Vasar. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja olen täna endale stuudiosse külalisteks kutsunud Eesti Kultuurkapitali juhi Kertu Saksaga, tere, Kertu, tere ja Kultuurkapitali ajaloost kaks mahukat teost kirjutanud Jüri Uljase, tere, Jüri. Ja hakkamegi täna rääkima Kultuurkapitalist, Kultuurkapitali ajaloost, kultuuri rahastamisest ja ka auhindamisest. Aga enne nagu ikka väike kultuuriajakirjanduse tutvustus. Ja kuna millegipärast postiljon ei raatsinud täna meile üle anda Õpetajate lehte, siis ma piirdun ainult sirbiga mis on vägagi sobivalt meie teemadega kuidagi haakuv. Kõigepealt auhindamisest kirjutab Karin Paulus, kes annab väikese ülevaate siis muuseumi auhindadest, mida jagati eelmisel reedel. Kaarel Tarand kirjutab kultuurpoliitikast, et kohe siin esimeses arvamus rubriigis ja, ja väga palju kirjutatakse tänases sirbis ka teaduse rahastamisest ja teadusküsimustest. Väga huvitav lugemine oli ka Jürisaare kirjutatud mõtisklus ühe kohtumõistmise teemal, ehk siis alapealkirjaga. Kas tõe tuvastamine on üldse peamine eesmärk siinses kriminaalmenetluses või on tähtis saada asi tehtud? Ja võib-olla ühe artiklina, mis on, jääb siia päris sirbile. Po võiks soovitada ka päris üllatavat lugemist muusika rubriigist. Mis tõstatab küsimuse, et õieti ta kirjutab Leanne Barbo torupillikultuuri taaselustamisest ja, ja leiab, et mujal Euroopas paistab Eesti silma sellega, et enamik torupillimängijad on naised ja ka meie lähinaabrite juures on see erandlik, et et selline koht, siis kus lõpuks ometigi on naised juhi positsioonil. Aga meie läheme nüüd edasi oma saate põhiteemaga. Osar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos stuudios Eesti Kultuurkapitali juht Kertu Saks ja Kultuurkapitali ajaloost kaks mahukat teost kirjutanud Jüri Uljas. Ja põhjus, miks rääkida täna Kultuurkapitalist ja kultuuri rahastamisest ja auhindamisest ja kõigest muust on mõistagi see, et täna antakse üle Kultuurkapitali suured preemiad, nagu neid nimetatakse ja, ja teiseks, heaks põhjuseks on ka see, et veebruari alguses kultuurkapitalil tulemas väike juubel, et tõenäoliselt viie aasta pärast tähistatakse seda juba suuremalt, aga 25. aastal, viiendal veebruaril siis Kultuurkapital asutati ja, ja ka see on võib-olla hea põhjus natukene selle institutsiooni ajalukku vaadata. Aga võib-olla alustame ikkagi tänapäevast või siis ka kohe niisuguseid viitega minevikku. Kerttu, sina annad nüüd neid Kultuurkapitali preemiaid välja ka juba õige mitmendat aastat, aga millal üldse anti esimest korda need Kultuurkapitali preemiad välja? Vaatasin selle ka enne tänast saadet järgi ja rõõm on tõdeda, et ongi ka juubeliaasta, et antakse Kultuurkapitali aastapreemiaid välja 20 viiendat korda, et esimest korda 95. aastal ja ja, ja, ja on ka tore vaadata, et kellele siis esimesed preemiad, et 95. aastal läksid ja ja siin on sellised korüfeed, nende hulgas näiteks nagu Mark Soosaar, kes sai 95. aastal preemia Eesti filmikunsti arendamise propageerimise eest. Aga ka väga tore on näiteks vaadata ka, et näitekunsti valdkonnas on saanud preemia terve Linnateater, Tallinna Linnateater aasta teatrisündmuse preemia, kunstiliselt heatasemelise repertuaari ja eduka lavalise teostamise eest, et et anti anti niimodi preemiaid või siis ka näiteks Rein sobelile on antud preemia tulemusliku tegevuse eest Tallinna vanemate kaitseehitiste arhitektuuri, linnageneesi ja topograafia uurimisel, et et täna antakse neid preemiaid natukene teistmoodi, et meil on nüüd nii, et selles mõttes segmenteeritud, et, et iga valdkond annab aastapreemia siis selle tõelise aasta teo eest ja ühtlasi ka elutöö preemia, et natuke muutunud. Aga kui sa nüüd neid auhindu veel nagu vaatavad selle pilguga, et hea küll, et võib-olla midagi nagu tehniliselt muutunud. Aga kas sulle tundub, et selle 25 aasta jooksul on muutunud midagi ka ütleme siis rõhuasetustesse, et tõesti, et ühel hetkel on tervet kollektiivi hinnatud või, või, või on see ikkagi nagu suhteliselt samadel alustel käinud? Ikka hinnatakse kollektiive ka, et see ikkagi sõltub väga palju sellest, et mis seisab kõrgemal teistest tegudest sellel aastal ja, ja samamoodi saavad ikka kollektiivid ka, et nii võib tuua näiteks näite möödunud aastalgi. No teatri kollektiivi nemad lõpetasid oma tegevuse ja said ka preemia, et, et ikka kollektiiviga. Aga kuidas oli nüüd siis sõjaeelses Eestis, et kas tõepoolest esimest korda üldse anti siis välja Kultuurkapitali preemiad nüüd 25 