Vikerradio. Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Reet Hiiemäe. Tere Reet. Tere ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo valt. Tere Ülo. Tere. Nii et mina räägin teiega täna niimoodi, et kätt andma Ta silma vaatamata enne kui me hakkame rääkima oma tänase saate teemast, milleks on ennekõike Eiseni eesti mütoloogia ja üleüldse mütoloogia ja selle tähendus. Teen kiire ülevaate tänasest kultuuriajakirjandusest ehk siis õpetajate lehest ja sirbist. Õpetajate leht oli täna kuidagi eriti huvitav, lugesin ta peaaegu otsast lõpuni läbi. Kohe algab suure intervjuuga, mis on siis pühendatud tud rahvusülikoolile intervjuu Toomas Asser iga. Aga mõtlemapanev on ka Renee Kundla artikkel Ida-Viruharidusest. Näiteks kirjutab ta, tsiteerin Kohtla-Järve ainsas eestikeelses põhikoolis Järve koolis juba ligemale 60 protsenti lastest pärit muukeelsetest peredest ja kool on püsti hädas, sest muukeelsete laste järele aitama mõtlemiseks eestikeelsete laste arengu tagamiseks jääb olemasolevatest ressurssidest puudu. Samuti on Kaire Viil kirjutanud sellest, et 2020. aasta haridustrend võiks olla keskendumine, süvamõtlemine. Et ei peaks leppima faktiga, et algklassilaps suudab keskenduda vaid mõned sekundid. Jääd koolielus võiks siis paika panna. Vahvad olete mänguliste koostegemiste ja süvamõtlemist arendavate õpimeetodite tasakaalu siis on pühendatud terve suur intervjuuga eesti keele aastale, mis on nüüd kohe lõppemas. Räägivad siin siis lastekirjanikud Ilmar Tomusk, Markus Saksatamm, Ilmartrull ja Vladislav Koržets. Ja toredate märksõnadega on veel siin leheküljel inimene välja tulnud loodusmuuseumi direktor Asta tuusti, kes ütleb, et loovus vallanduks peab laps igavust tundma. Ja lõpetuseks julgen soovitada veel ka sellist artiklit, et mis räägib siis lugemisraskustest ja sellest, et lugemisraskused on tegelikult väga sageli hoopis mingisuguste teiste arenguprobleemide niisuguseks häirekellaks. Nii et siit veel terve hulk soovitamata, igal juhul Õpetajate leht tasuks endale täna kuskilt kaasa soetada ja sirbist siis, et mitte liiga pikaajalisi minna. Veel üks pikk ja huvitav intervjuu Anne Aavik on teinud Olari Jeltsiga pealkirjale ebatüüpiline peadirigent. Soovitan siis lugeda selle ebatüüpilise peadirigendina tehtud intervjuud. Väga huvitav arvustus on Gerda kordemetsalt Kai Aareleiunäidendile linnadega põletamine. Ja mulle väga meeldis ka artikkel ja, ja iseenesest ka mõttemaja kastist kunstiteoseks on siis arhitektuurilehekülgedel, kus räägitakse siis sellest, kuidas tänavakunsti ja krahvid. Meie linnaruumi rikastavad. Nii et ka sirbist kindlasti leiab huvitavat lugemist meiega läheme nüüd oma saate põhiteema juurde. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Reet Hiiemäe ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Ja ootuspäraselt hakkame rääkima siis tõesti rahvaluuleusundite ja mütoloogiat teemal. Ja tõuke andis selleks oktoobrikuus kordustrükina ilmunud Johann Eiseni eesti mütoloogia. Siin raamatus uues trükis ei olnud kirjas, mitmes kordustrükk see on, aga mulle tundub, et ega seda ülearu palju vist ei ole kordustrükina välja antud. Nii et, et võiks natukene arutleda selle eesti mütoloogia teemal ja selle üle, et kui palju seda üldse tänapäeval tuntakse ja kui tõsiselt me seda peaksime tänapäeval võtmast seda Eiseni teost. Aga võib-olla alustaks sellest, et ikkagi defineerime natuke mõisteid, et kui me nüüd hakkame siin mütoloogiast rääkima, et mis, kuidas me võiksime nii lühidalt ja lihtsalt öelda, et mis on müüt, mis on mütoloogia. Ükskõik kumb alustab, mina, võin siis alustada, et mütoloogia nii lai nii-öelda osa maailmast, et minu arvates oleks lausa püüda seda ühe väikse definitsiooniga kuidagi paika panna tänapäevani igasugused kultuuriteadlased ka vahel vaidlevad selle üle, mis, mida see mütoloogia hõlmab. Et kui võtta niimoodi kitsamalt, siis võiks need olla lood pärimused, mis on seotud töömaailma loomisega jumalatega igasuguste selliste vägevate üleloomulike olenditega. Samuti on sinna lisatud, et üks komponent võiks olla pühaduse termin, et see on mütoloogiline, midagi väga eriomast. Et kui vaadata seda päris, siis folkloorimaterjali just Eesti materjali. Et ega siin neid mingeid väga selgeid definitsioone kasutada ei saa. Et näiteks kas või kui me vaatame, kas või kuidas vanapagan ja Kalevipoeg oma kive pilluvad, et kas me siis näeme seal seda pühadusliku alget või pigem on tegemist selliste meeste ärklemisega. Ja et see ongi umbes seesama õpetus, mida me Tartu ülikoolis tudengitele räägime, müüti saab mitut moodi defineerida. Et selline analüütiline definitsioon on siis kitsamas mõttes tiiblugu, mis räägib maailma või selle asjade, nähtuste algupärast ja korrastatud maailmast korraldatud kosmosest. Aga laiemas mõttes