Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on täna stuudios dokumentalistika õppejõud ja dokumentalist Riho Västrik. Tere, Riho. Tere ja filmikriitik ning dokumentalistika ekspert Kaarel Kuurmaa. Tere, Kaarel. Tere päevast. Ja hakkame rääkima täna dokumentaalfilmidest dokumentalistikast ja miks just dokumentalistikat või dokumentaalfilmi teemaks valida? Tõenäoliselt üheks põhjuseks kindlasti oli see, et hiljuti esilinastusid kaks värsket dokumentaalfilmi Konstantin Vassiljevist, Tõnis Mägist. Aga mulle on üldse jäänud mulje, et sel aastal on Eestis erakordselt palju dokumentaalfilme esilinastunud. Kas ma eksin, kas see on tavaline seis ja ma lihtsalt pole varem tähele pannud, et nii palju dokfilme Eestis? Tuleb ma arvan, et see on lihtsalt positiivne nähtus, mida dokumentalistikat ka žanr on, on suutnud saavutada viimastel aastatel, et neid pigem märgatakse rohkem nende kinodesse saabumist ja et ma ei ütleks, et arvuliselt neid rohkem on. Ma arvan, et see on suhteliselt samas suurusjärgus olnud viimased pea kümmekond aastat. See sõltub aastast, vahel on, 10 vahel on 20 sellist täispika dokumentaalfilmi sinna juurde veel eesti lood. Üldiselt noh, pigem ma ütleks, et see, et need on tänavu silma jäänud, on, tähendab seda, et lihtsalt k suuremat levitajad kinolevitajad on natuke julgemalt hakanud uuesti dokumentaalfilme oma kavadesse panema, et nende eelpool mainitud Tõnismäe ja Konstantin Vassiljevi dokumentaali ka on sama lugu, et need ilmselt mõni aasta tagasi oleks, sõid suhteliselt ära kadunud selles meediapildis, aga kuna mõlemat suhteliselt korralikult mõlema levi suhteliselt korralikult toetab ka näiteks Apollo kino, kes on nagu suuremalt selle ette võtnud ja, ja nüüd ka ütleme selline näiteks Apollo kino on hea näide, et ta on ülemistes kesklinnas mustamäel, et ta nagu kuidagi püüab seda pilti rikastada nendega, et nad on aru saanud, et dokumentaalfilm teeb kinos ka teatud vaatajanumbreid, et see, see võitlus on olnud üsna selline pikk tegelikult, et seda saavutada, et dokumentaalfilmid välja murda ainult sellisest kino, sõpruse, vatise, mõnest näitamisest ja mulle tundub, et see julgus on tulnud ja loomulikult nad ei, üldiselt ei too sadu tuhandeid vaatajaid, mida peaaegu tegi Ott Tänaku film, mis on omaette fenomen ja selles mõttes see on natukene, sellest võib nii-öelda eraldi rääkida, aga, aga nüüd niisugune mõni 1000 vaatajat, et toovad ka sellised filmid nagu Tõnismäel, jaa, Konstantin Vassiljev, ilm tõenäoliselt toob kinodesse, mis veel viis-kuus aastat tagasi oleks olnud ikka väga-väga hea tulemus, siis praegu on see juba noh, peaaegu et norm. No seda on rõõm kuulda, et, et selline pikaaegne töö on hakanud niisugust väga säravat vilja kandma. Aga võib-olla kuna just praegu oli ka juttu väga konkreetselt just isikutest, et võib-olla teeks ka sellise väikese selgitustöö, et, et dokumentaalfilm ei ole ju eluloofilm, et need on siiski kaks erinevat žanri või ei ole. Kommentaar film on väga laia tähendusega mõiste ja see haarab enda sisse vabal ka eluloofilm ja rabi kaasagaseid formaaditud ilme. Jaga puhtalt kunstilisi filme, et põhiline, et see on reaalsetest elusolenditest reaalsetest kohtadest ja mitte väljamõeldud sündmustest, aga ülejäänu on kõik juba see, et kuidas autor tahab teha parasjagu Aga dokumentaalfilme on ju tehtud ka isegi sellistest nagu nii-öelda teemadest, et juba mainitud Eesti lugude sarjas on minu meelest vähemalt üks lugu tehtud surmast või suhtumisest surma ja, ja vist hiljuti ka sel aastal on ilmunud dokumentaalfilm pealkirjaga matusepäevik. Et kuidas seda dokumentaalfilmi nüüd siis ikkagi defineerida? Ühe definitsiooni ma juba andsin põhimõttele suhteliselt, aga kõige esimese definitsiooni andis John kriirson. Šotlane kes lähtus flirti töödest ja, ja esimest korda, tõi kuuldavale sellise termini nagu toki mentori ja ütles, et see on tegelikkuse loominguline interpretatsioon. Ja kui võtta seda, et fla erti tehtud filmid ei olnud klassikaliselt dokumentaalfilmid mingisuguses ajas, mida noh, arvati, et see peab