Me oleme proovinud seda lindistamise teha üsna mitu korda, kuidagiviisi õnnestub. Kas elus kunagi on ka nii kiiret aega olnud, kui praegu on? Ei ole, Mul on ikka olnud eelmistel aastatel ja ja siin isegi noh, nagu nendel aastatel, kui ma noor mees olin ja tavaliselt noorest peast nagu tööd rohkem. Aga nii tohutult palju ei ole mina ajahädas olnud, kui ma praegu olen. Naljakas on see, et noh, et ma olen oma viimastel aastatel hakanud nagu rohkem isegi oma põhitööd tegema, ma ei tea, kas see on võib-olla mingisugune loogiline elu, niisugune etapp, kus hakkad tundma, et vähe oled teinud, oled valesti teinud? Midagi tahaks nagu võib-olla veel ära rääkida, noh, vanus on ka juba selline ka nõndanimetatud niisugust nagu ühiskondlikku tööd on tulnud väga palju juurde. Räägitakse, kas ühiskondlik töö on inimesele vajalik või mitte, eks ole, mina ei ole iialgi tunnistanud niisugust tööd nagu nõndanimetatud ühiskondlik töö, töö peab olema lihtsalt, et miks ma ei salli nime ühiskondlik töö, sest tavalist ühiskondlikud töö alla tulevad töölõik on inimesed harjunud tegema väga halvasti. Fotot saab muutes huvitavat momenti. Muide seda ühiskondlikku tööd mõistetakse tavalist ja niimoodi, et see on töö, mille eest ei saa palka. Ja viimasel ajal on levinud üsna levinud laialt levinud niisugune arusaam, et iga töö eest peab saama tasu. Vaat kuidas suhtuvad sellesse, kas see inimesele mõjub hästi, kui ta tahab, nii et iga tema liigutus makstakse kinni. Jah, põhimõtteliselt mulle see meeldib. Kui see liigutus on väga kasulik, väga vajalik, siis selle liigutuse eest peab inimesele tasuma. Aga asi pole selles, et inimene ei saa põhitöö eest korralikku tasu ja sellepärast ta tahab igasuguse töö eest saada raha. Ka see on õige, see on ka põhiline, võib ollagi, ongi see, et otsitakse lähtsat lisateenistust. Sest kui me tahame iga asja eest raha saada, siis minu arvates nullib ära heategevuse mõiste üldse. See on teine asi. See on teine asi. Jah, nüüd ma läksingi väga järsku väga tõsise teema kallale. Heategevus saab sündida siis, kui ühiskonna terve palle On heatahtliku ilmega. Vilisevas Gilatsevas ja viletsas ühiskonnas on domineerivaks pooleks hilisemine, tigedus, teineteise lükkamine, halb pilk, Terele, mitte vastamine. Ja see selle taustal ei saagi rääkida mingisugusest heategevusest ja peale selle, kui inimese tähendab kõige minimaalsemad elamistingimused on viidud. Kui inimene räägime avameelselt, kui inimesed peavad ajama nõndanimetatud ots-otsaga kokku kui veeretatakse mitte üksi rublad või veeretatakse metallraha sõrmede vahel siis kahtlemata kaob ära pilt teisele inimesele. Aga heategevus, heatahtlikkus algab siis, kui hakkan jälgima oma kaaslast oma tänaval. Naabrit, kes minuga kõrvuti käibki, sõidab minuga trammis, kes elab minuga ühel tänaval. Nii kaua kui seda ei ole, kui minu tähelepanu on suunatud ainult minule endale, kui mu küüned on ainult selleks, et ise mingisugusel moel mäest üles minna või käed selleks, et vee peal ennast hoida, nii kaua ei saa rääkida tegelikult eriti heategevusest. See on väga seotud ühiskondliku, nii ökonoomilise kui ka poliitilise situatsiooniga. Me oleme vähemalt jõudnud nüüd ajajärku, kus me tõepoolest räägime südamelt ära kõik, mida mõtleme. Seavad tuntud viljaka filmirežissöörina. Kas või praegu on tekkinud mingisugused uued mõtted, uued soovid, tahtmist üldse mingisugust teistsugust filmi teha. Mul on mingisugused omad plaanid, millega ma väga ei taha nagu rahva ette tulla. Ma ausalt öeldes ma ei ole nagu veel eriti leidnud nagu teematki, aga põhimõte tahaks midagi väga head rääkida, tahaks rääkida heatahtlikkusest. Ma ei kannata elus inimesi, kes ei ole heatahtlikud minu jaoks