müüt võib olla igasugune oluline kultuuri jaoks oluline lugu, mis aitab kujundada ka mingisuguse kogukonna sellist identiteeditunnet. Et hiljuti ilmus just üks väga põnevalt antiikmütoloogiaalane raamat Saara Johnston, Harvardi Ülikooli kirjastuselt ilmus sõjaterritoorium, mis müüdi, müüdi lugu kus ta püüab müüti lahti ühendada sellisest kirjandusest, kust kontekstist nüüd, kui antiikmütoloogiat on valdavalt uuritud just vanakirjanduse kaudu siis tema probleem on, on see, et kuidas Antiik-Kreeka inimesed suutsid uskuda niivõrd pöörased nii vaid niivõrd veidraid lugusid ja kummardada neid, neid jumalaid, noh, võtame kasvõi, eks ole, Zeusi, kes oli kroonase laps, kelle koroonat oleks pidanud alla neelama, aga kes siis päästeti talle süüdet, eks ole, kivi kivi kõhtu ja, ja nii edasi, et selline fantaasia. Aga Johnston näitab, et tegelikult inimesed elasid sellises Dude maailmas. Et see oli keskkond, narratiivide keskkond ja need jutud kogu aeg ringlasid, neid, täiendati, neid, neid laiendati, inimestel tekkis nende tegelastega selline isiklik suhe ja mõned tunnused, mis ta toob esile just nagu Antiik-Kreekas. Need ei tarvitse kõigis kultuurides kehtida. Üks on see, et jumalad seostusid paikadega kohapärimuse mõõde tuli tuli sisse ja see, et nad suvestusid omavahel, nad moodustasid selliseid suhete võrgustikke ja jumalate nimed on üks tähtis tähtis teemad, nad polnud lihtsalt mingisuguseid ebamääraseid tegelased vaid vaid nimelised, aga eesti mütoloogia puhul jälle kõiki neid tunnuseid kehtestada rakendada ei saa. Et aga müüt on jah, selline heuristiline mõista, et sellega saab, saab lugeda ja mõtestada erinevaid tekste. Kultuurinähtusi. No siin on juba otsapidi olemas ka vastus sellele, mida ma järgmiseks tahtsin küsida, et et miks tegelikult kõikidele rahvastele on väga nagu oluline, et neil oleks oma müüdi maailm ja ühest küljest ju müüdid on midagi väga universaalset aga samal ajal kõik tahaksid ikkagi. Neil oleks see selline väga omamütoloogiat, kas Eiseni eesti mütoloogia tegelikult ju püüab näidata seda, et meil on enda vägari sellised nagu iidsed needsamad lood, mida on ajast aega korratud ja mille on siis selline üleloomulik mõõde? Et seda, miks mütoloogia on rahvastele oluline, ma arvan, et üks võib-olla põhiline märksõna on siis tõeväärtus või tõe selgitamine. Et see ei ole lihtsalt lugu, vaid see on samaaegselt nagu elatud või nii-öelda päris elu, mida sa siis lugu kommenteerib, kirjeldab või aitab aru saada, et miks elu on just selliseks läinud, miks maailm näeb selline välja. Et seega on seal nii lugu nagu poeesia osa, kui ka see, et see ongi meie päris elu kirjeldus meie päris elu mõtestaja ja, ja seda tõeväärtust võib-olla siis on ka rõhutanud erinevad uurijad ja siin on üks moment, mis eristab natuke siis tänapäeva sellises argikeeles kasutatavat müüdi sõna, et meil pigem nüüdseks on see, et kui räägitakse mingisugustest näiteks vandenõuteooriatest öeldakse, oh, millised müüdid või et nagu väljamõeldise tähenduses. Aga et kui vaadata selliselt varem varemalt, et nagu vane vanemas kultuuris, et seal on ikkagi tõeväärtus, on tõe komponent. Oluline jah, kusjuures see tõde ei ole ju mitte ajalooline tõde või faktiline tõde, vaid, vaid see on pigem mingisugune idee või, või et juba plaatinaajast on, on see, see teadmine müüdi teoorias olnud? Vot nüüd on väljamõeldis, aga ta sisaldab ikkagi mingisugust õpetlikku iva, et olgu see kasvõi siis nagu lastele jutustamiseks, mingisugune titaktiline lugu, aga hiljem on arendatud välja müüdi teooriaid, mis käsitlevad nagu müüdisem sümboolikat. Dista Viggo ja mitmed hilisemad uurijad osutavad sellele. Ja kindlasti üks funktsioone, mis müügil on, on see kogukonnatunde identiteedi loomine, et need lood, need jutud on oluliselt just ühele ühele rahvale. Samas ei saa öelda, et kõik tunneksid kõiki kõiki lugusid, põhiliselt jutud, noh, Eestis on selleks ole Kalevipoja eeposest lähtuv teemade ring, aga aga mõned veel. Aga kui Eisen nüüd enam-vähem täpselt 100 tagasi oma selle eesti mütoloogia väljendis, no need uurimused või lood olid tal juba varem olemas, aga raamatuna need siis nägid ilmavalgust 1900 19. Kuidas, kuidas tol ajal see tema mütoloogia vastu võeti ja, ja kuidas on sellele hinnangud olnud hiljem, et kui me nüüd seda raamatut Loeme, kas me peaksime sellesse suhtuma kui meie sellisesse tüvitekstiklassikasse, millel väga palju põhineb või me peaksime sellesse suhtuma kui oma ajastu nähtusesse? Kõigepealt ma vist peaksin ka toonitama siin seda, et, et nagu me enne rääkisime, et kuidas defineerida üldse mütoloogiat et Eisen võtab seda sõna sellises üsna laias mõistes, et ta ei arva, et siia alla peaksid kuuluma kuidagi mingisuguseid ainult kõige suuremad jumala kõige suuremad kangelased vaid et siin on ka kõige