Kuulajate soovil kordame 25. aprillil kavas olnud keskesaadet, milles Urmas Ott jagab muljeid NSV Liidu ajakirjanike delegatsiooni sõidust USAsse. Teda usutleb Marje Lenk. Kuna mina ei ole USA-s käinud ja mul ei ole olnud ka eriti võimalust lugeda ameeriklasi, ajalehti, ajakirju, siis ma toetun sinuga vesteldes meie maa lugupeetud poliitikute publitsiste ja ajakirjanike sulest ilmunud materjalidele. Kuidas sa kommenteerid niisuguseid ridu? Objektiivne tõde, mis ütleb, et oma lõppstaadiumi imperialismi staadiumi astunud kapitalism roiskub, on üldtuntud ehkki see ei torka alati silma neile, kes sisenevad sellesse maailmaparaaduksest või otsustavalt tema üle reklaamprospektid ning propagandistlikel raadiosaadete põhjal. Ent kapitalismi maailm ei lähe ajaloo surnuaiale ise ta paneb vastu, klammerdub meie maailma külge nagu surija elava külge püüdes seda kahjustada oma nakkusliku hingusega. Ehkki kapitalism on määratud hukkumisele, kujutab ta endast ohtu inimkonna tulevikule. See on muidugi fantastiline mõtteavaldus ja ma ei tea, kui kaua seltsimees Vladimir Putškov KOV, kes need read on kirja pannud, sellele raamatu kaanele selle teksti kallal vaeva nägi. No see on muidugi loogiline, see on lihtsalt meie ideoloogiast, tuleneb niisugune kontseptsioon, et kapitalism kõduneb ja hukkub ja roiskub. Kogu proletariaadi töötajaskond unistab seal ainult ühest asjast, kuidas teha sotsialistlikku revolutsiooni ja kuidas siis saada selle läbi tõeliselt õnnelikuks, nii nagu meie juba saanud oleme. Aga ma pean ütlema muidugi, et iga nõukogude inimene. Ma olen ju üles kasvanud siini, olnud siin oktoobrilaps ja pioneer ja kommunistlik Moria, töötanud 10 aastat ideoloogiasutuses ja ja loomulikult olemas kandmas ka neid ideid, mida meie ideoloogia minusse aastakümnete või õigemini kogu mu elu jooksul süstinud on. Ja kui ma sõitsin nüüd mõni aeg tagasi esimest korda elus Ameerikasse see oli mu suur unistus, olen pidanud Ameerikat alati oma unistuseks ja stagnatsiooniaastatel, kui kui kedagi siit välja ei lastud. Ma mõtlesin sellele, et kui ma saaksin ainult üks kord sõita välismaale, kui ma saaksin olla New Yorgis rohkem ma ei küsiks omavalitsuselt enam mitte mingisugust väljasõidu luba. Ma oleksin kõige sellega rahulduma, läksin New Yorgi ära näinud ja nüüd saabusin ma siis Ameerikasse ja loomulikult nõukogude inimesena teadsin ma kõike seda, mida sa äsjaselt raamatu kannalt ette lugesid. Vot seda niisugust ideoloogiat, aga üldiselt muidugi me oleme ju kõik reaalses maailmas, mis on olnud siin nõukogude liidus meie ümber ja meil on üldiselt paljud asjad selgeks saanud iseenda jaoks, vaatamata sellele, et paljude aastate jooksul nendest asjadest räägitud ei ole, need üldiselt me muidugi teame, mis on sotsialismi ja mis on kapitalism, mis me võime teda hukka mõista ja ja, ja võime rääkida, et see on viimane staadium enne tema lõplikku hukkumist, surma, aga tegelikult oleme nüüd ikkagi ausad. Meie elame ikkagi lõppkokkuvõttes ju palju halvemini kui nemad seal kes nad on siis oma ühiskonnaga nagu, nagu surmale määratud, nii et siin ei ole varjata mitte midagi ja ja ma loodan, et üldiselt kõik inimesed on minuga põhimõtteliselt ühte meelt. Rahu vaenlased läänes on pealt kaotamas sotsialismi, suured edusammud ajavad neile hirmu peale. Kuid hirm on halb nõuandja. Ta võib viia meeletuseni, kirjutab üks meie autoritest. Nüüd on raamatukogu see poelettidel olemas, need raamatud. Fantastiline, et ilmselt me oleme ka pikki aastaid, kui meile ei räägitud tõtt sellest, mis on läänes ja, ja mis on meil endil kuidagi ilmselt osanud siiski eestlastena siin vaadata nendest ridadest mööda ja püüdnud siiski ise mõelda minu arvates väga väärtuslik asi. No ma küll ei tea, millised on need sotsialismi tohutult suured edusammud ja nüüd minnes Ameerikasse ja ja olles seal üle kolme nädala, on esimene t S mille ma enda jaoks selgeks tegin, aga üldiselt selleks, et, et sellest aru saada ei pruugigi seda pikka ja väsitavat teekonda ookeani taha. Vot on see kõige naljakam minu jaoks, kui me võrdleme sotsialismikapitalismiga konkreetselt siis nõukogude liitu ja Ameerika Ühendriike, meil on väga palju selliseid võrdlusi ja siis me umbes arutame niimoodi fifty-fifty, jah, vot neil on seal küll võib-olla see natukene nagu, aga selle eest meil on jälle ühesõnaga selliseid selliseid eeliseid. Seal olles sai mulle selgeks üks asi ja ei ole mõtet neid asju, mis on võrreldamatut võrrelda, kas see meeldib meile või ei. Me võime lugeda seda, kui palju Ameerika kuuskadel kasvab, käbisid ja kui palju sama palju Nõukogude kuuskedel käbisid, aga mitte võrrelda kahte formatsiooni. Ameerika ühendriigid on Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit on selline, nagu ta on nõukogude liit. Me võime olenevalt temperamendi siis selle üle uhkust tunda või häbi tunda või või ma ei tea, kuidas keegi. Aga igatahes, kui asjad meil niimoodi jätkuvad, nagu nad 70 aastat läinud on selle riigi jaoks ütleme viimased 50 aastat Eesti siis meil ei ole mõtet isegi unistada, et me teeksime mingisuguse sammu Ameerika Ühendriikidele järele. Ei ole mõtet Kirssi võrrelda kõrvitsaga, need on absoluutselt erinevad asjad. Üks suur ja teine väike. Kas sa kohtusid Ameerika Ühendriikides ka sõna tõsises mõttes meie vaenlastega? Ja ma arvan küll, kusjuures mina ei tundnud nendes inimestes nüüd kellega ma seal autoga ringi sõitsin ja kellede juures ma külas käisin ja kelledest paljude asjadega rääkisime, nad olid põhiliselt eestlased just eestlastega ja rääkisime loomulikult eesti asjast Ameerikasse rääkides nüüd Eesti probleemidest propageerinud ka mitte rahvarinde ideid, millega ma võib-olla ei ole täiel määral nõus, mul on mingisugune oma nägemus sellele situatsioonile, mis meil praegu valitseb ja võib-olla nendele perspektiividele, mis minu arvates meid ootavad. Ja muidugi selge on see, et nad on meie ideoloogilised vaenlased. Ma käisin näiteks eestikeelses Ameerika hääles, ma kohtusin nende inimestega, kelle häältena. Ma olen mõnes mõttes üles kasvanud, tulles komsomoli koosolekult, olen ma püüdnud siiski kooliajal ütleme kuulata seal Ameerika häält ja, ja saada teada selle kohta, mis siis maailmas sünnib. Praegu puudub mul selleks vajadust, sest ma kuulan väga hea meelega näiteks