aastat tagasi või, või mismoodi see auhindamise kultuur oli siis enne teist maailmasõda? Ma ühe ühe esimene mõte, mis sellega seoses tekib, esimene paralleel on kirjanduse auhindamised, et 26. aastal esimest korda siis auhinnati ja sealt oli nagu kaks põhikategooriat, et üks oli see, et aastal 1917 kuni 25 ja siis 26. aasta loomingu eest. Seda kriitikud nimetasid, et see oli selline sendiastmestik, et pandi nagu kirjakirjanikelt nende aasta aastate jooksul ilmunud tööde järgi ritta, eks ole, ja siis nad said vastava preemiani. Et mingi paralleel on olemas, aga mitte täpselt. Samas, kui me vaatame, nüüd võrdleme sõjaeelset Eestit ja võrdleme praegust Eestit, siis juba kultuurisündmuste hulka ise on tohutult erinev. Et kui kahekümnendatel aastatel oli ju mõnes mõttes, kui nüüd kirjandusest rääkida, siis kirjandust piltki oli veel suhteliselt vaene, rääkimata siis kõikvõimalikest üritustest siis praegu, ausalt öeldes ma ei teagi inimest, kellel oleks terviklikku ülevaadet sellest, mis eesti kultuuris toimub, sest toimub lihtsalt nii palju. Et kuidas nüüd ikkagi see selles mõttes see valik on ju igal juhul lõpuks küllaltki suhteline ja tõenäoliselt tekitab ka alati selliseid vaidluskohti, et miks just see, et võib-olla midagi ei leita üles tegi või, või, või mis ise niisugune kriitika võib-olla või red, keerulised kohad on sellise laulja lendamisel. Kultuurkapitalis on see lahendatud minu meelest väga ilusti ja see on niimoodi, et meile meeldib seda ka öelda, et et need on väga väärtuslikud preemiat sellepärast. Neid annavad kolleegid kolleegidele, sest meie sihtkapitalidesse on ekspertideks just nimelt kirjanikud, näitlejad, muusikud ja nemad on need, kes siis vaatavad oma kolleegi positsioonilt ja hindavad, et mis olid selles valdkonnas kõige väljapaistvamad projektid. Nüüd, kultuurkapitali on viimastel aastatel mitmelt poolt, aga eriti kunsti valdkonnast jõudnud ka ka sellised Te olete, et võib-olla tõesti ei peakski täna enam jagama kultuuri sihtkapitali teie valdkondade kaupa. Et väga mitmed ju teosed sünnivadki mitme kultuurivaldkonna piirimail ja et see on nii palju integreeritud. Ja Ta võiks olla üks suur rahakott, kus siis lihtsalt kõik taotlevad selliseks kunstiks ja kultuuriks, mida, mida nad parajasti tahavad luua või teha. Aga lähtudes sellest, mis sina just enne ütlesid, et niigi on raske teha seda valikut, et siis mulle tundub, et tegelikult ikkagi selline valdkondadega piiritlemine ja et on just ütleme, kirjanduse valdkonnas on kirjanduse inimesed ja näitekunsti valdkonnas näitekunstiinimesed, kes just seda valdkonda sõeluvad preemiatena, kuidas on see ikkagi vajalik? Ja no ma hüppaks korraks ise veel ajalukku ja tsiteeriksin Albert kivikat aastast 38, kes on kirjutanud Albert Kivikas, muidugi oligi niisugune inimene, kes, kellel alati oligi väga midagi kriitilist öelda. Aga teisest küljest kriitika ongi ju teretulnud, et, et vaadata, kas siis sellel on ka mingisugustki alust ja tema siis kirjutas. Ühest küljest tunnustab seda, et, et igasugused erinevad auhindamised alates riigivanema auhinnast ja lõpetades raamatufondi või Eesti Panga auhinnaga on olemas, et, et seda on nagu loomeinimestele vaja. Aga siis ta kirjutab ka sellist asja, tsiteerin. Majanduslikult kalkuleerides on keskmise väärtusega teost praeguse auhindamissüsteemi juures palju kasulikum kirjutada kui täiesti head teost, mille viimistlemiseks süvendamiseks tuleb näha vaeva aastaid. Et kas teile tundub, et seda kriitikat võiks ka praegu teha, siis erinevate rahastamise auhindamissüsteemide puhul? Kindlasti võib ja natukene ilmselt sõpru ei võida, kui ma, kui ma seda nüüd ütlen, aga natukene mulle tundub, et ka neid, see preemiaid Ta on, on väga palju. See on hirmus killustatud, et ja neid on üle Eesti, et tuletan siin jälle meelde, et kultuurkapital ei ole mitte ainult kaheksa sihtkapitali, vaid meil on oma osakond ka kõigis maakondades, kes omamoodi annavad välja preemiaid. Võib-olla peaks siin ikkagi mõtlema ka sellele, et kuidas saaks neid preemiaid selles mõttes paremini väärtustada, et anda vähem, aga suuremaid. Iseenesest, ega see kultuurkapital ei tasu võtta väga lühikese aja jooksul, sellepärast et vaadates seda, mis tehti seal, ütleme kahekümnendatel aastatel, siis tegelikult pandi seal alus sellele, et kolmekümnendatel oli suurem tõus. Et, et me peame vaatama natuke pikemas perspektiivis, et ei ole võimalik, et mõne aasta peale vaadata, sest et see tegelikult tekitab mingi