inimene, kes ei ole heatahtlik, ei ole, Kaus. Ma pean seda elu põhimõtteliseks küsimuseks number üks heatahtlikkus, siit algab kõik, siit algab eetika, siit algab filosoofia. Siit algab meie käitumine kõik. Ja no vot tahaks ühesõnaga midagi rääkida. Väga head. Ilma sentimentaalse ilustamata. Aga noh, eks seda elu näitab Kuidas sünnib heatahtlik inimene, kust tuleb kuri inimene, kust tuleb hea inimene? Seda on väga harva, kui inimene on bioloogiliselt lihtsalt hulluks või, või, või tigedaks kokku pandud või teine on väga ülihea inimesena maailma sündinud. Aga siiski meie ühiskond kujundab, et midagi ei ole teha. Totalitaarne riik, me teame, ei ole mitte ise hirmus, vaid hirmus on see, et ta Ta ta sünnitab. Elajaid sünnitab kiskjaid ja see on kõige jubedam. Me elasime ühiskonnas, mis me räägime, see on täiesti aus. Me elasime sellises ühiskonnas, kus kõrvuti kõrvuti eksisteerisid õnn ja ja, ja tapmine jääb neid mõlemaid pidi kokku viima. Need olid igas inimeses. Õnn. Jerm tähendab konutama terroriga. Vaata nüüd ennast, kuidas sina oled säilitanud humanistliku joonendus? Ei tea, kui palju minagi seda olen säilitanud. Ka mina olen nii mõnigi kord tabanud ennast teolt, mis nagu ei kuulu kokku ka põhimõtetega, mida ma oleks, mida ma olen nagu ilus omaks võtnud. Me oleme kõik rikutud ühel või teisel viisil, üks rohkem ja teine, teine, teine vähem, kuid vähemalt minu kasvulava oli väga terve. Ma olen sündinud nendel aastatel. Ma nägin Eesti aega 16 17 aastat ja see oli küllaltki pikaaegsel noore inimese kujunemise aeg. Ja seal see ümbrus andis mulle juba mingisuguse elu nägemise ja maailma maailmale lähenemise nurga. Noh, lapsepõlv jääb kõige teravamalt meelde ja see vist on surnud uni inimese meeles, meenutab natukene oma lapsepõlve mis kujundus. Lapsepõlv oli mul väga ilus. Kuigi ma ei ütleks ta meil kerge oli meie perekonnast, ma sain lapsepõlvest kaasa eelkõige töö maitse. Ma sain täpsuse. Ma teadsin, mis tähendab kell juba noorest peast, minu isa oli töömees väga lugupeetud töömeest, ta oli kõrgeklassiline valaja. Jaa, jaa, tähendab mehaanikamees ta töötas Sillamäel pikka aega ja Kohtla nõmmel. Ühesõnaga terve see Kirde-Eesti oli minu lapsepõlve maa. Seal imeilus koht, Sillamäe ema oli mul kooliõpetaja, jäi peale minu sündi, jäi ta koduseks, hakkas mind kasvatama. Tähendab, ema oli jõhvis, jõhvis olid ka minu esimest koolipõlveaastad. Ja ta noh, see ühelt poolt niisugune hea töö tundmine töösse suhtumine isa näol, ema poolt ka meil mingisugune niisugune humanitaarne maailmale lähenemine, ema valdas väga hästi keeli ja oskas luuletusi lugeda. Gobeli Elsa, tema neiupõlve nimi oli kopeldaali. Toilas sündis emaga, mina sündisin Toilas. Ema mängis tol ajal ka seal Siimanni rahvamajas ja Elsa olevat väga hästi mänginud, ma isegi kujutan ette, kui ma kõrvalt vaatasin, juba olles ise teatriinstituudi lõpetanud, vaatasin, on ema kõrvalt. Mõtlesin tõesti sellest daamist oleks võib-olla tulnud, aga huvitav näitleja. Nii et noh, selles suhtes ei olnud minu perekond ka nagu ühepalgeline, vaid ta oli, ta oli mitmetahuline ja ja noh, ei puudunud meil ka mured, ema oli väga paljulapselisest perekonnast, tal oli neli venda, ise olite viies, ühesõnaga meil ei olnud ka noh, niisugust ütleme, mingisugust erilist jõukust, aga ja sellepärast ma tahangi toonitada, et ma nagu nägin töö hinda. Ma nägin, kui palju visa tegi tööd, kui hästi te teed, kui hästi temast räägitakse töömehest, aga see kõik hakkab, hakkab kuidagi külge ja sellepärast ma isegi mäletan oma esimest last Belaks võrdlemisi hästi õppima. Ja vahepeal võib-olla olid aastad, kus keskkoolis nonüümst kasvu aastateks lastaks nagu ennast lõdvaks ja seal nii mõnigi