Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on täna stuudios Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran. Tere Tiit. Tere ja Tallinna loomaaia loodushariduse osakonna juhataja maris Laja, tere maris. Tere. Nagu arvata võite. Keskkonnakuu puhul hakkame kohe rääkima loodusskulptuurist, loodusharidusest ja loomaaia rollist, selles aga nagu traditsiooniks, ennem väike kultuuriajakirjanduse tutvustus. Ja kuna salvestame tänases saates Te, ei ole mul kahjuks võimalik jagada teile soovitusi reedestest ajalehtedest Sirp ja Õpetajate leht, kuid see-eest annan tumisemat lugemissoovitust. Kaks kultuuriajakiri on vahepeal jõudnud ilmuda, üks nendest siis maigu akadeemia, kust eriti huvitav lugemine on kõnelus Arvo Krikmaniga semiootika ste folkloristikast. Samuti saab siin lugeda luulet ja ka Rein Taagepera artikkel, keeled ja geenid Eesti kandis, nii et ma arvan, et see on juba ise nädalavahetuseks päris hea lugemine. Ja aprillikuu Loomingus, mis ilmus siis aprilli lõpus võib lugeda näiteks Mart Juure luuletust, Kivirähki jalutab koeraga. Aga ilukirjandust saab lugeda ka Viido, Mooritsa, Indrek Hirve, Ülar Bloomi, Piret Bristoli ja paljude teiste poolt. Ning väga hea lugemine oli ka mari, saadi lugu asjade vald, mis on inspiratsiooni leidnud siis Jaak Jõerüüdi loomingust. Pille-Riin Purje annab ülevaate eesti näitekirjandusest aastal 2018 ja huvitav lugemine on ka Marianne linnu ja Elle-Mari Talivee kirjutatud uurimus või analüüs, luule linnustiku uurimise probleeme Marie Underi näitel. Ja, ja kuidagi ei raatsi sooritamata jätta ka Marju Lepajõe artiklit Tõnu Luige loengute mõjust ning Toomas Haug ja Tiit Aleksejevi jutuajamist mis kannab pealkirja, kirjanduse saladuse minevikku selgus, nüüd sai seda soovitust küll väga palju jagatud, aga tõesti mõlemad ajakirjad on huvitavat, soovitan neid siis nädalavahetuse jooksul natukene uurida. Meiega jätkame kohe oma saate põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran ja Tallinna loomaaia loodushariduse osakonna juhataja maris Laja. Ja hakkame rääkima loodusskulptuurist loodusharidusest ja loomaaegadest. Ja, ja üks põhjus lisaks sellele, et mai on keskkonnakuu ja keskkonnast tuleb rääkida aina rohkem ja rohkem, sest et see on väga tõsine teema, millest ei ole võimalik enam mööda vaadata kõikide nende kliima ja muude muude probleemide raames. Aga aga võib-olla alustaks ka sellest, et teine põhjus, miks just täna rääkida siin loomaaia raamistikus, on see, et Tallinna looma augustis oma tähistab oma juubelit, et, et võib-olla alustaks sellest, et et 80 aastat tagasi, kui Tallinna looma, et loodiat, mis need põhjused tol ajal olid, et tundus, et üks Eesti riik vajab ühte loomaaed. Nojah, see on huvitav, et ma käin hiljuti loomaaias pidama loengu looma ei ajaloost siis mitte ainult Tallinna loomaajaloost, aga ka laiemas kontekstis, aga see sundis mind ka nagu vaatama seda tausta, kust Tallinna loomaaed on tulnud. Huvitav, et, et selles taustas on väga tugevalt kaks märksõna sees päris alguses, et miks seda tarvis on, et inimeste loodusharidus looduse tähtsuse mõistmine on Eestis madal ja meil on vaja asutust, kes hakkaks seda asja eesti rahva hulgas nagu arendama. Nii veider, kui see ka ei ole, et see 39. aastal. See põhiideestik, mis praegu on niivõrd aktuaalne oli looma Jaloojatel juba mõttes täiesti olemas. Aga hüppame siit kiiresti korraks tänapäeva, et tol ajal see tundub väga üllatav, et loodusteadmised või loodusharidus oli, oli madalal tasemel. Kuidas praegu on maris, et meil on ju aina rohkem linna lapsi, et kuidas nende suhe üldse loodusega on? Ja meie oleme väga õnnelikus seisus, sest viis aastat tagasi sai Tallinna loomaaed endale väga toreda uue keskkonnahariduskeskuse. Ja kuna Tallinna linnas tegelikult niisugust keskset hariduskeskust ei olnud, siis me muidugi püüdsime panustada ka sellele, et mis nagu puudu oli ja alustasime uuesti Tallinna linnas nende loodusringidega, kus meil on praegu kuskil üle 200 250 last 22. erinevas loodusringis ja igasuguste niisuguste teemapäevadega isegi laste sünnipäevadega, mis oleks loodus hariduslikult sisukad, mitte niisama ette teeks seal mingisugust niisugust asja, mida igal pool mujal saab teha. Ja ma arvan, et me oleme sellega suhteliselt populaarseks saanud, kuigi kahjuks peab ütlema, et ega laste huvi loodusringide vastu, eriti kui nad on suuremad, ei ole väga hea. Aga kuidas need teadmised on või, või see suhtumine üldse loodusesse, et mingi aeg tagasi ma lugesin artiklit sellest, kuidas tegelikult lapsed, kes ei ole ka üldse ütleme, korralikus metsas käinud hakkavad seal kiiresti kartma, sest metsa, nende jaoks midagi täiesti võõrast, et nad on nagu pigem nad ei karda öisel tänaval kuskil südalinna said, nad kardavad ikkagi seda pimedat, öist metsa või isegi isegi ei pruugigi pime olla. Piisab sellest, et on hämar. Sellega on päris huvitav olukord tekkinud, et meie inimeste nagu loodustaju või looduse mõistmine ja selle väärtustamine märkimisväärselt kahanenud. Ja ilmselt selle protsessi taga on suurel määral see, et, et me oleme väga palju linnastunud, aga väga väheseks on jäänud see kiht inimesi kelle