tõusuga, need preemiad näitavad ära mingi suunad, mis suunas me, mida me hindame, eks ole, mida oodatakse ja see, see toob selle tulemuse lõpuks. Aga kui me lähemegi nüüd päris sinna kultuurkapitali algusaegadesse, õieti veel sellele eelnevas aega põhimõtteliselt ju jutud või sellised tänapäevaselt mõttetalgud selle üle, et kuidagi tuleks loomeinimesi toetada ja kuidagi tuleks seda kultuuri rahastamist parandada, yldiselt tekitada. Hakkasid ju enam-vähem, kohe kui Eesti vabariik sai, sai asutatud, et ja samasse võttis ikkagi päris pika aja, et esimene koosolek oli vist umbes seal 1919. Aga seadus, lõpikut võeti vastu 25. No asi natuke keerulisem, sellepärast et see kirjanikud arutasid esimesel kongressil väga põhjalikult seda rahastamist ja siis kirjanike poolt tegelikult töötati varakult välja ka see, et kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamisseadused, see oli üks selline aspekt ja siin tuleb alati rõhutada Tuglase väga suurt sellist panustad Tuglas nagu tutvustas neid mõtteid ja siis ilmselt ka väga paljude asjade autor, aga siis Kultuurkapitali seadus võeti tegelikult vastu 21. aastal. Ja ise iseenesest, mis toimusid. Et tollal võttis seaduse vastu valitsus. Aga nüüd edasi tuleb mängu veel üks inimene. Konstantin Päts hakkas nüüd selle Kultuurkapitali seaduse juures väga olulist rolli mängima, et kui üks valitsus võttis vastu seaduse ja samal ajal selle seadusega koos siis ilmus ka määrus raha kogumise kohta vina viina lubadalt, eks ole, ja siis valitsema asust Konstantin Päts siis tema seda seadust kinnitamiseks riigikokku ei saatnud, sellepärast et see oli tema jaoks liiga üldsõnaline. Ja seal seaduses oli üks üks probleem ka. Probleem oli selles, et seal olid kirjanikud, kunstnikud, teadlased ja ka haridus. Et iseenesest see oli väga suur selline toetamist seadus. Ja nüüd, mis tekkis, tekkis tegelikult selline asi, et määrusele olemas. Määruse alusel hakati raha korjama aga seaduste alla ja nüüd raha korjati üsna pika aja jooksul väga selle peale ei muretsetud, eks ole, ja siis vahepeal toimus ka see, et see, need kaks seadust, mis olid nagu seaduseelnõuna, eks ole, need liideti ja saadeti Riigikokku, aga siis tuli jälle Konstantin Pätsi valitsus ja tema võttis siis selle riigikogust tagasi. Ja siis ilmselt ta kirjutas siis selle ainuisikuliselt ringi, sellepärast et tal oli tõenäoliselt oli ta nagu selle peale üsna sügavalt mõelnud, seepärast et kui ta oli Soomes asumisele siis sel ajal just see 1908 kuni 1910 asutati seal väga palju erinevaid fonde. Ja näiteks üks oli see soomerootslaste kultuurifond, mis tegelikult tegi seda, et aastal 1009 seitse asutati esimesed rahad andsid alt välja aastal 1915. Nii et see mõttekäik ka, et korjame hästi kaua ja siis hakkame raha välja anda, see oli üsna tavaline. Ja siis lõpuks 24. aastal, siis Konstantin Päts kirjutas, selle valmis saadeti. Ja nüüd see detsembrimäss tekita siis selle, et see läks 25.-sse aastasse, see vastuvõtmine, eks ole, ja siis riigikogus oli ka arutlusrahade üle ja oli ka sihtkapitali üle arutlus, näiteks taheti luua karskuste sihtkapital, et see on nagu selline üsna, mis oleks isegi ma tea järsku läbi läinud, aga siis oli ka ajakirjanduse sihtkapital, eks ole, siis soovitati toetada malet ja ja mõned sellised näitajad Kertu, kui sa nüüd kuulad seda, millistest sihtkapitalidesse puudust tunned? Ma hetkel ei tunne puudust sihtkapitali test, mida veel ei ole, et mulle tundub, et kaheksa Kultuurkapitali valdkonda ilusti katavad ära kultuuri ja spordivajaduse, küll aga on tõepoolest juttu olnud palju ajakirjanduse sihtkapitali taasloomisest ja ja, ja on olnud natuke juttu ka sellest, et kunstivaldkonnas võib-olla selline disain ja tarbekunst on jäänud natukene vaeslapse ossa, et meil kunsti ja tegelikult ka arhitektuuri sihtkapital seda valdkonda toetavad, aga kõik me teame, et disain on midagi, mis, mis on absoluutselt kõiges kõikides valdkondades täna ja, ja võiks, vajaks võib-olla sellist ümbermõtestamist, et on olnud ka ka kuulda, et võib-olla selline disaini eraldi rõhutamine oleks vajalik. Aga haridus on ju ka natukene tulnud praegu Kultuurkapitali uksele koputama? Haridus on tõepoolest, sest ega siin ongi väga keeruline ja kultuuri haridust töö lahutada, et kus see piir täpselt läheb, et, et see, et see vestlus, mis me täna oleme pidanud, on siis selles, et et loomevaldkondade ülikoolid, et mis see on, mida nad täpselt teevad, et kas see on haridus või on see ikkagi