Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna siinse Tallinna stuudios Eesti Arhitektide Liidu asepresident, arhitekt Peeter pere. Tere Peeter. Ja Tartu stuudios arhitektuuripreemiate žürii liige, maastikuarhitekt Merle Karro, Kalberg. Tere, Merle. Tere. Ja nagu te aimata võite, hakkame täna rääkima arhitektuuri preemiatest, arhitektuurist laiemalt, kuid kombe kohaselt tutvustan siis põgusalt ka enne kultuuriajakirjandust. Ja täna hommikul oli mul postkastis värske keel ja kirjandus, mistõttu ma ei saa nüüd öelda küll, et ma oleksin selle jõudnud läbi lugeda. Küll aga jõudsin selle sisu korraga tutvuda ja vaatasin, et tõenäoliselt loen läbi kõik artiklid, mis siin on seekord avaldatud, et väga palju lubavana kõlab artikkel pealkirjaga naljad kirikutegelastest Eestis ja Valgevenes 19. kuni 21. sajandil. Samuti Janek Kraavi artikkel transkressiivsest Kivisildnik, kust jaga, eks kuraatori mõistest ja jõudsin natukene vaadata. Anna vadaneni väitekirja kohta kirjutatud ülevaadet või arvustust, väitekiri räägib küsilausete funktsioonidest eesti argivestlustes ja võib-olla on siis päris huvitav, on meil teada, et järeldus selles doktoritöös väitekirjas on see et küsilauseid kasutatakse suhtluses peamiselt mitte küsimustena, vaid muude suhtlustegevuste näiteks käskude läbiviimiseks. Nii et selline huvitav ülevaade ka ühest väitekirjast? Jaa, sirbiga kipub olema sama lugu, et sirbist on minu meelest seekord päris palju kohe lugeda, et jäingi sellesse lõksu, et hakkasin kohe alguses väga pikki artikleid lugevat muusika, muusikarubriigis on avaldatud Toomas Siitan väga pikk ettekanne, siis muusikalise kõrghariduse sellisest ajaloolisest vaatest kohe edasi. Tiit Hennoste kõne, kui ta on saanud kätte Ants orase nimelised kirjanduskriitika auhinna ja, ja juba 10. leheküljel väga pikk ja huvitav intervjuu priid ja Olga Pärnaga nende uuest koomiksist kilplased, mis on siis mõeldud hispaanlastele ja, ja sinna ma enam-vähem jõudsingi märkasin veel, et, et päris päris mitmeid huvitavaid artikleid on siin sirbis edaspidi ka samuti Janek Kraavi kirjutab siin ja ja on arhitektuurist päris pikalt Liina Soosaar kirjutanud ja arhitektuuripreemiad on ka muide sirbis ära toodud, nii et soovitan seda tänast sirpi tõesti kohe niimoodi rahulikult lugeda. Ja Õpetajate lehest tõstaksin siis esile seda, et on kirjutatud siis läbirääkimiste pidamise oskusest ja õpilased harjutasid seda pidasid läbirääkimisi ministriga. Ja kõige viimasel leheküljel on küllaltki meile tuttav teema, kas läti keel taandub köögikeeleks? Läti haridustegelased tegid hiljuti siis suure pöördumise, kus muretsesid selle otsuse pärast, et tahetakse, et edaspidi oleksid doktoritööd Läti ülikoolides kaitstud, siis mõnes võõrkeeles ja, ja selle vastu on siis tõstetud protesti. Ühesõnaga selle vastu kõlavat tugevat protestihääled. Aga Läheme meie nüüd edasi oma tänase saate põhiteemaga, vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja olen täna kutsunud stuudiosse endaga Eesti Arhitektide Liidu asepresidendi arhitekti Peeter pere ning arhitekti arhitektuuripreemiat žürii liikme maastikuarhitekti Merle Karro, Karl Bergi ja põhjus on siis see, et hiljuti värskelt on üle antud värsked arhitektuuripreemiad. Peeter pere ise on kaks laureaat, nii et võib-olla alustuseks palju õnne. Aga, aga võib-olla päris nagu sellised taustana võiks kogu seda teemat alustada küsimusega, et et kas Eesti arhitektuur praegu õitseb? Ma ei tea, Merle kas oskad öelda, tähendab, maastikuarhitekt kas õitseb või ei õitsema? Kasutan juhust ja õnnitlen maastikuarhitekt ta väga hästi korraldatud aastalõpupreemia ürituse puhul Tartusse oli tõesti väga tore ja ma arvan, et kõik osalejad jäid väga rahule. Aitäh vastata küsimusele, kas õitseb või ei, õitse minu arust on, on praegu ikkagi päris hästi et kui ka nende preemiate laureaate vaadata ja kui vaadata neid preemia üritusi mis ka eelnevalt on toimunud, siis minu arust iga aastaga see üritus kuidagi läheb aina suuremaks ja neid objekte tuleb aina rohkem, mis lõpuks kandideerivad nendele preemiatele. Ja mulle tundub ka, et see valik on nagu aina rikkalikumat minu arust sellel aastal väga hästi kuidagi oli see, et et ei olnud nagu ühte tõesti, võib-olla see EKA uus hoone, mida