Vaata kui huvitaval ajal me elame 21. sajandil nii väikeses tõesti juhitava 20-l sajandil, nii väikeses veekogus, nagu Soome laht seda on, leiab aset selline Robinsonaad, aga Lassikale Robinson, aga kuna sa nii väike veekogu sisse Robinson, raad kestis siiski suhteliselt vähe aega, erinevalt siis päris Robinsoni sündmustest, mis siis, kes oli ka aastaid-aastaid, kui mitte aastakümneid ja aastakümneid vist ei kestnud siiski palju aastaid on palju jagada või neid päris raugaks ka ei muutunud seal? Jah, kapten Grant oli vist isegi kauem, võib-olla grandiktori reali saare valida, vee all ei, oli neema vee all ja aga ühesõnaga siis jah, et siis Eesti-Soome vahel asuvas asuvas lahes leiangi soome lahtaks, jah, ja seal laseb Helsingi lähedal väike saareke pihlaja saar saarel nimi ka ikka ja eal nagu elu ei ole selle vastupidi, seal on isegi ta niuke suvitussaar, aga seal on soomlaste suve vajad isegi restoran mis oli küll talvel kinni, lugu juhtus siis nõnda, et seal natukene mage kuserestoran, laht oleks arvanud, et see, see, see ei ole veel päris Robinsoni lugu, et üks mees läheb saarele ja siis ta kaks nädalat restorani, sest ta on hoopis hoopis lugu, kas oli Šveitsist, kus keegi Telefonistele kuskil istus restoranide saatesse kummalisi Telefonogramme ja et see on midagi muud, aga selline praegu kinni restoran, ma saan aru, müstiline juhtum, et kolm nädalat tagasi reisi Tallinna reisilaevalt üks eesti mees hüppas, kusjuures mul on sõber üks sõber Paul, niuke keskeline tore mees, kes iialgi ei harrasta külma vette peid, rääkimata elutsemiseks kuskil saarel, ta ütles, ta ütles, et talle täna helistati ühest ajalehest ja arvati, et temalise eestlane, kes Soome laevalt vette hüppas, et noh, ühesõnaga ilmselt on paljudele eestlastele, et saada teada, kes täpselt ennast seal saarel saarel varr, seal ilmselt isik saadi kätte, sest on juba intervjuu temaga tulemas. Tänan. TV3s on lugu, lugu on siis lühidalt selline 27 aastane inimene hüppas vette, ujus Saarele, kus ta siis murdis sisse saarlase majadesse, toitus kartulikrõpsude, sest ma arvan, et kui on soomlaste surema, et siis on hästi palju alkoholi seal. Miks arvad ühtlejal üldse, arvad, et jalad, mis ostetakse, juukse, kohe midagi? Nad ei ole nüüd mõistlik, kes jätab talveks alkoholi suvemajja? Sügisel enne lahkumist ikkagi juuakse tilgatumaks? Kujutleme ei jäeta neid otseselt, kappisid näiteks soomlaste naised, kes on peitnud suve jooksul meeste meestest hästi palju pudeleid ära seal teavitamise raames puuri nende vahel, et ma arvan, et eestlane käis mööda saart ja seda ei ole mainitud, on, on mainitud just nimelt jäi vet vette, lakkas siis merest. Ja kus ta seda lumevett või midagi sellist lopsomas on veel lumi maas ja kartulikrõpsud. No need on jah, need asjad, mis jäävad nagu vedelema, neid ei taha keegi kurat süüa ja siis need jäävad sinna. Ja aga miks ta deprekas, kas lihtsalt sellepärast, et tõepoolest, eks ole see kitsaskoht küll, et Tallinna Helsingi aeg ja ainult Tallinna ja Helsingi vahel, aga kui ma tahan minna väikesaarel ja siis sealse laevi peatu, isegi kui sa palud kaptenit, eks ole, nii nagu ütleme, Tallinn-Tartu buss, ütleme sa tahad maha minna kuskil? Ma ei tea, anna anna enne näo, ütleme jah, veel suvalises kohas. Ekspress ei peata, ütleb, et mina seda lennud Tallinnast Tartusse ja ongi kõik, et kas sellepärast täies tahta hüppas või, või mis, mis plaanid ta ütleb, et arvata ta ütleb, et võib ainult aimata, mis juhtus, enne? Ta ütleb, et enne vette kukkumist nagu vette kukkusin, võttis pildi, et kakerdas kurjuselaeva pardal, jah, pildid kukkus, ütlevad, et ujus krooli, nii. Pean ujuma. Kiiresti, ujus kaldale, palus abi karmide, jõudis kaldale taraadra, siis istus ta kuskil pikemat aega teki all, hoidis kinni varvastest, mis pidid siiamani. Et ühesõnaga imelik, kuid samas ka natuke naljakas lugu. Lõpupoole tegi ta, otsis majadest, leidis šokolaadi, krõpse, mineraalvett, väikseid kõrrejooke, kõik maitseb fantastilisest võib-olla poolteist midagi söönud ja lõpupoole tegi ta väikse lõkke peal ka makarone. No tore, väga, aga kummaline, et ükski soomlane sattumusena saarele kogu selle ajajooks Nad ütlevad, et see saar on selline kohus, talvel ei saa mööda jääd mööda sugugi minna, et sinna saab aind helikopteriga navikasse ainult meesiks sülgis. Seal telefoni ka vist tal ei olnud, tal ei olnud. Siis ja ära pääseteta ei muutunud afiks, nagu juhtus jällegi ühe ühe tegelasega Sulver raamatut raamatust nimega äärtel. Hääldatakse aeg-ajalt on kes siis jäeti karistuseks üksikule saarele ja kui ta järgmine kord leiti aasta pärast, siis talle muutunud metsikuks, ronis mööda puid, hüppas inimestele sealt puu otsast pähe. Tead, selle eestlasega niimoodi ta saadi enne kätte, kui ütleme Soome inimene tuleb oma lastega suvitama puu otsas istutakse metsistunud ei, see on tegelikult väga huvitav, jälle selline suvitus, romaani või suvitusvilla, see on absoluutselt ja et soomlased tulevad oma Kesemetkisse süüa, grillimakaraadia juua, juua üks õlu ja siis samal ajal kuskil võsas ragistada, kaovad mingid esemed, kostab võikaid hääli kuskilt padrikust öösiti vaatabki aknast sisse. No see on jah, selline närviline, õudusfilmi, see, mis algab umbes nagu kolm karu, kus soomlased tulevad oma oma majja, küsivad ema, ema, kes on minu voodis magada, kes kartulikrõpsud ära söönud, aga, aga pigem tähtsaks tehes siukse Kauris Mägiliku hästi rahuliku filmiga soomlased istuvad. Vaatavad eestlane nagu jookseb seal kuskil soomlased eriti reageeriga puu otsas, keegi ronib üles all eestlane võiks olla niisugune kiire, tema liigub, kiiresti, hüppab, kargab, kohe, poeb