Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna küll mitte samas stuudios, vaid Tartu stuudios kaks külalist, kellega hakkame rääkima interdekstuaalsusest, allusioonidest, tsiteerimisest, laenulisest näppamisest ja kõigest muust. Tere tulemast saatesse Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste, keele kirjandusteadlane ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Marin Laak. Tere. Ja nagu ikka kombeks, ennem kui me oma põhiteema juurde asume, tutvustan põgusalt ka tänast kultuuriajakirjandust. Ilmunud on siis Sirp ja Õpetajate leht, jaga värske akadeemia ja võib-olla akadeemiast alustangi. Esimesena soovitan ühte viimast lugu Tiina Vähi mõtisklus hundiaeg, see köitis kohe mu tähelepanu ja ongi täpselt nii, huvitan nagu see teema ja pealkiri annavad mõista. Aga huvitavat lugemist on akadeemias veelgi. Näiteks on ära tõlgitud nii-öelda psühholoogia klassikat. Hans Aspergeri lugu, autistlikud psühhopaadid, lapse eas, samuti klassikat. Jaan, lähen tõlkinud Paul tillichi usulise keele olemusest ja arvustamisel on siis Kalevipoeg pilt Peepasena, nii et ma arvan, et akadeemiast on põnevat lugemist sel kuul kindlasti leida. Ja tänasest sirbist võib siis kohe esile tuua selle, et esilehel on või esimesed loon on välja toodud sirbi 2019 aasta laureaadid kelleks on siis lektor Janek Kraavi, laia haardega kriitik Karin Paulus. Terane kultuurivaatleja Mele pesti ajakirjanduse analüüsi ja Ragne Kõuts-Klemm. Nii et soovime kõikidele laureaatidele õnneteaduse alal, kirjutab Eneli kintsik Koteadusest silo tornistamisest. Välja on toodud lause, teadusele teevad suurimat kahju valdkondlik lõhe kasvatamine ja Eestile tähtsate projektide alavääristamine, samuti mõtlemapanev tõsine lugu Eesti teaduse olukorrast. Ja teine mõtlemapanev ja kurb lugu on siis Aarne Aderi sulest, mis kirjutab ikka sellest lõputust saagast, mis saab meie elukeskkonnast kusest, metsadest ja loodusest. Nii et soovitan ka seda Aarne Aderi lugu kindlasti lugeda. Ja Õpetajate lehest võiks välja tuua. Kõigepealt on siin suur suur ülevaade sellest, millised on 2020. aasta olulisemad haridussündmused. Et ma neid nutsid ette ei hakka lugema, sellepärast et need on ikkagi väga palju, aga, aga kes huvi tunneb, saab süveneda ja kuidagi ei saa soovitamateta. Priit Põhjala. Seekordsed sõna lugu, mis siis keskendub sellisele nimele nagu Krõõt ja Mõtlemisainet, pakub ta Urve Läänemets artikkel Rootsi haridusest. Kus siis tuuakse välja see, et rootslased on vastu võtnud täiesti uue päevakava, kus nad on teinud mõningaid kardinaalseid muudatusi, mis võiks ka Eestile huvi pakkuda. Et millised need on, võib siis lugeda õpetajate lehest. Ja väga tore on ka see, et vikerraadiol saatesari Eesti lugu mida te, Piret Kriivan on, on siin leidnud väga toreda äramärkimise. Jaa jaa, tehtud Piret kriimaniga intervjuu. Nii et kõik vikerraadio kuulajad kindlasti, kes ka seda saatesarja austavad ja kuulavad, saavad siis natukene lugeda tegija poole pealt mõtteid. Meie aga läheme nüüd oma saate põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja Tartu stuudios on minuga keele- ja kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ning Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Marin Laak. Ja tänase saate teemaks on intertekstuaalsus ja laenulisus ja näppamine. Ja selle saate mõte andis mulle siin nädala alguses toimunud niisugune väike tore intriig. Kui õhtuleht küsis Tiit Hennoste sinu käest kommentaari või sellist võrdlust Oskar Lutsu ja Tammsaarele ja pealkirjastas selle siis, et Tiit Hennoste sõnul Tammsaare natukene ikka Oskar Lutsul näpanud ja, ja kui siis omakorda küsiti minu kommentaari sellele, siis pehmeldasin seda ikkagi ja leidsin, et tegemist ei ole näppamisega, vaid mõningate teoste puhul võib-olla pigem sellise viitamisega või, või sooviga midagi üle kirjutada. Aga teistel puhul puhkudel võib-olla isegi pigem juhusliku kokkulangemisega. No ma arvan, et kui me nüüd sinuga tiit hakkaksime Tammsaare ja Lutsu teemal rääkima sissesaade, läheks meil kohe selle teema peale, nii et et võib-olla alustaks hoopis sellest, et, et katsuks seda mõistet intertekstuaalsus üldse lahata, et mida see tähendab, kust jookseb siis näiteks piir teisele autorile viitamise ja temalt näppamise vahel? Ma ohkan selle peale, sellepärast et minu arvates seda piiri lihtsalt ei ole, kui me räägime kirjandusest, kui me räägime näiteks teadusest, siis seal on mõiste plagiaat näiteks ja see on küllaltki