Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, tere Tarmo. Ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur, Elle-Mari Talivee. Tere Illimari. Tere ja hakkame rääkimagi. Täna teadlaste ööl toimuvast eksperimendist toimub Teaduste Akadeemia majas. Aga enne seda katsume nüüd tasa teha kogu selle aja kui suve jooksul ja siin sügisestel esimestes saadetes on jäänud tutvustamata kultuuriajakirjandus ja, ja annan teile väikese ülevaate sellest, mis on näiteks värskes tohi, isegi mitte nüüd nii värskes, aga suhteliselt värskes septembrikuu Loomingus ilmunud. Et sealt võib siis leida terve hulga heade luuletajate luulet, näiteks Lauri Sommer ja Asko Künnap Doris Kareva, samuti põnevat lugemist kirjanduse kohta, näiteks luule Epner, kirjutab Reinsalu, rist natuke unustatud, aga väga heast autorist. Ja Toomas Kall on üks autoritest, keda tasub kindlasti alati lugeda. Ja väga mõtlemapanev on ka Martin Ehala-sse Eesti keskus ja perifeeria. Ja teine teine kultuuriajakiri, mida soovitan väga lugeda, on keel ja kirjandus, millel on ilmunud siis topeltnumber ja see kannab pealkirja tõde ja tõed humanitaarias. Ja, ja kõik, keda siis huvitab humanitaaria roll tänapäeva maailmas võiks siis samuti natukene selle ajakirja numbriga tutvuda. Siin on ka siis terve plejaad väga-väga huvitavaid autoreid, kes siis sõna võtavad, nii et ma ei hakka neid kogu seda sisu kirja ette lugema, et pigem pigem soovitan kõigil siis kuskilt ajalehe või ajalehekioski, et enam ei ole, aga, aga kuskilt ajaleheletilt siis ajakiri leida. Aga ilmunud on täna reedel ka õpetajate leht, millest võib-olla kõige olulisema ja positiivse uudisena võib välja tuua selle, et et siin on pikk artikkel Sirje Pärismaa sulest, mis ütleb meile, et huvi, õpetajaamet võeti vastu, on tasapisi tõusuteel. Et see on midagi mingisugunegi, niisugune uudis, mida oleme juba ammu lootnud kuulda, sellepärast et õpetajate puudusest on räägitud ju aastaid ja ja et on, on see huvi ikkagi veel liiga väike, et see huvi peaks teadaolevalt veelgi suurenema, nii et loodame, et et trend jätkub siis pikemalt. Ja kui võtta käsile tänane sirp, siis oli mul väga suur rõõm avastada, et sirp on paljuski võtnud samasuguse teema nagu meie siin täna saates, et samuti on päris pikk põhjalik intervjuu viie inimesega teemal, kuidas joonistada putru ja, ja see on siis lasteraamatu ja ka täiskasvanud raamatuillustratsiooni vahekorrast. Pilleri Narnia Reet Varblane räägivad siis Regina lukk, toompere Ulla Saare, Indrek Kofi ja Triin Soone ka sellest, et mida tähendab illustratsioon kas see on ainult lasteraamatuga seotud asi, miks võiks ka täiskasvanute raamatuid illustreerida. Ja, ja samuti on siis pikemalt juttu siin kirjanik Edgar Part, Edgar Valter-ist ja väga tore oli avastada kasid sirbi lõpupoolelt teaduse rubriigist ka meie tänase saate külalise, Tarmo Soomere väga-väga huvitav artikkel, kell kolme minuti pikkune igavik ja selle artikli juurde me kindlasti tuleme, aga tagasi oma tänase saate jooksul. Ja enne kui me läheme oma oma põhiteema juurde hakkamegi rääkima teadusest ja teadlaste ööst ja sellest samast tekstist visuaalsusest. Kultuuriajakirjanduse teema võiks lõpetada hoopis väikeste kultuuris soovitustega, et, et kui nüüd kui nüüd inimestele öelda, et kui nad on lehed ja ajakirjad läbi lugenud, et millist kultuurielamust näiteks teie neile soovitate, et nad võiksid veel näha, teha, kuulda, lugeda. Et minul oleks tänase teadlaste ööd temaatikaga seoses üks hästi tore raamatu soovitus, et mind on mitu nädalat lummanud Andrus Kivirähki värske romaan, sinine sarvedega loom, juba pealkiri on väga paljutõotav ja see kõneleb kunstnik Oskar kallisest. Ja ühtpidi see siis tõepoolest visualiseerib Kallise töid, aga visualiseerib ka neid kallised öödel kujutatud isikuid eeposest Kalevipoeg enamasti. Ja lisaks 20. sajandi alguse Tallinna väga huvitavalt. Nii et minul oli see raamat tükk aega igal pool