Hea, et neljapäeva õhtut ja tere tulemast kunstniku ateljeesse, mis seekord on raja tänavas monumentaalkunstimajas. Oma tänast vestluspartnerit tutvustab kesksarja autor Martti Soosaar kohe ise. Kujur Ülo Õuna ateljees Läheb veel üks niisugune tähelepanek, et kui me oleme harjunud mees skulptuuris rääkima, kui palju töödest on viidud materjali ütleme seal õilsetesse materjalidesse pronksi ja, või graniiti raiutud puusse lõigatud siis Ülo Õuna ateljees on väga palju töid, mis on kipsis. Ja mis on ka nagu mõeldud. Jäta kipsi. Tähendab, et siin langeb nagu see küsimus ja et kunstnik pole jõudnud kunstnikul pole olnud võimalust seda viia Wanda teise materjali, vaid see on nagu algselt mõeldudki. Jäta kipsi ja see, võib-olla on üks niisugune väga omapärane joon, mis iseloomustab Ülo Õunaloomingut ja Ülo Õuna suhtumist kunsti suhtumist, skulptuuri, suhtumist, materjali. Ma pean need akustiliselt lõpetatuks tööks. Ja kipsis on muidugi selles mõttes, et mul oli küllalt palju seksi, ideid ja fantaasiaid ja kiiremini teostada, aga samal ajal seal kipsi on ta hea värvida ja nii orgaanilise värviga siduda mitte ta ei ole nagu pealt värvitud. Ja siis on parem edasi anda ja vormi nii-öelda allteksti anda värvi kaudu väga hea. Ja siis muidugi see vormi ekspressiivsus, et kui noh materjali viia, siis ta kõige lähem on muidugi pronks. Või siis kunstmaterjal plastik. Me mäletame niisuguseid töid nagu värvilisi päid tuumafüüsikud, siis me mäletame kindlasti niisugust tööd, millest vaevalt kunstihoones keegi sai mööda minna nagu Mikk Mikiveri portree ja terve rida teisi portreid värvitud kips. Kas olete mõelnud neid töid viia edaspidi mõnda teise materjali või on siin tõesti nii mõeldud, et nad siiski just kipsi jäävadki? No need tööd, mis nii-öelda kuulsuseid hästi mõjuvad, et nagu Mikk Mikiver ja need kahtlemata on mõeldud värvitud kipsis, aga aga kui noh, ütleme pronksivalu annab juurde sellele teosele, siis muidugi lõplikuks materjaliks võib lugeda see pronksivalu. Aga no nagu seal Mikiveri vaevalt seda paremini ma ei usu, et saab edasi anda värvi avatsedasele, mehe iseloomu või sedasi meeleolu, avatuse, värvide suhe. Muidugi, ta ei ole reaalne, värviline, muidu tekitab seal meeleolu ja aitab sisule kaasa. Ainult nüüd on natukene kurb vaadata siin monumentaalkunstimajas, kus on no Ülo Õuna ateljee. Et need tööd seisavad siin all fuajees ja nad on natuke nagu pleekinud ja kas ei ole võimalik, tähendab värvitud kipsi saadan natuke gene parema kvaliteediga jätta niimoodi ära ei pleegime, vaata, mõni portree tõesti on, on siin ateljees võib-olla paremini säilinud. Eks ta on jah nagu nende vanade seinamaalingutega, et seda säilitada, eks ta mingil määral saab seda säilitada, aga noh, nagu akvarelli ka muuseas ei soovitaks tal kate peal, et väga päikeserikkas ruumis teda hoida ei või. Muidugi, seda saab alati värskendada uuesti. Ja no muidugi oleks hea, kui sa äkki omaette eksponeerimisruum oleks ja kui vaja, siis valgus sisse panna. Kui Ülo Õun, tee skulptuuride kompositsioone déjà portreede vormi vaadata, Ta siis tundub küll, et seda oleks väga raske peale pronksi veel millessegi muusse, võib-olla tuleb kõne alla ainult mingisugune plastmass ehk mõne töö puhul mõne figuuri puhul ma olen niisuguse kompositsiooni puhul aga portreede puhul kahtlemata pronks ja minu meelest näiteks ühe parima näitena sellest võiks olla Tiit Pääsukese portree. Kuigi maalija Tiit Pääsukese portree oli algselt teil ka värviline kips. Jah, värvilised selle ma tegin nagu enda jaoks, et no püüdsin nagu pääsukese põhi korroliitini eksperimendi korras, aga ta mõeldud oli Bronxis ta on nagu natuke antiikne, kuigi vorm on siuke noh, moodsamas stiilis või ekspressiivne või ma ei oska öelda. Impressiivselt ekspressiivne, no ise ma lihtsalt kutsun neid emotsionismi yks lihtsalt oma töid või amorskud