Tänases keskeprogrammis Persona arhiivist meenutame Heino Aassalu, kes 27. juulil oleks saanud 70 aastaseks. Saade on lindistatud 1999. aastal ja saadet juhib Marje Lenk. Kuidas te elate, Heino Aassalu? Töökalt töökalt mul lõppes just üks väga-väga suur töö täna, esimesel juulil raamat jõudis meile rahvakultuuri keskuses. See raamat on Helju Mikkeli vahetus samm, aga mina olen seal koostaja nii-öelda väga suure töö ära teinud, nii et see jõudis nüüd just üldtantsupeoks katuse alla. Kas tantsupeo ja laulupeo aeg on teie jaoks üks ilusamaid? See on muidugi väga ilus aeg ei olnud, sest et ma olen olnud seotud üldtantsupidudega ja teatud mõttes laulupidudega ju juba 55.-st aastast, seda tuleb hea hulk aega, aga kuna elu on nii mitmeplaaniline, siis muidugi huvitavat ja toredat on õige palju olnud. Aga selgelt tead, niisugused päris pühapäevad kohe. Ja. Ma kuulen mõne kordused, nooremapoolsed ajakirjanikud küsivad, aga, kas sellel asjal on ikka tulevikku? Niisuguseid küsimusi esitavad inimesed, kes pole olnud nii üldlaulupeol ega üldtantsupeol, need, kes seal on olnud niisuguseid küsimusi iialgi üles tõsta. Nii et järgmisel sajandil kõik korda Tingimata sellepärast, et juba järgmiseks aastaks on ette nähtud üks ammuse unistuse täitumine, nimelt toimub Eesti ja Soome ühistantsupidu sealpool lahte ja siinpool lahte on siis ühislaulupidu. Aga näiteks Ullo Toomi juba ammuilma kuskil juba 60.-te aastate alguses unistas sellest, et paneme rongitäied, tantsijaid ja mängijaid sõidame ühte teise suurde linna siis ei olnud võimalik v eriti minna ja lähme oma peo seal lahti, näitame, mis me võime seepärast, et niisugune nähtus nagu see üldtantsupidu. Ta on siiski küllaltki erakordne, lätlastel ja leedulastel ka. Aga muu maailma jaoks on see täielik avastus. Ja selles mõttes noh, me väga kummardame Ameerikat. Aga ameeriklastel on just suureks niisuguseks puuduseks või kaotuseks, et neil midagi taolist ei ole. Ja nad teevad kõik selleks, et ka neil midagi tekiks. Me teame Ameerika ajaloost, eks ole, päris päris rahvas, indiaanlased, kuidas nad suruvad reservaatides ja see praegune kultuur, et me teame, kuidas seal seal segunenud tekkinud ja kõik ja puha. Ja nüüd nad püüavad ka omale midagi taolist püsti ajada ja konkreetne näide on väga tore. Portlandist on Liina teose üks väga, väga tore niisugune energiline organisaator, Doriaaja tantsujuht ja muusikajuht, muusikalise haridusega. Nad on siin, et nad on juba teist korda, nad on mitu korda siin käinud ja nemad omakorda portlandis korraldavad niisugust rooside festivalil, kuhu iga aasta on kutsutud ka Eestist mõni rühm ja tahavad ka sellest kujundada just niisugust suurt üritust, mis ühendab inimesi sellepärast, et. Tantsu kui laulupeol on ju see inimese ühendav omadus moodusele võib-olla siin õige sõna isegi. Ja iseendale ei anta ehk arugi, aga seal tekib mingisugune niisugune eriline aura. Selle eelmise halva 50 aasta jooksul oli ju see niisugune koht, kus tunnetad, aga ma olen eestlane. Me oleme eestlased. Me oleme olemas. Mul on meeles üks tore kompliment peda, Mikk Mikiver. Kunagi ütles ta ise, seda ilmselt ei mäleta. Tuli vastud, ei tea ise, mis, mis tööta tegelikult teete küünarnukitunne ja see tunne, kui see. Kui see suur hulka siis lauljaid lauluväljakul või tantsijaid, siis Kalevi staadionil tulevad välja, see on niisugune väga-väga ülev tunne. Te olete 10-l üldtantsupeol olnud? A ja O, nüüd on nooremad inimesed peale tulnud, kas on kahju ka või on isegi kadedustunne, kui vaatate neid nooremaid? Ei, seda ei ole, seda ei ole, sellepärast et alguses oli ju esimestel pidudel oli ju ainult segarühmad ja Ullo Toomi ja Ernst Idla olid need mehed tegid aga juba 55.-ks aastaks oli selge, et on väga palju naisrismi ja on lastele, miks neid kujuneb naisrühm ja sellepärast, et mis me oleme läbi teinud sõja, eks ole, mehed kahel pool rinnet mehed vangis. Metsavennad, eks ole, lihtsalt ei olnud mees partnerid, aga naine tahab tantsida, eks ole, sest ikka tantsus kipub niimoodi olema, et naine veab. Ja siis tulid naisrühmad ka staadionimurule. Ja see oli siis viis korda ja nüüd viimased viis korral juhtus, seda võis alates 73.-st aastast. Mul tuli olla nii kunstiline juht kui stsenarist ja noh, tähendab üleüldine see koordineerija kosel masinavärgid. Aga noh, ma olin saanud tänu Ullo Toomile päris head tuleb lihtsalt seepärast, et 70. aastal lisaks naisrühmadele ta usaldas mulle veel terve selle kümnetuhandelise 10 tuhandelise väe oma tantsu lavastama, tal üks tants kavas ja ta valusalt, mina seda teeksin. Ja noh, seda on väga raske üldse kirjeldada. Küllap dirigendid saavad sellest aru, mis tähendab niisuguse massi mitte minna. See on niisugune vastutuse tunne ja võib-olla ma eksin, aga kuskilt ma lugesin, et siis, kui asutati teist rinnet, siis ühe löögi puhul oli ka käigus 10000 meest. Ja siis ma mõtlesin, et siin on need 10000 ka meeste hulgas muidugi naised, see vastutus, see on tegelikult õudne muidugi, aga pärast see vabanemise tunne ja see