Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos peaksid olema Tartu stuudios kuuldel. Bioloog ja looduskaitseteadlane Aveliina Helm, tere Aveliina. Tervist ja arhitekt Karin Bachmann, tere kari. Tervist, maastikuarhitekt. Maastikuarhitekt kohe täpsustame ja see täpsustus võib-olla igati asjakohane, sellepärast et meie tänase vasarateema on linnaloodus ja sellest me hakkame rääkima kohe, kui ma olen põgusalt ära tutvustanud tänase kultuuriajakirjanduse. Mis valdavalt koosneb seekord sirbist, mis on, on minu meelest täis väga huvitavat lugemist, et ma toon võib-olla ainult mõned mõned asjad siit esile. Ma arvan, et iga kultuuriinimene tahab kindlasti lugeda ja mitte ainult kultuuriinimene. Intervjuud. Kultuuriminister Tõnis Lukasega, kes on siis ettevõetud Kaarel Tarandi poolt. Samuti meie tänase teemaga seonduvalt on pikk ja põhjalik artikkel pealkirjaga loodushoid antropotseenis mille on siis kirjutanud Timo Maran, Nelly mäekivi ja Riin Magnus. Ja siit ma isegi mõtlesin, et loeks ette ühe väikesed taadi. Nad ütlevad, et tsiteerin. Me ammutame enamiku teadmistest loomade ja looduskeskkonna kohta. Ühismeediast, boot, kastidest, reklaamidest ja loodusfilmidest. Vähenevat looduse tundmist illustreerib hästi uuring, millest selgus, et Inglismaal tunnevad eelkooliealised ja algklassilapsed paremini telefonimängu Pokemon kuu kui kohalike loomaliike. Nii et tundub, et isegi kui me loodusest muudkui räägime ja räägime, jääb seda ikka liiga väheks kogu aeg. Ja, ja samuti oli mulle väga sümpaatne väike repliik, mille oli kirjutanud või on kirjutanud. Kui ma selle nüüd siit üle üles ka leiaksin, kaur, riismaa, see kannab pealkirja, kellel on vaja lõpukirjandit ja ta vastab siin väga ilusasti, et kirjandit kirjandi taolist teksti tuleb osata luua noortele iga päev. See on võib-olla kõige olulisem oskus elus üldse. Nii et Need on niisugused, ütleme siis isuäratavad, et kõigile oleks põhjust, kõigil oleks põhjust minna ja sirp endale lugemislauale võtta. Ja tänase saatega seoses mulle tundus, et oleks võib-olla asjakohane soovitada ka Eesti arhitektuuriajakirja maja, mille kevadnumber on ilmunud mõnda aega tagasi, aga siiski on kenasti kevad käes ja, ja mille juhtkiri pöörab tähelepanu ruumilisele rikkusele ja toob väga kenasti ka paralleeli just selle keskkonna ja ökoloogilise rikkusega, millest, millest me ka nüüd üsna peagi rääkima hakkame, sest lähen oma saate põhiteema juurde. Mozor jätkub kultuurisaade vasar ja sel nädalal oleme siis teemaks võtnud linnalooduse ja Tartu stuudios on minuga kuuldel bioloog ja looduskaitseteadlane Aveliina Helm ning maastikuarhitekt Karin Bachmann. Ja võib-olla alustaks kysis algusest ja, ja katsuks ära defineerida, et millest me räägime, kui me räägime linnaloodusest ükskõik kumb või, või siis juht otsa enda kätte haarata ja vastata. No eks me räägime kõikidest teistest elusolenditest, kes meiega tegelikult sama eluruumi jagavad ja linn ei erine millegi muu poolest, ütleme muust maailmast linnas elavad inimesed tihedasti koos, aga see ei tähenda ilmtingimata seda, et linnas ei peaks olema ruumi teiste jaoks. Pigem vastupidi, et mida rohkem on inimesi, seda rohkem on vajadust sellise keskkonna järgi, mis on meile ka elamiskõlbulik ja selle tagavad meile sageli just looduslikud ökosüsteemid. Teised liigid ja inimene on nendega väga-väga tihedalt seotud. Seetõttu on väga asjakohane rääkida looduses linnas ja sellest, kuidas me võimalikult hästi võimalikult tulemuslikult niimoodi koos linnas saame eksisteerida. Me defineerime seda võib-olla ka niimoodi. Ta on ehitatud keskkond ja siis see teine keskkond, mis kas siis otsib kohta endale ehitatud keskkonna vahel või ehitatud keskkond otsib endale kohta vahel. Et selles mõttes linna loodus kõlab nagu niimoodi terminina, et on midagi sellist, mis on linnas vähestes valitud kohtades, aga tegelikult võiks olla pigem nii nagu vastupidi, et linn võiks asuda rohkem looduses, mitte vastupidi. Aga. Mulle tundub, et kui inimestega rääkida loodusest, siis ikkagi nende üldiselt peas valitseb selline nagu vastandused, Don linn, Jan loodused, kui minnakse loodusesse, siis minnakse soomaale ja minnakse kuhugile metsa seenele või minnakse kuhugile linnast ära ja siis minnakse loodusesse. Ja, ja et, et, et linn ise on ka miski, mis seda loodust kui midagi metsikut üritab ju kontrollida või korrastada kogu aeg. Et kuidas, kas, kas selle linna ja looduse, kas