eesti raadiot, teie välisinfo ülevaateid ja mulle väga meeldib, kuidas te seda teete, ma praktiliselt nüüd, kus segama, mõni on maha võetud enam ei, ei, ei kuula isegi Ameerika häält, kuigi see oleks kuigi see oleks praegu väga lihtne, aga omal ajal tegin ma seda väga palju. Nüüd võin ma seda seda tunnistada ja tegelikult on nemad ju meie vaenlased, eks ole. Aga nüüd kohtusin ma järsku Washingtonis nende inimestega iive, patrasson, Harri Verder, Maret Aronovitš, keda ma kunagi ei ole näinud, aga kelle häält ma tean. Ma tean täpselt nende intonatsiooni. Ma olen kujutanud ette omalajal, kuidas nad istuvad seal stuudios, milline stuudio välja näeb, kas erineb sellest stuudiost, mis on siin Eesti raadios ja nüüd järsku seal on neid inimesi? Loomulikult on nad on nad on nad meie vaenlased, ma kohtusin seal ühe härraga, kes töötab. Steits Information, ega see on siis otseselt alluta, riigidepartemangu les on siis nagu riigidepartemangu informatsiooni valitsus mis on loomulikult seotud julgeoleku- ja luureorganisatsioonidega ja mis siis otseselt allub ka teiselt poolt valgele majale. Seal ma kohtusin ühe härraga, kui ma saabusin Washingtoni, oli mul juba hotellis messeiat, härra ott, ma palun teid helistada mulle ja nii edasi. Me vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on loomulikult, vot see, millest sa räägid meie vahel. Aga see ei tähenda seda, kui temaga juttu ajasin, et isiklikult midagi olnud tema tema vastu. Me peame siiski suutma välja kannatada, seda ka siin nõukogude liidus, et kõik inimesed ei pruugi mõelda nii, nagu meie tahaksime ja nagu meie ametlikule ideoloogiale sobiv oleks. Mul on siiski oma elu, mul on oma temperamenti, mul arusaamine maailma asjadest, seda oleks minult palju nõuda. Oleksin vaimustunult röögiksin kaasa kõikvõimalikele määrustele ja kõikvõimalikele kampaaniatele ja viisaastakuplaanide täitmist kommunistlikele laupäevakutel, sotsialistliku võistlusele ja räägiksin, vaataksin nii-öelda julge ja helge pilguga homsesse, ma ei tee seda. Minul usk selles mõttes puudu sellesse ja kui sa küsid vaenlaste kohta, siis on, see on täiesti selge, nad on lääne ühiskonna produktid ja loomulikult kannavad nad seda ideoloogiat, mis on meie ametlikule ideoloogiale vastu, eks ole, risti samamoodi, kuivõrd tema on mulle vaenlane, olen mina talle vaenlane, eks ole, kusjuures tegelikult me seda ei ole, me oleme mõlemad normaalsed inimesed, meil on arusaamine maailma asjadest ja me suurepäraselt saame leida ühise keele. Tundsid sa mõningas mõttes ennast ebamugavalt nende inimeste keskel? Tähendab, mõnes mõttes küll pean sulle tunnistama seda, et mingisugused ütleme, küsimused, ma saan aru, miks ta mu käest seda küsib kuigi selle härra kabineti laual on, ütleme, ajapoisid loomingut vikerkaar, et on põhimõtteliselt kursis tähendab sellega, mis meie ametlikus pressis toimub, ilmselt lindistatakse talle ka raadiosaateid ja ilmselt ka telesaateid, ilmselt ta seda kõike teab, sest et noh, see Ma lihtsalt kohus kursis olla sellega, aga ütleme, ta küsib näiteks seal mõningate meie valitsus ja riigitegelaste ütleme, isikliku elu mingisuguse nüansi kohta minu käest. Ma tean seda nüanssi, sest Eesti on ju väike väike riik ja Tallinn on väike linn ja üldiselt on see ju teada, eks ole, kuidas meie ütleme, partei liidrid elavad ja millised on seal nende isikliku elu nüansid ja nii edasi, aga ma jätsin selle küsimuse vastamata, ma ütlesin, ma ei tea. Tähendab, kuidagi tekkis, saad aru, mingisugune tunne, ma ei taha sulle sellest millegipärast rääkida, sest me võime siin tähendab öelda seda. Me võime jumaldada kapitalismi ja loomulikult on see ühiskondlik formatsioon jumaldamist väärt. Ma ju käisin Ameerikas, ma olen käinud ka enne natukene läänes ja ma üldiselt tean, mis on, mis ja, ja kus on mis. Aga samas oleme me siiski kasvanud üles siin, kas meile meeldib või ei, aga tähendab see meie ametlik ideoloogia, ta on meist läbipõimunud ja mingisugusel hetkel tähendab, mul tekib tõrge selles suhtes ja ma ei taha nendest nüanssidest rääkida, ma ütlen, ma ei tea. Kuidas töötavad siis need daamid ja härrad, Ameerika hääles Üldiselt ma pean sulle ütlema, et see maja asub praktiliselt Kapitooliumi kõrval, ta on küllaltki niisugune sünge maja, ma ütleksin minu arvates kas kolme või neljakorruseline niisugune tohutu tuld suur. Kui ma sinna sisse läksin, oli mul niisugune tunne. Nüüd olen ma siis vaenlase koopas ja nüüd siis umbes pannakse valedetektorid mulle külge ja hakatakse uurima, kas ma olen b agent või ma ei ole ja mida ma siit tulin otsima, kusjuures mind ajendas sinna minema, mul ei olnud mingisugust ülesannet sinna minna, keegi ei tellinud mult televisiooni ega raadiosaadet nende inimestega, aga ma lihtsalt tahtsin sinna minna, sest vot see on see. See on see, et kui sa oled lugenud lapsepõlvest Salinzeri või, ütleme mingisugustes murdeaastates, siis sa tahad näha neid kohti, mina näiteks New Yorgis käisin just otsimas neid kohti, mida ma tean tänu Ameerika kirjandusele. Näiteks Truman rapoud hommikueine Tiffany juures, ma käisin Tiffany juures söömas, ma tahtsin näha seda kohta, milles käpanud kirjutab. Ma käisin spetsiaalselt mitu korda vaatamas Radio City Music hooli, millest kirjutab, eks ole, Salinger fännise suvis ja, ja nii edasi ja nii edasi, ma käisin neid asju vaatamas ja samamoodi käisime uudishimust, Ameerika ajalehest on natukene niisugune, väsinud on see maja, tähendab, selles majas ju lähevad ilma vaheajata nonstop, programmid igasse maailma äärde, igasse maailmakaarde ta natukene remontimata, ta on natukene lagunenud, don natukene vana, ta on natukene vaene, üldiselt meenutab väga niisugust, ütleme Eesti televisiooni, vaat seda vana kork Post, kus oleks hirmsasti vaja seinu üle värvida ja midagi seal kõpitseda ja teha. Nad ise kurdavad ka, et Ühendriikide valitsus ei anna piisavalt raha, kusjuures tegelikult mul on tunne, kas Ühendriikide valitsus näiteks isegi teab seda, milline mõju Ameerika Hääle sellel samal väikesel Eesti osakonnal omal ajal oli meiega? Mul on tunne, nad ei saa sellest aru, praegu seda mõju enam ei ole, situatsioon Eestis on teine, aga omal ajal oli see väga suur mõju. Mul on tunne, et valge maja ja ütleme seal riigidepartemang, ega nad võib-olla päris hästi