kuhugi soomlasest istuvad liikumatult, söövad midagi. Ei nad ainult Eesti liigutena on küll aeglaselt, aga nende vahel on tegelikult tohutud pinged, et neil on, ütleme, kellel on tööpuudus, kellel on raha vähe, kellel on auto katki peres pinged, väljenduvad sellistes alumise pilkude see aeg-ajalt üksused püsti lööb teisele noaga südamesse ja juuakse Pekka ja siis tule alla. Aga see eestlane rabistab puu otsas. Ja kui on üks ees tere, siis pole veel viga, aga mingi naiseestlane satub, siis võib poegi saada. Et siis ütleme, eestlane on roninud seal lakke toontena, pojad soomlasele väga-väga ebameeldiv. Tegelikult siis ta peab hakkama neid uputama kuskile ja ma ei tea, mis, mis tegema nendega muret on palju, muret on palju, jah. Aga samas ikkagi natuke lõbus kaguvusele. Ruhnu karu tuleb mulle ka millegipärast meelde, selle loo ujus üksikule saarele, kusjuures Ruhnu karu pärast ei saanudki midagi, teadeta kadus Ruhnut. Ta oli, oli systerantailis ruhnulasi kohutavad ja siis tuli ühel päeval oli ta kadunud. Ja alles siis, kui ta oli kadunud, said Ruhnu, seal arvati, oli midagi nende erilist nende saarel, millest me ilma võib siiamaani seal olla tegelikult aga inimese. Ta on sulandunud Ruhnus, tõlked ei tunne teda ära. Jah, nii nagu ta oli vene spioon, Stirlitz Saksamaale ja siis ta korraga ei olnud enam. Issajev Stirlitz seal kuskile praegu Ruhnus elab üks mees, aga tegelikult või naine kes tegelikult on kunagi olnud karm, karvane ja räägib vähe, aga ega see torka silmadega kohaliku elanikkonna, jah, selles mõttes ikkagi vaatajat tundub küll, et kõik on nii mobiilne, et terve maailm on internetiga, et alati saab helistada. Aga vaata siinsamas Helsingi lähedal, üksildane saar, kolm nädalat kartulikrõpse saladus. Ta oleks võinud muidugi pikemalt jäänud, siis ta oleks võinud proovida kartulikrõps aga maha panna, et saada saaki sügisel. Selles mõttes, et nii nagu Verni tegelased ehitasid sageli veski, kui ta oleks olnud, kui ta oleks olnudki väga kaua aega pidanud selle, et ellu jääda ja tõepoolest ürita leida ka mingisuguse reede veel oleks võinud ju kuskiltki tulla loomisel ütleme püüabuna partiid kodustanud ära, siis ta saab juba mune, siis ta püüab veest hülge lüpsab seda loob sellise väikese külaühiskonna, elab seal üksinda. Kas ta selle reede võiks saada, et mõni rootslane, kes satub, no seal võib juhtuda näiteks selline lugu, et seal karidele joosta, öösel tormiga näiteks mõni vene allveelaev, kes käivad ju ka Soome lahest ju käivad, ütleme Rootsi igal poole luuramas see suur rootslaste hirm kaheksakümnendaisse kogu aeg nähti peris koopeli paanika, suured jookseb vene allveelöödeks, miniallveelaev, raske, selliseid ühemeheallveelaevad, päike, miniallveelaevak jookseb karile, see vapper vene madrus pääseb ka pihlasaarele ja vaata siis tuleb kolmas dimensioon sellesse loosse juba siis oleks nagu Eesti-Vene suhted ka ja aga, aga algul ta näeb venelase jalajälgi liival ja suudleb seda ja siis tuleb välja, et seal siis võib veel olla veel huvitav, kas venelane on, on ta meeskonda naine, et sellest ei tuleks ikka poegi saada? Sellele, et noh, et eks ole, et, et seal on, see olukord on ju põhimõtteliselt teistsugune kui näiteks kuidas Robinson ja reede seksuaalsus oli, sellest nagu ei räägi, Robinson oli valge mees, tuli mustlane, mõlemad olid mehed, mõlemad olid mehed, küll seal seal raamatus naistegelasi vist üldse ei olnudki, mul on sihuke tunne, et võib-olla mingi emane kits, keda, keda see Robinson lüpsi lüpsis seal oli, aga et samas jälle näiteks ma mäletan, et hilisematel aastatel olid mingid üksiku saare filmid, kus näiteks lennuk, kus siis alati liiga tegelikult pundis mõni naisterahvas, kes toob alati sellise huvitava ja no naisterahvas, kui sa oled üksiku saare SRAM, palav, riidesse palav ei ole sellele lähedases. Kas sa ei ole mitte mingisugune film, helesinine laguun on niisugune, kus on üks noormees ja neiu satuvad üksikule saarele ja siis nad seal elavad. Paradiislikus alastuses, avastavad teineteisele teineteise seksuaaljah, aga see kõik on lõunamere saartel oluliselt, mõtlen näiteks Soome. Ma arvan, kliimaga sa ei käi seal alasti, kõikjal läkiläki. Teevad kartulikrõpsude lõkked istuvad seal ja see mees võiks kirjutada muidugi neid raamatu no elulooraamat pruulipruuli reisilugude sarjas, kus Madis Jürgen võiks teha raamatu temast. Ma arvan, et see on väga hea mõte, ma arvan, et temast tuleb saadest, saateid tehakse temast kindlasti, aga raamat tuleb kaks nädalat. Elu ja surma piiril. Soome laht, kaks nädalat Soome saarel? Jah, saar saab kuulsaks, et seal ma kujutan ette, et nendele soomlastele, kes seal elavad, muutub üsna varsti üsna tüütuks kõikidele Eesti ajakirjanike külaskäik, kes seal käivad pildistamas saarlaseks eestlane kaks nädalat viibis ja ma arvan küll, et ajalehed on oma korrespondendid juba sinna saarele saab. Ikka eriti ei saa, sinna saab seal mingi v. Küll ma ütlen, mees sai hüppama vahetult enne sadamasse jõudmist Tõi ujuma, siin suhteliselt lihtne. Terjel tuleb, saate sihukse karastunumaid reportereid, arhitekt Krister Kivi ei tule kõne alla, Krister Kivi, ma kardan, on rohkem niisugune harjunud lennujaamade mugavusega, eks ole, et sihuke pika lennumees, kus antakse, kes sa saad seal lebada. Sinna tuleks saata mõni spordireporter äkki, kes suudavad. Meil spetsiaalseid mereajakirjanikke meil tegelikult ei olegi. Kes tegeleksid mereteemaga? No või siis keegi selline, kes on harjunud käima Iraagis kuulirahe all, noh, selline tõesti sõjaline Ruussaar, neid on vanaks jäänud, kõike mugavaks muutunud, aga siis oleks võib-olla aega