Kui laatsarus oli välja tulnud hauast, kus tema kolm päeva ja kolm ööd viibis surma mõistatusliku meelevallas ja elavana tagasi pöördunud oma kotta siis ei pandud tema juures kaua aega tähele neid halva endelisi imelikke märke, mis ajapikku hirmsaks tegid isegi tema nime. Rõõmustades helge rõõmus selle üle, kes ellu tagasi pöördus hellitasid sõbrad ja omaksed teda lakkamata ja vaigistasid oma innukat tähelepanu kandes hoolt tema söögi ja joogi ja uute rõivaste eest. Nende nägu nagu koolial, kes pimeduses kolm päeva surma meelevallas viibinud uhkes pulmarüüs, mis sätendas kollasest kullast ja verevorst purk purist. Raske ja sõnakehv, juba õuduseni muutunud ja iseäralik, mis aga alles kõigist märkamata. Nõnda istus ta pidulauas sõprade omaste keskel. Laiade lainetena, küll õrnalt, küll torni helinal voogastama endale juubeldus. Ja armastuse soojad pilgud käisid üle tema näo mis alles haua külmaalal hoidis. Ja sõbra kuum käsi paitas temast sinist rasket kätt. Ja muusika mängis olid kutsutud pillimehed ja need mängisid lõbusasti Timpan ja vilepill tsiteria kannel. Nagu oleksid sumisenud mesilased, nagu oleksid siristanud tsikaadid, nagu oleksid laulnud linnud marja ja Marta õnnelikuma ja kohal. Keegi ettevaatamatu kergitas varjavat katet kellelegi ettevaatamatult pillatud sõna. Üksainuke kerge hingus purustas helge lummuse ja tõi nähtavale tõe. Kogu tema inetus alasti olekus. Ei jõudnud veel mõte tema peas kuju võtta. Kui naeratavad huuled, küsisid. Miks ei, kõneles meile laatsarus, mis oli seal. Ja kõik jäid vakka. Rabatud sellest küsimusest. Otsekui oleksid nad alles praegu taibanud, et laatsarus kolm päeva surnud oli ja vaatasid teda uudishimuga oodates vastust. Aga laatsarus vaikis. Sa ei taha neile kõnelda? Imestas see, kes oli küsinud. On siis nõnda hirmus seal. Ja jälle käis tema mõtte-sõna- kannul. Oleks ta selle eel käinud, ei oleks mees mitte ette pannud küsimust, millest samal hetkel talumatus hirmus kokku tõmbus. Tema enese süda. Ja kõik said rahutuks. Ja juba ootasid nad ahistuses laatsaruse sõnu. Temaga vaikis külmalt ja rangelt ning tema silmad olid maha löödud. Ja seal pandi uuesti otsekui esimest korda tähele tema näo, jubedat sinetust ja kehatülgastavat paksust. Laual Laatsalusest otsekui unustatule lebas temast siniVerkjas käsi. Ja kõikide pilgud jäid liikumatult ja tahtetult selle külge kinni, nagu oleksid nad sellelt nõutud vastust oodanud. Aga pillimehed mängisid alles. Ent seal jõudis vaikimine juba ka nendeni. Ja nõnda nagu vesi üle uhab, laiali puistatud lõkke sööd. Nõnda kustutas lõbusad helid jäivaka vilepill jäi vakka helisev Timpanyakudrutav kannel. Ja otsekui oleks katkenud keel, otsekui oleks surnud laul ise nõnda perele stsitriviimne, rebenenud heli. Ja siis oli vaikus. Sai taha, kordas see, kes oli küsinud jõuetu talitsema oma lobisajat keelt. Oli vaikne ja siniVerkjas käsi lebas liikumatult. Seal aga liideta seda tasa. Ja kõik Kohkasid kergendusega ja tõstsid silmad. Üles tõusnud laatsarus vaatas otse nende peale haarates kõik ühe ainsa pilguga. Vaatas raskelt ja võikalt. See oli kolmandal päeval pärast seda, kui laatsarus hauast välja oli tulnud. Sellest ajast olid paljud tunda saanud tema silmavaate hukutavad jõudu. Aga ei, need, kellel see oli alatiseks murdnud, ega need, kes elu ürgallikast enestest, mis niisama saladusliku tallu kui surm, tahtejõudu said, et vastu panna. Ei suutnud iial seletada seda kohutavat, mis liikumatuna püsis tema mustade silmade elade sügavuses. Laatsarus vaatas rahulikult ja lihtsalt soovita midagi varjata ega kavatseta midagi öelda. Hoopis külmalt, vaata seda nagu keegi, kes elava vastal lõpmata ükskõikne olla. Ja paljud muretud inimesed puutusid temaga lähedalt kokku ega märganud teda