pärjati nagu mitmeliidu poolt oli ehk selline mis sai siis mitu, mitu preemiate paistis välja, aga minu arust oli see mitmekesisus hästi suur. Täiesti üllatuslikult rohkem selliseid staare nii-öelda minu arust sealt välja nagu väga ei koorunud ja, ja kohati minu jaoks ka üllatuslikult, et need, mis esmapilgul paistsid, sellised favoriidid ei olnudki võib-olla sellised favoriidid nagu nagu oleks eeldanud, et minu arust siin õitseb ja õilmitseb, õilmitseb arhitektuurimaastikul praegu päris hästi. Täitsa nõus, et tegelikult ma arvan, et sellele preemiatele annab, et noh, kuidas öelda kaalu ka see žüriis vähemalt arhitektide liidu korraldatud žüriis on välisliikmete minu meelest nagu Sisearhitektide liidu žüriis välisliikmed, et see annab naguniisugust objektiivsust või kõrvalpilku ja, ja võib-olla siis otsitakse üles, leitakse need väärtused, mida kohalikud arhitektid võib-olla ei oskagi näha. Aga no siit teie vastused tuli nüüd välja, et olete olukorraga suhteliselt rahul. Samas millegipärast ma kujutan ette, et erinevad vaidlused arhitektuuri üle ei ole ju kuhugi kadunud, et minu teada tegutseb ka internetis näiteks niisugune nähtus nagu arhitektuuri politsei, kes kritiseerib üht koma teist ja inimesed on ikkagi alati kirglikult sõna võtmas kellele üks maja meeldib või, või kellele mingi väljaku või muu lahendus ei meeldi. Millised need kriteeriumid on, kuidas žürii tegelikult nüüd valib välja, et miks just konkreetsed need nominendid laureaatideks said, kes, kes ka näiteks sel aastal kandideerisid? Kui mina, mina osalesin kultuuri, Kulka sihtkapital arhitektuuri sihtkapitali žürii töös, nii et tegelikult on ju žürii koosneb taga eri maitsetega või erika eri erialade inimestest selle tõttu ma arvan, et see valik, eks ta ikkagi natuke žürii nägu, aga samas ta ei ole nagu mingi ühe kilpkonna otsustada seal, noh, Kulka žüriis on sisearhitektid, maastikuarhitektid, disainerid, arhitektid. Et see annab juba talle niukse noh, ütleme, et ta analüüsitakse nagu objektid nagu väga mitmest vaatenurgast läbi ja, ja kuidas see sünnib, eks ta sünnib arutelude käigus ja seal küllap niukesi mõõdikuid ei olegi võimalik välja tuua, et et see ikkagi on puhtalt nagu niisugune arutelus välja koorub ja noh, eks ta siis on ka seotud maitsega natukene, kuidas üks või teine objekt paljudele vähematele inimestele siis meeldib. Selliseid kategooriaid ei ole, et energiasäästlik, linnuke poksi esteetiliselt ilus, nõkke boksi. Vot see esteetika ongi vist see, mida ei saa kuidagi ühelegi reale niimoodi üldarusaadavalt panna, aga see, ta on energiatõhus või, või ma ei tea, materjali taaskasutav või, või puit või kivi ja betoon, mis on betoon nimelt? Ta ju loetakse tegelikult niukseks. Võiks öelda, et kuradist materjaliks juba vist tulevikus, et ta nagunii energiamahukas selle tootmine ja ta ei saa taaskasutada reeglina, et võib-olla ainult tee-ehituses pärast killustikuna või mingi täitematerjalina ka. Aga noh, küllap see nii ikkagi olemas on neid maju ühest ja teisest materjalist tulevikust. Aga need niuksed kategooriat on tegelikult rohkem nagu ehitajate ja insenerid ütleme, määratud paremusjärjestuses esikohal. Minul on tegelikult õudselt hea meel, et meil ei ole sellist tabelit, et kus saaks neid linnukesi kirja panna ja siis need kokku lugeda ja selle järgi nagu võitja valida. Et tegelikult Me ju näeme selliseid nagu tabeleid on meie ümber nagu hästi palju, kus kõik taandudki lõpuks nende linnukeste panemisele, et minu arust selle žürii töö juures või kõikide nende preemiat juures selline subjektiivsus alati jääb, see on kõikide preemiate puhul, et lõpuks on see preemia žürii nägu. Aga just see, et on võimalik arutada just selliste esteetiliste ja võib-olla maailmavaateliste küsimuste üle ka. Ja, ja need tõesti need otsused sünnivad arutelude käigus ja meil ei ole, me ei lähe nii-öelda žürii ka sinna põllule siis neid objekte vaatama justkui mingi tabeliga, et mida me vaatame. Et noh, üks asi kindlasti arutelude käigus on ka selgunud, et oluliseks peetakse seda, et kuivõrd palju üks või teine objekt, ütleme ta siis selle enda eriala sees või, või siis üleüldse ruumi maastikul mingeid kaanoneid murrab või muudab seda, kuidas igapäevaselt sellest erialast mõeldakse, et see on