Tere algas kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios hiljuti kultuurimõtestaja tiitli saanud plekktrummi saatejuht Joonas Hellerma, tere Joonas tervitus ja Viljandimaa aasta õppija hiljuti doktoritöö kaitsnud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuuriõppejõud Tiiu Männiste. Tere, Tiiu. Tere. Tere. Ja nagu tutvustusest aru võib saada, Me hakkame arutlema kultuuri üle kultuurimõtestamise üle selle üle, miks üldse kultuuri ja kultuuri mõtestamisega peaks tegelema. Aga enne seda ma tutvustan siis natukene tänaseid ajalehti, õpetajatele sirpi, mis küllaltki iganädalaselt kultuurimõtestamise ja lahendamisega tegelevad. Ja Õpetajate lehes on seekord päris palju juttu ummikusse jõudnud noortest noorte depressioonist ja vaimse tervise probleemidest. Päris murettekitavaid lugemisi võib siit leida. Ja samuti on väga huvitav jutt mille on kirjutanud Raivo juurak ja mis kannab pealkirjakast. Keeletehnoloogia toetab piisavalt eesti keele õppimist. Kuigi eesti keel on päris hästi esindatud internetis ja tehisintellekt oskab ka juba päris hästi eesti keelt on ikkagi veel päris palju asju ka, mida annab arendada, nii et, et sellest saab siis ka siit ülevaate ja sirbist. Lugesin kuidagi ka rahulolevalt läbi kõigepealt juhtkirja, mille on kirjutanud Aili künsler. Ja mis kannab pealkirja käsu korras eesti keel ja Aili küntsler nimelt jõuab järeldusele, mida minagi olen mõelnud, et et ega osasid asju ei saa ainult heaga, et vahel tuleb ka käskida ja keelata. Ja Eili kintsler kirjutab, et kui keeleseaduses poleks eraldi seda, et me peaksime näiteks ka inglisekeelsed või muukeelsed pealkirjad, tõlk kima filmidel, raadiotelesaadetes ja nii edasi, et siis ilmselt keegi ei teeks seda. Ja, ja et võib-olla tuleks muutunud oludes selliseid käske ja keelde natukene keeleseadusesse veel lisada. Aga ühtlasi on väga pikk artikkel ka rahvusatlasest, mis on hiljuti ilmunud ja mis tundub olevat tõesti üks väga huvitav raamat. Kindlasti ma arvan, et sellest tuleb juttu edaspidigi ja sellest sellega ma soovitan kõigil inimestel kindlasti tutvuda, sest et mind ennast näiteks huvitab seal peab olema ka kaart, kus Kalevipoeg kõik on Eestimaal viibinud, et ma tahaks kohe need kõik kohad üle vaadata sealt kaardi pealt. Siis on väga huvitav. Artikkel Jan kausi sulest, mis kannab pealkirja ühiskonna stiilirikkusest. Märt Väljataga arvustab Paavo Matsin juut romaani Kongo tango ja meie tänasel saatekülalisel Joonas Hellerma on pikk intervjuu Tõnu viigiga mis kannab pealkirja, kes täidab mõtlemise ülesande filosoofiast 21. sajandil ja eks meiegi hakkame nüüd kohe sellest rääkima, kes tõesti peab, kellel on kohustus mõelda. Nii, et lähme kohe oma saate põhiteema juurde. Vasar jätkame siis kultuurisaatega, vasar olen täna stuudiosse kutsunud plekktrummi saatejuht Joonas Hellerma ja kultuuri AK Viljandi kultuuriakadeemia, kultuuriloo õppejõu Tiiu Männiste ja tõukeks olid tegelikult kaks tiitlit, mida saatekülalised said. Joonasele anti hiljuti üle Ene Mihkelsoni seltsi poolt kultuurimõtestaja tiitel. Ja Tiiu männistele anti üle Viljandimaa aasta õppija tiitel. Ja kuna minu ma arvan, mitte minu, vaid väga paljude inimeste seisukohalt iseenesest on, on kultuuriharidus praktiliselt lahutamatud siis tunduski, et, et nende kahe tiitli valguses on hea põhjus arutleda natukene selle ületa. Et mis õieti on kuld tuur sellepärast et väga sageli kohtab ikkagi nagu hoiakut, et, et kultuur on see mingisugunegi nišš, millega tegeleb mingi kindel hulk inimesi. See on niisugune nende natukese oma eralõbu, et maksumaksja niisugune koormus, aga et, et see nagu ei puudutagi võib-olla nagu valdavat osa inimesi. Ja, ja seetõttu mõtlesin, et, et kui me oleme juba tänase saate teema välja kuulutanud, kui kultuurimõtestamise kultuurist kimise saate, siis võiks alustada ehk sellest, et me natukene täpsustame, mida me selle kultuuri all silmas peale, et ma nägin, et Tiiu juba võttis prillid kätte, et, et võib-olla siis alustame sinust. Tiiu jah. Siin oli isegi kui meil siin omavahel kokku leppisime, et millest me räägime, et räägiks kultuuri tähendusväljast. Et ma olen väga ettevaatlik nüüd lausa definitsioone andmast. Et kindlasti kultuuri tähendusväli on muutunud, sest muutunud on ka funktsioonid, samas funktsioonid on jäänud needsamad universaalsed funktsioonid. Nimelt kultuurisiin