väiksemate selliste vaimolendite nii välja, mis ongi üks eesti usundile usundile omane joon, et tähtsad on ka võib-olla iga põõsa taga olevad vaimolendid, mitte üks ainujumal või mingisugused kõrgemad olendid. Kuidas seda tema teoste vastu võeti või kuidas peaks seda praegusel ajal vastu võtma, mina arvan, võiks vastu võtta ikka soojalt. Et üks omadus on sellel Eisenileta on ise väga hea jutuvestja, et minu arvates need, tema kirjeldused on väga mõnusast mahlases keeles vestetud, et ka puhtad, sellise kirjanduse plaanis on seda niimoodi muhe lugeda ja on aimata, et tal endal oli ka seda muhe uurida. Selle teosega seoses on veel üks selline oluline ajalooline tõsiasi, et me tähistame just sellel aastal Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli sajandat juubelit, siis see raamat sai alguse loengut, sest mida Matthias Johann Eisen pidas eesti kooli õpetajatel aastal 1919. Tema oli ka esimene Eesti rahvaluule õppejõud, kes süstemaatiliselt seda edasi andis ja sel ajal vastavat kirjandust oli vähe. Ja oli just mõte, et eesti kooli õpetajatele peaks andma sellise süstemaatilise ülevaate kõigist neist allikatest, mis olid teise nii käsutuses oli tohutult suurte teadmistega Impiirik, ta oli kogunud väga palju Reali ja ta valdas seda seda imehästi, et see infohulk, mis ta sellesse raamatusse on koondanud, on tähelepanu väärne. Ja sisult on seal muidugi üsna heterogeenne raamat. Et on siia sisse toonud sellise kalevipoja mütoloogia, siin on Sulevi poeg ja alevipoeg ja, ja need, keda on peetud kirjanduslikeks kujudeks ja osalenud ka seda on aga ometi eesti rahvusliku mütoloogia osa ja teisalt on toonud sisse ka ristiusu mütoloogia. Näiteks on teada kuradi kohta, kui Hurt Ta kirjutas oma üleskutse Eesti rahvaluule suur kogumiseks paar palvet eesti ärksamatele, poegadele ja tütardele, siis kurat. Ta oli ikkagi veel selline kristliku õpetuse kristlikku diskursuse niivõrd oluline kuju Hurt ise kui pastoriga, Eisen oli pastor, aga Eisen ometi juba nägi seda, et see, see kõik nii kurat kui isegi jumala kohta on siin peatükk, et see kõik on hõlmata kui, kui eesti mütoloogia. Ja osalt on see muidugi selline fitsiooni maailm, milles ta kirjutab siin. No nüüd me tegelikult läksimegi juba nende nii-öelda mütoloogiliste tegelaste juurde, võib-olla võib-olla vaatamegi siis natukene seda, et kes need, kes need siis need eesti mütoloogilised tegelased on, et isegi vist Kreeka mütoloogias on juba kõlas, et et meil on vist tõesti raske nagu rääkida, väga palju nagu kangelastest, et kasvõi kui võtame ka siin kõrvale näiteks Põhjala müüdid või midagi, et ka seal on nagu jumalad ja kangelased, on sellised põhiline märksõna. Aga ma vaatan, et eesti mütoloogias kõige pikemad peatükid on nõiad ja haldjad. Et kas siis me oleme selline nõidade, haldjate rahvas? Ma võib-olla jah, alguseks ütleks seda, et, Et need kangelased, et kui me vaatame kas või tänapäeva Hollywoodi filme, kui nüüd uue, selline meelevaldne paralleel, et millised kangelased inimestele meeldivad, meeldivad pigem sellised, kellel on ka inimlikke jooni, et kes ei ole laitmatud ja ideaalsed. Ja selles mõttes need Eesti igasugused suured õlut, kes armastavad süüa ja magada on sellise inimliku moega, et nad ei ole liiga, et lihtsalt talupoja elust lahus. Ja seetõttu on nad just sellisena omal kohal. Kuigi ega need kreeka mütoloogia kangelased just ei hiilga oma täiuslikkuse poolest Ja mul enne just õpetajate lehest jäi kõrva see igavuse tähendus, igavus, loovuse allikas on, võib öelda, et ka Eesti kangelastele, eks ole, Kalevipoeg on see, kes, kes noh, põhiliselt ta käib ringi rahvajuttudes ja magame Kalevipoja sängi, on, eks ole teada teada-tuntud Eesti maastikus ja eesti eesti kohapärimuses. Et sellised seosed aga. Kui nüüd kodaks veel tulla nende nõidade juurde, et tõesti, see nõidade peatükk on siin üks esimesi ja, ja üsnagi pikk, neid nõidu kirjeldatakse siin tõesti, neil on tohutult palju erinevaid võimeid ja ja, ja peaaegu kõikjale, et suudavad välja arvatud siis vist ainult nagu surma nad ei suuda käsutada või, või ära hoida. Et eks ikka raamatupoodides ringi käies või, või kasvõi mingisuguseidki telesaateid. Telekavu vaadates hakkab silma see, et ega see nõiausk vist ei ole eestlastel päriselt ära kadunud, ta lihtsalt muutunud selliseks esoteerika armastuseks või kuidas te seda kommenteerite? Kõigepealt kommenteerin seda, et, et kas nõiad suudavad ka surma käsutada? Ei ole sellega ka mingit küsimust. Juba mitme sajandi tagant on kroonikute nii-öelda nägija märkmed selle kohta, kuidas Eestis olid nii kanged tegelased, et said sõnu lendu saata, need tabasid otsekui surmava mürgina. Et Ta võis surma esile kutsuda, edasi lükata. Et ei olnud siin tõesti selles ampluaa kuskil piire. Aga kui tagasi minna, siis selle Eiseni