olema raudselt ilma lavastused asi siis see panigi nagu alguse asjale, flirti tegelikult õppis inimeste elusid tundma ja lavastas nendesamade inimestega ka tema enda arusaamise kohaselt uuesti need lood. Ja see oli selles mõttes uuenduslik, et keegi ei olnud mitte mitte midagi sellist, mitut tuntud näitlejatega varem teinud. Tuligi see termin, aga muidugi vahepeal on kõvasti vaieldud, et mis dokumentaalfilm peaks olema ja eriti just kuuekümnendatel aastatel Lääne-Euroopas vaieldi selle üle, mis on ausam. Kas see on aus, deklareerida, et dokumentaalfilmitiim on nagu kärbes seinal, kes ei sekku kuidagi asjadesse või siis on ausam kohe teatada, et see, mis teie ees ekraanil sünnib, annavad meie filmi tegemise tulemas. Ja noh, argumendid olid siis need, kes vaidlesid vastu sellele, et kärbes seinal on pädev argument, ütlesid, et nii või teisiti inimesed tegelikult näevad, et kaamera on selles ruumis või kusagil ja hakkavad käituma vastavalt sellele ja kui meie valetame vaatajatele, et nad ei ole teadlikud filmi tegemist, kõik on sündinud siin ja praegu, ilma selle filmi tegemise mõjuta siis tegelikult valetada. Aga kuhu me siis paigutame, sellisel juhul näiteks koduvideod või, või tänapäeval on kõigil inimestel need oma oma nutitelefoni, millega nad lõputult teevad, mingisuguseidki kaadreid? Ib-olla Lehtki sellele küsimusele vastama teise küsimusega, et mis siis teed tegelikult dokumentaalfilmi ja Kaarel võib siin muidugi sekundeerida ja olla mingil teisel arvamusel, aga mina olen õpetanud üliõpilastele dokumentaalfilm algab seal, kus on autori sekkumine, tuntav, et ei piisa ainult nende tingimuste täitmist, sest et on reaalsed tegelased, reaalsed kohad, reaalsed paigad nagu tänapäeval on meil väga palju valvekaameraid, hülgekaameraid, kõikvõimalikke looduskaameraid. Seal toimuv on striinitav hommikust õhtuni, et tegelikult inimesed tegelikult selles mõttes midagi pole välja mõeldud, aga ta ei ole dokumentaalfilm. Ta võib saada dokumentaalfilmiks, kui tuleb mingi inimene, lõikab sealt välja endale noh, mingis mõttes huvitavad tükid ja reastab need viisil, mis hakkavad looma teisi tähendusi. Ja ehk see on üks suur pandora laegas, loomulikult see juba see küsimus dokumentaalfilmi defineerimisest ja ja sellest on kirjutatud raamatuid HS, ehid küll ja küll, et mida rohkem ma selles maailmas olen olnud ja pidanud seda mõtestama, seda raskem on mul seda ühe lausega ütelda, et ma armunud Riho võib nõustuda, et tegelikult mingis mõttes, ega see, see ei ole kerge, sest et iga iga definitsioon tekitab mingi võimaluse seda definitsiooni rünnata ja siis peab selle definitsiooni seda pikemaks tegema ja siis ta lõpuks ei olegi enam definitsioon, vaid eituse eituse ja nii-öelda selline laveerimine kirjersonist alguse saanud dokumentalistika selline määratlus noh, siin tuleb meeles pidada seda, et Kennish on tegelikult väga tugevalt vastandus toonasele Hollywoodile ja eks see talle ei meeldinud, selline happy end. Kunstlik mannavahune, selline Hollywoodi narratiiv ja siis ta nii-öelda noh, nii-öelda väga rõhutatult vastandus millelegi teatud mõttes dokumentalistika on sündinud sellise noh, ikkagi subkultuurina ja, ja ta on minu meelest ka kahjuks selleks ka jäänud. Et läbi sellise vastanduse, et, et seal on see nii-öelda mängufilm mis on, mis loob illusiooni. Dokumentaalfilm on miski, mis loob tõde. Et see tõve ja illusiooni küsimus on olnud keskne, ma ise ei ole sellega selles mõttes päri, et minu meelest dokumentalistid loovad tegelikult illusiooni. Just nendel põhjustel, mida, mida Riho siin mainis, et tuleb lõigata, tuleb kaadreid valida, tuleb luua oma järjestuste, oma narratiivi. Aga jah, kahjuks kipub see tõe ja illusiooni küsimus väga tihti dokumentalistika niisuguse žanrimääratluse keskkeskmesse tulema üheks keskseks vähemalt mida inimesed tahavad, et kui inimene ütleb, et see film oli aus või et olid seal peategelane, oli aus, et siis on see nagu dokumentaalfilm. Et ma julgen, nagu ka selles selles pooles tegelikult kahelda, et et et siin, kas kaks jah, ülemöödunud