kubismiks. Amoskvismiks. Kuni formaalselt võib, aga sisuliselt lihtsalt ta annab neid emotsioone ja tundeid edasi. Kui te tulite oma esimeste töödega näitustele, siis jäi sellest niisugusest vormi vabaduses tunne, et Ülo õunast ei saa kunagi portretisti, kes võiks sügavamalt tabada karakteri iseloomulikke jooni aga omamoodi nagu paradoksina need olnud niimoodi välja just et Kristjan Raua preemia sai Ülo Õun portreede eest. Ja need portreed olid Panso portree, Kaljo Põllu portree ja Tiit Pääsukese portree, millest, millest siin juttu oli? Nojah, võib-olla varasemalt ma lähenesin nagu üldisemalt portree peada kutsuti inimtüüpide pead ja siis, kui mul oli isegi vastav meeleolu, nende kurbuse meeleolu, mis ma tegin jutusel siukse nukra näoga pisaraga, kurjategija on seal noh, hambad ära nina ära ja siis on hea inimene sisse löödud näoga. Üldisem lähenemine seal üldiselt siis võib koonduda füüsikule portree-le ja see muidugi ta põhja-likumad süvenemist, aga nüüd kunstnikule ta on võib-olla igavam, aga Portulteeritavale ja teistele tutvusringkonnale ja kunstikriitikule näituse publikule. Kui vaadata näitusel Ülo Õunatöid, siis vahel ma pean ausalt ütlema, et ma olen vist olnud nii konservatiivne, et minul on tundnud vahest see vormivabadus teatud määral nagu isegi vormi lõtvusena. Aga kui ma nüüd vaatan siin ateljees, kus tõesti on nii palju töid kohal, rääkimata sellest, kui palju neid töid on juba siit ateljeest välja rännanud siis ma saan aru, et see on nähtavasti siiski üks niisugune väga vajalik eksperimenteerimise viis need tööd, mis, mis meieni jõuavad, on siiski ainult väike osa sellest. Sageli on ju niimoodi, et skulptor tõesti oluliselt rohkem ei teegi kui need ainsat tööd, mida me näeme ühel või teisel. Seal selles vormivabadusvormi lõpuses või ütleme üldse eriiga töö on natuke erinev arusson just looduse printsiip ja ütleme, üks puu on teisega sarnane, aga samal ajal kordumatult erineb. Ja nii peab iga kunstniku töö olema, et tal on midagi kindlat sarnast, mis alati ütleb, et selle kunstnik on tegemist ja iga töö olgu siiski erinev, midagi suudab juurde pakkuda. Sest kurb on see, kui üks kunstnik või skulptor teeb ühe töö ära ja kõik järgnevad on samasugused, siis ei ole rohkem mõtet näidata ühte tööd. Siis muidugi see printsiip on nagu noh, viinamarjakobar ka, et on üks mari, kaks mari kolmari iga asi annab natuke juurde ja see kobar on sedasi lõputu jätkuv. Inimene, kes ei ole tuttav üle õunatöödega, ei peaks siis tõesti nägema juba paarikümmend Ülo Õuna tööd korraga et saada juba mingisugust niisugust ülevaadet ja mingisugust ettekujutust tema loomingu printsiipi seepärast, et tõesti teiste võib olla üsna klassikaliste, sageli esta traditsiooniliste tööde kõrval näitusel võib ta mõjuda siiski niivõrd erinevalt. Tekib nagu kerge võõrastus, isegi sellepärast ta raske on, ütleme seal võib-olla mõne meetri ulatuses, mis võimalik näitusel ühe töö juurest teise juurde astuda nagu ümber ennast emotsionaalselt lülitada ja, ja leida Est antud miljöös võib-olla isegi teatud määral ebasobivas miljöös selle emotsionaalse lainepikkuse, mis, mis vastab nüüd nendele töödele, millega tuleb näitusele välja. Ülo. Iga inimene, ütleme näitusest ütleme jutt on mis läheb inimene otsima midagi, mis temal on sobivat, aga jah, oodatakse tavaliselt ja torti, aga võib-olla keegi raputab tordile soola peale. No see ei ole muidugi meeldiv nähtus, aga võib-olla mingil määral mingis kohas erilises kohas on see vajalik. Meie kunstiarusaamad ja vastuvõtt nagu sellega harjunud, et me küllaltki teravaid kontraste küllaltki teravaid, isegi groteski võime tajuda ja vastu võtta graafikas maalis, aga millegipärast me oleme üllatavalt konservatiivsed, ma tunnen seda ka ise. Üllatavad konservatiivsed, kui me vaatame skulptuuri. Kas skulptuuri väljendusvõimalused, Üloun, tee