Ei tea või ikkagi on naljakas, noh, mis ma parata saan, kui mu reaktsioon on selline, ma ei häbene seda. Kas te olete tundnud kunagi ennast kuskil seltskonnas ebamugavalt, sellepärast et te olete näitleja? Joon. Teda võib tabada isegi näiteks Kuku klubis, võib-olla viimasel ajal nii väga, mitte, aga paljud need spontaansed kunstnikud ei näita välja need kõik kultuursed inimesed, aga näitlejat ei peeta nagu võrdväärseks kõigi teiste kunstnikega, kes sõltuvad väga palju iseendast ja ja kes saavad oma aiapitšetti väga oma isiklikele tahetele ja tujudele. Inspiratsioon endile vastavalt paika pannud vana süüdistused, kuidas teil tuleb inspiratsioon seitse õhtul alati jõe kord ja kuidas teha? Unigahendas? Kartaago langemine esitavad Eero Spriit, Andrus Vaarik. Ma palun siia järgmise üliõpilase. Mulle niisugust küsimust neil ei olegi, mamma, mamma, mamma, näidakesi. No ei tea mis see siis on? Suurepärane küsimus, Kartaago langemine. Ma kuulen tööd. Mis teiega lahti noor tugev inimene, mis te Tõnni? Kas kodus on midagi lahti? Juhtus midagi halba või on keegi surnud? Ai, ai, ai, ai, ai, tunnen kaasa. Mõlemat korraga. No aga mina, mina ei saa. Milles siis asi? Kartaago? Kuidas teda hääldataksegi? Mäeldagi hääldagi, nagu teile meeldib, ainult et mis teid siis ikkagi niimoodi kurvastab? Kas sedasama kar, Kartaago langemine või? No oi, oi, oi, oi, oi noormees, noormees ei saa ju kuigi nii südamesse võtta. Mul läks siis äkki. Ajaloo jooksul on olnud palju katastroof või võtame kas või näiteks Sürakuusa langemist. Ei, ega, ega, ega seda ei olegi tarvis enam üle elada, sellega on juba kõik teema, ütelge lohutuseks Kartaago ajaloo helgematele päevadele, mis olid teatavasti seotud Puunia sõdadega. Meenutagem näiteks kanna-i lahingust ja miks mitte meenutada ja tõepoolest, eks ole. See oli üks anni poli hiilgavamaid võite. Tõsija teise Puunia sõja tagajärjel pidi Kartaago loobuma kõigist oma hispaania val puhast. Leiba polegi ka. Tugev nii maismaal kui Vahemerel, ehkki pärast Kartaago langemissõjas Numiidjamas süüdide kuninga massinissa imekauni mass, mis aga näete, teil tuligi meelde sellesama massin isaga ja miskit parata. Sa võid oma põlise vaenlasega 107. maleaastal algaski siis Kartaago piiramine. Seitsmendad ja täiesti täiesti õige Puubli uus Cornelius Scipio Amelia alus aafrika ause noorema juhtimisel. Kuulge, mina ei saa teile edasi rääkida, keelata seda väga valuliselt. No ühesõnaga ühesõnaga linn purustati. Osa Kartaagos müüdi Numi dialastele L1 lapsed. Aga osa jäi rooma Aafrika provintsiks, vot nii see paraku olime. Oi, oi oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi. Selle siira kaasaelamise eest ma panen teile. Pealegi viie. Ehk suudab see hinnet pisutki korvata teie suurt kurbust ja kaotust? Mis on näitleja Andrus Vaariku le raskem, kas laval südamest nutta või kaasakiskuvalt naerda? Nutan raskem, miks? Need on vist mingid eraldi professionaalsed tehnilised oskused, kuidas näitleja nutab, mina, ma ei ole nagunii väga selles mõttes siis läbi elamisnäitlejad et ma suudaks ennast viia nii situatsioon sisse elada, et mu silme eest nii mustaks, et ma tõesti nutta suudaks. Muidugi ma kadestan näitlejat, näiteks meil teadvus, Villu Kangur, Rein Ojameestest, rääkimata paljudest naistest, kui vaja on, nad võivad pisara välja pigistada küll. Selleks on eraldi tehnilised nipid. Ma olen väga kaua ühte punkti vaatama või siis silmadele leidma mingi asendi. Pisaranäärme hakkab tööle küll, aga see võtab aega. Mul ei seda professionaalselt. Oskust mujale naerda on lihtsam seal diafragma tööle panna, seda oskan paremini. Mul on siin 1924. aastal ilmunud ajakiri agu milles on lugu, kus keegi