kultuur, et kui loomevaldkondade õppejõud teeb loometööd, et kas see on siis õppetöö osa või peaks olema Kultuurkapitali rahastada ja, ja täna on tõepoolest siis meil olemas programm möödunud aastal loodud, kus, kus me toetame loomevaldkondade õppejõudude loometööd, et, et see on suur debatiga ja see on tegelikult Eestis toimumata, et, et mitmel pool lähiriikides on tõepoolest Haridus- ja Kultuuriministeeriumi koos ja, ja siis ongi, seda võib olla kergem kõike opereerida, et sama puudutab ju tegelikult laste huvitegevust, eks ju. Et on see balletiõpe nüüd kultuur või on ta haridus, see debatt on pidamata. Et ma tahan, just mul on see väga sümpaatne leelo tungla mõte, et nagu see lastelaste toetamine nagu võiks olla isegi selline lastekultuuri sihtkapital. Jah, lapsed õpiksid ka taotlusi varakult kirjutama, palju vaja. Tõenäoliselt ikkagi on see, et, et väga paljudes valdkondades on abi hädasti vaja, et laps nagu saaks selles arendada ennast Aga kui me vaatamegi, sa tõid siin võrdluse nüüd et teistes riikides on kultuuri ja haridusministeerium koos, et kui me vaatame nüüd sellist kultuurkapitalilaadset organisatsiooni kui palju meie naabritel see on olemas, kas kas Eesti võttis omal ajal ka eeskuju tegelikult Lätist, kui me Kultuurkapitali lõime või oli see siiski vastupidi? Ma nüüd ei tunne seda ajalugu nii hästi. Et iseenesest Lätis oli ta ennem loodud, aga aga sealt, et ta oli väga erinev selle tõttu nagu väga palju võtta ei saanud, sellepärast et Lätis toetati 1919 loodi, eks ole, aga põhimõtteliselt seal oli raudteepiletite maksust tuli rahal, hiljem nad võtsid alkoholiAga ja toetasid ainult et nagu selliseid väiksemaid projekte, ei toetata tootjate asutusi, et nagu see mõttelaad oli hoopis hoopis teine, eks ole. Aga neid teisifond on ka olnud, mis hiljem on nagu eeskuju on, oli see väliskultuuri propagandafond, näiteks oli Soome tõlkefold, eks ole, mis 1908 asutati, mis nagu toetas siis soome kirjanduse tõlkimist teistesse keeltesse. Selliseid näiteid on, aga hiljem on eeskuju võetud Soome Kultuurkapitalist, aga Soome Kultuurkapital, üks eripära on see, et seal on tohutu palju Alfonda, et viimati, kui ma väga süvenesin sellesse teemasse, siis neid oli seal üle 500. Nii et no ja siis tekib see, et seal tekivad mingid augud, eks ole. Ja et Eesti kultuurkapital on küll Euroopas selles mõttes oma ülesehituselt täiesti eripärane ja, ja, ja mis siin salata, terve Euroopa kadestab seest. Sa mainisid soome kultuuri rahastat, et seal tõepoolest on palju allfonde ja rahastatakse, aga see toimib täiesti teistel alustel, et sugugi mitte siis aktsiisirahast ja Sart mängu rahast, vaid selle kapitalikogusid, et minu teada nüüd kolmekümnendad talve oli see kahekümnendatel ajal olen, oskab paremini öelda soomlased ise, igaüks pani ühe marga ja sellest sai selline investeerimisfond ja ta on tänapäevani investeerimisfond, et seal väljamakseid tehakse, siis selle investeeringu kasumi pealt. Ja, ja Soomes ja Rootsis on üldse väga palju selliseid investeerimisfonde, mis kultuuri toetavad. Kui nüüd, et Läti ja Leedu poole vaadata, siis taasiseseisvumise ajal lätlastel oli sarnane kultuurkapital ja nad tänagi nimetavad seda Kultuurkapitalifondiks. Aga nendega juhtus see lugu, kui 2008 tuli masu, siis nemad viisid sealt alt oma alkoholiaktsiisirahad ära. Ja, ja nüüd nad on lihtsalt eelarves ja väga-väga raske on tagasi saada. Et suured arutelud on Lätis käimas ja ka meie juures käiakse õppimas, et kuidas, et kuidas te argumenteerida, et see on vajalik, et kuidas ikkagi, et mis need põhiargumendid on, et niimoodi pead toetama. Ja leedus on on ka seesamalaadne, nimetas ta kultuurkapitalis samamoodi nagu väga paljudes Põhjamaades on, nad ütlevad Arts Council selle kohta, et head tõlget eesti keelde sellele ei olegi, aga Leedu Arts Council nii-öelda siis kunstide nõukogu töötab ministeeriumi all, et need vormid on teistsugust. Ja nüüd nendest erinevatest rahastamisvormidest ja sellest, kui suur koormus nüüd Kulkale meie täna tänase kultuuri rahastamisel langeb, räägiks kohe edasi, aga vahele teeks ühe muusikapausi, mis toob meile ka niisuguse ajaloolise perspektiivi, ütleme nii. Ja Jüri, sina valisid välja, ütlesite, kui me räägime kultuurkapitalist, siis me peame kuulama midagi Rudolf Tobias elt miks nii? Rudolf Tobias on tegelikult see autor, kes ühendab kahte erinevat kultuurkapitali ja selle tõttu, et Rudolf Tobiase surma järel osteti Kultuurkapitali poolt ära kõik tema teosed, mis