Ja siis kutsus Suur jumalik Augustus ise Latsaluse enda juurde laads alusele pandi selga uhke ja pidulik pulmarüü. Otsekui oleks aeg selle vääramatuks teinud ja nagu peaks ta kuni oma surmani tundmatu mõrsja peigmeheks jääma. Oli, nagu oleks vana, kõduneb juba lagunema hakkav puusärk uue kullatisega kaetud ja talle uued lõbusad tutid külge pandud. Ja teda viidi pidulikult. Kõik olid toredad ja rõõmsavärvilised, nagu oleks tõepoolest läinud pulmarong. Ja eesmised puhusid valjusti pasunaid, et keisrisaadikutele Teedaltax. Aga laatsaruse teed olid tühjad kogu sünnimaneedis juba imeväel üles tõusnud vihatud nime. Ja ainuüksi kuuldus tema hirmsast lähenemisest ajas rahvapakku. Üksildased hüüdsid vaskset pasunad. Ja ainult kõrb vastas veniva kajaga. Siis viidi teda mööda merd ja see oli kõige toredam ja kõige kurvem laev, mis iial peegeldunud Vahemeresina paislaineid. Palju inimesi oli sellel laeval, aga nagu hauakamber, oli ta hääletu ja vait. Ja lootuse kaotanud vesi otsekui nuttis paikades järsku kaunina kaaluduvat käile. Üks istus seal laatsarus, andnud oma katmata pea päikese hooleks, kuulas voogude müha ja vaikis, kuna eemal lamasid ja istusid nukrate varjude hämaras algana jõuetud ja loiud meremehed ning saadikud. Kui seal oleks kärgatanud kõu, kui tuul oleks puruks rebinud punased purjed, oleks laev ristiti hukka saanud, sest mitte kellelgi, kes seal peal olid, ei jätkunud jõudu ega tahtmist elu eest võitlusse astuda. Viimset jõudu kokku võttes astus mõni parda äärde ja heitis himuka pilguga helesinisesse läbipaistvasse sügavikku. Kass ei vilksatab lainetes laiaadi roosata võlg, kas ei kihuta seal kappidega pritsmeid pildudes meeletult lõbus ja purjuskelt Taur. Aga meri oli tühi ning tom ja tühi oli mere sügavik. Ükskõik sõna astus laatsarus igavesel linnatänavaile nagu oleks kogu selle rikkus kogu hiiglaste püstitatud hoonete suursugusus kogu au ja ilu ja peene elu muusika, vaid kõrbetuule vastukaja, surnud tuiskliiva vastuhelk. Kihutasid sõjavankrid liikusid salkadele, tugevad, ilusad ja uhked inimesed, igavese linna ehitajad ja toredad kaasaegsed, helises laul, purskkaevud ja naised naersid oma pärlinaeru. Jooblnudkilosofeerisid kained, kuulasid neid naeratus huulil ja kabjarauad, kõmaasid, kabjarauad, kõmasid kivisillutisega. Ja piiratuna igast küljest lõbusa käraga läks nagu külm valguselaik läbi linna paks raske inimene ja külvas oma teele tuska ja raevu ning hämarat endasse imevad ahistust. Kes julgeb olla nukk, roomas, põlastasid kodanikud ja kortsutasid kulmu. Aga kahe päeva pärast teadis juba kogu väleda keelne Rooma imeväel üles tõusnud ja taganes temast hirmuga. Ent leidus siingi küllalt vahvaid mehi, kes tahtsid oma jõudu proovile panna. Ja laatsarus tuli kuulükana nende mõtlematu kutse peale. Keiser ametis riigiasjadega viivitas vastuvõtuga ja tervelt seitse päeva Käis imeväel üles tõusnud inimeste hulgas ringi. Seal tuli laatsarus lõbusa joomari juurde, joomar võttis ta vastu, naer. Punastel huultel. Joon laatsarus, joo. Hüüdis ta, Augustus sabast naerda, kuidas end jooblanele ja naersid, paljad ja purjus naised ja roosilehti langes laatsaruse sinistele kätele. Aga siis vaatas joodik talle silma. Ta jäi purju elu otsani. Ta ei joonud enam tilkagi, kuid purjus oli alati. Ja nende rõõmsate unelmate asemel, mida toob vein, hõljusid tema õnnetu pea ümber. Hirmsad unenäod. Hirmsad unenäod said tema murtud hinge ainsaks toiduks. Hirmsad unenäod hoidsid teda nii päeval kui ööl oma võigaste kujutelmad kütkes ja surm ise poleks olnud hirmsam sellest, milleks osutusid tema pöörased eelkäijad. Seal tuli laatsarus noormehe ja neiu juurde, kes teineteist armastasid ja imekaunid olid. Nad oma armastuses. Käsi uhkelt