rõõmutunne, need on jälle tasuvad selle kõik ära. Ja ma ütlen ja ei ole mingisugust kadedust, vastupidi ma tunnen suurt rõõmu, et meil on, järeldas täiesti tubli, väga tihti ma olen ärganud hommikul ainult olgu taevane isa tänatud, et mul ei ole vastutust, aga muidugi mul läks süda soojaks, kui nad just nimelt noored, kuna ma olen vahepeal ka peda ülikoolis lektor, kes nad on mulle tuttavad ja, ja ma tean ta minu üliõpilase tulnud ja tuli siis minu juurde varuma, et ma kirjutaksin vahetekstid sellele peole. Selge on see, et ilma teksti teda ei saa, selle tõttu olen ma ühelt poolt aga seotud. Aga teiselt poolt olen ma algusest peale ikkagi peoga seotud olnud. Et see on nüüd teine pidu, millega mõni otseselt praktiliselt ei tee. Loometööd aga mõlemad korrata, kui Mait Agu, Mait Agu pidi seda piduga juhtimisest, tema stsenaarium. Kui stsenaarium ei kavanda õieti, sest meil oli väga hea kontakt, alati ta teistmoodi öeldud kui õpetaja šanu. Sellepärast et tema karjäär algas Kaiust tantsupidudel, 75. aastal oli ta esimest korda. Ma nägin, et on aktiivne noormees, ta õppis seda Leningradis, oli minu assistent, nii et kõik need 75 siis 81 85 90 igasuguste nimedega lõpuks oli üldjuht, lavastaja kooniste tegi muidugi ilusate tööd ja see oli täitsa loogiline. Et temast sai sisse sõnadest ja nii edasi. Aga ta alati vedas minuga nõu, nii et ma olin ka selle 16 teoga noh, väga väga lähedalt seotud juba algusest peale. Kas võib öelda, et tants on saatnud teid kogu elu? Ja peaaegu peaaegu, ma ütleksin nii, teatria tants, sellepärast et kõik see algas teatrist peale, tegelikult küllaltki vara, tundub nii naljaka, nagu ma ütlen, et 43.-st aastast saati olen ma seotud loometööga tinglikult öelda, et ootame tööga 10 aastase lapsena teatris oli tohutult palju tööd. Kuidas sattusite sisse siis lihtsalt läksin. Lihtsalt läksin sellepärast, et tema kodu oli väga niisugune kunstilembeline ja ka teatrilembeline ja ka muidugi kirjanduselembeline ja, ja selle tõttu niisugune noh, teatrihuvi oli mul päris päris lapseeast, nii et ma isegi mäletan Raheloldrey kuulsat pähklipurejat. Ma, see oli mitu hooaega kavas kuskil seal 37. 38. aastal, vaat niisuguseid lapse mulje, et mul on olemas ja alati tema käest nõudsime ka vanaema, miks sul ei ole niisugust palja seljaga kleiti nagu nendel teatri daamidel anud naat ja siis see oli siis sõja aastatel, kuna olid kavas niisugused ooperid, kus on lastekoorid, poeem? Karmen no sinna oli noori inimesi, lapsi oli tarvis. Ja niimoodi see lugu läks, toredaid mälestusi on. No kujutage, kui meta Kodanipork laulab Mikael ana Carmelis, nüüd ise juba tean, millist teed mööda minna lahke saatmise eest sind, tänan. Mina olin see, keda ta saatis salakaubavedaja ta juurde ja vot niisugused mälestus olid, kuna me tegime juba ekstoni palettides ka kaasa seal Verner loo näiteks nimi peaks olema muidu uue uustalu kadunud. Metsasarvemängija oli ka, tegime seal ekstoni Windsori lõbusatest, naistest konnasid ja, ja siis hakkas, eks ta niisugune aktiivne naisterahvas. Me saime hiljem väga suurteks sõpradeks ja olime sõbrad, kuni tema surmani hakkas tema siis agiteerimineid väikseid konnasid. Tulge ikka balletikooli ja mõned olid meile niisugust aktiivsed seal, et lähme ja vaatame, mis seal siis on. Nemad vaatasid, aga mina jäin, meie Verneriga jäime, lõpetasime kooli, kaera paneme ka nüüd juba minevikku, mees. Oleme kaks koori temaga koos lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi, no ta oli siis muidugi Tallinna esimene keskkool ja siis balletikooliga. Ja niimoodi läks siis balletikooli lugu lahti. Et noh, need, kes on balletiga kursis nad teevad, et algus on küllaltki igav iseenesest nagu klaverimäng kuskil, eks ole. Eriti pikk sale poiss. Ma ei olnud siis pikk, mina kasvasin väga hilja pikaks ja, ja kui me sellest kasvamisest räägime, siis tänu sellele kasvamisele kasvuraskustele raskused jutumärkides pääsesid mina Vene sõjaväes kõik oli normeeritud sovjetiajal, et kui sa olid nii pikk, siis sul pidi olema ka nii palju kilosid liha luude peal. Minul jäi puudu. Siis ma sain valge pileti, kui te olete meeter 92, isegi Kotka linnapea pidas mind korvpalluriks. Haar vahentrik, hunnik Abeljanoviga ühes kambas nagu liikusime ja siis olin mina korvpallur. Tagasi mõeldes ei tahtnud mina saada lauljaks, tantsijaks, näitlejaks, aga ma tahtsin teatris olla, mulle meeldis teatri atmosfäär, mulle meeldis teatri atmosfäär, Kultuuriministeeriumit tollel ajal ei olnud, aga oli see kuulus mast Max Laosson jauri kunstide valitsusse ja siis eks ta korraldas nii. Lausun suunas mind Moskvasse Kitisesse, sest et noh, nad olid aru saanud, et võib-olla, et ma võiksin olla meister, sest mõned katsetused olid juba olnud. Aga läksin minna Moskvasse ja sellel aastal ei olnud koreograafide. No tänapäeval ei ole võimalik inimene nüüd vaatama, et kas seal on või ei ole, see on ennem juba selge, info on ju niivõrd leviv, aga siis ei olnud nii. Ja seal selgus, et ei ole, pakutakse teatriteadlaste kuma. Mõtlesin ja nägin