pered elavad looduskeskkonnas, kus lapsed sünnivad looduskeskkonnas selles vahetus läheduses ja saavad selle vahetu kogemuse endale. Ma toon teile näite, et sellel ajal, kui kaotati ära Eestis metsavahtide kohad, vahtkond oli Eestis no natukene vist alla 1000. See tähendab, et meil oli umbes tuhatkond metsavahti. See tähendas, et igal metsavahil oli pere ja ütleme siis igast põlvkonnast, sellest perest tulid inimesed, lapsed, kes olid sündinud looduskeskkonda harjunud selle keskkonnaga ka seda mõtestama ja tajuma. Ja loomulikult ei saanud nad ju kõike metsa vahtideks jääda. Nad tulid meie linnakeskkonda, aga nad kandsid endas seda mõistmist, seda arusaamist praeguseks seda poolt ei ole, nagu ka mehitatud kaitsealused ju enam ei ole. Mis tähendab seda, et meie kultuurikontekstis on järjest vähemaks jäänud nende inimeste hulk kes suudavad kultuuri sisse tuua kultuurist väljaspool olevat looduse mõistet, mõistmist. Ja tänu sellele sellised asutused, kes nagu proovivad seda lünka kuidagigi täita on üliolulised ja, ja ma ise pean nagu selle looduskultuuri tähtsuse ja sisu edendamist Eesti kontekstis peaaegu kriitilisi olulisusega teemaks just tänu sellele, kui me kuulame, mis meil praegu meedias räägitakse, et kuhu me jõuame oma ühiskonna arenguteel, et me läheme väga keerukates olukordadesse. Aga kui mõistmist sellest, mis on väljaspool inimkultuuri, seda keset seda, seda linna meil täielikult ei ole, siis otsustused, mis teevad, tehakse ka poliitilised otsustused võivad osutuda mitte kõige adekvaatsemat, eks. Nii et selline loodushariduse poole edendamine selle võimalikult toomine inimeste juurde, tänapäevases maailmas muutub järjest järjest kriitilisemaks. Ja ja samal ajal tundub, et kui põhiliselt räägime võib-olla sellest mõttest, et, et lapsed on need, keda tuleb aina rohkem tuua, siis iseenesest ju ka on meil väga palju juba täiskasvanud, kes on elanudki ainult linnas ja kellel on juba samamoodi selline võõrdumus sees või kes, kes ei mõtle selle peale see, mis jääb linnast väljapoole pealt üldse, kust see, kust see värske õhk tuleb ja kõik nii edasi, et kuidas, kes ei taju ka seda ökosüsteemi tegelikult enda ümber nii, nii täpselt, et kuidas selle loodusharidusega on, et kas, kas loomaaias, teie keskendute ennekõike ikkagi lastele et proovida neid lasteringe saada ja kuidagi maast madalast katsuda kuidagigi lapsi tuua, tuua siis loodusele lähemale või looduslastele lähemale või, või on ka kuidagi täiskasvanute peale mõeldud? Ma arvan, et meil ikka enamus külastajaid on kindlasti täiskasvanud, kes loomaaias käivad. Aga mis puutub haridusse, siis ma arvan, mida nooremalt need lapsed kätte saame, seda parem on. Ja tegelikult, kui me oleme neid laste linnalaagreid ja laste looduslaagreid teinud, siis paneb imestama küll see, et laps ei tea, mis on kuusk ja mis seal mänd. Et aga ta teab hästi palju maailma muudest asjadest probleemidest, siis tal on televisioon ja tal on kõik need nutivahendid ja ja ta on ise palju reisinud, nii et nagu maailma lihtsalt peaksid olema nagu suhteliselt haritud. Aga kui me hakkame vaatame seda päris lähedal olevat asja, siis sageli neil puudub oskus seda näha ja märgata. Ja tegelikult see on hästi-hästi oluline, et nii nagu tiitki siin ütles, et oluline ju pole see, et et, et mis tast nagu pärast nagu saab ja kuhu ta läheb ja aga kui ta on saanud loodusetunnetuse kätte väiksest peast, siis ta oskab hoopis teiste pilkudega seda edasi anda. Jah. Lumel on veel üks selline väga eripärane kuidas omadus või külg, mida teistel loodusharidust andvatel institutsioonidel ei kipu nii palju olema, et tavaliselt me käsitleme haridust info kontekstis sihukse kuiva faktilise info kontekstis, mis me anname, info võib, ei pruugi ja enamasti tegelikult ei muuda meie suhtumisi ja meie meie väärtushinnanguid. Loome suur eelis on see, et me võime kasutada ka seda nii-öelda emotsionaalset kihistust, sest meil on olemas päris asjad, meil on olemas loomad, on olemas emotsioon, mis kaasneb loomadest vahetu tajuga. Ja tegelikult vot selle emotsiooni selle nagu inglise ütlevad su au. Vau tunnetuse peal on võimalik hakata Ta tegelikult jõudma sinna sügavamatesse kihistustesse, mille peal formeerub inimeste väärtushinnangud ja väärtushinnanguid, saab mõjutada, saab mõjutada suhtumist. Ja vot see on see, kus tegelikult kogu see loodusharidus ühel hetkel peab jõudma, info on hea, ma ei ütle ühtegi halba sõna info jaoks, aga ta kindlasti ei ole piisav selleks, et me jõuaksime sinna järgmisele hariduse tasemele. Et me ei saavutaks eesmärgi. Ehk kui tulla nüüd tagasi eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, suur tuntud klassik Aldo Leopold oma oma tuntud essees ütleb niimoodi, et, et kui on meil mingid probleemid loodusega, siis esimene asi, mida me räägime, on see, et me peame andma keskkonnaharidust. Ja me oleme keskkonnaharidust andnud, ei andnud ja andnud, et midagi ei. Sellepärast me oleme anud informatsiooni, aga me peame jõudma sellele tasemele, mis puudutab eetikat, eetilist arusaamist ja kuskilt sealt on omal ajal Aldo Leopoldi tulnud see arusaam, kui oluline on maa eetika, millega ta siis ise on välja töötanud