meelest selles mõttes on piiratumad või ei ole? Ei, minu arust küll mitte, jah, muidugi, võib-olla see materjali raskus ja ütleme isegi soliidne ala või ütleme, skulptuuriga tegelemine et ta lihtsalt töömahuka meta peaksingi õilsat ideed kandma, aga no eks see groteski tulemus võib olla ka õilis, kuigi ta ise see töö võib mitte tekitada vastupidise reaktsiooni, aga ta võib sama tõhusalt tegutseda, ütleme kui satiir või huumor või ütleme, need karikad, turistid tegutsevad aga samal ajal skulptuur, ta annab veel midagi sihukest muud nüanssi juurde ja kunstiajaloost on isegi näiteid. No on ikka olemas ja ta on teinud skulptuure ja ja paljud teised ja ma arvan, et see nii-öelda noh, eks grotesk, võib-olla vormivabadus ja sihuke nagu juba õige vara olemas olnud. Dist, ja ütleme, seal Ermitaažis on all metsa jumarsileen, see on väga groteskne, kujulised augud kintsudesse puuritud ja need, kel silm peale jäänud või tähele pannud seda Edasis ütle võtunatelust Rotaanist siis ütlen edasi chacumeti ja üldine suurt liin. Aga no muidugi, et sealt tuleb ka veel oma erinevad need või seda liini veel edasi arendada. Ütleme juba niisugune dünaamika nagu tuli, ütleme sisse seal Rodeni juures see juba ka eeldas küllaltki suurt farmi vabadust võrreldes hakkadeemistlikuna klassitsistliku Jaagudemistlikus vormiga, kus kohas praegu on teie töid väljas peale nüüd siin raja tänaval selle monumentaalkunsti maja, kus võib näha näiteks niisugust toredat tööd aastate tagant nagu Habermani portreed ja Mikiveri portreed ja mitmed kompositsioone ja nii edasi. Kuskohas on teie töid meie Eestimaa pinnal väljas? Töid on vähe, on üheöökullid, on see üks pioneer, laager tellis Käsmus Käsmu pioneer laagris on, see on nii-öelda koopia skulptuuri aias on ka, see püsib aga siis Pirita postkontori ees dolomiidi raiutud kivi, till. Noh, modelleeritud ja kipsi valmis valatud aseri kompositsioon, aga see jäi tehnilistel põhjustel lõpetamata. Nüüd ta seisab siiamaani vorm, see on üks suuremaid töid, seitse meetrit kõrge ja kaks meetrit lai, segi dekoratiivne. Telli aga jah, praegu ei ole tõesti väljas, ei olegi rohkem töid. Siiski, mõned tööd on veel väljas, kuni Harku järve seisavad, jah, dolomiidi, ütleme, heitjad Aetega inimeste pilkude varjuks. Ja siis võib öelda niimoodi, et on ka interjöörid. Interjööris kirvi lillepaviljonis seal Pärnu maanteel. Kompositsioon, puudutus. Peale selle muidugi Draamateatris Panso portree väljas. Seega jah. Aga need on kõik nii väiksema mõõdulisematena, aga võib-olla, et see rohkem nii-öelda omapära on ka või öelda, et ei olegi monumentaalkunstist nii väga huvitatud olnud. Kui nüüd Kunstimuuseum paneksama fondid välja, kui palju töid Ülonal seal? Kunstimuuseumis on ka mõningad, aga enamusega Kusti fondis, ma arvan, et suhe on võib-olla üks, kahele võiks kolmel isegi kunstifondi kasuks. Fondi omad rändavad ka rohkem ringi. Jah, rändavad küll rändnäitusi. Rohk. Seoses viimaste kunstinäitustega Me akti näitusega oli kaunis palju juttu Ülo Õuna küllaltki suurest tööst kompositsioonist isa ja poeg. See on õige vastandlike arvamusi välja kutsunud ja on juba tulnud juttu seal Froidismi mõjutustest, tema loomingus ja väga erinevaid arvamusi selles suhtes. Isa ja poeg, see mõte oli juba pikemat aega sees, aga ta sellise väljenduse leidis muidugi seal on see, et endal ka sündis paar aastat tagasi poeg. Ja töö, ta nagu mitmest arudeesneda ringtee, ütleme kus võid sõita nii kus meeldib, ütleme ringtee. Ja siis noh, seal on põhiliselt poeg, on uus maailm ja isa on siis vana maailm. Isa on väga klassikaliselt klassikaliselt jah, seal vana maailm ja uus siis on poeks on natuke üleforsseeritud täispuhutud, nagu ta tänapäev on ka. Ja siis missid, võõrastust võib tekitada see kompositsiooni uus printsiip, et isand modelleeritud üks-ühele suurusega poeg on suurendatud 2,2 