nende kahe sõna vahel ja kahe nähtuse vahel on ka mingi selline võitluslik vastandus või, või pigem mitte. No ikka on seesama see inimese korrastamise tung, et ta tahab, et tema ümberkeskkond oleks temale arusaadavate kaanonite järgi ilus, ehk siis korras. Eks muidugi sõltuvalt erinevatest teguritest, inimesed defineerivad sedakorda enda jaoks erinevalt, aga põhiline siukse korra tegur on ikkagi see kontroll ja just ükspäev siin sain ühe töökohta. Tulid märkused ja märkuste kirjas oli lause, et ei soovi kontrollimatut, loodust ma projekt alale, et see näitab väga täpselt seda, mida see inimene selle korrastatuse all silmas peab. Et, et oleks ilus, mis tähendab seda sirge lõigatud tead, millal õitseb, tead, millal ära lõikad ja et seal on nagu see ongi see vastandus jahete. Et seesama, et kui linnast väljas see heinamaa on ilus, siis kui seesama heinamaa panna linna, siis ta korraga muutub koledaks, sest et ta justkui sellesse meie korrastatud ehitatud keskkonda enam ei sobi. No mina arvan, et siin on ka väga palju sellist ma ei tea mingisugust kultuurilist harjumuslikku tausta taga, et mille poole ta püüdleb, mida su silm ilusaks peab. Et kui, kui su ütleme, vaatenurgaga kaasnevad mingid teadmised näiteks sellest, mida üks või teine tähendab, et needsamad sirged nurgad või või pügatud muru või üleni asfaldiga kaetud ala, et et sel juhul ta muutub su silmale või näiteks minu silmale on ta muutunud teataval määral nagu ebameeldivaks just selle tõttu, et, et ma tean või ütleme, ma vaatan seda poolt ka, et mismoodi ta suhestub siis näiteks ülejäänud keskkonnaga? Ma ei noh, võib-olla siin kultuurisaates on niisuguseid spekulatsioone hea harjutada, aga, aga bioloogiast on teada selline mõiste nagu supernormaalne ärritaja ehk siis ehk siis selline loomadel selline ütleme, ärritus nii-öelda või, või ei, suhe millessegi, mis on natukene üle pingutatud või ütleme, väga kõvasti üle pingutatud, et see termin pärineb sellest ajast, kui tehti katsed katse hõbekajaka, kes proovis välja haududa võimalikult suurt muna endale, pandi alla hästi suured munad ja ta pidas, mida suurem muna oli, seda ihaldusväärsemaks, seda pidasid siis lõpuks. Et mis ta siis proovis haududa välja tohutu suurt muna, mida ta ise ei oleks suutnud kunagi muneda, ehk siis ta nagu tundis või arvas, et see on üks väärt asi, aga tal puudus nagu ülempiirikontroll sellise muna jaoks, sest et noh, füsioloogilised Ta ei olekski kunagi sellist suutnud teha. Et kui inimene nüüd mõelda, et kui inimene evolutsiooni jooksul on ka püüelnud sellise korrastuse poole, et see on meile silmanud alati ilus, kui me jõuame, ma ei tea. Evolutsioonis jõudsime mingisuguse lõksu platsini ja korrastatud ala, nii et siis tundus meile hea ja turvaline, ilus. Aga nüüd kogu oma selle võimekuse juures me oleme viinud selle naguniisugustesse äärmustesse, mis tegelikult osutub ju juba meile endale kahjulikuks, nii nagu hõbekajakas muna ei ole sugugi funktsionaalne muna siis meil see linn, kuhu poole me püüdleme, sellise hästi korrastatud vaatega ei ole sugugi tervislik. No inimesed tõesti kolivad, mõnes mõttes on siin muidugi paradoks, et selleni tahaks ka jõuda, aga esialgu tahaks rääkida ära selle, et inimesed kolivad aina enam linnadesse, et tundub, et jätkuvalt on, on ülemaailmne tendents, see toimub urbaniseerumine? Jaa, jaa. Just seetõttu on linna loodusel ju aina enam oma roll või isegi väga tähtis roll keskkonna säilitamisel ja liigirohkuse säilitamisel, et, et kuidas, kuidas sihukse linnaruum saab omalt poolt siis silmas pidada seda, et, et, et ka linn kui selline ei oleks nagu selline kuidas öelda keskkonda neelav paik, vaid, vaid ka seda keskkonda rikastav paik. No kui, kui nüüd võtta, noh, oletame, et kui me hakkame linnas mingisugust kohta, meil on mingi koht, me tahame sellega midagi peale hakata, et siis kõige mõistlikum ongi vaadata, et mis koht see on, mis seal juba olemas on, kes seal juba elavad ja mida see koht üleüldsegi võimaldab, mitte hakata kohe mõtlema selle peale, et meil on mingi näide ja me tahame seda siia panna. Et need kõikidel kõik piirkonnad ja kõik alad, neil on ju oma mingisugused süsteemid juba väljakujunenud tegelikult isegi kui seal pealt vaadates ei näe, et oluline ongi tajuda seda, et mis need väärtused on, mis seal juba olemas on ja et siis kas lähtuda nendest ja, ja kui on mingi väärtus, mis on millegi all kinni, näiteks meil on suur asfaltplats, et