Konkursi täielik lõppenud konkursi kolmas võistluspäev, mis valdavalt kuulus kammerlauljaile. Hamme astuvad žürii, et ooperi- ja kontserdilaulu alal võistlevad meeshääled kõik tenorid ja esimesed baritonid. Konkurss on leidnud oma rütmi, muljet kogunevad järk-järgult, aga veel on pisut aega ringi vaatamiseks üldisema jutuajamiseks. Täna tutvustame pisut žürii tööd. Me palusime vahel intervjuu Moskva konservatooriumi professorilt Aleksander batuurinilt, kes on üks neid väheseid, kes on istunud konkursi žüriis esimesest konkursist peale ja palusime ta kommenteeriks konkursse, ütleks, mis on aastate jooksul võib-olla muutunud. Žürii jutu jätkab selle esimehe asetäitja Tiit Kuusik. Professor Tiit Kuusik, mis on siis need põhimõtted, millega hinnatakse solistide? Ta ei tunne, et kõigepealt peab olema nii, nagu me ikka lauljad ütlevad, peab olema hääl, muidu ei maksa ju laulmisega tegelema hakatagi üldse, kui sul materjali ei ole ka häält kamee hindame häält. Aga siis peale selle tulevad sinna juurde veel mitmed-mitmed komponendid. Muidugi, kuidas ta seda häält oskab kasutada, kas hääl on paika pandud, kas kõrged ja madalad noodid kõlavad ühtlaselt ja kuidas on ettekanne, kuidas ettekandja suhtub muusikasse sellesse nendesse paladesse, mida ta esitab, kuidas tal kõik välja tuleb? Võib-olla nii, üldjoontes peamised põhjaalused, tale, kasse, repertuaari keerukus sellisel konkursil omab ka tähtsust või mitte. Aga see on ju laiades piirides ette nähtud nendes piirides igaüks siis valib omale nii suupärase asja ja mida ta on jõudnud ette valmistada. Koos teeb kontsertmeistriga mõnikord meister närveerib ja võib-olla isegi vahest rohkem kui esineja. Aga teile, ma panin tähele, et kontsertmeister eksis mitu korda. Kas niisugune asi mõjustab ka laulja hinnet või mitte? Et kui me ikkagi hindame kontsertmeistrid küll ka, aga nii kaua kui mina olen konkursi žüriis istunud ja tädiga sellest osa võtta, sellest praktikas me oleme hinnanud ainult väljapaistvaid kontsert, teist olid aga seda kellelegi lõikene abs viga selle üle me ei ole mingit tähelepanu pöörama. Muidugi ega see laulja esitusele kasuks ei tule. Mitmendat korda olete teie Glinka konkursi žüriis? Kolmandat korda? Tavaliselt me kipume ikka kõiki asju võrdlema, praegu muidugi veel võrrelda ei saa ja tavaliselt me kipume alati rääkima kõikide asjade kohta, et elu läheb edasi ja kõik asjad muutuvad paremaks. Keerulisemaks ka siin mingisugust väikest hinnangut saab anda? No praegu on muidugi veel vara midagi üldistada, aga siis? Noh, kas kõik paremaks läheb, see oleneb ju sellest, millised materjalid meil konkusse tulevad ja kui nad on tõesti hiilgavad, siis läheb paremaks. Aga alati ei ole neid hiilgavaid käest võtta. Muidugi meie suur kodumaa annab selles suhtes küll väga palju. Hinnatavad ja ilusat. Ja nõukogude laulukool on tõesti maailmas üks üks paremaid paremaid, kindlasti. Laulis tänasel võistluspäeval ühe suurema aplausi saanud Moskva konservatooriumi tudeng Mihhail pulatub üks kammerlaulus võistlemist. Kõik 25 kammerlauljad on nüüd esimese vooru lõpetanud. Žürii teeb oma otsused kõigile koos pühapäeva pärastlõunal. Praegu aga väike tagasivaade. Väike võistlus suure võistluse sees hakkab oma esimest vooru lõpetama. Ju löövad. Millised on teie muljed kammerlauljate esinemises? Muidugi, praegu, kohe vahetult pärast seda kuulamist on raske võib-olla