sõnavaliku juurde, et tema siin räägib näiteks samanismusest. Kohati kasutab paralleelsõnana šamanism šamaani ja nõida. Et minu isiklik selline seisukoht on, et, et Eesti usundi kontekstis ehk seda võõrsõna šamanism see eriti rõhutama, et kui meil on olemas omaned, sellised nõia ja targa ja lausuja ja sellised kohalikud sõnad Jah, see nõidade teadjate kohta käiv sünonüümi vara on eesti keeles ju ju tohutult suur. Nüüd mis puudutab seda, et kas tänapäevane esoteerika ja nõiduse maagia usk on selle kunagise varasema ana, võtame kas või nõiaprotsesside aja või, või hilisema aja selline loogiline ja loomulik siis noh, jah, jah ja ei sest mingis mõttes on seal ikkagi väga olulised katkestused vahel 50 aastat nõukogude aegset sellist ateistliku ajupesu ja, ja süstemaatilist võitlus, teatud mõtteviisiga. Maagiline mõtteviis on ka poeetiline mõtteviisi ja, ja kindlasti see ahendas seda eestlaste üleloomulikke kujutelmad sfääri. Ja nõukogude ajal olid üksikud nõiad, Äksi, Äksi nõid ja Vigala Sass tõusis väga-väga võimsalt, et seal ikkagi nagu selline põrandaalune traditsioonis, mis kestis aga kunagi perestroika ajal, ta sai uuesti nagu paisu tagant välja kõik need publikatsioonid, mis, mis tulid. Ja praegu, eestlased nagu paljud teised parahvat siin naudivad ikkagi suurt sellist usundilised vabadused sul, Reet ilmus äsja just raamat usundite vaimsete õpetuste kohta Eestis, et nüüd on vist päris palju. Ma ei vist peaksingi veel sellise väikse kommentaarina lisama eelöeldu lõppu, et see nõidade tegevusvaldkond on siis, kui vaadata vanemat pärimust ja praegust tänapäevast just viimaste kümnendite lähenemist, et see on ka mõnevõrra teisenenud. Et vanemas pärimuses on võib-olla üks kõige olulisemaid on ikkagi tervendamine ettenägemine siis kadunud inimeste siis nägemine, kas nad on elus või surnud. Ja sellist nagu mõtestamisküsimustega tegelemine. Et siis nüüdistaja, sellised nõiad tihtilugu rõhuvad just sellise vaimse tee otsimise abile, et vaimse tee näitamise funktsioonile, et sellist väga filosoofilist vaimse õpetuse momenti vanemas pärimuses on üsna vähe näha, et need põhjused, miks üldse nõia juurde pidi jutule minema, olid ikkagi praktiliste probleemide lahendamisel. Ja täienduseks jah et sellele samale, et kui Eisen kirjutas oma oma raamatu, see oli aeg, kui veel väga tugevasti võideldi, ebausu vastu oli, eks ole see mõte, et on õigeusk, ristiusk ja siis on igasugused väärb lätlased, aga Eisen sai sellest juba juba üle, et ta käsitles seda kui, kui pärandit, kui, kui pärimust ja minu meelest praegu peaksime, võiksime sellesse suhtuda samamoodi, et ühelt poolt on väga head teadlased, eks ole, võitlevad ebausu vastu kannavad seda valgustusprojekti, võtame kasvõi seal skeptiku kodulehe, mis küll viimasel ajal on nagu soiku jäänud. Aga samas on kõik see osa osa eesti kultuurist, et kaugeltki mitte kõik kultuur ei ole selline, mis igaühele peab, peab meeldima. Aga kultuur avaldab väga erinevates valdkondades ka esoteerikalembuses ja ja sellises rahvapärases ja intellektuaalse maagias. Ja no ravimtaimede uurimine ja kasutamine on ju täiesti levinud minu meelest jätkuvalt Eestis. Aga võib-olla tulekski nende nõidade kaudu teiste, kõige populaarsemate mulle tundub tegelikult vist nii ei saa otseselt öelda, aga neid on ka lihtsalt väga palju selles Eiseni raamatus, et kui teete ennem ütles, et, et siin on nagu ka kõik sellised väiksemad ära märgitud siis üks kõige põhjalikumaid artikleid ongi erinevad haldjad, et neid on tõesti igat tüüpi ja, ja sellest võibki aru saada, et nagu kuskil vist kommentaarina kirjutanud, et tõesti iga iga põõsa taga võis olla eestlastel oma oma vaim, et kuidas, kuidas me neid haldjaid peaksime tänapäeval nägema, et ma arvan, et paljudel kui öelda haldjas tuleb ka kohe Silmet mingisugunegi Tolkieni selline pikkade heledate juustega natukene jahe olend. Millised need eestihaldjad on? Siin oli küsimus, et kuidas me need haldjaid peaksime nägema, siis ma ütleks kohe väga lihtsa viisi, mida pärimuses on palju kordi mainitud, et mõistlik on kummardada ja vaadata jalgade vahelt läbi et siis on tõenäosus neid näha palju suurem. Ja seda õpetab meile ka Eisen tuulispasa kohta, et, et kui tahad teada, milline nõid või, või, või ka tuttav, kes nõiaks käimas sind seal selle tuule nad usaldab, et siis tasub, tasub just nimelt kummargil elastaja läbi reite vaadata. Aga, aga jah, et, et võib-olla võib-olla natukene võiks nendest erinevatest haldjatest rääkida just selles mõttes, et, et nad on ju, nad on ju ikkagi päris selliste oma iseloomadega kirjeldatud siin raamatus. Ma tooksin jälle ühe sellise olulise, võib-olla erinevuse siin välja, et kui vaadata vanemalt pärimustekste, et seal ei ole see haldjas selline päris ühes iseloomuga, et siin kehtib seesama, mis väga