Vasar. Algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudiosse kutsutud kirjanike muusik Jan Kaus, tere, Jan. Tervist ja kultuuriajakirjanik. Tõnu Karjatse. Tere, Tõnu. Tervist. Ja hakkame täna rääkima kultuuri aastast 2019. Et vaadata natukene, mis meile meelde on jäänud, mis on kuidagi eriti suurt rõõmu valmistanud ja võib-olla mis on ka kripeldama jäänud. Aga võib-olla enne, kui me alustame nende kõige selliste meeldejäävate sündmustega, ükskõik siis kas positiivses või negatiivses mõttes võiks anda niisuguse üldise hinnangu, et, et mis siis, mis tunne jäi sisse sellest 2019.-st aastast, et kas kultuuri oli rohkem, kui, kui me vastu suutsime võtta, Ta või vastupidi, jäi nagu niisugune tühi tunne, et mis, mis esimene niisugune mulje on, kui kohe peaks ütlema. No kui peab hakkama sedasi puusalt tulistama, siis võiks alustada selliseid tegelikult mitte midagi ütleva üldistusega, et kõik on väga palju ja kõik on vist isegi liiga palju. Väga raske on mingeid üldistusi teha. Aga kui näiteks võrrelda 2018. aastaga, siis mulle tundub, et 2018. aasta oli võib-olla intensiivsem ja tähenduslikum, näiteks kui ma hakkasin mõtlema arhitektuuri peale, siis näiteks Eesti kunstiakadeemia uue maja avamine jäi ju just 2018.-sse aastasse samuti Arvo Pärdi keskuse domine. Ja ma just lugesin äsja värske teater, muusika, kinoteatriankeet. Ja see oli üks asi, mida esile tõsteti, näiteks nagu sellise aasta teatrisündmusena oli, oli siis Paide teatri tegevus just see selline noh, ütleme see kogukondlik tunne, mida, mida teater püüab tekitada. Ja tegelikult Paide teater ka asutati 2018. aasta augustis või, või siis ta alustas tegevust lihtsalt nüüd 2019. aastal on ta nagu hoo sisse saanud paljud sündmused, mis andsid siis läinud aastal tooni, tegelikult et said alguse 2018. aastal. Ja ega seda ajalist piiri ongi raske ju lõpuks paika panna, nii, nägu hakata, koostama kõiki neid aasta edetabeleid, näiteks on seal plaadid on reas raamatud reas teatrietendused kas koostad seda siis mingisuguse portaali jaoks ajalehe jaoks või teed seda puhtalt iseendale mingit ülevaadet, võib-olla, et saada siis tegelikult sulavad ju ka vastu võtma, et jällegi need aastaarvud ju ühte, et kas need toimusse sellel aastal või eelmisel aastal seda ongi raske paika panna, aga jah, muidugi need arhitektuuri saavutused, et ikkagi jäävad, jäävad mingisse teatud aastasse, millal nad on, ju avatakse, aga nende auhinnad antakse ju alles nüüd üle, eks. Nii et võta nüüd kinni, et kus kohtadeta paigutada. Aga minu arust kultuurisündmuste poolest ja kõige selle poolest, mis skulptuuris toimub, on kuidagi see aasta isegi nagu plahvatuslik või et kõike on tõepoolest nagu nii palju, et sa ei jõua seda vastu võtta, sa ei jõua võib-olla isegi orienteeruda ega ära tarbida. Kodus raamatute virnad kerkivad aasta lõpuks, mida sa ei ole lugenud, kuulamata muusika samamoodi? Noh, võib-olla see virn ei kerki, et võib-olla selle oodata, seda kusagilt netist üles leida. Aga ikkagi, nagu tahad teada saadet, mida siis nagu esile tuuakse ja mis oleks nüüd see, see väärtus, mida sa kaasa võtad? Ja tõesti seda, seda väärtust on ja eks me sellest ka täna räägime. Jah, võib-olla tõesti jah, neil on selles mõttes õigus, et et kui me nüüd hakkame aastat 2019 võrdlema 2000 aastaga 2018 2018 oli Eesti vabariik 100 ja siis ju kõik pingutasid veel eriti ja, ja mõnes mõttes ta ei olegi adekvaatne võrdlusalus, sellepärast et ta oli ju noh, niivõrd ajalooline aasta, kui, kui neid ma arvan, et täid, sündmusi toimus tõesti nii palju, et tagantjärele keegi ei suuda seda isegi kokku lugeda, aga samal ajal mingid asjad, mis meelde jäävad, on ju ikkagi üksikud või, või et, et see, mis lõpuks tooni jääb, all on üksik ja need arhitektuuri ütleme siis ehitised on üks väga püsiv märk, mis jäävad, mis jäävad neid aastaid meenutama. Aga jah, ma ise jäin ka mõtlemata väga sageli on nii, et avastad mõne raamatu, mis on täiesti mitu aastat tagasi välja antud, aga sina loed seda sel konkreetsel aastal, sinu jaoks on see selle aasta avastus. Aga hea küll, see kõik läheb väga ebamääraseks, et võib-olla me liigume siis liigume siis konkreetsemalt nende 2019. aastate tippsündmuste juurde ja midagi pole parata, alustame siis ikkagi väga subjektiivsest tippsündmusest, mis samas õnneks on osutunud lausa ülemaailmseks. Ütleme siis ikkagi edulooks tõe ja õiguse film, et vist ikkagi aastal 2019 jääb märgistama see film, mis lõpuks pärast siis selle romaani peaaegu hea küll, päris 100 aastat ei ole möödunud, aga siiski ligi 100 aastat pärast romaani ilmumist sai siis väga moodsa ja minu meelest tõesti peaaegu kriitika. Kriitikavabalt ei saa öelda, aga ikkagi väga vähese kriitikaga vastu võetud armastatud filmiks või kuidas teile tundub? Jah, eks ta on üks selline maamärk ja iseendast on ta ju valminud meie vabariigi 100.