omal ajal. No loomaaedade kuvand ju tegelikult läbi aegade on olnud ka erinev, et kui rääkida sellest, et, et mulle tundub, olen siit-sealt lugenud, et loomaaedade tähendus ja tähtsus hakkab jälle muutuma aina olulisemaks ohustatud liikide pärast ja kas või sellesama loodushariduse pärast. Aga, aga kuidas on olnud, kas vahepealsetel aastatel on olnud ka mingisuguseidki selliseid probleeme, et et seda loomaaeda on peetud ka kuidagi negatiivseks, et need loomad on seal puuris ja ja loomakaitsjad ütlevad, et see ei ole ka ilusate niimodi loomadega, käitute, et kuidas see, kuidas see kuvand läbi ajaloo on olnud? No esiteks see negatiivne kuvand, eks see kuskil seal silmapiiripeole ikkagi kogu aeg virvendab, aga tegelikult on niimoodi, et et seda teemat lahti rääkida, peaks mõtlema üldse, mis asi on looma, et kuidas me hakkame seda enda jaoks paika panema. On palju formaalseid definitsioone, aga ma iseenda jaoks ja loengutes olen ka rääkinud sellest, et mis määratleb ära looma ja olemuse, on see, et kui tavalised loomad elavad kontekstis looduskeskkonnas siis need loomad, et me oleme toonud ära loodusest oleme loodusest ära oleme toonud, millisesse sellisesse kohta, mida me võiksime nimetada, mitte looduseks ja see mitte loodus, mis ta siis tegelikult on, see on inimkultuurikeskkond inimkultuuris tekitatud, mõjutatud ühestatud keskkond. Ja, ja sellest hetkest alates, kui me võtame sellise lähenemise, sõna kultuur muutub väga oluliseks ja looma, et tema funktsioneerimine, tema olulisus ja tema roll sõltub tegelikult sellest, milline on parajasti kultuur ei saa loomade kultuurist välja tõsta kultuuri osa. Et kui me läheme sinna proto loomaaedade juurde, loomad, ajalugu on pikk seal Babüloonia, nendest rippuvatest aedadest hakkab ta kuskilt peale isegi veel varasemast. Aga kui me võtame näiteks Rooma Colosseumi need avalikud looma tapmised, mis muuseas tõid kaasa terve Põhja-Aafrikas ka suurkiskjate arvukusega täieliku kokkukukkumise siis ka see oli mingil määral mingisugune proto loomaaeda ainukene asi, et eesmärk kultuuriliselt midagi muud loomad praeguses mõistes Loomaaiaks on ikkagi muutunud kuskil eelmise sajandi keskpaigast alates, sest see on nagu üks põhitegelane, kes tõi sisse nagu, nagu looduskaitse ja hariduse on tegelikult ka meil päris hästi tuntud Jeroltarral oma Tšussi looma ruumisega ja selle idee nagu edendamisega minnes muuseas, sellel ajal vastuollu üldise looma ja arusaamisega, mis loomad peab olema. Ja sealt alates on hakkangi tulema peale see, et kui me oleme loomaaed, siis meil peab olema õigustus, miks ma neid loomi siin peame? Selleks õigustuseks on ainult kaks asja, ma toon minu jaoks tähtsuse järjekorras, on haridus ja siis looduskaitse. Et need asjad, mis puudutavad sellist, seda väidet, et te peate neid loomi puurides vangistuses vangistus on selline inimkultuuriline mõiste. Isegi iniminimeste puhul on väga raske öelda, millal sa oled vaba ja millal sa ei ole vahva, veel raskem on seda paika panna loomade puhul. Aga mis on selge, mis loomade puhul peab olema, neil peab olema valikuvabadus. Et kui me neid peame tehistingimustes, siis neil peab olema võimalus nende tingimuste piirides valida ei tohi tekitada loomale olukorda, et ta ei saa üldse valida, mis ta teeb, et on sundolukorras. Et ütleme, kui tal on hirmu, tal peab olema võimalik taganeda. Jaa, jaa, kõige selle kõrval on muidugi selline iseenesest mõistetav asi, et loomade heaolu peab olema tagatud, see on iseenesest mõistetav ja selles suhtes, kui meil oli siin loomaõiguse inimestega omavahel siin üks päris huvitav debatt loomaaias siis seal kuskil lõpuks, et ega meil ei olegi vastu niukseid, krike seisukohti, mida ei ole võimalik lahendada, et me tegelikult räägime samadest asjadest, aga natukene erineva nurga all, et idee on meil sama. Et ma usun, et see see nagu konflikt, mis kuskil on loomaaedade ümber sisse nagu kujunenud, et see on pigem asjade tõlgitsemisi valesti mõistmise tulemus mitte sisuline teema. Et loomadel on väga oluline roll, väga paljud loomad saavad eksisteerida ainult tänu sellele, et on loomaajad väga paljude loomade kohta, meie teadmisi me või me oleme saanudki läbi aegade ainult tänu sellele, et maailmas on olemas sellised asutused nagu loomaaiad. Ja lisaks ma ütlen, et loomad on ainult silt selle sildi taga selliseid loomaaedu, mis on fantastilised kohad ja olen näinud ka kohti, mis on tõesti õõvastavad, nii et sildiga millegi peale näitamine tavaliselt ei lõpe kõige paremini, et ikka on tarvis nagu vaadata, mis selle sildi taga peitub. Ja mulle tundub, et Tallinna loomaaed on üldiselt ikka läbi aegade olnud üsna armastatud paik, et mida rohkem need loomad saavad ka endale selliseid uusi keskkondi, et jääkarusid ist käiakse, praegu vaadatakse lihtsalt veidi kaameraga ka vaadata või. Või päris veebikaamera. Praegu seal ei ole, aga, aga eks see loomaaia kuvand tegelikult tekibki eelkõige nagu sellest emotsioonist, mida see inimene seal saab ja mida paremad on loomade tingimused, mida parema emotsiooniga inimeselt ära läheb. Et seda rohkem on tal edasi mõelda ja häid mõtteid edasi mõelda. Nii et olgu ta siis täiskasvanud, olgu