alati nagu see, mida võib-olla žürii ootab, või see, mida nagu otsitakse. Et ja, ja need arutelud on hästi viljakad ja ma arvan, et ka tegelikult ka seda eriala edasi viivad. Et tõsi ta on, ma näen ka seda, et mõnikord juhtub, et see žürii otsus või see, mida, mida siis nagu eriala inimesed nendes ruumides otsivad ja näevad võib erineda sellest, mida inimesed, kes ei ole ruumi erialaga seotud, otsivad või näevad majas selliseid kurtmisi või, või selliseid nagu välja ütlesin, ma ei ütlekski kurtmisi. Aga et noh, see on ju kole ja kuidas te ikkagi sellele andsite, et et need, need jäävad ju alati ja need ei ole ainult ruumi puhul, et need on ka teiste valdkondade puhul tekivad sellised käärid. Aga ma arvan, et selle žürii töö või erialapreemiat väljaandmine just eriala žürii poolt on, on oluline ka selles mõttes, et see arendab ka seda eriala edasi või aitab nagu välja tuua need aspektid, mida mida võib-olla selles ruumiloomes on oluline nagu edasi arendada või, või mis, mis on need välja tuua ka need trendid, et kuhu me võiksime nagu edasi minna või mille poole püüelda või millest edasi mõelda. Et minu arust on ka žürii töö ja nende preemiate puhul nagu oluline oluline see asi No seda on tegelikult väga rõõmustav kuulda, et neid linnukesi nendesse kastidesse ei laota, sellepärast et see oleks tõesti niisugune väga tehnitistlik ja mõjuks hingetult. Aga siin juba tuli nüüd jutuks korraks see, et betoon on niisugune, võib olla keeruline materjal tulevikku vaatavalt, et kas te tänase või paari viimase aasta arhitektuuri preemiate või üldse sellise arhitektuuritegevuse kohta või seda vaadates oskate välja tuua, mis võiksid olla need nii-öelda trendid siis? Kas, kas praegu on midagi väga selgelt muutumas või muutunud arhitektuuri ja ruumikujunduse seisukohalt või ollakse praegu siiski viimastel aastatel suhteliselt stabiilselt teatud niisuguste materjalide märksõnade juures? Mina ei oska küll nüüd niukse suundi välja tuua, et näiteks, et see aasta sai preemia näiteks EKA maja või, või Pärdi keskus, mis sai peapreemia Kulkalt suure preemia, niinimetatud et nüüd arhitektid joonduksid, selle järgi hakkaksid seda võitnud objekti või seda nii-öelda arhitektuurikeelt silmas pidades projekteerima omi maju, et see pigem on nagu mingid rahvusvaheliselt suunad kindlasti, mis mõjutab, tahavad ja, ja kindlasti on ka materjalide osas päris palju muutusi tulemas, sest et uuest aastast on meil ju energiatõhususe nõuded oluliselt kõrgemad ja mis tähendab seda, et, et mingi lahendust ütleme klaasist või väga õhuliste või Niukest palju kütet, energiat nõudvat, vaata majade läbimõtlemine peab olema oluliselt tõhusam, aga, aga kas see nüüd kajastub hoonete välisilme võib-olla isegi mitte nii väga, aga see, et võib-olla rohkem ongi seotud hoone hoone sisemus ja teda ümbritsev ruum, avalik ruum, maastik, et võib-olla see, et need eri Spetsialiteediga arhitektid, kes nad kõik, arhitektid aitab nagu esindavad ühtegi kitsamad, sest osa sellest arhitektuurist, et nüüd on Nathan hakanud rohkem koostööd tegema ja see koostöömärke oli ka sellel aastal ju näha juba. Et olid väga-väga edukad objektid, kus olid kõik need osapooled võrdselt esindatud. Just et ilmselt sellest me tahaks küll kinni hakata, et see koostöö on küll nagu näha, ja seda see objektide autorite nimekiri aasta-aastalt aina paisub. Mis küll igasuguste kataloogide koostajatele valmistab peavalu, aga tegelikult on, selle saab selle üle ainult rõõmustada, et mitte ainult arhitektid, sisearhitektid ja maastikuarhitektid, vaid tegelikult ka igasugused insenerid ja ehitajad, et hea asi sünnibki ainult sellises koostöös. Aga mis ma maastiku puhul võib-olla võiksin, noh, ma ei tahaks öelda nagu trendina, aga see, mida, mille poole ikkagi nagu aina enam püüeldakse, on võib-olla sellise maastiku või väliruumi loomine, mis. Ei nõua, võib olla väga palju hooldust, et kui me räägime sellisest jätkusuutlikkusest, et jätkusuutlikkus on tegelikult ju teema nagu igal pool ja seda, seda ka ruumiloomes, et maastiku puhul tähendabki see seda enamasti seda, et sa lood sellise ruumi, mida ei ole võib-olla nii palju vaja hooldada. Ja mis mille, mille selline looduslik kooslus saab iseendaga nagu paremini hakkama, ütlen sellised poollooduslike