kaks vilksas sisse, aga põhiliselt ma olen ikka niimoodi nelja-viiemees nagu olnud miteerid pailaps ka, et ma ei tahaks öelda, et ma nüüd oleksin Biguritest eemale jäänud, aga aga noh, kõik see ikka tuli, ütleme nii, sõbra, minu ema ja isa poolt. Ja mis mind kujundas muidugi, et Me elasime imeilusas kohas, ma räägin veelkord Sillamäest. Mul on mõningad fotode järel sõja ajal me saime. Võrdlemisi palju kannatab, meie asjad jäid sinna, meie mööbel jäi mis sai kaasa haarata mõningate raamatute albumid. Need on meil sellest ajast järel, aga see oli imeilus koht, et see oli nagu Eestis, Šveitsi Ta algas sinimägedest peale, läks kuni Sillamäe liivalaomäed kus ma talvel suusatasime. Imeilus jõgi mere ja meie maja vahel veel, kuna maja oli omakorda 150 meetrit meres, selle vahepeal oli veel jõgi, ma ütlen, noh, see, need on see imedemaa, mis omaette kujundas ka juba lapse, mingisugust niisugust noh ilumeelt või kui seda oskab, oskad ütelda. Sellepärast ongi, mina ei ole roheliste liikumise liige, aga ma hullemat rohelist ei saagi olla, kui mina. Ma, ma nutsin kuma Sillamäel käisin viimane kord ja nägin, et mu koolimaja uuesed algkool kus oli isegi niisugune kool, kus ühes klassiruumis oli kaks klassi ka niisuguses koolis olen mina käinud. Aga see kahandanud selle kooli väärtustest, seal olid suurepärased õpetajad, direktor, kraavik ja minu klassi vaata Elsa ploom, kadunuke, kes suri tänavu aasta alles, aga need olid tõelised õpetajad, maa sool. Sõna otseses mõttes ja ma tõesti nutsin selle koha peal, kui ma nägin buldooserite koolise maja värskelt maadelt maha pühitud, sinna võetakse Sillamäel jälle mingisugune plokikaant. Ja kui ma näen, mis on tehtud üldsegi Kirde-Eestiga, siis see noh ma olen nüüd kaugel sellest võimetut viha üles näidata ja väriseda, sest olles ka Virumaa Fondi juhatuse liige, ma püüan igatipidi kaasa aidata, et see rajoon saaks oma elujõu tagasi. Aga siin peaks ma ei tea, kas eestlaste terve Eestimaa suhtumine Kirde-Eestisse muud tuumasest praegu vaadataks seda nagu noh mitte Eestimaa peale, see, see on nagu nagu nagu Narva-tagune või see on. No mis me siin häbenema seda vaataks nagu Venemaa osana juba mingisuguse oblasti, kuhu nagu ei sobi tööle minna kuhu on raske õpetajaid leida ja kuhu on raske arste leida. Tegelikult pean seda tunnistama, et olles sealt pärit ja ma käin iga aasta jooksul eriti suvel, käin juua tihti seal mu ema, isa ja mu esivanemad hauad Toilas käin neid korrastamas, siis ma astun oma sõprade-tuttavate juurest ka läbi. Ma pean ütlema, et tõelist eestlast tähendab nii hingesuuruse ja vapruse suhtes kohtad sa Kirde-Eestis praegu kui vähe Need inimesed räägivad ja kui palju nad siiski teevad, kui palju nad on kannatanud. Seda ütlevad muide need kõik, kes on sealkandis elanud ja töötanud, et seal räägitakse vähe ja tehakse rohkem täpselt sealt võiks seda nii mõnedki teised piirkonnad õppida, võib-olla isegi kaasa arvatud. Tallinn on väga õige. Aga läheme nüüd hetkeks ka filmimaailma. Millal sa esimest korda kinos käisid? Esimest korda ma käisin kinos. Ma ütlen kohe maalin. Ma olin seitsmeaastane jõhvis meie majas, ma olin kooli tänaval, see oli kohe Jõhvi algkooli lähedal, see maja Jõhvi algkool oli vast valmis saanud, see on praegu jõhvi linnas pioneeride paleeks tehtud. Valge ilus niisugune kivihoone. Ta oli väga mugav, ei olnud suur kolakas maja, väga mugav ja hästi ehitatud maja. Selles tänavas elasime meie majas oli kaks sõjaväelast, kuna jõhvis oli ka sõjaväeüksus Jõhvi linna mõisas major Bauman ja kapten Wilberg ja nende nendel oli ükskord sõduritele ette nähtud, et etendus, kus kikijadofon esimeses maailmasõjas seda mäletan, tikke Dow ja nad olid maailmas, siis