ta, olgu see tegelikult oma uute projektide ja asjadega me praegu sinnapoole püüdleme, et et see niisugune saadav emotsioon oleks nagu, nagu hea ja kui me praegu nendest jääkarudest räägime, siis, siis ma arvan, et see nii on. Ja no mina olen palju selle peale mõelnud muuseumitöötajana ka minul on kollektsioon, aga, aga kui mulle öeldakse, et praegu eriti raha ei ole selle kollektsiooniga tegelemiseks, siis ei juhtu otseselt midagi, aga loomaaiakollektsioon jääb iga päev süüa ja hoolitseb istet, et see on ikkagi üks väga teistsugune ja eriline kollektsioon. Ja, ja seal on ju tõesti samamoodi rariteete, et, et mida tulebki hoida sellepärast et säilitada maailma looduslik mitmekesisus. Kuidas nende liikide hoidmise ja säilitamisega on, et kõigepealt, et kas on, on ju olemas ka häid positiivseid näiteid, kui väljasuremisohus liik, ehkki on suudetud nii palju hoida või kuidagi kaasa aidata sellele, et ta on päästetud, et ta ei sure välja või, või, või ei ole selliseid Ja ikka on, neid näiteid on, on, on päris palju, aga ma siin nüüd kange tahtmine oleks öelda, et, et kui me tahame loomi loomaaias, et siis me neid säilitame, aga tegelikult peab muidugi arvestama sellega, et loom on säilitatud ainult siis, kui ta elab kontekstis, kui ta elab looduses. Me saame loomaaias ainult seda protsessi kaasa aidata, et kui me peame tehistingimustes loomi, me saame inimestele pakkuda haridust. Me saame koguda väga palju andmeid selle kohta, mis on olulised selle looma tehistingimustes paljundamiseks ja siis, kui on vajadus, siis saame võib-olla ka neid populatsioone tagasi viia, noh, minu enda tegevus, naaritsa näide. Aga negatiivse poole pealt ma tooksin näite Ameerikast Wakui ita, selline väikene vaalaline nagu ütleme ka meie see pringel, eks ju. Seakala, teise nimega et California lahes, mis on täiesti väljasuremisohus praegu paarkümmend isetu isendit on kogemus, tehistingimustes pidamiseks ei ole, prooviti neid isendeid kinni püüda, nad surid käest ära, meil ei ole kogemust midagi teha ja me ei saa rakendada toodikat, mis on tegelikult loomaaedades, tehistingimustes ei ole õigel ajal asju peale hakanud, et see on väga oluline. Et õigel ajal informatsioon, see kogemus neid hakata tagasi viima, oleks meil reaalselt olemas. Teine asi on muidugi see, et, et kui me räägime nüüd loomaaiast, meil jääb tunne, et Meil on siin Tallinna loomaaed endale üks ja Ja see on kõik, aga tegelikult loomade tuleb jälgida nagu teatud võrgustiku kindlasti siinpoolne kant on väga hõre, rõnga kõrgustik, et olin siin mõningad ajad tagasi Hollandis kaija pargi loomaaias, kus mulle öeldi, et 100 kilomeetri raadiuses on 40 50 loomaaeda. Ta annab sulle ettekujutuse, kui palju tegelikult neid institutsioone on, kes omavahel suhtlevad, teevad omavahel koostööd ja vahetavad kogu aeg, informatsioon ja kompetentsed kombed. Pentsik tegelikult, kuidas loomi tehistingimustes pidada loomade endoühinguks ja looduskaitse ühinguga hüvanguks ja hariduseks on ikkagi määratult palju maailmas olemas. No kuna meil siin liikide taastamise teema juba tuli, siis võib-olla on õiget kuulata, vahepeal aga üks väike muusikapala laulma hakkab mari kalkun ja laulu pealkiri on loomine. Ja Tiit, sina valisid muusika välja, et võib-olla sa tahad paari sõnaga. Miks just selline valik võib-olla sellepärast, et mari kalkun-il on mingi täiesti kummaline vägi sees ja see sõna loomine. Eks selle looduskultuuri loomine ja populatsioonide taastamine on ka nagu mingil määral loomine, et, et see nagu noh, ta nagu sümbol või märk mõnes mõttes sellele tegevusele me teeme, kui me summa luua seda, et meil on need inimesed, kes suudavad mõista ja aru saada loomaaias siis me oleme saavutanud midagi fantastilist. Kuulame mari kalkunit. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran ja Tallinna loomaaia loodushariduse osakonna juhataja maris Laja. Ja rääkisime siin esimeses pooles natukene oma aedade ajaloost, natuke loomaaedade tähendusest kultuuris ja ka sellest, millist tööd, et loomaaiad liikide populatsioonide taastamisel või, või ka nende nii-öelda hoidmisel ja loodusesse tagasi viimisel. Ja tõepoolest on ka häid näiteid, nagu sa tiitise mainisid, et see naaritsa näide, mis on tõesti, mis teeb meie eestlaste südame eriti uhkeks. Aga samas ikkagi räägitakse ju kuuendast väljasuremislainest liikide väljasuremislainest ja tõenäoliselt linnas elavad inimesed ei adu seda, kui, kui olulisel määral meid ikkagi mõjutab see, kui ökosüsteem on paigast ära ja, ja kuidas kõik liigid on omavahel seotud. Võib-olla mingil määral on inimesteni jõudnud see mõttemesilastest mesilastest rohkem räägitud, et et aednikud ikka juba mõtlevad tõsiselt, et mis värvi lilli istutada, mis mesilastele rohkem meeldivad. Aga kui, kui tõsine see liikide väljasuremise teema on ja kuidas siis, ütleme tõesti see tavaline linnas elav inimene saaks kuidagiviisi omalt poolt kaasa aidata sellele, et seda ei juhtuks. No tegelikult, kui me vaatame nüüd, see oli vist selle nädala algul tuli siis ÜRO suuraruanne välja, mille koostamist ma loomulikult tean, et see tükk aega on toimunud ja selle vajalikkusest on tükk aega räägitud. Sest