olid järgi jäänud ja no näiteks seda Joonase lähetamise hinnaks määrati 3500 krooni ja see oli komisjoni poolt määratud hind. No praegult kõlab natuke väiksemale, tollal oli oluliselt suurem summa, eks ole, ja siis Joonase lähetamine oli ka nüüd selles taasloodud kultuurkapitalis üks väga suur selline intiigi tekitav küsimus, kuna ei tahetud eriti eriti anda raha selle jaoks, et Joonase lähetamine lähetatakse Moskvasse Peterburi. Et lihtsalt need summad olid liiga suured, et mingil määral tallaga, noh, tobias ühendab mingil määral neid kahte ajajärku ikka väga ilusasti. Kuulame siis alustuseks kammerkoori glooria esituses Rudolf Tobiase pala, eks teie tea? Jätkub kultuurisaade vasar, kuulasime just kammerkoor glooria esituses Rudolf Tobiase pala, eks teie tea ja jätkame Kultuurkapitali juhi Kertu Saksa ja kultuurkapitali ja ajalugu uurinud Jüri Uljasega vestlust Kultuurkapitalist, selle ajaloost ja kultuuri rahastamisest. Ja ennem kui me hakkasime muusikat kuulama, saigi õhku visatud see mõte, et pisut võiks vaadata ka Kultuurkapitali rolli meie kultuurimaastikul laiemalt, et Kertu, kuidas sulle tundub, kas Kultuurkapitalile loodetakse aina rohkem ja rohkem erinevate kultuuriprojektide puhul, sellepärast et ütleme, kirjanduse inimesena ma näen, et väga paljud kirjandust rahastavad programmid on aja jooksul kinni pandud ja, ja tegelikult vähemalt kirjandus aspektist on Kultuurkapital praktiliselt ainus koht, kust toetusi saab küsida. Ja mulle tundub, et neid erinevaid valdkondi, kes kasvõi Kultuurkapitali rahvakultuuri poole pöörduvad, on aina rohkem. Et kas sulle tundub, et see hakkab ületama teatud kriitilist piiri, mida kõike kultuurkapitalilt oodatakse? Seda võib tõepoolest tunnetada ja, ja siin ei saagi vastata, et kas, kas see selles olukorras, kas see olukord on hea või see olukord on halb, mida mina näen, on see, et mitmes valdkonnas on lihtsalt debatt täiesti toimumata. Ta et kelle valdkond see võiks olla, et nii nagu me tõime siin enne muusika kuulamist näit, et kas loom valdkondade, ülikoolide, õppejõudude töö teevad, on looming või haridus siis täpselt samamoodi rahvakultuuri valdkonnas. Tundub vahel, et kultuurkapital on justkui selline ainukene päästja, kelle lauda erinevad teemad langevad ja et kui sealt neid rahastatakse, siis need valdkonnad jääks Eestis rahastamata. Et meie rahvakultuuri alla kuuluvad ju nii rahvatants, koorilaul, rahvariided, võib-olla kõik ei tea seda, et kõik see ilu, mis on tantsupidudel laulupidudel kaare all, et see on suuresti meie maakondlike ekspertgruppide kaudu rahvariideid ja nende õmblemist ja ostmist me toetame, et ka see tuleb Kultuurkapitalist samamoodi muuseumide tegevus. Et muuseumid on jälle üks see valdkond, mis kipub väga palju nüüd kukkuma nii hariduse kui Kultuuriministeeriumi vahepeale, et me nüüd kõik teame siin, mis, mis on täna juhtunud kirjandusmuuseumiga ja kuidas nende uurimine kuskilt rahastust ei leia, et jälle küsimus, on see teadus või on see kultuur, kes ei peaks seda rahastama? Arhiivid täpselt sama küsimus, raamatukogud, sama küsimus, et ajalugu üldse ajalugu üldiselt. Et kui keegi kirjutab raamatu spordiajaloost meditsiiniajaloost, ka need tulevad meile rahvakultuuri, et see selline rahvakultuuri sihtkapitali inimeste üldine ütles juba ongi, et, et, et kõik, mis ei sobi teistesse sihtkapitalidesse, ongi Eestis rahvakultuur, sealhulgas maadlus või, või meditsiin, et nii see on, et, et need debatid on toimumata, et need tuleks algatada. Need debatid jäid tegelikult toimumata juba enne seaduse loomist, sellepärast et väga palju erinevaid mõtteid oli õhus aga lihtsalt loodeti seda, et me taastame selle, et see on selline imevahend, mis päästab selle kultuuriinimesed ära. Aga tegelikult tehti nüüd tehti see kokku, pandi üks on see kaunite kunstide printsiip, eks ole, ja teine printsiip tuleb sellest, et on territoriaalne printsiip, kõik need muuseumid ja kõik läheb ju territoriaalse sellise toetusall, et kaks erinevat asja pandi kokku. Ja nüüd see kultuurkapital kannatab tegelikult selle all, et need tollal jäeti kogu see asi nagu analüüsimata jäeti see tegemata, et vaadata, mis mujal maailmas tegelikult toimub. Et kui see esimene esimest korda seadus vastu võeti, siis tegelikult ei võetud kuskilt mujalt eeskuju, lihtsalt, et saaks seda ära tehtud, hinnati tema tulubaasi palju madalamaks, kui see tegelikult osutus, nii et need väga palju probleeme jääb just sellesse aega, et ta jäi kunagi