korda, siin tekitab niisuguse mulje, et nüüd on poeg on noh, nii võib-olla ebanormaalne ja täiesti normaalne, aga dimensioonid on ebanormaalsed. Minu poolt lihtsalt noh, see mõtte suurendada 2,2 tuli juhuslikult, aga no üks, kaks korda oli küll mõeldud, aga ta nii enam-vähem iiliteerivas suuruses on. Oleks võinud ka kolm korda teha, aga siis oleks see mõju hoopis midagi teine olnud. Siin võis jääda, aga ma ütlen täiesti niisugune mulje sellest asjast, et ütleme, isa peab talutama poega läbi elu, kes nagu kuidagi tänu sellele, et tal isa käsi teda hoiab nagu ei kasvagi ise selleks proportsionaalseks inimeseks, ma mõtlen seda nüüd igas mõttes. Siis noh, seda küll jah, aga võib-olla jah, eks järgnev põlvkond on tunduvalt võimsam kui eelnev põlvkond, võin öelda, peab areng olema. Võib-olla saarenguga näiline, seda ei oska keegi ette öelda. Aga jah, mis selle nii-öelda isa-poega, mis see mõte veel põhjustas, no sellest, et kui sa oled väikse lapsega, jalutad ütleme aastase poisiga või tüdrukuga ükskõik ja ja sina hoiatavad käest kinni, aga tema tegelikult teeb sinuga, mis tahab. Nii et sina oled täielikult tema käsutuses, keegi ütles vaimukalt, et kuule, su pedagoog mõjus väga hästi, isa pilisel pedagoogi osas olevas on see et ilmselt ei saa noorusest jagu, vaid kasvab üle pea. Teha. Selline mõte võib ka veel avaldaselt. Seakunstiteos peabki äratama nagu rohkem võimalusi mõelda edasi, kui ainult ühe. Kui Ülo Õun siin raja tänaval sele ateljee sai sisse, tundus küllaltki avaraja valgena. Praegu on siin nii palju töid sees, et ega, ega siin palju ruumi enam nagu liikuda polegi. Võib-olla paar sõna nendest töödest, mis praegu on nagu käsil, pooleli, kuhu nad lähevad, kelle tellimused? No pooleli on siin üks tormimäele mõeldud pisikene nii-öelda hauaskulptuur Saaremaale ja Saaremaale Tornimäe kalmistul pronks, pronks ja seisev naise figuure, kätendal mõeldud murtud nelk, lihtsalt muusik. Natuke leinameeleolu ja traagilist ka mingil määral siiski dekoratiivne. Ja ja siis selle plastikaadi alla on siin üks pea. Jah, portree, Heinrich valgust ning kavatsen teha nii-öelda, nad on pooleli tulemas, aga no mis minu hõimlane vestlus siis see on väga huvitav. Järgs, järgne jookseb jah, pidevalt. Poiss on vist pronksi olles alatu. Kas see on äsja valatud, no see oli, ta oli Glehni lossis, oli nüüd ka varem, oli ta 71. aastal väljas ja siis nagu TPI tahtis nagu, sobis sinna geenilossi väiksesse basseini, mis seal all on talumissaali. Aga jah, oli nagu kokku lepitud. Eeva on juba tuntud. Ja siis siin on veel veel paar tööd, mille kohta. Oleks huvitav midagi kuulda, no siin on, üks jäi pooleli, mul on juba ka varem tehtud, oli, see on nagu otsijaga sarnaneks kompositsioon, seisev mehe figuur. Seal on ka veel üks portreena, noh, Jüri Arrakut, kavatsen teha. Kui nüüd veel üle hüpata nendest töödest, mis praegu siin on ja kui need pukid vabanevad, mis on veel võib-olla selle aasta suuremad plaanid. Ma ei oska öelda, suuremaid plaan on, mul oli, ega see isa ja poeg ei olnud nagu mõtet, ainult mul oli veel plaanis terve perekond erinevate suurustega nii-öelda need dimensioone muuta, nii-öelda sellega veel mängida, aga ta on täielikult terviklik isa ja poeg, kunstiliselt ka. Ja peale selle perekonna peale perekonnana mõtted on palju, aga noh, ei tahagi ette rääkida, siis. Väga õige, õige? Jah, kuigi Ülo Õun võiks natukene ette rääkida sellepärast et väga raske on siiski aimata, kui kui mõni kujur, kes töötab traditsioonilises laadis ja ütleb, et ta teeb ühe või teise portree või teise kompositsiooni siis me võime kuidagimoodi nagu enam-vähem ette aimata, mis sealt tuleb. Aga kui Laun ütleb, et ta teeb Eva, siis on väga raske ette kujutada, milline, milline daam sealt tuleb. Nojah, eks teevad, võimalusi on palju ja elu on niivõrd rikas, elu ise toidab sind oma uute mõtetega.