see, mis aruandes nagu kirja on pandud olukorra tõsidus, eks nagu eriala inimestele ja seda valdkonda jälgivatel inimestel on ammu selge olnud. Aga see, kuivõrd sellises kategoorilise sõnastuses ÜRO aruanne, mis on tegelikult ju poliitiliselt heaks kiidetud väga suure osariikide poolt, on tegelikult nagu toodud, näitab, kui oluline see on. Et me ei räägi siin selliste üksikute, ütleme ilusat, et nimetame siis seksikate või kuidas iganes soovite liikide alalhoidmiseks, kes on lihtsalt nagu profiilselt toredad, räägime siin suures panda Ast või, või liitpandas tähendab, või tiigritest või ninasarvikute eest. Aga me räägime tavalistest liikidest ja nende kadumisest. Ja natukene mõiste liigkasutamine on, on, on selles kontekstis nagu eksitav. Sest kui liik on kadunud, siis on midagi väga paljud juba läinud, et tegelikult me peame rääkima lokaalselt, sest populatsioonidest ja selles suhtes viimasel ajal järjest rohkem lähedki rõhk sellele, et me ei räägi nagu sellisest mingist liigist, mis on väga suurele oraalil levinud, aga me räägime üksikute populatsioonide kadudest. Ja kui siin tuua seesama putukate näide, et kui ikkagi Saksamaal see arukust kaitsealadel on, vist oli 75 protsenti kukkunud, siis on õõvastav ja sama asi on Šveitsi kolleegid ütlevad Šveitsis, Prantsusmaal, USA-s igal pool tulevad samu näiteid, kui seda kirjandust vaadata siis tekib, tekib tõesti hõõr, sest et kõik need liigid on need, mis tegelikult annavad nagu aluse selleks et saaks püsida niisugune integreeritud ökosüsteemne tervik, mille peal tegelikult meie inimesed oma kultuurse olemusega ju seisame, et kui seda ei ole, ei suuda püsida siin peal. Ja ja selles suhtes ongi huvitav, et seesama viimane aruanne on ju väga tugevalt välja toonud seda, et selleks, et midagi muuta, peab tegema väga suuri struktuurseid muudatusi, pidades silmas sisuliselt seda, et need muudatused peavad toimima selles vallas, kuidas toimub toimiv majandus, rahandusmeie, kultuurilised arusaamised, kõik muud asjad ja vaat nüüd siin kuskil otsas noh, mitte väga suurt rolli, aga siiski väga olulist rolli saab mängida Rooma, et sest et me oleme nagu sõnumitoojad. Me oleme vahendajad, meil on side selle looduskeskkonnaga, sest et me toimime ka looduses, meil on siin ka need loomad olemas, me saame rääkida lugeja lugusid loomadest. Me saame olla sõnumitoojad, see, mis aitab inimestel nagu asjadest natukene teistmoodi aru saada. Siis on see looduskultuuri tagasitoomine meie kultuuri sisse, mis muidugi hetkel on hakanud liiga liiga õhukeseks jääma, tuleb see teine pool, post-posthumanistlik maailmavaade räägib hoopis millestki sellisest, mis on nagu robotite maailm mis on ka omamoodi päris õõvastav. Ja aga kui nüüd lapsed tulevad maris loomaringi ja, ja, ja kui, kui neile rääkida sellest, et, et meil on nagu suur mure looduse pärast või te kas te räägite lastele sellest, et meil otse pärast mure või te panete põhirõhu esialgu sellele, et neil üldse tekiks loodusega mingi suhe No mina olen täitsa veendunud selles, et, et tal peab tekkima mingi suhe ja saama vastuse oma küsimusele. Näiteks kui see ringilaps tuleb ja ütleb, et et mulle nii meeldivat siili titt ja meened siilid kogu aeg olid aias. Aga et need ei ole enam millegipärast noh, ja siis me saame koos mõelda, et miks neid ei ole, et, et kas te ikka näiteks mürgitate tigusid oma aias ja me paneme alati kevadel seda sinist mürki sinna, sinna jamaga kuhu need teod siis satuvad, et siilid on võib-olla ära surnud ja vot see on asi, mis nagu selle lapse nagu mõtlema paneb, et et võib-olla tõesti, et, et ma teen ise midagi valesti, aga see peab ikkagi nagu läbi mingi emotsiooni tulema ja lapsele on seda siiski väga, väga nagu tore õpetada. Ja, ja see emotsioon peaks inimesele jääma tegelikult ka edaspidises elus olles. Et näiteks mul on üks tore õpet ja praegune õpetaja, kes läks õppima filoloogiat ja siis oli tal endal kolm last ja siis ta tuli mulle tänaval vastu ja ütleb, et tead, sa oled mu täiesti ära rikkunud. Mul ei jäänud midagi muud üle, ma läksin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima ja nüüd ta on nii bioloogia kui saksa keele õpetaja üheaegselt. Noh, see, et see on vahva. See on ju suurepärane, aga, aga iseenesest muidugi on on alati ka see küsimus, et, et üks asi on see teadvustamine, et kui näiteks ka laste kaudu lapsed ju tihtipeale oskavad väga hästi ka oma vanemaid käsutada, et et kui laps oli ikkagi väga veendunud milleski, näiteks, et ei tohi, tigusid mürgitada, võib-olla ta suudab ikkagi oma vanemaid ka veenda selles. Aga teine asi on siiski see, et, et kui palju reaalselt, et nii lapsed kui täiskasvanud on valmis oma elustiili muutma, sest et teada võime me igasuguseid asju. Aga neid käitumismustreid on ju väga keeruline muuta, seda enam, kui sa ei adu iseenesest seda, et sinu igapäevaharjumused on, võivad olla täiesti hävituslikud, kuigi sina ei pane isegi tähele, et see asi sinu elus. Et kui palju te olete sellele tähelepanu pööranud või uurinud inimeste käest, millest nad oleksid valmis näiteks loobuma, et seesama. Sama tiiger edasi saaks elada, ütleme noh, niimoodi väga niimoodi ja ma arvan, et