sellest aru ei saagi, tal on see lihtsalt üks toimetus 11 kaastöötajaga, see on niisugune suur tuba, Ameerikas ei ole üldse niimoodi, nagu meil toimetuste ruumides, et on palju pisikesi, mingisuguseid pugerike ja kabinette, seal on ka televisioonis niisugused suured ruumid, need on eraldatud siis töölauad nišidega, kõik nad töötavad, kompuutrid tega, ühesõnaga see oli väga tõsine töö. Väga tõsine töö käib seal, ma vaatasin näiteks, kuidas iive, patrasson ja Ameerika häälesaadet pani kokku seda materjali, kuidas teletibid töötavad, kuidas nad seda tõlgivad, nad teevad ju seda kõik ise. Ja nüüd on siis see hetk, kus nad istuvad stuudios, neil ei ole niisugust stuudiot, mis on alaline stuudio, ütleme nagu siin Amadeuz on alaliselt stuudiod, seal on tohutult palju stuudioid, terved koridorid nad on kõik, siis avanevad need stuudiot klaasakendega koridori ja siis sa näed, kuidas seal mingi neeger loeb midagi. Aafrikale sa võid, seal on niisugune nupp seal akna küljes võid vajutada sellele nupule ja sa kuuled, mis keeles siis saade läheb ja, või siis ära mõistatada, kuhu see saade läheb. Ja siis on nüüd Tiiu Ling iive patrassone, Harriverdari istuvad seal saateni mõni sekund aega, kõik on valmis puldis kaks operaatorit neid teenindavad ja siis algab see meile tuntud muusika ja ma oma niisuguse videokaameraga, mis sulle professionaalne ka salvestasin seal seda situatsiooni ja ma loodan väga, kui ei teki takistusi, sellest tuleb ka niisugune televisiooni saade, et tõesti Eestimaa inimesed, kes neid hääli ju teavad. Ma loodan, näevad ka neid inimesi nüüd konkreetselt, üldiselt oli mulje, niisugune, tähendab meeldib tõsine ja töine ja ei ole seal sugugi nendel inimestel aega mõelda nii-öelda nõukogude vastase vaenu õhku, võtame selle ja nii edasi ja nad ütlesid ka seda, et saage aru täpselt samamoodi nagu meie diktoreid lugesid ju ja ma ise sealhulgas töötanud diktorina 10 aastat, mida ma olen eetrisse lugenud, milliseid oode, kommunistlikule parteile, meie üksikutele juhtidele ja nii edasi samamoodi loevad nemad, seda tähendab seda informatsiooni ja loomulikult esindavad nad Ühendriikide valitsus siin Ühendriikide raadioid ja see ei tähenda seda sugugi, et nad ise jäägitult sellesse kõigesse usub. No teie delegatsiooni liikmetele oli võimalus kohtuda ka Ameerika ajakirjanikega ameeriklastega. Ja väga palju oli meie kohtumisi Ameerika ajakirjanik, aga meil oli televisioonigrupp. Me olime siis Ameerikas sellesama ju CIA kutsel ja grupp oli väikese, oli niisugune delegatsioon viis inimest Nõukogude Liidu erinevatest piirkondadest ja see valik oli siis tehtud ka mitte Nõukogude Liidus, nagu meil tavaliselt käib ju. Kui jutt on välismaale sõidust, siis ma ei tea, müüakse vanaema maha, et peaasi, et, et minema saaks endale midagi osta ja see on ju täiesti normaalne. Aga siin olid personaalselt, kui on kutset sõja koosseisu, oli siis määranud ära Ameerika Ühendriikide riigidepartemang koos Ühendriikide Moskva suursaatkonna pressiatašee, ka nemad tegid selle valiku, need olid personaalsed kutsed Urmas otile, eks ole, Tallinnas seal kellelegi Irkutskis kellelegi Tbilisist, Moskvast ja Leningradist, nii et siin oli, tähendab mäng, absoluutselt aus, kellelgi ei ole mõtet kadedustunde, et nüüd Urmas Ott käis Ameerikas, tähendab, ja see oli mulle kutse. Ja kohtusime väga paljus televisiooni inimestega, ma ütleksin, neid kohtumisi oli isegi liiga palju, aga oli ameerika niisuguse punktuaalsusega paika pandud. Me saime Washingtonis esimesel päeval kausta, kus meil olid paika pandud kellaajaliselt minuti pealt, kellega me kohtume, kus, millises stuudios, kus on see aadress, kellele tuleb helistada selle kohtumise suhtes ja mida see kohtumine endast kujutab samamoodi millise lennuki, millise reisiga lendas järgmisse linna. Kui palju maksab su hotell, milline on su hotelli number ja nii edasi, absoluutne oli seal kõik see, niisugune reisiplaan oli olemas algusest lõpuni ja sellest hoiti kinni muidugi seal väga paljud kohtumised kordusid ühest stuudiost teise ja no see ju kõik kordub. Siin on meil stuudio, siin on meil režiipult, siin on meil aparaadi ruume väga tore, tähendab Meil on see põhimõtteliselt ju samamoodi. Meie stuudio ei ole see, meie tehnika ei ole see, aga tööd tehakse ju. Tööd tehakse ka sisuliselt samamoodi, aga kui ma kohtusin seal nende ütleme suurte staaridega, mis mind isiklikult, kes ma töötan eetris, huvitas kõige rohkem rääkida nende inimestega kes on eetris ja teevad, ütleme seal niisuguseid uudisteprogramme nagu Harlan News või, või Kurmooning Ameerika või see pakkus mulle kõige suuremat huvi, näiteks seal on üks haradid koppel. Washingtonis ei piss, siis ma küsisin ta käest, et teil on traditsiooniline eesti nimi koppel, kas teil on ka juured Eestist hakkas oja, ma olen kuulnud, et see on eesti nimi aga tegelikult on hoopis teisest rahvusest, ta ei ole eestlane. Ja vot temaga rääkides, kuidas ta lõpetab ära oma pooletunnise uudisteprogrammi, mida ta viis korda nädalas läbi viib. Ta teenib selle eest umbes kaks miljonit dollarit aastas. Kaks miljonit dollarit teenib ta selle eest aastas, tähendab, seal sõlmitakse lepingud vastavalt kuidas on sinu reiting, kui sinu saade on kuulatav? Sinu saade on vaadatav, sinu saade on populaarne, sõlmitakse sinuga leping teatavale summale, tähendab mitte nii nagu meie tiga jupsu eest makstakse sulle kuus rubla ja siis tuleb mingisugune summa palgale lisaks honorari, kui seal seda süsteemi ei ole nagu sa ise asjast aru saada kaks miljonit dollarit aastas. No see on piisavalt suur summa selle, selle nimel võib pingutada ja tähendab rääkides vot temaga mingisugustest professionaalsetest asjadest, mis mind, mis mind väga huvitasid, sain ma aru, et me oleme sarnased inimesed Me mõtleme ju tegelikult ühtemoodi. Meil on mõnes mõttes needsamad probleemid, kusjuures minu jaoks võib-olla need probleemid väiksemad, sest tänu sellele süsteemile, kus töötan Nõukogude Eesti televisioonis, pean ma mõtlema nii palju muule, millest härra Koppelil ei ole aimugi, millele ta peab mõtlema. Ma pean mõtlema, kas mul monteerija tuleb välja, kas ma saan montaažiaja, kas mul on tehtud mingisugune kiri, et ma saan videolindid kaasa võtta, kas ma saan Moskva lennukile pileti, kas mul on hotellikoht