täpselt defineeritud vaatamata noh, nihukesele teatud hämaruselega seal, aga seal on küllalt täpsed ja kindlad kriteeriumid, mille alusel me saame plagiaadist rääkida. Keerukaks teeb selle ennekõike seal plagiaadi puhul see, et, et noh, kui on väga lühike enese nii-öelda plageeritud tükk, siis teegi seda tõsiselt ei võta, peavad olema küllalt pikad tükid selle asja sees, aga ma lähen nüüd kultuuri üle siis siis maa jaksaks, interTeksuaalsus on mingisugune üldmõiste ja, ja kui sinna alla panna nüüd kõikvõimalikele neid, mis sa nimetasid alus, joonid ja tsitaadid noh, allusiooni on lõppude lõpuks ainult varjatud tsitaat tegelikult lihtsalt öeldes ja, või paroodiat ja Bastiižid, need lähevad minu jaoks natukene teise maailma tegelikult siis, siis seal on väga keeruline mingisuguseid noh, nagu nagu piire tõmmata, sellepärast et siis me peaksime küsima seda, et mis asi on originaalsus põhimõtet suhteliselt ja, ja siis siis võib tuua terve kuhja teeks tõeliselt suure kuhja raamatuid, mis selle kohta on kirjutatud, kus sellest seda mainitud, kus selle üle on arutletud ja lõppkokkuvõttes jõutud umbes umbes sinna välja, et palju seda originaalsust ikka on. Et kõik kirjanikud kordavad midagi midagi üksteiselt või võtavad midagi üksteiselt või, või, või laenavad midagi üksteiselt. Nii et seal ei ole nagu niukseid ilusaid piire tegelikult olemas. See on nagu minu põhimõtteline vastus. Ja mina ütleks võib-olla niimoodi, et selle üle on palju kirjutatud ja palju arutatud just kirjandusuurimise alal. Et intertekstuaalse mõiste võib olla väga kitsas ja võib olla väga lai ja väga kitsas, siis räägitakse intertekstuaalse, sellisel juhul, kui autor kasutab teise tori, siis viidet teise out. Ta oli tekstile ja seal on nagu ta nagu tal on nagu eriline funktsioon, see tähendab, et ta toob kaasa nagu selle teise teosed nagu kogu tähendusvälja või noh, ta rikastab teost, aga saan samal ajal väga selgelt näha, et ta on sealt kaasa võetud. Noh väga häid näiteid on rahvus. Lase Kalev kasutamisel, aga ükskord algab aega, kui ma tulen. Aga ükskord algab aega, mil ma tuleb mootorsaega, nagu on kirjutanud Olavi Ruitlane. Et noh, neid interdyksuaalsuse riik erinevaid tekstitüüpe on ühes uurimisprojektis püüdsime, nii, on püütud neid nagu kaardistada ja kokku tuli 200 lehekülge. Et noh, interseksuaalsus väga laias mõistes tähendabki kõikvõimalikke seoseid, seosed peavad olema nagu noh, Ta on äratuntavad, Iideedid identifitseeritavad ja mitte varjatud. Et hallusioonid, ümberkirjutused noh, rääkimata muidugi daatidest, ühesõnaga et see on nagu noh, et nagu teise tori viide teisele Teil on selgelt äratuntav, on mingisuguses tähenduses, miks, miks ta on selles tekstis et jah, ja no kõige parem näide, mida on ka palju arutatud, jõgi on see, et miks interdaks saaduse erinev hüpertekstuaalsest, mis nagu noh, siis tuleb nagu see mõte või intertekstuaalse tähendus kõige paremini välja hüperseksuaalsus nagu kasutaja või lugeja, vaba vaba linn, noh, kõige lihtsamalt öeldes. Siin on nüüd nagu paar asja kohe, mis minu arvates on siin üks noh, põhimõtteliselt jah, niimoodi see on, eks ole, aga aga seal on nagu üks asi, et mis on avalik ja mis ei ole avalik, ehk siis küsimus on kelle jaoks avalik noh, kelle jaoks äratuntav kelle jaoks sellepärast, et põhimõtet, selge see, et ma võin sinna sättida niivõrd väikeseid viiteid või nii väikeseid tükke nad kuigi hästi äratuntavad ei ole, aga ma ise tean, et see tükk on seal olemas. See on nagu üks selline oluline asi ja lõppkokkuvõttes siin noh, see on ikkagi lugejakeskne nähtus, lugeja peab sellest mingil viisil nagu Kinni saama. Nüüd, kui ta sellest Te ei saa ja autol on neid sinna sisse pinud näiteks uurijad leiavad need üles, eks ole, siis läheb see asi nagu mingil kombel mingil kombel uuele ringile, eks ole, nüüd teine asi, mis minu jaoks on ka tähtis, on see, mida ma olin ka siin ütles, on see, et see intertekstuaalsus toob kaasa selle teise teksti. Ta toob kaasa mitte ainult selle teise teksti, vaid ta toob kaasa ka selle teise teksti konteksti, mõju ja mõju ja kõik muud asjad, ma lähen nüüd kirjandusest hetkeks välja, aga meil oli möödunud aastal siin väikene skandaal selle Peeter Helme Kööbelsi tsitaadiga. Kui te mäletate, mis otsekohe, ei, ideaalne näide selleks, kuidas üks tsitaat, mida tegelikult selles tekstis kasutati hoopis teistmoodi, kõigepealt siin tõi kaasa kogu selle suure ja keerulise konteksti ja sellega defineeris ümber teatud määral ka