võimalusel siis seda lõhkuda, neid väärtuselt alt kätte saada. Ja näiteks siin sageli on ka linnad üldsegi kujunenud ajalooliselt sellistesse kohtadesse, mis ongi juba looduslikult ka väga kõrge elurikkusega või väga mitmekesised. Et selline Euroopas on tehtud selliseid uurimusi, kus ka see, ütleme see looduslik keskkond juba selle enne linna tekkimist või viisi see, kui linn on tekkinud, on väga, väga ütleme väärtuslik või selline mitmekülgne ja, ja nii on siis ka praegu ütleme, kui vaadata selliseid üleeuroopalisi mustreid, kus elurikkus on ja kus, kus teda on vähem. Et siis tõepoolest on niimoodi, et linnad on sageli ümbritsevast maastikust paistavad välja, sest nagu tulipunktidena elurikkuse osas ja see, seda ei maksa siin nüüd välja lugeda otse niimoodi, et inimene soodustab elulikust oma tegevusega linnas. Pigem, pigem on linn väga suur elurikkuse hävitaja, küll aga on linnas tekib tohutu palju erinevaid selliseid struktuurseid võimalusi erinevatele liikidele ja pluss veel, kui võtad siis arvesse selle, et nad ongi kujunenud liigirikastes kohtades siis see on linnakeskkond ja linn ümbritsevates maastik, kes on, ütleme väga oluliseks elulikkuse tulipunktiks sageli täna, eriti kui me vaatame suuri põllumajandusmaastike ja kui Kui me räägime üleüldiselt näiteks raiskamise vähendamisest ja võib-olla sellisest tagasihoidlikumast elu või siis see puudutab ruumi. Et noh, et me võiksime korrastada enda ümbrust minimaalselt, et seda, seda kohta, mida meil täpselt vaja on, näiteks kui meil on muru, et me liidame murru sealt, kus me tahame piknikku pidada ja palli mängida ja ülejäänud ala jätame, jätame natuke puutumata. Et isegi selliste pisikese nurgataguste rahule jätmine tegelikult nagu mõjutab väga palju üldist süsteemi No mul on meeles, et Fred Jüssi on rääkinud korduvalt siin ja seal, kuidas, kuna tema elab Kadriorus, et Kadriorus ta on aastate jooksul kahjuks hoopis tähele pannud seda, kui palju vähem kuulata seal linnulaulu, kui palju vähem on erinevaid linnuliike, kes seal laulavad. Kui palju üldse on ikkagi liigid vähenenud, et kuidas, kuidas ikkagi selle, kuidas öelda linnalooduses soodustamist saaks kaasa aidata, siis ütleme nii linnavalitsus, tav ütlemisi struktuuride poolt, kes kes hoolitsevad nende asjade eest, aga teiselt poolt ka tavalised inimesed, kes seal pargis kas või jalutamas käivad või, või oma igapäevaelu selles linnas elavad. Põhiline, miks ikkagi linnavalitsusest praegu veel tõrjuvad neid poollooduslikke kooslusi, linnades on see hirm, hirm, et kodanikele ei meeldi ja enamasti neile muidugi ei meeldi ka ja need, kellele ei meeldi, need on väga valjuhäälsed ja need, kellele meeldib, need on võib-olla natuke tagasihoidlikumad, käivad ja rõõmustavad omaette, et see tuleb võtta vastu lihtsalt mingi otsus, et nüüd me teeme niimoodi, et me teeme teisiti. Et me soodustame elurikkust, noh, ja siis hakata sinnapoole liikuma. Aga. Liike ju tegelikult nii kerge tagasi tuua ei ole. Rebarki no ei, päris nii noh, nii ja naa, et selles suhtes, et kui meil on oskust näha ja ära tunda elupaika, oskus seda hoide laiendada, mida ma arvan meil täna on linnaruumis väga vähe ütleme seda oskust aga mis ei ole mingisugune võimatu asi, siis siis iseenesest selline elupaikade taastamine, liikidele seisundi, parema seisundi loomine ei ole midagi üle üle mõistuse käivate, et siis on juba väga raske, kui me tõesti oleme, oleme jõudnud ütleme väga sellistesse riigi vaestesse juba kohtadesse või teinud juba suurt kahju, aga, aga ütleme, parandada olukorda on alati võimalik ja siin meie kogemused noh, elupaikade taastamisest, näiteks siin Lääne-Eestis oleme tegelenud poollooduslike koosluste taastamisega ja üle maailma neid kogemusi, siis, siis kõik see on võimalik, kui on soov, teadmised, tahe. Et saab küll tuua linde tagasi, Aid teha neile, ütleme tingimused selliseks, et nad, nad saavad paremini pesitseda, nad saavad rohkem rohkem laulda, et see ei ole võimatu asi. Ja see kasvõi parkides põõsastik lubamine, noh mingil hetkel oli Eestisse, et kõik põõsad, põõsastikud võeti maha parkides sellepärast et et see tootis nii kuritegevus, kui seda kuriteo hirmud reaalselt kardeti, põõsast astub keegi välja, see mingil perioodil ka nii oli, et nüüd see enam nii väga ei ole, et see turvalisuse tase on kõvasti tõusnud ja nüüd jälle lubatakse nii-öelda põõsaid, et need linnud pesitsevad ikkagi põõsastikes. Et kui need võimalused nii-öelda