koosluste loomine. Et seda on küll praegu vähem, aga see kindlasti nagu järgnevatel aastatel tuleb päris nagu võimsalt peale. Ja teine asi, mis nagu ruumiloomes on hästi oluliseks muutunud ainult selle ruumi, just nagu sotsiaalne aspekt, et vaadatakse hästi palju seda, mida see ruum tegelikult nagu linnas teeb, et me praegu räägin väliruumist, et kuidas see võib-olla muudab mingi koha kasu töötamist või kuidas inimesed, kes muidu sellesse kohta või paika üsna ükskõikselt suhtusid, et kuidas nad nüüd hoopis kuidagi soojema tundega hoopis enam nagu sellesse paika tulevad. Et need on küll nagu sellised noh, trend võib-olla ei ole nagu hea sõna trend, tähendab justkui mingit sellist kiiresti mööduvat vormilist asja, aga võib-olla mingid sellised püsivamad väärtused, mille poole minu arust ka väliruumiloomes aina enam püüeldakse Suvel oli näitus arhitektuurimuuseumis, lasteaedadest ja lasteaedade just selle arhitektuuri muutumisest läbi läbi aegade ja seal torkas, lugesin seda kataloogiga, seal torkas mulle silma selline kuidagi rõhuasetuse muutus, et, et ruumi funktsionaalsus on kuidagi rõhuasetus, kuidas on muutunud rohkem nagu ruumi kogemisele. Et kas nagu selliseid selliseid rõhuasetuse muutumisi võiks ka nagu mujalt leida, et kas või sel aastal samuti ju tunnustati lastehaigla vastsündinute imikute osakonda, et et seal ju püüti vist ka ikkagi silmas pidada. No loomulikult ka ruumi funktsionaalsust, aga just seda, kuidas see ruumi kogemine oleks nagu meeldivam, positiivsem. Küllap ta nii on, sellepärast et noh, kui nüüd rääkida välisväliruumist, siis hea avalik ruum, mille konkursse on toimunud väga palju väga paljudesse Tallinnast väljapoole ja Tartust väljapoole jäävates piirkondadesse mis peakski ju andma inimestele seal elavatele inimestele neid kohti külastavatel inimestel erilise ruumikogemuse ja ühtlasi on see mõeldud nagu sellisena, et kui tehakse korda väiksemate kohtade keskväljakud, et see nagu järsku ikkagi mõjub sellele kohalikule elule käivitavalt, et sealt lahkuda, vaid pigem nagu püütakse oma äride või oma tegevustega sellesse, selle keskväljaku ümbrusesse asuda ja samamoodi on näiteks koolihooned, mida siin riigigümnaasiumite näol või ka siis lasteaiad, mis ei ole küll nagu riiklikult rahastatavad, aga mis on omavalitsuste poolt rahastatavad, et seal püütakse nagu seda kaasaegset lastesõbralik kui keskkonda luua parimate välismaiste näidet? Näiteid, arvestades, kui need olla niukene, populistlikke, et noh, igal juhul on kuskil väljaspool Eestit juba varem nihukeste õpikeskkondade arendamisega tegeletud, mis siis mõjutavad väga hästi noori ja sunnivad neid või noh, ütleme mõjutavad neid nagu paremate õpitulemuste saamiseks või siis lasteaedades vastavalt, et oleks hästi mänguline ja vahva keskkond seda praegu. Praegu on ka selline temaatiline näitus, mitte küll lasteaedadest, aga just ruumi kogemusest arhitektuurimuuseumis ja see on laste sealt meenutada väga populaarne ja ei ole mitte ainult laste seas, vaid ka lastevanemate seas, et sealt nagu lapsi eemale tirida sealt näituse kogemiselt on omajagu keerukas. Ja päris paljud uuringud ju tegelikult näitavad ka seda Tseemiline on ruum meie ümber, et see mõjutab meid ja meie igapäeva ja argielu, et no lihtne näide on lihtsalt see, et kui sa kõnnid tänaval siis see kass näiteks on pingid, kuhu sa saad istuda. Kas need pingid arvestavad sellega, et võib-olla sul on selg väsinud ja sa saad sinna toetada või ei saa? Kas sul on kuskile prügi ära visata, kas sul on kuskile lapsega mängima minna, et kõik, see ju mõjutab seda, kuidas me üksteisesse suhtume või ka seda, kuidas me sellesse ümbritsevasse keskkonda suhtume või, või üleüldse kui avatud me oleme. Et kui erinevates riikides või linnades ka ringi vaadata, siis ju hästi üsna selgelt tuleb esile see, et linnad, mis, mille linnaruum on juskui, kaasavam kus sa tunned ennast nagu mõnusalt ja sind on sinna oodatud, kus avalikku ruumi on rohkem, et seal on ka ühiskonnad avatumad. Et need linnad, kus kõik on justkui eramaa, ära krunditud. Kellelgi igal pool on sildid, ära tule, et noh, seal on võib-olla see ühiskond natukene paranoiliseks ja natukene noh, sa ei tunnegi ennast nagu seal väga sõbralikult, kui sa sinna külalisena