siis kirjutaja enda teksti paigutas selle sinna sisse. Ja kolmas asi tuleb sellest, mis ma olin, tõi hea näite siin noh näiteks seda kalevipoja, neid lauseid, eks ole. Et mu jaoks on nagu ma jagaksin nagu kaheks asjaks, et üks on selline, kus need tsitaadid on minul selle teksti sees ja ma panen sinna sisse, on nad varjatud või vähem varjatud. Mina ise kasutan pidevalt varjatud tsitaate, kõiku tekstid täis, tegelikult aga teine oli see, kust see tsitaat on seal alguses ja ta on nagu mingil kombel vallanud aja või niisugune lähtepunkt. Vot neid on hästi palju, mul tuli kodus meelde, kui ma, kui ma selle peale mõtlesin, see siis Hando Runneli klassikaks saanud, kui too mul lilli, mis algab ilusasti, anna haavaga ja siis läheb edasi too mul kurki, too mul tilli ja, ja muud sellised sellised asjad, et need on nagu kaks eraldi asja, et üks on see, et see tsitaat käivita midagi ja ma teen selle käivitamise avalik lugeja jaoks ja teine on see, et on maavärinaid sinna sisse ja loon seda, noh, niisugust avarat ruumi. Intellektuaalsest rääkides on oluline ka see tõesti täpselt nagu Tiit ütles, et see nagu teise autori tekst või siis viide sellele, nagu tööd tähendab, selline võib, töötan nagu plahvatuslik märk, lihtsalt, et see sõltub ka sellest, et kui hästi tuntud on see tekst, mida teine autor kasutab GPSi näite, oli selles mõttes väga hea või. Kalevipoeg töötab samamoodi, et piisab ainult viitest noh, kas või nõukogude eesti hümni pihta piisab ainult liitesse tuleb kaasa nagu kogu selle märgi selline noh, power või jõud. Aga kas. Ja niimoodi, et just needsamad nüüd me läksime tõesti nende, ennekõike nende illusioonide ja, ja nii-öelda pas tisside juurde. Et kas see ei olegi ühe kultuuri niisugune omamoodi ka rikkus see, et, et me kõik teame, et just nimelt, et tasub öelda ainult, et kui sa tuled, too mul lilli ja kellel läheb siis nägu naerule ja ja kes kellel läheb kohe endale mõtte mõttetööle, et kuidas need omakorda veel seda parafraseerida või kus kontekstis seda kasutada, jaa jaa. Tee tööd ja näe vaeva, siis on ka kõigil juba läheb fantaasia tööle, rohkem pole vaja lisada ja Kalevipoeg, seesama kõik, et aga ükskord algab aega, et, et see on mõnes mõttes juba muutunud ka folklooriks, et väga sageli ju ei teatagi enam, kust pärineb see, kes see autor on, et et sellisel juhul on võib-olla isegi juba raske rääkida üldse mingisugusestki otsesest viitamisest, vaid temast ongi lihtsalt saanud rahvasuu. Et see ongi võib-olla nagu kultuuritöötamise põhimudel, et et need on sellised noh, võimsalt toimivad tüvitekstid, mille, mille üksikud laused on noh, öeldakse Veemistunud jahe, fotoriseerunud, et nad nagu paljunevad neile endale teadaolevaid radu pidi, nad on kõikjal see, kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Ma olen täiesti sõnatüvitekst agressiivselt ei talu seda, et need on pigem tühi lauset, aga kui ma mõtlen sellistest asjadest, siis ma mõtlen nendest nagu linkidest või seoste loojatest. Et kui ma võtan ühe suure kultuuritekstide kogumi, eks ole, siis need, et laused ja neid on tohutult palju tegelikult igas kultuuris, et seovad need tekstid niisuguseks kummaliseks, noh, kolme neljamõõtmeliseks maailmaks kus on samas ajas koos eri aegade tekstid, eks ole, eri kohtade tekstide autorite tekstid eri eri stiilide teeksid, nad on nagu mingisugused sellised sõlmekohad, mis, mis hoiavad mingis mõttes tervet seda kultuurikoos. Kui kujutada ette, et selliseid ei oleks, siis, siis elaksid kõik need teosed mingisuguses eraldi maailmades. Ja, ja see ei ole enam nagu, nagu sidus skulptuur. Ja, ja teine asi, mis ma tahan öelda, on see, et, et me rääkisime praegu siin lausetest või sõnadest fraasidest või naudime mõtetes ka, et tegelikult samamoodi töötavad ka vormid. Noh, kui me, kui me teeme ühe neljajalgse Jambi või Troffeuse siis hakkab meile kohe peas tiksuma kas lorilaul või 19. sajandi romantiline luule. Et nad värsimõõdupuu on hästi selge niisugune noh teda mõnikord nimetatud semantiliseks oreooli, kas või ükskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks, aga et tal on oma ajalugu ja see ajalugu tuleb kaasa, kui ma kirjutan luuletuse selles värsivormis, siis ma panen ta kohe teatud noh, nihukese traditsiooni sisse. Ma seon ta teatud suuremasse kooslusesse ära. Aga kui me nüüd liigume natuke ka kirjandusest kaugemale siis ega see niisugune viitelisus ja illusioonide rohkus ei ole ju tõesti ainult kirjandusega seotud nähtus, vaid näiteks