neid raamatuvirna, mis tuleb omale pähe tuupida, mõtlesin. Ei, ma tänan. Vaatasin hästi palju Moskva teatreid ja sõitsin Tallinnasse tagasi ja siis sellel samal sügisel loodi rahvaloomingu maja juurde koreograafia sektorisse veel üks koht juurde ballettmeistrikoht. Ja siis suunati mind sinna need, et Estoniast selleks ajaks moodustati 53, tuli juba kultuuriministeerium juba ka. Ja, ja siis nii-öelda liikusin mina siis Estonia maja ühelt poolt teisele poole, sest sellel ajal rahvaloomingu maja Nasus nendes ruumides seal ja väga kaua aega. Ma pidasin isegi 1992. aastal talveaias niisugust väikest juubelit, et ma olen olnud 50 aastat Estonia katuse all. Need väiksed rollid, mis mul olid, need muidugi jätkusid tasapisi, kuni tükk läks. Näiteks mu hiilgeroll oli kaelkirjaks laste balleti Stoktorayboli, mis oli väga menukas. Ilmusin lavale, siis oli kohe aplaus, sest ma sõitsin sihukese lükatava jalgrattaga, mida nimodi jalaga lükatakse. Tõin haigetelt ahvidelt telegrammid, doktoraybolit tuleks neid ravima. Aga mina, jah, ise sai siis minu põhitöökohaks rahvaloomingu maja, millest hiljem kujunes Sist. Rahvakultuuri keskus, mis ta on praegu siis asub Vilmsi tänaval. Funktsioonid on enamasti needsamad, mis nad olid ainsad väga suur rõhk on kvalifikatsiooni tõstmisel. Kõik mõeldavatel aladel. Millal te kirjutasite oma esimese Teadvustuse seda ma mäletan väga hästi, see oli 53. aastal, tähendab, sellel aastal, kui ma läksin Moskvasse igaks juhuks, tähendab seal Moskvas, kui selgus, et ei ole koreograafia vastu aga seal teatriteaduses on tarvis esitada retsensioon siis kuna Esmeralda oli just meil välja tulnud väga edu ja niisugune hästi läbi löönud lavastus, kus hinge Põderiaid, joasoo ja Artur Koit lausa särasid. Ja siis kirjutasin mina selle retsensiooni ja oli üks kena inimene saatkonnas. Tauri muide üksgitise lõpetaja, kes Moskvasse jäis, aga ta oskas hästi vene keelt ja lihtsalt põld, kes seal kohapeal seda ümber, nii et see oli siis minu esimene retsensioon, kadunud Sergei leeven, kes hulk aega töötas õhtulehes ja väga erudeeritud inimene. Arvatavasti anna ekstoni kaudu, kes nad olid omavahel sugulased hakkas mulle tööd koma ja tema oli ka omamoodi minu õpetaja. Ma täitsa võin kohe niimoodi öelda, sellega pole öeldud, et ma oskan kirjutada, sellega pole üldsegi niimoodi öeldud. Aga, aga ta andis niisuguseid tõhusaid juhtnööre ja tasapisi siis siis need asjad hakkasid tulema ja ega seegi, et see on mürgine töö. Kas te olete niisugune heatahtlik kirjutaja olnud? Tigedat noorte naistega ma ei suuda võistelda, mina olen püüdnud ikka head näha, ikka head näha. Ja kui on tõesti midagi väga viltu, mõnikord on siis sellest ei saa vaikida, sellest ei saa vaikida, näiteks möödunud hoo Esmeralda ei saanud ma vaikida sellest, et seal mõnigi asi on niimoodi vildak ja pidin sellest kirjutama. Mõni teatrikriitik vaatab ühte etendust viis-kuus korda järjest. Kui suur on teie rekord? No mina hakkan juba proovidest peale vaatama, sellepärast et viimased aastad oleme harrastanud niisugust lääneliku laadi, et täna on esietendus ja homme ilmub kriitik ka see tähendab muidugi väga asjasse sisseelamist. Ja, ja neid proove kolm neli esietendus kaabel otsas. Tohoh, alati ei ole nii, et kohe järgmise päeva Filmuse retsensioon. No ikka viis korda ja sedaviisi. Kas balletitantsija baleriin Eesti vabariigis on olla uhke ja hea meeste arvele? Mina arvan seda küll sellepärast et kas või võtame Helmi Puuri. Võtame Helmi Puuri, kellest tuli hiilgav raamat ta välja Jüri Kruus. Estonia inspitsient ja niisugune restauraator Gator. Ta restaureerib muusikat ja nüüd restaureeris ka Helmi võib öelda, sellepärast et see raamat on no põhiliselt fotode peale üles ehitatud, aga see on lihtsalt hiilgav. Ja näitab kuidagi Helmi Puuri tantsuelustub uuesti. Ja kui me võtame seda, et meil on praegu Kaie Kõrb, et meil on Tiiu Randveer vahepeal olnud, et meil on väga palju tantsijaid on leidnud tööd niisugustes kohtades nagu English National väli või ütleme, rajal taljov Nendes ja Oslo balletis ja Šveitsis meie balletikool on väga läbi löönud, ma võin öelda, sellepärast et kui ikka korjatakse kuld ja hõbemedaleid nagu ütleme pronksi ka sinna hulka nagu Jermakov siis seal on ju ainult kiitus. Kusjuures, ega see medalitesadu algas väga ammu juba 60 aastat tagasi. Esimene eestlane, kes sai rahvusvahelisel võistlusel kuldmedali, oli Liia Leetmaa. Alguses oli ta siis mingi nime all. Ja temal on muide nüüd haaravad, ütleme, et ta saab 16. juunil 75 aastaseks, liia need man, meie tantsijatest võib-olla kõige rohkem benud. Sellepärast esialgu ta õppis Tallinnas, 10 aastat oli kuulus Litvinovi stuudio siin. Sinna sisse mahub sisse kase brüsseli võit siis aastakese Leningradis 40 41. Sõja aastatel oli ta Riias ennast täiendamas. Pärast sõda läks saadetada Moskvasse suunati, kus ta lõpetas nii hiilgavalt. Et 47, kui ta lõpetas talle pakuti baleriini kohta suures teatris. Aga selle kõige kõrval on ta lapsest saadik musitseerinud, Tajale kompositsiooni