kinni pandud? Sellele kõigele härra koppel ei mõtle, ütle tema tuleb ja taimvoo kui need 200 inimest, kes tema saate heaks töötavad, keegi on midagi tegemata jätnud. Härra koppel flirdib lihtsalt eetris oma vaatajatega ja härra koppel vestleb otse-eetris, ütleme seal piisalustiinoviga parajasti oli seal Eiffeli torni 100. aastapäev, Intervjuus, Stiina van siis Pariisis, seal tuleb kiri. Otse-eeter on selle Eiffeli torni esisel luhal ja siis ta küsib hoo Äravus teinud. Ma vaatan Pariisis on küllalt päikesepaisteline ilm ja olen teie selja taga, püsib kindlalt, kuidas te ennast seal tunnete, kuidas pidutseda, arenevad ja tähendab, kõik on olemas selles mõttes kõik töötab sellele staarile, kõik töötab tema programmile, mitte nii nagu meie. Me peame paksust ja vedelast läbi minema võitlema igasuguste mahtude, ma ei tea, mille kõige pärast mingisuguse viie rubla pärast, mida ma ei saa inimesele, kes on aidanud mul linti monteerida, maksta, sest meil puudub selleks nii-öelda punkt, ma pean maksma oma taskust öiseid montaaži ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma pean panema oma tervise sinna. Samamoodi mulle hästi meeldis üks võrdlus, kuidas Oulus gruusia pass paotab, vurtsulaadse võrdles televisiooni saates hiljuti Pava rotid ja meie artlantovi. Ta ütles, kui Pavarotti mõtleb sellele, kuidas laulda ja ainult sellele siis Atlantas mõtleb ka sellele, kas talle osteti lennukipilet ära, kas tal kostüüm toodi puhastusest ära, mida ei anna, koristas talle ära korteri, kas see torulukksepp, kes tal vannitoas peab mingisuguse asja seal korda tegema, kas see tuli või ei tulnud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab meie, miks me nii vara sureme selles elukutses, et Me just nimelt sellest, mis ümbritseb meie elukutsed, raadios on see lihtsam, aga televisioon, see on niisugune mehhanism, kus absoluutselt sinust ei sõltu mitte miski, kus mingisugused kokkulepped, mitte kedagi mitte millekski ei kohusta, kus sa ainult hommikul tuled tööle ja saad mingisuguseid ebameeldivaid uudiseid ja siis öeldakse sulle järsku retsenseerinud, ütleb kusagil? Ei, ma ei tea, mulle siiski tundus kuidagi saade oli nagu liimist lahti, kuidagi nagu pealiskaudseks jäi. Siiski tuleks nagu kuidagi huvitavamalt mõelda, tähendab mu armsad selle raha eest, mida ma selles saates nendes tingimustes olen ma isegi kangelasteo sooritanud, et ma suudan näiteks teletutvusega korra kuus eetrisse minna, sellest oleks mulle Lenini preemia või sotsialistliku töö kangelase nimetus anda. Jõud vile peale kulub ära. Need härrad on selles mõttes palun jälle roiskub kapitalism, eks ole. Kusjuures tähendab mina enda jaoks, miks minul oli see reis, tahtis, otsisin. Ma otsisin enda jaoks Ameerika televisioonist tõestust nendele enda püüdlustele iseenda mingisugustele vaadetele telemida. Ma olen enda jaoks empiiriliselt välja mõelnud, mis on mulle tundunud nagu kuidagi, et niisugune maneer on õige ja mille poole ma olen püüelnud ja nüüd oli mulle hirmus oluline see sõit sellepärast, et kontrollida, kuidas töötab seal televisiooni. Ma olen aru saanud, ühesõnaga, võin öelda seda siin praegu kannatamata igasugust valehäbi ja nii edasi, et minu arvates olen ma olnud õigel teel. Tähendab, see, mida ma olen nagu tundnud, iseenda jaoks välja mõelnud, on osutunud õigeksmaneer võib paljudele mitte meeldida, see võib paljudele vastu käia ja nii edasi. Seda jura ei tasu lihtsalt kuulata. Kui ma hakkan kuulama igat inimest, kes haugub ja kellele mitte miski muu saates ei meeldi siis ma ei saa üldse mitte midagi teha, tähendab, ei meeldi siis? Palun vaata midagi muud, mis sulle meeldib, aga tähendab, see olen mina seal minu nägu, see on minu maneer, võtad vastu, olen õnnelik, võtad ei ole mitte midagi lahti. See oli minu jaoks elus oluline. Kas meie delegatsiooni viibimine USA-s oli ka Ameerika ajakirjanduse tulipunktis mõningal määral? Ma ei saa öelda, et see oli Ameerika ajakirjanduse tulipunktis. Me andsime küll seal intervjuusid küllalt soliidsetel ajalehtedele, näiteks San Francisco kraanikal, see on väga kuulus ajaleht ja seal on niisugune televisiooni. Kuidas ma pean ütlema tulp või niisugune pool lehekülge, väga tutud kommentaator, kes seda läbi viib, kusjuures ka räägin sulle hea loo. See härra kutsus meie delegatsiooni siis interkontinentaal tellip, San Francisco s viimasel korrusel on siis niisugune maa, kus me siis istusime, kus me siis jälgisime, kuidas San Franciscosse saabub õhtu, me vestlesime selle härraga ja see härra ise meiega ta lihtsalt õppisime tundma, ta ise meiega intervjuud ei teinud. Järgmisel päeval tuli hotelli temaga assistent, ilmselt olles saanud siis bossilt mingisugused juhised, milliseid küsimusi, kellele esitada ja tema tegi meiega selle intervjuu, ilmselt ta töötas selle materjali siis läbi, andis sellele härrasmehele, kes siis hiljem kirjutas sellest partikli oma ajalehele. Kas sulle tundus, et Ameerikas on tõepoolest nii nagu siin keegi kirjutab? Miljonid ameeriklased on sunnitud elama maailmas, kus valitsevad elektronsilmad, salaagendid, valedetektorid ning varjatud magnetofonid ja oma tseremoonitusega nördimust äratavad ankeedid. Ameeriklane ei saa nuhkimise eest varjuda ei tänaval ega tööl, ei külasega kodus. Ja kõik see võib olla tõsi, kõik see võib olla tõsi, sest ma kujutan ette, et Ameerika on piisavalt võimas riik omab piisavalt suurt luureaparaat arvatavasti inimesed, kelle vastusel tuntakse huvi, nendel hoitakse silma peal muuseas, täpselt samamoodi nagu nõukogude liidus, kusjuures meie ehitame siin täpselt samamoodi hoitakse ka meil silma peal ja see illusioon, et me nüüd sõidame välismaale ja mina sõidan välismaale, ei tähenda ju mitte midagi. Iseenesest ei ole see ju märk, mitte millestki. Kusjuures see on suurepärane, et me suhtleme maailmaga ja et me saame käia ja nii edasi. Kusjuures ma saan aru ka suurepäraselt Nende inimeste pingutustest, kes seisavad sellele vastu, vaat selles samas ametkonnas, mille nii-öelda nimetust ei ole nimetanud, aga mida, mille üle me kõik mõtleme, mikrofonid ja, ja pealtkuulamisaparaadid ja, ja, ja, ja nii edasi. Sest et see on tõesti ohtlik. Ma ütlen, ma saan sellest suurepäraselt aru, see on ohtlik nõukogude inimesele, kes tuleb kusagilt Siberist, ta ei ole