sirbis tegelikult küla pikov kirjutas väga hea artikli animavaldkonnast või anima mõtestamisest ja ta ka nagu kirjutas seal tegelikult, et liiga palju kiputakse animavaldkonnas nagu rääkima sellest nagu tehnilisest poolest ja nagu ei taheta kohe rääkida sellest, et millest see film oli või, või selle loo analüüs, selle loo analüüs koos koos sellise sotsiaalse keskkonnaga Masama tegelikult ütleks ka dokumentalistika kohta, et et lõpuks on see lugu. See on mingisuguses seoses ühiskonnaga ja, ja tegelikult ei tasu ära unustada, et sellel lool on ka olemas kindlasti selline meelelahutuslik aspekt, mida, mida ka kiputakse unustama, et võtma teda ainult kui nagu teadmist ja tõde. Aga, aga see, selle illusiooni poolega mängimist võiks nagu olla sellises dokument. Ta dokumentalistika maailmas noh, julgemalt ja rohkem minu meelest, et, et need ei, need tegelikult ei vastandu, et sellises Euroopa kultuuris plaatonist pihta hakanud Platoni koopa maaningutest ja ja sellise esimese sihukse rünnaku selle vastu võib öelda, tegi Froid, kes nagu ütles, et meie tegelikult unenäod ja, ja, ja, ja unistused, et need on väga reaalsed, need ei vastandu tegelikult nii-öelda reaalsusele, sellega jätkas ka Lacan, kes veel tõi sinna juurde nii-öelda sellise sümbolistliku tasandi. Et ei ole ainult nagu olemas illusoorne tegelik, vaid on kalandus, sümbolistlik ja noh, selles mõttes üks nagu dokumentaalfilm on minu meelest kunst ja kunstil on olemas sümbolistlik väärtus ja seda peakski nagu sellisena võtma, et, et see paradoks on sees, et dokumentaalfilm jäädvustab reaalsust, aga samal hetkel loob reaalsust, et minu jaoks nagu see see paradoks on ületamatu ja see paradoks nagu ja minu meelest on see okei, et mind see ei häiri, see paradoks, et ta samal ajal jäädvustab, kui loob reaalsust korraga. Ma ei ole päris illusoorne terminiga nõus, pigem kasutaksin konstruktsioon selle kohta, et ta on autorikonstruktsioon nii või teisiti, et kas just illusiooni. Me loome sellega illusioonis, milles tõest või mõni asi seal võibki tõde olla. Päriselt ka, aga, aga kokkuvõttes paneb autor konstrueerib selle sõnumi, mida ta tegelikult ise tahab. No see on jällegi, pigem läheme jälle juurteni tagasi, et siin on ka kinoajalooklassika meilee ja määr, kelle, nagu see vastandus on, et üks üks just kuidagi selliseid fantaasiafilme ja teine sellist, aga reaalset poolt, et noh, see, see vastandus on nagu jooksnud siiamaani välja, et, et selline Noh, sellel ajal ei teatud veel, mida õieti leiutatud annekas leiutati, tehniline ime, leiutati fotograafia pikendas, leiutati mingisugune lava meelelahutus, et see kõik algab selle pinge jooksnud tänaseni välja, et oh, ma ei tea, ma arvan, et mõned, mõned need teemad vaieldi tegelikult nagu läänes kuuekümnendatel nii selgeks, et et ma alati imestan, kui meil täiesti nagu sellise Eureka näoga keegi tõuseb püsti ja tõstatab küsimuse mille üle nagu Russ ja liigot või kes iganes vaidlesid 60. aastal Pariisis, et nüüd on juba aed on ma ei tea, mis oli 19. aasta hitt. Aga kui oleks sellega, aga kuidas oleks sellega, et nimetada siia tuua siia veel üks termin juurde, see on fiktsioon? Üldiselt inimesed, ma arvan, et dokfilmi puhul siiski eeldavad, et neile just nimelt esitatakse seda tõde ja tõepoolest tõdede olema ainult see, mis toimub välises maailmas, vaid see võib toimuda ka sisemises maailmas. Aga tänapäeva maailmas ikkagi ju arvestades kõiki tehnilisi võimalusi, leviku võimalusi, võib ju aina rohkem rääkida ka tõega ja ka dokumentalistika ka ma arvan manipuleerimisest, et kuidas nüüd see inimene ikkagi teab, et see, mida talle näidatakse, kui dokumentaalfilmi ei ole tegelikult temaga manipuleerimine mingisugusestki nii-öelda funktsionaalses mõttes. Täpselt seda ma just ütlesin, et selles mõttes ma arvan, et seda, seda seal toimubki, inimestega manipuleerimine toimubki tegelikult pildiga, et see, see sellest ei saa üle sellest, nagu et seal kuidagi on midagi tõelist. Täpselt see, see küsimus siin enne jutuks tuligi, et me võimegi selle sõna illusioon asenda