Anna maetava. Üks meie sajangi suuri luuletajaid on keerulise ja omamoodi traagilise saatusega looja. Tema eluaeg oli suurte ajalooliste murrangute aeg ja luuletajal tuli mõnel eluperioodil ka mõistmatust, jäignorantsi, talude. Temas on koguni nähtud siseimmigranti, kes ei võta omaks ühiskonnakorda, milles ometi kulges suurem osa tema elust. Aga anna matava ise on 1965. aastal kirjutanud oma lühikeses autobiograafias ainult natukene aega enne oma surma. Ta lahkus 1966. aastal. On kirjutanud nii. Ma ei ole kunagi luuletamast lakanud. Luule seob mind ajaga Morahwa uue eluga Anna matava esimene luuletuskogu. Õhtu veetcher ilmus 1912. aastal. Järgmine raamat, palvehelmed ilmus 1914. aastal. Edasi valge parv 1917 siis kolm luulekogu mere ääres, teeleht ja Anno Domini kahekümnendatel aastatel 1940. aastal kogu kuuest raamatust 1958 ja 61 luuletused 1965 aiajooks. Hanno Matto alustas oma luuletajateed Akmeistina. See suund vene luules seadis eesmärgiks vabastada sümbolistlik luule müstikast ja suunata see niinimetatud asjade maailma ilu näitamisele. Kõrgeid nõudeid esitati luulevormile. Hilisemas loomingus ühendas Anna Matova uusi 20. sajandi luule näojooni klassikalistega. Muide, ta on kirjutanud ka rea uurimusi, puskinist ja olnud võimekas tõlkija nii ida kui Lääne-Euroopa keeltest. Eriti võimsalt ja valusalt kõlasid anna Mado atriootilised luuletused sõja päevil. 1964. aastal määrati talle Itaalias rahvusvaheline kirjanduspreemia. Ta valiti Oxfordi Ülikooli audoktoriks. Kummatigi olid mõned teosed reekviem näiteks hilise ajani oma kodumaal. Tundmatud. Reekviem ilmub meie ette alles nüüd. Järgnevalt tsiteerigem luuletaja enda kirjutatud lühikest elulugu. Ma sündisin 11 10. vana kalendri järgi 23. juunil 1889. aastal Odessa lähedal. Mu isa oli tollel erumereväelane insener-mehaanik. Aasta vanuselt viidi mind põhja särsku ese loosse, seal elasin 16. eluaastani. Mu esimesed mälestused on särsklasse loost, parkide ülev niiske rohelus, karja tänu, kus käisin hoidjaga. Hipodroom oma väikeste erksate hobustega, vana Vaksel ja üht-teist muud, millest laulan hiljem särsquesse loo oodis. Igal suvel viibisin Sevastoopoli lähedal Streletskaja lahe kaldal. Seal sõbrunesime merega kõige tugevam mälestus. Neist aastaist on muistne Herson sealsamas lähedal. Lugema õppisin Lev Tolstoi aabitsa järgi. Viie aastaselt kuulsin pealt, kuidas suurematele lastele prantsuse keelt õpetati ja hakkasin ka ise seda rääkima. Esimese luuletuse kirjutasin 11 aastaselt. Luule algas minu jaoks, mitte puskinist, Elermattalist patjašavinist ja Nekrassovis. Pakane punanina, mis mu emal peas oli. Õppisin sarskelise loo tütarlaste gümnaasiumis alguses halvasti, pärastpoole tunduvalt paremini, kuid alati vastu tahtmist. 1905. aastal läksid mu vanemad lahku ja ema sõitis lastega lõunasse. Elasime aasta Fatoorias, kus ma võtsin kodus läbi gümnaasiumi lõpueelse klassikursuse. Igatsesin särskelise loosse, kirjutasin hulga abituid värsse. 1905. aasta revolutsiooni kaja kulatus väga tuhmilt siia muust maailmast ära lõigatud jahvatooriasse. Lõpuklassi tegin läbi Kiievis. 1907. aastal. Astusin Kiievi kõrgemate naiskursuste õigusteaduskonda. Seni kui seal õpiti õiguse ajalugu ja ladina keelt, olin rahul. Kui aga tulid puhtjuriidilised ained, kaotasin kursuste vastu huvi. 1910. aastal abiellusin Nikolai Vumilioviga ning me sõitsime kuuks ajaks Pariisi. Uute bulvarite rajamine Pariisi elavale kehale. See, mida kirjeldab sole, ei olnud veel päriselt lõpule viidud. Edisoni sõber Werner näitas mulle panteoni, ta Vernis kaht lauda ja seletas. Seal on teie sotsiaaldemokraadid, siin bolševikud. Noodaga Meetševikud. Naised kandsid kord pükse, kord püüdsid jalad üleni pika seelikutesse mässida. Luule oli täiesti unarul. Värsse osteti ainult enam või vähem tuntud kunstnike viniettide pärast. Ma mõistsin juba siis, et Pariisi kunst on prantsuse luule nahka pistnud. Peterburi naasnalt õppisin Rajevi kõrgematel ajaloo ja kirjanduse kursustel. Tollal kirjutasin juba luuletusi, mis läksid mu esimesse kogusse. Kui mulle näidati Innocenti Aninski küpressipuust laeka korrektuuri. Olin vapustatud, lugesin ja unustasin kõik muu maailmas. 