Kui keegi oli hirmus palju närvi ja hirmus palju rõõmu ja niisuguseid sagimist ja ma ei oskagi öelda, nüüd on ta kõik läbi ja niisugune ikka päris hea on. Kas on suur vahe? On küll. On küll, vastutus on ikka veel palju suurem ja närvi on palju rohkem ja publik on muidugi tulisem. Kuigi ma ei tea Tallinna poolt toota midagi halba öelda, aga kahtlemata nii nagu kõik on innustanud. Need olid Estonia teatri viimased minutid Moskva operetiteatri laval viienda augusti õhtul pärast ligi kolm nädalat väldanud võõrus esinemisi. Ühtekokku anti 17 etendust. Ooperist näidati erdi Attilet tonitseti rügemendi tütart Šostakovitši Katarina Izmailova ja Eino Tambergi Süranoodide sõõraki. Meie operetti esindasid Dunaevski kaks kevadpäeva balletigrupil oli kaasas kaks täispikka balletti. Maidani sell ning Lepo Sumera on selline lugu ja neile lisaks kolm lühiballettide programmi. Milliste ootustega seekord Moskvasse mindi ja kuidas need praktikas realiseerusid. Küsime Estonia teatri peanäitejuht Annemikult. Estonia teater käis Moskvas juba kuuendat korda. Ühest küljest on see hea, meid tuntakse-teatakse, kes me oleme, mida me teeme, teisest küljest on see ka väga raske, sest iga kord publik ootab, mis te siis nüüd teete? Ja millegiga enam üllatada ju? Rahvastega kriitikud ei ole võimalik, tuleb ainult püüda oma professionaalset meisterlikkust, viga repertuaariliini näidata kõige paremast küljest. No nagu näitasid kõik etendused ja ka kriitikute sõnavõtud meie etenduste arutelul oldi meie repertuaari üldpildiga väga rahul sest ju peale siis Helje Katri Eesmaaelu ühtegi nimetust Moskva publik siin oma lavadel ei näe. Ja kui võrrelda nüüd eelmiste etendustega siis rohkem kui kunagi varem. Pileti kui nii numbrite keeles rääkis, siis seitse aastat tagasi oli meie etenduste keskmine külastatavus 67 protsenti nüüd üle 90. Ja need kohad, mis vabaks jäid, täideti alati ära nende peak sõprade poolt, kes otseselt sissepääsu meie etendustele meie külaliste näol. No igal reisijal omad rõõmu ja varjuküljed. Rõõmu küljed olid muidugi need, et meie tuntud meistrid Tiit Kuusik, Margarita Voites, Randver, Tiit Härm, Anu Kaal Hendrik Krumm, Teo Maiste näitas, et kõik oma võimeid paremast küljest, kuigi Lissabonist haigestumiste tõttu me kõiki etendusi ei saanud kahjuks esitada selliste koosseis, nagu me oleksime seda soovinud ja mis oleks ka külased tingimus olnd ainuõige, hädavajalik, aga ka kõik need, kes nii ekspromt või ka mitte ekspromt etendusse lülitasid andsid oma parima ja ma veel kord ütlen, et üldkokkuvõttes Meie etenduste nii lava kui ka muus kultuuriga oldi väga rahul. No peale etenstasin, operetiteatriruumis oli meil veel mitu esinemist kontsertkohtadest Moskva ettevõtetes pioneer laagrites, meie solistid võtsid osa veel esimesel teisel augustil Rossija, kes kontserdisaalis toimunud olümpiakultuuriprogrammi just Tallina linna esinduskontserdist. Meie enamus balletietendustest võeti televisiooni poolt videolindile. Kooper etendused eriti aktile, rügemendi tütar, mis on Moskvas täis tundma pimet lindistati rügementide koguni kahel korral mõlema koosseisuga. Peale selle raadio, televisioon, ajakirjandus rohkem kui kunagi varem. Nii pühendas tähelepanu meile. Ja mulle tundub, et kõik kriitilised artiklid veel