fitsiooniga, et selles mõttes need on aeg-ajalt kasutatud paralleelselt meil on küll erinevad, mõistetav, aga põhimõtteliselt seda ma tahangi öelda, et see fiktsioon selles dokumentalistikat on sees, et. Siin ma ei vaidle ka, et inimene ei saagi olla kindel mitte milleski, lihtsalt eeldame, et inimene on intellektuaalne olend ja tal on võrdlusvõime ja ja oskab teha mingeid oma järeldusi ka, aga et noh, seda ei ütle ka vist enam keegi, et lehte ei valeta, eks ju nagu pikki aastaid öeldi, et ma arvan, et inimeste tarbimisharjumused ka meedia osas on kõvasti edasi arenenud. Või entsüklopeedia või, või nii edasi ja nii edasi. Et mulle endale meeldib nagu, lihtsalt nagu rääkida sellisest nagu dokument või noh, ma ise nagu tajun iseenesest seda küsimust, sellise dokumentalistika, mingisuguse DNA, mis on selles filmis sees, aga see on, see on jällegi, see on selline, võib öelda, et selline geeniteadusest laenatud, midagi väga-väga efemeerse ega sellele näppu peale panna täpselt ei saa, et mingisugune mingisugune dokumentalisti DNA tavaliselt sellistes dokfilmides sees on, aga et nüüd öelda, et kus see piir või algus on, seda on raske, et, et seda on nüüd just ka näidanud, erinevad sellised hübriidvormid, mis on vahepeal olnud populaarsemaks, siis vähem populaarsemad, kus noh, võetakse ma ei tea, võetakse amatöörnäitlejatega, tehakse, tehakse taasluuakse lugu või võim, simman, vaatasin ühte ühte filmi Doc fondi programmi jaoks. Seda filmi, kus Haverbardeem läheb ühte Ameerika väikelinna kus tegelikult ka Terrence malliku filmi jaoks nagu selliseid nagu kohalike elanike ja partei mängib seal sellist preestrit, kes siis nagu kuulab kohalike elanike jutte ja lugusid. Jaa, jaa. Ja see on nii võimas, mida need inimesed talle räägivad sellest, et nad räägivad tegelikult Nad räägivadki oma lugusid. Aga nad teavad ju, et probleem on näitleja ja ta on preester, aga nad, nad räägivad väga, väga ausaid ehedaid lugusid, siis tunned ära selle, aga seda nagu öelda, et kus see piir on, et äkki äkki keegi nüüd ikka valetab või või mängib, noh, seda ma ei saa seda öelda, aga. Mul peaks äkki võtma veel ühe teise kategoriseering, et ühte seina jäävad informatiivsed asjad ja teise seina jäävad kujundlik, et või siis kunsti pretensiooni ja asjad ja ja tegelikult puhtaid vorme peaaegu nagu ei olegi, et siis ongi küsimus, et kui palju ühte või teist osa parasjagu ühes teoses on, et see ka jälle siin, see oli ka nagu meie piirkonnas siin teemaks kuuekümnendatel seitsmekümnendatel, et kui palju kujundit, kui palju infot ja kas paljalt kujund kujundi pärast on piisav. Aga no üldiselt ütleme niimoodi, et ühed dokumentaalfilmid on, on ikkagi nagu filmikunstiosad ja teised on informatiivsed ehk pigem siirdaksid nagu ajakirjanduslikku valdkonda. Ja nüüd ja, ja seesama küsimus, mille Hertz Franklin Lätis tegutsenud dokumentalist oma tippteadus on välja toonud, et kui, kui suur nende vahekord peaks olema. No küsiks veel siia selle fiktsiooni ja, ja nii-öelda kuidas siis öelda nende erinevate vahekordade juurde veel sellise küsimuse, et kas dokfilmis on mingisugune eriline vahekord näiteks ka selle heli ja muusika ja, ja, ja näiteks jutustaja hääle või, või tegelaste, siis ütleme, kui nad on nii või teisiti, peategelased on ju ikkagi mingil määral tegelased. Et kas see on kuidagi, kuidas öelda, žanriliselt määratletud, et kas, kas näiteks on lubamatu, et jutustaja hääl jutustab kogu aeg kaadri taustal seda, mis toimub, kas kõik peaks jätma siiski võimalikult eheda mulje või on see tavaline, et, et kas on praeguses dokfilmis näiteks mingisuguseidki kehtestatud selliseid oma oma esteetika reegleid, mida tavaliselt kasutatakse, mis muudab selle teose rohkem Doc filmilikuks või neid reegleid tegelikult ei ole? Mina ütleksin niimoodi, et filmikunst ongi juba nüüd olnud üle 100 aasta ja, ja dokumentaalfilmi nimigi on olemas ka nüüd 100 aastat ja selle aja jooksul on olnud erinevaid voolusid, mis on tingitud erinevatest asjaoludest. Ja täna minu arust me oleme jõudnud sellisesse liberaalses olukorda, kus on