üldse käinud välismaal, ta ei ole käinud läänes. Talle on pressitud peale, eks ole meie ideoloogiat, meie propagandat, millest sa oled tõelisi pärle siia tänasesse saatesse välja kirjutanud tsitaatidena. Ja nüüd järsku satub ta ei lähemale ega kaugemale kui Ameerika ühendriikidesse siis võib tõesti ühesõnaga pea segi võtta. Sest järsku saad sa aru, et midagi on valesti ototot, mida mulle on seletatud oktoobrilaste koondusest alates peale ja pioneeri, nendest sõjamängudest ja nii edasi ja nüüd see maailm, see illusioon ei vasta üldse sellele, mida ma seal tegelikult näen. See on ohtlik, see on äärmiselt ohtlik ja nõrganärviline tõesti võib, võib see viia selleni, et ta palub poliitilist varjupaika või ta või ta soovib Ameerika ühendriikidesse jääda. Tihti küsitakse minu käest, no kas sinna ei tahtnud jääda? Loomulikult, kui ma saaksin Ameerikas olla see, kes ma olen siin omada seda tööd, ei tekiks minu jaoks üldse küsimust, kus töötada loomulikult seal, aga ka tuleb endale kainelt aru anda oma võimalustest, tähendab aga nüüd, et kas juhtida taksot Tallinnas või juhtida taksot New Yorgis. Vaat siin ma erilist vahet nüüd ausalt öeldes küll ei näe. Nii et ikkagi meie jaoks tekib see küsimus, kellena elada Ameerikas selles võimaluste võimaluste hulgas selles fantastilisest teenindussüsteemis, kus kõik on tehtud ise heaks ja inimese õnne nimel. Vot see, mida meie väidame, et meie teeme, see on seal tegelikult olemas, kusjuures meie väidame jälle selle kohta, et no see on ju teada, miks nad seda teevad, vaeselt töö inimeselt viimaseid dollareid välja kangutada võib olla küll, aga see on suurepärane, see on selle inimese huvides. Vaata jaa. Ma olin näiteks Ameerika kodudes ja me rääkisime väga palju Ameerika Ühendriikide, ühesõnaga kodanikke ja Nõukogude Liidu kodanikke niisugusest avatusest ja nad on tõesti avatud maailmale. Nad on tõesti avatud, mitte niimoodi nagu meie, kes on ära hirmutatud, et kindlasti on kusagil luure keskagentuuri agent ja kindlasti püütakse sind, ma ei tea, narkootikumidega uimaseks teha ja siis panna kodumaad reetma ja nii edasi. Paljud inimesed on niimoodi arvavad, et seal on, sest ma olen rääkinud, et me oleme ju oma ühiskonna siiski siiski produktid, aga samas samas on, on seal see, et inimestel ei ole paljusid nendest probleemidest, mis on meie jaoks peamised probleemid, mida ma söön, kust ma midagi saan. Ma, ma pean elama üle alandavaid ametiühingu koosolek, kuid kus kollektiiv tuleb kokku ja arvestatakse seda, kas mas suitsetasin kohvikus keelatud ajal või ei. Tähendab, olenevalt sellest, kas minu käitumine on, vastab sellele, et riik ja töökollektiiv võivad anda mulle luba osta auto selle raha eest, mida ma ise teeninud või kus vabariigi valitsus, kõrged inimesed, kes peaksid vaatama pilguga tulevikku ja ainult tulevikku ja konkreetselt midagi tegema tegeleb selliste probleemidega, kas mulle anda ühetoaline või kahetoaline korter, loevad mu lapsi kokku ja kas mul on seda vaja või mul ei ole, seda? Tähendab seltsimees, minul isiklikult ei ole aega oodata nii kaua, mu elu on liiga lühikene. Millal teie siin täidate oma elamuehitusprogrammi 2000.-ks aastaks? Ma ei usu seda üldse teda aidata, sest ma olen liiga palju neid kampaaniaid näinud, me liiga palju võtame vastu määrusi, alustame kampaaniaid ei vii mitte ühtegi nendest lõpuni. Me teeme liiga palju vigu, vigu, vigade otsa, kusjuures on ette teada, et et need on vead. Tähendab kõik see kokku annab mulle niisuguse fooni, et ma olen hall, ma olen väsinud, ma olen murelik, pidev stress tähendab meie siin räägime toda, Ameerikas tunnevad inimesed hirmsat moodi, niisugust hirmu homse päeva ees. Tähendab, arvan jälle vastupidi, et mina siin tunnen hirmu homse päeva eest. Ma tunnen hirmu selle pärast, kas Gorbatšov jääb püsima. Aga see liin, mida tema on alustanud ja mis on Venemaa jaoks nii ootamatu, et me oleme kõik papid ja mitte ainult meie, vaid ka lääs, kas see liin jätkub või tuleb mingisugune uus liin, mida me jälle sama agaralt toetame, asume kui seda, aga kui kuivise liin võib täiesti ehitada eelmist, nagu meil traditsiooniks on saanud, sest me oleme ikkagi leninliku kursil. Me ikkagi astume leninliku rada, ükskõik, mis siin on, tähendab, mina kardan, sellepärast näiteks ma olen seal San Franciscos külas seal muidugi tohutult papp on praegu rikastesse perekondadesse kutsuda külla kodanike Nõukogude Liidust seal mingisugune eriline niisugune nad omavahel pidid võitlema, kelle juurde õhtusöögile läheb. Näiteks ma olin seal ühes juudi perekonnas. Maja maksab 500000 dollarit. Loomulikult Chrysler, kõikidel on autod, noh, sellest ei ole mõtet rääkida, väga rikas rajoonis ja nii edasi on see ja seal me istume õhtusöögilaua taga ja ameeriklased ise ütlevad ka, et Californias ei ole üldse, Ameerikas on mingisugune eriline kliima, see on mingisugused erilised inimesed, nad kõik on eufoorias. Ja seal ütleb pereproua meel, Ameerika Ühendriikides on nii palju probleeme. Ma küsisin, millised probleemid teil siis on, madaam? Oo, meil on nii palju probleeme, küsisin, öelge mulle, palun, millised on konkreetselt need probleemid, mida teil nii palju on siiski ümbritsev keskkond meie ümber on niivõrd saastunud? Ta on mõelnud välja enda jaoks ühe probleemi, mis on tõesti probleem, aga minu jaoks isiklikult see probleeme ei ole, sest mul on niivõrd palju neid tuhandeid probleeme, mida ma pean oma igapäevases elus siin nõukogude liidus lahendama ja millest ma pean läbi murdma ja mis on, ongi paljud lahendamatud. Tähendab, aga tema on mõelnud endale välja ühe vaat niisuguse asja ja talle tundub, et see on ühesõnaga tema jaoks suur probleem ja selle eest ta siis oma niisugustel nõrkusehetkedel valutab. Süda. Alles hiljaaegu Jaanuarikuus kirjutas Pravda erikorrespondent sellised read. Raskused, mis saavad osaks keskmisele New York klasele, on suured inimmassid ja autod, mis varjutavad päevavalguse koduloomad, keda on siin tohutu hulk loovad erilise närvilise, igasuguste stresside all kannatava inimloomuse. Kui lisada sellele teeninduse halvenemine, siis võib mõista New York klase muserdatust mispärast antakse asjad keemilises puhastuses tagasi määrdununa. Mispärast on pakikandjad lennujaamas jõhkrad, mispärast on tänavail nii palju kõigi poolt