muusikas on see ju väga levinud, et et vähemalt mõnda aega tagasi. Samamoodi ju tsiteeriti ja vimiseti väga paljusid Viimse reliikvia laule, näiteks, mis läksid täielikult rahva sekka. Ja kui me mõtleme, siis me tõenäoliselt oskame vähemalt mõningaid kunstiteoseid kujutleda, mida võib-olla siiski veel enam-vähem suurem osa eestlasi teavad ja, ja mille puhul nagu siin Marin juba märkis, et on olemas tänapäeva kultuur, on selline meemide kultuure. Et kus me võib-olla meenid ja naljad nagu ära tunneksime või need viited ära tunneksime või kui palju seda nii-öelda intertekstuaalsust saaks laiendada kogu kultuurile, mitte nüüd ainult konkreetsed tekstidele. Ja küsimus. Kogu kultuur on, et kui ma, kui ma mõtlen näiteks muusika peale, siis ega mina klassikalist muusikat eriti ei tunne, aga noh, kui ma mõtlen selle peale, mis ma olen lugenud klassikalise muusika kohta, siis ma saan aru, et see on täis kõikvõimalikku kõike selliseid tsitaate ja samal ajal noh, kasutatakse neid samu klassikalise muusika tsitaat ega ka popmuusika samal ajal popmuusikas on, on olnud kogu aeg üks, üks oluline teema, see, et kas see laul on plagiaat või see laul ei ole plagiaat, et iga kord isegi aktide arvuga ära määrata, see on määratud isegi jah, ma olen ka aru saanud mõnel pool, aga küsimus on seal, et miks nad seal tekivad, on see, et need harmoonia tõi need järgnevus, et meloodiakäigud või mingisugused, millest see kokku pannakse, neid ei ole lõputu hulk. Ja nad mingitel kombel korduvad ja seal võib lõputult vaielda, et kas siin on tegemist tsitaadiga või on tegelikult tegemist plagiaadiga ja siin tuleb üks selle ka teadusliku plagiaadi nagu oluline piir vastu, et vaat kui on, väike, jupsib. Aga kui juba terve siis on, siis on plagiaat, eks ole. Kunstis. Ma ei tea. Kunstis noh, on muidugi kunstiteoseid, mis tsiteerivad teisi teoseid, pannes näiteks isegi mingi teise teose sinna kusagile sisse või näidates teda näiteks peeglist kusagil seina peal, eks ole, aga mul on tunne, et seal on pigem niisugused motiivi laenud, eks ole asja sees erinevaid motiive või ka erinevaid poose või, või noh, selliseid täid, mida, mida võetakse üle, eks ole, ja, ja tsiteeritakse, või kui ma võtan niisugune, kui kuhu saab kunst jõuda, noh, kunsti üheks piiriks on, on mõeldud ju see, et see ütleme, malevitši must ruut, eks ole, Malle helistaski pärast punase ruudu ja siis tegid teised inimesed kolmnurki ja ringe ja muid selliseid asju. Ja tegelikult ma võin öelda, et mingis mõttes nad kõik vihjavad sellele samasele mustale ruudule seal kusagil alguses või lõpus. Kunstis on vist selles mõttes isegi nagu lihtsam, seda üks on tõesti see motiivide ja mingisugustki stiilide võib-olla kasutamine, aga samal ajal kui tehakse ikkagi samasugune täpselt samasugune kunstiteos, mis on võimalik, mis minu meelest näiteks romaani puhul ei ole võimalik teha, kes kirjutab täpselt sõna-sõnalt ümber selle, et avaldab lihtsalt vale nime all, aga aga kunsti, see on ju samamoodi, ütleme muidugi nüüd maalikunsti puhul on see kõige lihtsam, et tehakse koopia või siis ongi võltsing, eks ole, et seal on kuidagi tundub, et see piir on kuidagi selgem. Jah noh, kirjanduse juurde ikkagi tagasi tullakse, ma just mõtlesin selle peale teel siia, et neid krutskiga tüdruk, kui te krutskipoiss on kindlasti eesti lastekirjanduses väga palju, et aga ei saa öelda, et nad on Pipi pealt maha kirjutada Pipi koopiad. Aga, aga mis puutub nüüd kultuuri laiemas pildis, siis õnneks hästi põnev uurimisteema, kuidas tänapäeva kultuur toimub just selliste, noh, mina nimetatakse niimoodi, mida me ka oleme põhjalikult aastaid tagasi uurinud, kuidas tänapäeva kultuur toimib selliste väikeste kultuuriliste ühikutega, nagu Tiit äsja rääkis, et et kahest motiivid, motiivid, et kui me näiteks võtame kultuuriteksti, see võib olla koomiks, võib-olla mingi laul või see võib minna ja samamoodi tiim võib minna vertikaalselt alla, päris tiit ei armasta sõnatüvitekstid aga põhimõtteliselt noh, ütleme siis arhitektid või alusteksti, tädi noh, ikka väga hea näide on, noh, ma toon näite, et lihtsalt kasvõi see kalevipoja, kannel või laena, mulle see on, käin läbi anekdootide läbi, luulest rääkimata Ta kunstis ja niipea kui me seda värki nagu seda ühte väikest tiimi võid ühikut kohta me siis kohe käivitub. Noh, selline seoste ahel jah, et seal on nagu väikesed sellised kultuuris, kui suures kehas universumis liiguvad ringi sellised väikesed seost ahelad, et me ei saa kunagi