võeti kaljuga kaasa, kuna seal siis ma sain ilma piletita sinna sisse. No see oli minu esimene suur elamus. Aga ega ta sinna jäigi, ega ta mulle mingisugust erilist muljet, et nüüd ma kukuksin rääkima, et kohe nagu kino nägin, neurovskina ta tegema seda ei olnud. Ja teinekord ma mäletan, teinekord oli see kinovaatamine natuke traagilisem. Ema saatis mu ükskord venna juurde Tallinnasse, kes oli lõpetanud Tartu Ülikooli. Ta kahjuks peale ülikooli lõpetamist, kaks aastat hiljem suri. Ta elas Väike-Ameerika tänavas, oli värskelt abiellunud ja tema lubas siis oma noorema venna, meie vahet oli üle 15 aasta. Tema lubas oma noorema venna ära koolitada, mind ellu saata. Ühesõnaga see pidi siis nagu tema õlgadele jääma, seda ta oleks tahtnud teha. Nimed ja siis oli, esimene visiit oli mul venna juurde ja mind võeti ka kinno kaasa. Sellest filmist ma ei mäleta midagi pääst, et me käisime. See oli Harju tänava kinos pisikene, väike kino. Minul oli nii suur pissihäda, et mina lasin püksi ja siis viidi mind kempsu. Ja tagasi tulles enam ma ei suutnud ennast nagu kokku võtta, sest tuli peale, et ma kuidagi nii nii ebaväärikalt nüüd käitusin niisugusel kultuursel aja veetmisele ja ja see, ma mäletan õhtul mind, siis lohutas vend ja vennanaine veel tükk aega, et ei ole ta midagi. Teinekord lähme ja ja siis läheb asi paremini. Aga nii et midagi niisugust, et ma kinoga seoses oleks minu tulevik muutunud kas perspektiivikamaks või midagi niisugust ei olnud isegi ma pean ütlema, et isegi mitte teatriga. Aga pisik oli kindlasti võib olla sees. Sellepärast, et, et noh, nagu ma ütlesin, et mu ema oli teatrihuviline ja niisugune kunstihuviline ja ega meie suguvõsast see asi ka kaugele ei ole, seepärast et minu ema ema, tädipoeg Kaarli Aluoja oli ju omal ajal Tartu teatri peanäitejuht siis olid fotodest mängisid Estonias fotod ka minu sugulased ühesõnaga suguvõsasse pisiku ringi rännanud. Ja ta mul hiljem välja jäi. Palju hiljem, noh see on juba teine küsimus, miks ta mulle kohe alvama ei hakanud mu saatusel kaasa rääkima ja huvitav oli, see filmiga ei olnud midagi, ma ta ilmsesti tuli tuli näitemängu tegemise himu tuli peale juba siis, kui ma olin täismees maju lõpetades Rakvere keskkooli. Me läksime koos siin mitme mehega, läksime. Tolleaegse noh, Polütehnilise Instituudi Tipi sisseastumiseksamitele mu klassivendi läkskeemikuteks. Ja, ja arhitekt, eks kalju Valdre, mu pinginaaber, kes tegi Tartu Ülikooli raamatukogu. Ja mina läksin skeemia mäeteaduskonda, kuna noh, ega isa ka vaatleja meelega ta oli tehnikamees, vaatas hea meelega selle peale, et poiss läheb seda teed. Aga ma muidugi mul oli rohkem niisugune omakasu on, keemiamäeteaduskonnas oli stipendium suurem ja mind nagu seega noh selle raha suurus ka suunas elukutse valikul, antud momendil sain sisse, õppisin seal paar aastat, aga sel ajal avati Tallinnas teatriinstituut, et see oli säde tänaval endise praegune, õigemini pühavaimu tänaval, teisel korrusel oli seal kolm, neli ruumikest. Seal hakati tegema siis tõesti esimesi teatriõpetamise tunde. Ja vaat siis ma ei tea, mis minule sisse lõi. Kui ma seda lugesin ja kui ma sellest kuulda sain, enam rahu ei saanud. Ma ei saanud, ei kodus olla, tähendab, noh, ma olin siin onu pere juures kostil. Ja ma ei saanud hingata, ma ei saanud enam loengutel käia ja, ja tänaval käisin nagu kuutõbine. Ja asi lõppes sellega, et ma läksin teatriinstituuti ütlesin niimoodi, et. Kuigi eksamid olid juba olnud see oli juba seal, oli ohja, eksamid olid juba kusagil augustis või mis nad olid, mina läksin sinna oktoobris-novembris peaaegu pool aastat hiljem mets, aga nad ütlesid, et meil oleks hirmsasti mehi küll vaja, meesterahvaid anti mulle