on, ilmus järge ootama, sest on kombeks saanud pärast etenduse lõppemist teha sellist üldülevaateid enamustes ajalehtedes ja ajakirjades. Nüüd, mil teatrirahvas teenitult puhkamas, taaselustame hetki sellelt menukalt reisilt. Alustagem balletitrupist, kes võttis kaasa mahukaima kava ning andis ka kõige rohkem etendusi. Mikrofon on peaballettmeistri Mai Murdmaa käes. Seekord me sõitsime Moskvasse kuidagi suure vastumeelsusega põrkega, sellepärast et oli juba suvi ja kõik tahtsid minna maale ja me arvasime, et siin Moskvas on ka kõik taadiodel aga terve kostrullide pilt kujunes hoopis vastupidiseks. Moskva ei ole vist ühelgi etendusel olnud nii palju asjatundjaid ja nii palju kriitikuid ja nii palju teatraale, kui oli meiega strollidel. Kas trollid möödusid suure eduga ja kõige meeldivamaks, mis selle kastrolli oli ja mis kuidagi tundus, et meie kollektiiv esimest korda? No ma räägi, räägi väliskastrullidest, kus tavaliselt trupp on alati niimoodi oma ühise nimetaja või tähendab ühise ideest väljas. Aga seekord oli kuidagi eriti tunda, et ka rühma tantsijad ei olnud sugugi mitte rühma tantsijad, vaid nad olid ühed kollektiivi ja ühe ütleme ideest võitlejate osad ja see nende andumus või nende niuksed tunded kompaktselt tulite publikule, minule võib-olla kõige suuremaks rõõmuks olid lõppude lõpuks meie rühm on muutunud ka juba loojaks ja ei ole mitte ainult fooniks solistidele, vaid on täiesti omaette kunstnike liit. Muidugi hea meel oli ka sellest, et meie enam-vähem soliidselt saime hakkama klassikalise repertuaariga, et me siiski võitsime selle siin esitada rühma professionaalsus ei tekitanud kahtlusi. Meeldiv oli muidugi see, et niisugused tinglikud ja võib-olla Moskvale mingil määral võõrad mõtlemislaadiga etendused nagu ütleme, Prometheus, Vivaldi või kadunud poeg või ütlemantsel võeti siiski väga-väga hästi vastu ja nad olid arusaadavad ja tekitasid niisugusest võrdlusega kõikide, ütleme välisgruppidega, siiski kannatasid seda võrdlust välja ja meid võeti vastu kui kunstiliselt küpset kollektiivi. Solistidest väga tublilt esinesid Tiit Härm, kes tegi väga ilusaid etendusi ja kandis suurt koormust. 22. kuupäev juuli Moskvas, mida te siis tõi eelkõige päev suurt närvipinget. Ootust vahepeal isegi ära põgenemist, naised ei taha, ei tule toime ei suuda. Ja siis jälle raudne professionaalsus, tuleb koju, lähed teatrid, võtad kokku, alustate grimmitegemisse. Ja see toob jälle tagasi igapäevasesse töösse, mis on tegelikult. Etendus Moskvas Prometheus, Beethoveni muusika roll ülikeerukas raske, pingestatud, võib-olla loomingut eelkõige raskem füüsiliselt kindlasti olla tund laval täies pinges, üksi, kuigi kastiga kogu ballett. Aga selles etenduses on midagi väga suurt suurt ja seest tulevad ütlemist. On palju. Etendus, mis annab võimaluse igale kunstnikule öelda oma sõna. See on eneseandmise probleem ületamise ja inimkonnale kinkimise vajadus. Etendus on tehtud Molmal andekalt. On etenduses toredad koreograafiliselt leiud on värvid, mis on nii. Väljendusrikkad erakordselt tabavad. Ja see seab murdma korra trahvi, kindlasti väga-väga kõrgele. Täna Moskvas oli raske juba sellepärast, et teadis, et puupüsti täis saal võtab sind vastu kootad. Täna oli siis võimalus tantsida ühel õhtul, mis