naerab. Näete, siin all, olge kena, lugege sett. Kuis keegi naerab? Kus naerdakse kõige rohkem. Mõned ajad tagasi käsib. Kas seda küsimust? Üks Pariisi ajaleht jõudis naeru suhtes järgmisele arvamisele. Naerurohkuse poolest seisab eesotsas Brüssel, kuna lõppu tippu Madriid seatakse kenadesse poolest, aga omab esikoha Pariis. Vanal ajal leidus seal isegi niinimetatud naevu õpetajaid, kes mitte üksi naevus õpetuste jaganud vaid ka tõendasid, et hirnov lõkkitamis laadiline naer haavava olevat. Naerurohkuse esikohastaga loobuvad Pariisist hammaste pärast. Prantslane inetute hammastega ei armasta palju naerda. Tantslasele sõbralik, aga mõttetu. Sama käib ka austerlase kohta. Tema laeval värske väljendab kaastundmust iseäranis vaimustav. On viinlanna vaimurikas naer tillukeste lumivalgete hammastega. Hoopis teine olla inglane täna aeg on lühike, kuiv, kare, inglise aristokraatia, naera pea kunagi. Brüssel on selle vastu, naerab võimatu. Palju ja valjult, iseäranis daamid on kuulsad oma kõrgemaist hoones naeruga. Kõige loomulikumalt puhtamalt ja värskemalt naeravad ameeriklased nende naeru võltsimatu ning selle pärast kaasakiskuv. No eestlaste kohta statistikat ilmselt ei ole peetud, aga teie, Andrus, olete palju esinenud meelejahutaja sulete kaasteinud komöödialavastustes, kuidas eestlane naerab? Eestlane ei ole väga hea laevia, ta on üldse nagu pika loomuga ja pika ümberlülitamise võimega tähendab pikalt ette valmistama, üldiselt ta ennast vabalt tunneks, ta võtaks vahetult seda vastu, mis ta näeb. Kas eestlasele on ilus näär? Kuidas, kuidas kellegil? Kas teie olete oma loomult ka rõõmus inimene ja üldiselt vist küll. Teid on kerge naerma panna. Ja mind on suhteliselt kerge näoga kanne. Millal te viimati südamest naersid? Viimati südamest ma naersin. Me tegime, noorsooteatas nüüd Roshidki tangot, ma ei ole nii palju naernud kui partneri vaadates. Kõik see proovitääk, see materjal on nii paljutõotav. Jaa, jaa. Nende fantaasia töötas kõigil nii hästi ja mulle endale on selles mõttes natukene teistsugune osa seal, et ma pean neid korrale kutsuma ja paluma lõpetada need lollused. Aga nad tegid seda sellise segaja, sellise vaimukas, ega ma ei saanud, naerab veetud malet. Võib-olla sellepärast ma tunnengi ennast võib-olla selles etenduses natukene laval veel koha pealt, et mul läks, kohutav aeg läks partnerite jälgimise peale. Ja, ja Ma ei suutnud võib-olla nii tõsiselt seda tööd teha, kui, kui vaja oleks olnud. Kui te mõtlete tagasi oma kooliaja peale, kui te veel koolipoiss olite keskkoolis käisite näiteks kas selle aja jooksul olete te väga palju muutunud, kuidas endale tundub? Ja väga palju. Ei mulle meeldibki, et inimene muutub, ma ei pea seda, et põhimõttekindluseks või väga iseloomukindluseks, kui inimene jääb selleks, kes ta kogu aeg on olnud. Mulle meeldib, kui ma kohtun inimesega aasta pärast ja ma pole teda vahepeal näinud ja ma näen, et on väga muutunud. See on minu jaoks väga huvitav. Kas tähendab, ta on arenenud ja jah, evolutsioneerunud. Ja ma loodan, et ma ise ka kogu aeg muutum. Neli nende kooli sarite ennast mäletan keskkooli ajal. Enam-vähem keskmine õpilane, tore, paks poiss. Mitte eriliste probleemidega. Suhteliselt õnnelik, suhteliselt pealiskaudne, suhteliselt kergemeelne. Ma tean, et te käisite Nõmme pioneeride majas näiteringis. Maie Kilgas juhatas seda näitring. Ta jättis mulle sellise mulje, me kõik arvasime, et jumal jumal, miks ta näitleja ei ole ta nii hea. Ja mulle meeldis kangesti tööde teha. Ma mäletan, konkreetne tekst ei olnud nagu nii huvitav siis kui etenduseks juba läks, siis oli juba huvitav, kui näidata saiaga. Aga hirmsast improviseerida meeldis. Mida