-ks aastapäevaks sünnipäevaks ja see juba annab filmile mingit teatud sellise märgi võib-olla ka külge, et sa ei taha ju hakata seda ametinägu kritiseerima või maha tegema, et las ta olla kaua tehtud kaunikene ja meil oli seda nagu väga vaja, kõik ootasid ja seda enam, et kui tal on nüüd selline edu, nagu me oleme nüüd uudistest kuulnud mitte ainult meil, vaid siis ka välismaal, siis see on ju ainult tore. Ja meie oma tegija Tanel Toom saab sellest ainult hoogu tiibadesse, tal on juba järgmised projektid, on käsil. Aga teiste filmide kontekstis noh, ma tooks mõned mõned teised filmid võib-olla enda isiklikus edetabelis ettepoole. Aga see on nagu puhtalt võib olla subjektiivne lähenemine. Et tõde ja õigus paistis ikkagi küllaltki sellise korraliku tööna, mis võib-olla ei peagi nagu otseselt mingisuguseid aktuaalseid keeli puudutama, eks, et ta võib-olla ta ei peagi sulle koheni niimoodi hinge minema, mida võib-olla mõni teine väiksem asi suudab. Aga, aga noh, see on ka selline subjektiivne arvamus juba. Aga see sinu subjektiivne arvamus minu meelest viitab ühele asjaolule, et äkki ikkagi oli keskmisest tugevam filmiaastasest, kui me mõtleme tõele. Te kindlasti sinna ma tahtsingi jõuda, et filmi poolest dokumentaalfilm animatsioon no seal on nii palju asju, mida ei jõudnudki aasta lõpuks ära vaadata. Ja, ja mida on ka raske nagu näha, et mõned filmid tulevad ETV ekraanile, animatsiooni me ei näe kinos ja ka ETV nende näitamise poolest kuidagi kesine. Et siin oleks jällegi palju, mida ära teha. Ma tõstaksin justkui neid dokumentaalfilme esilases ju Eesti filmiajakirjanike Ühingu filmiauhinna nominentide hulgas oli lausa kolm dokumentaalfilme, eks, et Marta Pulga aasta täis draamat siis valla tooma film Marju Lepajõest ja siis Ksenia hapkina surema. Aga minu arust see sinu esimene vastus oli selles mõttes huvitav, et sinu isiklikus edetabelis teda õigus esimesele kohale ei, ei paigutuks. See esiteks viitab sellele, et tõesti oli, oli huvitav ja tugev filmiaasta aga mina näiteks kuulun ka nende hulka, kes peab tõde ja õigust ikkagi õnnestunuks. Ja minu meelest see on selline õpikunäide, sellest, kuidas teha head Ekroniseeringut. Sest sõnaga noh eriti nagu klassikateoste Ekroniseeringute puhul on minu meelest see suurim probleem välja jättelisus. Et lihtsalt film ei mahu lihtsalt nii palju või sama palju materjali kui, kui romaani. Et siin ei päde minu arust see ütlus, et üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Ja ühesõnaga see on mingi eraldi oskus. Et kuidas siis seda algteose süžeed ekraniseering, kus koomale tõmmata ja näiteks, kui me vaatame eesteklarniseeringute ajalugu, siis pole nagu raske seda probleemi märgata näiteks Oskar Lutsu Palamuse loodeks, nendest tehti kolm Ekroniseeringut. Ja mida rohkem jätab Sis ekraniseering algmaterjalist välja, seda nõrgem ekraniseering ise on, et, et me näeme seda gradatsiooni ilusti ütleme minu jaoks pole sügise peamine tegelane kunagi olnud Jorhaanil kiir nagu filmiversioonis, vaid just Arno Tali, eks ju, kes romaanis lestale kurdab oma sünget armastuslugusid nagu tõeline strinterlik lehekülg, eks ju eesti kirjandusloos Jarno virve liin on filmist välja jäetud ja noh, kui vaadata sedasama Tammsaare Ekrenseeringuid, siis Indreku põhiline probleem väljendub selles algteose ehk siis tõe ja õiguse teise osa kõrgjätkus. Eks Indrek loobub kaastunde mõjul oma tõekuulutusest jäeti toona muidugi ideoloogilisel põhjustel, aga siiski jäeti filmist välja. Ja seda rohkem tuleb minu arust tunnustada, kuidas toomel on õnnestunud selle paratamatu välja jättelisuse varjus säilitada seda algteose nagu üldist struktuuri, et ühesõnaga kogu aeg oli selline tunne, et ta ei ole seda algteost reetnud. Ühesõnaga, ta on olnud sellele vaimule truu. Ja samas mõtlen, et samas ma ütlen, et, et ta ikkagi suutis luua oma maailma ühesõnaga oma nägemuse sellest asjasse seisab püsti ja kannab vaatajad ka siis, kui vaataja pole Tammsaare suurteoses teadlik. Võib-olla Tammsaare nimi kunagi kuulnud, et see on minu arust nagu suurepäraselt õnnestunud tasakaalu harjutus, ütleme nii. Ja mul on nagu tegelikult selles mõttes ka väga hea meel, et on palju räägitud sellest, et, et kui klassikat ekraniseeritakse, et siis tegelikult noh, igal juhul on film tõlgendus. Jaa, jaa, mõnes mõttes tõest ja õiglusest on neid tõlgendusi võimalik luua ka väga palju, aga mul oli ka hea meel, et hoolimata tõesti sellest, et Tanel Toomil on oma käekiri, ta jäi just nagu sa ütlesid ta Tammsaare truuks, et ütleme, kui Eesti riigil oleks nagu meeletult raha või, või erasektor tahaks hakata nagu tohutut panustama filmi. Filmimaailma. Idee poolest võiks teha tõesti õigusest veel väga mitu täiesti teistsugust filmi, aga mulle meeldis see Tanel Toomi alustanud mingist väga kitsast oma spetsiifilisest tõlgendusest. Vaideta ikkagi tõi siiski suhteliselt terviklikuna selle loo ja edaspidised filmid võivad alati olla kommentaar tema filmile oma tõlgendus, nagu sellest Tammsaare filmist näiteks Mati Undi sügisball on ju ka ta mõnes mõttes on ju rohkem tõlgendus kui ekraniseering, et selles mõttes mul oli nagu tohutult hea meel, et Tanel Toom oskas leida selle tasakaalu oma valikute tõlgenduse, aga siiski nagu väga autoritruu lähenemise vahel, et, et see, see, selle üle võib ikka-ikka-jälle rõõmu tunda. Ja kindlasti see oli hästi-hästi tugev