kindlasti jääb kauaks meelde, sest see oli ju Prometheuse siirdel Moskvas. Iilita Erkina, kelle töö oli lausa kangelaslik sil. Olen harjunud tantsima, murdma lavastustes. Tema pärast ma Estonia teades olengi, pean teda väga suureks koreograafiks ja koostajaid temana pakku pooles suurt vaeva ja muidugi ka rahuldust kui ometigi armastan selli klassikalisest repertuaarist kõige enam. Esiteks annab see rull artistile väga suuri vabadusi ja teiseks on see armastus nii siiras ja nii inimlik, et mitte meeldida ei saad juba 150 aastat homsuse sell püüded nii või teisiti interpreteerib. Ja loomulikult on ka minul oma ettekujutus sellest rollist. Minu jaoks on see sell mitte ainult ilus maablik mitte alveeri, järjekordne sümpaatia vaid inimene, kelle tunded, kelle emotsioonid paistavad teravamalt silma teiste küllaltki tüdrukute hulgas. Minu sees veel on eriti tundeline. Sellisena on ta loodud sellisena ta erinebki teistest selline esimesi laadusse lahendus võimaldab mul ülemin villide maailma, et mitte järele andev metal ja kaitsta halveeri. Kas mul õnnestub, kas meil nii ka publik vastu võtab, seda ma ei tea. Kuid loodan, et mul saab veel palju etendusi ees olema. Ja et avaneb veel võimalus veelgi seda rolli täiendada ja muidugi ka. Inge Arro esines küll väga vähe, aga tema esinemine oli niivõrd ergas, et see tekitas suurt huvi. Moskvalastes. Tantsisime. On muidugi väga raske kuigi tekkinud pere linnal endale hädaldada palike tellitanud imepublik näinud peaaegu et kõiki maailma tugevaid trupi tantsijaid. Ja üleüldse on väga raske väljaspool statsionaar riiginiga. Esindad oma teatrit ju võõra publiku ees oma lavastajat ja oma koduvabariiki. Ja see kõik tekitab erilise pinge. Täna õhtul tunnetas seda kogu Estonia teatri balletitrupp. Ma arvan nii head aastaaegade esitust nagu ei teagi. Seekord tunnetki, et ma ei ole laval üksi, et me kõik koos oleme nagu ühe suurem. Asja eest väljas ja üldine edu sõltub meist kõigist. Veendunud lavastaja kingitud saalis ei vaata meid täna kriitilise pilguga nagu kodus et täna ei tule ta märkusi tegema, vaid kaasa elama meie ühisele õnnestumisele. Ja siis, kui lõpuks seedrilangid ja kossid. Apradigmendid oli muidugi lõpmatult hea meel. Eelsele jää taastaja Mai Murdmaa Rex õnnestunud maid lavastust tantsinud, selles pakub tõelist naudingut. Väga hea esinemine, Slava maimus Sovil con etendus läbi on alati väga õnnise, tore tunne. On tehtud midagi suurt ja head ja toredad, eriti kui ta näeb menukalt ning esmaste, mitte nagu praegu, nagu ei oleks töötanudki. Samamoodi tekib nagu mingi tühjuse moment, saab teha trenni ja viia läbi mõned proovid. Sest see, mis annab laval olemine, ei saa võrrelda ühegi prooviga ühegi treeningtunniga. Sa pead panema publikut uskuma ennast. Sa pead teda veenma, et sa oled ime nimelt see, keda sa laval kehastab, praegu on just see jõud, mis paneb sind nagu tantsima. Ja peale selle kõiki ajada, hakkad mõtlema, et see etendus, mis on, pakub sulle erilist mingit naudingu ja erilist huvi omamoodi nagu mingid isegi, võib-olla füüsilist naudingut on alati kahju, ta ükskord saab läbi ja eesriivi läheb kinni. Oma parima etendusi tegi Ženja Neff Ancel, mis muidugi ei õigusta selline, mis meie rahvakunstnik Tiiu Randver summas võib öelda, et