me räägime sellest päris palju ja tegelikult, et see, et kui tuua kuskil tiigrimaal nüüd see näide, et miks see tiiger seal hävib ja miks tal on halb ja miks, miks teda enam ei ole looduses nii palju, sest tegelikult ikkagi see inimese oma otsus saab alguse teadmistest, et midagi pole teha ja see, kuidas neid teadmisi antakse lapsele. Vot see on väga-väga oluline. Nii et, et me panustame tegelikult sellele, et lapsel oleks hea emotsioon ja tegusad teadmised selles mõttes, et need oleks teaduslikult põhjendatud teadmised. Ja ma arvan, et nendel vähestel, kellega me seal kokku puutume, et see ei ole kindlasti mitte terve Tallinna linn ega terve Eestimaa. Et me saame laste kaudu teha rohkem võib-olla kui täiskasvanute kaudu. Aga kuidas Eesti koolides on, kuidas teile tundub, kui hea see loodusharidus meil koolides on? Ma ei oska seda väga öelda, tähendab oma laste põhjal ma võiks öelda, et vaatamata oma oma lootusele, et mu eeskuju väga palju neid mõjutab nad kippunud mulle kogu aeg ütlema, et küll see bioloogia on üks igav asi, et ma oskan ainult selle põhjal teha järeldust, et noh, et et noh, võib-olla mõningad asjad võiks paremad olla, aga võib-olla lohutuseks öelda, et öeldakse, et ka kirjandus hästi igav võimalik ongi nii jah, et, et ega see on lihtsalt selle formaliseerituse teema ja seda nišši võiks tegelikult loomad täita, aga ma tahaks tulla Marise jutu juurde tagasi, et et seal oleks väga minu jaoks oluline moment, oli see siili juhtum, et me oleme kas tal võtnud looma ja nagu ülesandeks toetada seda egiidi igaühe loodushoid. Ja, ja selle see, see silt või see loosung on väga sügavat jõudu täis selles mõttes, et ta töötab vastu Su hakanud välja kujunema hakanud sellise haru harjumuslikule mõttele, et, et see loodushoid on seal kuskil kaitsealadel või et see on selle liigi tegevus. Aga tuua arusaamist selle juurde, et loodushoid on, on meie mõtteviis igapäevane toimimine. Me igal sammul, kus me käime, kuskil võiks olla mingi loodus, hoiuline kaalutlus, kui meil on aed või mis iganes, igal pool kuskil me saame midagi teha, et teisi eluvorme toetada ja tegelikult läbi selle väga väikeste killukeste asjadega toetada ka seda, mis me ise teeme, veetmise saame paremini eksisteerida. Ja vot sealt kuskilt hakkab see laste hariduse väga oluline asi peale. Teine asi, mis on nagu uuringutest väga huvitavalt tehtud, et väga negatiivseid sõnumeid lastele ei tohi anda. Meil on vaja positiivset väärtust tekitada, siis on see midagi taolist, mida vanemas eas nad hakkavad hoidma ja kaitsma. Marsi jutust käis läbi ka see, et haridus on teaduspõhine. Ja siit tulebki järgmine küsimus, et kui palju on loomaaial võimalik tegeleda teadustööga, mis, mis omakorda siis peaks ühel ilusal hetkel jõudma kas või kooliõpikutes. Aga laiemas mõttes tegelikult ka osalema siis rahvusvahelises teaduses, et on, see läks niisugused võimalused olemas. Usun, on, et loomaaiad on kaasa arvatud Tallinna loomaaed on selles suhtes väga eripärases olukorras, et me oleme väljaspool paika pandud selliseid üsna rangeid piire, mida annab akadeemia ülikooli struktuur sisse, mis on need tõelised teadusasutused, mis tegelikult terve see masinavärk need suured süsteemid, nende ainukene idee ja mõte on info Tootmine. Me oleme teistmoodi, me saame pakkuda suurepärast baasi. Me saame pakkuda võib-olla rohkem paindlikku mõtlemist kui see selline uni, ülikooli süsteem. Ja tänu sellele koostöös ülikoolidega saame me päris palju asju teha, noh, Tallinna ülikoolil on valdava hulga Eesti ülikoolidega koostööd olnud ühel või teisel hetkel või ka praegu ja ikkagi väga paljude teiste ülikoolidega mujalt maailmast ja ma usun, et, et noh, meie teadusbaas mis me oleme produtseerinud, on päris suur, rääkimata sellele, et meil on oma uuringute labor olemas, sealhulgas DNA uuringute labor. Ja üsna mul on tunnustatud oma tegevusega praegu küll selles valdkonnas ja mis on näiteks mõni mõni selline, huvitav on teadustöö, mis praegu teoksil. Praegusel hetkel las ma nüüd mõtlen, et meil sai otsa just DNA uuringud, mis puudutasid mõni aeg tagasilendoravat lendoravapopulatsiooni Soomes ja Eestis, kuivõrd erinevad nad on, kas me võime neid käsitleda kui erinevaid üksuseid või mitte siis naaritsa kontekstis? Me tegelesime sellise huvitava uuringuga, et kui me oleme teistingimustest saare peale viinud loomi, et kas see geneetiline mitmekesisus saare peal on küllaldane või ei ole või tuleb sinna midagi juurde lisada. Hiljuti tegime uuringuga Hispaania ja, ja siis ütleme siis eesti populatsiooni vahel. Et kas neid põhimõtteliselt ees tingimustes on võimalik, kui panna praegu toimib loomade heaolu uuring, noh, see on alles toimimisel, ma ei saa nagu palju rääkida, misse tulen ja tulem on. Ja tegelikult noh, meie puhul on see Ta on selline mudel, situatsioon, et meil on Hiiumaal saareline populatsiooni, on tehispopulatsioon. See annab võimaluse teha väga palju erinevaid selliseid võrdluseid, nii et ka sellelaadseid uuringuid just Hiiumaal on palju tehtud. Tõsi, nüüd viimastel aegadel veel mitte nii palju vist võib-olla ka tänu sellele, et ma pean teistsugust ametit pidama lihtsalt. Aga kuidas lastega