tagasi tuua, et siis praegu me oleme ikkagi veel sellises seisus, et need tulevad need linnud tagasi, et me ei pea neid nagu puuridega kuskilt minema tooma. Võib võtta aega natuke, aga nad ikkagi tulevad, kui neil on võimalused. Eestis on esialgu veel päris palju siiski ruumi ja, ja ruumiga loodusele ja rohealadele. Aga Jaapanis ja mujal on ju üleüldse, mulle tundub, et sellistes rohkem täis ehitatud paiku igatahes on ju väga moodi läinud selline katusehaljastus ja, ja ka majaseinad, mis on kaetud tegelikult ju taimedega, et et kas Eestis on ka seda juba praktiseeritud? Seda on siin-seal projekteeritud ja on ka katusehaljastus ja et neid on kahte tüüpi, et ühed on, mis on nii-öelda ekstensiivse noh, kus kasvab see muru ainult seal peal seal peal, kui põhimõtteliselt kõnnite või siis ka teised, kus sa saad seal vahel käia. Et neid tehakse küll jah, ja osad siis on, kas kasutatakse neid nii-öelda kukeharja mate või on juba sellised jah, ette valmis nii-öelda tehtud kooslused, mis siis hakkavad seal katusel edasi arenema. Et selles mõttes nende katuseaedade just nende intensiivsete ja põhiline mõte on, see ongi nendes linnades, kus sul enam ei ole nagu maapinnal ruumi, et Eestist siiamaani seda ruumi on. Pigem peaks minu meelest liikuma sinnapoole, et seda hoonetevahelist ruumi paremini ära kasutada ja just seda liigirikkust tagasi tuua või võimaldada näiteks tõmmata kokku parkimisnormide pealt, tõmmata kokku kõvakatetega pindade pealt. Et katustele ainult katustele liikumine on pigem ikka sellise väga-väga suurlinna teema. Et seda muidugi võib teha, et näiteks sademed, et kinni püüda või mingitel sellistel põhjustel, aga et nüüd kõik inimesed, Me lohutama ennast sellega, et tahet pole midagi, pargime siin külme katusel, saame seal selle puu all istuda, see sinna sinnapoole peaks liikuma. Muidugi jah, et võib-olla selline mõtteviis tervikuna, et meil Eestis Eestis ei olegi vajalt näiteks linnaloodusega tegeleda või ei ole vaja selliste asjadega rinda pista, et see vist on ka natukene kontraproduktiivne, et et me ikkagi loome enda ümber täiesti sellist tavapärast linnaruumi, kui me tähelepanelikud ei ole, mis, mis on mõnevõrra ebameeldiv ja ja ei ole hea. Sest just see on väga kiire tulema, kõik, me küll nagu mõtlema, et okei, et välismaal on kõik need vead ju ära tehtud, et mõistlik oleks see noh, eeskuju võtta, teha teistmoodi. Aga need, kõik need sellised nii-öelda massproduktsiooniplaneeringud projektid on marru kerged realiseeruma, sellepärast et justkui justkui tundub, et ei saagi teistmoodi. Tegelikult saab küll, et need otsused muidugi on jah, väga rasked, et et kui me võtame vastu näiteks otsuse, et me soodustame kergliiklusMe, soodustame jalgsi käimist, et mida see siis tegelikult tähendab, et tundub justkui, et et selleks, kuid vältida, me peaksime tegema teed laiemaks, aga maailma kogemus näitab seda, et mida laiemaks tee, autosid tuleb aina juurde ja kõike sa nagunii ära ei mahuta. Tegelikult me peame tegema kitsad teed, et ja nii-öelda sundima neid autosid vähemaks, aga need ongi sellised väga rasked otsused, mis on poliitikutele keerulised teha, sest inimesed ei pruugi sellest arusaadav. Ja seesamamoodi on ka selle poollooduslike kooslustega, et et see on ka selline, nõuab ka võib-olla kergelt poliitilist otsust, et igaüks saab ka kaasa rääkida oma aia piires, aga selleks, et see avalikus ruumis hakkaks kajastuma ja et inimesed sellest eeskuju võetakse, siis see nõuab võib-olla poliitilist otsust. Ja no Eestis on muidugi see probleem, et meil on nagu suure osa aastast ikka suhteliselt kehv ilme, ilm, ilm on, on ka ju väga oluline osa linnaloodusest, et tuulekoridorid ja, ja kõikvõimalikud ebameeldivad nähtused, see käib ju kõik loodusega kaasas. Et kuidas, kuidas selle linna planeerimisel selliseid asju silmas pidada ja tegelikult tuleb seda silmas pidada ju kahjuks ka jalgrattateede muudetud puhul, et, et vähemalt pool aastat me ei saa reaalselt neid kasutada. Et kuidas, nagu kuidas sellise kehva kliimaga paigast kuidagi selliseid asju reguleerida. Vot ei oska öelda, Karin kindlasti siin oskab paremini kommenteerida, kui mina, minul kogemus näiteks Stockholmist ja Helsingist, mis on ju üsna võrreldava kliimaga jah, kliimaga linnad, kus, kus on oluliselt Eestist, ütleme oluliselt edukamalt neid neid väljakutseid lahendatud. Et, et see muidugi on halb ilm jah, aga näiteks Kopenhaageni näitel ja ka Stockholmis