üleüldse. Siis aga said imestuse ja hirmuga teada, kes oli sepaks ja rahulik, kes oli neid riivanud oma toreda ja ereda rõivas iluga. Ei lakanud paistmas päike, kui ta vaatas, ei lakanud purskkaevu sulin ning ikka ühtviisi pildituks ja siniseks jäi kodu taevas. Inimene, kes oli sattunud tema mõistatusliku pilgu alla, ei kuulnud enam purskkaevu ega tundnud enam kodutaevast ära. Teinekord nuttis inimene kibedasti, vahel katkus meeleheitel juukseid oma pealael ja hüüdis ahastuses teisi inimesi appi. Aga enamasti läks nõnda, et ta hakkas ükskõikselt ja rahulikult hinge vaakuma ning suri pikki aastaid. Suri kõigi silme all, suri, värvitu, loid ja igav nagu puu, mis kivisel pinnal vaikides kuivada. Ja esimesed need keskise endasid ja märatsesid pöördusid teinekord ellu tagasi. Teised aga. Nii et sa ei taha meile kõnelda laatsarus, mida sa nägid seal sõnas kolmandat korda see, kes oli küsinud. Aga nüüd oli tema hääl ükskõikne ja tupp ning tuimalt vaatas tema silmist vastu surnud hall igavus. Ja nagu tolm oli üle kogu näo sedasama surnud hall igavus. Ja külalised silmitsesid 11 tuima imestusega ega saanud enam aru, miks on nad siin ja istuvad rikkalikult kaetud lauas. Jutt jäi katki, ükskõikselt mõeldi veel, et teeks vist koju minema, aga ei, saadud jagu, vints kest ja laisast igavusest, mis halvas lihaseid ja istuti edasi, igaüks omaette nagu tuhmid, tulukesed öös välja peal laiali. Aga pillimeestele maksti, et nad mängiksid. Ja nad võtsid uuesti kätte oma pillid ja uuesti pääsesid valla ning kargasid ringi õpitult rõõmsad õpitult kratt, helid. Üks ja see sama tavapärane harmoonia voogas neis viisides. Ning üllatusega märkasid külalised, et nad ei tea, milleks seda vaja või milleks see hea on, et inimesed sõrmitsevat keeli ja puhuvad põsed punnis, peenikesi vilesid ja teevad veidrat. Pillimehed said pahaseks ja läksid ära. Nende järel ükshaaval lahkusid külalised, sest jõudis juba kätte. Ja kui neid igast küljest rahulik pimedus piires juba kergem hingata oli siis ilmus äkki igaühe silme ette ähvardavas paistuses laatsaruse kuju. Sinine surnu nägu peiurõivad, uhked ja eredad ning külm silmavaade, mille sügavuses liikumatuks hangunud õud. Nagu kivistunult seisis igaüks ise paigas ja pimedus oli nende ümber ja pimeduses lõi aina tugevamini helendama. Õudne nägemus. Selle üleloomulik kuju, kes kolm päeva oli olnud surma mõistatuslikus meelevallas. Kolm päeva oli ta surnud olnud, kolm korda oli tõusnud ja loojunud päike, aga tema oli surnud. Lapsed mängisid kividel, vulises vesi, kuum tolm lehmis sõidutee kohal. Aga tema oli surnud. Ja nüüd on ta jälle inimeste keskel. Puudutab neid, vaatab nende peale, vaatab nende peale ja tema mustadest silmateradest vaatab otsekui läbi tumedate klaaside inimeste peale äraseletamatu. Seal. Sel ajal elas Roomas üks kuulus kujur savist marmorist ja pronksist leida jumalate ja inimeste kehi ning nende jumalik ilu oli niisugune, et inimesed ütlesid selle surematu olevat. Aga tema ise ei olnud rahul ja kinnitas, et on veel miski tõepoolest kauneim, mida ta ei suuda jäädvustada ei marmorist ega Bronxis. Ma pole veel kuupaistet kätte saanud, ütles ta. Päikesevalgust põlema jõulud ja minu marmorist pole hinge ega ole elu minu kaunis Bronxis. Ja kui ta kuuvalgel ööl pikkamisi teel laukis võisteldes Kepresside tumedate varjudega valge Kitoon kuupaistel helkimas naersid vastutulijat sõbralikult ja ütlesid, Lähed sa kuuvalgust korjama Aurelius, miks pole sul korvi kaasas. Ja samuti naerdes osutas ta oma silmadele. Need on mu korvid, kuhu ma korjan kuuvalgust ja päikesepaistet. Ja see oli tõsi, tema silmis helendas kuu ja päike säras seal. Aga ta ei suutnud neid üle kanda marmorisse ja selles oli tema elu helgeid kalle. Pärit tulide