kaasas ja ma lugesin seda järjest. Et täna lubati tegeleda sisuturundusega, siis ma juhiksin tähelepanu sellele või nendele, kes on Küba kultuuriajakirjad läbi lugenud, et väga tõenäoliselt on üks siiski lugemata reisiajakiri son Von Krahli teatri reisiajakiri mis antakse kaasa etendusele. Jaik. Selle etenduse taga oli teadaolevalt esmakordne üritus, kui akadeemikud kaasati Trisse elavatena ja kohapeal sündinud kommentaaridega, mida pärast Peeter Jalakas nimetas lõpuni jättideks. Et 12 loengupikkuse sarja 12 lõpuni neti tasapisi kasvasid ajas ja ruumis täitsid mõnede ajalehtede ja kuukirjade leheküljed. Ja nüüd on siis vallutanud Von Krahli teatri trireisiajakirja leheküljed alates 10.-st, aga kui kaugele seda mõjutle? Ja kui nüüd keegi tahaks selle endale hankida, siis ta leiab selle. Siis tuleb ära kannatada viis tundi aiti etendust. Selge selline viietunnine soovitus siis kõigile huvilistele minna jäiki etendust kuulama, aga meie läheme kohe edasi, saate põhiteemaga, vasar. Jätkame kultuurisaatega, vasar, mina olen Maarja Vaino ja olen täna saatekülalisteks kutsunud Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteaduri, Elle-Mari Talivee ja põhjus, selleks on teadlaste öö, mis on käinud juba nädala, võib-olla isegi natukene rohkem kui nädala. Ja neid sündmusi, mis teadlaste ööl toimub, on lihtsalt niivõrd palju, et ma isegi ka printisin küll endale välja, aga ei hakka soovitusi otseselt jagama. Ma arvan, et kõik leiavad endale midagi põnevat, kui nad lähevad teadlaste kodulehele. Nädalavahetusel on veel terve hulk sündmusi tulemas ja üks nendest sündmustest toimub täna õhtul Teaduste Akadeemia majas ja, ja sellest me hakkamegi rääkima, sellepärast et tundus olevat ikkagi nagu päris huvitav ja teistsugune teaduslik eksperiment. Aga võib-olla enne seda, kui konkreetsemalt eksperimendi juurde minna räägiks õige pisut taustaks taustast, et kuidas, kuidas üldse teadlaste kogukond siis võib öelda või, või Teaduste Akadeemia suhtub teadlaste öösse ja kui palju seal on olnud sellist varasemat koostööd, et teatrilavale jõudsid akadeemikud alles hiljuti, et kui palju nad teadlaste ööl on varem jõudnud. No need teadlased, kes töötavad kella üheksast viieni, neid ei märgata, ei teadusmaastikule ka ühiskonnas üldjuhul et kiputakse ikka märkama neid, kes töötavad kauem ja kõige tähtsamad on need siis, kes töötavad erinevalt tavainimesest ehk öösiti, sellest tõenäoliselt ka see mõte, teadlaste öö. Et need kõige vingemad asjad tulevad paljudele, mitte kõigile, aga paljudele meelde pärast ametlikku päevade lõppemist et teaduse ööl teadlaste ööl on ka väga selge teadusmaastikul kui terviku jaoks. Et teadus on ju osa ühiskonnast ja seal loogile kesk oleks siis ju ühiskonna melu keskel. Kuigi me tahaksime olla päris keskpunktis ja me saame aru, et, et see on nagu liiga palju tahetud. Aga noh, ütleme siis, et, et kindlasti mitte eraldatuna ja eriti kindlasti mitte eraldatuna arrogantsus ja müüri taha tarkusel, kui sellest ei saa osa teised on ju väga vähe mõtet, et see nagu prohvet, kas tead, aga ei räägi. Ja kui ta räägib, siis on need ajad on möödas, kui ühiskond oli kui loengu auditoorium raskel pärastsõjaaegsel ajal. Kelle sa öelda, et olge vait ja kuulake, mina tean, teie ei tea, saate hea hind ja ainult siis, kui te räägite mul eksamil täpselt seda juttu, mida mina teile rääkisin. Kuulajaskond, kellega me räägime, olgu see teadus, olgu need isad-emad, poliitikud või kes iganes sa kuuludes, kuulajaskond ei ole enam ei amorfne ega passiivne. Et need, kellega me räägime, on ju mingis, mingis mõttes, mingis teises mõttes väga targad, reageerivad jutu peale. Reageerivad nad ju lähtuvalt oma arusaamadest, mitte meie arusaamadest. Seetõttu on selle kõrval, mida me räägime, järjest suurem roll sellel kuidas me jutu interpreteeritakse kuulajaskonnale omad arvamused ja huvid, elust, eelistused, väärtused ja ärme unustame ka emotsioone, et ta