kõik solistid olid siiski oma ülesannete kõrgusel. Võõrus etenduste lõpupäevil esinesid Moskva operetiteatris nende päris kolleegid. Tallinlased tutvustasid muusikali kaks kevadpäeva, mille aluseksisse aktuna Jevski muusika. Etendusejärgses vestlusringis on muusikali juhtivad meestegelased garderoobikaaslased Hillar, Tora Harbolaid ja Väino Puura. Väga tore, mitte populaarsem, eriti mitte populaarsem repertuaariga teater saavutas ikka väga suure menu Moskvas. Ja kui vaadata kaks kevadpäeva, siis kuigi teema on tuttav, siis on see täiesti nagu öeldakse, uus muusikal ja torentsi muusikaga, lõppude lõpuks ikka sain niisuguse järje peale rahvassaid sisust aru. Ja rahvale meeldis, et me suutsime natuke kah sellele väga suurt furoori teinud Atyllale ja teistele meie repertuaar tunduvatele ooperitele palettidele natukenegi järgi, et ma jään väga maha, natukene saime konkurentsi pakkuda neilegi ja publikut oli meil ka. Ja meil oli eelmine päev oli saal peaaegu täis täna ka peaaegu täis. Ja võib-olla mõned üksikud kohad. Ja et kuigi eelmisel päeval pärast vaheaega läksid isegi mõned inimesed ära sellepärast et nagu siis tõlget ei olnud nii ulatuslikud tehtud. Ja kahju, et oli seltsimees on Siimuga haige ja ei olnud nagu ettevalmistus, natukene läks nii ootamatuks. Täna oli juba tõlge juba nii palju suutis publikut haarata ja selle selgeks teha, et täna juba kedagi nagu ei lahkunud peale vaheaega. Istusid ja vastuvõtt oli väga soe nagu kokkuvõtmise mõttes on alati Moskvast roll, on tegelikult noh, see publik ei ole ikka see publik, kes on Tallinna publik ja need on suuremaid ja nähtud ja väiksemad ja ka siin muidugi. Et noh, sellel ajal ei kontrolli ennast ja, ja näed, mis sa väärt oled, kuidas tiivad kannavad ka suuremal areenil on ikka nagu oleks rahvusvaheline publik täitsa kõikjal, isegi Moskvas, et väga paljud sõidavad ju läbi. Publik kindlasti tervitab tugevasti näiteks mina, mina oma tasase loomuga, sellise flegmaatilisi olekuga, mõtlesin küllalt erksaks laval teksti rääkides kõige üldse eile esimeses reas, neeger, nähtavasti kõrval hoidval keegi venelanna see kohatajale tõlkis, need ta naeris küll natuke hiljem, aga sellest hästi kõvasti. Jäi meil ikka aega vaadata saaliga. Ja teine mõte selles, et nad kolleegidega ja partneritega, noh ma mõtlen Helgi Sallo ja kes on peaosaline selles tükis noh, siis lava taga ja lava sisemine tuli lihtsalt kohe kontakt, otsene kontakt leida, nii et noh, enne nagu ei olnudki seda põhilist proovi saanud, et millal ma ütlen mina või keegi teine ütleb venekeelse fraasi ja kuidas ta sellele siis reageerib, aga see reageering ja see vastutulek oli absoluutselt noh, inimesed olid kõrgemal tasemel. Vist häälestatud kohe reageerisid sellele tekstile või noh, kes vähemalt oskas vene keelt. Tavaliselt ütleksin niiviisi, et partneri teksti peab kuulma esmakordselt, nagu kuuleks, mitte Niibisatsioon teksti raamatust pähe õpitud Fotsist. Nendel etendustel meil oligi niiviisi et iga korterid pidid olema selleks valmis vene keeles, missugune lause tuletas ta mõte on täpselt sama või ei ole ja pidid siis ikka oma kasvama eestikeelse teksti või kulid välja mõelnud siis oma venekeelse vastusse siis sellega kohe kiiresti reageerima. Arvo rääkis vene keeles, mulle ütles