1910. aastal oli sümbolismi kriis juba ilmne ja algajad luuletajad selle vooluga enam ei liitunud. Ühed suundusid turismi, teised Akmeismi koos oma sõpradega, Mandestami, Saint keevitši ja Narbutiga. Hakkasin Akmeistiks. 1911. aasta kevade veetsin Pariisis, kus olin vene balleti esimeste võitude tunnistajaks. 1912. aastal reisisin Põhja-Itaalias geeno Firenze Veneetsia. Itaalia maalikunstist ja arhitektuurist saadud muljed olid kui unenägu, mis ei eluajaks meelde. 1912. aastal ilmus mu esimene luulekogu õhtu. Teda trükiti kõigest 300 eksemplari. Kriitikali heasoovlik. 1912. aasta esimesel oktoobril sündis minu ainus poeg Lev. Märtsis 1914 ilmus teine raamat palvehelmed. Talle oli antud aega umbes kuus nädalat. Mai algul hakkas Peterburis hooaeg lõppema, rahvas sõitis vähehaaval laiali. Lahkumine Peterburist kujunes seekord igaveseks tagasi, tulime mitte enam Peterburi, vaid Petrogradi. 19.-st sajandist olime järsku 20.-sse astunud. Kõik oli muutunud. Linna välisilmest alates. Paistis, et algaja autori väike armastusluulevihik upub maailma sündmuste kõrval päris ära. Aeg määras teisiti. Suviti viibisin endisest Tveri kubermangus umbes 15 versta Bernatskist. See pole just väga maaliline kant, korrapäraselt üles küntud põldude nelinurgad, kuivendatud sood. Seal valmis suur hulk palvehelmeste ja valgeparve. Tõsi, valge parv ilmus 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Selle raamatu vastu on lugejaid ning kriitika ebaõiglased olnud. Millegipärast arvatakse, et ta oli vähem minev kui palvehelmed. See kogu aga ilmus veel karmimates oludes. Transport oli välja surnud, raamatut olnud võimalik isegi Moskvasse saata. Ta levis ainult Petrogradis. Ajakirju suleti samuti ajalehti. Seepärast puudus valgel parvel häälekas arvust elu. Nälg ja laos kasvasid iga päevaga kui imelik, et praegused arvesse ei võeta. Pärast oktoobrirevolutsiooni töötasin astronoomia Instituudi raamatukogus. 1921. aastal ilmus uute värsside raamat teeleht 1922. aastal Anno Domini. 20.-te aastate keskpaiku hakkasin õhinal ja huvitatult uurima vana Peterburi arhitektuuri ja Puškini elu ning loomingut. Tulemuseks oli kolm tööd, mis kõik omal ajal ilmusid. Isamaasõja puhkedes olin Leningradis septembri lõpul, meil blokaad oli juba alanud. Sõitsin lennukiga Moskvasse. Kuni 1944. aasta maini elasin Taškendis, ootasin ahnelt teateid Leningradist rindelt nagu teisedki luuletajad, esinesin tihti hospidalides, kus lugesin haavatuid luuletusi. Taškenti sain esmakordselt aru, mis maksab, kõrvetas kuumuses puu vari ja veesolin. Ja veel sain kogeda inimeste headust, sest endis põdesin ma palju ja rängalt. 1944. aasta mais saabusin kevadesse Moskvasse, mis oli juba rõõmsatest lootustest läheneva võiduootusest tulvil. Juunis naasen Leningradi. See kohutav viirastus, mis oli saanud mu linnast, rabas mind nõnda, et kirjeldasin seda kohtumist proosas. Sündisid olukirjeldused kolm sirelid ja surma juures külas. Teine neist räägib luulelugemisest rindel. Proosa on mulle alati olnud salapärane ja v hetkel. Olen algusest saadik teadnud kõik, mis puutu luulesse, aga iial pole midagi teadnud. Proosast. Mu esimest katsetust kiitsid kõik, aga mina mõistagi ei uskunud. Kutsusin šašenko. Ta käskis üht-teist kärpida. Ülejäänuga jäi rahule. Ma olin rõõmus. Ammugi huvitasid mind kunstilise tõlkeküsimused. Sõjajärgsetel aastatel tõlkisin paIju tõlginga praegu. 1962. aastal lõpetasin ilma kangelased poeemi põima peski rooja, mida olin kirjutanud 22 aastat. Tan aasta künnisel sain jälle kuulda itaalia keele kõla. Käisin Roomas Sitsiilias. 