rääkida terviktekstist. Kui on terve tekst ümber kirjutatud või siis noh teistesse kunsti vormidesse samuti siis nagu transtehk tan transteks tavaliselt siis on see siis võib seda lihtsalt võib-olla pidada interpretatsioonis tõlgenduseks. Eks ole, aga ühtse kultuuri toimimine selliste väikeste ühikutena suurde eks lammutatakse, lammutatakse ära. Ja, ja siis ta näidatakse, kuidas üks ühik on seotud teise ühikuga noh ajalooliselt vertikaalsete Šein Airist on hästi, on tehtud selliseid uurimisi, rääkimata. See ristilöömise motiivist siin on, mul tuli lihtsalt kirjandusest meelde Porchese novell sellest, kuidas üks kodanik hakkas tongi hotet uuesti kirjutama mitte maha kirjutama ega ümber kirjutama, vaid just nimelt püüdes luua täpselt samade sõnadega täpselt sammast, teksti, mis on minu arust väga huvitavalt ja pikalt mõtlemapanev asi. Aga kui väldid korraks selle muu kunsti juurde tagasi tulla, siis loomulikult sellisena tsiteerimise või vihjamise võib-olla kõige avalikum kõige tavalisem kohta on arhitektuur aastasadade jooksul täis kõiki neid asju. Et kõnnime siin Tartu linnas ringi, see on täis kõikvõimalikke vihjeid, anti Kreekale antiik roomale kõige oma sammaste ja muude selliste asjadega, et seob kõik need asjad kokku ja noh, seal on ju eriti postmodernistlikus arhitektuuris aga tegelikult juba vanem, eks ole, kui me võtame 19. sajandi lõpu mingi neogootika arhitektuuri, mis väga selgelt noh, imiteerib ja kasutab teid gooti arhitektuurist Tartus näiteks katoliku kirik on selles selles stiilis tehtud arhitektuur on väga puhtalt nagu, nagu täis kõikvõimalikku sellist kraami. Ja, ja ma arvan, et seal on ta nagu selles mõttes kõige kõige avalikum. Aga võib-olla võikski nii-öelda, et see ongi, nagu see teebki selle kui kogu kultuurimaailma või üldse inimelu nii põnevaks, et seal ongi nagu selline tähenduste ja semantiline mäng ümberringi, kus oskateid ainult oska ainult lugeda ja aru saada. Et see ongi kultuur. Ja siia juurde vehkinud kuulatav muusikapala mis on väga kenasti seotud sellega, et oska ainult aru saada, et kõik teame ilmselt Frank Sinatra lugu, mille meile täna Tiit välja valis, aga miks sa selle loo välja valisid? No ma valisin selle lihtsalt sellepärast, et, et see on üks selline kummaline kooslus või kus ma ütlen, et tegemist on ju noh, vot siin taustaks ütleme nüüd sellist asja, et kui Eestis räägitakse muusikast, siis tavaliselt peetakse silmas helilooja, helilooja on tähtis teksti, autorid ei ole meil üldsegi niimoodi tähtsad aga kui me läheme nagu maailma, siis tegelikult teksti autorid on sama tähtsad või isegi olulise maad ja tihti defineeritakse ka nende järgi muusikat. Ja, ja ma ei, voi on originaalis prantsuse helilooja teos tegelikult, mida kuulis poolanca, kes otsustas, et ma teen selle üle inglisekeelsed sõnad oma sõbra Frank Sinatra jaoks just nimelt, kuna mul on jäänud meelde kusagilt see lugu, et et vot mul on sulle üks väga hea asi välja pakkuda. Ja, ja niimoodi on, on saanud sellest niisugune kummaline asi, millest keegi enam ei mäleta, et see on prantsuse lugu vaid kõik teavad, et see on pool Anka lugu, mida ta on ise ka laulnud ja, või siis ennekõike, et see on Frank Sinatra lugu, kes tõepoolest selle kõige kuulsamaks on laulnud. Niisugune kummaline üle kultuuripiiride liikuv kooslus, mis ju noh, ütleme popmuusikakultuuris, kus tehaksegi, kas uusi sõnu, tõlkeid ja need uued sõnad võivad hakata töötama täiesti eripärasel viisil, kui ma viitan siin korraks hoopis mujale, siis eesti keeles on väga kuulus laul kikilips mille originaalpealkiri on laki lips mis tähendab hoopis midagi muud. Ja muusika on tõesti üks ammendamatu allikas erinevatele tsitaatidele ja võimalik, et ka plagiaati teleaga. Meie kuulame nüüd Frank Sinatra lugu, nad ikkagi ütleme, et Son Frank Sinatra lugu maju ei. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja Tartu stuudios on minuga keele kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ning Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Marin Laak. Ja esimeses saatepooles rääkisime nüüd natukene lähemalt, püüdsime rääkida lahti, et mida võiks silmas pidada intertekstuaalse all ja et kas sul üldse, kui palju on kultuuris olemas midagi sellist, mida me võiksime originaalseks või originaaliks nimetada. Ja tahakski selle teemaga natukene nüüd jätkata, sellepärast et eesti kultuurile on ju väga sageli ette heidetud seda, et meil ei olegi midagi enda oma, et meil on kõik üle võetud, kas siis baltisakslastelt või, või siin Skandinaavia mõjuliselt ja ja nüüd uuemal ajal paaniliselt Ameerika massikultuurist, et kuidas nüüd näha ka seda piiri, mis, mis võiks siis kuidas öelda, eristada seda, mis on nagu loomulik kultuurilaen, sest et ei ole olemas ja mitte ühtegi kultuuri, mis ei oleks oma loomuse poolest laenuline. Aga ka nüüd seda, mida sina, Tiit oled käsitlenud rohkem ja mida võiks nimetada enese Kolulisatsiooniks. Väga väga, väga kerge seda nüüd lühidalt ei ole siin saates öelda, aga, aga püüaks. Tähendab, ma hakkan siis nüüd võib-olla sellest enese kolonisatsioonist pihta. Tähendab, enesekolonisatsiooni ei ole mitte laenamise sünonüüm, see on nagu üks asi, seda miskipärast kogu aeg tahetud väga julmalt niimoodi tõlgendada. Aga ta, ta ei ole laenamise sünonüüm ja ta ei ole põhimõtteliselt seda. Tähendab üks asi on, on see, et, et laenamine on esiteks palju laiem termin ja eneseorganisatsioon on palju kitsam termin ja enesekanalisatsioon on on minu jaoks selline mõiste, mis ei ole niivõrd kultuurile omane kui teatud kultuuri inimestele teatud ringkonnale, teatud seltskonnale, me ei saa rääkida terve kultuuri enesekolonisatsiooni skulptuuris on alati mitmesuguseid erinevaid hoiakuid, suhtumisi, voolusid, see on nagu üks osa ja kultuuri ja enesekui organisatsioon on pigem nagu deviis, kus see siin on üks inimene või rühm või seltskond, asetab ennast oma kultuurist väljapoole ja asetab ennast nii-öelda isanda kultuuripositsioonile, leides, et isanda kultuur on midagi oluliselt kõrgemat, oluliselt paremat ja, ja meie kultuur viisakalt öeldes rämps. Ja seejärel hakata muutma. Ma seda siis oma kultuuri nagu selle isanda kultuuri sarnaseks. Ja see ei pea üldse tähendama mitte laenamist, see võib tähendada analoogiaid, võib tähendada paljusid, nagu, nagu selliseid erinevaid asju, nii et need on nagu minu jaoks muidugi teatud haakimised omavahel, see on selge, aga muu jaoks on need kaks üsna üsna selgelt erinevat asja. Nüüd seda jah, et, et kõik kultuurid laenavad, no kui me võtame laialt igavese kultuuri, on midagi midagi laenatud. Aga samas ma ei ole päris seda meelt, mida tahetakse nüüd näiteks ütleme, transfeeri teooriaga või muude selliseid asjadega välja tuua, et kultuurid on selle laenamise poolest teatud võrdsed. Tegelikult nad ikka ei ole küll tahame või ei taha, aga on teatud kultuurid, mis laenavad, on laenanud palju enam kui teised, lihtsalt lihtsalt ajalugu on nii läinud, midagi ei ole teha tagantjärele. Küsimus on selles, kuidas minna tulevikku, see on, see on iseasi, aga, aga seda, et, et Eesti kultuur on nagu väga palju laenanud võrreldes noh, ütleme mõne mõne muu kultuuriga. See, see on minu jaoks küll nagu nagu. Nagu fakt eesti kultuuriga on see asi, et Eesti kultuur on lihtsalt nii väike ja kõik, mida tehakse, paistab nii silma ja pluss on see meie kultuuri suur õnn ja voorus, et, et meil on siin kõik väga läbi uuritava jälgitav. Hästi hea mudel maailmas ja suurepäraselt läbi uuritud. Mina tahaksin viia jutuselt enese kanalisatsioonid, mis on nagu väga raske teema ja siin on käinud terved lahingud ju aastad tagasi sellel teha. Aga ma tahaksin viia ikkagi kultuurimõjudele. Noh, just üks viimane, mis mind huvitas just kuidas Noor-Eesti 20. sajandi algul kriitikat uurides, siin on olemas juba kriitika andmebaas, mis võimaldab väga hästi jälgida seda, kuidas mingite sõnade tähendus muutub, et ütleks isegi, kuidas sõna sõna mõju tähendus muutub 20. sajandi esimesel kümnendil järgmisel kümnendil ja ülejärgmisel kümnendil. Seesama, et kui, kui noorest tehalve sajandi alguses oli, oli Euroopa kultuuri mõju, räägiti Euroopa kultuurist ja sellest, kui väärtuses mina ikka ei ütleks enesekolonisatsiooni. Aga mõju osas räägiti saksa vene kultuuri mõjust, eks ole. Ja kriitika järgi sellise suure suure kriitika kui see järgi, aga siis järgmisel aastakümnel pärast omariiklust noh, räägiti väga palju just oma kultuuri ja rahvakultuuri mõjust ja see on just seesama asi, millest tahtis Noor-Eesti nagu ära pöörata, alustada midagi uut ja kõik need sellised kultuurimurrangut on ka seotud ju noh, ikka nihukese kultuuri arengu protsessidega, et iga kord, kui tuleb uus rühmitus või, või siis mitterühmituse uus grupp noh, tahetakse teha midagi täiesti teistmoodi, noh, tuletame meelde Arboid või tuletame meelde 60.