palju muuski suhtluses inimtasandil suhtluses kehtib ka üleloomulikus plaanis. Et nii, kuidas küla koerale, nii koer külale, et kui inimene ikkagi koperdas metsa pühapäeval ja rikkus seal mingisuguseid tabusid, siis ei saanud kuidagi eeldada, et need ka muidu mõistlikult käituvad haldjad siis seda avasüli vastu võtavad, siis pidi arvestama ikkagi sellise sanktsiooniga. Et kui nüüd tõmmati, siis paralleel tänapäeva usundiga ja vaadata ka näiteks millised raamatud ilmuvad haldjate kohta. Et siin on ülekaalus ikkagi see hästi kaunis õrn ja ainult headele loomuomadustele rõhuv selline käsitlemine. Et varasemas jah, on ikkagi eelkõige see, et vastastikmõju selle inimese enda käitumisega täpselt nii nagu inimene ära oli teeninud. Ja, ja siis veel samm edasi minnes muidugi mõned sellised noh, kui võib öelda haldjas olendid või vaimolendid kes tegelesid ka näiteks haiguste toomisega katku vaim. Et isegi katku vaim muidu kui mõtleme selle epideemia peale, et vähe oli neid, kes pääsesid väga laastav haigus, katku vaim isegi ei olnud selline üheselt deemonlik või kuri, et vahel disellu selle inimese, kes oskas talle kuidagi kavalalt vastata, et teda üle kavaldas. Et aitas, jättis ellu ka sellised inimesed, kes teda aitas, ütlesid, et seega isegi sellise kurja olendiga nagu katkuvaim oli millalgi võimalik tingida ja kehtisid sellised üldised moraaliprintsiibid, et kui sina temaga siis ilusti käitusid, pigem oli siis tendents, et tema vastas samaga. Jah, omapärane on see, et Eisenile meeldisid haldjad, ta kirjutas neist nii põhjalikult, tõi näiteid seal üsna sellistest marginaalsetest olevustest aga sama taudide pead, kui on ainult seal paari leheküljega avatud. Katk on eesti mustendites väga oluline kuju, hirmutav kuju, aga samas mõnikord ka inimlik kuju või need teised haigused eemal, et kasvõi halltõbi. Neid oli päris päris mitmeid ja teisel nii põhjalikult ei kirjuta. Aga haldja sõna ise on ju pigem selline põhjaeestiline Harjumaalt ja vist Virumaalt, et teisel on seda sõna tutvustanud üle üle terve Eesti, et Lõuna-Eestis räägiti rohkem igasugustest teistest tegelastest metsa metsavanast ja metsa, metsaisast ja metsaemast, näiteks või vaimudest. Aga Nende kujutelmad taga on mõnikord ka selline metsa või looduskeskkonnapaiga personifikatsioon selle selle isikustamine, et see piir nagu selle vahelt, et kus me räägime mingisugusest olendist ja kus me räägime kas või metsast kui, kui võõrast ohtlikust keskkonnast, kes võib sind eksitada, kes võib sulle sulle vastanduda, see piir on üsna üsna hägune. Ja igal juhul mina lugesin selles mõttes tõesti huviga, et sedasama taudihaldjas näiteks hakkas mulle silma, et seal taudide peatükis et see oligi üks esimesi kohti, kus ma seda haldja sõna siin niimoodi otseselt kohtasin ja vaatasingi, et et võib-olla see on tõesti üks nendest. Kuidas öelda mitoloogilistest märksõnadest, mis on tänapäeva inimese teadvuses ilmselt väga teistsugune kui ta, kui ta omal ajal oli mõeldud, et see haldja, see visuaalne kuvand, mis meile praegu tekib, ilmselt väga ei vasta sellele, mis ta võib-olla oli, oli 100 aastat tagasi. Aga mulle tundub, et me võiksime vahepeal kuulata ka natuke muusikat. Te valisite ise kumbki ühe laulu välja ja, ja võiks kommenteerida nüüd seda valikut Ruja ja rännulaul. Kumb, kumb selle välja. Nonii selle valisin mina välja lähtudes Led Zeppelini kuulsast immigrandi laulust, et Ruja on omal ajal teinud sellele kaveri ja juba Led Zeppelini originaalis on see väga tugeva mütoloogilise sisuga laul. Et see räägib inglitest, kes lähevad läände, neile osutab jumalate Haamerson, Thori haamer, juttu on, on val hallast teispoolsest ja sellest, kuidas siis pärast sõdu ja ja kannatab tõsi, kangastub seal ees selline roheline, kaunis kaunis maastik ja, ja rahu, rahu, maa. Et poja tõlgenduses on see laul jäänud umbes umbes samasuguseks ja ja noh, müütmetoloogia ei ole ainult selline romantiline, ilus pärimused siin kindlasti on selliseid sõjakaid toone ja see on laudis viikingite mütoloogiast. Kuulame Ruja laulu rännulaul. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja Tartu stuudios on minuga saatekülalised Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Reet Hiiemäe ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Ja saate esimeses pooles rääkisime siis natukene sellest, mis on üldse mütoloogia. Et mis on selline. Ühesõnaga miks mütoloogia on kultuuridele rahvastele oluline ja, ja mis on siis Eiseni eesti mütoloogias need meie mütoloogilised tegelased või kangelased. Ja kuna ennem ennem saadet meil oli või enne loo kuulamist oli meil just jutuga nendest natukene teistsugustest haldjatest, kui tänapäeval ette kujutatakse, siis mõtlesin siia otsa rääkida veel kahest niisugusest võib-olla natuke ohtlikust või, või teistsugusest