oli, saatejuht ütles kenasti, et, et ta on nagu ikka lükatakse Nissi ja, ja, ja talle nähakse sellist, pigem sellist väga praktilist väärtust. Tal on ka see kindlasti. Aga tal on ikkagi selle mehe elu mõtestamise üks selline tähendus. Miks me siin oleme, kes me oleme? See on üks kindlasti, mida tooks välja. Teiselt poolt ta kommunikeerub, ma nüüd ütlen selles mõiste välja. Kommunikatsioon, ta, tal on võime kommunikeerida aeg kaugeid tänaseid ja lausa tulevikku. Siis ma tahaks öelda, et ta lausa selline prohveteeriv funktsioon olema niiviisi mõelnud. Ja muidugi see üldtuntud ta peegeldab aeg, ta peegeldub olusid. Nii et ta nagu fikseerib seda, mis on olnud, mis on ja ka mis tuleb ja no muidugi see, see, see kõige suurem ja ülevam tema tantsentaansus, mis, mis mis, mida ei võta keegi ära, mis on aegade oluda ülene nüüd oleksin nüüd hästi suureks. Jumala mõelnud. Kuidas sa Joonase täiendaksid, seda Tiiu arvamust. Ja need on väga kenad kaitselised katsed sellele mõistele läheneda, igaüks, kes teeb selle mõiste lahti mõnes entsüklopeedias või mõnes vastavas sellises õpikus leiab tegelikult seal suure sellise posu, neid kultuuri määratlemise katseid seal on rohkem kui no seal on sadu lausa variante, kuidas seda seda mõistet määratleda vastavalt siis igaühe isiklikust prohveteerivast võimest tema hingelaadis, tema temparemendist ka laiemast akadeemilisest kultuurist lähtuda või veel mistahes tingimustest, siis see konkreetne kultuuri mõiste parasjagu ei, ei kerki. Aga kui sa maare küsisid, et kelle kohustus on mõelda või, või mis see kultuur siis on, et ma arvan, et seal on väga universaalne igaühe kohustus mõelda ja see kultuur selles mõttes on, on väga selline avar, suur suur termin, et me peame hakkamegi teda kohe artikuleerima või siis kuidagi siin mingisugusesse mudelisse paigutama, kui me tahame teda temast siis konkreetsemalt rääkida ja ma saan aru, et meil on hästi lahtised kaardid siin ja, ja võib-olla selline Selline lähenemine, kuidas öelda, siis selline spontaanne lähenemine sellele mõistele lähtuvalt sellest isiklikust tundest tunnetuses, sest kahtlemata tahaks öelda, et seal midagi väga olulist ja tõesti see aegruumide segunemine, ajalooline maailm, kõik see on kõik, see on tähistatav selle sõnaga terminiga kultuur, aga ma olen väga põnevil, et kuidas see vestlus meil nüüd edasi läheb, et mis milline kultuuri mõiste meil siin siis lõpuks täna nii-öelda välja tuleb esile kerkinud. No tegelikult on üks võib-olla selline paradoks kogu selle saate teemapüstituse juures see, et kultuur nagu Tiiu kenasti ütles, kultuuri enda üks funktsioon on inimolu mõtestada, et võib-olla kultuur on miski, mis selles mõttes eristabki meid võib-olla siin loomadest ja, ja senini veel ka tehisintellektist, et, et see on inimese eneseteadvustamine ja just selline mingisugunegi ajaülese mõõtme loomine. Aga nüüd see kultuur, mis juba ise mõtestab, et me tahame nüüd seda omakorda veel mõtestada, et, et see on võib-olla nüüd see üks küsimus, et et kõige laiem definitsioon kultuuril on ju ongi just nimelt see, et et see on midagi, mis on inimese loodud lõppude lõpuks ka see, kuidas me tänaval käitume, kuidas me sööme, kuidas riietub ja see kõik on ju ka kultuuriosa. Ja, ja nüüd ongi see küsimus, et et kuidas, kuidas me seda tähendust sellest iseenda jaoks nagu loome ja et kas seda üldse on vaja teha, et, et ma ise nagu küsiksin nüüd ikkagi juba tõesti selle järgmise järgmise astme osas, et et kui me sellest aja ülesusest rääkisime, et tõesti selle kultuurifunktsioon on ju anda edasi, anda edasi teadmisi. Ja, ja nüüd ongi küsimus, teadmine kui selline ju ajas ka muutub ja seetõttu mingil määral muutuka kultuur, aga samal ajal me peame kultuuriks midagi, mis peaks ikkagi pidevalt säilitama mingi järjepidevuse. Et, et kuhu see mõtestamine nüüd selles osas nagu paikneb, et, et kui me kultuur on miski, mis niikuinii kogu aeg eksisteerib ja tuleb meiega kogu aeg kaasa, seal, kus on inimene, sinna ikkagi tekib kohe kultuur. Et, et kuhu see mõtestamine näiteks sellises sellisel juhul sinna kultuuri mõiste juurde paikneb. Et sa pead silmas seda, et, et miks on vaja ikkagi mõtestada ja miks me veel oma olemuselt on ja ütleme, et ürginimene niikuinii juba koopajoonised, eks ole, et miks meie tahame sellest rääkida, miks me omakorda seda veel analüüsima? Ikkagi tulen ikka