Algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent, maris saag, bakteri maris tere ning ajaloolane Olev Liivik. Tere, Olev. Tere. Ja hakkame rääkima üsna pea täna Umsiilongist ehk baltisakslaste nii-öelda ümberasustamist 1939. aasta sügisel, et milline oli selle tähendus Eesti kultuurile ja ajaloole. Aga enne seda tutvustan pisut tänast kultuuriajakirjandust. Võtsin kohe ette siin õpetajate lehe, mis algab pika intervjuuga, mis on siis tehtud Karmen Paltsiga, kes on hiljuti kaitstud doktoritöö lastevanemate ja õpetajate vahelisest suhtlusest ja, ja see intervjuu siis räägibki sellest, et kuidas, kuidas ja miks need probleemid siis on. Viimasel ajal tundub vähemalt, et eriti viimasel ajal nii süvenenud, et õpetajad tunnevad, et lapsevanemad neid ahistavad, aga lapsevanematel on ka omakorda väga palju pretensioone. Ja samuti on juttu praegu väga sellisest kirgi kütvast, alushariduse tööversioonist. Sellest räägitakse ka ja seda kommenteerib ka lühidalt Peep Leppik, kes ütleb, et põhimõtteliselt liigub see õiges suunas, aga, aga ikkagi ei ole piisavalt arvestatud siis laste arengupsühholoogiaga, et lapsed arenevad ikka täpselt samamoodi, need etapid, mis nad läbivad oma kasvamisel, on psühholoogiliselt ikka samasugused nagu vanasti, et nendega tuleb jätkuvalt arvestada. Ja eesti keele aasta puhul on väga hea SEE kirjutanud Hasso Krull ütlengi siin kohe tsiteerin omakorda siis tsitaati, mis on artiklist välja võetud, mis kõlab nii tänapäeval noorte tõlkijate seas levinud imelik umbus emakeele suhtes, eesti keele sõnu ei usaldata, nende avaramaid tähendusvälju ei arvestata, polüseemiat ignoreeritakse, isegi loomulik lauseehitus heidetakse kõrvale, sest see näib liiga kodusena. Nii et, et soovitada, soovitan lugeda ka seda. Seal on kindlasti seda esseed ja sirbist võib-olla kohe siia juurde, et kui ei usaldata eesti keelt, siis oli väga üllatav ja natuke kurb lugeda sirbi viimast lõpulugu, mille on kirjutanud kaur, riismaa ja ta on kirjutanud selle Jaan Krossi teemal, nimelt ühel esinemisel sattus tema käest üks õpilane küsima, et miks Jaan Krossi kõik tegelased olid eestlased ja, ja kui ta hiljem sele tütarlapsega edasi suhtles, siis selgus, et et selle õpilase jaoks oli nagu väga üllatav see krossivajadus, et tegelased oleksid eestlased, sest et, et tema jaoks ei ole nagu see rahvus üldse kirjanduses oluline, nii et, et võib-olla üsna mõtlemapanev essee kaur riismaa poolt sirbist ja mainin ära ka, et ilmunud on oktoobrikuu looming kus näiteks Tiit Hennoste võtab siis Kalev keskkülast, kes oleks võinud tähistada kuuekümnendat juubelit nüüd hiljuti ja väga huvitav lugemine, Heili Sepa artikkel ja joaoru teljed, kild kirjutatud teatud Narvast ja, ja ka Mait Vaigu selline väga lühikene mõtisklus teemal süü on kindlasti väärt lugemist. Nii et nagu ikka, soovitame lugeda kultuuriajakirjandust leiaga, läheme kohe edasi, saate põhiteema juurde. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino, kutsusin sel nädalal stuudiosse maris saagpaku Tallinna ülikoolist ja Olev liiviku, kes on siis ajaloolane ja põhjuseks siis see, et, et sügisel 1939 hakkas juhtuma selline protsess, mis kestis siis kevadeni 1940, mil nii-öelda 700 aastat siis Eestit asustanud baltisakslased korjasid oma vähese või paljuse vara kokku ja, ja kolisid Eestist ära Saksamaale, läksid nii-öelda kodumaale tagasi ja, ja see oli tegelikult ikkagi ju vägagi meie teadvust, kultuuri mõjutav sündmus. Poliitiliselt oli ta loomulikult ka väga oluline, sest et noh, nüüd tagantjärele vaadates on päris selge, et, et see oligi ennekõike poliitiline aktsioon, aga, aga räägiks natukene siis sellest ja alustaks võib-olla nii-öelda algusest, et, et ei läheks kohe selle ümberasustamise juurde, vaid vaataks võib-olla, et milline see kolmekümnendatel aastatel või üldse sellest sõja sõjaeelses Eesti vabariigis oli. Milline oli baltisakslaste olukord siis, et, et kuivõrd millised olid tõesti inimeste suhtes suhtumine neisse, kuidas oli nende varanduslik seis, et kõik missugune oli see baltisaksa ühiskond enne enne teist maailmasõda laias laastus? Kõige lühemalt öeldes oli see väga põnev, et baltisakslased olid Eesti ajakirjanduses ühiskonnas väga nähtavad, et ühelt poolt tollane ühiskond väga palju pöörasem tähelepanu inimese rahvusele, et rahvused olid väga selgesti defineeritud