iidsest patriitside suust. Hea naine oli tal ja lapsed ja ta ei tundnud puudust millestki. Kui temani jõudis tume kuuldus laad Sarusest pidas ta naise ja sõpradega nõu ja võttis ette kauge teekonna juudamaale. Et imeväel üles tõusnud, näha, saada. Natuke igav oli tal need päevad ja ta lootis teel oma väsinud tähelepanu teritada. See, mis talle ülestõusust oli räägitud, ei kohutanud teda. Ta oli palju mõelnud surma üle ega armastanud surma. Kuid ta ei armastanud ka neid, kes surma ja elu segi ajasid. Siinpool on kaunis elu sealpool mõistatuslik surm arutluste ja ei suuda inimene välja mõtelda midagi paremat kui elada ja tunda rõõmu elust ning elavad ilust. Ja tal oli isegi üks natuke edev soov veenda laatsarus oma tões ning äratada uuesti ellu tema hing nagu oli äratatud tema keha. See paistis seda kergem olevat, et kuuldused ülestõusmist hirmuäratavad ja veidrad ei sisaldanud kogutud temast ning hoiatasid vaid hämaralt millegi kohutava eest. Lääts Võrus oli juba kivilt tõusnud, et minna kaduva päikese järel kõrbesse kui rikas roomlane relva kandva orja saatel. Tema juurdetulija heliseval häälel hüüdis. Laatsarus. Ja lääts harus nägid toredat uhket nägu mida säratas kuulsus ja heledaid rõivaid ja kalliskive, mis päikese käes hiilgasid. Punevad kiired andsid tema peale ja näole tuhmilt kiirgava pronksihelgi. Ja laatsarus nägiga seda. Ta istus kuulekalt oma kohale ja lõi silmad väsinuna maha. Inetu oled sa külmu, vaene laatsarus, ütles rahulik roomlane kuldketiga mängeldes. Sa oled isegi hirmus mu vaene sõber ja surmeilaiselnud sel päeval, kui sa nõnda ettevaatamatult tema kätte langesid. Aga sa oled paks nagu tünn ja paksud inimesed ei ole kurjad, ütleb suurt seeder. Ja mina ei saa aru, miks inimesed sind nõnda väga kardavad. Kas annad mulle öömaja? On juba hilja ja mul ei ole peavarju? Mitte keegi ei olnud veel laads aruselt öömaja palunud? Mul ei ole aset, ütles ta. Ma olen pisut sõjamees ja võin magada istudes vastas roomlane. Me süütame, tule, mul ei ole tul. Ja siis ajame juttu pimedas nagu kaks sõpra. Ma loodan, et sul leidub pisut veini, mul ei ole veini. Roomlane hakkas naerma. Nüüd saan ma aru, miks sa nõnda sünge oled ja oma teist elu ei armasta. Pole veini. Aga mis isik saab ka nende, sest on ju kõnelusi, mis ei pane pead mitte halvemini ringi käima kui halernuse vein. Käeviipega laskis ta orjal minna ja nad jäid kahekesi. Ja kujur hakkas uuesti rääkima. Aga ühes lahkuva päikesega oleks nagu lahkunud elu tema sõnadest. Ja need said kahvatuks ja tühjaks ja otsekui kõikusid oma ebakindlal jalgel otsekui libastusid ja kukkusid joobnud kurbuse ja aastuse veinist. Ja nende vahele tõusid mustad lõngad nagu kauge aimus suurest tühjusest ja suurest pimedusest. Nüüd olen ma sinu külaline ja sina ei tee mulle liiga laatsarus, ütles ta. Külalislahkus on kohustuslik isegi nendele, kes kolm päeval surnud olnud, sest kolm päeva olevat hauas öelnud, öeldi mulle. Seal on külm, eks ole. Ja sealt oled sa kaasa toonud selle halva harjumuse ilma tule Jeweynita läbi saada. Aga mina armastan tull. Siin läheb nõnda kiiresti pimedaks. Sul on väga huvitav kulmu ja laubajoon otsekui mingid tuhaga kaetud lossi varemed pärast maavärisemist. Aga miks oled sa nõnda veid reisija inetuid rõivais? Ma olen teie maal näinud peigmehi. Ka nemad kannavad niisugust niisugust naljakat rüü, niisugust hirmsat rüüd. Aga kas siis sina oled peigmees? Juba oli päike looja, läinud ida poolt tuli jooksujalu gigantne must vari. Nagu tohutu suured paljad jalad, hakkasid liivassahisema ja kiire jooksuhingus uhkas külma üle selja. Pimeduses paistad sa veel suuremale laatsarus, sa oled nagu paksemaks läinud nende minutite jooksul. Ega sa ometi pimedusest ei toitu? Mina tahaksin tuld. Õige