siukest lõplikku muljet välja öelda. Kuid peab ütlema, et muljeid on väga toredad. Eriti pärast tänast hommikut. Täna hommikul alustas esimesena torli agi õpilane Irina mask ja looma, kes on võtnud oma õpetajalt tõesti maksimaalselt kõik ja omab sealjuures väga kauni häälematerjali, mis võimaldab tal kõiki neid toredaid ideid läbi viia ja ta on tõesti tõeline kammerlaulja, oli veel väga meeldiv tütarlaps Uurali konservatooriumist ta on muidugi väga noor alles ja tal seisab veel ees palju õppida, puht nii vokaaltehnilise täiuse poolest, aga hämmastav on selline sisuline rikkus ja selline realiseerimisoskus alles arvatavasti ta on alles kolmanda kursuse tudeng. Ja muidugi lihtsalt kadestamisväärne on see nende nisugune äärmine sisseelamisvõime ja selle publikusse kandmise oskus, enese äraandmine, kuigi on ju teada ja näha, et nad tõesti kõik väga närveerivad ja aga see on ikka lihtsalt juba nendele looduse poolt suur kingitus ja, ja tore on, niisugust asja niisugusest asjast osa saada. On olnud veel muidugi toredaid niukseid, juba küpseid siin oli nagu Harkovist Sornikova õpetaja Veske õpilane Ta on lõpetanud ka koorijuhtimise. Eriala on juba küps muusik ja valitseb oma ilusat häält väga toredasti ja ka jälle ikka tõeline kammerlaulja. Siin nimesid võib-olla ei ole, on praegu võib-olla niisugune ennatlik nimetada, eks teine voor on nendel väga raske ja seal näitab, kas nad on juba seda publiku poolehoidu lõpuni suudavad endale hoida, rõhutasite siin mitu korda, tõeline kammerlaulja, vot mul tekkiski nagu küsimus, et et mitmed kammerlauljad nagu ameti järgi võtavad osa ooperilaulukonkursist ja vastupidi järjest on esinenud ooperiteatri solistid kammerlaulu alal, et noh, see on muidugi igivana probleem. Kaks aastat tagasi meie sirp ja vasar avaldas ka tõlkematerjalina professor torliacki. Et just nimelt sellel teemal, et meil võib-olla natukene on kaua aega aastaid segane olnud mõiste kontsert, laulmine ja kammerlaulmine. On ju selge, et meil on väga Häid ooperilauljaid, kes ka väga-väga huvitavalt esinevad kontsertlaval siin kasvõi praegune zürii esimees Irina Arhipova ja ja Jelena habrast Sooma ja need on ikka väga-väga huvitavat kontsert, lauljad, aga kammerlaul ikkagi niisugune omaette maailm kus võib-olla ei pruugiks nii suurelt demonstreerida oma hääle võimeid ja muidugi tore on, kui see hääl on niisugune suur ja võimas, aga selge on ka see, et kui hääl on suur ja võimas, siis see inimene ka jääb siiski ooperilauljaks. Ja päris selge on ka see, et ega siin muidugi ei saa nüüd niisuguseid väga mingisuguseid kindlaid piirjooni tõmmata, vot sina nüüd ei tohi kammerlaulu laulda, sina tohid jälle võimed võtavad, siis võib ka niisugune väga hea kammerlaulja võib-olla tõrjaariaid teha, aga noh, see on juba niisugune tema oma niukene, kui ta tahab nii-öelda oma nii-öelda tegevusvaldkonda laiendada. Lihtsalt. Aga selge on see, et kammerlaul on ikka omaettenähtust, kus tõesti kammerlike teoseid esitatakse kammerlikult. Siin võib-olla oleks tulnud kasuks tõesti ka mitte seesama kontsertsaal, vaid tõesti oleks võinud olla näiteks Kadrioru kontsertsaalis või kahjuks muidugi ikka ära ütleme, et ega meil Tallinnal ei olegi seda päris õiget kammersaali. Mis oleks siis ka looks vastava miljöö. Laulis Irina Masterova. Saate lõpuks esineb veel noorim kammerlauljate seast Urali konservatooriumi üliõpilane Olga kondina.