-te luuleuuendust ja see on ka täitsa selge Ega me nüüd ikkagi ei saa Tammsaaret tahet ja Tammsaare kirjutas ju ka oma publitsistikat kahekümnendatel, aga eriti ka kolmekümnendatel väga palju sellest, et ta oli ju küllaltki Euroopa sellise vaimustuse kriitiline aeg-ajalt, et. Me peame leidma oma omapära, et, et kui me tahame nagu olla väärikalt või kuidagi iseennast, mitte häbenedes selle Euroopa kultuuride peres, et siis me peame midagi omalt poolt ka välja pakkuma ja eks ta oma tõe ja õiguse muuga seda, seda ka ise soovis teha. Aga selles kontekstis, kui me nüüd hakkame ühest kultuuri omapärast rääkima, mis on tõesti nagu natukene keeruline teema, sest et kust, kuhu me selle alguspunkti paneme. Kas võiks nende kultuuride selliseid omapäraseid vaadata ka sellest aspektist, et et ka kui me teiste kultuuridega rahvastega suheldes midagi nii-öelda laename või midagi noh, nii-öelda enda omaks võtame või et meile meeldib see. Me hakkame sedasama moodi kasutama edasi looma. Et nendes valikutes on ju ka siiski midagi erinevat, et, et kui me ka kas või siinsamas Baltikumis vaatame siis mõningates asjades või Eesti ja Läti kultuur, mis võiksid olla täiesti põimunud omavahel on ju suured erinevused sees, et meie, need nii-öelda kultuurilised valikud või rahvavalikud on ju olnud mingil määral erinevad. On kindlasti ja, ja see on nagu üks oluline teema, et aga, aga see on noh, see on tõesti iga kultuuri enda valik, et kui, kui möödunud aastal oli oli siis Orsay muuseumisse suur Baltikumi sümbolismi näitus, mida pärast Eestis ka näidata siis, siis sealt võis väga kergesti näha, kui erinevalt on need kolm kultuuri Need kolm kunstikultuuri tõlgendanud seda sümbolismi, kõik nad on võtnud midagi sealt Euroopast, see on ühine, see on sarnane. Aga samal ajal on nad valinud sealt väga erinevaid tükke ja, ja, ja lasknud seda väga erinevalt nagu läbi oma prisma. Ja siit tekib minu jaoks üks oluline mõista ja noh, mis on homibalt tegelikult ja see on sihuke ambivalentsus mõiste. Et ega siis see, kes laenab, ta ei muutu 100 protsenti selleks kellelt ta laenab, temas jääb ikka alles midagi niisugust spetsiifilist, midagi teistsugust veel ja ta on sama ja ei ole sama, on sama ja ei ole sama, et see on, see on minu arvates nagu, nagu oluline, et ja nüüd, kui sa rääkisid sellest mõjust noh, sellistest asjadest siis ma täna hommikul järsku meelde, et ma kirjutasin tunamullu ühe essee, mille nimi on eedeni, võlad, see on ilmunud vikerkaares eelmise aasta esimeses teises numbris. Selles osas, kus natukene arutlesin selle ümber, et mis sellise kultuurilaenamise mõju võib olla ja, ja, ja see, millest ma seal räägin, on see, et kui liiga palju laenatakse üheks suunast siis tekib niisugune traumaatiline tunne. Et ma olen liiga palju endast ära andnud nagu, nagu sellele teisele poolele, et ma olen muutunud liiga sarnaseks liiga ühesuguseks ja, ja kuna kultuurilaenu ei saa tagasi maksta erinevalt tavalisest laenust, siis, siis mul ei ole ka eriti midagi teha. Ja, ja minu arvates on see üks selline oluline tegur, mis paneb, käivad sellesama masina, mis sa enne ütlesid, et Me teeme midagi. Me lõhume selle eelmise ära, ületame selle trauma ja, ja nooreestlased proovisid minu arvates ületada teatud määral seda saksakesksuse traumat eesti kultuuris ja sealt välja tulla, kuidas nad sellest välja tulid, jõuame jälle tagasi sinna, et kus ma juba kord oli, aga põhimõtteliselt vot vot niisugused niisugused vedrud. Ja nüüd teine pool sellest asjast on, on ikka menu, vana keppo avangard loomulikult. Et kui rääkida mõjudest, siis siis üks osa sellest, kui me räägime, ütleme mõjudest. Me räägime laenudest, me räägime ükskõik muust sellisest asjast, siis on ju üks osa sellest on see Ratma laenanud või, või ma lasen mõjutada. Ja teine osa on see, kuidas ma seda serveerin. Kas ma toon selle avalikult välja selle laenu või vastupidi, ma rõhutan väga teravalt oma originaalsust ehma iga hinna eest peidan ja varjan. Neid laene või asja siis avangardi põhimõtteline ideoloogia on see, et meie teeme midagi väga originaalsed ja pärast muidugi leitakse kõik need juured ja vaiksed mõjud ja muud sellised asjad ülesse. Aga see põhimõtteliselt see teine pool asjal on olemas, et üks asi on see, mida ma sealt teen ja teine asi on see, kuidas ma seda serveerinud nii-öelda metatasandil siin on nagu, nagu teine selline külg alati käib noh, avangard ju, ütleme kui seda mõistet kasutatakse kitsalt, see on 20. sajandi alguse mõiste, aga samal ajal on läbi aegade olnud kogu aeg ikka ja jälle nüüd avan kaardid, jaankaardid, mis on püüdnud siis sellest vanast mingil