tegelasest kellest, kellest üks on marras, kelle peatükki oli mul erakordselt huvitav lugeda, sellepärast et muuhulgas sain ma tõesti aru, et, et asi millele pole nagu mitte kunagi mõelnud, et marras nahk on, on seotud selle marrase marrase algse sõnaga, et kas, kas see varras on nüüd midagi, mida me võiksime nimetada kuidagi väga sügavalt soome-ugri hiliseks mütoloogiliseks nähtuseks? Ma arvan, et marras või see nimetus iseenesest võib-olla ei olegi nii tähtis kui see selle olemus. Et see on selline surma ka seotud surma võib-olla vahel ettekuulutav surmale Surma lähedusele viitav olend sõltumatult sellest nimest. Ma arvan, et see peaks olema ikkagi väga iidne kujutelm aga paraku mitte midagi sellist eestlastele ainuomast, vaid ikkagi palju laiemalt tuntud. Jah, võtame kasvõi iirlaste Panši selline surma surma enne naise kujul, kes, kes ilmub surma ette, kuulutab doppelgänger germaani traditsioonis, jälle inimene ilmub seal, kus teda tegelikult ei ole, nähakse redasan halb halb enne, aga selle sõna mardus kohta ja tõesti marras nahk või mardikas on sama sõnatüvega. Ja see on vana indoeuroopa verbijuur, mrii mõrv tähendab surma suremist näiteks budistliku mütoloogia kõige jubedam, kõige võimsam jumalus, kogusansaar ahelat hoiab oma hammaste vahel, kontrollib sellel son Maara määrata ja surmajumal. Aga eesti traditsioonis on tegemist jah, sellise sellise nägemuse surmaende või ka kuuldugat, et Reet, sul on äkki mõni mõni näide selle kohta lausa. Selle kohta on väga isiklik näide, mina siis kasvanud suure osa oma lapsepõlvest, et siis külaühiskonnas, kus kohapärimus jätkuvalt siis elas või elab siiani ja kuuldes siis ka erinevate kohtade kohta lugusid siis üks minule juba maast madalast meelde jäänud lugu oli sellega, kuidas hakkas, oli pärast seda aega sõjaaega kuuldi järsku metsast hirmsat sellist oi kamist, valukarjatus, medi, mis käis luust ja lihast läbi, et see oli sihukene hoidlamine, et see võttis täiesti verd tarretama. Ja et kui pärast seda algas üks suur suremine, et ühest külast ja teisest külast, et peaaegu ei olnud talusid mis oleks puutumata jäänud, et see siis minu jaoks see lugu siis seostub mägikülaga Virumaal kust on pärit minu isa. Et see oli siis marras sellise kuuldelise nähtusena, mis ennustas siis peatset taudi ehk siis katku. Ja et kui hea kujutlusvõimega lapsele niimoodi varakust peale rääkida, selliseid põnevaid lugusid kujutab ette, et kuidas see hirmus õigemini kostis. Et ega siis ei saagi väga imesta, kui lapsest ühel hetkel folklorist kasvab. Ja väga-väga hästi, aga, aga jah, see õuduste teema on eesti mütoloogias väga-väga suurelt sees ja kogemusjuttudes. Tihti jäävad need kogemused lahti mõtestamata seesama sõjajärgne aeg või Stalini terroriaeg, mis on ju väga valusalt inimestele jäänud meelde. Mäletan aastaid tagasi Põhja-Tartumaal Torma kihelkonnas ka korraldati neid rahvaluuleekspeditsioone, käisime mitmetes külades, siis siis oli ka sellistest nägemustest juttu. Üks üks naine näiteks rääkis, kuidas talle ilmus, ilmus vaim. Ta nimetas teda teda vaimuks, aga see oli keset päeva, kui ta heitis korraks pikali voodisse. Ja Talle ilmusid kaks kätt, mis olid verre kastetud, tilkusid verest ja kedagi muud. Ta ei näinud, aga ta kuulis häält, mis, mis kuulutas talle ette kannatuste aastaid. Et seal on mütoloogia, on ka selline õudne hirmu ära Ta pool, et ma just hiljuti lehitsesin, lugesin ühte raamatut, jällegi, mis on Reet, koostanud eesti kooliõpilaste üleloomulikud läbielamised. Kas on päris palju selliseid, ka tänapäeva laste kogemusjutte Se kogemuslik pool on siin ka täiesti täiesti olemas. Tähendab, mingisugune vana rahvapärimus või selline fiktsioonimaailm. Aga kuidas me võime siis öelda, kas me võiks näiteks leida siis seda, et need mütoloogilised nähtused, märksõnad, mis Eisen on kokku korjanud, et need ongi just nimelt niikuinii vana rahvasuust tulnud seega nii-öelda tõe kriteeriumid või olemasolevat lihtsalt kirja pandud jäädvustatud nähtused ja et nad ongi siis kogu aeg nii-öelda edasi edasi toimivad, et tänapäeva lapsed võivad samamoodi seda Maardust kuulda isegi seda ise võib-olla Marduseks nimetamata või nimetavad nad teda Marduseks? Seda koolipärimuse just tänapäevase koolipärimuse materjali uurides ma täheldasingi, et Ta on palju sellist veel vanavanematelt või kuskilt külapärimusest kuuldud vana kohalikku pärimust. Et kummitusmajad on ikka needsamad võime, näiteks mõisamajad, millega teatakse, et seal on kuskil mõisapreili kummitab täitsa vanakiht ei ole kuhugi kadunud, ta on piisavalt põnev, et ta ei kao. Ja teisalt paralleelselt ja väga ootuspäraselt siis lisandub sinna meedia mõju, mis toob selliseid moeolendeid, et üle maailma ja tehti need meediatrendidega liikuvad siis uued tõlgendused, uued olendid, need on vahel