tahab hirmsatsionaalsed olla. Aga mu elu suurimaid otsuse me teeme üldiselt ikka emotsioonide baasil nagu näiteks endale partneri valikkogu eluks. Ja kuulajaskonna reaktsioon ei ole ammu enam lihtsalt omandamine või arusaamine, et et kuulajaskond ju on ju aktiivne, reskond energiat täis. Ja, ja mida me näeme, vallandan oma informatsiooniga sageli mingi protsessi, mis hakkab oma elu elama. Ta mõte neist ja, ja meie tahtmistest. Nii et see ei ole enam mitte pinnas või helisummutaja või svamm, mis, mis absorbeerida, pigem võiks seda võrrelda veepinnana patsutame läherlikuma laine, kuskilt peegeldub kuskil võimend kuskilt võtta gaasi. Ja veel hullem, et see on ju keskkond, kus on olemas hästi palju energiat. Praegu räägime lima protestist noortest inimeste ammendamatud energiat täis. Ja siis oli selle signaali võrdkujuks ju Eestis kulutuli mis paar korda aastas käia eri suundades, sõltuvalt sellest, kus energiat pannakse järgus sütik on Austraalias võsatulekahju. Ja, ja kui me räägime nüüd ühe või kahe inimesega meist põlv kaks nooremat, siis on pigem õige vastandusiil. Kas mitte ei ütle serviti servid vetortab, kui ei meeldi. Mis on õnnetus, õnnetus on see, et aktiivsete keskkondade teooria, keskkond, kus on võimalik sütikuga midagi põlema panna ja mis siis oma elu elama hakkab selle teooriaga praktika ei ole väga kaugele arenenud, kuigi son kiiresti arenemas. Ja selle nähtuse taga on ju suhteliselt lihtsad muutused ühiskonnas. Et inimeste arvamust ja arusaamiste spekter on äärmiselt lai. Minevikus oli ju teatava osana nimetamise eliidiks kelleks iganes teatav osa arvamus üle võimendatud respekti teise otsa esindajad ei pääsenud üldse millelegi kellelegi. Ei kas selle taga on oli mingi muu mingi filter, kas hariduse kättesaadavuse meediaruumi piiratus on teine küsimus. Aga nüüd on saanud üks lihtne mõte, teise tähendused, igaüks loeb ei loe enam raamatut, vaid tema arvamus loeb. Ja nii lihtne see ongi, et seda me näeme ju probleemide kui agressiivse vähemuse näol, mis suudab kallutada aju suurte inimrühmade arvamuste summat. Ja, ja see hakkab toimima otsekohe, kui säilitab meie rahvatarkus, et targem annab järele. Et see on just see koht, kus on tarkadel nüüd tõeline väljakutse. Me ei saa võidelda otseselt rumaluse või meemidega, aga targem ei tohi enam järele anda ja tuleb võidelda ruumi eest, kus tarkus saaks levida. Nii et teadlaste öö on kahtlemata üks selline ruum, kus natukene saab teaduspõhisust ja teadlaste niisugusi argumente levitada võitlusruumi eest. Nii, aga kui me nüüd hakkame rääkima konkreetsemalt, mis siis hakkab toimuma täna õhtul Teaduste Akadeemia majas? Selle on välja mõelnud Elle-Mari Talivee ja võib-olla pisut valgustatud kuulajaid. Jah, mis, mis on venelased natuke kaugemalt alustama, et minu kogemus teadlaste kaaskorraldamisest on siis eelmisest aastast, kui me tegime Underi ja Tuglase muuseumis sellise hästi pisikese kirjandusliku katsetuse, et võtsime Marie Underi luuletuse valge lind ja lasime kunstnik. Tegelikult küll õpetajal, aga väga hästi joonistada oskaval Erki linnul joonistada siis. Neid asju, mis inimesed seda ballaadi lugedes talle ette ütlesid, tuli väga huvitav pilt, tuli väga tuline diskussioon, et mis seal pildi peal peaks olema, mismoodi mingi asi välja peaks nägema. Tekkis mul mõte, et tahaksin, et rohkemad inimesed saaksid sellest osa ja mõtlesin tükk aega, kuidas seda saaks kujutada, nii et et kujunekski, selline tõeline Mitmekihiline katse, et oleks tekst, oleks joonistus, oleks arutelu selle üle. Ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskus on Teaduste Akadeemia selline armas haige humanitaarne osa ja Teaduste Akadeemia suhtes väga soojalt sellesse, et me näeme seda katset tegema siis Ungern-Sternbergi paleesse. Ja mis meil nüüd siis plaanis täna õhtul kell seitse on, et alustame teoreetiliselt, Berliini Humboldti ülikooli järeldoktor Jaan Aru ajuteadlane räägib sellest, kuidas üldse mingi asi ajus seoseid tekitab. Ta natuke keskendub ka sellele, just et milliseid seoseid kirjandustekst tekitada voib. Siis kirjandusteadlane Jaan Undusk tutvustab kaht Friedebert Tuglase novelli ja liivakunstnik Madli luuke jutustab need lood omakorda liivakunsti kaudu. Jaan Undusk saab veel võimaluse neid uuesti tõlgendada selles mõttes, et kasvõi öelda, et kas see, mida liivakunstnik tegi vastav tema ettekujutusele. Ja siis muidugi ootame kommentaare Tarmo Soomerelt ja publikult. Ja sellele siis järgneb nüüd juba kolme minuti teaduse kogumiku esitlus ja ekskursioon krahvi palees. No tundub, et tuleb ikkagi päris huvitav ja sisukas, sisukas õhtupoolik ja. Miks mind kuidagi ka eriti see konkreetne teadlastöö sündmus köitis, oli see, et kui vaadata aga need teadlastöö tõesti tohutult paljusid sündmusi, siis valdavalt ikkagi ma arvan, et suurem osa inimesi, kui öeldakse, teadlaste ööteaduslikke eksperimente, ikkagi kujutad ette seda katseklaasi, kust tuleb tossu välja või midagi sarnast, et ikkagi see Ahhaa, teadusteater ja, ja kõik need asjad seostuvad inimestele ennekõike teadusega ja võib olla äärmisel juhul nad kujutavad veel ette seda laboratooriumit nende hiirtega või või siis mõnda muud niisugust pipettidega, tegelast, kes teeb seda päris teadust ja, ja ega humanitaarteadusi pole ju õieti kunagi väga kõvade teadustena võetud. Ja, ja see, mis täna õhtul toimuma hakkab, on, on minu meelest just selle poolest huvitav, et mõnes mõttes hakatakse juurima protsesse, mille kohta teatakse ju ma ei tea, mulle, vahel tundub, et inimajus või inimhinges toimuva kohta teatakse vähemgi kui, kui kuskil kosmoses toimuva kohta. Et Tarmo Soomere äkki äkki võiks natuke kommenteerida seda, et kuidas ikkagi see humanitaarteadus nüüd siis näib, et, et kas see, mis täna õhtul toimuma hakkab, on teaduslik katse. Jah, et ka silma hakkaksin kaugemalt pihta. Et see, kuidas me käsitleme teadust oma teadvuses on ju suurelt jaolt keeleruumi küsimus ja, ja keele kasutamisega või siis ka selle keeleruumis paiknemisega seonduvate kategooriad, kaudne mõju ja kaudne mõnuga nende teadvusele lisandub mõne valdkonna esindajate arrogantsus. Näiteks kuulus füüsik lehvlanud au ju venekeelse venekeelse sõnademängu kaudu, et on olemas just Islane nõugi nii seest eestlane ja Naugi. Et see sõnademäng mängib ju selle peale, et loomulik või looduslik on esituvad esitatavad vene keeles sama sõnaga. Et seal siis on olemas eestile tõlkes nagu loomulikult teadused ja ebaloomulik teadused. Ega ta seda halvasti mõelnud naljana, see oli, oli juba tol ajal, aga ta on saanud teise, teise tähenduse praeguses meie keeleruumis. Üleminek inglise sajanssi peale on toonud just selle eristuse inglise keeles sajans tähendabki kitsalt loodus- või reaalteadusi. Ja kui tahta ülejäänud härra haarata, siis tuleb siinkohal lisada siis siis mäleti, sans Science'is oma humaniora ja sotsiaal ja me oleme ju pikemas perspektiivis saksa keeleruumist, et seetõttu see eristus tundub väga naljakana saksa Wissam, Soft haarab tehniliselt kõiki teadlasi teadusi aga siiski küllalt sageli rõhutatakse eraldi kaiste sisendšaht siis just nimelt humaniora sotsiaalia tähenduses. Ilmselt ka saksa keeleruumis ei ole see Teaduse tähendus nimega ühine. Et eesti sõna- teadusmääratlusele kõige lähemal, siis prantsuse saans ma loodetavasti solvanud prantsuse selle selle vale hääldamisega aga sinna alla mahuvad kõik teadused. Ja kui lähen veidi kaugemale üle lombi siis Ameerika Ühendriikides on teaduste akadeemiate konsortsiumis kolm akadeemiat. Ükson klassika, Teaduste Akadeemia, mis haarab humaniora, sotsiaaliat ja seal kõrval on kaks sama võimsat üks on Tervise Teaduste Akadeemia Diena tehnikateaduste akadeemia. Nii et kultuuri ja väärtusruum on, on see, milles me elame ja mida me nagu nagunii väga endale ei teadvusta. Aga mis on nüüd toimunud jälle lihkena teaduse käsitluses ja jaga teaduse