aineril kuulatele sõjapasunahüüd ja minna mugavast elust välja sukeldudes, et Venemaa oleks muidugi loodusajakirjanik. Tegelikult küll jah, ikka, kes neid on palju läheb, uurib ja tunneb seda kõike. Vaatavad, mis linnupesad seal ka on, ühtlase? Jah, huvitav, täna me kuuleme ka väga huvitavat muusikat ja mina tegin ise vist, et kas nad varastanud ja ma tegin, tegin ekspeditsiooni fonoteeki, hankisin, see on tegelikult tõesti väga. Ma ei arva, et seda, kas on varastatud, ei, see on ka täiesti täiesti aus kraam. Täiesti aus kraam on, ma arvan, et seda pole, ammu-ammu pole Eesti raadiolainetel kuuldud ja täna on meil see tohutu rõõm esitleda teile mõningaid palu ansambli radar ja solist Jaak Joala repertuaarist. Oleme ka keele ja. Hiina. Kakseerime targemaks. No see lugu on pärit kuskilt seitsmendate aastate lõpus, ma mäletan, kui see raadiost alati tuli, siis ma panin selle loo alati kõvemaks, mulle meeldis süntesaatori, saun selles loos, vaata see lõpu nagu rihm, sealt tuli siis kitarr oli nagu metsik ja muidugi see, kuidas Joala laulis, kõik armastasid Joalat. 70.-te aastate lõpus, issand küll me räägime siukseid, asju, mis toimusid juba, kas on siis 30 või 40 aastat tagasi. Raadiosaates teine hästi tore lube, teine hästi tore lugu, mis mulle jättis sügava mulje, oli öö Chicagos oli selline tekste, tekstiili põnev, rääkis välismaa elusata, oli öö Chicagos kantslereid ringi käis nende tõsi. Aga mulle meeldis seitse nagu eliefektid, selle automaadivalangud autokummide vilinat. Noh, see oli ikka nagu tõesti nagu välismaa lugu, kui seal hiljem seda lugu esitas ka mingisugune vene ansambel, kes tegi seda inglise keeles, kas pestne rõõm või midagi taolist, nende versioon ei olnud nii hea. Mina üldse pean tunnistama, et kuule, see on ikka rohkem sõnalisi. Kuulasin just nimelt minema turniiri mehele, jahutajat ja muusika, alati nagu katkestas ütlema sellise mõtiski elu ja, ja noh, sihuke sõnumi jälgimise. No mina ei tea, mina kuulasin osa kui ka muusikalist osa, nojah, sina olid sihuke, kas sa lindistasid, oli seal lint muidugi, Äradist, lindid, muidugi see on nagu ka vargus natuke. Et vaata, Vena Actat ei olnud tegelikult n enda huviks lindistada, niimoodi. Maggie lindistamisel sai ka, kahtlane sai väga kurja vaeva nähtud selles mõttes, et et näiteks, et näiteks üks nõks oli see, et, et sa pidid arvestama sellega. Noh, näiteks hakkas lint nagu lõppemas ei teadnud täpselt kunagi, kas mahub veel üks sugusele ühe lindi poole peale mahub, väga kurb oli, mingi hea lugu, jäi pooleli näiteks laks isegi mina tegelikult lindistasin, ma tunnistan häbiga, kõik tegelesid sellega jah? Jah, ega vene ajal ikka korda ei olnud, ütleme niimoodi, et ikka inimesed võtsid, mis tahtsid ja aga samas oli kuidagi sihuke heatahtlikkuse tõi mäss õiendatud oma Ministrite kallale, õieti ei teadnudki, kes, kes ministrid on, need oligi selline saade vist nagu foorum oli, tänase foorumi tänase foorumiga mingeid vaidlusi ei sinna, aga see oli selline nagu selles mõttes huvitav saadet seal näidati, milliseid ministri printsi Eestis olemas ja neid oli väga palju, sest Eestis oli kergetööstusministeerium, rasketööstusministeerium. Teenindusministeerium oli, tervishoiuministeerium, oli kõrghariduse, ministeerium oli tavaline, haridus oli, oli tohutult ja oli isegi välisministeeriumile mida juhtis Arnold, kadunuke, ütleme mäletan Brežnevi raamatust Gazpreesoja lõpuks, Nõukogude liidus ei olnud juba ligi 200 ministrit keeriumit. Ministeeriumil tekkis kogu aeg juurde, neid löödi pooleks sellepärast, et ta oli väga palju väärikaid, vanu kommuniste, kes tahtsid oma eluõhtut veeta kuskil ametis, kes ei tahtnud minna koju kotile, eks ole, kes tahtsid riiki teenida edasi neljadele leida mingi mõnus jaam, sest ega minister ei olnud ka üksi, nii nagu tänapäeval Eestis on minister üksi istub ja nüüd tegutsevad igale ministrile umbes 10 abiministrit ka, kes olid küllalt tähtsad inimesed. Ja ka Eestis oli neid, ma kujutan ette, et see oli päris suur, Eestis oli ministeeriumi kuskil 40 jah ja ministri asetäitja tehase nomenklatuur oli päris päris võime, oli näiteks olemas, oli olemas transpordiministeerium, aga sellele ei allunud, et see oli selles mõttes, et see oli, see oligi väga kummaline asi, sest et olid näiteks transpordiministeerium, kellele allusid maanteed, aga jalunud raudteed, sest need olid üleliidulises alluvuses ega allunud ka mereteed, sest need olid jälle mereteedeministeeriumi ja paljud asjad olid üldse üleliidulise. Eestis oli kalandus seest olemas kalandusministeeriumi kalandusminister, kes oli kalandusminister, ei tea, kahjuks. Selleks oligi saade foorum. Et seal siis näidati neid ministreid, et see oli noh, nagu loomariigis põhimõtteliselt samasugune saade kadeti loomariigis ahve kaelkirjakud liikumas, siis foorumisele toodi jälle üks, üks minister ja minu arust seda foorumit, juhtisime lausa ETV peadirektor Enn Anupõld, isiklik, vist võis olla ministritega näiteks, vaata sellepärast, et madalam teletöötaja oleks võinud kaevatanu kuludele ministrile, aga siis Anupõld isiklikult kohal veski siseministriga ei saanud keegi liha vardasse ministeeriumide elu vanasti oli ise küsimus, kuhu nad kõik nagu Tallinnas ära mahtusid ja hooneid oli ju tollal Tallinnas vähem kui praegu. No ütleme, mahtusid Need olid juba mitmes ühes korteris, mitu ministeeriumi ja hoiti kokkuruumiga. Ei laiutatud, ei tea midagi ikkagi igal ministeeriumil ju tohutu ikkagi personal, aparaat, sõiduautod ja muud inimesed terve vanalinnale täis. Vanalinnas oli elu sel ajal mitte nagu praegu, ainult turistilõks, siis olid ikka ministrid, käisid