lubatud kasutada kõike, mis on läbi proovitud neid miksida. Kõige selle, nagu üleseks jääb autori andekus, tema anne seda sõnumit edastada, mida ta on tahtnud oma filmiga edastada. Minu meelest ei ole midagi keelatud. Ja võib-olla siin vaikimisi arvatakse diktoritekst, nagu, mis vanal ajal nimetati diktori tekstiks võis over. Et seal on midagi, mis on passiivne ja, ja vanamoeline ja intervjuu räägib ja et see ei ole nagu filmile omane, aga tegelikult need ei ole mingid absoluutsed tõed. Puhtalt rääkivate peadega on võimalik teha filmikunsti. Ja võisse over võib olla mida iganes. Ta võib olla väga kunstipärane element kogu selle komplekti juures. Et minu meelest ei ole midagi keelatud ei ole ka absoluutselt midagi lisada selles mõttes, et, et kõik on lubatud. Ma olen täiesti nõus rehaga praegult. Ma olen näinud jooksul tuhandeid dokumentaalfilme ja nende, ma ei seal ei ole jah, piirajat, mina ei ole veel näinud, kus need piirid täpselt asuvad, et mida ma oma üliõpilastele ütlen, et Te peaksite õppima kõike ja siis tegema omad valikud. Kui teie valikud lähtuvad sellest, et ei teadnud asja, siis on midagi valesti. Kui te jätate midagi kõrvale, sest teadsite väga hästi ja see teile ei meeldi, siis on kõik väga hästi. Aga kuulame vahepeal siis natukene ka muusikat, mis on täna valitud, siis mõlemad lood Kaarli poolt ja. Milline muusikapala esimesena kõlama hakkab? Esimesena kõlab nüüd paar nädalat tagasi alles tulnud plaate, uus plaate, venda Panhartelt lugude kingaPage, selline maakonnad, mõnus päevane kuulamine, et sobiku muidugi õhtusse aegade Wendre panna, told seal väga-väga hea artist ja tema viimane plats, huvitav kuulata, nii. Kuulame. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios dokumentalistika õppejõud ja dokumentalist Riho Västrik ning filmikriitik ja dokumentalistika ekspert Kaarel Kuurmaa. Ja nagu teemast võib aru saada, räägime dokumentalistikast ja esimeses saatepooles keskendusime võib-olla rohkem sellele, et kuidas üldse dokumentaalfilmi mõtestada või kuidas sellest aru saada, seda defineerida. Ja nüüd tahaks natukene liikuda lähemale Eestile, et me päris saate alguses rääkisime sellest, et et dokumentaalfilmid, just, mis on Eestis tehtud Eesti inimestest ka tehtud, on hakanud rohkem kõlapinda leidma ja rohkem levi meie kinodes leidma. Võib-olla natukene võiks rääkida ka sellest sisust, et kas tundub, et Eesti dokumentaalfilm on ka kuidagi sisuliselt jõudnud mingile uuele kvalitatiivsele tasemele? Üldiselt on muidugi kunsti edetabelitesse seadmine alati selline küsitava väärtusega tegevus, aga samas kuna kogu elu on ikkagi sellisele mingi järjestusele üles üles seatud, siis me peame seda aeg-ajalt tegema nüüd kas on jõudnud uuele kunstilisele tasemele siis võrreldes millega? Et võrreldes 90.-tega, et kindlasti esest üheksakümnendad, minu arvates olid eesti dokumentalistikast selline must auk, stuudiosüsteemi lagunemine, seniste Khanonitega mingil määral kokkukukkumine, hallide laikude täitmine, igaüks tegi ühe mehe stuudioid siis et sealt ei ole väga palju midagi esile tuua, need 2000.-te algusest, minu meelest võib juba märgata, et Eestis hakkas midagi toimuma ja, ja kindlasti kui võtta nagu vormiküsimusi, et siis kõik tänased filmid on oma vormilt kindlasti näevad välja täpselt nii nagu analoogid läänes. Nüüd on küsimus selles, et kas nende sisu on ka sama hea kui anoloogidel läänes sellele pealsama vastase tegelikult see, kuidas nad lähevad läänefestivalidel ja kui palju pääseb mõni meie filmidest kusagile välismaa televisioonikanalitesse või, või kinolevisse. Et kui nüüd seda viimast aspekti vaadata, siis nagu minu meelest mingit erilist läbimurde toimunud ei ole, et me teeme ikkagi eelkõige filme siinsele turule. Ja, ja mingid põhjused selle taga siiski on, et miks see nii on. Jah, jällegi nõus rehaga, et ega me tegelikult mingisugust kuldaega küll läbi elad, et ei saa öelda, et meil on nüüd mingisugune tohutu kuldaeg, et millest, mille võiks juba kokku võtta, seal võib olla ees, meil on olemas kvantitatiivne eeldus, kindlasti. Filme