selle oma esialgse Ta juurde, et me saame seda mõtestada ikkagi läbi tema funktsioonide. Suuresti võib-olla on minu eriala liialt Se sotsioloogia ana praegu hetkel veel mõjutamas sest ta on ikkagi erinevatel aegadel erinev, kui ma nüüd räägin kultuuriloolasena ta on erinev. Ja, ja ma olen selles mõttes ma kohe kindlasti natuke rutan ilmselt teemast, et ma ei liitu nendega, kes arvavad, et, et, et ees on hullud ajad ja, ja seda meil ei ole. Tulen tagasi. Sest. Ühiskond kultuuris osalejad kultuuri loojad, nad alati kohanevad ja kohanevad kõigiti kõikide muutustega ja, ja kui hakkad, noh, kui tuli analüütikud, kultuuriteoreetikud lausa, Nad jõuavad ikkagi kõikides erinevates vormides, kus, kus, kus siis tuuri vaadatakse või mille läbi või millise spektri läbi vaadatakse. Nad jõuavad alati ka seal selle universaalsuse juurde kuni kuni selleni välja, et, et ka subkultuuride tulevad tüvitekstid, eks ole. Ja erinevates vormides ta tuleb ikkagi välja ta ikkagi miski filtreerib selle õige, kas nüüd õiges ei ole hea mõiste jällegi selle, mis meid puudutab. Et selles mõttes ma nagu nõustun Rein Raua selle viimase tema teosega või selle lisandiga kultuuriteooriast, kui tal on pealegi pealkirjaks mõistete keerises või tähetähenduste keerises jah, vabandust, aitäh, temas tuli meelde. Joonas ma kohe kasutan juhust ja küsin, kuna siin tuli just tähendustest ka juttu, et oma intervjuus Tõnu viigile sa küsid, et et kas üldse tänapäeval 21. sajandil mis seisus on 21. sajandil filosoofia, mis ju mõnes mõttes on see tippala, mis peaks ju selle inimolemise ja kultuuri mõtestamisega tegelema, et et sa, sa viitad kahele filosoofile, keda nimetada viimaseks kaheks totaalseks filosoofiks Haide kerja Hasserl ja jääb nendesuguseid justkui ju enam ei ole. Ja no meil on palju tõesti, niitsin pedaale korraga peale läinud ja ma püüan Maarja sinu sellele küsimusele vastata, aga ma tahaksin veel natukene seda eelmist elementi täiendada, jah, intervjuud siis nii, et mina küsisin ja Tõnu Viik ka vastas sellest tänases sirbis, aga püüame vastata sellele, et kas täna on veel selliseid suuri autoriteet või suuri mõtlejaid, kes kuidagi haaraksid kogu seda kultuurivälja tervikuna ja suudaksid mudeldada tõesti mingit sellist suurt kosmilist tervikut. Et tõesti selles intervjuus seal on meil jutt Martin Heideggeri, Edmund Husserlist, kellest andis meile põhjust rääkida see, et neil on tänavu sellised natuke ümaramad sünniaastapäev 160 Hussel, Heidegger 130. Aga, aga mis puudutab nii-öelda selle kultuurimõtestamise tähendust või vajalikkust üldse, siis ma arvan, et kui me räägime eesti kontekstist mõtleme meie enda ajaloole seal 19. sajand, ärkamisaeg sealt edasi Noor-Eesti. Et see kultuuri mõiste kultuuritermin on meile olnud ka selle rahvusliku identiteedi juures väga tähtis asi, et meil ei ole siin mingisuguseid väga suuri päritolusid. Ta näidata suuri, selliseid jumalikke, mingisuguseid ilmutusi kuskil ajaloo alguses on see kultuur ja küsimus oli selles, et kus see kultuur meil siis tuleb ja see noor Eesti siis pakkus variandi välja, et me kuidagi peaksime seda Euroopa maailma ja omaenda sellist kohalikku maailma suutma siis ühendada ja kokku panna ja läbi selle siis ka saavutama mingisuguse koha selles globaalses või kosmilises maailma rahvast kõikide ajaloolises voolus, et, et selline üsna suur kosmiline kosmiline funktsioon tegelikult sellel kultuuril ja me juba teame, Maarja, sa pead kaste, Tammsaare juba tuleb järgmisena, kes hakkab tegelikult kritiseerima seda Noor-Eesti programmi ja ta paneb selle kultuuri mõista ka nagu küsimuse alla nähes, et kogu see Euroopa kultuur ei ole ainult selline ilusat humaanset humanistlikud, pealisehitis, dised, dekoratsioonid, vaid seal all on ka palju väga vastuolulist seal koloniaalprobleemid, igasugused vägivallaga alustatud riiklused ja kõik see muu, et seal tekib terve selline suur poleemika, et minu arust kas jätta võib-olla mingil määral kritiseeris ka lihtsalt seda, et, et liiga unustatakse see just see oma aine säravis. Tahtsingi sinna jõuda, et see oma küsimus tuleb, tuleb Tammsaarel nagu sellises kriitilises kursis hästi-hästi tugevalt esile, mis oma siis on, et kas ja mis oma kuld tuur siis peaks veel peaks veel olema ja minu arust ei ole, ei ole kuulnud ühtegi sellist vastust, et mida, mis oleks täiesti vettpidav, et mis see