ringi. Oligi jah, vanalinnas olidki põhiselt ministeeriumid ja kui sa loed, olid vana hästi palju poode, oli ju igasugused televiisoripoed ja ja, ja ma ei tea, mis pagana remondipoed ja kõiksugused, poed kõikuma, ostud vanalinnas ära, olid mõned paarid, mõned püstijala baari, mõned restoranid, põhilised kari kaubanduspiir ja siis, kui oli noor, tuli mitu, kuigi noh, seal oli palju ja siis, kui oli kortereid, oli ka vanalinna kvartali suhteliselt vähe, kusjuures neid omal ajal hinnati ju väga madalalt, sest need enamasti olid siuksed, muga, ebakülmad ja nõnda edasi. Nende suur probleem oli veel see, et nad enamasti olid ühiskorterid, kus olid pandud elama sõja järel Tallinnasse saabunud Nõukogude armee ohvitseride perekonna, need seal ühes korteris oli tohutu, selle elati nagu, ütleme noh, nagu noh, nagu Venemaal kombeks, ühiskorteriga striptiisibaar ei olnud ühtegi sellist asja vene ajal ei olnud, kuigi öeldakse, oleks kindlasti striptiisi, minister olid ainult ütleme, saunad olid avalikud saunad, kuhu igaüks sai osta pilet, aga see ei olnud midagi pahelist. Saunad allusid kusjuures teenindusministeeriumile just nagu teenindusmaja ja ja nii, et kõik oli kom ja teenindusministeeriumi halduskingsepad, õmblejad, juuksurid. No kõik sellised kasulikud ametimehed, kes teenindasid ja nii nagunii teenisid rahvast, ütleme nii. Ja küll oli kord majas, ma täna lugesin päevalehest, oli väga pikk artikkel elust Singapuris mida tuuakse meile aeg-ajalt eeskujuks, et Eesti võiks ka järgida Singapuri eeskuju, kus selline väike maa on saavutanud suurt edu, kus tehakse palju tööd. Väärtused küll see, kus oli kole, mida ma lugesin Singapurist, mis nad teevad, teevad niimoodi, et esiteks tööpäev kestab üheksani õhtul. Aga kui sa kohe kell üheksa koju lähed, siis seda vaadatakse natuke siukse kahtlase pilguga, et seal nagu kiirustada tööd hästi, et sobival oleks teha natuke ületunde ja siis on Singapuris oli selline kirjutamata reegel, et töölt ei lahkute enne ülemust, aga ülemused on enamasti tõelised töönarkomaanid, kes töötavad kella 11-ni õhtul. Jumal, vaene inimene, peab istuma ja ootama, millal ülemus suvatseb koju minna, ükskord, et siis saaks ka koju minna. Siis on seal koolides on lubatud ihunuhtlus nendele, kes halvasti õppivad poes müüakse spetsiaalseid kepikisi, millega peksta last kes pahast õpib ja, ja noh, surmanuhtlus on nagunii lubatud seal riigis, sellest ei maksa rääkidagi ka varastele vist andeks, ihunuhtlust. Sealtpoolt on selline keskaegne riik, teistpidi sihuke ülimoodne, kus kõik inimesed, valgekraed töötavad, mingeid sotsiaalhooldus seal nagu ei ole, ma saan aru. Aga see, mis sa ütled, ongi täpselt see, see ongi just nimelt tehnoloogiaga varustatud keskaeg. Täpselt see ongi, see ta ongi jahi esimesed, eks. Et, et on antud nagu keskajal muidugi. Noh, nii palju kui mina olen nüüd lugenud keskajast kõnelevaid raamatuid, siis ikka looderdati kõvasti. Keskajal muidugi oleneb, kus muidugi euroopasooderdati meeletult, sest oli hästi palju kiriklike pühasid, kas üldse tööd ei tohtinud teha? Ei, seal ongi see nõks, et kes veel esiteks pole seal polnud üldse nagu töö polnud üldse tegelikult mingi väärtuste väärtus oli. Eri sõltuvalt seisvusest olid erinevad väärtused, talupoegade väärtus oli elus püsida mõnusalt ära elada. Ja tööd tehti üldiselt talvel Eestit üldse tööd talvel ei saanud teha, pikka kuud olid seotud raamatu Prantsusmaa avastamine, kuidas seal 18. sajandil terve talve inimesed tikutasid voodist venelase kõrval? Ei söönud peaaegu midagi, aga kuna nad ka ei liigutanud, siis Energiat kulus vähe ja nad püsisid kevadeni elus, et siis jälle liigutama. Et aga see elu tundub mulle siiski toredam kui Singapuri olevat, pigem talvel pikutaks siis kuidagi teiste kaisus, aga ei tahaks küll töötada mingi hullumeelse ülemus-alluv, vaata need Aasia riik ongi Aasia riigid, ongi väga imelik. Mina nägin jälle eilsetest uudistest või kust ma nägin Ringvaates nägin sellist lõikud. Põhja-Koreas avati ühesõnaga oli suur uudislugudes erinevates maailma riikides on igast toredad muuseumid ja siis näidati, mis muuseum Põhja-Koreas on arvatamisele sõjatehnikamuuseum, seal tohutu hulk lennukeid, tanke ja Relve sisse nende liider, kelle mul hetkel, kelle nimi mul hetkel tähtsad sõitis mingi väikse rongiga nende eksponaatide vahel ringi ja jõle igav tundus, kõik olevat Põhja-Koreas seal tavaliselt alles oma kahe eelmise presidendi hiiglasuured kujud. Põhja-Korea omaette omaette nähtus muidugi, aga, aga Singapurist on mul ka nii kahju, et kui nüüd räägitakse sellest, et Ameerika võiks kuidagi kui ta Iraani asjadesse või kellegi teise asjadesse troost Singapuri asjadesse võiks ka sekkuda, et kas või Euroopa Liidu kuidagi, inimesed, minge varem töölt koju veel kuidagi kuidagi aidata ja mul hakkas nii kahju sellest paljukannatanud pisikesest rahvast keda, keda noh, lämmatab see töökultuse sinna, sinna peaks saama kuidagi. No ma ei tea, kuidas neid aidata. Samas oli Euroopas ka, ütleme siis, kui tekkis industrialiseerimine manufaktuuris, siis läks tegelikult asi käima, läks päris hulluks, sest siis olid tõesti väga, siis olidki umbes 12 tunnised tööpäevad, ilmselt tegid oma töö ära, läksid koju magama, lihtsalt siseneb sageli magati tehases, et oleks kohe saaks tööle asuda, ainsaks pööras. Nojah, et meie, kes me oleme Nõukogude ajast tulnud kus oli palju halba, nagu ma ütlesin, oli palju, ministeerium, aga oli palju head kvartalit, õppisid lai ministeeriumid, tegelikult ei olnud üldse halvad asutused, sest mul tuleb meelde, et kui siin oli õpetajate streike, räägiti hästi, palju räägiti rahadest