ilmselt et kui on talv, siis esimese asjana lükatakse puhtaks jalgrattateed ja kõnniteed ja siis vaadatakse, kuidas autod saavad, et meil on täpselt vastupidi, lumi lükatakse kõigepealt kõnniteede peale ja siis sa pead ise vaatama, kuidas sa sealt saad, et selline asi tegelikult ei kutsugi rattaga sõitma. Ratastel on ammu olemas talverehvid, saab ennast soojalt riidesse panna, et see tegelikult, et ega see autoga uksest ukseni sõitmine kõik ei mahu niimoodi sõitma ja see ei ole ka nagu tervisele väga hea, et ikka väliruumis liikuma ja see ka halva ilma puhul just kõige olulisem on see, et see väliruum oleks inimese jaoks mugav ja hea ja tal oleks katkematu liikumine, et ta ei peaks kuskil autoteede taga seisma, et ta ei peaks nagu, nagu ootama ta saaks kuskile või et talle võimaldatakse mingisugust üleminekut liikumist. Et see tegelikult see inimkeskne linnaruum, see on see kõige võti, et siis halb ilm ununeb üsna kiiresti, kui sa kõnnid sooja mantliga täiesti rahulikult ja keegi ei pritsi sind ja sul on vaba tee minna. Ja mille osa on ka tegelikult need needsamad linna haljastus. Paljudes linnades on sellised roherohekoridorid, kus sa saadki läbida päris pikki vahemaid, ilma et sa peaksid näiteks väga kokku puutuma heitgaaside autoautodega ja suurte teedega, et et pidi olema, on ka väga hea üldiselt inimese vaimsele tervisele. Jah, ja kui need autoteed on ka sellises mõõdus, et sul ei ole mitte kuue rajalised teedega neljarajalise, vaid on kahe sõidurajaga tänavat, teed, mis on võimaluste piires kitsad, nii et autod sõidavad rahulikult ja siis mõõde on inimese jaoks selline, et see ei tundu talle ületamatu raskus sealt üle minna või et see ruum on selline, et seal ka see tuuli väga ei tõmba. Kõik laadsest mastaap loeb see, kuidas see on inimese järgi kohandatud. Et aga paraku jah, väga sellised kiputakse ikka liikuma sinna suunda, et räägitakse ka Tartus näiteks räägitakse mingisugusest kolmetasandilise ristmikust noh, mis, mis tundub ikkagi noh, üle dimensioneerimine nagu igas mõttes, et see ainult toodab seda autoliiklust juurde, see lahenda meil mitte ühtegi probleemi, teeb juurde. Mul tuleb meelde Kuressaare peaväljak vist, mis minu meelest ära sillutati, kui ma fotodest õigesti mäletan ja siis ma just ka mõtlesin selle peale, et et kuivõrd mitte sõbralikult mõjuvad need tohutud väljakud, kus ei olegi mingit õieti looduslikke elemente, vaid mis on, on sellised tehtud väga nii-öelda betoneerituna. Hästi-hästi palju uuringuid on nüüd viimasel ajal tehtud selle kohta, et kuidas need inimesele mõjuvad niisiis vaimsele tervisele kui füüsilise tervisele ja näiteks on Ojala Soome loodusvarade instituudist on palju uurinud seda, kuidas erinevat tüüpi inimesed suhestuvad linna loodusega. Ka need, kes ütlevad, et nemad on suured linnahaid, et neid nagu loodus üldiselt ei mõjuta. Et kui sa objektiivselt mõõdad nende stressitaset, siis, kui nende stressitase alaneb sell, sel ajal, kui nad nii-öelda interakteeruvad linnanud vaatavad puid või park. Et see, et ja, ja sellel on lõpuks ütleme niimoodi läbi rahvatervise täiesti objektiivselt mõõdetavad mõõdetav kasu ka, kui nüüd veel lisada juurde selliseid sellisele nagu subjektiivsele mõttele. Et see kõik peab olema tasakaalus, et kui mingisugust väljakut kuhugi kavandades tulebki nii-öelda välja mõõta, et mis tegevusi seal tehakse, mille jaoks on sul missugust nii-öelda pinda tarvis. Et need väga jällegi üledimensioneeritud üleni kivikattega, väljakut. Eriti väikelinnas, et neid üritusi, mida nad nii-öelda majutama peaksid, ei juhtu seal peaaegu ilmselt kunagi see suvel on see kuum, varju ei ole ta noh, pluss veel see, et ka Eestis on muutunud sadevee hulk on nii palju suurenenud, et igal pool tuleb mõelda lokaalse ilmutuse peale, sest need torud lihtsalt ei võta vastu seda vett enam ja ongi üsna mõttetu nagu suunata lihtsalt maa alla torusse, kui sa võiksid teda rahulikult kasutada puude ja taimede kastmiseks. Et selles mõttes see tasakaal, tasakaal on oluline, et ei pea kõige tegema nii-öelda heinamaaks, aga, aga mitte ka lihtsalt ära sillutama. Just just, et võib-olla sageli pööratakse vastupidi, kas te tahate, et üldse kuskile niidetakse, et kas nüüd igal pool peab põld olema kartulimaa linnas, et, et ei, et see, selline ütleme aga parem dünaamika on kindlasti olemas või parem tasakaal nagu Karin ja no Tallinnas. Minu teada kartulimaa olemas vanalinnas vähemalt mõnda