analüüsimata seal tegevusest. Aga kui palju on üldse Kultuurkapitali seadust muudetud alates tema loomisest, võtame siis tõesti nii enne sõda, kui, siis nüüd pärast, kui ta taastati. Et esimese poole seal, mina rääkisin, et, et põhimõtteliselt see oli seadus, mida, mida Eestis nagu väidetavalt kõige rohkem muudeti, et ta oli seitse korda nagu sellist põhjalikumad muutused olnud ja tõenäoliselt seal neid väiksemaid on palju keerulisem lugeda ja eks ole, aga suuremad muutused on seitse korda toimunud. Aga samas need seadusemuudatused onni millestki tingitud, et mingi debatt on siis ikkagi olnud, et on tehtud mingisugused otsused, tuleb muuta. Noh, seal oli esimese Kultuurkapitali juures oli tõsiseid probleeme, sellepärast et seal oli näiteks see sihtkapitali esindajad olid nõukogus ja siis kuna see rahalised proportsioonid olid paika panemata, siis tehti liiga mõningatele, tehti liiga näiteks kehakultuurile, et esindaja läheb koosolekule, arvestab, et mul on enam-vähem sellised rahad olemas, aga siis teised teevad koalitsiooni, on tema vastu ja siis võeti osa raha ära, nii et talle jäi 57 protsenti võeti ära näiteks. Et see on ju tore, et ma lähen, arvestan sellise rahaga ja võetakse ära ja siis need kaklused olid üsna tõsiselt seepärast, et näiteks koosolek algas 11 30 vahepeal oli kahetunnine vaheaeg ja siis lõppes 23 15. Et siis kogu aeg nad kaklesid, et üks koalitsiooni, teine ja et saaks nagu omale rahad, seal oli probleeme ja siis olid mõned isikud, kes väga teravalt selle Kultuurkapitali seaduse vastu astusid. Või noh, üldse selle rahade jaotamise vastu näiteks Valmar Adams, Jaan Koort ja Anton Hansen Tammsaare, et Tammsaare tegi seal ühe sellise toreda ütlused, Kultuurkapitalist saavad raha pagan teab kes, aga mitte Gustav suits ja Friedebert Tuglased. Ja pärast siis teised kirjanikud ütlesid, et jah, et Kirjanike liidus on, on Tuglas ja suits ja ja Tammsaare ja siis on pagan teab, kes. Ja no Tammsaare tegelikult hiljem oli üks nendest autoritest, kes sai Kultuurkapitalist toetust, aga aga ta alguses oli üsna kriitiline, eks muidugi, mulle tundub, et võib-olla päris poole 12-ni koosolekut tänapäeval ei kesta, aga, aga intriige ja pahameelt on ju ka tänapäeval päris palju. Kindlasti on, meil on Põhja- ja Baltimaadest kõige suurem taotluste maht üldse kõigiga võrreldes, et on 16000 taotlust aastas ja 11000 neist saavad rahastuse, aga kõikides sihtkapitali des jaga maakondades on nii, et kaks kolmandikku kui taotlusi jääb rahastamata, sest et soovid On on palju suuremad ja muidugi on intriige. Ja üks selline keeruline koht on ka see, et kui Jüri nimetas, et esimese vabariigi ajal oli võimalik seal ise lobi teha, et kui suur protsent parasjagu siis sinu sihtkapitalile tuleb, siis siis need protsendid, mis täna meie kaheksal sihtkapitalil on, need samamoodi ei ole võrdsed. Ja need on kehtestatud juba 96. aastal ja mis alustel. On ühel valdkonnal rohkem rahastust kui, kui teisel. Miks see nii sai, seda ei mäleta ta enam täna enam keegi. Aga kuna see on juba nii pikalt niimoodi olnud, siis muuta seda, et nüüd kelleltki ära võtta ja kellelegi juurde anda, selleks peaks tegema üle-Eestilise analüüsi, palju siis ütleme, kirjanduse, näitekunsti valdkonnas üldse kogu Eestis rahastus tuleb, palju, tuleb ministeeriumilt, palju tuleb teistest rahastajatest ja siis saaks hakata vaatama, kas mõni valdkond on eelistatud, kas on, kas, kas mõni on nukras seisus, et ka täna on seesama debatt aga lihtsalt vaja on palju, palju analüüsi selleks, et, et võrrelda, kuhu tuleb teistest valdkonnas, meil on eriti maakondades, meil on siin ju setomaa programmid, Vana-Võromaa programmid, mis, mis rahastavad jälle siin, Harjumaal ei ole aga Harjumaal rikkamad inimesed, see kõik tuleks tänapäeval nüüd arvesse võtta, kui tahta muuta, aga kas seda analüüsi on siis algatatud, et oleks mingisugunegi tekiks ülevaadet, et meil nagu ei liiguks niimoodi, et üks käsi ei tea, mida teine teeb, et kust keegi raha saade, võib-olla mõni ei saa üldse kuskilt? Jah, me oleme tõepoolest juba teist aastat, et selle teemaga tegelenud, et võtsime alustuseks omale praksise, kes meie rahastuspraktikaid analüüsis ja, ja oleme nüüd kultuuriministeerium, IT osakond tuleb meile appi, sest me saame aru, et seda seda analüüsi teha, et selleks on vaja ikkagi üks IT-andmebaas luua, kuhu siis kõik need riiklikud rahastajad saaksid oma andmed kokku saada. Et meil oleks võrdlust täna võimalik teha, et sellist andmebaasi nii