paradigmas kui sellises et kauges minevikus oli tavaline paradigma, et teadlased on, on üks pool ja teine pool on subjekt, mida uurida, takse ja olgu see siis kvant või aatom või molekul või, või mis iganes. Aga mingi teine asi, mis, millel, millesse teadlane suhtuvad täiesti emotsioonitult ja iseennast, ei tohi sinna rohkem sisse panna kui nüüd oma entusiasmi vaimujõudu. Aga meie kaasaja probleemid on teistsugused, et praegusaja probleemide puhul lülitatakse nurjatud probleemideks. Meie oleme ju osa probleemist. Et need on siis tagasisidega protsessid, vaadeldes sotsiaalseid, humanitaarteadusi küsimusi, me tahame, vaadeldi iseennast, aga peegel on alati ähmane, ennast lahti lõigata, natuke valus. On inimesi, kes suudavad tuhandelise pimesoole operatsiooni, need on hästi vähe. Sündinud põhiliselt Antarktikas siiamaani. Et meie oleme jah, osa probleemist, probleemiallikad ja selle nii-öelda jõudmine ka teadlaste teadvusesse ja veel vähem ühiskonna teadvusesse võtab aega. Ja no humanitaarteadlastena meie lihtsalt tõenäoliselt oleme nagu kuidagi sageli tajunud seda, et väga keeruline on, on tõesti näidata ette selliseid mõõdetavaid tulemusi ja samas nagu see kõik nii-öelda käib ikkagi numbrite ja mõõtmiste põhiselt, sageli aga Elle-Mari, kas, kas üks põhjus just ka see neuroteadus mõnes mõttes Jaan Aru kaudu kaasata oli, oli ka natuke selle taustaga, näitame, et seal seal nagu humanitaarteadustes on ka tegelikult võimalik midagi mingeid füüsilisi protsesse kujutada. Jah, mul on juba siin küsitud, et kas Jaan Aru on näiteks kuidas sa ütlesidki, kõva teaduse esindaja või pehme siis ma jäin nagu nõutuks, sest kognitiivne psühholoogia ja ma täpselt tegelikult ei tea, kuidas. Neid seoste tekkimist ajus mõõdetakse, et ta natuke sellest räägib. Noh, ühesõnaga jäingi kohe jänni, selle vastusega siin öelda, et see on täpselt piiriala, katab mõlemat. Aga ma pean nentima, et seda ma olen küll kogenud, et humanitaarjat reaalteaduste sõnavara kaudu reklaamida on kergem. Kas või see tänane mõte, et eksperiment või katse, ehkki me teeme ju täiesti reaalse katse, katse on ju see, mille tulemust meetreid jah, et võib-olla liivakunstniku ja Jaan Unduski arutlused on täpselt ühtemoodi, et siis noh, siiski me oleme siis tõestanud, et mingid asjad ongi sarnased. Teistpidi mul tuli just meelde eile, kui ma avastasin, mis aastal on Teaduste Akadeemia maja valmis saanud ehk siis 1868, et sel aastal avalduse inglise kirjaniku Wilkid Collins romaani kuukivi, see on üks hästi tore kriminaalromaan, mis on kaude tegelikult meie praeguste armastatud kriminaalromaanide kõigi ütleme, et alustekst. Ja seal on selline kuritegu, mille inimene sooritab narkootilisest transis, sead teevad korduskatse, et teada saada, kas oli nii ja tal on üks vanadaam, kes kaasatakse, kuna ta peab olema seltsidaamiks. Ja siis talle öeldakse, et see on katse, tuleb plahvatus, et ta eemale hoiaks. Et ühesõnaga, see katsega seotud ootus on just nimelt see ja kõige lõpuks toimub plahvatus, et seda ma võin tegelikult garanteerida vist täna, et plahvatust siiski ei tule. Ja ma mõtlesin, et sa garanteeritud plahvatus tuleb. Aga meie saateaeg on tegelikult jõudnud sellesse kohta, kui me võiksime vahepeale kuulata ka natukene muusikat. Ja Elle-Mari, sina valisid välja Urmas Alendri loo, kuidas joonistada kurbust, et tahate seda kommenteerida? Ma tahaks nii palju öelda, et see on jällegi ju katse kujutada asja, mida me võib-olla reaalselt ei kohe nagu vaimusilma ettesõidule, et mulle muidu meeldib väga Urmas Alenderi kuulata ja need on Juhan Smuuli sõnad ja tegelikult ka neid sõnu tähelepanelikult kuulata, siis see tulemus isegi seal on minu jaoks natuke ootamatult hirmutavaid. Kuidas ta seda kurbust kujutab? Kuulame? Ma ei saa Joonistan ei käega, jääb. Ja mille küljes? Panin ta, miks, näe, põrsake oma nina, aga miin saini. Ja meesiks. Raam. Kaks suuremat paati ja tröösti Ivar Väigest kaameli palede. Joonistan kerge ja kiire vagid ja triipu kabiini balanss. Mul. Endal. On ka see, et ma Ei taha? Tarina anda ja. Räägib. Ja ma. Tuleks teema Need reeglid aasta ja me ja meil leib. Ei. Ta. Maas. Tuuma. Ennast joonistan ainult silma ja silma. Ja. Ma. Ju. Aga kurvus joonistaks? Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee. Ja saate esimeses pooles rääkisime natukene teadlaste ööst, et teaduse olukorrast tänapäeva maailmas laiemalt ja samuti sellest, et täna õhtul toimub siis teadlaste öö festivali raames üks niisugune huvitav eksperiment, kus kõlab tekst. Mida kuulab kunstnik, kes hakkab seda kujutama liivajoonisena? Seda kommenteerib Tarmo Soomere ja ja omakorda sellele annab siis nii-öelda tausta oma loenguga Jaan Aru, kes räägib siis sellest, kuidas üldse ajus vähemalt nii palju, kui me teame, toimuvad siis need protsessid, et me hakkame midagi ette kujutama. Ja, ja võib-olla see oligi üks asi, mis, mis minu tähelepanu köitis selle eksperimendi juures, sellepärast et eesti keeles on ju niisugune tore, tore sõna nagu vaimusilm. Ja kui me midagi loeme või kuuleme, et siis me ju väga tõenäoliselt kujutamised asja vaimusilmas, et isegi vist keeleteadlased on selgeks teinud, et eestlased ka mõtlevad väga visuaalselt, et nad, kui nad midagi mõtlevad, siis nad peavad nagu seda endale sõna otseses mõttes ette kujutama, et seda mõtet justkui endale paremini teadvustada. Ja Elle-Mari, kas sa oskad öelda juba natukene ette, et, et mida, mida Jaan Aru siis meile täna õhtul seal rääkida võib või et kuidas üldse siis seda teksti ja visuaalsuse suhet kirjeldada, et nad mõlemad, ka tekst on ju alguses nähtamatu, ta tekib inimese ajus ainult ühel juhul ta saab sõnade kuju ja, ja sellest sellest tulenevalt siis sellise narratiivse kuju, aga teisel kujul ta saab siis pildi, pildilise kuju. Jah, ma pean tunnistama, et mul on siin teatav eduseis, kuna Jaan Aru ei saa ise kohale tulla, siis me kuuleme tegelikult seal tema loengut mis on salvestatud ja seda omakorda liivakunstnikel, illustreerib. Et aga ma arvan, et ma võin natuke paljastada. Jaan Aru räägib sellest, kuidas ajus seosed tekivad ja kuidas lood ja kogemused tekitavad uusi seoseid ja seepärast on lugude rääkimine väga oluline, aga teistpidi on muidugi oluline see, et nende lugude juurde tekiks siis kogemused, et mingit asja saaks ette kujutada. Ja mis mind väga intrigeeriv ütles, ta ütles, et mõned inimesed näevad kujutluspilte, aga teised tegelikult ei näe, aga see mitte kuidagi ei sega nende toimimist. Ma küsin kohe vahele vabandust, et kas see kuidagi on seotud sellega, millised ajupoolkera inimene rohkem kasutab? Vot sellele küsimusele ma ei oska vastata, et ma teadsin, et seda küsida, seepärast ma guugeldasin, et mismoodi seda aju poolkerade tasakaalu nagu enda jaoks iseloomustada ja ma leidsin, et ideaalis peaks olema enam-vähem tasakaalustatud ja hakkasin täitma Kösti testi, kus oli küsimusi ja ja noh, muidugi soovi korral saab selle tasakaalu viia. Tema nii selles loengus ei ütle, aga see on muidugi selline natukene teisel teemal loeng. Küll ta nagu räägib sellest, kuidas mingist pildist igal inimesel tekivad erinevad seosed ja erinevad kujutluspildid, et üks asi, mis oli väga huvitav või mis kirjandusteadlase jaoks on kahtlemata väga huvitav, on just see, et kuidas ta rõhutas, et ikka iga kirjandusteksti või inimene iga inimene tajub erinevalt ja võib-olla see on just see põhjus, miks meil on huvitav lugeda erinevaid kirjandusarvustusi, et kokku tuleb selline tervik nagu väga mitmetest kujutluspiltidest ja arvamustest. Et ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei ole enda kohta väga kindel, kas ma näen väga selgelt mingit pilti, kui keegi midagi räägib või on see kuidagi nagu selline ikkagi visualiseerima asi. Küll ma oskan teistpidi öelda, et kujutada ette mees, keda ma trollis näen, on vanaks jäänud Tartonian või ütleme sedapidi jah, aga et kui ma