õppinud. Aga tal on terve kui opositsioonil see tsükkel 13 tagasivaadet balletikooli ja sõnaga muide trükis ilmunud. Ja selle lindi peal, mis teil kaasas on, on siis tema mängitud lood peas. Ja ja selle lindi peal ei ole palad, mis tan, komponeerinud vaid lihtsalt ta mängis niisugust noh, meeleolu, muusikat, minu jaoks on see nagu muusikateraapia, kui mul on väga halb tuju, siis ma panen selle lindi peale ja, ja kuidagimoodi, tuju läheb kohe heaks. Ja Liia Leetmaa veel nii palju, et tema on ju tegelikult meie Eesti klassikalise balletikoolkonna rajaja, mitte seda, et ennem teda poleks midagi olnud, sest ta ise ju õppis 10 aastat. Aga noh, me saame aru, mis tähendab koolkond. See on minu arvates just see, mis meie laulate puudub praegu klaveri kooldunud Meinud olemas tuleb väljad, dirigentide koolkond on ka olemas ja, ja sama kõrgelt koteeritud dirigendid sama kõrgelt meie balletile kodeeritud. Teie käest küsitakse, kas olete olnud mõnesse baleriini armunud. Oo jaa jaa. Kuigi tegelikult ma ütleksin niimoodi oma kaasõpilastesse kolleegidest võrdlemisi raske armuda. Aga kuna minu sümpaatia õppis Moskvas õppis Moskvas, meil on väga ilus kirjavahetus säilinud ja me oleme sõbrad siiamaani. Tema muidugi leidis teise mehe ja ma leian, et see oli õige, ta selle leidis. Aga muidugi ja muidugi olete lavale lilli saatnud, jah. Ja oi, seda küll mitte Paleriinile. Aga see oli väike mäng. Kadunud Asta vihandega operetis oli meil niisugune väikene kokkulepe. Tekitame intriigi, et iga kord, kui Asta oli laval, viisin mina talle lilli. Intriig. Aga me rääkisime balletist kogu aeg, aga ma olen ka operetiga väga tihedalt seotud olnud, nii et lavastajana ütleme tantsude lavastajana algas minu tee just operetis 57. aastal Pajodeeriga. Ta varietees tantse seadnud Ja, ja see oli niimoodi, kui kui tähendab, siis ma teeksin väikselt paranduse. Tegelikult meil on varietee olnud ainult sõja ajal, oli, varjad, teeb Ladza. See on nimelt diaater varieteeteater, seal võivad muidugi olla ka lauad, kus taga inimesed istuvad ja võib-olla napsu võtavad. Aga meil on ikka kabareed põhilised, kuigi Virus püüti teha niisugust seotud programmi niisugust oh lavastust ja seal olid niisugused kavad, et kuhu minu profiil sobis ka neetud Inge Põder ja Hendrik Kerge. Kahte või kolmekavasse kutsusid, mindi maa, muide pean ütlema seda. Et siis ma elus teist korda tundsin, et ma saan oma töö eest väärilist tasu. Esimest korda oli 57. aastal, kui oli see noorsoofestival Moskvas. Ja Ma tegin seal Eesti esinduskontserdile, lavastasin tantsused ja mis ma veel kõik tegin, olin seotud ka selle suure masslavastusega Losniki staadionil avapidustused siis noorsoofestivali avapidustused. Ja siis, kui see need rahad tulid, sest siis küsida, aga mis sa tahad selle töö eest ja mina see suhtes ma väga palju ei taht. Aga minu jaoks oli see nelikud. Ma tundsin, et ma olen rikas, ma võisin oma Moskva sõpradele nalja teha. Automees olete olnud ka jah, aga ma ei ole iialgi kätt rooli külge pannud ja see auto tuli sellepärast, et kõik küsivad, kas sulavad, toon siin kõikide lilleneiu, Teil on autod ja liharaiuja, seal on autod. Tont taks kirjutasin Arnold Greenile, kiri oli just tulema selle ka üldtantsupidu. Et vat seoses nende tantsupeoga mina ei suhtuta, enam elada ei saa. Nootlase auto sõitiski õue. Muide, esimesel õhtul taheti teda kohe ära ajada. Aga siis oli niimoodi, kuna minu õemehel oli temaga Otto oli rikkis, siis oli sohver oma käest võtta ja see oli üks ilus päev, kui see auto rammis pärast tagantjärgi ma mõtlesin, oleks võinud ju vaheltkasuga teha. Kas on kahju ka, et need varieteegrupid on nüüd tänaseks kõik lõpetanud? Jah, on küll sellepärast, et ühelt poolt, et see Harju tänavabaarvarietee ja siis muidugi Viru Viru oled ju ehitanud ikka üles härra mark, see tähendab restoranide direktori härra Tohvelmann hotelli direktor väga toetasid seda asja ja see oli kõik väga heal tasemel kõrgel tasemel kuna oli võimalik rakendada Estonia professionaalseid tantsijaid. See oli omaette põnev periood. Kas teil endal ei olnudki tahtmist vahe seal jalga keerutada? Es ei, vaat see ongi kummaline, vastu oleks inimeses mõttetu, mis asja ta nüüd räägib, siin ise on peaaegu palju aastaid laval olnud ja räägib, et ta ei taha siduda ega tähendab esinemine kui niisugune oli võrdlemisi piinarikas, mulle võrdlemisi. Siin on minu jutus teatud vastuolu, aga no nii lihtsalt niimoodi, see oli. Teatris ma olin palgaline. Aga siis? Ei, mitte iiaski. Ei, mitte iialeski. Ainult millest mul on kahju, liide auster tahtis minust teha lauljat. Jah, see oli väga tore lugu. Oli tema balleti Tiina esietendus Vilniuses. Artur Koit kandis selle Ventsleri lavastus sinna üle ja mina olin teatriliidu poolt, lähen ma tegin niukse siksakke, sest et Holiday on Ice, esines just Moskvas. Ja ma tahtsin seda väga näha. Ja kuna oli esietendusel Vilniuse, sest ma sõitsin Vilniusse ja lendasin pärast sealt edasi. Ja siis õppisin isegi niisuguse leedukeelse mõne, muide Leedus hiljem ise väga