mulle nüüd pärast pole enam eriti ei meeldi mingi pilt lapsepõlvest kuskil teisest esimesest klassist meeles, ma olin mingis lasteetenduses, olin maks, kahuvist, kahu ja millele mitu karu, käisime kuskilt lavale, tulime lauldes hundikostüüm seljas, saba ära rebitud. Maie Kilgas ideega rahule Ma ei tea, üldiselt nagu koostöö laabus. Ja tagas tundis vist kuskil, kui me keskkooli läksime, kas me kasvatame tast üle või meie küll tahtsime väga temaga edasi teha, aga ta ütles, et ta enam meiega ei tegele. Seda ei võtlevama, hakkas jälle väikeste otsast peale, kui ma läksin keskkooli, siis ma läksin mustamäele 32., kus oli teatriklass sel ajal Sirli Raudsiku juhtimisel kes sattus meie klassijuhatajaks alates 10.-st klassist ja seal oli meil väga-väga sümpaatne kollektiive. Väga armsad inimesel Ja siis keskkoolis oli juba selge, et nüüd edasi kõrgemasse kooli. Ma mul see tahtmine, nagu vist juba varem kogu aeg Aga kui ma esimene kord sisse ei saanud peale keskkooli lõppu ma ei oska küll nüüd õppejõududele ette heita, et, et näe, miks nad ei valinud, et mind, et miks mulle kaks aastat tühja läks, ma olin suhteliselt tõesti selline organiseerimatu ja. Ma võisin üpris stabiilse mulje jätta selle eksamikomisjoni ees. See nii neurootiline hetk seal eksamikomisjoni ees ja seal tehakse siukseid asju, tihtipeale aju püüab neid ära unustada, isegi ausalt öelda ma ei mäletagi tõesti päris ausalt öeldes, mul on mõned üksikud hetked meeles, aga mida ma seal täpselt tegin ja ja mismoodi ma seal käitusin. Ma läksin natuke väli, kogu baasemaid, Haldkot, tööline pool aastat, kuni klassivend Toomas Lõhmuste oli mulle koju kirja jätnud, et Merle Karu sotsibinspitsienti draamateatrisse tagame, inspitsient vaja, ma ei tea, mis see sõna tähendab, aga ma olin kõhklemata nõus tooma sismik Merlega kokku ja ja see kontakt professionaalse teatritegemisega. See poolteist aastat, see vist ilmselt muutis mind nii palju, et järgmine kord mul sissesaamisega raskusi olnud, aga see on võib-olla emotsionaalses mõttes isegi kõige ilusam aeg üldse teatest sest puudusid endale igasugused ambitsioonid nagu kunsti tegemiseks ja neid pingeid mingeid ei olnud. Ja ainult see draamateatri õhk seal, õhk sealt trepist üles tulles oli juba selline, pani pea ringi käima ja ma ei ole nii õnnelikest. Üldse elusalt, nii süütult õnnelik. Draamateater on meil selles mõttes heade traditsioonidega inspitsient töö tõesti au sees, näitejuhi abi, etenduse juht, ta on etenduse õhtul on ta kõige tähtsam inimene majas. Tema korraldustele peab kõik allume, õhtul toimuks etendus, vot noorsooteatris seda kahjuks ei ole inspitsient suhteliselt juhuslik inimene ja ta ei tea tükist midagi. Draamas on nii, et igal inspitsiendile olid omad tükid, ta vastutus absoluutselt sellest, ta tundis seda. Ütles, et kui vaja, ütles ka ette. Kuigi Draamateatris töötas sel ajal veel viimane Eesti professionaalne etteütleja Anne Kasemets pida kahjuks surnud juba. Ja kui ma läksin esimesse proovi, Ma mäletan, seal ei olnud piilupardijaht kaasa, lavastas Mikiver iga peaosas, seal olid veel just äsja lõpetatud Kibuspuu Žukov. Laanemets Kreismann, Helenurm Oro. See oli minu jaoks, kes ma olin vahtinud alt üles kogu aeg ja kausukeses osaraamat sõidud. Ja sain meetmete osakonnad kätte, kui eksivad tekstiga kohe katkestab. Kuule, mul läksid silmad suureks. Ma ei julenud piiksugi teha, kui nad seisma vis toppama jäid, siis ma julgesin ette öelda. Kaevus avastas arst, et ma teen pettust, et ma ei katkesta neid. Ma julgen sööklasse sööma ka minna, see mulle mulle nii hea olla. Nii et kui te õppisite näitlejaks, siis oli teil juba selge ettekujutus olemas sellest, mida tõeline