tuleb arvuliselt täiesti korralikult ja erinevates ka laadides, võib öelda, erinevate, tegigi vete poolt uusi tegijaid, on mehi, naisi on selles mõttes sooline, sooliselt on olukord nii-öelda orgaaniliselt hea ilma selliste kunstlike kvootide, et ta nagu näiteks Skandinaaviamaades tehakse, et et selline kvantitatiivne eeldus on minu meelest täiesti olemas. Aga jah, mingit, et sellist suuri läbimurdeid või et rääkida, et viimastel aastatel nii-öelda viimasel paaril aastal ega ka viimasel kümnendil tegelikult ei ole, et iseseisvuse taastamise järgses eesti dokumentalistikast võib-olla suurim edulugu on disko ja tuumasõda vaieldamatult nii-öelda nii festivalide kui telelevi mõttes rahvusvaheliselt. Jällegi, millega me ka jõuame, nii-öelda võimega saate alguse poole tagasi sinna, et film, kus on väga palju lavastatud ja väga palju nii-öelda fiktiivseid hääli, on autori teksti, mis on nii-öelda mängu filmilikult kirjutada, tatud ja nii edasi ja nii edasi, et selles mõttes see on huvitav, et meie nii-öelda see nii-öelda number üks dokumentaalfilm on tegelikult võib ka ma ise olin ühel linastusel itval maailma suurimal dokumentaalfilmide festivalil kus päris mitmed inimesed päris kurjalt selle filmi järel püsti tõusid ja ütlesid, et miks see film siin dokumentaalfilmide festivalil on siin tegu on mängufilmiga, mis ta meile sellist asja siin näitate. Nii et ma olen ise näinud sellist nii-öelda kurjalt välja astuvaid inimesi saalist, et mis, mis dokfilmide siin meile näidata, et, et jah, et võib-olla see on nagu vastused mingisugust, nagu säravat läbimurret meil ei ole toimunud. Tegelikult noh, tasahilju, me ju läheme paremaks, ma ei tahaks lõpuni ikkagi neid autoreid, kelle filmid pääsevad kusagil arvestatavale festivalile, on tulnud juurde. Aga võib-olla on üks põhjus selles, et meie teemade valikus ei ole väga selliseid sotsiaalkriitilisi asju, mis nagu orgaaniliselt oleksid sotsiaalkriitilised ja võib-olla on see kuidagimoodi laiemalt seotud Eesti mingi kontekstiga, et olles tulnud mingist sellisest hädaorust ei ole eriti virisemine praeguste olude üle, noh, ei olegi Hinn. Ja, ja, ja ega meil ei ole ka nii ehedaid asju näiteks kohe üle üle idapiiri Venemaal, kast nagu igal sammul võib leida niivõrd eri erilisi asju, et pane kaamera püsti, hakka tegema. Aga ega ei ole ka minu meelest ei ole piisavalt otsimist, et me oleme ikkagi väga palju tahetakse teha sellistel pehmetel teemadel filme mis kindlasti on väga olulised kunstnikele enestele nagu iseenesest kas seesama kunsti olemas, et kuidas kunst sünnib ja nii edasi kunstnike elulood ja aga et kui palju siis meil on käidud, seda teist või kolmandat Eestit kaameratega avamas mitte eriti palju on, aga, aga seda, seda peaks ja võiks rohkem olla. No see kindlasti taandub mingil määral ka rahastamisele ja, ja või üldse sinna nagu kaks, kaks põhi, nii-öelda probleemi, ma arvan, üks on alati raha, paljud filmid üldse rahastuse saavad ja teine on ka see, et kas mitte seesama nõukogude kui ei saanud võib-olla kõigest ka teha, dokfilme on viinud selleni, et mingeid asju nüüd tehakse veel tagantjärele, et ütleme kasvõi need nii-öelda inimeste portreefilmid onju osalt ka vaja nagu tagantjärele teha. Või ei ole, et on hämmastav, kui palju sai nõukogude ajal teha asja? Peaaegu nagu ei olnudki teemat, mida teha ei saanud, loomulikult omogaanonite raames. Aga sealt leidus alati neid, kes proovisid natukene piire kombata ja vaheldus õnnestus, vahel ei õnnestunud ja portreesid tehti päris hoolega ja ei saa öelda, et need oleksid kõik olnud punase propagandaportreed. Et tegelikult ikkagi otsiti inimest kõigi asjade taga ja, ja, ja selline kollektiivne kontrolli süsteemi stuudiotes oli, et et sa ikkagi töötas päris päris okeilt. Keegi võib nüüd mu peale vihastada, mis ma siin ülitan nõukogude aegset süsteemi, aga täiesti olles seda uurinud ja teades ka, mida tehti, et see on hämmastav, kui palju sai teha kõige selle juures. Ma olen täiesti nõus, et ei kritiseeri, et ega, ega see ikkagi see loominguline jõud ja võim seal see