oma kultuur meil siin on, et see on ikka väga sellises suures sümbiootilises ka poleemilised suhtlemises või suhtluses selle, selle Eesti välise elemendiga, ma arvan, see on väga hea. Ja nüüd nüüd ma tahaksin veel ühe pisikese asja siia juurde panna, et võib-olla veel vett segada ja neid suuri nimesid natuke sisse tuua. Tiiu, sa tahtsid ka juba midagi lisada, aga ma mõtlesin enne seda saadet veel, et see kultuuri mõiste, et kes on olnud võib-olla meie jaoks siin Eestis viimane selline suur nimi või suur autor, kes on kuidagi seda kultuuri sellises tõesti kosmilises dimensioonis suures plaanis mõtestanud ja ma tean, Te võite mulle vastu vaielda ja see ei ole kindlasti ainutõde. Aga siin Eesti pinnal elanud inimestest ma pakuks, et seal Juri Lotman, temal on selline suur ikkagi mingisugune kultuuri mõtestamise, filosoofia või mudel tal tekib, mis on ka maailma tekstis mingit resonantsi andnud ja ma ei tea, kas te teate mõnda sellist päris eesti soost mõtlejat või või siit kohapealt lähtunud sellist suurt kultuurimõtestamise mingisugust traditsiooni või mudelit, mis oleks andnud ka resonantsi väljapoole. See on nagu küsimus. Ja rääkides Lockmanist, et mismoodi siis Lotmani variandis me seda kultuurivõime vaadata? Ma leidsin ühe väikese kaherealise tsitaadina, esitaks selle ka veel siia otsa kus ta oma Tartu-Moskva Tartu-Moskva koolkonna siis selline programmiline tees. Meie käsitame kultuuri kui kollektiivi mittepäriliku mälu, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina, nii et mälu. Ja minu arust on ka huvitav see teatavat keelud ja ettekirjutused, tegelikult on moraalne dimensioon kultuuril ehk kultuur nagu kuidagi annab ette selle selle inimliku eluvormi ja selle eluvormi nagu peamine konstant. Peamine mõõta, nagu mingisuguseid teatud moraalimis on lubatud, mis ja siin räägib kaasa minu arust Lotmaniga kandiaanlik, sügav moraalifilosoofia traditsioon. Kultuur on tegelikult midagi müstilist. Lotman ei anna sellist täiesti läbivalgustatud kultuuri definitsiooni aga ta on meile tähtis mingisuguse, sellise eetilise või moraalse dimensiooni pärast. Selles kultuurielemendis me me nii-öelda uurima oma inimlik, kust te tõesti suhtleme, suhtlema iseendaga. Ma ei ole päris kindel, kas kas inimesed on ainsad nagu kultuuriga olendid, aga võib-olla sellise moraali dimensiooni mõttes nad, seda nad seda on. Et, et meil siin Eestis kui me vaatame seda Eesti asja, siis see on meile võib-olla kõige lähem mingisugune selline suur kultuuri määratlemise traditsioon või kultuurimõtestamise traditsioon, kus seesama enese mõtestamine ja küsimus, et kes on inimene ja mis teeb inimese inimeseks, see tundub Lotmani järgi, ei ole veel ainult ma sünnin siia ilma juba juba olengi inimene, midagi on veel juurde vaja mingisugust pimist, mingisuguse traditsiooni või, või mingisuguse sellise moraalse elemendiga kohanemist ja lähtuvalt sellest siis ka oma inimlikkusega töö väljendamine, autokommunikatsioon, jänesega suhtlemine, kõik, kõik see, nii et ma paneks nagu selle nimel siia veel ka juurde ja mis ta kostab. No mina kastan siia juurde muidugi seda, et Tammsaare täpselt samadel teemadel kõigil kirjutab, et no ikka paneks tema sinna mõtlejaks kohe-kohe kõrvale. Aga tuli meelde ka vahepeal, et Karl Gustav, Karl Gustav Jung on väga kenasti öelnud kultuuri kohta, et et see on midagi. Kus peab olema see tasakaalupunkt, et kiiga vähemalt tuuri jätab inimesed instinktide meelevalda ja, ja elu muutub liiga primitiivseks, aga liiga palju kultuuri teeb inimese teistpidi haigeks, et, et siis on jällegi see asi poolik, et tegelikult ideaalis peaks olema seal kuskil tasakaal just nimelt nende keeldude-käskude vahele. Ta on kultuur tähendab ju tegelikult noh, mõnes mõttes nagu kultuur maa tähendab seda, et ta on kuidagi töödeldud, et, et siin on mingisugusedki piirid pandud sellega midagi tehtud, et alati tõesti on käsud-keelud juures. Aga teisest küljest just nimelt peab olema see loomulik loomulik aspekt ja, ja mulle tõesti tundub, et üks teema, mida kultuuriga seoses kindlasti peab nagu käsitlema või mis on nagu ülioluline on just nimelt see järjepidevus, mida Joonas ka mainis. Et mulle tundub, et ilma järjepidevus, et ta tegelikult ikkagi ühest vähemalt rahvuskultuurist on, on päris keeruline rääkida, et kuidas, kuidas selle järjepidevuse kandja Hiiu, et sa oled ka