtsalt lahti rääkinud, et need inimesed teaks, kes see manu tegelane kui niisugune oli. Palju sellest müüdist selles tekstis ei ole, et selles tekstis on üsna vähe seda, seda müüdi osa. Jah, siin ees eessõnas saab, oli lihtsalt väga huvitav lugeda kohe need võrdlused ka tekkisid, meie saateaeg kahjuks hakkab läbi saama ja nagu ikka, väga paljud teemad on jäänud käsitlemata. Aga tahaks siiski lõpetuseks esitada sellise küsimuse, et, et see on nüüd tõesti üks üks üks vana tekste, võib-olla mõjub meile mõningates aspektides ka üsna võõrapärasena. Miks võiksid Eesti inimesed praegu, 21. sajandil seda raamatut ikkagi lugeda ja seda teksti tunda, miks, miks on oluline, et see, et see manu pärimus nüüd ikkagi ka eesti keeles olemas olla? Kuna meil on eesti keeles olemas piibel, eks ole, on olemas nii-öelda juutide ja kristlaste pühakiri, koraan on meil ka juba juba mingi 15 aastat vist laua peal olemas ja ja, ja võib-olla meil on olemas ka Konfutsius ja laod, mida võib kaudselt pidada nagu Hiina. Alustaladeks, et nüüd on siis manu pärimuse näol olemas meil sisuliselt see, mis, mis hindudel vähegi, vastab ta, et tal ei ole nüüd päris nii-öelda esimene teos ta ei ole päris 100 protsenti religioosne teos, aga, aga ta sobitub sellesse nii-öelda baastekstide hulk ka nii, et kui inimesed tahavad vähegi vähegi teada, mis, mis India inimeste mõttemaailmas 1,2 miljardi inimese peas liigub, siis siis, siis see tekst on, on neile, et eks see aersari avatud Eesti raamatu sari ongi. Vähemalt minu jaoks on ta sellise nii-öelda huvitava lähenemisega, et, et see ei ole selline sari, mida, mida, mida kõik peaksid tormama nüüd kohe-kohe lugema. Aga ta järgnevaks 100-ks aastaks vähemalt kindlasti, eks ole, et et tore, et see raamat sai, sai sellesse sarja. Ja ja omalt poolt ka soovitan seda selle raamatuga tutvuda, ta tõepoolest on raamat, mida ei loe kohe põnevusega kaanest kaaneni, vaid ta tahab, tahab, et tema jaoks võetakse aega. Aga ma lisaksin siia, et et sa mainisid seda, seda, seda tõe ja õiguse momenti ja kus Tammsaare kirjutas, et Andres luges seda piiblit nagu liiga palju ja sai võib-olla seda jumala tõde noh, liiga kaugel kujul, et mulle meeldis, kuidas kuidas võiks, minu lähedane inimene ütles, et tema loeb korraga ühe lõigu ja siis ta mõtleb selle üle. Et maru, pärimus ei ole kahtlemata selline tekst, jah, mida, mida saaks nüüd. Et ma loen läbi selle raamatu, et tasub, tasub lugeda ja mõelda, ma tean, et mul seal on, on mõned, mõned fännid, kes kelle puhul ma olen näinud, et nemad loevad ja joonivad alla või teevad nii-öelda värviliseks ja mõned minu tõlkeraamatuid on neil päris päris värvilised, et et see on, nüüd on neile päris pikaks ajaks tegevust, et raamat on päris paks. Jah, nii et suvi on tulemas, võtke rahulikult, pange endale kapi peale üheks raamatutest, mida siis aeg-ajalt avada ja mille üle järele mõelda. Aga meie saateaeg on nüüd läbi saanud. Saadet jääb lõpetama toorsi, lugu Raider sinda Storm, et võib olla kommentaariks veel ka see, miks just see valik. Radioshow des toom on siis inspireeritud Johannese ilmutusraamatust, Surma ratsanikud, Malu pärimus lõpeb ka nende mõtetega, et mis siis korralikust inimesest saab teispoolsuses ja mis saab ka nendest inimestest, kes ei käitu väga korrektselt ja seal on väga konkreetselt kirjutatud, et mis saab näiteks margast ja mis saab ühest ja teisest, et et ei tasu seda nii-öelda teispoolsuse kohut. Kaeru. Nõustuda kena kohe hakkamegi, siis seda lugu kuulama. Mina olin saatejuht Maarja Vaino ja minuga oli stuudios Martti Kalda. Jah, Kuulmiseni nädala pärast. Vikerraadio on.