lähed, et, et see, milline see ruum meie ümber on ja kuidas sa seda koged, et sellele on kindlasti hästi suur roll selles, kuidas me nagu argipäevas toimetame ja selleks, et see ruum oleks hästi mõnus. Noh, selleks ju kõik need ruumi loojad sellega tegelevadki igapäevaselt. Ja sellega seoses mul tuleb meelde, et lugesin ka ühte uuringut, see oli küll mõned aastad tagasi tehtud, kus toodi välja, et kas linnaruumi uusi nähtusi, millega tuleks tegelikult kuidagi toime tulla on julgeolek, et, et need igasugusedki liikumispiirangud, mida tekitatakse kas saatkondade ümber või kasvõi jõuluturgude ümber. Et, et need võtavad ju mõnes mõttes võtavad just seda meeldivat avaliku ruumi ära, et nad ju tekitavad inimeses ohutunde, et, et kas see on mingisugunegi teema, mille üle ka ruumikujundajad pead vaevavad. Noh, muidugi on see see turvatunne ja see, kui noh, ma ütlesin, kui mõnusalt sa ennast nagu tunned, et noh, siin tihtipeale ei ole, aga need asjad võib-olla kinni nagu nendes ruumi kujundades, et, et ruum ja tegelikult see, mis meie ümber on eriti väliruum, see tekib hästi paljude institutsioonide hästi palju inimeste, kellel võib, kes võib-olla saavad asjadest täiesti erinevalt aru koostöös ja mõnes mõttes see on selline kompromissi tuleb, et see kuskil on mingid piirangud, kui me räägime näiteks nendestsamadest jõuluturgudest, et see on ju mingi nähtuse, tulen ehk siis konkreetselt praegu nende terroriaktide tulen mina olen New Yorgis niimoodi käinud, et seal on 11. septembri mälestusmärkus siis world treid tsenter oli ja seal tegelikult Sa võid kõndida rahulikult, sa ei tohi kõvasti rääkida, rääkimata suitsetamisest või rääkimata sellest, et sa ronid näiteks selle purskkaevu mälestusmärgi ääre peale, et seal on turvamehed, kes tulevad ja kohe tuletavad sulle meelde manitsevad sind sunnivad lapsi vaikusele või mitte jooksma, et, et ühest küljest on see nagu arusaadav, aga teisest küljest ega sa ennast nagu väga mugavalt seal ei tunne või, või kohad, kus uste siltidel on pandud, et ukse ees seismine on keelatud või ärge ärge seiske ja ärge lobisega siin, et hästi sihuke kehv kehval kehven seal olla. Et see kindlasti ei ole ju ainult ruumi looja, et loodud et ruumi looja loomulikult tahaks väga, et see ruum oleks kõiki kaasav, et see ruum ole üks kõigile mõnus, aga siin tulevad lihtsalt ka mänguomavalitsus, kes tellib siis kui see läheb avalikustamisele näiteks see projekt, siis on ju kohalikud elanikud, kes saavad oma sõna sekka öelda. Et see, see, mis nagu tuleb, on mingi kompromiss erinevatest mõtetest, erinevatest Ta viisidest ja kindlasti sellised nagu piirangud ja kus sa tunned ennast nagu kehvasti ja mingeid hoiatussildid ära tee seda teist ja kolmandat. Et noh, need, need tulevad kuskilt mujalt ja on, on mingite laiemate nähtuste indikaator. Õnneks Eesti, sest see ei ole esialgu veel kõige ruum probleem, et tegelikult meil oli pigem selles samas artiklis, mida, mis tänases sirbis on juttu sellest, et, et eriti pole tähelepanu pööratud meie sekre sekrekatsioon ronile mis, mis võib-olla ka linnas toimumas on. Aga Mulle tundub, et me vahepeale nüüd nende tõsiste teemade vahepeale võiksime kuulata ühe muusikapala ja kuulaksime esimesena sinu valikut, Merle. Tore. Ja selleks on siis võib-olla pisut ootamatult pion see ja laul, vabandust, ehk sorry. Ka jätkub kultuuris vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on Tallinna stuudios Eesti Arhitektide Liidu asepresidenti arhitekt Peeter pere ja Tartu stuudios arhitektuuripreemiate žürii liige maastikuarhitekt Merle Karro, Kalberg ja saate esimeses pooles rääkisime natukene arhitektuuri preemiatest ja ka sellest, et millised väljakutsed ja, ja sellised noh, praegu pigem levik levinud hoiakud siis avaliku ruumi suhtes võib-olla on olemas ja käibel praegu aga esimeses saatepooles korraks käis läbi kaasa arhitektuuri rahvusvahelisus. Ja, ja sellega seoses mõtlesingi küsida, et, et arhitektuur ju tegelikult ei ole mitte ainult nagu ruumiline nähtus, vaid ka kultuuriline nähtus ja, ja et, et kas me seda praegust kaasaegset arhitektuuri vaadates saame rääkida ütleme siis Eesti arhitektuurist kui millestki, mida mujal päris sellisena ei ole. Või on see ikkagi niisugune nähtus, mis igal pool maailmas on