võimas vägi, mis on näiteks söödi ja Soosaare filmides, et miks on tehtud justkui suletud süsteemis seda ei ole, nii-öelda seda ei ole vabas Eestis suudetud suudetud sinna, seda latti ei ole sinna ligilähedalegi suudetud panna, et meil meil oli, olid selles mõttes kaks väga tugevalt eri käekirjaga kaks väga tugevat loojat, kes nii-öelda vedasid, võib öelda seda, seda dokumentalistikat, kelle teoseid peakski siiamaani vaatama nii-öelda õppima ja vaatama, et kuidas, kuidas teha, kuidas olla loom, võtame Soosaare lühike minek, Lasnamäe tehtud mall meelakuga intervjuu, ülimalt sotsiaalkriitiline film 80.-te keskpaigast, et noh, niivõrd sotsiaalkriitiline täitsa uskumatu praegu, et vaatad ja mõtled, et kus praegu sellised on ja, ja ka ja ka formilt täielikult geniaalne film, mis on põhimõtteliselt ühe telefonikõne peale dokumentaalfilm, kus lihtsalt on üks kõnearhitektile vestlus temaga ja taamal selline kasvav Lasnamägi ja kogu ajastu on seal sees täielikult seal niisugust 13 14 minutiline film, et see on üsna-üsna lühike teos. Nõus, aga, aga samas ei tohi ka unustada, et neid kõiki asju tuleb vaadata omas ajas ja täna täpselt samade meetoditega tehtud filmid, meil ei oleksid sellised filmid, mida me siin koos hindaksime, aga selles ajas tegid nad hästi. Kaarel sina oled olnud Eesti filmi instituudis ja oled olnud vist ka see inimene, kes on otsustanud, millised filmid võiksid raha saada. Et kuidas, esiteks, kui hästi või halvasti või rikkalikult või kasinalt on Eesti dokumentaalfilm rahastatud ja ja kuidas need kriteeriumid siis on, et kas on nagu kuidagi mõtteliselt jaotatud tahame? Nii palju ikkagi portreefilme, nii palju müügil teisel teemal või on ikkagi väga konkreetselt projektipõhine, et, et mis asi tundub hea sellele? Võetakse ta on ikkagi, üldiselt on kui on hea, siis antakse. On olemas mõned sellised formaadid, näiteks Eesti lood ja portreefilmid nüüd viimastel aastatel koos rahvusringhäälinguga tulnud kavasse, aga, aga üldiselt on ikkagi ka nendes piirides on ikkagi üsna ja väga suur vabadus inimestele, et Eesti selle dokumentalistika žanri suur, nii võib öelda, ühest küljest õnn Tartus on kahepoolne asi on, on rahvusringhäälingu väga väike toetus dokumentaalfilmidele võrreldes noh, nii-öelda Lääne-Euroopaga, rääkimata Skandinaaviast. Ühest küljest on see Skandinaavias noh, rahvusringhäälingut üsna jõuliselt ka domineerivad ja ütlevad, mida me tahame ja, ja kuidas me tahame. Et seda praktiliselt Eestis on väga vähe, et seda, et mida ja kuidas me tahame. Aga samas ka rahvusringhääling seal Põhjamaades annab üsna suure rahakoti selle asja tegemiseks, nii et siin on täpselt selline nokk kinni, saba lahti, olukord, et raha mõttes on samuti see teema, et kuidas või millega võrrelda, et loomulikult Põhjamaadega võrreldes on meil väiksemad, aga Põhjamaad on ka dokumentalistikast tõeline El Dorado maailma kontekstis, et see nii suurelt ei ole mitte kuskil mujal toetatud kui Põhjamaades, et see, et Põhjamaad on ka nii-öelda tõeline jäämäe tipp, et et kui me võtame globaalselt, siis ma arvan, meie dokumentaalvaldkond on väga hästi rahastatud, kui me võtame Euroopa, siis ma arvan, et täitsa keskmiselt, et et Läti, Leeduga meil nagu erilist vahet ei ole selles summades, mida seal aastast nii-öelda dokumentalistika antakse ja siin läheme, jah, ma ei räägigi üldse Venemaalt ja veel Balkani riikides on veel väiksemad summad ja, ja kui me läheme kolmandatesse riikidesse mai tea Indiasse Aafrikasse noh siis seal inimesed, et filmi teha, panevad oma maja ikkagi reaalselt panti, et seal ei ole mingit fondi naljalt nii-öelda üldse võtta, kiiges sulle midagi, midagi annaks ja, ja ometi need kolmandat maailma kõikide filmid, need liiguvad filmifestivalidel. Et ma, ma ei olegi nõus nagu sellega, et meil nagu et jah, lihtne on öelda, et võib-olla see üle piiri Venemaal seal on nagu võimsate loodud ainult pane kaamera filmi, et ma pigem on ikkagi minu meelest ka selle taga, et sellist üks asi on see, et sellist teatud mõttes ikkagi, mida inimene ootab, on mingit teatud