nagu Eesti teadusinfosüsteem kuhu selline teadusinfo kokku jookseb meil täna kultuurile ja spordile ei ole tõesti alustanud seda koostöös kultuuriministeeriumiga. Seal on üks probleem, et sellise väga täpse analüüsi tegemiseks, et alglähteandmed on natuke vildakad, sellepärast et algselt on see, et mida, mis asi miski on, et kohati on ühe ühe nimetuse taha peidetud hoopis midagi muud, et näiteks kui antikirjanikule see, et tal kodus läksid torud lõhki, anti toetust, siis mis asi see ikkagi on, et me ei saa, kuna see algne definitsioon on seal palju erinevaid võimalusi, see algne definitsioon on käest ära ja siis väga täpselt seda analüüsid on üsna keeruline. See ongi kõige keerulisem koht ja sinna me kohe alustuseks ka takerdusime ja, ja, ja seda tööd me tegelikult alustame nüüd valdkonna kaupa semantika ühtlustamisest, et kui me räägime sellisest asjast, siis mida see meie valdkonnas tähendab ja me tegime selle semantika ühtlustamise möödunud aastal ära kultuuriministeeriumiga omavahel rahvakultuurivaldkonnale ja alustame nüüd helikunsti valdkonnast, meil on kaheksa valdkonda, et Me saaksime ühtemoodi aru, kui me millestki räägime, et mis asi see siis on, aga see on tore, et sa tõid sisse selle torude parandamise toetuse, sest tõepoolest kultuurkapital on olnud ka selline sotsiaalabi. Et ja, ja, ja mina isiklikult väga õige, et, et me seda ka oleme. Aga see on jällegi asi, mida võib-olla ei ole teistes valdkondades ja mille pärast meie poole pöördutakse, et kas äkki saaks ka siit toetust headele õpetajatele väga väärikatele arstidele. Et kõigis valdkonnas tegelikult selliseid inimeste vajadused on, sest meil on ravimitoetused ja kõik sellised asjad on, on täiesti seaduses sees, et ka need on asjad, mis on laiemalt higist läbimõtlemata. No üks etteheide, mida ju aeg-ajalt ikka kultuuri rahastamisel tuuakse, on see, et, et me valame oma kultuuriraha tooni, selle asemel, et toetada neid loomeinimesi. Et jällegi vaataks korraks ka ajalukku, et kui nüüd see Kultuurkapitali seaduse loomisest oli juttu, et mis see kõige, mis need kõige suuremad intriigid ikkagi olid, et siis ju ennekõike taheti see nii-öelda inimestele teha. No seal on ikka see sotsiaalhoolekandeprintsiip on olemas, eks ole, aga samas mitte ainult sellepärast, et see teine, see kirjandusauhindamine näiteks see, eks ole nagu loomingule rõhk, eks ole. Ma mõtlengi just, et, et mõeldi siiski loovatele isikutele, mitte näiteks kultuurimajade ehitamisele või uue kunsti muuseumi ehitamisele, seda ju alguses tegelikult Vabaduse platsil. Nii et ikkagi algusest saadik on olnud ka kultuurihoonete ehitamine Kultuurkapitali osa, et see ei ole nüüd olnud mingisugune uue ajastu nähtus. See ei ole tõesti nii olnud ja mina isiklikult tunnen, et see on väga õige, et kultuurkapitali kaudu selliseid üleriigiliselt tähtsaid kultuuriobjekte on rahastatud, sellepärast et muidu need satuvad jälle sellisele õrnale jääle, et ei ole kindlat kokkulepet, valitsused vahetuvad ja, ja ei pruugitagi teha. 96. aastal lepiti kokku KUMU ERM i ja siis muusika ja teatriakadeemia, millest pärast siis sai ainult saal rajamise ja, ja need on kolm objekti, on nüüd tõepoolest, et tõepoolest valmis, aga sa mainisid ka seda, et on olnud küsimusi, et kas peaks betooni panema seda raha või võiks loomevaldkondi sellest toetada, siis ma tahan siin meelde tuletada. Kui see muudatus seadusesse 2005. aastal tehti, siis Kultuurkapital sai nende hoonete rajamiseks lisarahakoti. See mitte kuidagi ei mõjuta toetuseid teistele taotlustele ja, ja et seda loota või arvata, et see nii-öelda betooni raha antaks sealt seadusest välja lihtsalt loojatele juurde, et seda me kardame, et ei tehta. Siin on veel üks, üks nüanss, mida siin võib-olla tahaks puudutada, et 94. aastal see Kultuurkapitali seadus loodi, siis on saanud väga hea seadus, aga kultuuriinimestel on kogu aeg olnud ka hirm selle ees, et mis siis saab, kui ta lahti võetakse või teda muudetakse teda väikestes nüanssides muudetud nüüd sellel uuel ajal, aga mitte suuresti, sest et ikka seesama läti hirm, mis 2008 2009 Lätis juhtus masu ajal, et viidigi minema need need aktsiisirahad sealt alt, et see on nagu kummitamas, et, et sellepärast on, meil on küll natuke selline püha Graal, mida, mida ei taheta mingil juhul lahti lasta teha. Siin on üks hea näide selle kohta, et, et mis see tollane kultuurkapital, et tal olid oma alusvarad, eks ole, ta sai protsente nende pealt, ta oli nagu mingi tulu garanteeritud