töö ja, ja ma arvan, et ta jääb nagu päris raamatu kõrvale selliseks heaks tutvumismaterjaliks, et kes teab, võib-olla kooliõpilased siis, kas nad siis saavad filmi kaudu oma eksamid ära vastutada? Ja vaat nüüd peab olema õpetaja nutikas, sellepärast et filmist on siiski mõned väga olulised episoodid välja jäänud ja, ja need, no kasvõi Mari Indreku viskamine kiviga, eks ju. Et ja veel mõningad muudetud, et kui õpetaja ikkagi ise teksti tunneb, siis ta leiab need kohad päris lihtsalt, mida ta saab panna sinna nii-öelda lugemiskontrolli, kuigi lugemiskontrollid minu meelest ei pane ühtegi raamatut armastama, ma ise nende suur nagu austaja just ei ole. Aga, aga jah, et selle tõe ja õiguse filmi kontekstis võib tõesti mainida, et filmiaasta oli väga huvitav sel aastal ja me isegi siin vasaras oleme teinud ühe ühe eraldi saate dokfilmidest, sest tundub, et just eriti tugev oli see dokfilmide aasta. Kuigi mängufilm Eesti enda mängufilme tuli ju teisi ka, et ma ei tea, kas teil on kohe mõni mõni teine lemmik, mille te tahaksite justkui mängufilmidest ja kõrvale veel tuua. Martti helde Skandinaavia vaikus jäi meelde, aasta alguses tuli ta välja ajada täielikult eksperimentaalfilm. Mustvalge ja see kase ülesehitus on üldse mitte tavapärane. Ja rõõmu teebki see, et ka sellised nimekad tegijad lähevad ka teinekord eksperimendi peale. See näitab juba seda meie filmikunsti rikkust, et me saame endale lubada ka veidi teistsuguseid, mitte ainult selliseid filme, mis on kõikidele üheselt arusaadavad. Aga samas rõõmsa filmiaasta kõrvale on siis võib-olla natuke selline nukram teatriaasta kõrvale panna, et et üks üks niisugune märksõna, mis jääb kindlasti aastast 2019 meenutama, on siis no 99 ma ei oskagi öelda, lõpetamine, lõppemine, et mis nagu seda tegusõna siia kasutada. Et kuidas, kuidas teile endale tundub, kas see juhtus mõnes mõttes orgaaniliselt, et see, kuidas öelda, see hoog oli niikuinii hakanud vaibuma ja lihtsalt erinevad skandaalid andsid põhjuse siis see nii-öelda ametlikuks teha. Või oli see siiski vägivaldne lõpp? Ei, ma ei usu, et seal nagu midagi vägivalda oleks olnud. Tõsi, neid lavastusi ju oli ja need olid ka sellise erineva tasemega võib nii öelda. Aga, aga ta tuli ikkagi ehmatusena see teade, et nüüd nagu päevapealt lihtsalt paneb uksed kinni ja jättis tõesti sellise augu, et mis siis nüüd teha. Fon kraal juba ammu noh, teatrisõber nagu eriti ei olnud nagu enam mitu aastat asja, et sealt need lavastused, mis tulid, ei jõudnud eriti kuhugi üle selle ukse piiri, võib-olla. Ja kui nüüd no 99 lõpetas, siis kus kohas siis käia ja tegelikult ju muidugi Tartus Tartu uus teater teeb väga häid asju. Draamateatris on ka põnevaid lavastusi, et noh, etendusi ju ikkagi on, kuhu minna? Ma nii palju, ütlen vahel, et olgugi, et aasta alguses siis no 99 lõpetas ametlikult, et tegevuses ja Sakala kolm maja, noh ütleme seal seal ei ole sellist nagu konkreetselt ühtset peremeest, siis tegelikult selle konkraaliga see huvitav asi, et et Lauri Lagle kutsuti Von Krahli ja Lauri Lagle on ju ka lavastanud, et varem no 99. jaa, ta temas tehti lausa Von Krahli juhatuse liige koos temaga tuli ju mitu endist nii-öelda NO 99 näitlejat Von Krahli eks ju, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv ja Jörgen Liik ja veel mingid noored lavastajad, ühesõnaga praegu ikkagi Von Krahli, siis siis on on koondunud mingisugune mingisugune uus jõud ja mine tea, äkki äkki näiteks me räägime 2020.-st aastast, kui Von Krahli Taassünnist sinna ma tahtsingi jõuda lahendusteni, on see, et see uudised Lauri Lagle, Von Krahli läheb ja võtab ka palju seda loovmeeskonda kaasa, on pannud ka tulemuse ja see etendus on mul veel vaatamata, et kindlasti tahaks seda näha seda esimest pika pealkirjaga paratamatus elada. Ühel ajal. Vist oli see jah. Et seda tahaks nagu kindlasti näha ja ma arvan, et kui ma oleks selle võib-olla enne seda saadet ära vaadanud, võib-olla see oleks mul selle aasta teatrielamus, kes teab. No kusjuures selle Sakala kolm probleemi taustal meenub mulle, septembris ilmus Postimehes Heili Sibrits artiklis kel pealkirjaga tasa pakse prügine teatripilt mis oli tegelikult kirjutatud siis draamafestivali mõjul ja seal, kui ma nüüd õigesti mäletan, Heili Sibrits siis nii-öelda viitab ühele teatriinimestele vestlusringile kus siis ühesõnaga seal festivalil draama Sis leidsid teatripraktikud ja teatriteoreetikud koos, et meil noh, tehakse liiga palju teatrit, et keegi ei jõua vaadata ja samas nagu polegi eriti midagi vaadata. Ühesõnaga selline üsna kriitiline suhtumine siin jällegi tuleb, eks ju, esilase väljend liiga palju ja kas pole huvitav, et, et sealtsamast teater, muusika kinoteatriankeedis tuli välja, et üks lõppeva teatriaasta olulisi sündmusi on ühtlasi tegelikult üks kinoaasta olulisi sündmusi, ehk siis seesama juba mainitud Nii-öelda, et see oli ju väga toredasti, lase teatri. Ja just see kinoteatri eksperiment, eks sama Marta Pulga dokumentaalfilm aasta täis draamat ja olgugi, et see filme ei ole tähenduslik, on siis noh, ütlemisele teatripildi osas. Noh, tegu on ka väga huvitava