teater kujutab endast. Mingisugune üldine ettekujutus mul oli olemas. Mul ei olnud ilmselt selliseid kõrgendatud illusioone selles suhtes ja, ja see tuli kasuks muidugi. Sest ma olen nüüd tagantjärele vaadanud paljudel kursustel on kohutavalt raske kohaneda konkreetses teatas, sest sest nende ette kujutasid teatavasti ei katult sõjalsusega ise mingi lõputu rahuldamatuse tulla. Kes peale meid olid, neil on väga raske kohaneda näitlejannaks imelik inimene, Merle karusoo ütles kunagi, et näitleja, üks esimesi professionaalseid omadusi, võib-olla isegi kõige tähtsam on kohanemisvõime. Ja Ta mõtles seda natukene teises mõttes, et kohaneda. Ma arvan, ta küll ei kommenteerinud seda siis, aga ma arvan, et see tähendab kohanemist uue autoriga ja, ja, ja uue lavastajaga ja uue, uue trupiga. Uue ajastu stiiliga. Aga näitleja üldiselt. Peab tõesti suutma kohaneda just nimelt selle konkreetse tööga ja ja unustama nagu muude asjadega. Ja seda üldiselt hea näitleja enamjaolt suudab kaaslast. Kõik, mis meid elus häirib ümberringi ja, ja kõik see kaob kuidagi tahaplaanile, kui inimene hakkab mingit etendust tegema näiteks marjametsavetes, tango proovide ajal, kes on meil ju sotsiaalselt väga aktiivne inimene ja, ja au talle selle eest ta ütles, et näeb, mind ei huvitanud ajalehte lugeda, äkki ma äkki ma tunnen, ma ei taha, et mul on nagu midagi muud teha. Ma ei tea, mis valgusesse see näitleja jätab küll praegu, aga aga ta ei ole sotsiaalset infaktiivne, aga aga see on siiski tema konkreetne töö ja ja kui seda konkreetset tööd teha prooviperioodil, siis on paratamatult inimene, läheb sinna nii kõrvuni sisse, isegi ta vaba aeg ja, ja kõik see aeg, mis tal kulub lugemise peale, kuskil taga siin. Ta tegeleb ikkagi oma rolliga. Kuskil kuklas on kõik, läheb ikkagi sinna, kõik see materjal seostub ja kass kontakteerub vaid põrkub ikkagi, aga ikkagi sellesse konkreetsesse töösse, mida ta hetkel teeb. Teie õppejõud konservatooriumi päevil oli üks küla Jah, tema oli kateedri juhataja, millele ka palju teisi väga toredaid õppejõude. Karl Ader, Tohvelmann ja. Ja kohusa tegeles meiega ja Ingo Normet ja Lembit Peterson. Kromanov oli meil veel pikalt, kes oli erakordselt taktitundeline ja huvitav inimene. Kuidas üks küla õppeunooliga me tunneme ikka teda rohkem kui väga head näitlejad, aga kuidas ta pedagoogina kaon? Minu meelest andis ta meile mingi väga õige aluse. Mingi väga eetilise aluse kätte selle töö tegemiseks kuidagi ta ei ole programmiline isiksus, et ainult sõnastaks või õpetaks dotseeriks kuskil kateedris ei aga ta enda delikaalsust enda tähelepanu ta enda valmisolek meid jälgida ja juhatada esmakordselt jõuduandev ja stimuleeriv, kui karuse tuli, kagusam oli rangem sihikindlam. Ja seda on ka mingil ajal vaja, et see, no suhteliselt arutu näitleja mingitesse raamidesse suruda. Ja ta alluks distsipliinile, ta saaks aru, et see on kollektiivne töö, aga aga need esimesed katsetused ükskla käe all, need olid minu meelest väga vajalik. Ta on väga hea, väga hea õppejõud. Kas te olete kunagi mõelnud sellele, et et küll on kahju, et ma ei saanud Panso ajal koolis käia? Sellele vastata sellepärast, et et kui Panso kateedrit juhatas, oli see aeg hoopis teine. Ma tunnen enda puhul ka seda, et see aeg on minuga ka väga halvasti ümber käinud tegelikult, sest minu kasvamise ja arenemise aeg toimus ka sellel õnnetu stagnatsiooniajal. Ja ma pole tihtipeale endaga sugugi rahul May. Ma olen elus paljust ilma jäänud, tänu sellele, et ma olen kasvanud sellisel ajal ja ma olen palju halvem ja ebahuvitavam. Me kõik võiksime olla palju vähem vaba ja, ja palju vähem enesekindel. Ma tean, pantsus õppejõuna suhteliselt vähe tema õpilaste jutustuste järgi, aga aga mind hirmutab see, kui öeldakse, et et me kõik kartsime kohutavalt Panso tundi. Minu jaoks on see halvav seisund ja ma ei kujuta ette, et et sellises seisus näitleja läheb vabaks, läheb spontaanselt, hakkab looma. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi see, et seisukoht, et näitlejatele Piitsaga barjääril ajada, et ta ennast ületaks jälle. Taks piletaks, ületaks Panso oli oma aja laps ja vene kool ja temas nagu paljudes selle aja inimestes on kindlasti midagi Stalini ajast pärit. Kindlasti olid fantastilised lavastused ja need olid omal ajal suurepäraselt Tallinna vaator, tali. Väga progressiivne, aga. Ta on eesti teatesse jätnud ka mingeid halbu järelmõjusid, näitleja on väga iseseisusetu, tegelikult ta on väga, väga väga kinni lavastas ja ta ei julge mõeldagi, et ta on iseendast mingi väärtus ja üks paha asi kindlasti, mis Panson teinud. Noh, et näitlejanna spontaanne loojat, ta ei pea mõtlema selle peale, kas ta lapsed on söönud ja kas tal on midagi selga panna, millest homme elab, et ta ei tohi üldse selle peale mõelda, paljude töö maksab, see on ka kindlasti sellise kooli tagant ja, aga noh, midagi pole parata, aeg oli selline ilmselt ja ja kui ma kordan veel kord, et et minu meelest Eesti näitlejad mängivad kõik natuke ühtemoodi ja, ja mis häbenema seda sõna. Me mängime vene moodi. Siis konsul lihtsalt paratamatus selles mõttes, et me oleme ikka muust maailmast nii kaua ära lõigatud ja me oleme vahtinud, suu ammuli siin ida poole kogu aeg ja, ja sest lääne pole, pole mõtet vahtides, sealt ei tule lihtsalt midagi, ei pääse lihtsalt üle kuskil. Meie ei pääse sinna midagi nägema, kogema, vaatama, meie haridus on niivõrd lünklik juba. Ja eks me, väljendusvahendid on kõik natuke. Ilmselt ajast teadvust ei, me, mida me oskame, me oskame hästi, aga me oleme vist natukene ühekülgsed. Te ütlesite, et meie näitlejad mängivad võrdlemisi ühtemoodi. Kas on teie mõte või on seda keegi öelnud? Ei, see ei ole päris originaalne mõte. Seda ütles üks Soome kõige kahtetumaid teatrikriitikud, kui te siin etendusi vaatas ja ma usun, et tal on õigus. Nii vähe kui ma olen näinud tugevaid etendusi kuskilt mujalt maailmast võtan nende kummalise vormi väga kergesti tegelikult vastu ja väga kummalised väljendusvahendid. Aga samal ajal ma ei saa aru, mismoodi see tehtud, et siin on mingi hoopis teine kool, mingid teised meetodid Milt, teised ülesanded näitlejale. Mingi teine vabadus, mingi teine enesekindlus näitel. Ma tean, kui palju tuliseid süsi ma sellega enda peale tõmban, et ma kahtlen Panso määramatus autoriteedis, aga mind ärritas üles tegelikult see raamat, mis ma ükspäev ostsin artiklite kogu Panso etendusest, inimene. Jumal, ma ei ole nii luksuslikku köidet hulk aega näinud. Seal on nüüd ära toodud pildid, stsenaarium mõeldud, läbi lugenud, lehitsen lihtsalt, aga see on. Vot see on nüüd liiast, ausalt öelda. See tuletab mulle Brežnevi kogutud teoseid meelde, et kui meil on kohuta puudus kõigest maailmakirjeldusest, mida eesti keeles ei ole ja siis me anname äkki välja sellise luksusköite. See on, see on. Ma ei tea, minu meelest. Ma isegi küsisin, aga mujal see on mõeldamatu, et mujal euroopa kultuurimaadest siukest asja ette võetaks, tegelikult ja arvestades meie võimsusi ja meie võimalusi peaks püüdma ikka realistid olla, ausalt. Üks Ameerika ajakirjanik, kes küsis ühelt Ameerika näitlejalt miks näitlejad 11 väldivad, miks näitlejad 11 ei usalda, sai küllaltki põhjaliku vastuse sellelt näitlejalt. Nõukogude ajakirjanikul pole vist mõtet Nõukogude näitlejale sellist küsimust esitada, sest meil ju konkurentsi pole ja, ja meie näitlejad