ühe lause. Mina kogu aeg mõtlesin, ei ma ikka eesti keeles sillaga momentaalselt voi ka vene keeles. Kõik haakus suurepäraselt ja publik hindas esinejate püüet üksmeelselt. Operetitrupp sai näidata vaid üht oma töödest. Igas oli raske valida. Kui me siin rääkisime, kaheksa millega oleks võinud tulla, et võib-olla oleks tulnud parem näiteks oleks tulnud neil ludele see oli nende oma tükk sinna tundsid ja noh, et kuna on, siin on meil natuke hiljem lavastas ka, et võib-olla siis oleks tõepoolest võinud ka sellega tulla Kansiimoni tükk. Või oleks tulnud mõned rääkisid ka sinakas nahkhiir, roos, Marii, kuigi nahk hinnel, endal siin praegu jookseb. Ja seal võivad küllaltki hea etenduse. Aga kes võib-olla on just niisugune nagu, nagu proovida või see ei ole eksperiment, aga lihtsalt võib-olla niisukese tükigatsion uudne inimesi seob rohkem sellepärast et ei ole võrdlust, kuna see on ka liidus praegu. Ausalt öeldes. Nii on ainulaadne tükke, jah, peale filmi seda ei ole kuskil lavastab, nii et ma kuulsin eile töö, siin on väga huvitatud liidu teate, et siin oli olnud Odessast orjanoi oli olnud siin vaatamas seda tükki. No ma veel ei tea, muidugi tava järgi ma usun, täitsa veendunud olen. Võtavad, sest me ei vist eriti kehvalt seda nüüd, et ei näidanud publiku reaktsiooni järele. Meie esimest muljet desaadet lõpetamaks pakume mõningaid üldistavaid, Moskva-poolseid, arvamusi, hinnanguid. Ajakirja Savitskaja muusika peatoimetaja juuri, koores. Valib meie teatri iseloomustamiseks kaks sõna, initsiatiiv, kultuur, initsiatiiv, sest paljude aastate vältel on teater pidevalt energiliselt uuendanud oma repertuaari seitsme kaheksa esietendusega aastas. Kusjuures On oluline, et nende hulgas on palju lavastusi, mida teistes teatrites näha ei saagi. Neid nii-öelda unikaalseid etendusi sõidetakse spetsiaalselt Tallinna vaatama. Kultuur tähendab meile muusikule eelkõige tähelepanelikku hoolikat suhtumist etenduse muusikaliste külge. Estonias avaldub see kultuur osavas väga läbimõeldud harmoonilisest solistide valikus. Igaüks teab oma lavalis muusikalist ülesannet. Ansamblis ühinevad harmooniliselt juba teatriveteranide ja noorte lavajõudude kogemused. Kõik see tervikuna loob hea artistliku ansambli. Ja seekordsed võõrus. Etendused kinnitasid teatri reputatsiooni veelgi. Dirigent Kemal Abdul Lajev. Kõneleja kiidab Estonia repertuaari suurt haaret Katariinast rügemendi tütreni, kevadpäevadest, Tambergi väga tugeva ja huvitava ooperi, Süranoni pakkidest, Tenkaraazinini ja nii edasi. Milline mitmekesisus ja kui avarad võimalused Ljail oma ande arendamiseks avamiseks. Nõukogude Liidu kultuuriministri asetäitja assiiliku harski Vassili koharski kõneleb, et Estonia teatri muusikakultuuri on ikka kõrgeks hinnatud. Nüüd on see veelgi tõusnud. Ka tuntud armastatud solistide pere on täienenud väga huvitavate kunstnikega. Balletitrupile, kes juba mõnda aega paistab silma oma otsiva vaimuga on palju huvitavaid leide. Väga huvitav on repertuaar. Kahju ainult, et kavas ei ole ühtki teost vene muusika klassikast. See on diaatri võlg ja ühtaegu võimalus enda võimete uue suunaliseks parandamiseks. Kasutage juhust lisada, et veel sel aastal peaks Estonia lavale jõudma üks vene ooperi tippteoseid mussarski Boriss koduna.