aega, aga meie hakkaks kuulama nüüd esimest muusikapala, mille, mille on välja valinud Karin ja see on üks Ivo Linna lugu, võib-olla sa tahad seda kommenteerida paari sõnaga? Jah, see lugu on kuidagi selline vaid Eesti Eesti suvelugu miskipärast, et üks asi jah, et nad teevad seal suurt lõket seal videos, aga see kuidagi on selline kerge ja rõõmus ja tundub, et kõik on alles ees ja kõik on veel võimalik ja selline hästi hästi kuidagi selline ja heinamaa ja puud ja lilled ja ilmselt lapsepõlvest selle filmiga seoses meelde jäänud, et see film hoolimata oma kohatistes karmist sisust oli ikkagi väga ilus. Niisiis hakkab kõlama Ivo Linna laulboki laul. Kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on Tartu stuudios bioloog ja looduskaitseteadlane Aveliina Helm ning maastikuarhitekt Karin Bachmann. Ja me räägime linnaloodusest ning esimeses saatepooles jõudsime siis räägitud nii seda, et loodus ümbritseb meid kõikjal. Tallinnad ja arhitektid peaksid linnaruumi kujundamisel seda silmas pidama ja katsuma siis silmas pidada ka seda, et linn on ka suurepärane paik, kus säilitada just jaga soodustada liikide mitmekesisust. Aga mõtlesin, et, et siia juurde võiks rääkidagi nüüd selle nii-öelda linnastumise teisest poolest, et ühest küljest jah, tundub, et aina enam inimesi tahab linna kolida, aga teisest küljest süda, linnad jäävad ju aina tühjemaks, et inimesed ju armastavad kolida sinna nii-öelda põllu peale. Et linnaserva ja, ja ega selles selles kesklinnas elamist ju enam nii väga ihaldusväärseks ei peetagi või, või ei ole see trend niisugune enam? Noh, see sõltub, eks see sõltub konkreetsetest inimestest endist ka, et see oma maja ihalus ja selline mingisugune jah, see see mudel, et mul on oma maja ja oma aed ja et ma võimalikult vähe võib-olla peaksin naabritega kokku puutuma, et see on ma julgen arvata, et see on ikkagi mingisuguse ajastu märk ja see ühel hetkel ja ka mingi teatavat tüüpi inimeste võib-olla noh, soov, et nooremad inimesed elavad hea meelega kesklinnas või, või sellised, kes on harjunud linnas muidugi sõltub ka väga palju kesklinnas, et mida ta sulle pakub. Kuidas sa saad seal neid oma asju ajada. Et selleks, et inimesed Ühesõnaga, see see äärelinnadesse kolimine, see on ka selline, et seda, seda soodustab see nii-öelda autokeskne linn, auto peale üles ehitatud linn. Et sa sõidadki oledki, kaotas, sa sõidad sinna koju ja siis sa sõidad poodi, sõidad tööle. Et sa tegelikult ei ela ei linnas ega maal, et sa, et, et nüüd, kui me vaatame neid äärelinnakeskkondi, need ei ole, nad on ikkagi nagu sellised. Ta ei ole jahilinn ega maa, et seal on ka kõik, on nagu ei loodust, aga pole ka nagu päris linna, et sul neid teenuseid seal nii-öelda ei ole. Selleks et kuhugi pääseda, sa pead ikkagi autoga minema. Et ei ole, ei ole kumbagi kvaliteeti päriselt, ainult see, et sul on oma maja ja sul on võib-olla selline väga konkreetne oma piiritletud ruum. Siin on kindlasti ka, ütleme, linnaplaneerimise selliste üldistel põhimõtetel väga palju reguleerimisvõimekust, et Norras näiteks siin juba kaheksakümnendatel tuvastati mingi hetk et viinas edastati, et valglinnastumine ei ole see, mida, mida nad tahavad. Et just mitmetel põhjustel, et esiteks tihedam linn on keskkonnasõbralikum, kõik need teenused saavad olla rohkem koos inimeste ütleme selline keskmine jalajälg on tegelikult oluliselt väiksem. Ja teiseks noh, väärtusliku põllumaa kadumine näiteks linnaservades siis tänu sellele valglinnastumise olekus paratamatult siis majad on suuremad, krundid on suuremad ja ütleme, see pinna raiskamine, inimese koht, nii-öelda raiskamine inimese kohta on oluliselt suurem. Et kui ja kui võeti, seal võeti konkreetselt suund siis sellise valglinnastumise vastu linnade tihendamise poole. Ja nüüd aga näiteks samas praegu ma osalen koos Norraga norra teadlastega ühes projektis, kus nad nüüd võtavad, et kas see tihendamine, kus nad on suutnud teha väga selliseid, et hästi funktsioneerivad linnad, mis ei valgu kaugele maastikku laiali ja inimesed saavad asju ajada jalgrattajalgrattaga jala, eks, kõik on lähedal. Et kas see nüüd omakorda ei ole kaasa toonud selle sealt linna keskosast, seda loodust jääb nii palju vähemaks, ütleme rohealasid, et see hakkab juba mõjutama linnaelanikke heaolu siis seal, selles tihedamas linnas, et siin teatav selline balansi koht on. Tasakaalu otsimine jälle, et oleks mõlemat. Aga mulle tundub, et, et eestlastel