luuletus siis jutustus punasoo mari ja öeldi, et vaadake mõne etüüdi ka, ma ei teadnud, mis etüüd on, aga ma ei julgenud küsida ka. Ma ütlesin, et küllap ta ikka töö käigus nagu välja tuleb, et mis asi see on? Õppisin need asjad pähe ja siis läksin eksamile Se toimust Draamateatri üleval proovisaalis. Mind kuulasid siis üle Põldroos, Rebane, Põlla ja Felix Moor. Aluoja Kaarli olu oli ka tol ajal seal, aga temal läks ära vahetusest söömu kaugelt sugulane, et tema ei taha nagu siis istuda seal. Ja mind võeti kohe suure hurraaga vastu pärast veel meist tuia küsiti, kuidas siis kõik on ja kuidas elu läheb, kas Tallinna poiss ja mis te teete ja ja siis ma hakkasingi, näed valega pihta, ma kõik, ma rääkisin ära, kust ma olen ja kes mu vanemad on, ja ka seda, et ma teises koolis õpin, seda ma ei julgenud julgenud ütelda. Ja vaat missugune inimene on, ma julgenud katkestage sidemeid selle polütehnilise instituudi käia, siis ma vana hull õppisin mitu kuud kahes koolis, Slikerdasin kuidagi niimoodi ühest loengult jooksin teise. Kuni ükskord kõrgema matemaatika eksamil, professor, rumal võtab mult pileti, küsib, mis number ütleb, et pange siia minu ette, panin pileti sinna ette natuke naljaka näoga, vaatab mulle otsa ja siis küsib vaikselt. Kui kaua te kavatsete kahes koolis nüüd korraga õppida? No see oli hirmsaks löögiks mulle, et kust nüüd see on välja tulnud, aga see oli Põldroosi kaudu. Põldroos olevat öelnud, et näed, noh, et tulin, huvitav poiss, ei tea. Et veel aluoja sugulane, aga et noh, et võib-olla meil kuidagi oli jutt tulnud uutele uute õpilaste peale, minu nimi siis vilksatas sealt läbi ja aga kuna humal oli meie kõrgema matemaatikaõpetaja Ühesõnaga, asi lõppes sellega, et ma ei küsi teed, et ma noh, paneb neli miinuse ära. Ja ütleb ainult nüüd teeme niimoodi, et otsustage, kas te õpite ühes siin või seal, et ei ole ju mõtet niimoodi ennast jagada. Tänasin teda väga ja järgmisel päeval võtsin oma asjad välja, ühesõnaga mitte nüüd, järgmisel päeval veel selle nädala jooksul võtsin oma oma dokumendid. Kopli kaadrite osakonnast välja kaadrite osakonna juhataja oli veel Albert laos hilisem kultuuriminister rakkudes elu ongi keeruline, pärast ma sain selle mehe kokku jälle, kui tegin, tegin juba teatrite kino, siis ta oli juba kultuuriminister, seal ta oli kaadrite osakonna juhata. Nonii. Ja siis praegu siiamaani, mul on alles veel õpilaspilet, tegelikult õpilaskaar seal oli niisugune, kolme kolmest lehest koosnes jäämad, punane matrikkel ja mul oli väga liigutav, kui praegune tehnikaülikool oma juubelit tähistas siin paar aastat tagasi, see oli ka mulle kutse. Kuigi ma ei ole lõpetanud, aga noh, ma olen ka TPI meeskoori vilistlane ja ma saan iga aastaga ka koori kokkutuleku kutsed ja noh, oli väga meeldiv, et mind siis kutsuti ka ka juubelile, kui mingisugune. No osakenega sellest instituudist need näed pagan teab, kui palju need edasi-tagasi rändamised on kasu toonud. Ja kindlasti nad on toonud, ega, ega ega see, et ma õppisin ka, ütleme niisugust tugevat reaal haru ja, ja nagu matemaatika, füüsika, keemia, mis, mis arendab oma Modiga ratsionaalset mõtlemist. Ega see mulle kahjuks ei ole ju tulnud, kuid ega ühest koolist teise rändamine muidugi kõige ideaalsem ei ole. Aga see kahes koolis käimine. Mis sa ise arvad, millest see tingitud oli ka see oli ettevaatlikkus ei tea, kumbas koolis jahenema. Tavaliselt oli küll, kuigi ma tundsin peale selle eksam, sisseastumiseksamid, kui ma läksin teatriinstituudi, ma tundsin, et mul läks võrdlemisi hästi ja inimene tunnetab kohe, kuidas sinusse suhtutakse ja kui ma nägin naeratavaid nägusid seal Oscar Põlla eriti tema võttiski mind oma õpilaseks, pean sellest