portreefilmiga, see 22 aastane Alissa, et see on tõeline tõeline leidja, ühesõnaga, et arvatasti nagu sellist dokumentaalfilmide kontekstis sama huvitav karakter kui näiteks Marju Lepajõe. Aga Ma isegi ei mäleta seda täpset arvu, seda lavastuste arvu, mida ta 2018. aasta jooksul vaatas, aga neid oli 200 lavastuse. Nii et ühesõnaga, et kui tahta omada mingisugust üldpilku eesti teatrist, siis peaks käima. Ma ei teagi, kui, kui tihti ühesõnaga iga teine päev peaks käima. Ja kuna mina igatahes ei ole käinud iga teine, peavad teatris, et siis siit võib kerkikese utreeritud küsimus, et kas meil on üldse õigus nagu kultuuriaastat kokku võtta, sest noh, et kui mitut, eks ju, 2019. aasta uuslavastust oleme me eks näinud mitut uudisteost lugenud, siin tuleb minu arust väga hästi-hästi ilmsiks jälle seda, see selline nagu kvantitatiivne paljusus Ja ei, ma tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikult on olemas ka selline tore asi nagu rahvasuu, et kuidagi on see nii, et, et kui midagi ikkagi väga head kuskil toimub, siis rahvasuu kannab selle laiali ja juba teab keegi kedagi, kes soovitab, et, et kui sa muud ei jõua, siis seda mine kindlasti ootamatult. Aga vaat selleks me peaks selle rahva suurid siia saatesse saama, mis meil eriti hästi ei õnnestunud, peame ikkagi iseenda peale praegu lootma, et Tõnu, sa tahtsid. Ja eks selleks ongi ju ka kultuuriajakirjandus, mis annab selle filtri ette, et millele rohkem tähelepanu pöörata ja mida üks või teine asi endast võib kujutada. Aga ma tahtsin ka öelda niimoodi repliigi korras, et et liiga palju öelda kultuuri kohta on mõnes mõttes nagu liialdus või isegi võib-olla kuritegu selle kultuuri kohta, sellepärast et liiga palju kultuuri ei ole mitte kunagi. Igale teosele on oma vaataja igale plaadile oma kuulajaga raamatule oma lugeja. Nii et, et tal tuleb see üles leida, mida tal vaja on. Ja see Marta Pulga film oli minu arust väga kihvt ülevaade ühest teatriaastast. Me nägime kõiki eesti teatrinägusid seal, kui palju neid ka neid ei ole, üks jagaks. Jaa, ta toimis ka selles plaanis, et ta äratas huvi teatri vastu. Sa vaatad selle filmi ära ja mõtled, et ohoo, tehakse ikka väga palju põnevaid lavastusi, tahaks, tahaks näha ja tahaks käia ka, ütleme, oma linnast väljas ja vaadata neid teisi, et mis siis nagu toimub. Ja ma ütlen kohe selle sinu jutu täpsustuseks siis täpsustan, tähendab enda enda väidet, et ma ei tahagi väita seda, et kultuuri üleüldiselt on liiga palju. Ma ei taha, nagu öeldud, peatage kultuur, ma tahan maha minna, vaided, kultuuri on lihtsalt üldistuste tegemiseks liiga palju selles mõttes, et mul puudub üldpilk, näiteks kui inimesed küsivad mu käest selle kohta, mis on toimunud Eesti kirjanduses aastal 2019, siis ma ütlen, et ma pean jääma teile vastuse võlgu, sest ma ei ole piisavalt palju jõudnud lugeda. Jah, see on tõsi, et ühest küljest on, on seda üldistust raske teha, aga teisest küljest ma arvan, et kolmekesi ikkagi viibile niivõrd palju selles kultuurikeskkonna, sest et me oma tegevusega oleme sellest nii nii läbi imbunud, et mingid sellised üldised hoiakud ja, ja seisukohad on ikkagi kuidagi jõudnud kohale, et et ma arvan, et just nimelt seesama kultuuriajakirjanduse, esiteks on see filter, teine filter on juba kriitika, et mõnes mõttes juhuse, kriitiku roll on aina olulisem ja samal ajal loomulikult võiks ka teha eraldi saate selle kohta, et, et kus siis on meie tänapäevane kultuurikriitikat, et keda me võiksime nimetada kultuuri kriitikutaks, sest et väga sageli kattuvad loojatega või siis ei olegi tänapäevaste selliste suhete najal, kui kõik tahavad samal ajal ka promo teha, et keegi ei julgegi nagu sellist kriitikat ära teha, et, et see kõik on nagu ka üks niisugune väga keeruline, keeruline teema omaette, et et kui palju jällegi seda kriitikat. Sellist ehedat kriitikat meil üldse praegu kultuuriajakirjanduses on. No see, see osutab jah ka sellele, et et need inimesed, kes peaksid tegelema kriitikaga, peavad tegelema ka mingi muu tööotsaga hoopis selleks, et endale äraelamisteenida, et kultuurikriitik üksi olla, seda saavad võib-olla ühe käe sõrmedel üles loetud inimesed endale lubada. See Alicia oli üks neist, eks, aga, aga nüüd on ka tema volitused peatanud, see, millele sa osutasid, viitab ju ka selle, meie kultuuriajakirjanduse jätkuvale probleemile, et ei ole piisavalt ruumi kõiki avaldada ja ei ole siis inimesi, et neile nagu palka maksta kriitikuna. Ehkki meil ju tegelikult inimesi oleks, kes võiksid olla ka kutselised kriitikud. Praegu selle teie jutu saatel ma hakkasin omaenda öeldusse nüüd kriitiliselt suhtuma, et ma ei tahaks ka kuidagi nagu selle kurtmisega piirduda, sellepärast et et ma, olgugi, et, et ma tunnen, et mul ei ole üldpilku, siis mul mingisugune pilk ikkagi näiteks kuna ma olen lugenud üsna palju 2019. aastal ilmunud eestikeelseid tõlkekirjandus, siis siin ma suudan küll teha nagu mingisuguseid soovitusel ma tahaks tegelikult esile tõsta kahte sellist kultuuritegu, mis minu meelest on oluliselt tähendab 2019. aasta tõlkekirjandust eestikeelset tõlkekirjandust silmas pidades