on ju ikkagi see soov käed nii-öelda mullaseks teha, nii, kui kevad hakkab tulema, et siis ju väga paljudel, kes, kes ei ela, ütleme siis, linnaservas on ju ikkagi oma maakodud või mulle tundub, et uuesti on hakanud moodi minema ka lausa ainult suvilate ostmine. Et see vajadus ikkagi sellest linnast ära pääseda ja minna sinna ikkagi nii-öelda päris loodusesse on jätkuvalt ju alles. Eks see ikka on jah, see kesk keskkonnavahetust tahavad ju kõik, et kui ka nendes noh, kui mõelda jah, et inimene kolib nüüd linna äärde, ta elab justkui maal piisab siis tegelikult noh, näiteks kui minna ja vaadata seal jaanipäeval ringi, siis need valglinnad Valga linnaosad on täpselt samamoodi tühjad, nagu on kesklinnas, sest kõik on sõitnud kuhugi maale jaanitulel, et et see, see pole ikka nagu see päris õige maa, et kuskil jaanituli on ikka kuskil keset metsa, et ringi jah, ja see käed mullaseks tegemine seega näitab, kui kuivõrd on tõusnud see nii-öelda potipõllunduse trend siis või kui palju müüakse selliseid erinevaid asju. Et sa saaksid ikka oma selle asja ära istutada ja see on. Tore, et see on väga tore ja seal on väga hea ja noh, üks trend samuti siis on ütleme, linnaaiandus või linnas toidu tootmine, mis, mis samamoodi toob toob terve selle protsessi kõik lähemale inimesele, kes, kellel ei ole näiteks võimalik siis maale maale põgeneda oma peenramaad kõplama. Et neid võimalusi nüüd ka Eestis ju tegelikult aina paremini teadvustatakse ja siin natukene lonkab taga, pigem see ütleme inimeste teadlikkus on juba päris kõrge, kõigi soov on nagu suur, aga lonkab tagant. Seadusandlus ja selline soosiv pool. Nojah, et ei julge ta linna linnavalitsuse julge nii-öelda neid Maidliku kinni panna. Nendele linnaaedadele kiputakse andma kas selliseid kuskil linna ääres maad ja ka sinna ei julgeta näiteks lasta õunapuid istutada või kirsipuid, sellepärast et äkki läheb seda kunagi ehituseks vaja, aga et kui sul on need lepingud on nagu väga lühiajaliselt näiteks mingi viieaastase peale, siis noh, ei, ei kipu nagu väga seda oma aeda sinna tegema ka. Et aga see õnneks jah, et jõuab, varsti jõuab järgi või see teadmine, et kui nõukogude aja lõpus, kui nendel nii-öelda linnaaiamaad olid ikka väga selline üsna tavaline asi. Ja tookord mitte sellepärast, et tervise pärast, vaid lihtsalt oligi nälg oli, oli vaja toitu kasvatada, et siis seda päris pikalt naeruvääristati. Õnneks nüüd on see jõudnud hoopis pendel. Pigem jah ja huvitavat naeruvääristati, sest tegelikult objektiivselt võttes selle on tohutult hüvesid ja väga vähe miinuseid, kas ja kas üldse ei olegi? Tegelikult aianduses. Lillede ja loodusega tegelemine ju lihtsalt mõjub inimesele tohutu stressi maandavalt ja mul tuleb meelde, paar aastat tagasi ma nägin Viinis olid ka sellistes noh, nii-öelda linna või parkides täiesti olemas oma kohad, kus olid labidad ja asjad ja öeldi, et käed külge, et kui soovite, siis pügagisesin hekke ja tehke, et ma küll ei kujuta ette, kui, kui edukalt läbi viidi, et kas need pargid hakkasid väga kaootiliselt selle peale välja nägema. Ei, see jäi, see kõik on väga äge, liinis on, on, viin on erakordselt eesrindlik oma sellise rohejust nagu toidu tootmine linnas on neil ütleme üheks selliseks linna linnavalitsuse üheks prioriteediks ja neil on ka roheline rohelised on nii-öelda valitsuses parasjagu või seal linnavalitsuses ja ja seal on tohutult ägedaid asju, tehakse sellist linnaruum, on, on erakordselt meeldiv. Liin on kõige üllatavam linn Euroopas, nii nad ütlevad. Aga kui me siin kohe alguses ju rääkisime murelikult või sellest. Maarja, sa tõid välja, et, et lapsed ei tunne, eks ole siin nii palju linde või taimi, kui kui nad teavad nendest arvutimängudest, siis muud moodi ei muutugi, kui tulebki lihtsalt lähemale tuua kõigile terve see lootus, kas läbi aianduse läbi parkide, läbi poollooduslike koosluste niidukoosluste linnas läbi lindude pargis ja need ei ole mingid iseenesestmõistetavad asjad, mis tulevad niisama, mitte millestki sünnivad, vaid vaid neid peab teadlikult soosima ja nendele tingimusi looma vastavalt mõtlema igal võimalusel igas kohas. Jah, et näiteks Tartu jällegi kultuuripealinn kultuuripealinnaks kandideerimise pealkiri on meil Ardsusel vaibal ja seal üldse üks võtmeprojekte on meil ka põhimõtteliselt kesklinna Elurikkuse tõstmine ja parkide siis muutmine niitudeks, ühesõnaga, et poollooduslike kooslusteks ja, ja veel üks teine projekt