Konkursi päevik. Lõppenud konkursi neljas võistluspäev. Žürii kuulas täna ooperi- ja kontserdilaulu alal võistlevad meeshääli tenoreid, kellest praegu kuulsite laulmas Georgi Jurjevitsid Minskist ning baritoni. Viimased jätkavad võistlust ka homme hommikupoolikul. Siis astub esimesena žürii ette number 77 meie Väino Puura. Nüüd on paras aeg tutvustada meie vabariigi osa sel konkursil. Tuleb kohe öelda, et me ei ole sel võistlusel eriti edukad olnud. Vabariigis on vaid üks Glinka konkursi laureaat, on Ugala temaga ka meie väike intervjuu. Kui nüüd võtaksite kokku mõned muljed, mis on jäänud meelde ja sellest on palju aastaid tagasi, oli 11 aastat, see oli neljas Glinka-nimeline konkurss toimus Kiievis tookord. Noh, nagu ikka konkurss väga erutab ja pingeline paljonärveerimist, aga kahtlemata väga palju kasulikke kogemusi. Palju huvitavat, selle konkursi võitis tookord Gizelati Poola, kes on praegu juhtivaitsjaliste Kiievi ooperiteatris ungarlanna väga huvitava hääle ja, ja üldse väga huvitav interpreet. Aga ilusa emotsionaalsus, nihukese lavalise tõlgitsusega kunstnik. Teine Kiievlanna Jeldukija kollesnik täpselt samuti töötab praegu kaasamalt teatris kolmas Kiievi teatri esindaja tol ajal Kiievi konservatooriumi kasvandik oli Aleksander Zagrebi eelne ka praegu jah, Kiievis üks, üks juhtivaid basse. Siis, kes veel on meelde jäänud sellest konkursist, kellega ma hiljem olen kokku puutunud, on praegune Leningradi Kirovi teatri solist Jelena Timošenko koloratuur sopran, siis praegune Ulannu tee, proskeeri teatris juhtiv tenor tašeed ja muidugi on ju mitme aasta jooksul olnud partneriteks mitmetel etendustele mitmetes lindudest, Konstantin Plusnikov, Leningradi Kirovi teatri solist. Tänu sellele konkursile või nendele tulemustele ütleme, mis ma seal nagu saavutasin, tegi Irina Arhipova mulle ettepanekut, kas ma ei tahaks osa võtta sellest ettelaulmisest, mis toimub noorte lauljate desaatmiseks Itaaliasse ja tõepoolest siis poolteist aastat hiljem ühe grupi koosseisus olin ühe aastaste sööriks Milano teatrile skaalal. Üldse on meie lauljad selles konkursis vähe osalenud. Nii tänavugi. Juba pressikonverentsil esinedes juhtis meie kultuuriminister Johannes Lott tähelepanu küsimusele miks Tallinna konservatoorium ei soovitanud võistlusele ühtki noort lauljat. On tõesti kurb, et rahulikult jäetakse kasutamata selline suurepärane võimalus oma jõudu proovida kasulikke kogemusi omandada. Seda suuremat tähelepanu väärivad need kolm vaprat, kes Eesti laulukooli sel võistlusel esindavad. Need on Sirje ja Väino Puura ning veereta alles. Viimane on meie kuulajale ehk kõige vähem tuntud. Seepärast alustame meie konkursenti tööd tutvustamist temast. Kahekuulamise vaheajal püüdsime kinni, milles akova põhjusel, et üks tema õpilastest Veera Tales laulab konkursil tema niisugune noor lauljatar, et ega lai publik teda hästi veel ei tunne, sellepärast palusime tutvustage oma õpilast mõne sõnaga. No veerand alles alles 78. aastal lõpetas konservatooriumi ja ta jäi tööle konservatooriumi pedagoogiks. Paralleelselt sellega laulab filharmoonias, esineb Kontsert loengutel. Siis on ta laulnud Neeme Järvi ja krooni, mis, mis siis siis on ta lindistanud Harri Otsa uue, väga huvitava kontsert häälele küllaltki hästi õnnestus tase. Ja nüüd valmistab konkursid teks, sellepärast et nüüd peatselt esineb ta Glinka konkursil, aga detsembris ta sõidab. Kannishi nimeline konkurss selt võtab ta ka osa ja tulevikus ma loodan neid veerand alles koht Peaks olema diaatris pedagoogina see on pärilik. Ja see on kindlasti, kuna kahe laulja laps, nagu me teame, veerand neelusson, tema ema Georg daalias on tema isa. Peaks midagi pärandatud olema siin. Kui tema lauljatuuri püüda iseloomustada, on see õige, mulle tundub, on väga romantiline loomus. Ta on küllaltki tõsine. Ta võtab oma ülesandeid väga tõsiselt ja ma tunnen nüüd juba pikemat aega teda, ta lõpetas mu juures muusikakooli ja nüüd lõpetas konservatooriumi. Temaga on huvitav töötada. Ta mõtiskleb, otsib, ta tunnetab vokaali, ta tunnetab, mis on õige, mis on vale. Need temaga on väga huvitav. Sirje ja Väino Puura on Estonia teatrisolistidena juba küllalt tuntuks saanud neti aka Glinka konkursi žürii sest mõlemad lauljad osalesid kaheksandal konkursil askendis. Seepärast said nende portreedki napimad. Minul on iseloomustatud kunagi Sirje Puura niiviisi et vaatajat peale inimest pole nagu ollagi. Aga missugune hääl? Urve Tauts, teie olete kolleegid, mismoodi teie teda lahti mõtestate? Ma ütleksin, võib-olla samad sõnad, jätkuks kolleegina, ütleksin. Ma tõesti väga