ehk siis kaks uut väärtkirjanduse sarja, mis alustasid tegevust just siis eelmisel aastal. Esiteks siis Eesti Kultuurkapitali Ronüümuse sihtkapitali toetatav sari, mida kirjastab Eesti keele sihtasutus, mis alustas, eks ju, kohe sellise väga võimsa Kahekordse kogupauguga Lui Ferdinand Lynni romaan suurim järelmaksuga, mille tõlkis Eli Allike siis Herman profi Kuutõbised, mille tõlkis Mati Sirkeli. Ma pidin tegema rahvusringhäälingule siis nagu oma lugemist 2019. aasta lugemist ja TOP10 sealt jäise Herman profikuutõbise mul napilt, et napilt välja, et praegu on see hea võimalus ikkagi seda raamatut esile tõsta, tõsta, sest see oli minu eks ju, eelmise suve üks kõige suuremaid lugemiselamusi ja minu arust väga aktuaalne teos, mis tegelikult räägib sellise kaose ja korra vahekordadest inimühiskonnas ja proff läheneb sellele, noh, nii ajaloolist, sotsiaalses kui psühholoogilises plaanis. Ta kritiseerib sellist ilmingut, mida ta nimetab väärtuste Atomeerimiseks, teisisõnu siis kritiseerib ühiste väärtuste taandumist, jõu kadumist, suurtest inimesi ühendavatest lugudest ja sellega kaasnevalt siis üksikisiku sellist üksindusse Eyretuste noh, minu arust väga selline aktuaalne teema ja teine sari. Selle algatas siis Postimehe kirjastus ja näiteks hiljuti lugesin sealt Eda Ahi tõlgitud Anaysnini raamatut innovatsioon. Väga mõju selline sissevaade meeste, naiste vahelistesse tõmbumistesse tõukumistesse, selline erootiline psühholoogilisus ütleksin kiidusõnad kahe väga huvitav uue sarja eest. Aga meie saateaeg on jõudnud nüüd nii kaugele, et kuulaks vahepeal ka muusikat. Ja eks muusika-aasta kohta tõenäoliselt võib öelda sama, mis kõige muu kohta, et et on olnud väga hea aasta palju erinevaid uusi albumeid, häid lugusid. Esimese loo, mida me nüüd kuulama hakkan, on välja valinud Tõnu, et võib-olla saab paari sõnaga kommenteerida seda valikut, et miks sa valisid just selle, selle artisti ja selle selle loo. Ja ma võtsin kaasa kreatiiv, mootori albumi mental pau, mis on iseendast duubelalbum, siin on üks on remiksida album ja teine on siis need uued lood. Ja miks kreatiiv, mootor ja miksalbum. See oli tore üllatus, aasta lõpule. Kreatiin mootor on natukese tagasi astunud oma avangardsusest ja läinud natukese popi poole ja säilitanud sealjuures ka oma näo. Sellel albumil on mitmeid selliseid lugusid, mida saab rahulikult ka näiteks vikerraadio eetris mängida. Ei pea ootama ära mingisugust õhtust tsooni ja kreatiin mootri looming ongi põnev selles suhtes, et Ta ühendab sellise Ekroteskse suhtumise, võib-olla isegi iroonilise suhtumise muusikasse ja samas ka sellise tõsise, korralikult läbimõeldud, komponeeritud ja esitab teatud lood, et kes tahab, võiksid proget leida. Kes tahab, leiab siit avangardi. Kes tahab, leiab. Jassi kuulame siis kratiiv mootori lugu posi Sark põhiselt. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on stuudios kirjanik ja muusik Jan Kaus ning kultuuriajakirjanik Tõnu Karjatse. Ja teeme kokkuvõtted kultuuri aastast 2019, enne kui kuulasime kreatiiv mootori lugu, rääkisime eelmise aasta filmist, rääkisime eelmise aasta natukene kirjandusest natukene teatrist ja võib-olla liiguks nüüd selles saate teises pooles edasi selliste natuke üldisemate märksõnadega, et üks asi, mida ju võib öelda 2019. aasta kohta, on see, et ta oli ka mitme sellise teema-aasta kandja, et üks oli eesti keele aasta, samal ajal oli eestikeelse kõrghariduse aasta oli ka aasta uus kultuuripealinn, see oli nagu niisugune aastat läbiv võitlus selline öelda gigantide võitlus Narva ja Tartu vahel. Ja viimase hetkeni oli ju tõesti ikkagi närvid olid inimestel väga püsti, et kumb siis valitakse. Mõlemal oli oli poolehoidjaid, et kummale linnale teie pöialt hoidsite. Tegelikult ma tuleb tunnistada, et mul on väga hea meel, et Tartu võitis aga, aga ma natukese hoidsin ikkagi pöialt Narvale. Muidugi seal on kõik, need asjad on ligadi-logadi, jaa, jaa, noh, seal ei saa ju rahastatudki korralikult seda Narva vaba lava. Aga kui ma käisin nüüd esimest korda Station narval, see on siis Tallinn Music Weeki uus festivali sari, siis ma nagu tegelikult vaimustasin sellest linnast sellest õhkkonnast ja nendest võimalustest, mis seal kõik on. Aga tõsi on ka see, mida see kultuuripealinnakomisjon ära tabas. Ta peab asi natukese ootama ja see lindude ennast koguma ja võib-olla tõmbama rohkem siis kas siis tegijaid võib-olla paremat mingisugust otsustamismehhanismi looma, et saaks ka täie kindlusega öelda, et vot et kui me anname kultuuripealinna võimaluse sellele linnale, siis ta selle ka ära teeb. Jah, no mina olin pigem sedasi äraootaval seisukohal, et minu suhe Tartusse pole üldse nagu tõsiuskliku suhe, kuigi, ütleme sümpaatia aja jooksul on Tartu vastu kasvanud, aga samas tundub Klassidele tallinlase jutt, ütleks tartlane praegu. Ja, ja ma olengi klassikaline tallinlane, ma ei saa sinna midagi parata. Aga mulle tundub, üldjoontes see kultuuripealinna staatus vastab tegelikult ideaalselt Tartu taotlustele ambitsioonile ega Tartul pole minu meelest eriti raske selles osas nii-öelda Tallinna panust