baltisakslastel oli kultuurautonoomia, sellest on eestlased, sakslased väga-väga palju kirjutanud. Mis seal kõik, mida see kõik tegelikult tähendas? Kultuurautonoomia sellest on võib-olla isegi vähem kirjutatud, aga, aga see oli selline. Eesti visiitkaart, mis puudutab baltisakslasi sõdadevahelisel ajal, siis üldiselt usutakse ja ka teatud uurimistööd kinnitavad, et baltisakslased olid keskmised jõukamad kui, kui eestlased ja loomulikult oli sellele varanduslikule seisule pandud juba enne esimest maailmasõda ja väga paljude aastakümnete jooksul juba alus. Just see seisuslikku ühiskonda, mis oli, oli veel esimese maailmasõja aastatel olemas. See võimaldas ka baltisakslastelt sellist paremat elujärge. Aga nüüd see kolmas, et kuidas baltisakslaste kuvand või kuidas see siia Eesti vabariigi aastatel oli, siis seda? Seda võib vaadelda väga mitmeti, et selline ametlik, selline poliitiline ühiskondlik narratiiv oli baltisakslastest suhtumine negatiivne, et ajakirjandus seda Eesti ajakirjandus seda võimendas eriti just sellistes väga selgetes rahvuslikes küsimustes, mis puudutas saksa koole Eesti eestlaste siis liigselt baltisakslastega läbikäimist, nimetades seda kadakasakslase teemat, kus siis eestlased püüdsid siis saksa maneere jäljendada ja sakslast ja olid saksastunud. Aga selline üksikisiku tasandil me teame ka seda, kui tihedasti olid sakslaste eestlaste sellised elukeskkonnad jupp läbi põimunud. Võtame kasvõi Konstantin Pätsi, kellel oli väga mõjukaid baltisaksa sõpru, kelle tema poeg käis enne enne Eesti vabariigi iseseisvus Tallinna toomkoolis, mis oli saksakeelne kool ja nii edasi ja nii edasi, et kogu see poliitiline ja majanduslik eliit, kes siis tollel ajal juba oli eestikeelne enamasti käis läbi baltisakslastega paljude teiste rahvustega. Maris, kui palju on neid baltisakslased oma mälestustes, sina oled just kaasada memoristikat uurinud oma mälestustes. Nüüd just seda sõjaajaliselt aega meenutanud ja et kas need mälestused on siis pigem sellised heldinud või, või missugune kuvand sealt vastu vaatab? Baltisakslaste jaoks ongis Umsilongi ikkagi see suur trauma ja, ja suur selline pauk, mis on väga tihti pärastsõjaaegsel perioodil ka see motivatsioon, miks üldse kirjutada, et ümberasustamine toobki nagu sellise viimase baltisaksa kirjanduse suure laine esile tekstid, mis väga tihti ei ilmu ja jäävad perekonna kasutada, kus aga tihti ongi siis just nii, et see ümberasustamine lõpetada inimese mälestused, et see, mis pärast oli, seda ei peeta enam nii tähtsaks. Et see kodumaal veedetud periood ja, ja kodumaaks me ikkagi siin siinkohal siis baltisakslaste puhul räägime kui, kui Eestist ja Lätist ikkagi et kodumaalt lahkumine oli nende inimeste jaoks raske, oli trauma ja, ja mälestuskirjanduses siis seoses sellega muutuvad ka need ajad, mis enne seda olid pisut ilusamaks, kui nad võib-olla võib-olla muidu olid ja eriti ilusaks just siis eriti selliseks balti tülli aegadeks siis kutsutakse neid aegamisi eelnesid Eesti vabariigile vabariigi loomisele ja siis tundub Kirjanduse põhjal nagu selline seis olevat olnud, et need, kes siis selle noore Eesti vabariigi poliitikaga nende otsust tagamis baltisakslaste suhtes tehti nende ikkagi sellise ühiskondliku koja poliitilise sõnaõiguse tuntava vähenemisega, et kes sellega ei suutnud leppida. Need tihti rändasid juba välja vabariigi algusaegadel, aga need, kes jäid, et siis toimuski sellena, teatab normaliseerumine teatud ühiskondlik, suhete, jõujoonte, seltskonnaelu ja nii edasi paika loksumine, mis just nemad seal 30.-teks oli juba ilusa, mingisuguse renni nagu, nagu saavutanud. Ja nüüd seda päris sellist võib-olla suhet Ta normaliseerumise see sellist hetke ei jõudnudki, veel, võib olla täiesti tulla, sest sest enne oli see ümberasustamine. Aga kindlasti on see Eesti vabariigi aeg veel ikkagi suhteliselt positiivselt kirjeldatud just nimelt, kuna ta eelnes sellele suurele traumal. Mul tuleb eesti kirjandusest meelde kaks väga vastandlikku teost, üks 34.