ikkagi suhteliselt läheb nagu oma omavoolu pidi suurte mõjutustega väga sarnaselt igal pool. Mina arvan, et seda rahvuslikust on ikkagi püütud sellesse arhitektuuripilti või keelde integreerida. Et noh, näiteks peale sõda, teist maailmasõda, siis oli stalinistlik periood, kus oli toona väga dekoreeritud püütud nagu saavutada, on läbi selle dekoratsiooni selle niukse ütleme selle kaunistuste siis sellist pidulikkust või suurejoonelisus ja rahvuslikkuse element püüti siis nagu läbi eestipärase ornamentika või mingite nihukeste kaunistuselementidega siis seda muuta rahvuslikuks, et küllap poliga Eesti vabariigi ajal esimese Eesti vabariigi ajal umbes samasugused tendentsid, et just siis, kui funktsionalism hakkas juba nagu mööduma ja tekkis niisugune riigi arhitektuur veel niuke esindusarhitektuur, kas seal oli, püüti läbisel ornamentika tuletatud kujundikeele kuidagi seda eestipärasust? Loetavaks teha, aga samas, kui me nüüd vaatame, kasvõi see eramu žürii välisliiget Leedust, kes siis põhjendas oma oma arvamust sellega, et meil on tema meelest just Leedust vaadata. Kooniline arhitektuurikeel, et võib-olla see põhjamaisus näiteks või see meie siinne geograafiline asukoht nagu sunnib meile endalegi märkamatult kasutama suhteliselt tagasihoidliku või noh, ütleme Niukest lihtsalt vormige lihtsat pinna lihtsaid pindu, proportsioone, seda Niukest Sahhaa, Adiidliku, vohavad lopsakat vormi siia põhjamaasse nagu kuidagi ette ei kujuta, et ta saaks siin olla niimoodi ilmastikukindel soojapidav ja kõik, kõik need muud niuksed määratlused juurde. Et see ka seesama Pärdi keskus peapreemia saanuna sel aastal jällegi tuletan meelde, et ka seal ju lõpuks selle NUT õhulisus pidi maksma lõivu sellele meie geograafilisest asukohast tingitud kliimale, et tulid teha soojapidavamaks seinad, selle tõttu gabariidid tõusid, mastaabid muutusid ja tema selline kergus, elegants pidi siiski natukene lõivu maksma sellele meie klimaatilistes tingimustest tingitud nihukesele arhitektuurikeelele. Ja, ja aeg-ajalt on ka tulnud jällegi päevakorda see, et kas vanast talutarest rehielamust tuletatud proportsioonid, suured madalad katusse pikad räästad Kas see on see, millest annaks nagu tuletada seda tänapäeva arhitektuuri moodsamat keelt? No ei ole neid näiteid nii väga õnnestunud. Ei oska tuua siukest, et kohe välja, et mis oleks nagu see, mis nüüd oleks 10-sse tulnud siis läbi selle rehielamust tuletatud uue arhitektuuri. Rehealune, mis oli kohe eluruumide kõrval ja suur garaaž, mis on ju vägagi vaesed hobused ja autod, nagu on väga lähedal nendele ruumidele. Ega see, noh, see loomulikult seal oli väga, see ruumistruktuur oli ju väga lihtne, et oldi üksvaheruum, siis oli seal loomapidamisruumi, siis olid eluruumid, mis, mida ei olnudki väga palju ja ja, ja tegelikult lihtne vorm iseenesest maastikus mõjub ju tegelikult kuidagi rahustavalt ja kui maastik on kaunis ümberringi, siis lihtne vorm nagu võimendub seal, et ega siis Eesti taluarhitektuur justkui oma proportsioonides istub väga hästi meie maastik. Et kui, kui tuua sisse mingit Soome, Rootsi, Poola tüüpprojektide järgi ehitatud eramuid suvilaid, siis kohe riivab pilku, sa saad aru, et see teisest kultuurilisest kontekstist välja rebitud ja siia istutatud vägisi niukene potitaim Merlega sa tahaksid midagi sel teemal lisada. Minul on tegelikult hea meel selle üle, et et kui me nüüd otsime nagu seda uut hoonet või selgub, et meil on vaja kuskile uut hoonet, siis suuresti mitte küll alati, aga suuresti leitakse see hoone või siis arhitektuurivõistluse teel. Ja mulle tundub, et kui me sõidame näiteks lõuna poole siit Eestist võib-olla ka kuskile Soome või, või Rootsi, siis eestiarhitektuur eristub ikkagi nagu selgelt Eesti ruum eristub nagu sellega, c kihistus, mida me praegu lisame meie linnadesse või asulastesse räägib ikkagi nagu hästi nagu nüüdisaegset keelt või hästi palju püütakse otsida mingit vormi või ka mingit funktsiooni või ruumide jaotust, mis vastaks justkui nagu praegustele vajadustele ja räägiks nagu nüüdisaegses keeles kasvõi ka materjalide osas. Et seda, see ei olegi nagunii sagedane, kui me võib-olla võiksime nagu arvata, et kui me lehitsemine kõikvõimalikke arhitektuuri veebisaite sisse, siis seal on ju üks nagu