saavad ju kõik väga hästi läbi. Ma arvan, et teater on siiski üks järelejäänud selliseid terve konkurentsi saarekesi meie üldiselt nivelleerunud ühiskonnas teadesse üldiselt konkurent siiski toimib, kuigivõrd ka meie nõukogude, jätkas. Ta ei ole muidugi nii. Nii efektselt töödeevee nii paremaid väljaselekteerimine nagu mujal maailmas. Ja ilmselt sellepärast ka täidete vahelised suhted ei ole nii teravad. Ja ma ei ütleks, et näitlejad saavad halvasti läbi omavahel muidugi on igasuguseid pingeid ja, ja, ja ja teineteise mittemõistmisi ja, ja eriarvamusi loomulikult meestevahelist vähem kui naiste vahel ja tõesti, Tupp ka mingitel segastel aegadel mingitel peanäitejuhtide vahetamist aegadel ja, ja, ja sisemiste liidud aegadel. Trupp on ikkagi kuidagi väga üks olnud, ükskõik, kelle näitleja sa oled, millise lavastaja, näitleja või kellega sulle koos meeldib rohkem tööd teha. Omavahel saadakse ikka väga hästi läbi, see on vist suhteliselt tähtis, võiks jälle koos teha järgmist tööd, ükskõik mismoodi need grupid siis ümberformeeruvad. Ma usun, et kadedust on ikka teatris, kuigi seda võib-olla ei taheta tunnistada. Ma olen ise ka kade, tihtipeale kui ma näen, et keegi väga hästi mängib. Aga see on, noh, ma, ma naudin seda, samal ajal mulle see väga meeldib, aga kuidas ta seda teeb? Eriti kui ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb? Ma olen, ma olen tõesti kade heade näitlejate, selle peale väga kade. Ja ma olen kadega vahest lihtsalt selle peale, et mõnel inimesel on väga palju antud, tal on. Tal on väga hea lastetuba selles mõttes vaimses mõttes, et tal on hea haridus ja või on tal mingeid väga kindel maailma maailmavaade mingi väga kindel ettekujutus maailmast mis annab sellise meeldiva enesekindluse või ma ei tunne mingit tõmmet religiooni poole, aga ma tihtipeale kadestanud väga usklikest perekondadest pärit inimesi. Väga-väga kindel taustsüsteem, milles hinnata kogu seda ümbritsevat mis meie ümber vahutab ja keerleb. Sellepärast ma olen küll kade vaheks või ma olen kade inimesi, kellel on väga hea diktsioon. Minu diktsioon pole suurem asi. Pean see vastuolu ületada või kellel on väga hea lavaline välimus. Kui ma võiksin, lõpetasin üheks lugeda krama Kadestan looma kadestan eelkõige muidugi Miki räime, kadestan Hermaküla oma kadestanud mandrit. Igaühte eri põhjustel, aga, aga tõstame Tõnu Karki. Ma tahaks loota Ma vahestiga kuulen, jah, öeldakse, et kui sul on ikka vedanud, siis ma saan aru, et mullist kadestatakse, natuke. Ei meeldi venestumine ka natuke, eks ole? No on küll, jah. On küll, kuigi ma päris täpselt seal, et mul on vist tõesti vedanud. Te rääkisite enne õppejõududest. Öelge, kas teil on ka oma lavastaja inimene, kellega te tahate väga koostööd teha? Ja ega ma hetkel peale Mati Undi ei oska kedagi öelda, temas on väga palju kiiduväärt omadusi. Eelkõige vist meeldib see loomulikus loomulikus ja selline võlts aukartuse puudus, millega tema kultuurimaailma sujub. Väga haritud inimene ja väga tark inimene ja ja tema lahendused. Mingit konkreetset autorit lavastades või ka mingit konkreetset rolli tehes. Tal on selline maailma kultuuripagas taga, et ta. Raali välja noh, hetkel kõige kõige huvitavama variandi mis võib-olla publikule, et tegelikult ei ütlegi midagi, sest tal puudub samasugune ettevalmistus. Aga tema taga on ikka Euroopa kultuuritraditsioone, seal seal on fantastiline, see on erakordselt arendav temaga koos töötada. Ja näitleja tunneb ennast vabalt tema proovides tema proovi, õhkkond on fantastiline, täiesti kuidagi, inimesed lähevad väga lahtisem. Kuidas teil praegu tunnete, kas teil on veel palju niisuguseid nõrku kohti millest on vaja jagu saada? Eks