õppejõud, et palju sa seda järjepidevust mäed ülikoolis? Jah, nii tahan veel Joonase vastata, aga ikkagi maarjajuba viitmi järgmistele küsimustele. On ta siin Lotmani näit puhul tegelikult Maarja tegelikult vastas sellega, et ta tõi koha Tammsaare Eesti puhuma, ilmselt meie väikese rahva puhul me saame, me ei saagi väga endalt nõuda selliseid suuri sõnalisi selliseid mõtestajaid minu meelest, et seesama seesama fenomen on meie erinevates kultuuriliikides siin, kirjandusmuusikana vaatame Pärti praegu, milline universaalsus või siis sa tõid siin selle Noor-Eestimaa, vastan sulle. Sa tõid Noor-Eesti? Et aga ma tooks juba selle 19 sajandi lõpu, kus me läheme regiregilaulust, koorilaulu. Et noh, meil olid tegelikult see nii-öelda paliku sellise kõrgkultuuriga, nii-öelda ühinemine toimus meil juba isegi mitu põlvkonda varem enne Noor-Eestit ja ju lauldi ju kuraale korralikult, nii et, et see on see järjepidevus, mis sealt tuli. Et ma seal, ma loodan, ma sellega, vastasin, aga Maarja nüüd küsib, et mina küsisin, et kuidas Ülikooli õppejõuna on tunne. Kas me peaksime praegu mingil määral muretsema selle pärast, et meie rahvuskultuuri järjepidevus ei ole nii sujuv, kui, kui ta võiks olla? Ikka peaks, ma teen seda, õpetan seda ainet juba 30 aastat. Võiks öelda natuke vähem vist jah. 2000 1988 erinevates vormides. Ikka peab ja ma, ma, ma, mul on nagu võrdlus ei ütle seda näod, kes kooli tulevad, kes meile tulevad. Ja neil on kadumas või kadunud see ajataju, selline kronooman oma ühelt erialalt ajaloolane, see tajumine, selline aja voolamine, nende lineaarsus või mis oli, mis andis kultuurile alati mingi aluse, kus suutsin seda paigutada haridusele eriti. See on kadunud. Ja, ja midagi on veel. Samas ei ole kadunud üliõpilastesse see tahe. Et, et siin on, kui me vähemalt Eesti kultuuri juurde, kui ma vahel küsin, meil on mul aine, lõpeb kaasaegse eesti kultuuriprobleemidega diskussiooniga, annan lugeda allikaid, erinevaid materjale. Et sealt tuleb välja ikkagi see, et jõutaks eesti keeleni, see on tähtis, kuigi minnakse maailma ja lubatakse, lubatakse vaesele õppejõule, et me hoiame selle alles. Aga miski on kadunud ja ma ütlen kohe, mis see võiks olla, mis on minu minu arusaamine. Sid tekstipõhine, kultuurikultuur on see, et sa, et sa loed kirjandust, et sa loed seda, teist või kolmandat, mis on kultuuril, on see on, see baas on kadumas, tuleb see digipõhine, see, see pildiline, mis oli kaine lutelust, võiks öelda, kui sinna minna tahad. Et ja selline ikooniline kiir-kiirelt-kiirelt klikipõhine ja see on võtnud ära mingi sügavuse, nii et sisuliselt ma tegelen seal järeleaitamisega, on, on ka väga tublisid, aga, aga kusagil on mingi õhk juba sees. Selle rahvuskultuuri järjepidevuse teemaga me kindlasti jätkame, aga teeme väikese muusikapausi vahele ja kuna saatekülalised seekord loobusid ise muusika valimise jätsid selle ülesande mulle siis valisin siia saate keskele Vaiko Epliku loo, mul on kõht tühi. Muuhulgas sellepärast Vaiko Eplik laulab oma unistustest ja me võime ju tegelikult rääkida ka kultuurinäljast ja mõnes mõttes see kultuuri ja vaimunälg ju meil natukene valitseb ka, niiet kuulame Vaiko Epliku. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios plekktrummi saatejuht Joonas Hellerma ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuuriõppejõud Tiiu Männiste. Ja oleme rääkinud küllaltki natuke isegi kaootiliselt tuurist kultuuri mõtestamisel. Seda kaitse ongi üks selline väga suur teema millele ongi raske lühikese ajaga väga täpselt näppu peale panna. Aga jõudsime natuke konkreetsema teemani ja selleks on rahvuskultuur ja selle järjepidevus ja selle olukord praeguses Eestis. Ja Tiiu Männiste kogenud õppejõuna ütles, et tema meelest ei ole sellega asjad praegu hästi ja Joonas jõudis vahepeal öelda, et tal tekkis ju juttu kuulates kohe mitu mõtet. Nii et palun jaga neid meiega. Ja tõepoolest selline tunne nagu õhus, et kogu see selline tekstile või kirjandusele rajada tuntud kultuurimaailm kuidagi nagu minemas või hääbumas ja tuleb tagasi või tuleb asemele midagi muud, selline pildiline ikooniline, see oli päris huvitav mõte, et, et me, et see on olnud ka varem seal enne enne luterit, et selline keskaegne maailm võib olla katoliiklik kultuur, et seal on, seal on seda rohkem, aga et kas saab seda, kas, kas saame öelda, et katoliiklik