ja palkadest ja töö efektiivsusest ja värgid, siis ühes saates esines Jürgen Ligi, kes oli väga ärritunud situatsioonid, mis oli tol hetkel vabariigis kujunenud. Ja siis ta rääkiski oma noorpõlvest, et ta asus tööle. Rahandusministeerium praegu asub selles hoones, kus kunagi oli plaanikomitee ja ta ütles, et tema esimene töökoht oli selles samas majas, kus ta praegu minister oli, plaanikomitee noor ametnik ütles, et ta töötas ja tema rääkis sellest väga hukkamõistvalt ning ma mõtlesin, et noh, kuulasin tema juttu tuleb nendesse väga okei, ta ütles, et esimesed kaks aastat mitte midagi, lihtsalt laiskles tuli väike kuri, Jürgen Ligi, noor spetsialist, ülikoolist tulnud, lahtist tööd tahtis töötada, vanemad seltsimehed takistasid uks Singapuri oli ka suletud, sel hetkel ta läksin Singapuri tööle, et minul on just vastupidine mälestused, et või tähendab sarnane mälestus, aga, aga mina tegin sellest täiesti vastupidiseid järeldused, et kui paneksin pikris esimest päeva tööle, siis ma läksin kuskil kella 10-ks kohale, mille peale minu tollane ülemus Vladislav Koržets oli väga üllatunud, et mõni vara tulin. Sest tema oli küll vist sellepärast, et ta oli pohmell ja sellepärast oli vara tööle. Ja siis ta ei osanud ka midagi peale hakata ja natuke ma olin sellest ütles, et ah, mine ära koju. Niimoodi, ja vot sealt olengi mina, õpin oma töökultuur, see nõukogude aeg oli korsett, ei olnud üldse siuke ülemus, et ei tohi teda ära minna, tohtis küll. Ta ei pannud seda pahaks enne koju, et eks ta jäi sinna oma asju kauaks ei jää ja tema otsene ülemus Kaido Liiva ei pannud ka baas kui Vladislav, kas varem ära, nii et üldiselt igaüks läks siis ära, kui ta tahtis. Vaata, tegelikult see ongi praegu räägime väga uhke ja nõukogude ajal tehtigi palju vigu, ütleme ja oligi palju vigu, aga ütleme, töökultuur oli hoopis ja see oli väga inimlik, väga inimlik töö. Selles mõttes, et praktilised asjad aeti ära, aga samas inimesed läks tegelikult töökohad olid inimestele nagu selliseks nagu puhkamiseks, sest vaata, probleem oli ka sageli selles. Inimesed elasid väga ruumikitsikus kustes korterit, seal olid sageli mitu perekonda koos või kui ei olnud ka mitu perekonda, siis olid ikkagi naine, lapsi, ämm ja äi, rikka ütleme ühest seal Vladislav lugu, pulmad kahetoalises ei osale. Et siis oligi töökoht, oli see koht, kus oli palju ruumi, kus ilmselt kui kuulasid raadiot, suitsetasid, jõid kohvi, käisid söömas, käisid linna peal, võtsid napsi, oli muretsetud, töökohtadesse erinevaid koroonalauad, koroonalauad, mida koju osta ei olnud ruumi ja kodus ei saanud olla koroona ja piljardilaud. Ses mõttes oli kõik väga hästi läbi mõeldud, et oli see mõte, et perekonnad kohtuvad õhtul kodus ja toimetavad ja vaatad teleprogrammi. Aga päeval aktiivne puhkus ja lugemine toimub töökoht ja siis koguti raha, et kui kellelgi oli sünnile sisestada, sünnib pidada ka töökohtades, toimuski inimeste varustamine produktide jagav aeg tarbekaupadega mäletanud Vikri toimetuses levitati Brežnevi pakikesi, neid oli alati. Neid oli vist kaks korda kuus, need olid sellises pruunis paberkotis, asjad maksid vist mingi kaks või neli rubla, ma ei mäleta, palju pakikese kõlab kuidagi nagu pruunis paberis. Nagu tänapäeva. Kuule, kõlab nagu mingisugune fekaal mäsi ei olnud. Ei, see oli seda jagad ja see oli täpselt ja ütleme, et seltsimees Brežnev oli igale nõukogude, ta tundis igale nõukogude kodanikule, seltsimees president, mul tunne oli selline, oli pakiline oma väikeste kätega Moskva Kremlis paberkoti india kohvi lahustuvat tükikese vorsti ja siis oli seal võib olla sageli veel mingid, ma ei tea margariini või mingi mingi mingi kurgid või midagi veel ja sa said selle, see oli maitsev. Vaata, see oligi nagu pere, perekondlik oli nõukogude riigi ülesehitus, et me nägime, kes vaatas Brežnevi seriaali, mida näidati siis pärast jahti, kaks rubla maksis, ma arvan, Brežnev oli tapnud metsast ta lõigetega, metsaga lõigati tükkideks ja siis Brežnev käis, ütles, et vaat see läheb kromokale, läheb Kirilenko le sele sadamas herneid kallasele tükki ütleme, Brežnev hoolitses oma lähikondlaste eest ja ütleme siis, lähikondlased omakorda saatsid pakikesi järgmisele ringile niimoodi. Lõpuks siis jõudis kri toimetusse. Mingi osake sellest lastud metsseast mulle prees oma kätega tapnud jõudis ka sinuga ja näiteks ma mäletan, et, et oli suur hetk, saabus Sispicelemetuse, kui saabusid auto ostuload ja oli võimalus osta pikerdumise, töötajatel oli, saabus toimetusel, eraldati kaks Moskvitši. Probleem oli selles, et toimetuses enamasti selline ilmselt, kes ei tahtnud autoga sõita, kellel polnud lubagi või siis kellel oli juba out olemas, siis nähti kurja vaeva, et ühe auto sai omale Vladislav, kes oli nõus. Ma olen nõus autot pidama teisega lähti, kurje väelase määriti kaela Ilmartrullile, kes sellega nägi kurja vaeva lõpuks auto vist roostetas tema hoovi siis sealt läbi. Ja ma soovitan välisministeeriumil võttes, et meie tänane saade tõlkide Singapuri keelde saata neile kuulamiseks, et las nad õpivad elamu meie praegu kuuleme ühte huvitavat Jaak Joala laulu, mis räägib tegelikult, mis on pärit 60.