1965. aasta kevadel reisisin Šexpyri kodumaale. Nägin briti taevast ja Atlantikat, kohtasin vanu sõpru ja sain juurde uusi. Ma ei ole kunagi lakanud luuletamast. Luule seob mind ajaga mu rahva uue eluga. Ma olen õnnelik, et olen läbi elanud need aastad ja näinud sündmusi, millele pole võrdseid. Alustasime Anna Maatovaga tutvuse süvendamist tema enda kirjutatud eluloost. Luuletaja kirjutas selle 1965. aastal veidi aega enne oma surma. Meie allikas. 1976. aastal biblio Teeka poeeta sarjas ilmunud Anna mattuva luuletuste ja poeemide köide. Küünla vilkus, sära, sammud, lehesahin. Miks sa läksid ära? Aina öösse vahin? Hommikaste vilus tuleb selgem kargem. Elu on ju ilus, süda ole targem. Milleks kõik need pinged, tunded, talumatud, lugesin, et hinged olla surematud. Olen luuletajal külas. Pühapäev külm õhtupoolik, suures kõrges toas on vaikus. Akna taga hämuslin, veere pakasene täike kahutavad suitsu, sääbrud. Kuidas peremees mind vaatab, vaikides ja uurivalt. Tal on silmad, mida keegi naljalt ei saa unustada. Mina arglik, ärgu neis parem üldse vaadaku. Kuid on meelde jäänud vestlus. Pühapäev ja kidel valgus. Kõrges hällis kivimajas. Neeva mereväraval. Ärgata ju koidu ajal hingematvast rõõmutundest ja siis laeva aknast näha laine selga rohelist Karus nähka näituna, seiste tekil, tormimöllus, kulda, masinate rühma. Meeles ainult kohtumine sellega, kes on mu täheks. Nõnda tuulesoolvett pritsmeis nooreneda igat tund. Juuli 1917. Ta ütles, et mul pole võistlejaid, et tema jaoks ma pole üldse naine vaid talvetaeva mahe valguslaid ja ürgne laul, õrn, kare, kodumaine. Et kui ma suren, ta ei ahasta, ei hüüa ärka nagu meelest ära. Ent järsku teab ta elada ei saa, sest hingel puudub laul ja päevasära ja kaka praegu. 1921. Nii et edenia Ei, mina, see pole üks teine siin vaevleb. Mina nõnda ei suudaks. Ent segamis juhtus must liniklaskata. Ja lühtrid. Viide koera. On. 1940. Langes sõna raske nagu mägi rinnale, kus elu tuksub veel. Mis siis ikka seda ette nägi, ammugi mu muserdatud meel. Täna pean ma palju asju suutma mälestused tapma, viimseni oma hingekivikõvaks, muutma elu, alustama uuesti, muidu. Sumin, valgus nagu küsi, peaks mu ümber suve küllas linn. Selle tulekut ma aimasin. Juuni 1939. Ei kosta ajastut mates pühalik kiriku salm vaid nõgestes ohakates seisab ta kalm. Ja ainult väsimata tööd vehib labidamees. Nii vaka. Oh issand, nii vaka aeg möödub Me silme ees siis saabuva kevadega laip pinnale, ujub jõest. Ent poeg ei tunne ema vend, ära pöördu poest, pead norus ja ikka ühtviisi. Kuu pendeldab taevalael. Just nõnda praegu Pariisis. Surmvaikne aeg. Viies august 1940 Leningradi esimene kaugtulistamine. Jäi järsku vakarahvasumm. Kõik oli teisiti. Ei, maal ei linnas taevakumm või kõmiseda nii mis prahvatades kostis, sealt näis äikse moodi täpipealt. Kuid tulvil märga Maedust, Onkiks, pilvepõu ja ihaldatud jahedus toob normedele Ko. Ent see nii kuiv, kuid tulekeel ja õudses tardumuses veel. Kõrv tõrkus uskumast, et kõik sepaisu möirgab must ükskõikselt kandis hukatust. Et tappa minulast. Eestikeelsel lugejal seisab Anna Matova loomingusse süvenemine veel ees. Seal on palju huvipakkuvat. 1959. aastal kirjutatud luuletuses. Tihetwareeni viimne luuletus iseloomustab luuletaja oma töid. Nii. Üks on, äikeseline tuleb kui rakatav rajuhoog. Teine sünnib öö vaikusest. Kolmas voolab kui allikas luhas. Mõni ei anna end loojale kuidagi kätte, et seda sõnastada. Aga viimani? Eks ikka see käsilolev, see. Ka tilkhaaval mu vere, ta jõi kord armastus, nii palju ahastust, tõi. Ta vaikib ta huuli, paate siis uuesti tühjusesse kaob, ta läks ära. Ja kustuste viimnegi jälg. See tunne on hullem kui janu. Nälg. Kus sonda ei ainustki, kaja. Muld teda. Just teda on vaja. Esimene detsember 1959. Kõlas Anna Maatuva luule originaalis ja Debora Vaarandi tõlkes. Esitas Maria Klenskaja. Muusikasaatesse valis Ülle Karu. Toimetas Mari Tarand. Kuni kesköötunnini võite kuulata Dmitri Bortnjanski kontsert sümfooniat fagotile, Arphile klaverile, kahele viiulile, vioolal ja tšellole, Siibe moll mosoor ja Dmitri Šostakovitši kvartetti number üks. Kahele viiulile, joolale ja tšellole tooma suur oopus 49.