ja isegi siis, kui need alkoholitulud ja muud tulud, eks ole, ära langesid siis tegelikult ju Kultuurkapital lõpetas oma tegevuse alles 41. aastal, aga seetõttu tulus ei tulnud, aga omakapitalist tal oli võimalik veel toetuse anda. Et ta sai jätkata, et oli selline vastupanu võime, oli võrdlemisi hea sellele olukorrale. Aga kuidas siis tundub, kas praegu oleks nüüd õige aeg võtta see seadus uuesti lahti ja alustada kõiki neid debatte, mis sa, Kertu, ütlesid, et meil on pidamata jäänud? Ma usun, et võiks teha sedapidi, et alustada kõigepealt debatte. Ja kui siis nende debattide tulemusel selgub, et midagi on tõepoolest mõistlik muuta, et alles siis minna selle seaduse lahti võtmise teed. Ja mul on üks selline, mida ma Kultuurkapitalist alati ootan kangesti. Et mulle meeldiks just see, et tal oleks selline kindlam kultuuripoliitiline joon, et nagu Ta kultuuripoliitilisi instrumendid on väga hea, seepärast näiteks seesama, et kui me räägime, et on üleküllus üritustest, eks ole, aga kultuurkapital saaks reguleerida seda, et aha neid üritasime liiga palju, sinna anname nüüd vähem raha, neid on liiga vähe, sina oled rohkem, et selline, see on juba esimene, selline hea näide. Aga Euroopas on tõenäoliselt, et kõige ilusam selline rahade jaotamise ja kultuuripoliitika teostamise näide on Norras Norra kultuurinõukogu, nagu tellib iga aasta uuringuid, analüüsitakse olukorda ja vastavalt sellele siis tehakse, muutusin. See kultuuripoliitika joon võiks nagu sees olla ja see kunagi oli seepärast, et 27. aastal loodi Kultuurkapitali juurde. Selline kultuuripoliitika sihtgrupp on selline, et kes siis anal analüüsis tegi ettepanekuid kirjutas põhikirju. Konstantin Päts oli põhiline põhikirjade kirjutaja iga igale poole, kus vähegi võimalik, kirjutas põhi kirjulid. Ja ise on väga õige tähelepanek, sest et ausalt öeldes sellisest riigi kultuuripoliitilistest mitte ma ei tea, kas öelda suunistest, aga mingisugusestki kõige elementaarsematest silmas pidamistest on puudust küll, et kasvõi ütleme siis tuleb mõni suurem juubeliaasta või üldse mingisugusedki suuremad suuremad olulisemad sündmused, et praegu nagu seal väga juhuslik, kas ja kes sellel silma peal hoiab ja teeb ettepaneku, et midagi võiks näiteks tähistada või, või, või silmas pidada ja, ja siis on kohe see küsimus, et kes kuidas rahastab, kes on see kehand, kes seda raha taotleb ja nii edasi, et mõned asjad võiksid käia tegelikult puhtalt riikliku kultuuripoliitika ka raames. Ja me oleme ka tunnetanud seda, et, et meie juures ju töötab kaheksa valdkonna ja maakondade tippekspertiis, eks ju, et need on need inimesed, kes, kes just nii-öelda tulevad sellelt põllult ja teavad hetkel, mis seal toimub ja oskaksid ka omalt poolt Kultuuriministeeriumile anda seda sisendit, et kuidas seda kultuuripoliitikat kujundada. Aga siin peab muidugi silmas pidama seda, et kunstiinimestele jälle võib sellise punase rätina tunduda sõna poliitika. Kultuuripoliitika on muidugi hoopis midagi muud kui päevapoliitika, aga et noh, need kaks asja jälle segi ei läheks, et et kultuurkapital on siiski väga ka poliitiliselt sõltumatu organisatsioon ja ja et kuidas seda jälle nii teha, et need kaks asja ei segune? Jah, siin tuleks kindlasti silmas pidada, et kultuuripoliitika ei pea absoluutselt olema samane päevapoliitikaga, vaid ta on ikkagi midagi palju pikema perspektiiviga vaatlevat. Aga Jürise soovisid veel lisada. Ei, iseenesest aga ongi kõige esinduslikum grupp ongi ju inimesed, kes on Kultuurkapitali ümber koondunud ja kelle käest ma siis meeldaks seda kultuuripoliitika teostamist mitte nende inimeste käest, kelle käes on ajutrust, on koos, raha on olemas, palun. Nii et täna selle Kultuurkapitali auhindamise päeval võimegi siis tõdeda, et hoolimata sellest, et kultuurkapitalil on justkui täitsa soliidne ajalugu juba selja taga ja hoolimata sellest, et kultuurisündmusi on palju ja kultuuriinimesi, keda autasustada on palju on mõned väga olulised debatid pidamata ja neid tegelikult võiks, võiks täiesti nüüd juba pidama hakata, mitte ainult selle alustamisest, et rääkida. Aga meie saateaeg kahjuks jääb selle debati pidamiseks natuke liiga lühikeseks. Ja, ja me peame selle saate siin kohal lõpetama. Ma tänan stuudiosse tulemast. Eesti Kultuurkapitali juht Kertu Saks ja Kultuurkapitali ajalugu uurinud Jüri Uljas ja meie saadet jääb lõpetama Rudolf Tobiase lugu, Valdburgi spur, lesk, mida esitab Sten Lassmann. Mina olen Maarja Vaino kuulmiseni.