-st, see pole radarilugu, vaid see on varasem ajalugu, palun. No aga kiisk ja murravad väga kõik ja nad ihkavad, et kärgasva Saagovi äike No vot see oli neid Bob Dylani lugu, lõbusaid Bob Dylani lugu ja Joala ettekandes ja vaata jälle ilus näide sellest, eks ole, et nõukogude maal valitses rahu külluse seltsimees Brežnev Lätis pakke, aga meid ei jätnud ükskõikseks teiste rahvaste saatus, ei happe kui ka miks pandi paika Ameerika miljonärid, aga miks ei käinud Bob Dylan seda laulu esitamas nõukogude liidus? Minu arust oleks väga hästi sobinud jusi näiteks kustuvasse tulukesse või kuskile või isegi mõtles ametlikumale Kremli kongresside paleesse. Noor Dylan olekski võinud seda teha, on väga noor Dylangust, oligi põhimõtteliselt kommunistidega väga suur sõber ja piitsiiger muide käiski Nõukogude liidus Dylani suur kamraadi õpetaja käiski, nõudis esinemas. Aga pidamise periood kestis väga vähe, hiljem ta avastas narkootikumid ja muud asjad ja siis ta ei sobinud enam sellesse nagu nõukogude paradigmasse. Väga laul oleks sobinud küll laule muidugi oleks hukkamõistev Ameerika imperialistide suhtes ja noh, muidugi joale esitas seda ka suurepäraselt, ma ei tundnud äragi. Ta eks ta moonutus natuke häält võib-olla ka. Et eks sel ajal seal praegu me ütleme küll jah, niimoodi, et et et täiesti selline imperialismi kriitiline ja nüüd me teame olemisega Afganistanis käinud Eesti mehed ja see laul sobivigatega, ütleme vene hakal võib olla ongi niisugune, et jumala üritas nagu laudo teise häälega kui tavaliselt tava tava, tema kuule ja eks ole, oli harjunud kuulama hoopis teistsuguseid laule Joala esituses pigem ja sellepärast ta natukenegi teist tähendab, kui raadios nüüd tuleb, eks ole, siis mõeldakse, et see on Vambola Põder, ega see ongi suht või Herbert Vainu vähetuntud lugu. Ega seda vist palju ei lastud tekitavast tekitab teatud nõutust, et iseenesest pole selles midagi vale. Sõnum on õige, et ma tõesti, nad on nagu elajad. Nad ongi nagu elajad sõjardid, ma mõtlen loomulikult, väga julge lugu, tõesti, head valgud, ma kuulen sõna elajat, mul tuli meelde see laul, kõik metsaloomad, luba ma mõtlesin, et ta on ka mingi loomade laule tähelepanelikult kuulama ja tõesti, Vietnam tuli siis hea ja vaat see on hea, kui meie saade sõidetakse singa, Singapur saaks siis ka seda laulu ja kuidas, kuidas, kuidas jumalal on? Ma vaatasin, siis lappasin kroonikat. Noh, jah, eks muidugi tuntud lugudes Ivar Vigla ähvardas Saagimi politseiga. Aga seda lugu ma isegi ei taha nagu hakata lahkama, sest mis seal ikka, üks vanem inimene on kukkunud laua all. Ja siis härra veab seda sealt välja, noh, seda juhtub ikka pidudel laualt. Muide, kuidas eit oli, sajaaastane teda saunas toodi, mõrtsuk oli pugenud vana-ide voodi, heiteli 100 aastane ja teda saunas toodi ja siis selle loo ümber võiks öelda Anu Saagim oli pugenud. Olaf Suuder voodi. Ta oli sajaaastane, Ivar viga ta sealt välja toodi, aga ma tahtsin öelda seda, et selle loo lugu ei ole mitte ilmunud Kroonikas või niisama, vaid et see vihje lugu ja selle vihje kroonika on maksnud 35 eurot kätte, et mind huvitab nüüd, et kes siis sealt Kanal2 töötajatest, kas Olaf Suuder, Anu Saagim ise vaevalt Ivar Vigla retsele vihje saates, seda ma ei usu, et tema 35 eurot teenis, aga aga kesse, kes võis küll olla, kes siis kaebas või saatesse saatis kroonikale selle info isegi pildi saadetud, kuidas Anu Saagim on siis laual fotograaf ei ole öeldud, on elutants, on erakogust, kellelegi erakogus on sellised, Viidingu laulusalmis ütleb, et ja ma ja ma ei tea, kes ründab laualt. No tegelikult ongi see suhteliselt õudne mõte, diktarile ta sel hetkel, kui ta alustab, diktor lõpetab sel hetkel, kui ta loeb uudised, Olaf Suuder, et keegi laualt hammustada. See on umbes sama õudne, kui peldikupotist mõtled, et sealt võib näiteks vanasti, kui olid suured peod laudadega peod neiks pulmapeod või mis iganes, siis lastel oli komme, ma ise tegin seda, oli minna mingil hetkel sukelduda laua alla, siis kiskuda täiskasvanuid niimoodi jalgadest ja tekitada tüli, rübeleda laua, kui on selline kitsam koort, tere, suur laud, siis tihtipeale ei olnudki lapsel nagu üldse muud võimalust laua tagant pääseda, kui ta pidi laual läbi ronima, sellepärast et sealt nagu toolidest mööda ronimine pressimine oli täiesti võimatu, nii et ja ka täiskasvanud inimene kõige otsesem tee oli raua alt läbi sageli ka joodikuid neid laua alla magama. Vaat selle üle olen alati mõelnud, et, et ma olen ka nagu elus joodikute seltskonnas istunud, aga vot sellist asja ma pole kunagi näinud, et keegi kukub laua alla otseselt roheline selline kõnekäändlaual ja ma tean, aga see tegelikult, et ei toimi minu arust või ma ei tea, oleneb õigetel pidudel olnud inimene. Ta ei jää nagu vastupidi, joodik muutub ärksaks, tahab ringi rabeleda, ära minna. Sihukest libisemist, juh niimoodi toode laual, sinna magama pole tõstetud. Võib-olla sa oled lihtsalt väga vähe vähe joonud ja selliste suhteliselt pool kainete seltskond, ma olen ära läinud, enne võib-olla kõnelused lauale jõuavad, aga ma ei usu, et seda, kas sina käideldakse Ennu rattal diskot tegema, kas sa oled tähele pannud sellist asja, et keegi jõuab laua all, sealt? Olen mina olen sellist asja küll kogenud, et mul ükskord oli Ennorata Ta pidu oli siis mul laual magas üks tuntud eesti kirjanikega, keda ma siinkohal nimetada alguses ta lihtsalt magama imestasin, kuidas ta seal magada saab, sest tümmel hästi kõva. Aga ta magas seal ja siis mingil hetkel ta ärkas üles, sikutas pükstest ja andis märku, ta tahab õlut juua, kuna seal oli just nimelt. Miks õlu oli kusagil, nüüd ma ulatasin selle õlle sinna laua alla. Minu hea kamraadi, adute veisel õlle ära emaga sedasi pidasid laual kirjanikuna ja sellest oleks võinud rääkida eile Jüri Üdi klubis. Kuidas, kuidas saadakse kirjanikuks ka see tee on võimalik, Laura, ma arvan, magad seal, ma, ma arvan, et ta magas seal sellepärast, et kas ta kirjutas ka seal? Ei, ei. Romantilise niuke romantiline ettekujutus sellest, et kirjanik Ma arvan, et ta seal oli tegelikult see probleem oli vist