ja tugevasti ümber armastatu pyha ütles noormees vaikse kaastundega. Vaata meie peale, laatsarus ja rõõmusta ühes meiega. Kas on midagi, mis on tugevam kui armastus? Jaa, laatsarus vaatas. Ja nad armastasid teineteist ikka eluaeg. Aga nukraks, hämaraks sai nende armastus, nagu surnuaia küpressid, mis toidavad oma juuri haua kõdust ja vaiksel õhtutunnil otsivad oma mustade latvade teravikega asjatult taevast. Elu äraseletamatust jõust teineteise kaenlasse tõugatud, segasid nad suudlusi pisaratega, naudingut paluga ja tundsid endid kahekordselt orjadena nõudliku elu kuulekates sulastena ja ähvardavalt vaikiva eimiski sõnatute teenritele igavest ühendatud igavesti lahus süttisid nad nagu sädemed. Ja nagu sädemed kustusid, nad ääretus pimeduses. Seal tuli laatsarus uhke targa juurde ja tark ütles temale. Ma tean juba kõik, mida hirmsat võiksid sina laatsaruse ütelda, millega võiksid sa mind veel kohutada? Aga ei läinud kuigi palju aega, kui tark juba tunnised õudused ja mine, ei ole veel õudus ise jääd, surma nägemine ei ole veel surm ise. Ja ta tundis, et tarkus ja rumalus on ühtviisi võrdsed lõpmatuse palge ees sest lõpmatus ei tea neist midagi. Ning kadus piir teadmiste ja teadmatuse vahel tõe ja vale vahel ülemise ja alumise vahel ja tema vormitu mõtte jäiti, sest seal rippuma. Siis haaras ta kinni oma hallist peast, jakk iseendas meeletuna. Ma ei saa mõtelda, ma ei saa mõtelda. Nõnda sai imeväel üles tõusnud ükskõik see silmavaate all hukka kõik see mis teenib, ning jaatav elu tema mõtet ja rõõme. Ja hakati rääkima, et teda on ohtlik keisri juurde lasta. Et parem oleks ta ära tappa ja salaja maha matta ning öelda, et tal kadunud teadmata, kuhu juba ajuti mõõku ja rahva hüva olu eest seistes valmistusid, ennastsalgavad noormehed timukateks saama. Kui Augustus nõudis, et laatsarus järgmisel hommikul tema juurde pidi ilmuma ning sellega need julmad kavatsused nurja ajas. Et lats arust päriselt ära kaotada ei saadud siis taheti pisutki leevendada seda rasket muljet, mille jättis tema nägu. Ja selleks kutsuti osalevaid kunstnikke, habemeajajaid ja näitlejaid ning nähti terve öö vaeva laatsaruse pea kallal. Tema habet peeti ja Käärdati, see tehti korralikuks ja ilusaks. Ebameeldiv oli tema käte ja näo laiba sina ning see kaotati värvide abiga ära. Tehti valgeks ja palged kaeti punaga. Eemaletõukavad olid kannatuste vaod, mis kintsid tema pala nägu. Need kaeti kinni, värviti üle ja siluti üsna ära puhtale pinnale, aga maaliti peenikeste pintslite, ka osavasti, heasüdamliku naeru ja meeldiva ning süütu lõbususe jooned. Ükskõikselt laskis laatsarus sündida kõik, mis temaga tehti. Ja nõnda sai temast peagi loomupäraselt paks ilus vanamees, paljude laste laste rahulik ja heasüdamlik vanaisa. Veel pole tema huultelt kadunud naeratus, millega ta naljakaid lugusid jutustas. Veel vaatab silmanurgast Vanainemiselik vaikne hällus. Niisugune nägi ta nüüd välja. Aga nad ei söandanud sellest võtta tema pulmarüüd ja nad ei saanud teiseks teha tema silmi neid tumedaid ja hirmsaid klaase. Kust inimeste peale vaatas äraseletamatu, seal. Ei eraldanud Lääts harusele mõju kuninglike saalide toredus. Otsekui polekski ta läinud vahet lagunenud maja, mille lävele tuli kõrb tugeva ilusa kivi palee vahel. Nõnda ükskõikselt vaatas ega vaadanud ta sealt läbi minnes. Põrandate kõva marmor oli tema jalal nagu kõrbet, tuiskliiv ja hulk toredaid rõivais. Uhkeid mehi oli tema silmavaati nagu tühi õhk. Kui ta mööda läks, siis ei vaadanud temale näkku sest kartsid tema silmade hirmsa mõju kütkesse jääda. Aga kui raskete sammudega ja ütles, et ta seisvatest mööda sai tõstsid need pead ja vaatasid ara uudishimuga paksu pika kasvulist, natuke kühmus, vanameest, kes