need nõrgad kohad ilmnevad iga kord konkreetses töös. Kui. Sest iga töö seisab, seab Suete uued ülesanded ja siis selgub jälle, et ma üldse tunnen iga uut tööd, alustades täpselt nagu otsast peale. Kas ma üldse midagi õppinud ei ole selle aja jooksul kuigi tegelikult muidugi midagi õppinud. Aga kokkupuude uue materjaliga on alati hirmutav ja. Ja ma ei usu kunagi, et jumal, jumal, mis siis saab, kas sest üldse midagi saab, kas te olete loobunud ka? Ma olen jah, mõnest mõnest osast olen teles või filmis loobunud. Kas materjali pärast või olete tundnud, et see ei ole teeosa? Tihtipeale materjali pärast ikkagi ja ja, ja kui ma tean, et režissööri ka ei ole kes mind aitaks, siis ma ei julge päris võõras keskkonnas niimoodi vette hüpata. Millistest tükkidest ennast paremini tunnete? Kooli lõpetasin üpris vist kindla ampluaaga, eks ma olin orienteeritud komöödia peale vist. Jaa tänu Merle karusoole Mati Undile siiski mu nagu välja tõmbasid, sellest kindlaks kujunenud ajast. Aga et ma nüüd tunneks ennast ühes paremini kui teises, seda ma ei oska öelda. Kui on hea lavastuse ja materjal siis ei ole tähtis, kumb ta on, muidugi mingi enda ületamise rõõm või. Ja mul siiamaani jäänud selle tõsise materjali puhul ma ikka tunnen aeg-ajalt, et teda vist teeb publik, kes, kellel on raske tihtipeale võib-olla mind vastu võtta, kellel on juba kujunenud arvamus, mis, mis tüüpi näitleja ma olen? Siiamaani, kuigi ma nüüd viimasel ajal Olen mitmeid selliseid rolle teinud, aga nad on siiski suhteliselt väikses saalis ja ja, ja see publik üldmass arvab ikkagi, et et mu dominant. Koomik ei, aga ma ei kannata, sellepärast see ei ole. Sest see tekitab teatavat sellist võitlusliku hasarti saali, naerma, lõhk, lõpuks pillima, pean. Kuulame nüüd Andrus Vaariku esinemist koos Guido Kanguriga raadio lastesaates õite mikser. Nii kõik, kõik, kõik nüüd olete mul pihus. Viie minutiga saan ma selgeks, kes on mulle. Ega minu enda kohta on juba praegu võiks selle ja mis nimelt, palun, eks ikka see, et sa nupust nikastanud oled kohatud naljad jätta. Ja ebateaduslikutes infitseeringud või need deklareerin ei noh, ükskõik, need samuti jätta. Tänapäeval tuleb igas asjas teadus appi ja siin on mul üks paber. Teie võtate ka kõik paberid kätte. Sonjääme vigana kuluv poju. Pealkirjaks pange test, test on arusaadav. Esimene küsimus. Kas tunnete sageli äkilist väsimust, kuigi pole ennast pingutanud? Eriti praegu paju? Nii teine küsimus. Kas teiega juhtub mõnikord nii, et hakata äkki kahtlema, kas keerasite ikka ukse lukku? Joosep Joosep, mis vegan Michigan Maaliidu koju ja vaatan järele. Arvatakse minestan, mul jäi vist hommikul triikraud sisse. Maimu. Maimu, Maimu, süla, Zmaiko elektripliidil, lülitasin välja, Yoko jogu, mina, sina jääd paigale. Sina jääd paigale. Järgmine küsimus, kas teile hamstrid meeldivad? Joosep, Emaimu kolide jahulites said meie testid valmis. Hakkame kokku korjama, hakkame kokku korjama ja vaatame jää-äärele. Iga jaatav vastus selles testis annab ühe punkti. Kõigepealt palun kuulake minu kui rühmanõukogu esimehe iseloomustust. Maialustan, teie nõrkus on selles, et armute liiga kiiresti. Mis asja? Kuulge, ei, see ei ole oluline. Aren järevi Key. Armute liiga kiiresti teleendati nagu liblikas õielt õiele. Kuid mõelge tulevikule. Kas olete kunagi näinud vana liblikad? LisaEraveerid Pajuriidikas kui tahad olla Deptubkot siis ta igal hommikul koos haapstriga paljajalu hommikuvõimlemist. Varahommikul külmkapi avama, millest võtad välja oma lemmiktoidu, mageda, pudru, pohlamoosi? Kuulge, koondus on lõppenud. Ma ei tea, miks te ometi alati nii palju aega peate viitma. Ele meelejahutaja ilmselt mingit kiiret