hüljatud meeleheites inimesi? Ma saan suurepäraselt aru, lugupeetud Pravda korrespondent, miks ta seda kirjutas? Ma saan sellest suurepäraselt aru, samamoodi mul oli näiteks Washingtonis saatkonnas meie pressiatašee ka hiigla huvitav jutuajamine. Tähendab ma juba tean ette, inimene on saanud Ameerika ühendriikidesse korrespondendi, kas ta on nõus sealt kirjutama ükskõik mida, mida ainult Moskvast tahetakse, sest teda ahistab ainult üks hirm, et teda ei jumalat, jumala eest sealt tagasi ei saadetaks, ta võib sealt valetada kokku ükskõik mida näiteks mina enne igat enne jõulukuul on alati väga suure huviga programmi preemia, sest ma tean, et sealt tuleb alati üks ja see sama süžee seal siis New Yorgis. New Yorki on saabumas jõulud, rikaste kaubamajade ja kallite kaubamajade akendel on juba jõulukuused mööda linna käivad Santa klausid, mida toob Santa Claus lihtsal Ameerika tööinimesele elukalliduse tõusu, töötuse kasvu ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja ma tean, see süžee kordub aastast aastasse, see oli nii 74. aastal ja see on nii, ma annan peaga kaheksa, üheksandal aastal need inimesed teevad ühesõnaga kõik, et mustata seda riiki, mida nad ise inimesena jumaldavad, teisiti ei saagi olla ja on nõus kirjutama sealt ükskõik mida. Tähendab kui New York, ma ei ole varem New Yorgis ka nüüd võib-olla tõesti teenindus on seal halvenenud, ma ei oska seda öelda, ma ei kujuta ette, kui hea ta siis omal ajal veel olema pidi. Samas näiteks mul on kaks linna nüüd, mida on võimalik, nagu võrrelda Moskva, mida ma enda arvates küllalt hästi tunnen, kus see sõõris, mis on New Yorgis halvenenud, seda seal vist ei ole mitte kunagi olnud. Ja seda see oli vist ka, mitte kunagi ei tule. Tähendab, see on kõik, me oleme sellega harjunud ja me teame seda juba ette. Ma tahaksin küll teada, millistesse tingimustesse Pravda korrespondent seal Moskvas elas ja kui lihtsalt oma teenindusasju aetud sai, kui tal on New York'ile pretensioone. Tähendab vaata, küsimus on selles, et Moskvas tõesti, ma tunnen ennast närviliselt ja halvasti. Ma tean, et igav vorstitüki või heliplaadi pärast pean ma võitlema, et iga taksojuht eriti pean ma ära rääkima ja lubama talle kolm korda rohkem maksta, et ta viiks mu sinna, kuhu mul on vaja sõita New Yorgis, seda kõike minuga ei juhtu. Ta on muidugi hiigellinn. Ta koosneb viiest rajoonist ja see New York, mida meie New Yorkiks peame seni Manhattan. See kuulus Manhattan, kus sa võid jalgsi kõndida ühest otsast teise, seal on need pilvelõhkujad. Seal on kõik need kohad, millest me oleme lugenud ja seal on ainult üks osa New Yorgis. See New York, ülejäänud New York nagu Kopli kaubahoov, kus sa sõidad Kennedy lennuväljalt New Yorki, mõtlen, et mis jama see on, mingisugused kuurid, mingisugused kahekorruselised, tolmust tänavatega majad, see ei ole üldse see New York, mida ma olen endale ette kujutanud, aga see on peamine, kuidas öelda osa sellest New Yorgis, sest Manhattan, see on ainult killuke New Yorki, kui sa sõidad sealt jõe alt läbi ja siis jõuad Manhattanile, siis vaatad. Vaat seda ma olen kusagil varem näinud, see on nüüd see tõepoolest New Yorgi elu nagu iga suurlinna elus on loomulikult raske ja ta on närviline ja loomulikult on seal igal inimesel omad stressid, ta on tohutult kallis, on Manhattan isegi näiteks rikka perekonna jaoks ütleme, kellel on väga hea sissetulek, on Manhattani elamiseks väga kallis kohtadest Manhattani korterid maksavad kohutavat raha. Mingisugune killukene sõna otseses mõttes toakene, köögikene ja vann Manhattanil võib maksta 3000 dollarit kuus, aga keegi ei sunni sind elama Manhattanil. Sa võid elada ka sealt, sõita üle jõe autoga tagasi ja, ja elada linna mõnes teises rajoonis, kus on 20 korda odavam. Aga kui sa prestiiži pärast tahad elada, vaata neil siis on see loomulikult Manhattan olme hättan. Kui ma tahan elada Moskvas korki tänaval või Tallinnas, andke mulle andeks Lauristini tänaval või tina tänaval, siis on see ka kallis või kui ma tahan elada, ma ei tea kusagil Pääskülas mingisugustes niisugustes maa-aluste garaažide ja basseinide ja saunade ka majas. See on loomulikult valitutele, see on täiesti selge. Aga mingisugust niisugust kolossaalset stressi või tähendab seda, mina seal näiteks küll ei tunne. Kuigi New York pean ma ütlema, on siiski, näiteks kui sa saabud, meie lendasime San Franciscost New Yorki panna müricaniga kõigepealt viis pool tundi ja ütlen, et Kennedy lennuväli on tõesti Jubavat, midagi sarnast Nõukogude lennuväljadega tähendab Moody WC-s ei ole salvrätikuid. WCs ei ole seepi, tähendab, sa tunned ennast üsna koduselt, sest sul on hakanud närvidele käima juba see igal pool, kõik on absoluutne puhtus ja nii edasi. Kui ma siin Tallinnas või Moskvas viskan koni tänavale ilma igasuguste südametunnistuse piinad sest kõik on nii räpane, siis ühesõnaga Ameerikas ma seda üldiselt näiteks Washington on nii puhas linn, ma seda ei tee, küll aga New Yorgis poetama selle ära, sest ta on tõesti räpane, tan, mustan, suur linn. Kui sa näiteks õhtul jalutad New Yorgis ja näed neid kohutavaid prügihunnikuid, mis on nende ajad ette jäetud niisugustes mustades läbipaistvatesse kilekottides, siis sa saad aru selle linna kuidas öelda prügitootmise suutlikkusest, kõik on plastmassist, kõik on ühekordne, mitte keegi, mitte midagi ei pese, mitte mida mitte keegi, mitte midagi alles ei hoia, kõik see visatakse lihtsalt minema. Ja vot vot vot siis selle prügikoguse järele kuidagi sa saad aru, millisesse inimpõrgusse tegelikult. Ühesõnaga New York on minu jaoks kogu aeg olnud niisugune maailma pealinn, sest seda ta kahtlemata on, seal on ju ÜRO hoone ja üldiselt Ta on ikkagi noh, niisugune, kuidas öelda maailma, ütleme poliitika ja, ja, ja läänemaailma poliitikakeskus, aga samas on seal ka niisugune New York, mida me ei tea. Samas on niisugused killud, millest sa paned enda jaoks selle New Yorgi mosaiigi, kusjuures lõpuni mõista seda linna ei suuda sa nagunii, sa vaatad kallis elamurajoonis, kui Viies avenüü on jõudnud tsentraal paagini, seal on niisugused tõesti kallid. Sa näed neegri tüdrukuid, kes hüppavad Kexusele, aga ees ja Librees. Schweitzer vaatab, sest tüdrukud elavad selles majas, tähendab, kui takso peatub, on ees siis Ellibrees härrasmees