moel välja tulla, tekitada see katkestus, täielik katkestus, tekkida täielik pööre ja alustada mingil kombel selles mõttes puhtalt lehelt, et öeldes vähemalt, et meie oleme puhas leht, mis, mis kunagi niimoodi ei kee. Nojah, sest kultuuri toimimise mehhanism ongi see, et ta ei saa paigale jääda, aga samal ajal ta peaaegu võimatu on, et ta teeb midagi, mida nagu üldse, mis eelnevast ei ole üldse mõjutatud. No mina tahaksin tuua siia kohe postmodernismi, et kui sa riid ütles, et laenas, selle serveerimine on oluline ja see nagu varjatuse, mitte varjatus, aga millest me rääkisime saate alguses, et see nagu teine teine teos siis ikkagi on või teine tekst on seal nagu teadlik mäng selle teise tekstiga, see toob kaaslasele teise teksti tähenduse ja teos rikastub tänu sellele ja noh, piisab kui postmodernismi mõelda kohe, mis on ju ka üks avangardi liit, et postmodernismi üks tunnus on see, et ongi, ongi teadlik mäng tsitaatidega, eks ole, ja terviktähendus seal on, niiet terviktähendus ei olegi, et see mäng ongi selle, selle postmodernismi ju Kesemeda Wired, Piret Viires aga põhjalikult käsitlenud. Aga ma tahaks ikka jõuda mõju juurde, mis on üks huvitav teema, et kui me räägime noh, kasvõi ka siis Noor-Eesti ajast või hilisemast või tuldsust või Tammsaarest, et, et, et lihtsalt mõju, mõju küsimus teisele autorile, mis ei olegi mitte mingisugusel me ei saa rääkida teadlikust laenamisest, vaid lihtsalt lihtsalt mõjust ja, ja ma tahaks tuua näite näiteks ühe viimase aja sellise võib-olla sihuke täitsa üllatav üllatava käsitluse Johanna Rossi poolt kes uuris siin seoses Ene Mihkelsoni, 75. sünniaastapäevaga tema romaani korter ja leidis, et romaan, korter on, noh, leidub selliseid paralleele Irina georgeva romaaniga lese laev, mida minu teada ei ole eesti keelde tõlgitud ja noh, paralleelid olid sellised põnevad, aga lihtsalt sellised noh, Josheeliselt paralleelid, mida huvid täitsa võrrelda siin Tammsaare ja Lutsu liidu poolt välja toodud Tammsaare ja Lutsu noh, mõningate paralleelidega tegelaskonnast või tegevustes. Ja nüüd näiteks Ene Mihkelsoni raamatukogu uurides või raamatukogu läbi töötame, läbitöötamine praegu toimub, et tõesti, ene raamatukogus on Irina Georgava eesti keele tõlgitud romaan kateeder küllalt raskesti loetav. Noh, omal ajal vene kirjandusest tähenduslik teos, aga, aga ma tahtsin selle näitega jõuda selle juurde, et et ikkagi kirjandusteose puhul mängib tervik ja see, kuidas autor kui autor kui sõnakunstnik ikkagi sõnaga ringi käib, et see, et see niisugune noh, laenamist daatide otsimine on noh noh, väga tundlik ja võib-olla natuke isegi ohtlik. Et kirjandusteos ja ma arvan ka iga kunstiteose on ikkagi tervikese terviktähendus toimimine. Siit avaneb veel üks väga suur teema, milleni me täna isa jõuda, mis on inspiratsioon, et mis tegelikult millist autorit või loojat käivitab, et, et see võib-olla tõesti muusikutele näiteks mõne mõne luuletaja tekste tunneb, et ma tahan sellele loo teha, et see on tegelikult inspiratsiooniallikas või vastupidi nagu ma selle Lutsu ja Tammsaare puhul ka ütleb, et mulle tõesti tundub, et kui Tammsaare luges lutsu vaikse nurgakese läbis, talle tundus, see on nii ja teema võtnud, aga pole seda üldse nii hästi välja mänginud, kui oleks võinud ja kirjutas oma romaani enam-vähem noh, väga sarnase tegelast tüüpidega, aga teistpidi nagu täiesti teistsuguse romaani. Et need, et need mõjud on tõesti nagu tohutu, tohutult huvitavad ja ja ega meie saates kahjuks ei suudame kogu seda välja Semjon sfääri, võime selle kohta ka võib-olla öelda. Ära ära nüüd siin kaardistada ja seletada, sest meie saateaeg hakkab kahjuks otsa saama. Ja, ja siia saate lõppu. Me ju tahaksime lasta veel ühe loo mille valisid välja sina, Marin ja mis on ka tegelikult ju niisugune vägagi tsitaadiline, et, et võib-olla sa tahad. Tahad selle valitud loo saateks üht-teist veel lisada. Jah, see väga kõigile kõigile eestlastele, meile kõigile tuntud laul on, on, on pärit meie rahvuseepose sissejuhatusest alates 158.-st märtsist mõned read ja see on selles mõttes just väga hea näide sellest, kuidas laul räägib hoopis Must, aga selle ühe väikse tsitaadis ühe värsirea kasutamisega tuleb kaasa selline vägima, ütleks Isamaa ilu hoieldes. Kuulame lugu Isamaa ilu hoieldes, mina olen Maarja Vaino ja minuga olid täna stuudios kirjandus- ja keeleteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Marin Laak. Kuulmiseni. Dinamo. Parteil kuule Võlatanker Volkov.