-st aastast Oskar Lutsu vaikne nurgake, kus baltisakslastel on väga selgelt ainult negatiivne roll, et, et nad on sellised hästi negatiivsed, ülbed annavad mõista nendele eestlastest tegelastele, nende vabariik on ajutine ja varsti nad saavad oma metsad tagasi siis baltisakslased et hästi hästi negatiivne tegelane ja teine aasta hiljem ilmunud 1935 Tammsaare Ma armastasin sakslast, kus baltisaksa parun oli positiivne tegelane, positiivsena kujutatud tegelane Tammsaare sai selle eest tegelikult väga palju kriitikat, et kuidas ta üldse ühte baltisaksa mõisniku positiivselt kujutab. Ja mulle tundub, et tegelikult need pinged olid ikkagi kolmekümnendatel ka veel alles. No üldse kirjanduse alusel nendest tegeliku elu suhetest pildi saavutamine on tegelikult päris keeruline. Ja kui siin üheksakümnendatel, eestlastel tekkis ka selline uus uus huvi selle vastu, kuidas siis tol ajal koos elati ja siis loodeti, et et seda infot saab baltisaksa kirjanduses tegelikult, et pidid inimesed pettuma, sellepärast et seda, seda baltisaksa eesti kooseksisteerimist ei leia korralikud, ei eesti kirjandusest ega baltisaksa kirjandusest kirjanduses ikkagi keskendutakse siis sellele oma rahvuskuvandile tegeletakse sellega rohkem. Baltisaksa kirjanduse eestlane on pigem see, kes toob tee lauale ja pühib, pühib mõisateid. Ja Eesti Kirjanduse baltisakslane on vastupidi siis selline selline kuri mõisnik et selliseid ehedaid ja päris tegelaskujusid, kes oleks usutavad ja ei oleks mingisugused noh, ainult 19.-st sajandist kinni tõepoolest 20. sajandi inimesed. Et neid on nii eestikeelsest kui baltisaksa kirjandust tegelikult suhteliselt vähe leida ja sellest on muidugi kahju, sellepärast et see, see võiks nagu ideaalis olla selline selline koht, kust seda, kust seda mitmekeelsust ja mitmekultuurilisust otsida, on mõningad erandid. Eks. Secret on B, kes Aki Jaska ja Janne, kus on eestlase ja sakslase armastus ja, ja see eestlane on niisugune päris päris kuju seal ja ja mõned näited veel, aga, aga üldiselt üldiselt kipub nii olema jah, et et kirjandus võimendab vastandust. No sakslased tõesti olid olnud selleks 39.-ks aastaks Eestimaa pinnal ikkagi juba päris pikka aega ja, ja see juba oli, sai siin mainitud, et see lahkumine tuli traumana ka neile baltisakslastele endile. Aga kuidas see kuvand sellest lahkumisest mängiti välja näiteks tolleaegses ajakirjanduses? Oleme äkki oskad, sina vastad sellele? See oli ka väga erinev, et et me peame. Võib-olla kujutame ette, kuidas see aeg ju tegelikult oli, et Eesti oli autoritaarne riik, et ajakirjandus oli väga tugeva tsensuuri all, et see oli, kui oli mingisugune eksimus, siis võidi karistada, ajakirjanikku, sulgede ajaleht, selliseid näiteid oli Eesti vabariigi 30.-te aastate teisest poolest mitu tükki. Ja, ja, ja seetõttu ametlikud, sellised ajakirjandusreportaažid olid suhteliselt neutraalsed, siin oli peidetud teatud iroonia, et Baltisaks seda vanad väetid seal nüüd lähevad minema, aga sellist otse negatiivset ütlemist ei olnud. Teine lugu oli igasuguste kolumnisti tega, kes Kolk kirjutasid oma nime all, kord kord mingite pseudonüümi all ja nii edasi, et see seal võimendus tihti see sakslaste eestlaste omavahelised suhted, mitte et sakslane oleks isenesest olnud halb, aga ta oli, ta oli ikkagi seda 700 aastat olnud siin eestlasi hoidnud orjuses, et see oli suhteliselt selline anonüümne niukene üldkäsitlus. Aga mis sai kõige tugevama sellise kriitika ja pahameele osaliseks olid lahkuvad eestlased ikkagi kadakasakslus, mis oli ju tegelikult kogu selline Eesti vabariigi aegse sellise Saksa-Eesti suhete üks keskne fookus. Kui baltisakslastest kirjutati, siis räägiti ikkagi ka niisugust eesti kaasa jooksikutest, võtame kasvõi vabadussõjalaste liikumise. Kui seda hakati hiljem demoniseerima, siis üks küsimus oli see, et sinna oli ikka pugenud sellised eestlased, natsionaalsotsialistid ja nii edasi ja nii edasi, et ka seal prooviti selline selline saksa kumanud sisse tuua, et, et tal on see seal, sinna tulevad meil mingid mingid saksa lollused ka sisse ja vabadussõjalased ei ole päris eestlased, nad ongi nagu pigem sellised saksa orientatsiooni tegelased. Aga, aga teiselt poolt oli ju olemas baltisaksa ajakirjandus, mis oli sellel ajal, kui nii kaua, kui ta veel tegutses, vaid Eestis oli 39. aastal, oli, oli pigem meelestatud kas väga-väga ratsionaalsed, praktiliselt rääkis, kuidas ümberasumine on ja kuidas seda siis korraldatakse või siis mis oli väga oluline, kutsus kõiki sakslasi lahkuma ja, ja nägi, nägi selles lahkumises kohustustega baltisakslased peavad lahkuma, et siin ei ole mingit alternatiivi, see on ühe, ühe rahvuse, ühe sakslase kohus. Et