palju töötanud. Mõned minu tööd siiamaani kestavad seal veel. Ja õppisin leedukeelse tervituse seal siis, kui oli esietendus läbi ja pärast muidugi tuli leedupärane pidu, tuli niisugune leedupärane piduja ja mina kippusin siis kangesti seal laulma. Niimoodi ja teadsin sõnu, no tänapäeval tegeleme nende laulude sõnu, kes teab, neid lauludes, on sul ikka asjal mõte sees. Näiteks Erika Määrits, Erika Määrits, baleriin, aga tegi väga ilusat poeetilist teksti oma abikaasa Evald Vainu muusikale. Eerika vaim, ta nüüd, Erika Vain, vanasti oli Määrits. Vot need veerika laulus Vainu laulusid, ma laulsin ja me nimetasime liid austrid Amanda Mozartiks. Aga see ei ole nii halveks. Ja Amanda, Mozart. Kuulge, võtame Tallinnasse asjakesi, see oli niisugune aeg, kus oli Georg Ots ja Artur Rinne, ega suurt ei olnud, ma tahan sellega öelda. Kas mitte seda, mitte seda, aga mingi mingi niisugune noh, veel mingisugune peoks tuleks kuskilt. Aga noh, see selle selle rääkimiseks lihtsalt. Niisugune küsimus teile, kui te satuksite neegrite külla, kus pole kunagi käinud ühtki eurooplast ja teil palutakse tantsida mõnda rahvatantsu milist tantsude tantsiksid ja mida te selle tantsu juurde räägiksid? Aitäh ma tantsiksid, võib-olla kiitsaka tantsu, see on niisugune kükk, tants, muide teise nimega on ta haraka tants, hüpatakse küki, sedasi lüüakse üks plakset kätega, teine plaks taha sedaviisi. Ja siis ma ütleksin, räägiksin, näete, ta täpselt samuti nagu teie jäljendajate lindusid, loomasid tantsus. Täpselt sama lugu on seal kaugel põhjamaal, tantsime karu moodi ja tantsime linnu kombel ja ja konnapäraselt. Ja seda ma siis räägiksingi. Aga sinna ma ei satu ja ei tahagi sattuda. Ja tegelikult ma olen väga palju reisinud ja kummaline küll, näiteks Maren Aafrika mandril käinud, ma tean Egiptuses käinud Araabiamaades Ma olen olnud, mind kutsuti neegrite juurde, Me sõitsime Niilusel ja siis need niisugused ürgmetsa trummid sealt niimoodi kumisesid ja Alikeseda paati juhtisid, kuulatasid, nüüd läheme sinna ka. Mõtlesin, et ei lähe, mina olen aus nõukogude inimene ja mina ei lähe mitte, et vaat sinna ma ei läheks kummalisel kombel näiteks Ameerikasse mõjule iialgi tahtnud, võib-olla Kanadasse, Niagara pärast. Siin oli isegi üks ameerika võimalus millalgi, aga noh, läks luhta ja minul ei olnud absoluutselt. Absoluutselt ei olnud kahju üldse. Sellest mind rahuldab see, et paned need vanad kultuurihällis nagu, ütleme, Niiluse org, James uppu, Tammeorg ja India jõgede orud ja, ja ma olen need ära näinud. Nii et riigipiirid on teil alati lahti olnud, mingeid takistusi pole. Tehtud noh, eks ta alguses oli niuksed tiludika aga küllaltki varamus anud reisima hakata maal, stažeerzin Budapestis juba 57. aastal, ma sain seal palju tarkuse juurdlases Agnese roboti juures õppisin ka need köeld. Trikesid tegema, tähendab, sisu oli selles, et Ungari tantsutrupp Ta läheb Lõuna-Ameerikasse külalisesinemistele. Ja seal on niuksed üle hüppamised ja tagasikutsumise ta niisugused värgid nagu sel ajal olid põnevad. See tõi siis kaasa ka niisuguse körlite värgi, siis sealt Ameerika mandrilt, aga meil olid Köörled keelatud. Meil ei ole pärast sõda mingisuguseid körleid olnud ja sellega seoses on üks tore lugu. Tahate kuulda ja? Mina olen olnud ka Estonia. Ja ühe kuu, üks kuu ja 57. 58. aastal oli nimelt vot needsamad körlid needsamad pöörded, aga nendel on tarvis võrk sukkasid ja kõrgete kontsadega prantsuse kontsadega kingi. Aga siis neid ju meil ei olnud ja need tuli käsitsi kõik teha, eks ole. Kingsepp pidi tegema need kingad, spetsiaalsed liistud ja nii edasi ja nii edasi, niimoodi, ja, ja kuidas seda kinni maksta, aga juhtus niimoodi, et härra viiner just lahkus selle koha pealt ja tekkis AUC Jedi Valgma, asedirektor majandusdirektor, väga tore inimene, täitsa ehtne teatri nimel ja, ja siis Heededust, meie paneme sind nüüd kunstiliseks juhiks. No vot ma siis olin kunstiline juht oma palga eest maksis kinni need kõrge kontsaga kingad kuuele körlile ja võrksukerdadaka perre. Küsitakse teie käest, millal te ise viimati rahvatantsu tantsisite? Puks möödunud suvel, vaat kui meil on need suvekursused tantsujuhtidele, seal ikka tulevad väikesed niisugused tantsimised, kaerajaanid ja jooksupolkat ja niisugused asjad. Kas te tantsulõvi olete ka olnud, seltskonnas? Olete? Ja, ja isegi jälle läheb oblemiseks kätte, juhtus sealsamas Viru varietees oli just minu sünnipäev, oli just minu sünnipäev ja me olime väga väikse seltskonnaga seal ja üks minu sõbrannadest on endine baleriin. Ja me läksime tantsima, meil tuli niisugune inspiratsioon peale Helena ja kuna me olime varemgi tantsinud ja oma sõprade rõõmuks niimoodi esinenud siis lasime meie oma tantsud aga lahti, niisugused poognad, et oi, aia keelabs pagadeni peaaegu välja, mina spagaat ei tee. Aga minu minu sõbranna Mercedes küll ja see oli niimoodi, et noh, hästi palju, ei, soomlased tekkis kohe ring, teised jätsid tantsimise järele ja vaatasid meid. Ja miks ma tean, et neile meeldis, sest jälle