võimelised liikuma ülihelikiirusel. Et kui on näiteks mingi uus väga mõjus õudusseriaal kuskil vändatud, et võib see juba loetud nädalate pärast olla olend, kes luurab ringiga kusagil Eestimaa koolimaja nurgatagustes. Et selles mõttes on see tõesti väga elav pärimus ja et ei näita kuidagi taandumise tendentsi, et võiks arvata, et meil on siin nutipõlvkond ja tänapäeva teaduspõhine maailmavaade, aga et sellise mütoloogilise või seletamatu see komponendid ta ei paista, me saavad ka edaspidi. Ülo, sina oled uurinud nüüd ühte kõige muuhulgas uurinud ühte kõige tuntumat ikkagi sellist nii-öelda kurja kangelast ehk kuradit. Aga siin peatükis kuradist Eisen ütleb ka ilusti, et tegelikult Eestis kuradi sõna on tulnud pigem hiljem. Ja ennem on meil olnud ikkagi sellise vana eesliitega nimetatud seda nii-öelda kuradilaadset olendit, et on olnud pilsi vana kollija ja vana põmm ja vana sinder, et see kõlab kuidagi palju meeldivamat. Kui kurat. Nojah, ma arvan, et see on nüüd üks selline seisukoht, kus seis on, võib-olla eksib, kus teil on hiljem korrigeeritud tants, viires on näidanud, et näiteks vanapagana sõna on eesti keeles suhteliselt hiline, suudab alles kuskil 19. sajandi teisel poolel. Eisen oli ise ise see, kes seda oma raamatute kaudu tugevasti propageeris. Et kurat noh, Loorits järgi on ikkagi suhteliselt, et vanasõna, et osutab sellele kura kura käele paremale poolele käega porile, rüvedusele looritsa arvates aga see sõnavara, mis osutavad allilma olenditele, teemalikele surnutele ja igasugustele veidi kurje kuulutavatele tegelastele eesti rahvajutus eesti muinasjuttudes on väga-väga suur, et seal on jah ju vana vana, halb ja, ja äia ja tikke ja need, kellest ka Eisen kirjutab ja kelle kohta hurt juba oma küsitluskavas küsis. Aga selline puht kristlik kurat, tõeliselt ohtlik tegelane on ka folklooris sees, ei saa öelda, et see eesti vanapagan või kurat on selline süütu tegelane, on, on päris palju ja kus kurat ilmub agressiivse inim inimsööjana ta varastab, siis on väga tüüpiline eesti pärimusele just, et, et kurat on see, kes, kes vahetab ja röövib ristimata lapsi, võib nende hinge ära viia. Teistel rahvastel niivõrd jõuliselt seda seda kujutelma ei ole. Ütleb, et kuidas, kas või noh, ülemöödunud sajandil ristiusk oli, oli ikkagi meie hulgas juurde oled kõik need, kes olid paganad, kes olid ristimata inimesed. Kirikliku õpetuse järgi olid nad kuradi kuradi mõju all ja kuradiga. Seos on hämmastav see, et, et kiiresti Anda taandunud 20. 20. sajandil. Ülemöödunud sajandi lõpus oli ta ikkagi absoluutne rahvausundi dominant olend temaga seoses oli ülipalju igasuguseid jutte hirme, uskumusi ka kanalju muidugi, aga tänapäeval, kui palju me me teame kuradist me teame Tammsaare kaudu ja, ja Kaval-Antsu lugude kaudu, aga seal midagi, midagi muud kui, kui see olend ja need hirmud, kellest oli väga palju teada siis kui, kui Hurt jäi seal oma rahvaluulekogusid kokku, panid. No praegu meil on, seisab varsti ees talvine pööriöö või pööripäev ja, ja kuskilt olen lugenud ka Eesti Eesti folkloorist, et, et just kuradiga seoses oli ka uskumus, et 24. detsembril tehakse kõik taeva ja põrguluugid lahti ja, ja et inimesed peaksid üldse siis õhtuti kardinad ees hoidma, sest ja üldse mitte välja minema, sest siis liiguvad need kurjad vaimud ringi ja, ja, ja keegi ei ole kellelegi eest kaitstud, et et kas see on ka niisugune uskumus, mis on olnud elujõuline ja võib ka praegu kuidagiviisi veel kajastuda meie elus või või on see olnud pigem selline mingi ajastu nähtus? Jah, no miks nõukogude ajal kardinad ette tõmmati, jõuluajal seal ilmselt nagu mingi mingi teine põhjus, kui, kui jõule kodus kurjad vaimud olid ikka kurjad vaimud olid, olid liikvel ja see, kuidas nad kelles nad kehastuvad ja ja mismoodi nad toimivad, see on nagu läbi aegade võib-olla muutunud. Päeval enam eriti kardinaid üldse ei panda endale kududel. Enam ei kardeta kurje vaime ja muud põhjused, miks vahel tuleb ennast eksponeerida, vahel varjata? Aga see, et kurjad vaimud just nagu jõuluööl, eriti aktiivsed olid seal ka võib-olla üks uskumus, mida Eisen siin nimetab või rõhutab, et ei saa öelda, et see oleks nüüd mingisugune väga läbi, väga oluline uskumast, eks. Eks nõiad ja kurjad vaimud, tegutsejaid üldse aasta tähtsamatel pühadel, pühade öödel ka ka jaaniööl sel lihavõtteööl. Suur reede on selline pahaendeline, väga sünge päev Eesti rahvakalendris rahvatraditsioonis. Ja kui lugeda vanu ütlusi, kas või Georg Mülleri väga põnevaid jutlusi seitsmeteistkümnenda sajandi algusest. Pühavaimu kirikus Tallinnas peetud eestikeelse jutlused sisse, kurat, tegutseb seal igal pool, ei ole praktiliselt ühtegi teksti, kus ei oleks jutu juttu kuradist. Et see, kuivõrd oluline ta ta oli ja pole ime. Ta on rahvaluulesse jätnud nii nii