jookseb seda taksoust avama, saabub keegi proua, kes on nende laste hooldaja, samasse näed neegrilapsi jalutamas, valgehoidjaga tsentraalpaagis, samas ei suuda aru saada, kas seal Kädi, läki rooli taga on nüüd see miljonär ise või on see tema autojuht. Samas, ma käisin näiteks Broadwayl vaatamas muusikali käts, seal tuleb ette see kohut piisavalt suur, niisugune ainult Ameerikale omane laev, auto, Lincoln ja sa ei saa aru, kas sealt astub välja nüüd üks neegri niisugune noormees koos oma Köl Frendiga on see nüüd mingi miljonäri võsukene, kes on tulnud nüüd seda muusikali vaatama või on seal, ma ei tea New Yorgi taksojuht, kes on otsustanud oma Köl Frandile teha tõeliselt niisuguse Haelaiv õhtu ja ta on laenutanud selle auto koos autojuhiga orendist, sa ei saa sellest aru, samas ma seisan näiteks juhuslikult New Yorgi ühe kallima võõrastama Waldorf Astoria ees, millest ma olen ka palju lugenud ja nii edasi. Juba on hiline aeg, öö, sinna tuleb ette see kollane Šebroleeze New Yorgi kuulus taxi käpp, nagu nad ütlevad, või lihtsalt käpp. Sealt ronib välja üks härrasmees, kulunud tossud, jalas, püksipõlved välja veninud pintsak seljas, tal üle õlased milles on sees ülikonnad, kusjuures no nõukogude inimese silmi otsekohe fikseerib ära, kas see callib film on firma Travel back või ei ole kallis. Samas on niisuguseid keskmisi firma oma, mingit portfell on tal käes ja ta läheb sellesse Waldorf Astoria sisse. Tähendab, järelikult ta elab selles hotellis, järelikult on tal olemas raha ja need võimalused, järelikult kuulub ta sellesse klassi, kes selles hotellis elab, sa ei saa, tähendab aru, sa ei saa aru sellest, kas kartjee kallist, sellest ülikallist kauplusest tuleb välja üks daam koeraga rakesega, kas see nüüd lihtsalt majapidajanna, kes tuli uudistama neid kalleid asju, mis talle ilmselt kättesaamatuks elu lõpuni jäävad, või on see tõesti miljonäriproua niisuguses demokraatlikus väljaandes, kes käis lihtsalt endale sealt midagi ostmas, sama seeder magab seal Rolex kaupluse ukse ees teki räbal üledama, aga sa ei saa aru, ühesõnaga, kas see on, kas see on nüüd see, mida nõukogude ajakirjanikud nüüd New Yorgist otsivad ja ütlevad, vot need on nüüd need ihm raami ja pimedate või kapitalismi pimedas katakombid, mille üle me niiskust rõõmu tunneme. Kui me kedagi seal magamas näeme, tähendab, samas on kõrval kauplusel töökuulutus, sa võid sinna tööle minna ka, järelikult ei ole tal kasulik sinna tööle minna, järelikult ta loodab sellele Ameerika kõrgele sotsiaalhooldusele, sest see maksab talle rohkem seda töötu abiraha, kui ta teeniks selles kaupluses, seal on veel tuhanded nüansid, mida me lihtsalt ei tea ja ei oska enda jaoks ette näha. Üks meie Moskva kolleegidest on kirjutanud nii. Paljudele USA rahvakihtidele on inimõigused nagu peale nuusutamiseks, illusioon, millel on vähe sisu. Miljonid ameeriklased on ilma tööta ilma väärilise elamispinnata ilma korraliku hariduseta, ilma vajaliku tervisekaitseta, ilma vastava toidu ja tööta vanas eas. Sa ütlesid, et neil oli Nõukogude saatkonnas kohtumine meie pressiatašee ka. Kas oli juttu ka sellest, kuidas meie ajakirjanikud töötavad? Ühesõnaga kas neil on võimalik minna sinna, kuhu nad tahavad filmida seal, kus soovivad? See, mida ameeriklased, tulles siia Nõukogude Liitu nüüd alati räägivad, et Ameerikas võib kõike, kui siin neil kusagil filmida või pildistada ei lubata, seal muidugi absoluutne bluff. Seda ma veendusin. Nahal olin ma näiteks riigidepartemangus Washingtonis, tähendab briifinguid, kus nende riigidepartemangu, kuidas öelda pressiatašee, seal on naine, meil on, eks ole, Gennadi Gerassimovi ja seal naisterahvas tähendab seda Priidingut võima filmida võin ma salvestada ja seda ma ka tegin, aga näiteks neid ütleme, riigilipp päev ja seda sisseminekut riigidepartemangu seda filmida ei tohi. Me olime Atlantas IBM-i, tohutult kõrge, niisugune pliiatsikujuline pilvelõhkuja seal üleval. Ma ei tohi seal alla salvestada seda linna panoraami. Nii et loomulikult samamoodi. Mis puudutab mida Ameerika ja Nõukogude ajakirjanikke, töö tegemise võimalustest, seesamamoodi, kuivõrd nad on piiratud Ameerika ajakirjanikud, Nõukogude liidus on nõukogude ajakirjanikuga piiratud Ameerikas. Täpselt samamoodi. Meil ju käib süsteem, kui meie saadame välja ühe Ameerika spiooni, saadavad nad kindlasti ühe meie spiooni Ameerikast välja, see on absoluutne fifty-fifty ja tuleb Ameerika bürokraatia ja ja tegelikult mitte milleski maha nõukogude bürokraatiale. Täpselt samamoodi. Me rääkisime siin Ameerika häälest, kuidas ma seal käisin. Ma tahtsin sinna minna, pühapäeval mulle ütles ära küll vett. Ei, et ma pean siiski küsima, luba te küll saate kindlasti selle loa, aga ma pean küsima luba et te saaksite ühesõnaga seda saadet siin salvestada ja kui ma läksin Ameerika häälde, siis tuli mulle vastu seal härra Johns neeger, kes hiljem kinkis mulle seal siis niisuguse väikese mälestusesemed Ameerika häälest ja tema siis ühesõnaga tõimu, siis tema tegeleb külalistega ja nii edasi, et bürokraatia nii siin on nii siin kui seal ja sama rasked, kui on, tähendab need tingimused muidugi pidevalt avardavad, sest kui ameeriklasi lastakse nüüd ka Moskvast välja ja nad saavad käia, mul on mitmed endale Moskvast tuttavad, Ameerika ajakirjanikud saavad käia siin Tallinnas, siis sedavõrd saavad liikuda muidugi ka nõukogude ajakirjanikud Ameerika Ühendriikides. Ise nad ütlevad muidugi, et võimatult raske on tööd teha ja nii edasi. Tulge ja proovige, sest mul oli seal ka pressiatašee le tõsiseid pretensioone. Ma rääkisin täpselt sama lugu, et seda jõulusse see, et ma igal aastal suure huviga ootan, sest olenemata sellest, kes on korrespondent, süžee tuleb alati kindlal ja et on muidugi raske tööd teha ja nii edasi ja siis ta küsis mu käest, aga Urmas, kui teie tuleksite ameeriklase korrespondenttiks, mida te teeksite? Ma ütlesin talle, et minu arvates ma mõtleksin ilmselt vähem sellele, kuidas suhtub minusse reedesse poliitbüroo liikmeskond ja mõtleksin sellele lihtsalt, et anda Ameerikast mingisugust objektiivsemalt pilti. Et ta näiteks kas seda Ameerikat meile Nõukogude vaatajatele, kuigi viimasel ajal on seda tehtud, mille pärast ta sinna hirmsasti trügis ja mille pärast seda seda Ameerikat armastama