lühidalt selline pilt seal avanes, et aga kindlasti on seal väga palju erinevaid tasandeid ja, ja päris ühtset seda seega kindlasti olnud. Mulle jäi kuskilt lugedes ka silma see, et et kas baltisaksa ringkonnad ise teadsid ju märksa varem sellest lahkumisplaanist kui eesti riigivõimudelt, vähemalt ametlik teadaanne Eesti riigivõimudele anti siis, kui laevad olid sisuliselt juba teele asunud. Jah tõesti, nii, see oli, aga oluline on rõhutada, et sellel ajal teadsid ka väga vähesed baltisakslased, et et nüüd hakkab see ümberasumine, tuleb minna. Et see ringkond, kes seda informatsiooni valdas, oli, oli väga väike, et võib-olla natukene isegi tagantjärele paradoksaalne mõelda sellele, et tollane Saksa saadik Hans rooaine oli ka väga kehvasti informeeritud sellised saksa riigi või Berliini eesmärkidest ja mida, mida siis üldse siin korraldama hakatakse, et ta pidevalt Ta levitas siin desinformatsiooni baltisakslaste hulgas. Ta ei olnud absoluutselt selle kuupäevani, kui, kui Hitleri kõne siis kuuendal oktoobril aval avaldati või, või mis oli selle ümberasumise Sava avapauguks, et ta ei olnud teadlik, et selline aktsioon üldse korraldatakse, pigem pretendeeris sellele, et teatud osa baltisakslasi tuleks siis kas ajutiselt viia Saksamaale või evakueeruda. Et seal samal ajal me peame teadma, et Berliinis käisid juba täielikult ettevalmistused baltisakslaste äratoomiseks. No nagu aru võib saada, siis lahkumisteade tuli kiiresti, oli suhteliselt kategooriline. Kohe tekib kaks küsimust, et esimene küsimus, et kui kiiresti siis reaalselt inimesed pidid ennast nii-öelda kokku kogu oma selle pika ajalooga elu nii-öelda kokku pakkima ja lahkuma, mida nad kaasa said võtta. Ja teiseks, et kas oli ka neid, kes ütlesid, et mina ei lähe, eks kõik, aga mina ei lähe, ma jään siia. Selle kohta, et kui kiiresti tuli minna või, või, või kui palju aega anti. Ega selle kohta siin ühest vastust ei ole, mälestustest kohta päris palju kirjutatud. Aga kui hakata seda analüüsima, siis ega väga täpselt paigas ei olnud, et kas on, tuleb ühe, kahe, kolme ja nelja päeva pärast lahkuda. Et väga palju oli ikka kuulujuttu selline hirmutasandil, et kui laevad on kohalikega. Me peame kohe minema, et laevad olid reidil, ootasid, Saksa laev oli näha. Aga, aga kuskil ametlikes ringkondades ei olnud öeldud. Teil tuleb minna sellel sellel kolmandal päeval, et see on pigem see baltisakslaste interpretatsioon, et tuli tuli kolme või nelja päeva jooksul lahkuda. Et Saksamaa mõtles algusest peale väga ratsionaalsed, praktilised nende jaoks kõige tähtsam baltisakslaste varad. Ja ilma Eesti vabariigikokkuleppeta, et baltisakslaste varandus saaks Saksamaa kätte, sest me räägime ikkagi totalitaarses riigis, Saksamaast, et me me ei räägi ühest demokraatlikust riigist. Et üks oli see päästmise missioon, mis oli kindlasti oluline, teine oli see, et saada võimalikult suurt kasu baltisakslastest. Saksamaa tahtis saada sellest rikkast rahvusgrupist maksimumi ja selleks oli vaja kokkulepet majandusliku kokkulepet ja majanduslik argument ümberasumise juures Saksamaa jaoks on esmatähtis. See see tuleneb ka tuleb hilisemal 41. aasta ümberasumisel kus vaieldakse detailselt, kui palju keegi peab teisele maksma. Ja mälestuste põhjal võib veel niipalju öelda, et tõepoolest nagu olev ütles, et, et mõned kirjeldavad pikemalt, kuidas solval müüdi vara natukene, kus õnnestus, kellele müüa ja nii edasi ja, ja mõnel on Et nad eriti mulle tundub, et maapiirkondades, kus info oli, infovahetus oli viletsam, et inimesed tulid juba Tallinnasse ära, istusid oma mõne kohvri otsas ja mõtlesid siis tõepoolest, et nagu siis sarnaselt 45. aastal Poolast põgenemisega, et nüüd nüüd kohe ja, ja siis oli inimesi, kes oli nagu paremini informeeritud, kes tõepoolest jõudsid natukene rohkem ka oma perekonna, mälestusesemete ja kõige selle peale rohkem mõelda. Et see tundub olevat olnud ka väga ebaühtlane tõepoolest siis baltisakslaste hulgas, kuidas kuidas see kõik välja kukkus, aga see sündmus iseenesest on paljudes mälestustekstides midagi taolist, nagu me Ameerika kultuuris. New Yorgi pommitamisest kuulmine, et kus ma olin, või Kennedy surmast kuulmine, kus ma olin, kui see juhtus, et tihti on kirjeldatud just seda, et, et ja siis tuli isa istus meie koridoris olevas tooli ja rääkis selle jutu maha, et ühesõnaga, et