ületada, sest ma mäletan, kuivõrd üle kivide-kändude see Tallinna kultuuripealinna ettevõtmine käis. Jah, ja no mõneski punktis erinesid need algsed taotlused lõpptulemusest üsna oluliselt, nii et minu poolt kuidas öelda Kivi kotti ja kott Emajõkke. Aga mis puudutab Narvat, siis tegelikult ma tahaks praegu asja siin ära maininud, mis mul on kohutavalt sümpaatne ja noh, see ei ole võib-olla seotud siis ainult 2019. aastaga, aga sellega ka. Eks selline väga oluline pisiasi, selline tähenduslik seik. Mis on siis seotud just Narva kultuurieluga. Et see juhtum, eks, ulatub tegelikult otsapidi tagasi aastasse 2018, eks ju, on selline mees nagu Fjodor šanss on ju, kes tegi selle Vana-Narva maketi ja ma olen seda paar aastat tagasi, nägin seda raekojas ja minu arust on see šanss, on tegu ikkagi Tähelepanuväärne, selline rohujuuretasandi, kultuuride, kuparrexa, Laansoni ja sedasi, noh ühesõnaga hoiata minu arust minu meelest nagu elus sellist mälestust nagu tõeliselt ilusast linnaruumis, noh, mis on need põhimõtteliselt täielikult, et kadunud. Ja siis aasta tagasi vis selguski, et raekoja remondi tõttu tuleb see makett kuhugi teisaldada ja sellega oli siis terve aasta minu meelest noh, ühesõnaga omajagu segadust. Ja nagu ma aru saan, siis Narva muuseum võtab selle maketi ja siis Cashansoni enda hoole alla. Ühesõnaga sedasi sellist uudist ma igatahes detsembris lugesin. Jah, see otsus oleks võinud olla tegelikult hoopis rutem tulla Narva Muuseumi poolt. Ja sa oled seda kultuuripealinna kuidagi taotlust tõestanud, et tõesti hoolitakse ja tahetakse, sest see on imeline makett, ma olen ka seda näinud ja see on, see on, ei suuda uskudagi, et üks inimene on ühe niisuguse asja nagu ise ise omal algatusel lihtsa valmis teinud. Jah, see selline, eksju, ühe inimese meisterdatud miniatuurne Narva elusuuruses Narvas, eks ju, mis on hoopis teistsugune kui see miniatuurne Narva, et see on minu arust täiesti omaette vaatamisväärsus, on nagu tegelikult erakordne, terve Eesti mastaabis. Ja mõnes mõttes on see toonud välja ka selle, et, et seda vana Narvat on rohkem kui me oleme kogu aeg arvanud, et seda vana Narvat ikkagi on, muidu on alati tundunud, et ongi see raekoda ja, ja kogu lugu, et võib-olla need bastione jah, ja linnus, aga aga et, et iseenesest ei ole see Vana-Narvaga nii kadunud, kui, kui võib-olla on, on siiamaani kuidagi see hoiab. Kuulnud ja mulle meeldib kudesse makett, paneb fantaasia tööle või õieti sulatab kuidagi mälu ja fantaasia, üht et ühesõnaga mäletades kadunud ühtlasi kujutame ette, kuidas oleks, kui see kadunu veel eksisteeriks. No ühesõnaga, mingisugune nõidus on selles paketis sees. Jah, ja kujutame ette, et milline võiks olla siis Tallinn, et minu arust võiks härra Sand sunnile anda selle võimaluse, et ta selle vanalinna piiri võib-olla kuidagi samamoodi ära teostaks, et miks, miks mitte anda selline väike rahastus selleks ja, ja tõepoolest stanud arenguvõimalusi inimesele, andekale inimesele ennast teostada ka teistes linnades absoluutselt. Ja nüüd tulebki ilusti see teine teemameelse sisse, et kultuuripealinn ja nagu sai mainitud ka eesti keele aastat, et et tõesti ühest küljest on sinna Narva kuidagi Eesti kultuuri väga vaja, sellepärast et, et, et hoolimata sellest, et teda seal on juba minu meelest aina rohkem ja et Narva tõesti selles mõttes on silma paistnud ka Narva kolledži tegevus on tegelikult ju seitse, Narva kolledž on, on, on seal olemas, on tohutult juurde aidanud, et juba need üritused, mida seal korraldatakse ka muud üritused, tõesti, seesama vaba lava ja kõik nii edasi. Aga teisest küljest, eks on olukord ju siin-seal nukker ka, et, et kui me räägime tõesti sellest eesti keele aastast, siis ega eesti keele posid joonid ju tingimata Narvas, aga tugevad ei ole. Nad ei ole tugevad nii mõneski teises linnas ja samamoodi kui Tõnu ütles, et et kaks sündmust ütles kokku Tallinn Music Weeki Station Narva ja juba seal on see eesti keele puudumine nagu väga hästi kuulda. Sellel on ju ka kaks võimalikku tõlgendust, et ühest küljest täiesti võib olla nõus sellega, et eesti keelel pole kunagi nii hästi läinud, sest et tema nagunii-öelda positsioonid on tugevad, et ta on selgelt kultuuriline keel. Ja, ja tal on, tal on nagu justkui rahastatud keel ja nii edasi, aga teisest küljest jah, kui me kuulame inimesi rääkimas, siis me noore inimese puhul ilmselt ei kuule lauset, kuhu ei oleks sisse pikitud mõnda inglise keelset väljendit või mõnda asja, nagu öeldakse inglise keeles väidetakse, et eesti keeles ei ole, ei ole nagu neid sõnu olemaski, kuigi need lihtsalt ei teata, et kuidas te nagu seda eesti keele aastat kommenteeriksite, et kas meil on vaja eesti keeles rääkida nii palju, kui me räägime ja, ja seda nii-öelda aasta tähistamisena esile tõsta või, või tundub teile, et see on pigem niisugune hoiak, mis ütleb, et oioi, et me ise teeme ennast väiksemaks, kui me oleme. Nii väikseks minust kindlasti ei tee, aga eks see keele säilimine ja keele puhtus ja kõik hakkab ikkagi peale ju kodust ja koolist, kui palju osatakse lapsi kirjanduse juurde juhatada. Sest et see keel