Anne Klooren, Mati Klooreni abikaasad on võimlemistreener, tema sõbrad, soomlased on sealhulgas olnud ja need olid mõni aasta hiljemalt tuletan meelde, et kui nad olid tallinlased, näiteks kõige suurem elamus oli see igavene paksukene niimodi hüples, kena naisterahvaga ringi. Millal te siis kosuma hakkasite? Meil on see perekonnas on nähtavasti see geenidest, kusjuures ma pean sellega seoses selle ütlema, et kõik, mis ma olen teiste juures pahaks pand on minule omale kätte tulnud, tahab algatada olnud dialoog otsa istuv eluviis, eks ole. Mul tulid küll tantsurühmad ja tantsutreeningud tarvis anda seda, mis aga põhiliselt ma ikka istusin ikka ju istusin ja istusin ja nüüd ma enam ei söö, nii palju ma su hästi palju aedvilju ja puuvilju. Aga ma sain ikka täitsa korralikult ja ma olin niisugune. Noh, mul oli üks periood, kus ma sõin lõunat ainult restoranis niidet. Personal täitsa teadis mind juba niimoodi, mina teadsin, et kelnerid ja nad juba teadsid, mis ma tahan, mis mulle meeldib, et mulle külmaks toituks, meeldivat silmud. Ja et ma tahan suvel akroskad saada ja nii edasi ja nii edasi ja Kiievi kotletid ja sedaviisi. Need, et. Ja ma oskan ise ka päris korralikult süüa teha. Õllemees olete? Ei, ma arvan, rohkem viina viinamees, jah, jah. Aga kui tuleb jahu, siis miks mitte ka õlut? Õlle joomisega seoses tuleb mulle meelde Budapest. Ma ei mäleta, mitmes kord me seal siis olime, sedaviisi oli mingi niisugune rahvusvahelise näituse avamine ja seal oli siis minu tantsurühm, oli seal esinemas koolid ka vabad päevad. Me elasime Salman moodu buda poole peal, jah. Elasime buda poole peal, seal jahilossi, lasime seal jahilossis ja teised muidugi vabal päeval seal niisugune phonycolör viis mäest alla, need panid muidugi kaapides kaubamajadesse seda vesi Arne Haasma käima, seal oli õllepood selle jahilossi juures. Meil tekkisid Ungari sõbrad. Ja Me jutustasime, pajatasid seal niimoodi, praegu võtab muigama, kui ma selle peale mõtled, niukse niukene. Ja suvepäev oli, rahvariided on. Ja mul on stiliseeritud üldjuhi ülikond valgeima, panen selga, selle olen esimesel kontserdil ja viimasel kontsert pühapäeva õhtul, siis on see viimane kontsert seal. Ma olen valges ülikonnas. Mait Agu on öelnud, olen oma olemuselt Maximalist, kui võtan midagi teha, siis tahan teha nii palju ja põhjalikult, kui üldse suudan. Ja teistelt ootan ma sama, mis mees, te olete? Vaat andma leksikon ütles minule, et mina oleme kupatanud Jansen. Ja, ja see on täitsa õige, mina olen kompromisside inimene. See ei tähenda seda, et ma lasen nüüd latti alla. Aga mina arvan seda, et ainult raudselt niimoodi selle maksimumi peale välja minna. Niimoodi sirgjooneliselt mõnikord võib resultaadi saavutada ka siis, kui sa lähed mööda ringjoont või ütleme, mõõda siksak, keda viise ja anna, eks on alati natukene niimoodi, irvitas minu ületas, et ma tean küll sinu trikesedamised, lõpuks jõuad ikkagi sinna välja, kuhu sa tahad, aga see ongi tore, et on erinevad inimesed, erinevad arusaamad. Ja muidugi mis puutub maid taguse, tema Maximonismi sisse, ei olnud haiglane. Meil on tantsujuhtide PSK haiglaselt Maximalist, kes, kes on Maximalismi seadud omale loosungiks. Ma ei tule, ei olnud see niimoodi. See lihtsalt limonaad. Teie käest küsitakse, kas sel ajal, kui te tantsupeo üldjuht olite, juhtus teil ka suuremaid äpardusi. Ja mul on meeles kohe esimesel peol siis 55. aastal, siis ei olnud veel mingisugust niisugust fonogrammimuusik Ta oli naturaalne muusika, mille poole nüüd kõik kangesti kipuvad. Ja oli, ma ei mäleta, missugune orkestriliik see oli ja kes ei, ei, see oli vist Leopold Vigla. Leopold Vigla, meil oli üks niisugune Ukraina naiste tantsu Greczka. Ja järsku võttis kätte see dirigent ja lõi selle muusika kinni. Aga tants ei olnud lõppenud veel. Siis te võite arvata, tekkis seal väike niisugune segadus, see on esimene opakas, mis, mis tuleb meelde, aga minu viimasel peol siis 90. aastal. No seda ei saa isegi Hopakaks nimetada, seal oli meil mul lavastatud see tore süütamine, seda viised tõrvikuga. See. Mul tuli, mis tuli tõrvikuga sedasama tõrvik ratsult toob selle siis staadionimurule ja meie üldjuhtide vägi on siis seal kellatornis ja noh, esimese õigetele antakse hobuse pead sa tõrvikesest niimoodi aste-astmelt, kas oli muusika ikka kõik pandud paika? Teatud momendil pidi, eks ole, akordiaatilisest tuli süttima seal üleval ja kujutage ette, oli niimoodi, et hobused olid vahetatud, et see, kes oli proovinud, see ei olnud, oli üks teine hobune. Järsku jääb tema seal jalgpallijalgpalliväravaid muidugi peo ajal ei ole, aga seal jalgpallis väravajoonel jääb see hobune seisma ja ei liigu edasi, ei liigu edasi. Siis oli praegu just oli see mees, kes tormas selle hobuse juurde, haaras selle tõrviku, tormas tagasi sinna trepi juurde ja see tõrvik jõudis õigel ajal ja tuli süttis, aga mis oli hobusega lahti? Selgus, et seal oli niisugune metalltoru mis fikseeris, nagu, nagu seda seda joont. Hobune karta seda metalli. Toru küsitakse teie