see, see hetk, et on, on mälestustes tihti ka sellise nagu nagu fotona või kirjeldatud, et mismoodi see mälupilt konkreetselt on talletanud. Mul on siin üks Tammsaare artikkel ka, mis ilmus tol 39. aasta sügisel, mis, mis on ka kannab pealkirja lahkumise tunnil ja mulle tundub, et, et Ta on nagu natukene isegi üllatunud, et ikkagi nii massiliselt mind jätta, et ta kirjutab siin niimoodi, et et Baltimaade, sakslased enamikus lahkuvad oma igivanast kodust. Et sajandite püüded ja ideaalid, sajandite pingutused ja ohvrid muutuvad äkki nagu kergeks tühiseks hullamiseks, et, et võib-olla nagu jällegi see täiesti erinev erinev ruum, kus need mõtted liikusid, et baltisaksa mälestus kuidas ikkagi see trauma, et me peame too või noh, et me tahame ära minema ja teispool siis eestlastele see mulje, et kui, kui olukord nõuab, siis tegelikult lahkutakse, lahkutakse nagu nagu väga kergesti, et ei ole nagu seda väga-väga seda traagikat kuskilt näha, et pakitakse kohvrid ja minnakse laevale. Või, või, või, või on see ikkagi kuidagiviisi. Et ühesõnaga, et mis mind nagu huvitav ongi see, et kas oli, kui palju või kas oli neid baltisakslasi, kes tõesti ikkagi nagu jäid siia ja ütlesid, et nemad näevad, et neil ei ole võimalik lahkuda. Oli oli, aga kahjuks on nendele inimestele antud väga vähe sõna. Et see oli võib-olla ka selline meelega taandumine või niukene, austus kogu selle rahvusgrupi grupi juhtkonnale või, või midagi sellist, et et need, kes, kes otsustasid jääda või kellel tuli mingil põhjusel jääda Nemad tollel hetkel vaikisid. Et me teame ju hilisemast, et toimus 41. aasta ümberasumine, kus läks ka väga palju sakslasi, kus läks väga olulisi saks baltisakslasi, kes eesti kultuurile majanduselule ja on väga suure jälje jätnud, et nemad hoidsid sellel hetkel tahaplaanile ja sellepärast jäi selline mulje, et lähevad kõik minema ja sellepärast arvas seda ka muidugi Tammsaare, et et see, see jäeti, jäeti selline propagandistlik mulje, et kõik lähevad. Need, kes ei lähe neid, ei olegi sakslased. Seda rõhutas, rõhutas tollane baltisaksa ajakirjandus ja jättis ka Eesti ajakirjandusele natukene lahtiseks, et, et need inimesed ilmselt nad ei pea ennast tõesti baltisakslast, eks, et kui nad, kui nad on baltisakslased, nad lähevad minema, see on, see on nagu käsk seal korraldused. Kui läheb kultuuromavalitsuse president, asepresident, siis tuleb kõigil minna, et selline selline kuvand kuvand jäi. Aga mis puutub memo memuaaridesse, siis see on tõesti tõsi, et need vähesed inimesed, eestlased, kes on kirjutanud oma mälestustes midagi baltisakslaste lahkumisest, nendele tundub, et baltisakslased lähevad väga kerge südamega minema. Neil ei ole raske, et nad lihtsalt täidavad Hitleri korraldust ja jooksevad ummisjalu siit eestist minema. Elsbed Pareki mälestused meenuvad, et Pärnu on üldse väga hästi esindatud nende nende mälestustega, et mul on siin, et Linda Peetri saksa keeles ilmunud mälestused, et tõuse ja rända. Et seal ei ole küll see, see on võib-olla selles suhtes hea mälestusteraamat, et et seal ei ole kritiseeritud baltisakslasi, kuna kuna liidabetreali ise läbi läbi imbunud sellest ka saksa kultuurist ja suguvõsas oli palju baltisakslased, ma arvan, et see on üldse kõige parem mälestusteraamat ümberasumise, eriti 41. aasta ümberasumise kohta. Meil on vist nüüd korraks vaja teha väike paus ja kuulata vahelega üks muusikapala. Ja kõigepealt kõlab meil siis saates maris sinu valik, õieti laul on sinu valik, esituse valisin mina, et oleks võib-olla natukene kerge mitte nii militaarne kuulamine siin keset reedest päeva, nii et esitajandoni marssal, aga laulust räägid sa võib-olla paari lausega ise, miks sa selle eest valisid? Et laulan pärit Waltarflexi raamatust vanderetsesson Biden, välkane ehk siis rändur ka mõlema maailma vahel ja see on, et metsikud haned metsikutest hanedest, mis lendavad üle sõdurpoistepeade, kes on kaevikutes ja siis nendele järele vaatavad ja siis mõtlevad mõtlevad sellele, et kui, kui läheb, kui meil halvasti läheb, siis võib-olla sügiseks on juba läheme niimoodi lennates jumala poole, et laias laastus ja väga-väga kohmakas tõlkes on, on jutt sellest ja see tekst on tegelikult pärit Ta hoopis esimese maailmasõja aegadest. Ja sellest perioodist 1916, kui sõja alguse vaimustus oli juba möödas ja ja oli vaja nagu uuesti motiveerida sõdureid. Ja siis Waltarflexi raamat, kes muide suri Saaremaal sõja käigus, et see Waltarplexi raamat ja just see laul sai väga populaarseks, jäi populaarseks ka pärast sõda. Nii laul kannab siis pealkirja vilkjanseration tursti naht ja kuulame seda lugu. Auschen. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli saksa kultuuri looja, kirjanduse dotsent maris saagpakk ning ajaloolane Olev Liivik. Ja me räägime Umsiilongist ehk sakslaste ümber asustamisest 1939. aastal ja ennem laulu kuulamist. Tegelikult oli meile just juttu ühest baltisakslasest, kelle tekstile see lugu on kirjutatud ja maris, sul oli sellega seoses veel üks huvitav lugu. Rääkida, et tegelikult väike parandus Walter Flex ei olnud baltisakslane. Walter Flex sattus sõdurina esimese maailma käigus siia maailmasõja käigus siia ja sai siin surma. Ja tegelikult see fakt, et, et see oli Eesti, et siin olid baltisakslased, kas ta üldse sellest midagi teadis või, või kui palju ta sellega kursis oli, see, see ei ole minule teada, ehkki ma olen pleksi kohta palju lugenud. Mul ei ole silma jäänud, et ta oleks väga selle kohaliku kontekstiga tuttav olnud. Küll aga oli ta siis tõepoolest selline superstaar ja, ja väga palju müüdud kirjanik sel perioodil ja ka hiljem ja temast kujunes siis selline ka natukene mütoloogiline kuju, ilmus, ilmus üks tema venna kirjutatud biograafia, kus ta, kus ta siis väga kangelaslikult teda teda kujutati ja Saaremaalt maeti siis poid Pöide kiriku lähedale. Ja huvitav on veel see seoses ümber asustamisega, et tema haud võeti sealt kaasa. Et ühesõnaga tema, tema säilmed võeti sealt kaasa. Ja tänapäeval on siis uuesti nüüd seal Pöide kirikus Pöide kiriku surnuaial olemas hauaplaat, et siin puhkas fleksse siis need tema, tema need aastad, kui ta seal maetud oli, aga huvitav jah, niimoodi. Et hauaplaat, kus on, kus on need need aastad, kus keegi on surnud olnud, mitte mitte siis millal keegi on pidanud seal seal olnud mitte need ainult eluaastad. Aga see ei olnud vist väga levinud, et ikkagi hauad ju perekondade haua tuli meil kirikute juures alles, et üldiselt ju neid nii-öelda säilmeid kaasa ju ei võetud, kui, kui ära mindi. Ei võetud, aga, aga siin võib-olla võiks seda veel märkida, et baltisakslased tahtsid kogu oma selle eluolu ja maailmasid küll kaasa võtta Saksamaale, aga see toimus väga paljuski tollase Saksamaa survel. Et eesmärk oli võtta võimalikult palju saksa ajaallikaid, kaasakeneoloogilisi allikaid, loomulikult perekonnad tahtsid võtta oma oma, siis kunstikogud, fotokogud ja, ja väga palju saadi ka välja viia, sest ümberasumine oli, oli siiski juriidiliselt reguleeritud tegevus ja Eesti riik oli suhteliselt helde baltisakslastega, et varandus jäi küll maha, mis eesti kultuurile oluliseks peeti, aga väga palju saadi kaasa võtta, majad jäid maha, nendest pidi kompensatsiooni maksta oma. Ja, ja selle üle on nii palju vaieldud, et sellel teemal ei tahakski rääkida, see, meie sellist lähiajalugu ka ilmestab ju tänapäevani peaaegu. Aga, aga kui Saksa okupatsioon 1941 siin algas, siis see protsess jätkus, et baltisakslased tulid siia tagasi uurima oma oma allikaid, et neid viia Saksamaale, et jätkata seda baltisaksa elu teatud mõttes, siis Saksamaal. Ja võib-olla üks moment sellele veel juurde, Olev ütles enne, et oluline oli Saksamaa vaatenurgast baltisakslaste varandus ja sellest kasu saamine nii-öelda selles sellasid reguleeritult väljaviimine. Et samamoodi ma arvan, et võib väita, et Saksamaa jaoks oli oluline nende sakslaste roll vastvallutatud Poola alade Saksastamisel. Et siis sakslaste, baltisakslaste mälestustes on, on üks selline nagu motiiv, et kuidas me saabusime siis nende nendele vart Kaupooseni, nende nendele aladele ja siis kuidas mindi kuskile korterisse või majja, kus toit oli veel soojalt laual, ütlevad nad sellepärast, et et kas siis poolakad või juudid, kes, kes seal enne olid olnud, olid siis eelnevalt, et sealt välja visatud, et tehases ruumi nendele baltisakslastele. Kui palju on see toitnud statistiliselt seal soe oli ja kui palju ei olnud on eraldi teema, aga see kordub nagu tekstist teksti sellise ühe ühe motiivina kuivõrd, et noh, välkkiire ka sealpool siis see tegevus oli ja just nimelt see, et nad ei läinud siis nendele nii-öelda saksa riigi aladele, vaid nad ümber asustati ümber nendele aladele, mis