selles, eks ole, et ta oli harjunud, ma arvan, ma olen varemgi näinud, et olin varemgi Kuku klubis magamas siis nende Sophade peal, seal on parem. Aga seal oli see probleem, et oli õudne pidu, käis, noored segasid sohva peal magamas, tegelikult leidis just nimelt hea koha laual magamiseks ega mind ei seganud. Ja siis oli tal turvaline koht sele astmetele keegi reale discari juures on ikka turvaline ja käppida, et seal oli, selles mõttes oli ja ütleme kohta läksin, ta ei kukkunud sinna, ta läks sinna sihiliku koha omanikud ka ei tule välja viskama, sellepärast et täpselt ei tea ja et võib-olla see on nagu disk on kaasa võtnud kellelegi mingisuguse sõbra sõbra sihukse, kodulema modi olendi, kes tal elabki laual või noh, nagu koeraga näiteks tuleb tutva kirjanikuga. Tegelikult mul tuleb meelde, et ma seda, seda kirjanikku olen ka näinud, tegelikult kukkus testiga nagu tavalistel päevadel tavalisemate laudadel ka magamas. Et jah, ühte inimest ma tegelikult tean, kes, kes, kes, kes maga, aga see on jällegi klišeed, sinna ei kuku ta joonest lauale, vaid läheb ikkagi teadlikult sinna alla magama, sest seal nii rahulik olla. See on midagi muud ja see on selline teadlik valik, et inimene magab ka laual sandama ilmaline asi näiteks vene kirjandusest, muust kirjandusest on jäänud meelde selline, veel kummalisem on see, et inimesed magavad, laudade peal. On kirjeldused, kuidas inimene magab, nägu süldikausis, vot selles on, seda on raske ette kujutada sülti, niuke, ta on kuidagi selline külm ja märg ja Ligale seal nagu Ma ei kujuta ette, et uni tuleks, aga vaata näiteks Kaheteistkümnes toolis oli isegi oli see kirja mitte kirjanik, vaid insener, kes oli abielus selle Elloskašuukinaga, kui ta lahku läks, siis ta läks ühe sõbra korterisse elama, kus polnud mööblit, vot hiljem tekitas seal uputuse ja tal puna tal mööbli siis ainuke koht magamiseks laua veel täidis laua peale võttis laudlina peal ja pani peale pakiajale. No sellest ma saan arulaudade voodi moodi, tegelikult kardan lühem kui voodi laua pealt alla keerad ennast, sa võid laua peal, laud on jube kõrgega laule lauda väga paha, oleneb lauast laudadele. Claude ümarlaud tuli Rüütli, seal oli öeldud, et oli kirjutuslaud kirjutatud ka suur ja väike, võib jah, aga aga nägu süldikausis magada minu arust siiski raskem ja samuti nägus rosolje kausis ja mis on ka levinud seda, et kui üldse võtta mingi toiduaine peale, pane padi sai, sai või pirukas, kas just nimelt ma tahtsin ja eriti kui ta on veel, no mitte päris otse ahjust võetud, vaid natuke seisnud hakanud, on ikka veel soe. Et siis ta on sihuke, aga kui ta on väga sihuke nagu tihkelt täidis täis, siis peab ettevaatlik olemas tädi välja pursata, kus oma pea sinna peale asetada, et parem oleks, kui ta oleks tühi. Täiesti sama. Sai pidupäeva sai sihukeses, aga seal on jälle see probleem. Pidudel laudadega saiapäts ei tooda, tuuakse viilutatuna. Ja mitte lihtsalt virdvaid ilusti kunstipäraselt lauale seatud, niimoodi nagu kuhja, siis sa pead laduma nendest viilutatud saialõikudest endale siukse mõnusa pea. Aga tegelikult me tuleme jälle selle klassikalise Vladislav Vilo juurde tagasi, mida meenutasime pulmad kahetoalises korteris. See lugu rääkiski sellest, kuidas kahetoalises korteris toimusid pulmad, kuskil joodi vannitoas mingi noorpaar, mingi teine noorpaar suudles kusagil koridoris õieti pikalt kellegagi hüvasti. Sohva peal magasid maalt tulnud sugulased voodis, magasid maalt tulnud sugulased veel kusagil hakkasid mingid sugulased ja tuttavad, kes olid jäänud sinna magama ja siis peigmees oli juua täis ja kakerdas kuskil rõdul või suurest pruut istus tagatoas kuskil tumba peal ja mõtles ja mõtles millegipärast ebainimlikkust ja võikast vanast kombest esimese õigusest. Mis sa sellega öelda tahad? No räägu, me rääkisime, et oli tohutu ruumipuudus nõukogude ajal, et ilmselt magasid laudadele laudele, et see võis vene ajal võiski nii olla, et ruumipuudusel nisu magati toiduotsas ja nojah, et mujal ei olnud ruumi, toit oli igal pool ees ja mäletan, et oli teine lugu, oli ladisovilverbelisega uued pulmad kahetoalises korteris, aga selle sisu ma hetkel ei suuda meenutada, seal toimus ka mingisugune triangel väga kitsastes oludes. Ma vaatasin seda laulu kuulates, ma jäin selle lauluteksti peale mõtlema, vaata kui ilusa. Sellise täpse olustikupildi on loonud teksti autor Heldur Karmo et tooli kõrval tool, see on väga tõesti väga tavaline nähe on eriti sellistes teatris, kinosaalis, puhvetis igalt ja et ja et, et see on ainukene abinõu või põhjus, miks neid tantsima viis ja siis edasi hargneb nagu selline värvikas lugu inimsuhetest, eks sele tütarlaps pisut vintis noormees, kaine ebakõla ja nõnda edasi. Ja mul tuli meelde, et meile käisime Jüri Üdi klubis, siis mul oli tegelikult võimalusi ja rõõm. Ja aukuulata esimest korda Eesti eurolaulusõnu. Seda kuula jah. Kuule. Kuule imed, sa varem oled kuulanud selle sõnusest laulu sõnum ongi, et kuule kohe alguses öeldakse hakanud seda laulu kuulama. Ära niisama istu. No vaata, ma olen seda kuulnud koduses miljöös ja mõne sellise karakteriga, kui keegi ütleb mulle kuule, siis ma kohe automaatselt ei kuula. Ma lähen kohe teise tuppa, panen raadio kinni, panen teise loo pea sama asja, et nemad ei noh, ma ei taha lihtsalt, et mulle jagatakse televiisoreid, korraldasid, kuula või nagu vaata, mõtle. No minu arust on väga loomulik, et televiisorist raadio saatusekorralduse mäletad vanasti kui oli hommikvõimlemine kui hüppade küki, kas sa arvad, et see meeldis mulle? Sai täitnud käske, mina täitsa lebasin tükk ja ma ei tule selle pealegi valeliku Singapuri