loen, kas mul tekib väga konkreetne pilt selles, ma ei ole enda puhul kindel. Jaan Aru ütles, et see on täiesti normaalne seisund, et inimeste lugude jutustamine on ka väga erinev. Ma see on nüüd minu lisa kommentaar, et ma arvangi, et et ei ole ju tingimata alati lugemine, vaid on ka näiteks tantsimine või muusika, mis lugusid tekitab ja mille kaudu inimesed oma lugusid üldse peas kujundavad. Ja no tegelikult see Kujutamine on kindlasti ühelt poolt inimesedki erinev, aga teisest küljest ju ka väga otseselt seotud sellise ma arvan, et üsna inimesele eripärase nähtusega nagu kujutlusvõime ja, ja mida vähem tõesti luuakse, loetakse raamatuid või, või tegeletakse nii-öelda kaunite kunstidega, seda vähem võiks ju eeldada, et inimestele ka seda kujutlusvõimet tänapäeval tekib. Kuidas on Tarmo Soomere, et kui oluline on kujutlusvõime teaduses tegelikult, et ühest küljest ja ta annab meile võib-olla midagi juurde, kui me lastena mängime või tõesti sõidame trollis, et on põnevam sõita, et vaadata, mis need inimesed kõik võiksid olla seal ümberringi luua selliseid lugusid, aga, aga kas võib öelda, et ka teadusmõnes mõttes on ikkagi väga sõltuv inimese kujutlusvõimest? Et see, mis ja kuidas toimub, meie aju sees on ju täiesti fantastiline. Sellesse on praegu hakatud õige natukene natukene vaatama seal umbes nii nagu nagu natukene nagu teki serva paotatud. Asjad, mis on teada saadud küll mitte inimese, vaid näiteks hiirte kohta on täiesti uskumatud, et hiirte ja tõenäosusega meie ajus on peidus täiuslik GPS-i süsteem. Võimet, võimet, kus määrata oma asukohtadest pimedas ruumis mõne sentimeetri täpsusega. Aga see sünnipäev siis, kui ruum on nurgeline. Sedasi on ümmarguse ruumis. Sellest saadi natuke 10 aastat tagasi Nobeli preemia. Meil on hästi palju meeli ja asjad noh vähemalt viis asjad toimivad hästi ju siis, kui tervik on suurem kui liidetavate summa puidu nagu asjatult, raha ja ressurssi raisatud. Tõelise maitsenaudingu loeme Gastrofüüsikat saame ju mitte ainult toidust enesest, vaid tema lõhnast asetusest, Darlil taldrikul, õhkkonnast, situatsioonist, kus me oleme heast muusikast ümber. Kõik need kompaniid annavad juurde. Ja lõpuks selgub, et eriti head toitu süüakse vähem mis on kliimamuutuste kontekstis võrdlemisi oluline. Kui me räägime teadusest, sest teaduse kvintessents on ju uute ja oluliste asjade teadasaamine see põhimõtteliselt tähendab raamidest väljamõtlemist ja millegi vähemalt teispool sõnastamist. Et kuidas seda arendada, natuke teavad ka psühholoogid, kuidas seda teistele edasi anda, meie kaasteele nendel tulvil on rõhutanud, et vähemalt kuus korda talle rääkida eri vormides, et sõnum kohale jõuaks, ütleme, aju iseärasus. Kantifitseerituna. Aga kuidas tõsised tipud oma tipuni jõudnud? Tundub, et mängimise kaudu kujutlusvõimet arendatakse mängimise kaudu. Et me kõik oleme kindlasti kuulnud sõna grafeen, on see ühe aatomi paksune süsinik äärmiselt huvitavate omaduste omadustega. Selle avastasid kaks Venemaalt algsetest pärit selli Andreid. Geim ja Konstantin Novosjolov. Sellest ei ole kaua aega tagasi. Aga muide, et Andre geim on ainus inimene, kes on saanud nii Nobeli preemia kui liba-Nobeli preemia. Liba-Nobeli preemiad olid värskelt paari päeva eest ju meil siin siin olemas. See, mille eest Andrei kaim sai liba-Nobeli preemia. Tema laskis konnadel juua või süstis neile vereringesse teatavat magnetmagnetitest oma omadustega lahust panikkonnaleviteeruma magnet, vaid elavekkonna konnale sündmusest mitte midagi halba, kujutage ette, leviteeruvadkonna oleks kena eksperiment Teaduste Akadeemia saalis võib-olla järgmisel aastal sellest väidama liba-Nobeli preemia. Ja ta ise on öelda, et ta hindab seda liba-Nobeli preemiat täpselt sama kõrgelt, sest et ka see on loomingulisuse väljendus. Aga nüüd selle selle olulise sisendi juurde, et nemad oma laboris raudselt iga nädal pool päeva tegelevad mängimisega leiutamisega, viskavad