Saksamaa oli siis värskelt vallutanud. Aga kui palju baltisakslased nüüd see nii-öelda suur mass oli kursis või sai aru sellest et nad osalevad tegelikult väga poliitilises tegevuses, et see ei ole lihtsalt niisugune, eks süütu ümberasumine oma kodumaale vaid et tegelikult see on üks väga suur poliitiline protsess ja muuhulgas seda tõenäoliselt tol ajal tõesti massid ei teadnud, aga, aga et muuhulgas tegelikult oli see seotud ikkagi juba ka plaaniga selge plaaniga eesti okupeerida, sest et Nõukogude Liidu väed tulid ju sisse väga lühikest, lühikese aja pärast pärast seda, kui viimane baltisakslaste laev oli lahkunud. Ma arvan, et baltisakslaste eneseteadvus oli kogu aeg, kui nad siin olid, väga poliitiline, sellepärast et tegemist oli ikkagi ju ju siinmail võimu omavate inimestega ka siis, kui kui siin oli Rootsi kroon või vene tsaar oli. Ta oli ju sakslastel oluline sõnaõigus kogu aeg. Et sellist päris nagu tavaline vähemus, nagu nagu ma ei tea, siinsed rannarootslased või või, või, või, või, või venelased Peipsi ääres. Et nendel oli ikkagi kogu aeg hoopis teistsugune roll. Aga seda oma nagu positsiooni nõrgenemist tajusid nad kindlasti juba päris pikk ka aega, et 19. sajandi venestamine ja siis 1905. aasta. Revolutsiooni ja siis Eesti vabariigi loomine ja siis lõpuks see ümberasustamine, et eks nad olid sammud, mis, mis vähendasid baltisakslaste tähendust ja, ja baltisaksa ajaloolane Gert fund pest hool kors on selle kohta väga kenasti öelnud, et eks need baltisaksa eliit, et sai juba 19. sajandi lõpul aru, et ega see nüüd igavesti nii ei kesta. Et selline väike vähemus saab ikkagi nii dominantne olla nii suure teisekeelse rahva üle. Aga et mis sa siis teed, kui sa nüüd avastad, et noh, ilmselt see pikalt enam niimoodi kesta, et ega sa ei hakka iseennast ju ju nii-öelda ära kaotama, et eks ikka üritad siis leida võimalusi ja ja selliste ikkagi mingeid mingeid lahendusi. Et, aga et ma arvan küll, et jah, nad nad tajusid küllata, et on suur poliitika mängus, aga. Jah, see, kui, kui lugeda kirjandust, mälestusi, tollast ajakirjandust, siis sealt koorub välja, et see baltisaksa elu Eestis oli kogu aeg võitlus nii säilimise kui oma õiguste eest. Maris juba alustas nendest Nendest suurtest muudatustest või nendest pidepunktidest baltisaksa elus venestamine. 1905. aasta revolutsioon siia juurde me võime panna maareform, see, see ei olnud ainult mõisaomanike jaoks oluline baltisakslastele mõisa omanikud toetasid kogu seda baltisaksa elu. See oli suurhoope kogu selle baltisaksa ühiskonnale, sest maareformiga võeti ikka selline majanduslik, väga tugev majanduslik tugi ära. Ja baltisakslased ju kahekümnendatel aastatel väga palju võitlesid selle eest, kuidas saada mõisatest kompensatsiooni. Et see ei olnud ainult Ühe perekonna võitlus, see oli, see oli rahvusgruppi, sest siis kultuurautonoomiast ei tulnud ka iseenesest selle Est tuli seista, baltisakslased olid kõige suuremad eestkostjad selle balti sele kultuuromavalitsuse tekkimisele, mida siis kasutasid ka pärast seda hüve juudid. Aga ilma baltisakslaste sellise kindla surveta ja ka rahvusvahelise surveta ilmselt see oleks tulnud ja nii edasi, et, et kogu aeg see, et säilitada saksa kooli saksa kool oleks elujõuline, et eestlased ei sekkuks baltisaksa elusse. Et see oli kogu aeg selline kindel võitlusliin. Ja see ja see on väga oluline, kui me räägime siin eestlaste baltisakslaste vahekordadest, et Ariskasin rääkis nendest mälestustest. Ja üldse, kuidas maailm võis kunagi olla, ega rahvused omavahel väga palju läbi ei käinud, seda tegi eliit ainult tavaline inimene. Tavaline eestlane ei suhelnud tavalise sakslasega, tavaline sakslane ei suhelnud tavalise eestlasega, et see oli, olid, see liikus teisel tasandil ja muidugi olid segaperekonnad, mis on ilmselt tulevikus veel täiesti eraldi uurimisteema, et kuidas, kuhu nemad kalduvad, kas rohkem sakslusesse eestlusesse või hoopis on nad hoopis venelased, et segab perekonnad, kus, kus olid sakslased ja eestlased, võiksid rääkida hoopis vene keelt omavahel, et et see on väga põnev teema tegelikult. Mul tuleb meelde Jaan Krossi väga hea novell, marrastus, kus, mis on just nimelt ka sellest ära äraminekust ja mis lõppeb motiiviga, kus üks ära minema pidu pidanud neiu on komistanud, saanud veremürgituse ja surnudki veremürgitus, et just see