kultuur on seoses digimaailmaga tagasi tulema, selles? Ma ei ole nii kindel, aga kui me enne siin rääkisime sellest, et see kultuuri mõiste on olnud just nagu eesti riik Klose identiteedis ja ja eestlase selles ärkamisaegses mentaliteedis sellisel olulisel kohal siis tõesti seesama noor eesti juubel sätestab, et see on kirjandus ja kunst, mille kaudu see, seda kultuuriloomet siis peaksime kuidagi kultiveerima, et paneb kirjandusele seal väga suure rõhu. Noh, muidugi selge, Noor-Eesti olidki enamus kirjandus kirjandusinimesed aga mingi iva seal siiski on, seesama Juri Lotman, keda me mainisime ka tema joon, tegelikult taust on vene kirjandus, on kirjandus, tausta kirjandusteooriast kasvab välja selline laiem kultuuriteooria või kultuurifilosoofia. Nii et me näeme, et sellel kirjandusel nagu on mingit sorti distähtis roll ja nüüd kui see mäluelement, see nii-öelda kollektiivi mittepäriliku mäluelement on kultuuris tähtis ja kui me kujutame teda ennekõike tekstidena, siis ma arvan, Me ei saa ainult jääda, võib-olla niimoodi kurvalt vaatama kõrvalt, et näed, kuidas keegi siin midagi enam ei loe, sa kõik vajub kõrvale, ma väidaks ka, et, et tegelikult ega me omaenda seda kultuuripärandit, seda tekstikorpused, arhiivi, mis on mis on nende mõnesaja aasta jooksul siiski kogunenud, et ma, ma arvan, et see ei ole väga hästi hoitud või edasi anda, et et nimetage üks eesti kirjanikele puhul selliseid korralikke korralikult välja antud koondväljaanne, sellist kaasaegset, ma arvan vastus null mitte ühtegi ei ole. Tammsaare on need mustad mustad kaaned ja need kogutud teosed ja loomulikult see kõik väga hea, aga seegi on juba sovjetiaeg. Jah, ja tegelikult mitte täielikult kommenteerija mitte täielikult kommenteeritud siin Mati Unti on välja antud veel ühte teist. Mõned kirjanikud on veel, aga seda omaenda pärandit nägu, kaid kultiveeri ja, ja ma arvan, et ei ole ka siin tähtis see, et kõik peaksid kohustuslikus korras nüüd hakkama neid suuri köiteid läbi lugema. Aga see peaks olema meile vähemalt nähtav ja ligipääsetav, kui tekib huvi ja kes oli Juhan Liiv, siis, siis see võimalus, esiteks võiks üldse olla, ta võiks ikkagi mingi sellise atraktiivselt kujul olla, et näha, et sa nii-öelda kaasaegne väljaannet, et sellel on mingi koht ka selles tänases kultuuri ruumis, et see nagu üks asi, aga, aga seda meie nii-öelda rahvuslikult tuuri iseloomustab ka teine, selline paradoksaalne mõõde, et ma väidaks, et enamus ju meie sellisest rahvuskultuurilisest ideoloogiast, sellest ideestikust on sündinud vägagi kosmopoliitsed õhustikus, tähendab sellises ikkagi Vene impeeriumi õhustikus ja need inimesed, kes need ideed nagu loovad, nad ei ole ainult sealt kuskilt muld põrandaga ruumist ja astu välja, seal on väga suur interaktiivne maailm taga. Kõik meie nii-öelda need tuntud tuntud nimed kas on saksa kultuuri poole või õpiti Peterburis ja kogu see lairuum oli ka seal lahti, nii et kui me räägime sellest rahvuskultuuridimensioonist, siis see ma ei tahaks jätta sellist, tunned kuidagi, et me peaksime siin ehitama mingit maailma maailmas, et see tegelikult moodustab ikkagi selle suure maailmaga suhtlemises, aga selle omaenda teksti pärandi tundmine annab mingit, et vormi ma väidaks rikkamalt huvitavamalt ka selle suure Kultuurik kontekstiga suhtlemiseks, nii et siin peab hoidma ka sellist noh, sügavalt kosmopoliitsed elementi juures, et see, meie oma asi sinna tööle hakkaks elama hakkaksime, saaksime sellega üldse suhelda erinevates kontekstides seda vaadata ja siis tegelikult lähebki olevik kui palju rikkamaks. Ja ma lihtsalt ütleks, et kui me siin saate alguses rääkisime Peab skulptuur defineerima, et see poleks pidanud kohe ära defineerima ka selle, et minu meelest kultuur ei saagi eksisteerida niimoodi, et ta teistega suhtleb, ta muutub ise, ta muutub teistega suheldes aga oluline on ikkagi see kultuuri enda identiteet, et see ei lahustuks, et kui see lahustub, siis tegelikult noh, ikkagi seda kultuuri enam ei ole, et meil on neid näiteid maailmast ju terve hulk. Ja et kui me räägime nüüd ühest väikekultuurist eesti kultuurist, et siis loomulikult ta suhtleb maailmaga, aga ikkagi see murekoht on see, et ta sinna maailma kaduma ei lähe, sest. Aga siin ma väidaks, et see sõltub sügavalt nagu meist enestest, et ma arvan, normeerida ei saa või mingite käsulaudadega