loodan Sirje peale ja ma usun, ta on ise ka konkursi kuulanud, palju siin on tugev konkurss ja jäme, tänagi vestlesime sellel teemal. Ta ütleb, et ta väga närveerib, aga kui me ikka kõik sajaprotsendiliselt pöialt hoiame ja ma usun, et et ta võtab ennast kui ja mina küll arvan, et lootust on ja eks mida konkurssidel käinud ja ma mõtlen, et ega me alati neid, seda esimest preemiat vast sinna püüdma keegi ei ole läinud, temale on see peene Glinka konkurss esimest korda ta võttis osa siis, kui ta oli alles viienda kursuse tudeng. Kas teie mäletate teda ei või, kas te oskate ka öelda tema edusamme nüüd võrreldes selle ajaga, eelmised aastad, nagu ma olen temaga võrdlemisi kontaktis olnud ja meie garderoobid on ka lähestikku? Selle pärast ikka vahel kuuled, kuidas kõrgem noot välja kukub ja kuidas ta jälle proovib ja, ja ma ütleks, et praegu tema kõrgused on ilusad, väga ilusad, mis võib-olla enne ehk oli Talle väikeseks komistuskiviks, aga eks me alati õppi aastatega ikka läheb paremaks. Nii et mina küll usun. Väino Puura, õpetaja Moskva konservatooriumis Väino Puura nimelt praegu on täiendamas ennast Moskva konservatooriumi juures ja tema õpetaja žürii liige Hugo Peets kuidas iseloomustate oma uut õpilast puuri kummusi. Homme hommikul kell 11 võib siis Väino Puurale pöialt hoida. Meie õhtuses saates kuulevad teda needki, kes kontserdisaali tulla ei saa. Täna laulavad aga äsja esimese vooru lõpetanud tenorid. Kõigepealt Rostovi muusikapedagoogilise instituudi kolmanda kursuse üliõpilane Juri leebelt. Eesti Raadio segakoori solist, muusikakooli õppejõud Henn Eerik, millised on teie muljed? Tenorit konkurss on väga huvitav, sellepärast et see on niisugune haruldane hääleliik, mida on võrdlemisi vähe, aga siin konkursist võtab kõikidest hääleliikidest on kõige vähem tenoreid, võtab osa. Ja sellepärast seda tenorit nii esinemist toodeti suure huviga. Tegelikult on tore, sest et mulle tundub, et nagu üldpilt on parem, kui oleks võinud arvata. Mõned lauljad jätsid väga hea mulje, lauldakse ju mitut moodi ja üks laulja laulab ühte stiili paremini. Teine testili. Võib-olla kõige eredama mulje jättis minule leedu tenor proonus tomoškauskas. Tema rahuldas kaalselt kooliliselt ehk kõige enam. Mulle meeldis, et tal oli väga hästi välja töötatud resonaatorite vahekorrad, et kõik tundus olevat väga paras ja ja õige mõõduga antud. Stiilitundelt oli ka väga meeldiv, ta oskas vahet tehasel barokkmuusika ja ooperimuusika vahel ja see oli meeldiv. Võib-olla ainuke noh, viga, mis tema juures oli, ta intonatsioon oli pisut kõrgem kui tarvis, kohati ma arvan, et seda võis põhjustada see väike möödalaskmine repertuaari valikul nimelt Donotaavio aariad. Ja siis on väga raske aaria. Ja seda nii laitmatult suudab ehk laulda ainult tõeline Mozarti tenor, noh nagu näiteks võib-olla Peeter sai harva ja see käsitöö raske, ta istub võrdlemisi niimodi ühel kõrgusel ja see võib-olla põhjustas talle väiksed ilmsolatsioonilisi kõikumisi, mis hiljem vähenesid. Aga üldmulje jättis ta niisuguse väga ilusaid pelganto tenori mulje. Siis mulle meeldis võrdlemisi veel Jüri Liibelt prostovist. See oli muidugi teistlaadide nord, oli hoopis kergem tema ja liikuva häälega ja ta oli just väga meeldiv valdi. Aaria juuditist seal, tema, need ütleme need 16 kümnendikud, kiired käigud, kuueteistkümnendik olid väga täpsed ja ta meeldis just niukse muusikalise intelligentsi poolest meeldis. Võib-olla natuke segas tema kontsertmeister, kes mängis mulle kõvasti ja tema kergele häälele noh, soodustas nagu pisut suuremat tooni andmist, kui oleks vaja olnud siis väga-väga meeldiv oli ka Giorgi Jurjevitš Minskist, temal niuke, tõeline magus. Uus mahlane, kerge tenor ja ta meenutas nagu vanu tenorit aegu, võib-olla ta näiteks Glinka Ramon siis jõudis ehk link ajastule lähemale kui mõned teised teised tenorid oli ka suuri raskeid dramaatilisi hääli, nagu näiteks Aleksander Sher Chuck Saraatorist. Tema minule jättis mulje, ta laulab just rohkem oma häälematerjaliga, kasutab materjali ja tehnikat, on vähevõitu see ooperiaaria, seda võib-olla pääse mõjule oma hääle suure massi massi abil, aga näiteks Vachi laulmisel või barokilaulmisel on tunda tehnikat on vähe vähevõitu ja seepärast on käigud ebatäpselt. Sageli on selliseid noote, et kui püüaks öelda, mis lootsin, täpselt, kõrgus oli siis kõrgus, jääb ebamääraseks. Nii et pilt on küllalt mitmekesine, hääled erinevad, koolid on erinevad. Jääme huviga ootama, mis edasi kuuleme. Saate lõpuni kõlab jälle laul, kuulete esinemas. Leedu ooperi- ja balletiteatri solisti Kronos massauskast.