ongi, kus koolid juurde tekitatakse siis kogukonna kasvuhooned, mis olekski selleks, et lapsed õpiksid seal ise midagi kasvatama, saaksid aru, kuidas hernekaun lahtikäiv ja tuua nad nagu tagasi sealtsamast arvutimängu juurest ära? Ja minu teada Miia-Milla muuseumil on ka vähemalt paar aastat tagasi või eelmisel aastal oli veel selline oma väike väikelinna aiake, kus, kus lapsed said ise püüda siis peenarde eest hoolitseda. Aga linnaloodus ütleme loodus kui selline on ju, nagu me siin kohe alguses rääkisime ka küllaltki metsik ikkagi ja, ja ega linnaloodusele vist ka oma negatiivsed aspektid ka olemas, nagu, nagu ma mäletan lapsepõlve naksitrallid raamatust näiteks rottide uputus või kasside uputus või aina rohkem ju Londoni suur probleem on ju rebased, kes, kes võivad ju ka haigusi levitada ja nii edasi. Et kuidas, kuidas siin leida see tasakaal, et ja väga tore on tegelikult On ju näha rebast toredat loomakest üle, vilksatas, aga, aga kas see on alati väga tore? Kui nende probleemide taha vaadata, siis ikkagi on inimene see, kes selle tasakaalu seal paigast ära kõigutanud, nii seal naksitrallid, muinasjutt multifilmis kui ka kõigi nende rebastega, et et aga noh, kuna kõikides valdkondades me liigume ikkagi selle poole, et võib-olla mingeid projekte või asju ei tee ainult ühe valdkonna inimesed, vaid väga paljude erialade inimesed koos, sest seesama linnaplaneerimine peab ka käima koos maavärinaga. Ehk siis bioloogidega hästi, paljude erialade inimesed teevad koostööd, siis igaüks teab ühte asja ja, või noh ja sealt sünnib see sünergia ja siis on see linn öelda õige. See on tõsi ja, ja muidugi ei maksa heituda, et loodusega on seotud erinevaid ebameeldivusi, kasvõi see lehed kukuvad sügisel maha ja muutuvad libedaks, inimesed kukuvad ümber ja ja tõepoolest on on palju ebameeldivat, mis, mis võib inimestel loodusega kaasneda ja kaasnebki puugid näiteks või putukate üldiselt on paljudele vastumeelsed, aga, aga jah, ega seal on selline see tasakaalupunkt, noh, kui me kindlasti oleme nüüdseks juba vist kõik teadlikud ka sellisest ülemaailmsest Elurikkuse kriisist, siis, siis vahetevahel peame lihtsalt mõtlema, et kui, kui, kui suur hindan meie mõningasele ebameeldivus seal ja kui suur hind on sellel sellel hüvel või sellel plussil, mis, mille, mille me saavutame, et kus see tasakaalupunkt seal on. Täpselt, ja ma tahtsin kommentaariks langevate lehtede ebameeldivuse öelda, et märksa ebameeldiv Nad on lehepuhurid hädamehed ära keelata. Et jätaks need kuidagi sellest nii-öelda linnaloodusega kaasas käivatest ebameeldivuste eest ära. Aga kahjuks meie saateaeg hakkab läbi saama, kuigi mulle tundub, et me võiksime siin veel väga väga palju rääkida selsamal teemal. Teema on ju väga huvitav ja otseselt puudutav. Aga Peame siiski lõpetama ja, ja paluksin sinul Aveliina kommenteerida ka seda laulu, mis nüüd saadet lõpetama ajab, et sa valisid välja Jetro talli esitatava loo Songs from the wood ehk siis laulud metsast, miks sa selle valisid? Ma ei tea, minule seostub see laul sellise vastoraalse idülli ka, ütleme, mis, mis tegelikult Euroopas on, on seotud suure osa elurikkusega ka. Ja, ja sobib just illustreerima seda, et tegelikult me peame, ütleme vaatama, hakkame vaatama oma ümbrust sellise pilguga, et kuidas meil oleks rohkem seda, millest nad laulavad linde metsast põld põllult aasalt ja, ja kuidas see meie enesetunde paremaks. Ja just, et selliste natuke rohkem pastoraalsuste, meie natuke mõtteviisi muutust, et me seostasime seda ka linnaruumiga, et seda on vanast vaja. Kohe hakkame kuulama, kuulama seda lugu, aga enne veel tahaksin öelda, et täna praegu oli meil siis eetris selle hooaja viimane vasarasaade. Me läheme nüüd suvepuhkusele ja sel puhul ma mõtlesin, et ma loen etega ühe Mehis Heinsaare luuletuse. Mehis Heinsaar on oma loomingus väga kenasti kujutanud muuhulgas minu meelest ka linnaloodust, kõik võimalik aeduja taga hoove ja, ja, ja metsikuid kihmikuid. Ja see luuletus kõlab nii. Siin poolust, paar vanu kingi, kütmata tuba, maksmata arved, Igi, talvine väsimus, seal poolust, varasuvine maantee teeservas õitsemas härghein ja nad ülal taevas paar heledat pilve. Taamal sinine sinine mets. Mina olin Maarja Vaino, minuga olid stuudios bioloog ja looduskaitseteadlane Aveliina Helm ja maastikuarhitekt Karin Bachmann. Saadet jääb lõpetama Tšetro tallilugu Songs from the wood ja soovin teile kõigile ilusat suve. Vikerraadio.