on, et iseenesest peavad ju koolilapsed tegema, aga uurimustöid klassi lõpus ja, ja kas, kui mõni õpilane pöörduks nüüd loomaaiahariduskeskuse poole, ütleks, et et ta tahab teha ükskõik millisest loomast või mõnest loodusteemast oma uurimustöö, et siis ta saaks mingit juhendamist ja abi loomaaia poolt? Ta saaks kindlasti tulla meile loodusringi, aga eks meil on ka selle tööjõuga nagu kitsas käes, et me ei saa võtta kõiki lapsi. Esiteks ja teiseks on looma, et niisugune kõrgendatud ohuga koht. Et meil on tõesti olnud lapsi, kes tulevad Haapsalust ja Võrust ja nõus nädalalõppu veetma loomaaias kuskil, ma ei tea tiigripuuri lähistel. Aga no see ei ole lihtsalt julgeolekunende laste turvalisuse mõttes ei ole see nagu nagu teostatav ja noh, siis neil see elamusi nii väga huvitav ei tundugi, et kui ta ikka ei saa toida pulsil, kui tiigrit opereeritakse. Et, et noh, eks seal on igasugust, aga me oleme siiski igal aastal teinud Tallinna koolide lastele niisugust uurimistööde konkursi ja võimalust ja neid on siis kuskil kümmekond, kas siis üksikisikut või lasterühma, kes on siis nagu osalenud mingi asja uurimises vaatlusel laste loomaaed on meil ju ka olemas. No üks selline ma pean ju natukene ikkagi näitama, kui tublid me oleme, eks me igal aastal ikka teine ja tere, et nüüd selle õppeaasta lõpul meie geni analüütik Grete Nummert juhendas tudengitööd, mis oli seotud hobuste geenidega ja see sai konkursil teise koha üle-eestiliselt, nii et minu arust mina olin väga rõõmus, vähemalt selle, seda olen vähe kuulnud. Mul tuli vahepeal läks meelest ära, aga nüüd tuli meelde, et tahtsin nende liikide osas küsida ka veel sellist asja, et liikide hävimisest räägitakse rohkem, aga Eestis on ju viimastel aastatel tekkinud ka selline huvitav tendents, et meil on liike juurde tulnud, et šaakalid on need kõige kuulsamad, aga, aga kõikvõimalikke putukaid ja, ja teisigi liike on ju meile meile lisandunud, et et kuidas see eesti ökosüsteemi mõjutab? No siin on kaks erinevat protsessi, on, on toimimas, mis aeg-ajalt inimeste pea ajavad segamini, mul on muide jube kahju, et me loome šaakalit ei ole, sest et see on niivõrd oluline meie külastajate levik, et peaks sellel suunal kindlasti töötama kõrval repliigina on kaks erinevat protsessi, üks on siis seotud sellise üldise globaliseerumise inimeste liikumistega, kus Eestisse, loodusesse, inimvahendusega tuleb võõrliik juurde siin noh, näiteks need võõrliigid, vähid, mis meil on tulnud, siis Euroopa Liit on suure rai tollipiir ei ole ja kõik saab liikuda edasi-tagasi, sellega tekivad probleemid loodusele, looduskeskkonnale ja siis teine protsess, ilmselt, mis on seotud siis keskkonna ja kliimamuutustega, on see, et mõningaid Liidvaid ise liikuma hakata. Kõige sellisem markantsem näide kindlasti on seesama šaakal, kes siis ootamatult sealt kuskilt kest Ukrainast passi ja vupsti Eestisse vähemalt meie teadmiste põhjal tegelikkus pärast selgus, et ta oli ka varem varasematel aegadel vahepeal ka olnud. Aga ilmselt on, on ikkagi meie kliimas ja keskkonnas midagi niivõrd palju muutunud, et sellised asjad saavad toimida. Rääkimata siis ütleme lindudest, keda on ka päris palju tulnud, noh minu enda jaoks näiteks hõbe haigurmis vanasti tundus olevat ikka ikkagi väga-väga lõunamaine lind. Praegu ta on pesitsevate kolooniate ka Eestis ja, ja noh, see on ikkagi märk väga suurtest muutustest, rääkimata päris päris suurest arvust putukatest, mis siin pea, et iga aasta leitakse mingi juhus, kes on kuskilt lõuna poolt Eestisse sisse tulnud. Et me elame selles suhtes ka väga suur des inimtekkeliste muutuste ajastus. Ja aeg-ajalt need muutused on niivõrd kiired, et meiega tuur, meie mõistmine ei jõua sellele järgi tulla. Et me jääme nagu ahmima õhku, et oi, mis see nüüd oli, nüüd juhtus selline asi kuskilt sealt kas saamine või mõte, et et šaakal on võõrliik, ei ole võõrliik, ta ei ole invasiivne, me ei ole teda sisse toonud, ta on ise tipa-tapa Eestisse välja jõudnud. Aga kisub argume ikka ja loomulikult me ei oota, aga pesukaru on, on võõrli puhtalt üle need ja need on päris lähedal juba neile. Jah, seda küll, aga kui palju te puutute kokku sellega, et inimesed on näiteks toonudki endale välismaalt mõne suhteliselt eksootilise loomaaia siis aru saanud, et tegelikult korteris ikkagi seda looma ei pea, et aga mida teha, mida teha, viin loomaaeda? Et, et tuleb teil selliseid asju ette, no neid on ikka olnud praegu nüüd mitu, aga see periood, kui Euroopasse Tuudis uus toodi suurel määral siis punakõrv ilukilpkonnasid, siis oli ju nagu needus, sest olen ise selle lõnga langen kunagi, et vaadata seal lemmiklooma poest seda väikest arvast nunnud konnakest, kes ujub vees, eksju, no nii nunnu, et teistmoodi ei saa, sa pead endale koju ostma. Aga see nunnu, kas üks hetkel suureks muutub agressiivseks, ta muutub keerukaks pidamisel kuhu teda ikka tuua, siis tuua loomaaeda siis meil oli neid päris palju pungil ja lõppude lõpuks, kui isegi vastu ei võetud, jäeti neid sinna nii-öelda värava taha, et küll ikkagi ühel hetkel nad ülevad, võta endale, et selliseid asju on jah, aga ma ei ütleks, et neid väga palju on. Aga selliseid