vau järgneb teisele, aga, aga kui me nagu vaatame noh, maailmas ringi või, või tõesti ka siin kuskil Euroopas ringi, siis noh, sellist rikkalikust rikkaliku nagu nüüdisarhitektuuri, et minu arust mul on õudselt hea meel, et neil see kihistus on ja et me ei ole nagu läinud seda teed, et me püüame noh, justkui mingit vana järgi teha või, või või kuidagi nagu sulanduda selle kaudu, et see peaks justkui näeme välja nägema uus arhitektuur või uus kihistus peaks nägema justkui välja nagu 19. sajandi või 20. sajandi alguse arhitektuur. Aga mul on selle üle hea meel. Aga Peetri nüüd võidutöö on selles mõttes niisugune väga huvitav sümbioos. Ühest küljest ongi seal nüüd see üks vana maja võetud väärtustatud ühest küljest seda vana, teda ei ole ju ka muudetud, aga samal ajal sellele on lisatud siis täiesti moodne, moodne niisugune, kuidas siis öelda raam. Et, et kui palju üldse tegelikult sellist. Kui palju niisuguseid asju üldse on tehtud? Mujal maailmas? Kindlasti on, kui panna otsingumootor otsima sarnase Ruumipildiga nihukest analoogi, küllap sealt ikkagi midagi välja koorub, aga aga siin on ikkagi selliste lahenduste realiseerimisel ja võib-olla ka üldse sellise idee ka välja tulla, et siin on üks lähtekoht, on ju tellija, kelle isik määrab väga paljuski seda, mida, mis suunas sa hakkad mõtlema ja kuna seal on, oli ja on siis vana talukompleks, kus siis on need väärikad hooned juba olnud ja ja, ja selleks see uus kiht kuidagi sulatada sellest vanasse keskkonda olemasolevasse. Talumaastiku tundub praegu tagantjärgi, et ega muud võimalust ei olekski olnud, aga samas on, oli igasuguseid lahendusi ja lähtekohta. D aga ütleme, et siit läbi nende katsetuste otsingutega. Tundub, et jõudsime niukse ainuõige ja õnneks ka realiseeritud, realiseeritavad tulemuseni ja see moodsate materjalide ja võtet valiku kasutamise julgus. See noh, arhitektid ikka tahavad eksperimenteerida, aga seda eksperimente ellu viia. Seal on ikkagi vaja väga suuresti tellija mõistmist ja samamoodi julgust riskida mingite nihukeste mõtetega, mida ma ei tea, naabri juures ei näe või, või lähedal ei oska kuskilt analoogi leida. Nii et see, minu mõttes minu arusaamist mööda see uus ehitatud kiht, see lisatud kiht arhitektuurikiht oluliselt võimendab ka seda vana arhitektuuri kvaliteeti. Arhitektuuri kohta öeldakse ka, et seel kaudu ju mõnes mõttes manifesteeru või manifesteeritakse ka niisugust või selle kaudu võib-olla siis ka lihtsalt tuleb sotsiaalne prestiiž, et see ühest küljest moodsa kihi just niisuguse lahendusena nagu nüüd sauna puhul on, et, et tal on nagu selline pal skulptuur asparto ümber pandud, mis tema ise on seal keskel nagu selline väärtuslikese, eks ole. Et see väärtustab ühest küljest tõesti seda vana saunaga, see lahendus ise väärtustab ja just nimelt ka moodsat arhitektuuri ja tellijat. Riiklikust või omavalitsuse poolt ette võetud poliitikas siis näiteks Helsingis need uued ehitised, muuseum, raamatukogu, ka saun, mis seal on lõulu nime all, mis on väga populaarne. Et see on ju see, mis ühest küljest rikastab linna toimimist, et see on nagu mõeldud ju kohalikele elanikele, aga samas ta imeb, tõmbab juurde turiste, kes siis tulevad ja naudivad seda tekkinud linnaruumi, mis siis, Jon samamoodi, juba olemasolevasse linnaruumi, aga just see soov teha midagi sellist, mis paneb inimesed kuidagi ennast hästi tundma näiteks koodiraamatukogu või siis või siis muuseumid, uued muuseumid, kus ei ole ainult kunst, vaid on ka see ruum, mis ümber on tekitatud, on väga kvaliteetne. Kuidas tundub, et me oleme nüüd praegu rääkinud sellest ruumist üsna niimoodi konkreetselt aga kuskilt olen lugenud ka seda, et tänapäeval kuidas öelda arhitektuuriteooria ja arhitektuuripraktikad kuidagi märksa rohkem lahku kasvanud kui vanasti, kui palju üldse on praegu moodsat arhitektuuriteooriat, et siin, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ma mäletan, olid väga kirglikud siin Leonhard Lapin ja Villem Künnapu ja kõik ehituskunstis kirjutati igasuguseid metafüüsilise muid teooriaid, aga, aga kas praegu on see teoretiseerimine kuidagi nagu tagaplaanile jäänud ja pigem pigem tegeletakse väga konkreetsete ruumi küsimustega või, või on, on siiski kuskil ka väga niisugune jõuline ja aktiivne