teatud hullumeelsust või teatud nagu ikkagi üle piiride, julgemad autoripositsiooni, et seda, seda võiks nagu rohkem olla mingit sellist heas mõttes hullumeelsust, et me ma lähen ja teen ja filmin. Ja teine asi muidugi, kus võib-olla tuleb ka nagu see rahaline piir ette, aga aga noh, ma ütlengi, et see on globaalne, on see, et ega ma väga väga imetlen, jaga dokumentalistika autoreid, sest et see on väga, väga raske eriala, sa pead mitmeid aastaid tihti lihtsalt nagu lootma, lootma filmima, tegema jälle lootma, et midagi juhtub, et midagi läheb paremaks, et ühesõnaga seal on väga paljuga väga palju, tihti ka sellise õnne ja elu ja saatusega koostöös. Sa mängid, et sa selles mõttes siinse vahe jällegi mängufilmi režissööriga on, kes loob nagu stsenaariumi läheb 30-le võttepäevale ja teeb selle ära, on seal ka juhtub selle sees mõnepäevaseid probleeme, aga dokumentalistikast tihti on need mitmeaastased asjad peategelasega ei juhtu loodetud asi või vastupidi, juhtub midagi, mida ei saa filmis kajastada. Et selliseid paradokse probleeme tuleb väga palju nagu elust endast. Nii et järelikult ei ole sellist nagu ühest küljest A hullust positiivses mõttes b sellist nagu pühendumist ja see ongi väga raske, et majanduslikult rääkides tõenäoliselt Eestis teha või olla ainult dokumentaalfilmide režissöör, noh, praktiliselt on võimatu ära elada, et, et tegelikult see, see nagu amet vajaks samamoodi noh, põhimõtteliselt sellist loomeisiku Balkani nagu on kirjanikele juba kunstnikele tehtud, siis oleks palju lihtsam, et sa tegelikult oledki kindel, et sa saad kolm või viis aastat palka ja sul on ka selle juures siis võimalik näit, et nii-öelda katsetusi teha, et praegult sa pead, saad võib-olla selle rahastuse ja siis kogu see kõik need munad on ühes korvis ja kui seal elu mängib midagi nagu teisiti, siis on väga kurb lugu. Küsin veel teha, et me kuulsime, et dokumentaalfilmi režissööri tulevik ei ole üldse selles mõttes nagu midagi, mida noorel inimesel oleks võib-olla väga lihtne oma elukutseks või siis oma mingiks eriala valikuks valida. Kuidas on praegu järeltuleva põlvkonnaga, kas huvilisi on ülikoolis palju, palju tudengeid on? Huvilisi on, meil on magistrikursus ja me ei ajagi seda väga suureks, meil on nagu selline piir pandud 12 üliõpilase peale ja vastuvõtu üle, nii et neid ei saa väga palju olla. Pealegi rahvusvaheline kursus, kus on ka välismaalased. Huvilised on meil olemas täiesti ja selles mõttes on tulevik ele. Nüüd tõesti, see on tõsi, et ega mitte kuskil maailmas dokumentalistika režissöörina puhtalt režissöörina ainult läbi saada. Et tuleb ikka teha midagi muud ka ja me üritame anda sellist ettevalmistust, et nad suudaksid selles maastikus nagu pinnale jääda ja kellel neid ideid on, mida mida saab filmiks vormida. Et nendel on need oskused olemas, et seda teha. Selge, aga ma tänan selle vestluse eest ja jätame seda saadet lõpetama veel ühe muusikapala. Milline see muusikapala on, Kaarel? No kuulame soome sellist bluus, folkartisti José keskidolo, keda ma olen juba aastaid kuulanud ja kellel ka tänavu aastal ilmunud albumilt kuulame ühte sellist laulu, nagu nüüd on sinu Naigasi ja José keski Talon Ta tasub kuulata eriti, kellel vähekenegi soome keele peale huvi on. Tema sõnad on väga mängulised, väga selliseid unenäolised. Sarnaselt minuga on ta õppinud usuteadust ja, ja selline arheoloogia taust lööb ka tema sõnades välja, nii et seal on sellist unenäolist religioosset mängulisust väga palju, mida ma armastan teose keski talut võiks kuulata, et üks tänavuse aasta minu meelest parimaid albumeid Tänan saatesse tulemast, Riho Västrik ja Kaarel Kuurmaa. Soovitame siis omalt poolt kõigil vaadata, millised dokumentaalfilmid jooksevad praegu kinodes ja millised dokumentaalfilmid on PÖFFi kavas. PÖFFi piletid lähevad müüki järgmisest nädalast. Mina olen Maarja Vaino ja vasar on eetris uuesti nädala pärast. Kuulmiseni. Seal on ka näed, vägi, jõud on klassis Timmalatu. Lilleseisus line. Moe odassaalatu avaööl meeldid Ozzalasin. Estheri otsani eluda jõnga, kastu.