üksikuid juhtumeid ikka on olnud küll kogu aeg ja see on alati dilemma, et mis me nendega peale, aga siin on nagu veterinaarnõuded, tingimused, mida meie peame täitma, mis on meil riigi ja võimu poolt peale pandud. Et siis tekivad väga keerulised dilemmad meie jaoks, mis teha? Sellepärast peame me ka lemmikloomaringi selle tänagi näiteks pakuti meile taas jälle kolme kolme ülejäänud merisiga, mida lihtsalt kodus enam ei taheta. Et selles mõttes on siin jälle see Horizza küsimus ära võtta seda looma, kui sul ei ole lõpuni jaksu ja tahtmist ja see puudutab tema lemmikloomi. Alates. Kuidas kassides väikese printsi raamatus oli, eks ju, et kui sa oled ikkagi siis vastu taltsutanud, siis sa vastuta eest vastutab täiesti väga pikalt. Ja no see on kindlasti esimene ja kõige tähtsam sõnum, mis tuleb iga inimeseni viia, sellepärast et küll on, küll on kurb, kuigi vist hulkuvaid koeri ja kasse on siiski märgatavalt vähem, kui oli paarkümmend aastat tagasi ja kassid on suur probleem muidugi loodusele ei olnud nagu naksitrallid. Saime teada, aga meie saateaeg hakkab, hakkab läbi saama, kahjuks peame otsad kokku tõmbama, aga, aga võib-olla annaks siiski võimaluse Teil lisada veel mõni mõte, millest me praegu jõudnud rääkida, et mis näiteks väga südamel kripeldab, et et mida, mida just selle looduskeskkonnaga seoses inimestele öelda lisaks loomulikult sellele, et nad peaksid tulema loomaaeda ja süvenema loomade ja looduse hingeellu laiemalt. No mina ütleks seda, et et loomaaed ei ole ju ainult need loomad, kes meil seal on, et Tallinna loomaaias on pool imelise metsa all ja me tõesti ootame inimesi avastama seda igapäevast niisugust metsa ilu ja näiteks kasvõi sellel laupäevalgi meil on kell 11, kell 12 on meil täiesti niisugune metsa retk, mis loomade juurde ei lähegi vaid vaatab siis võib-olla neid metsikuid loomi, mis seal metsas elavad. Nii et tegelikult Tallinna looma, et selles mõttes on hästi vahva koht, et sinna võib tulla ka ilma selle teadmiseta, et ma tahan lõvi näha, et tulge lihtsalt vaatama oma ja mõnulema ja suure kivi peal istuma. Sest neid jagub meil siin sinna kivikülviserva piisavalt. Noh, ma ei oskagi kohe praegu nüüd Loomaaia kontekstist midagi öelda, et, et maris ütles kõik ilusad mõtted ära, aga mis ma mõtlen, et mõeldes praegust olukorda, kus me oleme tegelikult, ma pean nüüd inimühiskonda tervikuna silmas, et et ma usun, et, et väga kasulik oleks, kui igaüks prooviks enda seest oma bioloogilise mina ja looduse üles leida, et aeg-ajalt kipume unustama. Et me oleme ühe suure, väga keerulise terviku osa. Et kui siin meelde tuletada kunagise Mystery visionääri sõnu, et, et ega see maa midagi muud ei ole kui üks kosmoselaev, ainult et me oleme sellel laeval ilma instruktsioonita, et me ei tea, kuidas seda juhtida. Et siis me peaksime ikkagi aeg-ajalt kruvima tagasi tulla selle juurde, et me oleme ühe suure terviku osad. Ja me ei saa ilma selle tegelikult kuidagi hakkama. Ja et sellest aru saada, tulge loomaaeda, vaadake loomade silm või mingi metsa, soovitavalt üksilmite, kus eskonnaga lihtsalt käige ja vaadake ja mõelge Ja Rein Einasto on tõesti tegelikult välja käinud mõtte, et, et me peaksime püüdlema mahekultuurse Eesti poole, pidades siis silmas seda, et, et see mahekultuur katab nii inimtekkelise kultuuri kui ka selle loodus looduskultuuri, et kuidas teile tundub, kui kui kaugel või lähedal Sellele mahekultuursele kultuursele Eestile oleme kaugemal kui ma tahaksin, et mina olen mõtlenud, et meil peaks olema jätkusuutlik kultuur ja see kultuur sisemiselt peaks muutuma jätkusuutlikuks sest kõik probleemid, mis on meil looduskeskkonnas, ükskõik millised need on, need on eelkõige nende probleemid, nende probleemide peegeldus, mis meil on peas, mis meie mõtlemises ja mis meie arusaamises. Et eelkõige tuleb seal muudatused tekkida, tekitada lasta, siis tekivad muudatused ka väljakul. Ja see on niisugune tõsine teema ja seetõttu jääb meil saadet lõpetama ka niisugune natuke tõsisem laul Tõnis Mägi aed. Kas soovid seda lauluga kuidagi kombel? Teerida tiik. Seal on hästi mitmekihiline ja sügav, lauluma sõnade poolest. Missiooni ja ise oma elu elamise vahekordade laul, mis mõnikord on niivõrd keeruline, et meil kõigil on kuskil sees tahtmine mingit missiooni täita ja teiselt poolt mingi tahtmine omaenda isikliku elu elada ja nautida seda. Vaat selle vahekordade laul on minu jaoks see, et kuidas neid vahekordi omavahel paika panna. Aitäh saatesse tulemast, Tiit Maran ja maris Laja Tallinna Loomaaiast MINA OLEN Maarja Vaino. Kuulasite kultuurisaadet vasar ja jääme kuulama, saate lõpetuseks Tõnis Mägi lauluaed kuulmiseni. Päike paistis ja tuli haljas. Nüüd on murtud kõik metsik ja muus. Nüüd on kõle kõik juurt, nii paljas. Paljas valuvaini ja liistu. Olid korra kõik, siis tulin maru. Kallis naine, saad must aru, ei ole käes meie rõõmude ja. Naere ooda. Reini roiks pealt. Ross ja keel. Naine, ooda ja iluraviks lill. Ela noorte alla ja oli ta Chabainud. Käib meil seal ei ole. Tõesti. Päike soojendas maailma eile ära. Armastuus mul. Naine ei ole nii minuga. Mul. Päike paistis ja iluks tulvil linnas. Ja palumelu viilud on tulvavee.