veremürgituse metafoor minu meelest on krossil väga meisterlikult välja mängitud. Kuna meie saateaeg hakkab kahjuks läbi saama, siis ma küsiksin lõpetuseks ühe sellise küsimuse, mis, mida on tõenäoliselt raske lühidalt vastata, aga äkki äkki püüame, et et mis see, mis see Homsiilongi tähendus nüüd tagantjärele vaadatuna eesti kultuurile ja ajaloole on tähendanud ja, ja kas Lennart Meri mõtet baltisakslased võiks tagasi kutsuda Eestisse nii-öelda oma kodumaale, kas sellel mõttel on jumet või kas seda on järgitud, et kuidas nagu kogu see baltisaksa kogukonda üldse praegu maailmas on ja mis suhted neil Eestiga? Kõigepealt ma ühe asja, tahaksin veel korra üle rõhutada, et siit saatest, eks ikkagi kõlama see, et baltisakslased ei lahkunud mitte kodumaal lee, vaid kodumaalast, et siin oli nende kodumaa. Ja, ja baltisakslased. Baltisakslaste lahkumisega kaotas Eesti väga olulise, kultuuriliselt väga rikk ka Eesti kultuuri niivõrd palju mõjutanud, et seda ei olegi üldse võimalik. Nagu eesti kultuurist lahus mõelda rahvarühma, et tegemist oli kindlasti meelatu kaotusega. Ma olen Marisega täiesti nõus, et ma töötasin aastaid Eesti ajaloo muuseumis, mis on provintsiaal muuseumi baltisaksa muuseumi õigusjärglane ja kas või vaatame neid esemeid, et baltisakslased jätsid maha tuhandeid kümneid tuhandeid asju. Kui nemad lahkusid, siis kadus ka see mälust, et nemad hoidsid neid asju siin. Nemad panid selle kuhugi sellesse kultuuriruumi konteksti nii Eesti ajaloo konteksti, sellise eesti kultuuriajaloo konteksti kui oma kultuurikonteksti ja täna meid need esemed ei kõnele mitte midagi enam, sest üks väga rikkaliku olulise kultuuriga rahvusgrupp on lahkunud. Et, et me, me, me, me ei kujuta ette seda kaotust, isegi, et seda võib-olla võib-olla järgmine põlvkond oskab seda rohkem seletada ja, ja ümberasumise ajal ei, ei tundunud kase ju tegelikult väga suure kaotusena, siis tulid Vene baasid varsti eesti okupeeriti, tuli teine maailmasõda, et see elu, see muutused olid nii kiired, et kui palju tegelikult teine maailmasõda üldse Eestit muutis? No see on seal lihtsalt kolossaalselt, aga, aga sealhulgas ka ümberasumine muidugi, et see on üks osa sellest, nendest kaotuste jadas tegelikult. Baltisakslasi eriti palju tagasi ei ole tulnud neid perekondi. No see periood oli lihtsalt liiga pikk ja, ja tegelikult võime me ju ka öelda, et tänapäeval ei, ei ole siin enam baltisaksa vähem must või sellist baltisaksa kogukonda, et ei olnud enam kuhugi tagasi tulla. Et see, see maailm, kus nemad elasid, oli ikkagi ainult minevikus ja nad käisid palju, kõik vaatasid oma oma mõisu ja nii edasi ja siiamaani mingil määral perekonnad käivad ja nii, aga nende, nende elu on ikkagi nüüd kuskil mujal, on see siis Saksamaal või Kanadas, Ameerikas, kus iganes. Ja Nende lapselastele on see vanavanemate baltisakslase eks olemine, selline üks tore fakt, aga mitte enam midagi, mis, mis nende identiteedi määrab ja see on, ma arvan ka nagu põhjused, peresid ei ole enam võimalik ümber istutada siia ja tegelikult ka see baltisakslase mentaliteet oli ikkagi natukene selline elitistlik ja, ja ka see maailm on kadunud. Kahjuks me ei saa seda väga huvitavat jutuajamist rohkem jätkata, sest et aeg ei ole kahjuks kummist. Aga olen võib-olla see siiski kiiresti paari sõnaga kommenteerida oma valikut laulu, mis jääb nüüd meie saadet lõpetama. Jah, et et see on jälle seotud sellise rändamise lahkumisega, et mul see teema on, ümberasumine on seda ja baltisakslaste kuidagi sellesse Padilisekse tundsid ennast kuidagi rändajad täna ütles, et nad olid natukene teistsugused kui eestlased, et see oli selline liikuv rahvas, mobiilne rahvus, nii sotsiaalselt, et mõnes mõttes kui, kui ka geograafiliselt. Ja, ja see on ofon vol sellest leebeni sõnadele kirjutatud lahkumislaul või või täpsemalt rändlindude lahkumine, seda laulsid saksa koolide lõpetajad, et see oli väga populaarne lugu ja loomulikult luuletajana romantilise aja luuletan oligi verest leebel. Kogu selle välissakslased on väga oluline, et ja, ja muidugi saksa noortele, et selles mõttes ma valisin selle, et see oli sellel ajal oluline lugu. Tänan teid kuulamast, mina olin Maarja Vaino ja minuga olid stuudios Maritsa mari maris saagpakk, Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent ning ajaloolane Olev Liivik. Kuulmiseni nädala pärast.