käest, kas tantsupidusid ette valmistades tuli palju ka EKP Keskkomitee vahet joosta, et kuulata juhiseid, käske ja keelde. Ei, üldse mitte ei üldse, selle keskkomiteega on seotud 50. aasta pidu ja see on siis neljas üldtantsupidu ja Ullo Toomi. See oli see küüditamiste ja natsionalismi aeg ja Ullo Toomi oli kõrvaldatud esimese hooga üldse peojuhtimisest. Peakomisjon oli laiali saadetud, Riho Päts ja Karindi ja Vetik olid arreteeritud, vangistatud imekombel Ullo Toomi. Ja siis tuldi esimeseks päevaks Kadrioru staadioni esisele väljakule harjutama ja kogunes rahvamass ja see inimene, kes oli nii-öelda partei poolt soovitatud sinna pukki see ei osanud nendega midagi teha, kuigi Ullo Toomi aumehena oli usaldanud oma joonised, oma lahendused, kõik tema kätega, ta lihtsalt ei osanud sellega midagi teha. Ja siis Ullo Toomi ise mulle rääkis, et õhtul sõitis jälle see väike masin mis sõitis ringi ja inimese ravis ja tuli temale järele. Tema maja ei olnud siis oru tänaval valmis mujal ja vaataks oma toas ringi, et ega ma seda paika enam ei näe. Ada viidi hoopis keskkomiteesse. Öeldi mees, kas sa lähed homme pulti ja teed selle peo ära, aga Ullo Toomi sai aru, et see on juut saade, mille eest võidelda. Ega ta isenda kuulsusest mitte kunagi ei sõdinud, vaid see oli see, see niisugune rahvatantsu Aade ja soov seda nii-öelda kõikide teadvuse tõsta, et see on samasugune kunst nagu koorilaul. Teine žanr, aga samasugune kunst ja kummalisel kombel kui siin juttu, eks ole, parteist ja nii edasi. Meie lavastusgrupp oli ilma parteilastele Ta väga pikka aega tähendab organisaatoreid kestmist, tehnilist tööd tegid nende hulgas küll oli, aga kunstilise personali hulgas ei olnud mitte ühtegi parteilast. Senikaua kui kuskil kaheksakümnendatel aastatel tõesti ükskord treenristlan võttis mul nööbist kinni, ütles, et kuule, aga kas see peaks seal see isik x ei peaks üldjuhtide seas ka olema, mõtlesin trein, ütlesin. R-r, näita mulle näpuga, ma loen, suletavad see, see, see üldjuht, kelle ma maha tõmban, mina tõmban maha, modan, kuulekas, väike talleke ja paneme selle parteilasi sinna asemele, seda raputas pead, et see jääb nii nagu sina tahad. No niisugust ahistamist või surumist, vot seda ei ole olnud. Ja ka repertuaari suhtes vat laulu suhted on selge, seal on sõnad, eks ole, kui on lenin sees kujund, Stalin sees, kujund kummulistles väga ja väga hea. No aga kuidas sa tantsid Leninit või noh, riputati teine pilt üles. Ei. Ei ole olnud nii pead, asju pole kunagi saanud. Ei ei, mitte kunagi meist mitte keegi. Mina küll ei tea. Kas te olete tantsupeo ajal või laulupeo nutnud ka tulebki. Pisara kerkis. Ja kindlasti ja ja kui ma midagi ülevat tunnetanud, midagi ülevat tunnetanud ja mul tuleb eelkõige meelde just laulupidu ja mul tuleb meelde see, kuidas meil lõpes tantsupidu ennem ära ja see üldaustamine pidi tulema Ma siis, kui laulupidu lõppeb, nii et tantsupeorahvas juba tuli ka lauluväljakule aega orja, mina poetasin endast laulu laamade lauljate vahel. Sa elda looja mani tulgusinud. Ma räägin, sellest, tuleb ka heldimust peale. Ja muidugi ei, kui mina midagi ülevat näen ja tunnetada, mul tuleb väga kergesti. Üldse vaatan ilusat kunsti, kuulen ilusat sümfooniaorkestrit ja nii edasi, nii edasi. Teie käest küsitakse, kas te olete teinud ka meeletusi kool ja, ja kui palju ja mis on teie meelest? No vaat, üks tore meeletus paiskuda maailma ühest otsast teise, no mitte päris ühest otsast teise, aga niimoodi suurte vahemaade taha tuleb mulle meelde. See oli 72. aastal, ma töötasin Leningradis üks kuu aega umbes ja oli minu sõbranna, kes elab vaheldumisi Moskvas ja vaheldumisi Tallinnas. Tema sünnipäev ja mina helistan talle hommikul, olete kallis, oldi, mina soovin sulle palju õnne. Tema ütleb naljatades, aga mina ei võta telefoni teel õnnesoove vastu niimodi. Nonii, jutt lõppes. Ma sain tõepoolest niimoodi asjad klaariks padavai rongi peale ja õhtul Moskvas häälinteri hoolakesse ukse tagauksekell. Ja ta oleks pidanud sünnipäevalapse nägu nägema, kui meeletustest jutt on, jälle on see seotud sõitmisega mina ja minu kaks toredat naisrahvatantsujuhti, Taimo Eblokio Nelli uustalu, kellega ma olin mitmeid kordi koos reisinud. Reisikaaslane olla on üks väga raske amet ja nemad olid head reisikaaslased. No vaata, käisime meie siis Tadžiki maale, me tahame läbi puhara jõuda just nimelt siis Usbeki pealinna. Ja kõik seletatakse meile ära ja tehakse eeltööd, et vot seal raudteejaamas lähete maha, teod on tarvis ümbrist teid võetakse vastu ja meid võetakse vastu tõesti seal selles jaamas. Ja siis selgub niimoodi, et see puhara me arvasime, et nurga taga niimoodi kohe puha Laane on veel 200 kilomeetrit, ainult kultuuriosakonna juhataja muretses meile loomulikult meil pidi rahu olema, see kinni maksta, siis ei olnud see nii kallis. Ja me sõitsime siis see 200 kilomeetrit läbi kõrbenud ja lõpuks jõudsime puharas. Aga no see oli ka meeletus. Tuntakse huvi teie perekonnanime vastu enne 40 viiendat aastat ei olnud Aassalu kandsite