mehest ohutut lugu, kadunud, oskaks Põllast. Üldistatud ettevaatlik inimene. Ikka ikka olen ka, olen ka jah. Ega ma nii väga niisugune moodi tunnustuse kohta väga hüpata ei taha. Ja ma ei tahtnud nagu seda silda ka nii ära ära põletada. Mõtlesin, et võib-olla ma veel. No ühesõnaga, ma tahtsin iseennast kontrollimata, huvitav situatsioon, ei oskagi nagu ära seletada, ma mõtlesin ise, et võib-olla ma mõtlen veel ringi, kuigi ma teadsin, et ma enam ei otsusta teistmoodi, aga siiski andsin endale veel taga nemisema. Aga kui see nüüd niimoodi kriitiliselt proovid ennast vaadata, missugused iseloomujooned tõstaks esile, mis sul nii valdavad, on sinus kui inimeses. Olukordi situatsioone ma oskab võrdlemisi hästi analüüsida. Ja siin On see niisugune noh, minu omadus tulnud mulle elus kasuks ma ei lähe nii-öelda mingisuguse hooga Palja emotsiooniga asjale kallane, kuigi küllaltki emotsionaalne inimene, vaat see on oma jälle teema, mida võib öelda, et kui inimene on emotsionaalne, see tähendab veel Ethan organiseerima või ta on, ta on väga impulsiivne ja ei tea pahatihti, mis teeb. Ei, kaugeltki mitte. Ja siin ma ütlengi, et mul on küllaltki palju ratsionaalset mõtlemist ka elus. Ja ma nagu ennem püüan selgusele jõuda mis nüüd toimub, mis toimumas on. Ühesõnaga, selles suhtes ma, ma ei ole arglikult ettevaatlik, kuid ma siiski kaalutlen. Igal juhul sa ennast naljalt üle ei hinda. Ei seda ei kunagi mitte, siin on minule elus kahjustunud just see, et ma. Ma ei ütleks seda, et mul mul ei ole mingisugust kompleksi ja seda veel enam. Ma nüüd mingisuguse alaväärsus kompleksi all kannataksid. Kuid seda ma pean tunnistama ja seda teavad ka mu kolleegid, ma olen kole kriitiline enda suhtes ja ma, ma, kui on halvasti, siis ma, ega ma seda tagasi ei aja. Ja mul on seda. Ja kui hakkab halvasti vaid mingi asi, mul läheb halvasti, siis ma annan endale kohe seda tähendab aru, selles. Üldiselt, kui seal mingi töö ette võtad kas sa siis püüad seda niimoodi kavandada selle, no peaaegu kindla peale peaksid valmis saama. Nojah, riskid sega, ei, riskin ikka riskin, olen ikka väga palju riskinud. Sest seda mu töödki näidanud, nad ei ole nii, nii väga ära. Täpselt matemaatiliste kuivalt ära planeeritud. Kuigi, kuigi. Teemade ring, mida ma olen, ma olen, ma olen nii kujutanud. Annab võimaluse olla võib olla küllaltki kuiv isegi mõningal määral, sest need filmid, mida ma olen teinud, kujutavad konkreetseid tähendab ajajärke Meie elus. Aga üks asi on see, et, et kuna siin on velg võib-olla noh, kui. Lähemalt võib-olla ennast tutvustada siis. Niisugusele nagu kaks perioodi ratsionaalsele analüüsile järgneb teatud etapp, kus ma terve selle töö või ettevõtmise isegi väga vabalt emotsionaalselt nagu läbi töötanud, läbi elanud, see on mu kõige kõige lõbusam periood hiljem kahjuks on tulnud tagasi tulla jälle esimese etapi juurde, kuigi kuigi mulle meeldiks jääda, tähendab selle emotsionaalse külje peale pikemaks ajaks ja võib-olla isegi põhiliselt näitlejana, ma töötan norsi võrdlemise emotsionaalselt läbi ja ja ma nagu ei karda, ma pean seda õigeks, noh, enda jaoks ma olen niimoodi kokku seotud, ma olen looduse poolt juba selline natuur, kes kelle. No ma olen näiteks ei, ei, ei salli, kui inimest liigitatakse Ambloade järgi, ütlesin, cum koomiks, Jon traagik, see on, see on niisugune melodramaatiline inimene. See on niivõrd võõras minu jaoks. See on niisugune kõige halvem iseloomustused, mis saab kunstniku jaoks olla, minu jaoks. Peab olema see sektor, mida valdab näitleja, peab olema määratud lai, 180 kraadi, tähendab see annab mängule. Ja Ilunaer seguneb nutuga ja traagika. Sa oled teinud filme väga keerukatest ajalooperioodidest aga see