arhitektuuriteooria koolkond näiteks? No Eesti kohta ma ei oska nüüd öelda, et siin oleks väga suur ja tugev ja jõuline koolkonda kindlasti EKA oma arhitektuuriõppe läbiviimisel püüab, et midagi sinnapoole, et need üliõpilased, kes seal siis õpetad, õpivad ja lõpetavad, et nad on teinud väga suured just magistri magistritöö raames niuksed teoreetilise uuringu, mis on siis esimene semester ja teine semester on siis selle uuringu tulemusel nagu ühe niukse projekti valmis joonistamine üks on ta siis planeeringu line või mahuline või siis ka teinekord lihtsalt ruumi analüüsiv lahendus. Et see nagu püüab anda noortele välja väljuvatel hell, vastavatel arhitektidel nagu niuksed Dioritiseerimise õnge, millega võib-olla siis nad suudavad paremini oma projekte põhjendada ja ja, ja neid ideid kuidagi siis Selgitada, aga mis puutub nüüd teooriatesse, siis samamoodi jällegi EKA poolt Ta on väga hästi ellu kutsutud avalikud loengud, kus siis esinevad üle maailma kokku. Ma laiast maailmast kokku kutsutud just selle teoreetilise mõtte niuksed, parimad arstid, arhitektuurimõtte esindajad ja see toimub iga kahe nädala tagant kahe kolme nädala tagant ja, ja kellel on huvi siis avalikud loengud ja seal siis näeb seda hetke teoreetilist teoritiseerimist just arhitektide või siis arhitektuuriteoreetikute poolt. Aga Merle, sina oled ka sirbi arhitektuuritoimetaja, et kui kui keeruline või lihtne on sinul näiteks tellida kaastööd just ka sellise nagu teoreetilise maa poole pealt. Väga lihtne ei ole tõesti, et ma jäingi nagu korra mõtlema nende teooriat selle koha pealt, et ilmselt ei ole nagu kadunud kuskile. Aga see valdkond või see Ruumiloome on muutunud tõesti nagu oluliselt nagu pragmaatilisemaks, et kõigil on ju nüüd oma firmad, need tuleb kuidagi üleval hoida ja keegi teooria kirjutamist ja, ja oma tegevuse pidevat nagu mõtestamist ju kinni ei maksa, et sellele ei ole tellijat, et sa pead seda tegema ikkagi nagu oma vabast ajast pere kõrvalt võib-olla öösel üleval olles. Et ega see ei ole nagu see ei tule nagu väga lihtsalt. Ja kahjuks on jah, see maailm on nagu natukene selline, et siin hästi palju noh, nagu oli ka juttu, et määrab ära telia, et kui tellija on avad laia silmaringiga, siis on võimalik mingeid asju teha. Aga kui, kui see nii ei ole, siis, siis siis on su käed nagu seotud, et kas sa siis teed või sisel loobud. Aga mulle tundub, et need vähemalt mina olen nagu selle sees, et kus need ruumi teoreetilised arvud, talud on võib-olla nihkunud rohkem avaliku ruumi peale avaliku ruumi suunas ja hästi nagu selgelt võtnud mingi kriitilise hoiaku mingite konkreetsete nähtuste osas, et kui me räägime Tallinnas reidi, tee või Mustakivi tee pikenduse, et pigem või siis see või siis peatänava, kas siis nüüd ärajäämine või edasilükkamine, et räägitakse pigem sellest, et kuidas nagu avalik ruum saaks toetada mingit jätkusuutlikud linna või seda, et kuidas inimesed ei ole üldse tänavale linna tuua ja kuidas tänavaruum võiks nagu toetada inimese argielu. Et mina nagu sirbi toimetajana näen seda, et need arutelud on muutunud praktilisemaks ja sellist Laia oma. Sellist Jäägeri teoreek, teooriate loomist võib-olla ikkagi nagu vähem või seda on hästi nagu raske tellida, tõsi. Sellise tõdemusega me praegu peame lõpetama, kahjuks sellepärast, et meie saateaeg on otsa saanud, aga võib-olla see annabki põhjust natukene siis mõtiskleda arhitektuuri peale ka teoreetilisest vaatepunktist ja, ja väga tore on ju teada, et meil tõesti vähemalt siis kuskilt minevikust on selliseid toredaid teooriaid jätkuvalt võimalik üles leida. Ja, ja tõesti ikkagi ka praegu nendest loengutest, mida Peter mainis, osa saada ja, ja ikkagi natukene kogu kogu teemat mõtestada. Aga ma tänan täna stuudiosse tulemast, Eesti Arhitektide Liidu asepresident, arhitekt Peeter pere ja arhitektuuripreemiate žürii liige, maastikuarhitekt Merle Karro, Kalberg. Meie saadet jääb lõpetama Peetri valitud Keili pala võiting for you. Kas sa soovid midagi sellele loole ka veel saateks öelda? Et ammuga samaealine käib nimelt ja, ja ta on alternatiivne ja samas tal on oma kindel kuulajaskond ja ta on alati hea. Kuulame alati head Niceili, mina olen saatejuht Maarja Vaino ja Kuulmiseni nädala pärast. Kosoor vikerraadio.