kalduvuste kiri, kõik raadiosaated käskima kohe teen vaata kui erinevalt, eks selle töötanud laulu teksti Aapo kirjutas sellise korraldusliku või niukse käsutavastoonis laulu teksti. Kuula vaata, mõtle. Oled, mine sinna, ära, sinna, mine ära seda tee, ära kuula, tee, too, miks sa selle tõid, viiseedoomine, anna, see on jällegi nõukogude ajal kasvanud inimesel on see tutvus Eesti NSV endale täpselt samasugune, seal öeldi ka nüüd huuga tehas, vili, vooga, sirp, lõika, haamer, löö, nõukogude elu tuksu. Palju korratud. Tõsi küll, need korraldused anti elutute asjade nagu tehase vili nüüd otseselt ei puudutanud, aga mul ikkagi haugas vasar lõi sirp lõikes tühjad oli väga uhke seal, õige, ma arvan, tehase vasara taga veedeti mõnusalt aega õnne rahvale, me tubli töö, see on käsk, aga vaata tööd, õnne ja vaatajad alati on ametlik, ümne oli selline, aga ütleme popmuusika teistes tegeledes inimsuhetega ja jagatud korraldusi vaid lihtsalt jutustati üks lugu ja inimene võiks ise mõelda ja teha ise järeldused sellest loost, millised siis nagu pähe tulid, sealt seda kohe kuulama. Ava mingi amoraalne värk, eks ole, tooli kõrval tool tavaline nähe, eks ole, tead, kergemeelne neid mõelnud poleks nii, eks ole. Aga vaata, ja sa jääd seda kuulama, ei häiri sind. Eile eile siiski kuulasite eurolaulusõnu käsk tuli, kes truult kuulasin, eriti kui kaunistamise kord käskis, muidu muidugi käsi. Ott on noormees, mis ta käsutab meid, aga kui daam paluvad kuulane, ta ei palunud, ta ütles. Palun, palun kuulake. Kuulake, palun, mulle tuli meelde selle peale seal saates rääkisime Volkonski laulmine, nimonzoušaitse, Majakovski värssidele, Sloushaitse, eesli siis ausalt öeldes ja nii edasi, see on jälle teine asi seal, ütleme tsitaate Majakovski luuletuses näkkovski käskis, suhelkovski käskis ja see oli meile võõras kultuur, me võtsime sellega proletkult kui sellist kapoteoosime, vaatasin seal kui kultuurilist fenomeni. Aga ütleme, see Apo laul, noh tähendab nüüd Ta hakkab mulle korraga jagama korraldusi. Kuule vaata mida, no pidama ütleks, hapa päris otse ise jagavaid oti kaudu olles ta nüüd palun kuulama oleks kohe. Mis Aapol murega, mis sa arvad, kas aga aserbaidžaani kultuuris võib-olla see just vastupidi, kui öeldakse, et kuule, siis seal idamaades ollakse harjutud käskude eestlased muidugi, lõpu võiks veel lisada natuke uusi sõnu, hääletage meie poolt. Hääle, kuula, hääleta meie poolt ka muidu, muidu ta hääletab nii samaga, hääletan hääleta meie poolt ja ajada Eesti poolt. Selle võiks ott lõppu veel laulda niimoodi. Ma korraks. Nii et jah, mul on seni seni see, ütleme meloodia, Osaimuleeritud ta. Nüüd ma sain ka sõnade nagu Eesti eurolaulu sõnad, sain kätte. Ma teeks need sõnad, ütleme niimoodi, et mina isiklikult paneks need. Kas siis palun, on raske öelda, palun vana kooli, palun, ma tean, et palun istuge, noh, eks ole, ja kus ma oleks jõudnudki, oleks laudadelt sirgu, palun lõigake tehas, palun, Huuake tehas, kas ei saaks Pythuata. Tooge palun Õnne tublidele, kui teil see tüli ei tee, palun lööge palun korraks alasile, seltsimees haamer, aga, aga ei, saar tähendab midagi selle vastu ja selle laulu sõnad kirjutas prantsuse retensiooni korjet orientatsiooniga poeet Johannes Semper, mis sa mõtled sellele, et prantsuse orientatsioon seda mõtlengi? Orientatsioon o eurooplane ja tema, tema teadis, kuidas peavad olema ema ebavõrdsusega palun, ja tänan, tema tähendab Euroopas öeldi otse. Huuga. Ö. Lõika. Tegelikult võiks selle jutu peale, kuulete, meil on tegelikult üks ja Jaak Joala laul veel varuks panud seda laulu kõik armastavad. On armil möödunu ees meil lahkumine. Kas tõesti loodad sa, et õnn on igavene, las meeldiv mäel Estonia, siis meil möödunud päevist jääb siis lahkuda. Sõpradena. Grilli ning saali ükseenindu. Ja süüdanud vesi igasugust siis möödunud on. Kui vahel tunned end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see taas, saad sa rõõmu tunda, kui sildis viisora? Kõik tühi? Su kaunid silmad ju naeratus võiks, loodi. Kuigi see on üks seen ja süüa seega siis möödunud Kui ning seal üksinda ja sil vesi ta sees No näed jälle laul, eks ole, Heldur Karmo tekst, ühest küljest väga kurb laul, räägitakse, et õnn on möödunud, aga samas antakse alati selline positiivne noot, meenuta ja naerata jällegi käskude. Kas sa ei pane seda tähele? Ma kogu aeg kuulasin, jälle kästakse, naerata, ta. Kapital ulub niiti ta ei öelnud, seda ta ei öelnud ja niimoodi kurjalt seda, aga ta ütles siiski, naerab. See on jällegi järgi paluvetel. Vaata lauludes ei saagi olla, parun laul on ikkagi sihuke propagandavahend, laulus antakse selged suunised, otsisid selles laulus küll mingit propagandat, uda seal toolil naeratan, ühesõnaga mitte propagandaga, aga ütleme. Ta on ikka agitatsiooni vahel, siin on küsimus laulude puhul on ka sageli toonis, et ütleme, et ott väike ots on nagu selline, kes nõuab tähelepanu, ütleme, väike laps, kuula, eks ole. Aga Jaak olla selline, ütleme juba nagu ise naeratades ütleb. No natukene tähendab, tematoon palub sul, naerata, ta ei ütle, palun naerata, aga toon on selline, et noh, kõik, võib-olla hetkel võib sul olla nagu muresid, aga naerata. Et seal ei olnud seda korraldust. Nojah, sul on, sul on võib-olla õigus küll, jah. Doonoridoonori heatahtlikum otile, aga soe laul on, see paned ütleme nagu kohe teed nagu kõlarist tuleb nagu sooja õhku. Oh kui õudne. Sooja õhk. Kas me võime saate ära, lõpetame, lõpetame, saate ja läheme selle mõttega tänaleme õhtule. Kuulake ja naeratage, palun, palun. See on rooma ikka. Võid saada. Mõtle. Ja päev läbi kaamera. No vähe läbi? Ka ma. Teiega.