tegemise aeg on olnud keeruline ja, ja ma kujutan ette, et teatud raamistik, mis tol ajal kehtis See võib olla sinu kuigi kavatsusi lasknud realiseerida. Kas sa praegu teeksid neis filmides midagi teistmoodi? Noh, ikka igat teost, mitte üksi ka ütleme neid, mis nüüd konkreetselt konkreetselt aega ja, ja aastaid, puudutab igat tööd, nagu võib-olla tahaks veel pärast teistmoodi teha. Kuigi see on lootusetu ettevõtmine ja ma olen niivõrd targaks saanud, et Nende asjade juurde, mida sa oled teinud, ei tasu kunagi enam pöörduda selle mõttega, et nad teeksid midagi teistmoodi, siis ta on tehtud sellisena ja sellisena ta ka jääb. Ma ei räägi seda, et, et lood ja laulud, mida mina olen nagu ära teinud nende aastate jooksul, et nad neid oleks võinud teha palju palju julgemalt ja, ja vaatenurk oleks võinud olla võib-olla palju niisugune avameelsem. Aga midagi ei ole teha. Aitas sellestki, et kaks minu filmi hullumeelsus, mille ma filmisin 1968. aastal tuli ekraanile 1987. ja jäljed mille ma tegin 1964. aastal lasti riiuli pealt välja 1988. aastal möödunud aastal rehabiliteeriti jäljed, jäljed olid mul kogu aeg kinni. Ma vaatasin seda filmi veel isegi isegi Itaalias, ta oli mulle kaasa lubatud ka hullumeelsus oli kaasa lubatud, kui ma Itaalias käisin oma seitsme filmiga, nende hulgas olid ka jäljed ja hullumeelsus. Seal oli ka Nipernaadi jaa, jaa. Aga ja ma vaatasin, jälgisid siis ma isegi imestasin, et, et noh ei juhtunud midagi hullemat seepärast, et tõesti see, mismoodi on kujutatud kui lollakanon kujutatud täitevkomitee esimees, kui ta suurepäraselt mängis sats, kui idiootlik on, on miilits keda väga toredasti mängis tõesti Rudolf Nuude ja kus on esimest korda näidatud Siberisse saatmine inimeste metsavendade väljameelitamine, valega, nende kinnipanemine ja nende nende asumisele saatmine, siis see oli jah, noh, ma saan nüüd aru, muidugi selline film pandi kolinal riiuli peale. Aga vaatamata sellele, eks kõik, neid asju oleks võinud ju teistmoodi teha, aga on ka mul halbu filmi, millest ma ei tahagi rääkida ja nagu ei tahakski enda omaks võtta. Nendel on igalühel on omad põhjused. Keegi halvasti muidugi ei ole kunagi tahtnud midagi teha. Siin on valitud juhtivale tööle ja on valitud rahvasaadikuks nüüd juba korduvalt. Mis on rohkem meeldib, kas olla juhtival tööl, vra saadik? Rahvasaadik on, on huvitavam olla kuigi tohutult raskem. Mis juhtival tööl, nii et mina olen olnud, ma ei ole midagi, ma olin kinoliidu esimene sekretär. Kuigi ma olin pikka aega ja, ja ülekohtuselt pikka aega mul hakkas, hakkas ju. Endalgi kõhe tunne, aga, aga selle kohale keegi ei olnud, mind ei pandudega määratud, võid, mu omad inimesed mind valisid. Ja ma pean nagu noh enda õigustamiseks aga tahaks ikka välja öelda seda, et ka viimasel kongressil mis toimus siin Neli aastat tagasi valiti mind uuesti ja siis ma lasin ennast valida ja siis paar kuud hiljem ma lahkusin, nii et tegin ka niisuguse niisuguse žesti, kuid minule see oli, oli, oli meeldiv, et minu kolleegid tähendab, usaldasid mind ja ja nagu mind sellele kohale veel tagasi valisid. Aga muidugi rahvasaadiku ülesanded on palju huvitavamad ja nüüd ma nagu alles hakkame aru saama, mida see töö tähendab. Kuigi ma ei ole tõesti õige inimene sellel kohal. Ja minusuguseid on seal rohkemgi, sihukest me oleme nagu ühiskondlike organisatsioonide poolt sinna sinna valitud. Esiteks on ta, ei ole ta mitte see rahvasaadiku tegevus, mis siin aastat 10 või viis tagasi tehti, kus lihtsalt pandisinud kohale käisid kakskolm korda kohtust, valijatega, muretsesid nendele mõneklaseti poti, palun vabandust või, või või sait kellelegi telefoni sisse, heal juhul said mõnele kuidagi korteri elamise