määrata ei saa, et kui tekitada selline kohustus, et igal juhul siin loete need asjad läbi, siis olete eesti kultuuriga kursis. Ma arvan, et see nii ei lähe, et see sõltub ikkagi sellest tegelikult inspiratsioonist ja motivatsioonist. Kas see meid huvitab, kas see meid endid huvitab lugeda Liivi, Koidula, Tammsaaret, kas on huvitav ja, ja sealt hakkab eeldus on see, et sa koolis üldse saad teada, kes nad on? Kõigest kohustuslikus korras need raamatut peaksid ka olemas olema, saaks kuskilt lugeda, aga praegu on selline olukord, kus Koidula teosed aastast 1953. No aga mis me räägime, mis me räägime? Laulupidu 150, just ja Koidula teosed ei saagi lugeda. Jah, te tõite nii palju asju, millest tahaks kohe edasi arendada, aga ma vaatan, kuhu nüüd lähen. Et haridus, haridus on üks tähtis märksõna siin peaks olema. Ja siin Jonasel tõusis üles küsimus, et meil on kõik, meil on suhteliselt hästi ja olemas, aga kuidas see nagu viia siis sellele uutele põlvkondade juurde, et ta seda väärtustaks, aga nii ma tahangi korraks tagasi tulla selle digipõhise hariduse juurde või selle keskkonna juurde, et siin täpsustan, Jonas, mul jäi enne pooleli. Ma võrdlesin küll sellise visuaaliga, aga seal on ka tekst. Ja tegelikult mina tahan siin nüüd öelda seda, et see see digitaalne maailm, et seda ei tohi ära põlata, meie niuksed kõrgkultuuri, sellised austajad ja kummardajad, vastupidi, me peame võtma sealt võimalused. Et nii head võimalust juurdepääsu erinevatele kultuurivormidele, nii head võimalust, tehnoloogilist võimalust, sõda nüüd ma kasutan väga, mitte kultuurilist terminit miksida ja, ja, ja tutvustada pole, pole kunagi olnud ja nii nagu see on praegused tehnoloogilised võimalused. Ma toon siin näite. Kas või kui tuli juttu, et muuseumid on vara mu täis, aga aga kes neid võtame meie pärimusmuusika, jätame sedasama trajada. Kuidas ta taju laseb selle kõigile tuttavas käekirjas selles muusikalises vormis sealt tulesi, meie esi esi esiisade-emade tekstid või, või, või käsid käsitöö, mis tehakse, ta on ju praegu jõudnud, ütleme hariduses doktori tasemel tehakse töid, see, mis oli kunagi, eks ole, 19. sajandil igapäevaelu funktsioon, et ellu jääda ja, ja natuke seda mütot juurde aga juurde tuua, nii et, et või siis, et meil on praegu Viljandisse probleeme, tahame muide probleem, aga me tähistasime Johan uksi, 100 kahtekümmend. 100 kahtekümmend, sünniaastat ja nad on see kunstnik, kes kes suutis kogu nõukogude aja hoida seda kaevu sajandi alguse sõda avangardi Nende järel avangardi, meie mõistes seda prantsuse Spriit niiviisi peenelt ja, ja aga me nüüd alustame selle tema monograafia kirjutamist, aga me veel istume mari, valige kiviga koos ja mõtleme, et mis on see Muxi puhul, mis täna nagu kõnetaks. Et mitte, et mis, mis müüks vaid tuua mõnes mõnes mõttes mõned asjad, mis jäidki nüüd selle üleminekuperioodi ajal seisma, et neid suuri nii-öelda telliskivisid ja, või need raamatud ei tahetud. Praegu on see aeg, kus uuesti võiksime uuesti hakata mõtestama lahti kirjutama Muxi kohta veel üks sõna. Ta suutis säilitada 20 sajandi alguse Pariisi Viljandis siseemigratsioonis ainult aknast Viljandi maastikke teha, kuidas seda nüüd seda nii-öelda teksti edasi anda. Ja teine mõte tema puhul, Muxi tänu, Muksiiram, ma avastasin, et, et see avangard, kultuur, avangard, kultuur, vein, ütleme, modernistlik kunst seal ju säilisid, nad tõid edasi, Nad säilitasid selle kunstile olulise esteetika, sest need on nii ilusad. Praegu seal ei ole mingisugust, nii nagu me näeme hilisemas Kamzani teise poole kunstis. Nii et ma olen selles mõttes ikkagi nii, nagu saate. Algul ütlesin, et, et ühiskond kahaneb. Me suudame taastada kõik, me, me peame lihtsalt leidma need uued vormid. Aga võib-olla ongi õige küsida nüüd, et kui me mingil määral näeme, see Muxi näide oli väga hea näide muidugi tõesti ühe ühe kultuurinähtuse taas mõtestamisel taas kaasaegses maailmas tänases maailmas vormis just et kuidas me siis kuidas me siis saaksime seda eestikultuurigi eesti kultuurimõtestamist ühiskonnas nagu paremini noh, esile tuua või kõlama panna, et, et meil ei oleks seda muret, et et tõesti räägime endast paarkümmend aastat nooremate inimestega, saame aru, et me tegelikult ei ELA tõesti enam piisavalt palju samas teksti maailmas, et me teineteist piisavalt hästi mõistaksime, et ma ei tea, täitsa