teist nime. Ja, ja see on niisugune natukene kurb lugu ja on seotud meie Eesti rahva üldise saatusega. Minu endine nimi oli Klaugub Pohla isa poolt, oli Klaub, tema poolt oli pohla. Ja minu isa, kes oli väga tore mees. Alguses kuna temaga abiellusid, siis ta oli politseinik või nagu siis öeldi, kordnik hiljem tuli raudtee lane. Aga muidugi nagu see 41. aasta oli, eks ole, riigiametnikud ja kõik vähegi ohtlikud inimesed, mis ohtlik tema nüüd ometigi oli. Ta küüditati ära ja mul on väga hästi meeles lapsukesed meie õega. Meil siis nooremat õde-venda veel ei olnud. Magasime süütu tunde ja siis ema äratas meedet. Lapsed, vaadake nad aknast välja. Võib-olla oma isa veel viimast korda. Me vaatasime aknast välja tabanud väikse auto peale. Ja läks. Ja kuna ta oli noh, niisugune mugavustega harjunud mees, niisugune härrasmees. Sest need läksid uusi päris kõigepealt, eks ole, tõsised vägevad tööinimesed, need klaasi vastu. Ja kuidagi niimoodi, et mismoodi see oli, ma ei tea. Aga jõudis see teade, et isa on surnud, ikkagi üle rindasi. Aga ema oli väga-väga noor tori, noorelt abiellunud ja mina sündisin siis, kui ema oli väga noor ja ema suri ka väga noorelt. Ja sellel ajal ma panin nagu pahaks, et äkki seal niisugune flirt tekkis niisugune flirt. Aga hiljem ma sain aru, et oli noor naine, taevakene, kui see mees, kellele ta flirtis oli. Mulle tundus täisverd mees kes see abiellumise plaan ja adopteerimise plaan. Ja siis pärast selgus see, et see nime muutus, et ma sain selle võõrasisa nime Aassalu, samuti minu õde. See päästis meid sellepärast, et kui tuli nüüd see uus laine pärast sõda, küüditamise laine istuldidet kloppisid, otsima hakkan, öeldakse, aga esin ei ole kloppisid Simuna salud. Ja tore lugusid adopteerimise juures oli see, et mina ja minu õde me saime väga, lihtsalt. Kirjutasime, et me oleme nõus, et mida doteeritakse, aga selleks ajaks oli olemas ka juba noorem õde. Tähendab juba selle jaanas. Ja oma tütart adopteerida seal üks tohuvabohu ja niisugune bürokraatlik segadus, aga lõpuks asi muidugi lahenes ära. Nii et mõnikord on nimemuutus ka kasulik, kuigi see nimi iseenesest mulle ei meeldi, sest seal on kaks sisisemat esse. Üks raamat sai teil nüüd valmis mille kallal ta praegu töötab. Aitäh, mul on käsil praegu must materjal valmis, tuleval aastal saanuks Helmi Tohvelmani 100 aastaseks? Jaa, jaa. Ma teen raamatute, Helmi Tohvelmani tantsud, see ei ole monograafia fenomen, koondan nii palju neid tantse, mida üldse on võimalik veel taastada ja ja avaldada ja säilitada ja, pluss veel terve hulk mälestusi püüda avada Helmi Tohvelmani kui inimest, missugune ta oli noolates Voldemar Panso mälestuseks ja need, kes praegu elavad, on kirjutanud minu palvel kõige palju, nii et see on üks üks niisugune suur tööl. Mis ma teen, aga mul selja taga on just kuidagi niisugune aasta, kus on suurte tööde lõpetamise aasta. Me tegime Eesti teatritegelaste biograafilist leksikoni, meil on väike niisugune tore toimetuskolleegium. Vilma Paal, maja. Mare Põldmäe on siis muusika poole pealt. Kalju Haan on siis draamateater, mina olen tants, ballett, et meil on väga tore niisugune üldine toimetaja Mall Põldmäe ja see on äärmiselt mahukas mõisa praegu märksõnade arvu ütelda, kas on häbematu suur töö ja see on ka nüüd niimoodi juba poognad jooksevad, et kui läheb väga hästi, siis tuleb aasta lõpul sega välja. Te olete üks väga produktiivne mees olnud, mulle tundub nii. Ja võib-olla küll ma mõnikord niimoodi hakkan neid raamatuid lugema, mis on tehtud hästi palju tantsukogumikke, just. Noh, nüüd on midagi 20 ringis. Aga noh, väga uhkemalt olen kahe monograafia üle. Monograafia Tiiu Randviiruste, Helena, Bosnia kõlarist, ma nüüd praegu, ega mul ei ole häbi. Mulle mulle minul kriteerium on see, kas mul on häbi või ei ole mõned oma vanu retsensiooni mõnikord noh, korrastan või vaatan veelkord üle seda või mõnda asja on tarvis veel kontrollida või niimoodi. Ja loed ja võtad, issand jumal, ei olegi päris häbi. Et võib, kannatab kriitika välja, see asi vist. Kas te olete selline mees, kes vajab nagu teiste nõu ka või olete niisugune ise räine? Ma ei ole eriline niisugune nõuküsija, panen tähele, et need nõu küsijad, mul paar sõbrannat, kes küsis, et kas ma teen, kas ta teeb lõpuks ikkagi seda, mis tema õigeks peab, niimoodi mul on üks väga hea sõbranna, kes töötab kõik oma nõu küsimistega niimoodi, et no kas ma sõidan Indiasse ja siis kuidagi kõik ära sõida, tema ikkagi sõitis ja kui tahaks teemat sõiduki all, siis ta kuidagi komistuskohvik ja kukkus nii muti, et ei saanud, kes seal niisugune kurioosum, kui oleks veel võimalus, mida õppida, minagi õpiksid. Mida ma õpiksin, ma õpiksin aedniku ametit, aednikuametit ja oligi seda, või siis ütleme, et selle teatrihuvi kõrval, kui oleks võimalik olnud kunstiteadust nendel aastatel tõeliselt õppida niimoodi, et kui ma õpin itaalia kunsti, et ma sõidan Itaaliasse ja katsun kohe näpuga neid asju kõiki aga ainult reprode järgi harjasõidul, siis kõne alla ja aedniku andmetega.