nurgakese muretseda ja see oli sellega olid sina siis oma saadikutöö kuhjaga ära teinud inimestele head teinud sallid seisnud nende eest. Kujutage ette ainult selleks, et et et mingisugused olustikulisi asju muretseda. Et tõesti paar toru muretseda kusagile majavalitsusele. Sellepärast sulle juba plaksti. Muidugi, elu on juba läinud niivõrd kaugele ja saadikukohustused ülesanded hoopis teist, ma ei hakka seda rääkima, seda kõik oma silmaga näinud, mida tõelised saadikud meil. Need, kes istuvad praegu Moskvas, teevad tõsist tööd, ma räägin siin eelkõige meie suurepärastest naistest Marju Lauristin, Klara Allikust. Inimesed, teised siin Gräzin, Käbin, juristid. Niisugused mehed nagu Bronstent majandusmehed, et võivad teha praegusel ajal tõesti imet ja nad teevadki oma tööga. Nii et praegu on on rahvasaadik tõeline poliitik, tõeline riigitegelane. Ja, ja tähendab see vastutus ja omamoodi ka risk, mida sa enda peale võtad, see on, see on, see on tore, sest see, see, see on tõeline vastutus praegu, kui ühe seaduse kallal tööd teha või või mõne kirja koostada. Ta, see on, see on väga tõsine töö, saad aru, mida tähendab lause, mida tähendab sõna, mis moodi nad peavad kõlama, millises järjekorras neid välja öelda. Mismoodi saad oma oma sihte ja eesmärke taotlema, millise käike sa pead ette arvestama? Kõik see on, see on see on niivõrd niivõrd niivõrd tõsine ja, ja seda peab ainult tegema väga puhta südametunnistusega, suure vastutustundega. Et siin ma, jah, olen küll. Omavahel nagu ka oma kolleegidele rahvasaadikutele ütelnud, et et kui palju nüüd minusugusest mehikest tõesti seal kasu on. Aga mind on lohutatud ka mu kõige ägedamat vianis toredamat. Sõbrad, seal viimane kord võiksin ka Ülo Vooglaiu ja nugisega siis nad just ütlesid mulle väga toreda komplimendid sinusugusest sellist on seal puudu, sellepärast et väga tähtis on ka nii-öelda telgitagune töö. Põrandaalune töö. Meie seal, kui me eelmine kord olime, olime istungjärgul, siis kinoliidus kolmel korral kutsusime kokku erinevate vabariikide juhid, erinevad vabariikide niisugused noh. Sinna sai kaasa võetud, seal olid ka teised minu kolleegid Gruusiast Armeeniast, teistest vabariikidest. Samal ajal oli minul kaelas suur papp, Meie imeprogramme ja niimoodi kohvilaua taga niisuguses väga intiimses jutuajamises sai rääkida väga palju seda, mida sa kunagi ei kongressi saalis ei käi isegi seal koridorides ära ei räägi, nii et k sellist. Nikita Hruštšov omal ajal liigitas inimest kahte klassi, ühed, kes sõidavad laadale ja teised, kes sõidavad Adolf koju. Sinna kuulub nüüd teise klassi hulka. Kas sa vahel kujutad ennast istuma tagurpidi vankris ja, ja vaata, et sa teed seda keerulisse käänus, teed, mida mööda sõidetud, mis tunded sul siis tekivad? Ei tea, kas see on õnn või õnnetus, aga siiamaani ma olen ikka sättinud ennast näoga sinnapoole, kust tee tuleb. Ja kui palju siin on sisemist vajadust olnud. Ja kui palju siin on lihtsalt arutu julgust või nahaalsust olnud, seda ma ei tea. Aga mulle praegu tundub veel, et küll tahaks ikka veel maksimaalselt, nii ka kui silm seletab. Ja nii kaua, kui veel silm vastutulevast tuulest niiskeks ei lähe, kui ma oskan veel perspektiivi vaadata lähenevaid objekte, hinnata, ka kiirust hinnata, kui kiiresti maa edasi sõidan, niikaua tahaks veel olla näoga tuleviku poole. Sest. Seljaga. Saabuva poole jõuame meil küll olla. Aga ma usun, et küll aeg ja ja looduselu ise ehk teeb inimese. Ma räägin ka endast nii arukaks, et ma õigel ajal keeran koos oma kompsudega. Sõidusuunale selga ja hakkan siis ka lahkuvat maastikud vaadata. Ei taha sellepärast istuda. Seljaga tulevik vet tagasi vaataja minna on kurb ja. Nutu uimuma tuleb peale.