pisikest tuld, õige pisikest tuld. Ja mul on pisut külm. Teil on nõnda Tarbaarselt külmad ööd. Kui ei oleks nõnda pime, siis ma võiksin öelda, et sa vaatad minu peale, laatsarus. Tundub, et sa vaatad. Sa vaatad minu peale, ma tunnen. No ja nüüd sa naeratasid. Tuli öö ja õhk sai täis rasket musta pimedust. Küll on hea, kui päike homme uuesti tõuseb. Sa ju tead, et mina olen suur kujur. Nõnda kutsuvad mind sõbrad, ma loon. Ja seda nimetatakse loomiseks. Kuid selleks peab olema päev. Külmale marmorile annan ma elu, sulatan tulel kunisevat pronksi reedel kuumal tulel. Ütles laatsarus. Sa oled minu külaline. Ja nad läksid, May ja pikk, heitis maa peale, maaori ei suutnud isandat ära oodata, tuli talle järele, kuid päike juba kõrgel seisis jällegi otse põletavate päikesekiirte all, istusid kõrvuti laatsarus ja tema isal ning vaatasid üles ja vaikisid. Ori hakkas nutma ja kisendas valjusti. Isal, mis sinuga on, isand? Selsamal päeval sõitis ta ära Rooma. Kogu tee oli Aurelius mõttes ja vaikis ning silmitses tähelepanelikult kõike inimesi, laevamerd. Ja otsekui püüdis midagi meelde jätta. Merel tabas neid tugev torm ja kogu aja seisis Aureilus laevalael ning puuris ahnel pilgul tõusvaid vajuvaid laine vall. Kodused ehmusid hirmsasti muudatusest, mis kujuriga oli toimunud. Aga ta rahustas kodakondsed ära öeldes, palju tähendavalt. Ja neis samus määrdunud rõivais, mida ta teekonna vältel polnud kordagi vahetanud, asustab tööle ja marmor hakkas kuulekalt kumisema tema helisevate haamrilöökide all. Kaua ja innukalt töötas ta kedagi sisse laskmata. Ja lõpuks ühel hommikul ütles, et teos on valmis ja käskis sõbrad, ranged kunsti hindajad ja tundjad vaatama kutsuda. Ja neid oodates pani selga uhked eredavärvilised pidurõivad, mis särasid kollasest kullast ja punasid. Mis usburkurist näete? Ma lõin selle. Ja sügav kurbuse vari laskus nende nägudele. See oli midagi võigast, millel ei olnud ühtki silmale tuttavat vormi. Kuid milles peitus ometigi vihje mingile uuele tundmatule kujundile peenikesele, kõverale oksal või selle ebardlikul jäljendil. Kuhjus, kõveriti ja veidralt pine, inetu ja Haraline lasu midagi sissepoole pööratud, midagi väljapoole keeratud, mingeid põikeid, räbalaid, mesi, jõuetult endid iseenesest lahti kiskuda püüdsid. Ja kogematta märkasid nad võikalt kisendama mügara varjus. Imeliselt voolik tudi liblikat kelle läbipaistvad tiivad otsekui värisesid võimetust lennuigatsusest. Milleks see imeline liblikas, Aurelius? Küsis keegi ebalevalt. Ma ei tea, vastaskujur. Kutt oli öelda, et ja üks sõber, see, kes aur eel just kõige rohkem armastas sõnas kindlalt. Seal jõle. Mu vaene sõber, see tuleb ära hävitada. Haamer. Ja kahe hoobiga purustas ta põika lasu jättes terveks ainult imeliselt voolitud liblika. Sellest ajast peale ei loonud Aurelius elama mitte midagi. Sügava ükskõiksusega vaatas ta marmorit ja pronksijama endisi jumalikke kujusid mille üle oli laotanud surematu ilu. Katsudes elustada tema endist tööindu, äratada tema tardunud hinge, viidi teda teiste loodud kauneid teoseid vaatama. Aga ikka jäi ta niisama ükskõikseks ja naeratus ei soojendanud enam tema suletud huuli. Ja kui talle palju ning kaua räägiti ilust vastaste väsinuna ja lõdvalt üksnes. Aga see kõik on ju pale. Kuid päeval siis, kui päike paistis, läks ta oma lapsed, kes kaunilt kujundatud aeda ja leidnud koha, kus ei olnud varju andistama palja pea ja tuhmid, silmad päikesekiirte ja kuumuse hoolde. Lenglesid punased ja valged liblikad õntslikult joobnud saatori kõverduvate huulte vahelt voolas vesi sulinal marmor süvendisse. Tema aga istus liikumatult otse kõik kahvatu peegeldus sellest, kes sügavas kauguses kivise kõrbeväraval niisama liikumatuna põletava päikese all istus.