läks aeglaselt, ikas sügavamale, otse keisripalee südamesse. Kui sealt oleks läbi läinud surm ise ei oleks inimesi rohkem kohutanud, sest siiani oli olnud nõnda, et surmast Sõid ainult surnud. Aga elavad tundsid ainult elu ega olnud silda nende vahel. Aga see ebatavaline mees teadis, mis on surnud. Ja tema äraneetud teadmine oli kummaline ja hirmus. Ta tapab meie suure jumaliku augustuse mõtlesid inimesed hirmuga ja saatsid Latsarusele, kes pikk kemisi ja ükskõikselt aina edasi ja edasi, ikka sügavamale ja sügavamale läks järele jõuetuid, needmisi. Keiser teadis juba, kes laatsarus on juuli ennast ette valmistanud, temaga kokku saama. Kuid tali mehine mees tundis oma tohutut võitmatut jõudu ega tahtnud saatuslikus kahevõitluses imeväel üles tõusnud toetuda inimeste nõdra labile. Mees mehe vastu silm silma vastu läks ta laatsaruse kokku. Ma olen kuulnud, et sinu peal nagu meduus abi ja ja moondab kiviks igaühe, kelle peale sa vaatad. Aga mina tahan sind ise vaadata ja sinuga rääkida, enne kui ma kivik seal lisas ta kuninglikult naljalt oleval toonil, milles ei puudunud hirm. Ta tuli lähemale ja vaatas tähelepanelikult laatsaruse nägu ja tema kummalisi pidurõivaid. Ja ta laskis ennast petta, meisterlikkust maskist, kuigi tema pilk oli terav ja selge. Nende pealtnäha pole see sugugi hirmus auväärt vanamehike. Aga seda halvem inimestele kui see, mis on hirmus. Niisuguse auväärt ja meeldiva näo võtab. Nüüd ajame juttu. Augustus võttis istet ja küsides pilguga samavõrd kui sõnadega alustas vestlust. Miks ei tervitanud sa mind küsisse, tulid? Laatsarus vastas ükskõikselt. Ma ei teadnud, et seda tarvis on. Oled sa kristlane? Augustus noogutas heakskiitvalt. Seal hea. Mina ei salli kristlasi. Nad raputavad elupuud enne, kui selle viljad valmivad ja külvavad tema magusast lõhnavad õied tuulde laiali. Aga kes siis koledad? Mõningase pingutusega vastas laatsarus Ma olin surnud. Ma olen sellest kuulnud. Aga kes oled sa nüüd? Laatsarus viivitas vastusega ja kordas viimaks ükskõik sõitjad tuumilt. Ma olin surnud. Kuule mind tundmatu, sõnas keiser ning ütles selgesti, rõhutades rangel toonil seda, mida juba varem olid kavatsenud. Minu riik on elavate riit, minul rahvas on elavate ja mitte surnute rahvas. Ja sina oled siin üleliigne? Ma ei tea, kes sa oled. Ma ei tea, mida sa nägid seal. Aga kui sa valetad, siis viskel ma sinu palet ja kui sa räägid tõtt, siis vihkan ma sinu tõde. Ma tunnen, kudus, minul rinnas tuksub elu. Oma kätes tunnen ma vägevust ja minu uhked mõtted tiirlevad laias kaares nagu kotkad. Aga seal minu selja taga minu võimukaitsjal, minu seaduste varjus elavad inimesed ja teevad tööd, jalgu, rõõmsad. Kuuled sa seda elu imelist harmooniat, kuuled sa seda võitlushüüdu, mis inimesed tulevikule näkku heidavad, teda lahingusse kutsudes? Augustus sirutas nagu palvetuseks käed ja hüüdis pidulikult. Ole õnnistatud, suur jumalik elu. Aga laatsarus vaikis. Ja veelgi rangemalt jätkas keiser. Sa oled siin üleliigne, sina vilets jäänus, mida surm ei jõudnud lõpuni järada, sisendab inimestele kurbust ja vastumeelsust elu vastu nagu röövik põllul õitseb rõõmu, prisket viljapead ning ajad välja ahastuse ja leina ila. Sinu tõde on nagu Rostutanud mulk öise mõrtsuka käes. Ja nagu mõrtsuka Laden ma sinu hukata. Aga enne tahan ma sulle silma vaadata. Võib-olla et ainult argpüksid kardavad neid. Aga vaprates äratavad nad ehk võitluse ja võidujanu. Sel juhul ei vääriga mitte surma, vaid autasu. Vaata siis minu peale laatsarus. Ja esimesel hetkel tundus jumalikule Augustusele et tema peale vaatab sõber pehme, nõnda hellasti, köitev oli laatsaruse pilk. Mitte õudust, vaid vaikset rahu, tõotas. Ja nagu õrn armuke nagu kaastundlik