tähendab, küsimus on selles, mitte ainult must-valge, see on halb ja see on halb ja see on halb. Sest kui ameeriklased praegu ilmuse näiteks taimi erinumber Nõukogude Liidust hiiglahuvid tähendab, see ei ole sugugi ainult meie vigade otsimine, mida oleks ju väga lihtne teha. Ma ei tea võtta ükskõik mis asi ja sa võid, Nõukogude liidus leidus leida sadu tuhandeid vigu. Nad ei otsi mitte sugugi seda, vastupidi, nad elavad kaasa nendele protsessidele, mis meil toimuvad ja on täpselt samamoodi huvitatud sellest, et see Gorbatšovi liin jätkuks, nii nagu meiegi kõik, kusjuures garantiid ma jõuan jälle selleni ju tegelikult puuduvad selleks. Üks seltsimees on lõpetanud oma raamatu USA reisist, nii. Tõsi küll, need read on kirja pandud oma paarkümmend aastat tagasi. Seejärel lendasime koju, ümberringi oli pimedus ja äkki hakkas silmapiiril kumama roosa valgus. Valgus kasvas kiiresti, heledad joad rebisid pimedusest välja üha uusi ja uusi alasid. Käis pimeduse võitlusvalgusega ja valgus võitis. Ta oli vallutanud juba poole taevast ja taevas lõõmas ennustades peatset koitu. Juba mõni tund pärast starti tuli päike nähtavale järgu püüdkugi Geo krahvid, seletada meile selle ebatavaliselt kiire koidu põhjust. Me teadsime, see toimus üksnes sellepärast, et me lendasime kodumaale sellepärast, et koju lendan alati kiiremini. Sellepärast et me lendasime itta, kuhu vaatas Vabadussammas keeranud Ameerikale selja ja mitte tema tõrvik ei ennustanud päeva Vained, heledad valguskiired, mis tulid idast. Vot, see on nüüd asi, mille eest saadakse meil. Ma ei tea, kas enam praegu, aga üldiselt on pikka aega saadud igasuguseid ajakirjanduspreemiaid ja teenelise ajakirjanik tiitleid ja üldiselt meil ei tule ju näiteid eriti kaugelt otsida, sest paljud kolleegid on meil ju oma niisuguse aktiivse ajakirjanduselu jooksul kirjutanud selliseid traktaat. Kui nad on, otsis kusagilt tagasi, et ilmtingimata siis midagi kirjutada halba selle kohta, mida nad inimesena muidugi aktsepteerivad emisele inimesena kahtlemata nii sümpaatne, aga see on niisugune, noh, lihtne niisugune kõige tobedam meie propagandatrikk muidugi, seda ma pean ütlema küll, et täpselt samamoodi nagu ma ootasin kohtumist Ameerikaga, tahtsin ma saada sealt koju. Ma tahtsin tulla koju. Ma teadsin, kuhu ma tulen, ma teadsin, mis siin on, mis mind siin ootab ja ta paljud ütlevad, et no pärast Ameerikat on see lausa šokk, kui tulla nüüd siia ühesõnaga tagasi minu jaoks seda näiteks ei ole ma kõike tean, ma tean, kuhu ma tulen tagasi ja ometi tahan ma siia tagasi tulla, sest siin on minu kodu ja see on, kõik on suhteline. Kui sa mõtled sellele, on see mul elus olnud siis õnn, või on see mul elus olnud õnnetus, et ma elan siin, et ma elan selles ühiskonnas ja ma elan praegu ja ma ei ela mitte seal. Tähendab, kuidas öelda, kas ma oleksin seal õnnelikum? Ma ei oska seda öelda. Meil on niisugune asi, et ta ilmselt ma ei taha sugugi. Nüüd siin on kuidas öelda, spekuleerida niisuguse kodumaa ja mingisuguse kodukase ja, ja kodutalu ja kuidas öelda kulunud kujunditega, aga see on üldiselt tähtis asi ja ju on selles kahtlemata, et ma olen siin ja mitte seal selles mingisugune kaotus. Aga selles on olemas ka minu jaoks ilmselt mingisugune või jumal ise on tahtnud, et ma olen sündinud siin jõuan mind siis siin rohkem vaja ju olema siis siin õnnelikum. Kui ma oleksin seal. Kas oma tunnetest rääkis ka Siberi ajakirjanik, kes oli esimest korda välismaal? Tähendab, ma pean ütlema, et, Ma pean ütlema, et see Siberi ajakirjanik küllaltki niisugust tugevat kohta omab üldises Nõukogude televisiooni suppordinatsioonistaju esindab Siberis üleliidulist raadiot ja kesktelevisiooni ja peab sealt tegema Ma neid reportaaže ja maiust, olin hiljuti Siberis just tema kodulinnas Irkutskis mis on suurepärane linn, mulle väga meeldis, ma olin seal sügisel ja näljane linn puudus on absoluutselt kõigest, isegi Inturisti hotellis ei ole süüa praktiliselt mitte midagi. Üldiselt ma püüdsin kuidagi olla talle mõnes mõttes toeks, ta ju on inglise filoloog oma hariduselt ja ta on puutunud kokku välismaalastega ja ta ju põhimõtteliselt teada, kus on, kus ja, ja kus on mis. Aga üldiselt ma püüdsin nagu olla kõrval ja lihtsalt teda niimoodi aeg-ajalt jälgida ja ühesõnaga mitte teda niimoodi üksi jätta seal Ameerikas ja loomulikult ta ütles mulle seda, et see on ta elu tähetund. Ja kui nüüd selle reisi niisugust kokkuvõtet teha, siis tihti küsitakse, see on ju tegelikult Ameerika Ühendriikide valitsus maksis kokku kinni meie sõidu siit Moskvast maksta ainult meie piletid ja mingisugused sadakond dollarit anti niisugust tee raha, aga ülejäänud kõik maksis kinni siis Ühendriikide valitsuse konkreetselt siis agentuur ju CIA. Ja kui küsitakse, et noh, et mis on selle reisi mõte, miks pidid nad raiskama ära 50000 dollarit igale inimesele oli seal 10000 dollarit, maksis reis? No kõik need lennukipiletid Ameerikas ja, ja, ja meile kõikidele taskurahad ja, ja hotellid ja autode laenutus ja nende meie tõlkide kinnimaksmine ja nii edasi, see kõik on ikkagi väga-väga suur summa, et mis kasu siis nüüd need ameeriklased sellest said, see on nagu raha tuulde loopimine, eks ole, siis muidugi said nad sellest suure kasu. Nad said suure kasu sellega, et nad ostsid ära ja meelitasid, kuidas öelda, kes veel enne ei olnud enda leeri viis nõukogude noort ajakirjanikku viis nendest inimestest, kellest võib-olla mõnel määral hakkab sõltuma meie ajakirjanduse homne päev, võib-olla mõnel määral sõltub ka praegune päev. Ja kui enne äralendu anti meile ankeedid ja seal oli siis küsitud, mis teile meeldis ja mis teile ei meeldinud ja ja ühesõnaga, mida te oleksite rohkem tahtnud näha ja nii edasi, siis vist kõik me üksteisele ei näidanud, mida me sinna kirjutasime. Aga vist kõik, me kirjutasime sinna põhimõtteliselt seda mida mina väljendasin seal lõpuks. Nüüd juba veendunud, sest ma olin Ameerikat oma silmaga näinud, kuigi minu vaated selle reisiga ei muutunud, nad olid ka üldiselt varem samasugused. Ma kirjutasin sinna lihtsa ja kõigile mõistetav inglisekeelset fraasi sänkiv Ameerika Aelavjo. Keskuse stuudiokülaline oli Urmas Ott, kes NSV Liidu ajakirjanike viieliikmelise delegatsiooni koosseisus viibis hiljuti USA-s. Teda usutles Marje Lenk.