tugevani, nii märgatava jälje, et, et see on päris selge. Ma siia veel lisaksin, et võib-olla peaksime korraks juhtima tähelepanuga nendele vasaratele, kuna see saate pealkiri juba kord selline on, et ka vasaratel on siis Euroopa mütoloogias väga oluline roll. Jah, reedega Reedaga enne just sellest rääkisime, et ka sellesse Ruja laulus või originaalis Led Zeppelini tekstis on juttu jumala Te haamrist, jumalate vasarast, sealset hoorib Thori vasar, mis näitab teed. Aga vasar eesti keeles on väga vana indoeuroopa laensõna. See osutab. Miks sa jumala sõjariistale kivi kirvele, eks ole, ühtaegu on ta tööriist, on ka, see on ka relv ja noh, ütleme kasvõi budistlikule tratsioonile, rajana on see välgunoole, sõiduk, piksenoole, sõiduk, mis peaks inimese vabastama. Kiir kiirkorras, aga vasar võib-olla jah, väga selline ohtlik mütoloogiline tapariist piksejumal jälitab igasuguseid kurje vaime ja lohesid ja ja kolle vasaraga. Ja siia veel lisaksin siis jah, laiemalt Euroopa usundiloos ühe väga, ma ütleks kurja kandnud raamatu, mis otsustas paljude inimeste saatuse ja see andis Malleus, male, Figaarum jällegi vihje vasarale sees. Et mis siis oli nii-öelda nõidade püüdmise õpikuks, võib-olla võib nimetada seda? Jah, väga põhjalik manuaal ja vasar on jah siis see sõjariist või. Tapa tapavahend, millega nõidu taga. No vaat need kõik saate kuulajad teavad, et kui nad hakkavad kurje vaime kartma, siis tasub vasar panna kodus mängima ja keegi ei julge selle maja uksest sisse astuda. Aga kuna meie saateaeg hakkab läbi saama, siis ma viimase küsimusena küsiks veel seda, et no üks võimalus on, eks ole, inimestel nüüd tõesti lugeda seda Eisen eesti mütoloogiat ja, ja sealt enda ennast natukene harida või meelde tuletada, mis mis eesti mütoloogia võiks olla, aga kas ütleme klassikalisel moel tegelikult see nii-öelda teadmine või, või, või need lood, et tänapäeval võiksid levida veel nii-öelda muinasjuturaamat Tutena või näete te neid levimas kuidagi hoopis teisiti, kas või ma ei tea arvutimängudes või muul muul moel kuidagi muundununa. Mina näen neid igal moel levimas ka isikukogemus, kogemustena ja üks võib-olla jah, olend, kes on hakanud järjest võib-olla rohkem nähtavaks muuta, tema on siis näiteks kaitseingel või kaitsevaimud muul kujul või sealt edasi ka mõnevõrra siis kaitsevaimudega suguluses hingeloomad või väeloomad, mis on uuema sellise usundilainena jõudnud Eestisse ja väga sageli kogetavad olendid, et inimene tunneb, sest tal on näiteks hunt, hingeloom, kaitseloom, siis ohu või ebakindluse hetkel saatke teda appi kutsuda. Et need kogemused ja nad küll teisenevad. Aga see põhimõte, millel nad põhinevad, et sa tunned oma isiklikul empiirilised füüsiliselt, et sinuga on sinuga suhtleb mingi olend, et see, et paistab, et jääd. Jah, raamatud ja muinasjuturaamatud arvutimängud, internet need on, kõik, on tähtsad allikad, aga see, see kindlasti ei ammelda ta mütoloogiliste üleloomuliku maailma. Et kui otsida Eesti eripära, siis üks eripära seisnebki selles, et, et meil on niivõrd põhjalik rahvaluulekogud, seal on seda infot, materjali, teadmisi minevikku kohta on tõesti tohutult palju ja Eisen on koondanud sellesse siiski märkimisväärse osa. Aga kõike ei ela ainult raamatutes, nagu, nagu Reet ka rääkis, et väga palju elab selles, mida inimesed omavahel räägivad. Et mütoloogia on ka see, mida kuuldakse oma peresiseselt, oma vanematelt, oma vanem vanavanematelt. Et seegi on osa meie kultuurist ja meie pärandist. See oli nüüd niivõrd ilus lõpulauset sellega ma arvan, et tõmbamegi saatele joone alla. Ennem seda veel, võib-olla, Reet, sina sooviksid nüüd kommenteerida seda lugu, mis saadet lõpetama jääb. See on see hiielugu, mis on üsna värske. Ma ei hakka siiani siin kommenteerima seda, kuidas, millisel moel on metsadel mulle hingelähedane. Aga pigem siis juhin tähelepanu ikkagi selle hiie kujutelmale. Et vaatame erinevaid mütoloogilise pärimuse siis lugusid kas või jänesekatkuaeg. Noh, kuna ma katkuga olen katku uurinud palju, siis mulle meenub see eesti esimesena pelgupaik oli ikkagi metsas siis ka igasuguste sõjaröövlite ajal, pelgupaik leiti metsas abikaitset suuniseid otsiti metsas hiies. Et see hiieteema võiks elujõuline olla ka edaspidi, aga et praegusel hetkel aktuaalses sellises ühiskonna diskussioonis on ta saanud sellise osad väga valulise noodi, et ja paikasid hävitatakse, et võitlevad need majanduslikud, rahalised, vaimsed, usundilised huvid ja et selles mõttes hiiev laul. Ma arvan, et on väga aktuaalne just praeguses hetkes. Tänan teid. Tänased saatekülalised, Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Reet Hiiemäe ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk, mina olin Maarja Vaino ja jääme siis kuulama metsa Tõlli koduhiite kaitsel kuulmiseni. Vikerraadio.