töötab läbi kirjanduse läbi nende tekstide, mis on juba mis on kirja pandud, mis saavad omamoodi nägu reeglistikuks, mis kannavad ka seda reeglistikku edasi. Nii et kas selleks nüüd peab välja kuulutama järgmise eesti kirjanduse aasta või üldse kirjandusaasta? Seda, seda on isegi raske öelda seepärast, et noh, ega see eesti keele aasta, kui ta käis läbi mingisugustest pealkirjadest, siis ta minu jaoks vähemalt mingi sündmuse või mingi teose läbi õigupoolest ei peegeldanud. Kui välja arvata need postkaardid, mille tegi Marko Mäetamm, kus on väga vaimukalt väga rahvusvahelisele seltskonnale näidata mida tähendab tere, mida tähendab üks, kaks, kolm ja nii edasi, et sellised eesti keele aluspõhimõtted võib-olla kui nii-öelda noh, järgmine aasta on digiaasta, see on jällegi omaette väljakutse toob ja siin on juba lubatud seda, et Eesti filmipärand näiteks digiteeritakse ja saab kõikidele vaatamiseks välja pandud, et vot seda tahaks küll oodata. Jäeno digi digi ja keel käivad vägagi kaasas, sellepärast või koos, sellepärast et et räägitakse ju ka aina rohkem sellest, et kultuuripärand ju saab tänapäeva maailmas ikkagi edasi kanduda ütleme loomulikul moel ennekõike digiteerituna, sellepärast et esimene asi, mida inimesed teevad nad guugeldama sõna, mille me oleme siiski kodustanud juba. Aga kas teil on meeles, millise sõna valisid kõige eestikeelse maks või kõige ilusamaks eestikeelseks sõnaks r-i, kas nad olid kuulajad või hääletajat, kes siis pakkusid neid sõnu välja, et mis võiks olla see kõige ilusam eestikeelne sõna? Armastus võib-olla see oli sõnajalaõis. Ja, ja sinna juurde vist veel pakuti, pakuti veel ilusaid sõnu, mida ma ise ka praegu hästi ei mäleta, et üks sõna vist oli ka virmalised ja ja vist pakuti ka sõna armastus, aga siis tuli välja, et armastus on nagu väga noor sõna tegelikult eesti keeles ja et võib-olla üks kõige eesti keelsemaid selliseid algupärasemaid sõnu on üleüldse kurat. Nii et sellel ei ole nagu väga palju paralleele teistes keeltes, et et huvitavaid asju tuli eesti keele kohta välja, aga aga jah, noh, ma ise ei saa muidugi öelda, et ma kuidagi väga objektiivselt kogu sellesse teemasse suhtuks. Et, et jah, et mulle tundub, et, et tähendab, ma loodan, et eesti keele sellistest nagu muredest räägitakse muidugi nüüd ka aastal 2020 ja, ja sealt edasi veel aastasadu, et, et see on nagu asi, mida kuidagi tuleb teadvustada, et ta ei Ta ei ole võib-olla nii iseenesest mõistetav, kui me tahaksime mõelda. Ta on minu meelest üldse väljend eesti keele aasta on nagu üsna paradoksaalne selles see on umbes nagu teate, oli see hea teeninduse kuu mis kohe tekitas selle küsimuse, et kas siis ülejäänud 11 kuud ei pea üldse kuuluma heale teenindusele, et 11 kuud või nii-öelda klienti sõimata Eestis üks kuu peab olema kena, et kas tõesti on võimalik, et nagu eesti keele aasta saab otsa näiteks mina kirjandus inimesena, kuna ja noh, eestlasena eks kuna ma olen eestlane, on kõik mu eluaastad ühtlasi eesti keel aastateks, et eesti keel on mu põhiline suhtlusvahend on ja ma pean sellega tegelema, pean seda mõtestama. Ja mul on tunne, et me vajaksime tegelikult sellist eesti keele kümnendit või eesti keele sajandit või noh, on kuidagi imelik tegelikult vaadata, kuidas mõnigi selline väga patriootiliselt meelestatud inimene, eks ju, kes seal meedias eesti kultuuri kaitse ei oska näiteks kirjutada õigesti väljendit eestikeelne. Et ja see kriitika tegelikult käib ka minu enda kohta, et minu arust on kirjaniku üks olulisemaid ülesandeid jälgida nagu omaenda keelekasutust ja ma kohe ka täpsustan, et ma pole kindlasti mingisugune nagu keele purita. Need kirjandus ongi seetõttu lahet, asub nii-öelda kirjakeele ja kõnekeelevahelisel vahealal, eks ju, ammutab mõlemast. Ja mul ei ole kindlasti mitte midagi väikese keelelise mässamise vastase kuulub nagu keele juurde hoiab, hoiab keelt käigus. Mässamine peaks alati lähtuma teadmistest, eks ju, mitte teadmatusest. Eesti keelega saabki mängida tulemuslikult ainult siis, kui seda tuntakse. Et mina, minu arust see eesti keele aasta võikski meile siis lihtsalt meelde tuletada seda, et see eesti keel on pidevalt aktuaalne ja ta on aktuaalne, on siis, kui me peame teda aktuaalseks. Võib-olla siia juurde oleks nüüd ilus ära mainida ka see pikemalt temast temast sellest rääkida ei jõua. Et oli ju 2019 ka laulu ja tantsupeoaastat, seda kuidagi oleks imelik jätta märkimata, kui me, kui me sellest 2019.