materjali omandamise oskus seal tuli tõesti väga kiiresti omandada ja aga väga hea, et see ära lõppes meie jaoks, sellepärast et ta hakkas kuidagi väga stagneerume meie enda jaoks, selles mõttes, et meil nüüd juba omavahelised naljad, et noh, seal häälbeegolm seal hääl number neli, eks siit ma teen, aasid siit, ma teen selle rolli seal ikka. Lühike prooviaeg ei võimaldanud mingit fantastilist kvaliteeti pakkuda iga kohta järjest. Iha, materjalid, allakäik oli ka täiesti ilmne. Nad lihtsalt enam ei erutanud fantaasiat ka. Kuidas suhtute äärest aurasse? Nad on mind angašeerinud aeg-ajalt üheks kaheks korraks järjest. Üldiselt natukene raske on käia nende kaudu esinemas, sest sest nende honorar, mis nad võtavad nüüd asutuse käest või mingi organisatsiooni käest, on suhteliselt suured. Neil on küll tihtipeale mugavam maksta niimoodi, sest nad saavad ülekandega maksta. Ja, aga samal ajal jääb selline mulje, et kui ma olen kohal ja, ja selle eest võetakse selline summa siis mulle tundub, et ma peaks nagu selle summast midagi tegema, ma lähen ise närvi midagi ja kuigi mulle makstaks enam-vähem nii, nagu ikka sellepärast materjali ei ole jah. Ja muidugi aeg on karbraegot. Et nagu kohatu aeg nalja teha natuke? Jaa, jaa. See ümberformeerumise aeg kohmurestidel suhteliselt valuline ikkagi. Sest siiamaani elasime stagnaajal väga hästi ära selle vihjelise kõige sellise vihjelise huumoriga. Aga nüüd äkki ootamatult, kui ajalehed on selle funktsiooni endale võtnud, raadio televisioon, siis. Suhteliselt peatud. Ma ei tea, peaks mingite. No midagi, onju, mis alati naljakas olnud ja igipüsiv Chaplin vaati, naljakas, ilmselt määrab ikkagi mingi professionaalsuse tase, määrab. Mingi kultuuri osakaal selles naljas lõpuks mulle meeldib, näiteks väga etendus, meil Scampoomiat on suhteliselt ta ei ole mingi mingi sotsiaalne kriitika, mingite pahede piitsutamine. Aga ta on ta lihtsalt naljakas. Lihtsalt situatsiooni ja, ja karakterikoomika ja minu meelest peaks seda teed mööda minema praegu. Selles on teatrit ja, ja, ja kunsti rohkem kui palju sellises sotsiaalses Ummelas. Te olete Andrus abielus ja kui kaua te olete abielus olnud? Kolm pool aastat. Naine ei ole teatrist ei. Öelge, kuidas teie naine sellesse suhtub, et et ta mees on näitleja, tuntud näitleja. Ja et ta seal laval vahetab taga tihti partnereid, kas olete märganud, et kuskilt võib-olla lööke vahel mingi armukadeduse nuht välja? Aga see on vist paratamatu natukene. Ta käib ise ka tööl, meil on laps juba selles eas, et noorem laps. Et ta. Saab tööl käia ja ilmselt need pinged ei ole siis enam. Nii määravad. Aga see on vist paratamatu natuke. Eriti kui mind näeb kodus väga harva ja kui seda tööd on suhteliselt palju. Aga ta on erakordselt mõist. Mida te oma lapsele olete teatrist rääkinud? Või kui ei ole, kuidas te seda teeksite, kuidas tedele räägiksite, mis teater on ja kuidas seda teatrit tehakse? Meil on peres kaks last, vanem sai 13 ja noorem on kaks ja pool. Vanem. Vanem saab aru, mis see, mis see töö endast kujutab. Kuidas sellele väiksele lapsele rääkida? Kui ainult üks tädi tuli isale vitsaga laval kallale, siis, siis ta hakkas nutma ainult korra. Aga ta kuidagi nagu väga võttis omaks selle et selline asi on olemas nagu teater, kui etendus läbi sai, siis ta ütles, et ta arvas, et vaheaeg on veel, et järgmine vaheaegadest lähme tagasi sinna musta auku. Sinna saali. Väga meeldiv, aga midagi seleta talle, ma veel vist ei oskaks. Ma ei ole solvunud selle pärast, see oleneb igast inimesest endast, kuidas ta suhtub oma töösse ja seda teed võib väga kergelt teha, võib väga tõsiselt teha. Ja ma ütlen ausalt, tõsisemalt tehes rõõmult suuremalt.