omal valikul, kumb, kumb soovib esimesena vastata? Ma vastaksin kiiresti niiviisi soojalt, nagu öeldakse. Et noh, laulupidu on ju see, mis rahvast ühendab, et kui saaks Eesti erinevatele Ütleme, muusika ja kirjanduse puhul sellesama niisuguse emotsiooni sama sellise sihukse metatasandi juurde tuua nagu laulupidu, mis, mis mis iga kord, mille puhul miga ord imestunud, näed, seal on miski veel alles. Mis kõnetab noori, kui ma nüüd oma üliõpilastel küsisin, et kaks märksõna, mis nagu nüüd muuseas, saatega seoses kiiresti, meil oli üleeile seminar. Ja kaks, kaks märksõna, mis nad ütlesid, et et Eesti kultuuri aluseks, mis pead ikkagi keel ja enamus ütlevad ka laulupidu. See oli see, mis neid kõnetas, nad said sealt, nad said sealt ilmselt kõik, mitte kõiki, aga suure osa sellest, mis, mida kultuur peabki andma. Ühelt poolt aegade nii, nagu ma ütlesin, see aegade. No mingi emotsioon, eks ole. Laulu tekst, vaadake seda vormi, mis seal on, sealt tuleb ju kõik? Jah, kultuuri. Sest siis on ju alati see mingisugune ohu mõõde olemas, et kas see jätkub või et kas seda suudetakse edasi anda või edasi pärandada, et see on võib-olla ka selline olemuslik väike haprus, mis, mis kultuuriprotsess üldse iseloomustab. Ja ma olen ka väga nõus, et kogu see virtuaalse digimaailma ilmumine on kahtlemata suur võimalus ka sellesama pärandiga ja kultuuriga leida mingeid uusi meediumid või uusi vorme sellega sellega tegelemiseks. Ma tahan noorte nimel nii palju öelda, et ma arvan, et on neid noori külges kes on ka selle tekstilise elemendiga ka väga hästi kursis ja, ja seda ka nimelt võtavad omale eesmärgiks, et et mõista seda, et mis see, mis see üldse on, kindlasti on palju ka sellist spontaanset või, või juhuslikku, kes, millal keda, millal miski huvitama hakkab, aga ma ütleksin, et, et kui me räägime nii-öelda sellest rahvuskultuurist, et see mõiste võib-olla natukene segab. Küsimus on selles, et kui me võtame, ma ei tea, nimetame nimetasime siin Juhan Liivi või, või Tammsaaret selle ette, võta selle ette, mitte et vaadata, et mis see eesti asi sisend siin nüüd on, aga kas see avab mulle inimsust, kas see kõneleb minu nii-öelda eksistentsiaalse dimensiooni ka väljaspool kõiki neid rahvuseid ja muid konditsionaale või, või tingimusi sellest hakkab see peale ja siis eesti asi tuleb sinna spontaanselt juurde, veab, kui on selliseid aut tarid, selliseid kultuurimaailmasid, mis on sündinud siin kohapeal ja läbi selle, et me tahame nendega suhelda, need pakuvad meile inimlikult midagi, annavad meile mingisugust avarust, jätkub ka see, see keeleruum ja, ja need teatud kohapealset traditsioonid. Et ennekõike ikkagi küsimus ka selles universaalses plaanis, et kas selles siin sündival, kas siin sündival kultuuril on sellist universaalset, et jõudu ja ma arvan, et üks kirjanik või kunstnik ei mõtle ilmselt enne, et ma tahaks seda Eesti asja siin edasi ajada, et ta alustab ikkagi kuskilt mujalt ja see, see eesti asi nagu kaasneb, sest ta on siin sündinud, see on see keel ja see on see maa, see on see tegelikult on see loodus. Ja need on need, need on need teatavad eksistentsiaalsed ka piirid, kus me ennast siin leiame oma oma vajalikkuses. Jah, no samas tegelikult meie saateaeg on läbi, aga ma lihtsalt kommentaariks ütlen, et samasest kirjanike puhul nende eripära mõtlemises ja kõiges just väljendubki ju keele kaudu ja seetõttu algab asi sellest, et eestikeelsena väljendades nad juba loovadki maailmas midagi, mis, mida seal muidu ei ole, ma olen nõus, aga tõstab ja aga nagu aru võib saada, siis meie saateaeg kahjuks on läbi saanud. Ilmselt peaksime tegema saatesarja, et vastata kõikidele küsimustele ja arendada kõiki mõtteid, mis, mis meile endale siin veel peas keerlevad ja tõenäoliselt loodetavasti ka saate kuulajate peas keerlevad. Aga kui me muud ei suutnud, siis võib-olla ma tõesti panime loodetavasti teid mõtlema kultuuri üle kultuuri tähenduse üle kultuurimõtestamise üle. Ja et tuua sisse see kena ajaülene dimensioon, siis saadet jääb lõppema. Võta oma Trad Attacki lugu kallimale. Ma tänan saatekülalisi, Tiiu männistatia, Joonas Hellermaad, MINA OLEN Maarja Vaino ja kohtun teiega nädala pärast. Panin ilmale ta. Stamp seal. Uus. Matma nagu. Meid. Kuuli. Neid. Varem poleks parem oleks, kui ma läheks. Parem oleks, parem oleks, kui parem pole, kui Kalmas trantega puudega.