-st aastast räägime. Aga kuna meil ei olegi enam seda saateaega ülemäära palju, et neid eelmise aasta sündmusi meenutada, siis võib-olla ära mainitud ka kaks kuidas öelda arhitelt nad ei ole võib-olla päris arhitektuuriliselt objektid, aga nad on otsapidi ka arhitektuuriliselt objektid võib-olla natuke rohkem. Kultuuriinstitutsioonid, mis on juurde tulnud siis 2019. aastal kai ja Fotografiska, et olete, olete mõlemaga juba tuttavad. Fotografiskas ma olen käinud ja tegelikult ma hakkasingi mõtlema saate alguses võib-olla sai arhitektuurivaldkonnale pisut liiga tehtud siis üks olulisemaid tegelikult arhitektuurilise objekti avamisi oli ju see Eesti muusika, teatriakadeemia, uue kontserdi- ja teatrimaja avamine. Aga no mulle mulle väga meeldib see Fotografiska avaminest, photography on tegelikult kirjandusest nagu veelgi demokraatlikum ta on noh, kõigi käeulatuses nii-öelda kliki kaugusel foto tegemine ei võta üldse nii palju aega, kui näiteks raamatu kirjutamine ja kirjandusliku selfi tegemine eeldab ikkagi nagu pikemat aega, noh ühesõnaga kuigi aegades raamatu kirjutamisest püstitatud, tehakse ka tänapäeval üha uusi kiirusrekordeid. Ja seetõttu minu meelest Fotografiskale on ka omamoodi selline pedagoogiline tähendus, see tutvustab nii-öelda selle fotograafia aega nõudvamaid, väljendusviise Fotograafiat omamoodi tardunud kinokunsti. Ma käisin seal vaatamas, seal eksponeeriti hiinlase Jiang Fudongi näitust mägesid liigutades, milles nad, minu meelest kunstnik püüdiski tuua seda fotograafiate filmikunsti teineteisele võimalikult lähedale, nii et üleminekut nagu ühest täis oleksid hästi sujuvad ja lendas nagu tegelikult sugestiivse, et nad muutusid ühel hetkel täiesti märkamatuks, et ma ühesõnaga ühel hetkel ei mõelnudki selle peale, et kas ma vaatan filmi. Ühesõnaga, kas ma vaatan liikuvat fotot väga aeglaselt liikuvat fotot või siis väga fotograafilist filmiriba, nii et selles mõttes Fotografiska oma minu jaoks sellist nagu pedagoogilist tähendust ka. Ja muide seoses fotokunstniku ma tahaksin mainida ka Maarja sinu tegevust, sellepärast et seoses selle Mati Undi pop-up muuseumiga Koidula tänaval, mis mina julgen arvata küll lõppeb majanduselu üks olulisi sündmusi ja on huvitav, et just seal muuseumis mängivad väga olulist rolli just hundi tehtud fotod, eks, et ühesõnaga tema üles ülesvõtted sellest väga võimsast sõpruskonnast, mis eesti kultuurile kustumatu jälje jättis. Ja need on tehtud tükk aega enne enne selfisid noh, ajal kui eksju tavalise foto tegemine nõudis mingisuguseid eriteadmisi, eri erioskusi. Nii et selles mõttes see on ka nagu mingis mõttes nagu fotograafia ekspositsioon. Oled sa seal, seal on need Mati Undi enda tehtud pildid on tohutult, tohutult põnevad, neid on väga palju, seal on neid isegi vähe ja, ja täitsa tore oli vaadata, et tal tõesti oli sellist väga head fotograafi silma, kui palju pidi tegelikult tol ajal võtma aega selleks, et häid fotosid saada, nii et et on tõsi, et see fotokunsti enda ka noh, muutumine ja samal ajal ka see mõned asjad ju ei muutuks kõik. Kui kiiresti sa saad selle pildi teha, et, et head silma peab sul ikka olema. Jah, no fotokunsti puudutab veel üks asi, millest me ka praegu siin pikemalt rääkida ei jõua, sest et EKA fotokunstikateedri tudengite poolt on ju asutatud EKKM Eesti kaasaegse kunstimuuseum mille edasine jätkumine nüüd aasta lõpus sattus suure küsimärgi alla, sest et Tallinna linn järsku otsustas, et see on selline ehitis, kuhu kedagi sisse lasta ei tohi ja nad pidid oma näitusetegevuse ennetähtaega lõpetama. Aga loodame, et seal ikkagi on sellised arengud nüüd eeloleval aastal, mis lubavad sama koha peal seda muuseumi jätkata, sest et see, miks see oluline on, see muuseum on just selline sõltumatu platvorm Nendele, eesti kunstnikele olenemata siis sellest, kas nad tulevad fotokunstikateedrist, tulevad nad skulptuurist maalist. Et nagu me näeme ka meie kaasaegse kunsti näituselt, on kõik need kunstiliigid omavahel segunenud, seal ei saa enam täpseid piire tõmmata. Ja see on väga põnev platvorm, millega tasuks tutvuda kõigil, kes ei ole veel seal käinud. Loodame, et, et muuseum saab sama koha peal jätkata. Jah, täiesti avaldame ka kohesele toet toetust. KMI loo valguses Tallinna linnavalitsuse suhet kultuuriga võib võrrelda pisut Tallinna linnaruumi ja meresuhtega. Seda suhet võiks olla palju rohkem ja ta võiks olla avatum ja intensiivsem. Väga kahju on tõesti sellest, et me tegelikult sellest kunstielust 2019 ei jõuagi rääkida, sellepärast et kasvõi institutsionaalse tasandil oli ju ka Eesti Kunstimuuseum 100 ja sellega seoses oli noh, tohutult palju tegelikult väga heal tasemel huvitavaid näitusi nii Eestis kui mujal. Ja nii tulebki praegu tõdeda, et seda kultuurisaateaega peaks meil olema lihtsalt rohkem selle tohutult suure suure kultuurisündmuste arvu juures, mis, mis ühes aastas toimuvad. Ja samal ajal muidugi jah, oleks meil vaja neid inimesi, kes suudavad kõike seda peegeldada, et meil on veel, meil on veel palju probleeme, nii et, et 2020. aastal on meil palju, millest rääkida. Aga nüüd me peame tõesti kahjuks oma oma saate otsad kokku tõmbama ja me jätame saadet lõppema, võtame ühe loo, mis on Jan olnud sinu jaoks, tegelikult on ta ühest küljest kultuuri aasta sündmus, aga teisest küljest ka sulle isiklikult oluline sündmus. See on sinu enda bändi lugu ja sa oled ka ise sõnade autor ja muusik ja muusika autor ka, nii et, et võib-olla sa juhatad selle loo lõpetuseks sisse ja, ja me jätame, me jätame seda saadet lõpetama Jan Helsingi loo, mis kannab pealkirja. Ainus lugu, ainus lugu. Head kuulajad. 2019. aasta jaanuaris ilmus ansamblil Jan Helsing kava mängib album käed. Kohe kuulete selle albumi esimest lugu ja see kannab pealkirja ainus lugu.