õde, nagu ema paistis lõpmatus. Kuid üha tugevamaks läksid tema hellad kaisutused. Jube mattis hinge suudlus, ahne suu ja juba tungis luudel raud kõvadus läbi ihu pehme koe ning tõmbus raudse ringina koomale ja kellelegi külma nürid küüned puudutasid südant. Pusid lõdvalt sinna sisse. Mul on valus, ütles jumalik Augustus, kahlatades. Aga laatsarus, vaata. Nagu oleks pikkamisi avanenud mingid rasked igavesest ajast suletud väravad ja laienevast avast uhkas, külmalt ja rahulikult. Lõpmatuse ähvardab õud. Ja seal tulid ääretut, tühjus ja pimedus nagu kaks varju ja kustutasid päikese ning võtsid maa jalge alt ja katusevõtsid nad pea kohalt ja lakkas valutama temast pikkamisi jäätuv süda. Vaata vaata, laatsarus käskis Augustus valkudes. Jäi seisma aeg. Ja hirmuäratavalt lähenes iga asja algus, tema lõpule. Vast alles püstitatud, hävines juba augustuse droon ja juba olid tühjust drooni augustuse kohal. Hääletult lagunes Rooma ja uus linn tõusis tema asemele jalahaldust kiusesse. Nagu viirastuslikud hiiglased, langesid ja kadusid tühjusesse, linnad, riigid ja maad. Ja ükskõikselt neelas lõpmatuse, must süli nad endasse ega saanud täis. Juba kõlas ükskõiksus tema hääles ja vajusid jõuetult rippu, tema käed ning asjatu võitluses pealetungiva pimedusega süttisid ja kustusid tema kotkasilmad. Sa tapsid minu laatsarus, ütles ta tuhmilt ja loiult. Ja need lootusetuse sõnad päästsite. Talle meenus rahvas, kelle kilbiks ta oli seatud ja terav päästepalu tungis temakangestuvasse südamesse. Hukkumisele määratud mõtlaste kurbusega. Heledad varjud lõpmatuse pimedas öös mõtlaste õudusega hapraid hästi täis elavat voogavat verd ja südamed, mis tunnevad muret. Ja suur. Ja nõnda mõeldes ja tundes rõhudes kaalukausse, kord elu, kord surma poole pöördus ta pikkamisi tagasi ellu. Et selle muredes ja rõõmudes kaitset leida tühjuse, pimeduse ja lõpmatuse õuduse vastu. Ei said tapnud mind, Latsalus ütles ta kindlalt. Kuid mina tapan sinu. Mine. Sel õhtul maitses jumalik Augustus sööki ja jooki, iseäranis rõõmsal meelel. Aga mõneks hetkeks tardus tema ülestõstetud käsi õhku. Ja tuhm helk varjutas tema kotka silmade heledat sära. See oli õudus, mis jäise lainele veeres tema jalge ees. Võidetud, kuid mitte tapetud. Oodates külmalt oma tundi jäi laatsarus musta varjuna kogu eluks, tema teatsesse valitsedes ööde üle ja jättes heledad päevad alandlikult elumuredele ja rõõmudel. Järgmisel päeval põletati laatsaruse silmad keisri käsul tulise rauaga peast välja ja ta saadeti kodumaale. Hukata jumalik Augustus. Teda ei söandanud. Laatsarus tuli tagasi kõrbesse ja kõrb võttis ta vastutuule vilistava ulgumise ja päikese hõõguva kuumusega. Jälle tõsta kivil, tõstnud üles Agrise metsistunud habeme ja kaks musta auku välja põletatud silmade asemel vaatasid tuimalt ja õudselt taevasse. Kauguses kõmas liikus rahutult püha linn. Oli inimtühi ja tumm. Mitte keegi ei ligunenud paigale kus imeväel üles tõusnud saatis mööda oma viimaseid päevi. Ja isegi naabrid olid oma majad ammu maha jätnud. Aetud tulise rauaga pealuusügavusse, oli tema äraneetud teadmine seal nagu rõdupaigas varjul. Nagu redu paigast tungis 1000 nähtamatu silmaga inimese sisse. Ja mitte keegi ei julgenud enam laatsaruse peale vaadata. Aga õhtul, kui päike põletades ja kasvades juba veerema hakkas läks pime laatsarus pikkamisi talle järele. Komistas kivi otsa ja kukkus, paks ja nõrk, tõusis raskelt üles ja läks jälle edasi. Ja tema must, kogu käed õieli, jättis punasele eha vöödile võika risti kuju. Aga ükskord juhtus, et ta läks ega tulnud enam tagasi. Lille nähtavasti lõppeski laatsaruse teine elu. Selle elu, kes oli kolm päeva viibinud surma mõistatuslikus meelevallas ja imeväel üles tõusnud.