oma valemeid ja paberid ja arvutit kõrvale ja püüavad midagi pinget kätte saada. Nii saad, said ka grafeeniga, et nii-öelda kleep püüdes kleepida tavalist kleeplinti, seda McAivari teipi grafiidi peale ja said grafeeni. Oma sirbis ilmunud artiklis või sõnavõtus tsiteerita kahte kahte autorit. Üks nendest Petrus tiinov, kes on öelnud, tsiteerin. Kunagi oli meil küsimusi, millele puudusid vastused. Nüüd on meil arvuti ja internet, mis annavad lõputult vastuseid küsimustele, mida me küsida ei oska. Ja ühtlasi ka ta on tsiteeritud siinsamas kohe Pablo Picasso. Kes ütles, et arvutid on kasutud, nad saavad sulle andavaid vastuseid. Kui me nüüd väga kiiresti spekuleerime, kas see, et lapsed istuvad nüüd nutitelefonis liiga palju, võib nende kujutlusvõimet pärssida? Kui ma tohin avaldada saladused, siis Jaan Aru tahaks saavutada, et üldse ei tohiks lasteaia nutitelefone pihku anda, sest nad saavad liiga palju vastuseid. Nad kaotavad osaliselt võime, võime küsida küsimusi. Jälle uudishimulikud ja uudishimulikud. Sellega koosileb edasi see probleem, mis meie meie ümber on, ei ole ju informatsiooni puudus või kallutatus meil olemas oli libauudised kui ka päris uudised ja päris uudised on ju. Ma ütleks, et suurusjärkudes rohkem. Aga meil on raske vahet teha, kumb on kumb. Aga kuna meie saateaeg hakkab üsna varsti otsa saama, siis võib-olla tuleks veel korraks tagasi ka selle täna õhtu juurde. Et Ma saan aru, et Jaan Aru räägib ka natukene tõesti sellest, et miks ka siis kirjandus on oluline, et, et ma arvan, et see üks vastus ongi tõesti see, et ta aitab inimesel visuaalselt midagi ette kujutada, paneb selle kujutlusvõime tööle. Aga Elle-Mari? Kas Tuglas ise kirjanikuna tundub sulle selline autor, kes veel eriti paneb selle kujutlusvõime tööle, et kui visuaalse autorina ta sulle tundub? Minu meelest on Tuglas väga visuaalne autor, see saab võib-olla kuidagi alguses ja sellest, kui ta on, elab noore pagulasena Ahvenamaal ja kirjeldab seal seda ümbrust, et seal on võib-olla mingisugused juured ka selles, et enne teda on seal kunstnikud ja ta hakkabki mõtlema võib-olla visuaalsemalt kui tavaliselt, võib-olla kirjanikust, oletame. Ja võib-olla on Tuglas maailma kõige värvilisem kirjanik üks novell, mis täna õhtul tuleb arutlusele maailma lõpus, et see on näiteks just laevapoisi tulek keelelisest maailmast visuaalses täiusliku paika, kus valitseb vaikus, pilte ühesõnaga ei perboliseerita. Aga kuidas need pildid on edasi antud, see on, mõtleksin, eks. Tuglase võimsamaid tekste. Nii et soovitame siis võib-olla kultuurisoovitused küll juba kõlasid, aga igal juhul soovitame inimestel Tuglast ka uuesti lugeda, et kindlasti pole inimesed juba ammu Tuglase novelle kätte võtnud ja, ja võiks võiks siis neid endale natukene meelde tuletada, nii või teisiti, kas, kas on õhtul huvi tulla teadusliku eksperimendiga kuidagi? Seal osalema, ma saan aru, et kõik saavad osaleda selles. Põhimõtteliselt küll võivad kõik öelda, milliseid kujutluspilte, nende peadesse asi tekitas, et omaette ime natukese liivakunst, et see on ju mitte nagu staatiline, vaid ühe loo jutustamine jooksma loo jutustamine ja ka väga kaduv kunst. Jääbki ainult inimese pildi mällu jääb. Aga ma tänan teid väga tulemast täna siin rääkimas ka natukene sellisel tõesti abstraktselt eemale, ma loodan, et ka kuulajatel oli, oli võimalik ette kujutada siis seda, mida me siin rääkisime ja tänan siis veelkord tulemast saatesse Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadurit Elle-Mari Talivee. Ja kuna Tarmo Soomere arvas, et ta ei ei oskagi ühtegi muusikapala otseselt siia saate lõpuks soovitada siis valisin ise välja sellise loo nagu Coolpley saientist. Aga pean juba ette hoiatama, ega sellel loolist teadusega väga palju seost ei ole, aga aga saajentist või Science sõnad seal siiski kõlavad. Head kuulamist ja mina kohtun teiega kahe nädala pärast. Paaris. Vikerraadio väärt kuulamist.