Laulud laulud kuhu te viite? Kui on viljatuks jäänud teod helesinise vaikuseniite oma lokkide külge, siis sean, tahan olla neid rahulik, range. Õpin tähtede, sõnatud keelt. Kuidas Venemaa on? Nüüd langeb? Ümber kuuvalges sügise uni hean, luusida sedel ning võtta tee äärest viljapäid, kuni nagu kerjakott täis saab, neid hing. Aga lausiku, sina ei ravi, laulud, laulud, miks kiusate suud pühib ülemu radade savi, hilisõhtu kui kullane luud. Hea kuulata väljade vahel, kuidas tuultes variseb hüüd. Oska olla nii kullane jahe, kui on pärnade sügise rüüd. See oli Sergei Jessenini 1918. aastal kirjutatud luuletus Artur Alliksaare tõlkes. Just sügisel on Sergei esin sündinud vana kalendri järgi 21. septembril uue järgi siis kolmandal oktoobril. Jessenini ka on tänaste mõtiskluste Pealkiri. Kuulakem kõigepealt, mida kõneleb meile Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppejõud, paleerib Pesubov. Väga hästi on Sergei Jessenini kohta kirjutanud Koerki oma suurepärases essees Sergei s. Enim ei ole niivõrd inimene kui organ, mille loodus on loonud ainuüksi luule jaoks, et väljendada ammendamatud põldude kurbust, armastust kõige elava vastu maailmas ja halastust, mida rohkem kui keegi muu on ära teeninud inimene. Neis korki sõnades on hästi välja toodud olulisem, mis meile Jessenini luule nii südamelähedaseks, nii kaasaegseks teed. Iseeninali poeet jumala armust, ehtsus, spontaansus, argaanilisus annavad luulele ebatavalise võlujõu mis haarab isegi neid, kellel puudub kui võib nii-ütelda luule kõrvu. Nagu meenutavad kõiknema ristid. Spontaanses pääses mõjule eriti siis, kui seen ise luges oma luuletusi. Orgaanilisus oli senini teoreetiliste tõekspidamiste üks tähtsamatest mõistetest. Eelkõige ma armastan orgaanilise väljendamist, kirjutas ta 24. aasta autobiograafias. Argaanilisus esineb Jessenini juures mitmes tähenduses. See on elav, arenev, loomulik, looduslik. See on ka ilmtingimata rahvalik ja rahvuslik. Orgaaniline luule kujund võib välja kasvada ainuüksi rahva uskumistest ja müütidest rahvavaimust rahvakunsti meelest ja programm artiklis Maria võtmed. 1918. aasta artikkel rõhutab ta vajadust toetada rahvuslikule Arnamendile rahvaluule rikkustele. Orgaanilise mõiste oli Jessenini-il veel tihedalt seotud suhtumisega loodusesse. Jessenini sügav veendumus oli, et ainult vabas looduses looduse kaudu Ja üldse elutäiuse? No seda ta on väljendanud paljudes oma teostes ja väga selgelt värsireas tõlkovoodiosva Woodne vaadagi proburjet Budjoatševa Week et ainult vaba Laadoga vete kaudu suudab olemisse puurida end inimene samuti nagu talle talle väga lähedased tolle aja Küla poeedid või nagu neid hakati nimetama Uustalupojad. Sellised nagu bluujev, kuid skooparežen, unistasitseenin talu pojalikust paradiisist. Ja see maailm, see talu pojalik paradiis on tähelepanuväärselt teostatav Jessenini jaoks ja teiste nende uustalupoegade jaoks ainult looduse kaudu, mis on väljendatud ka sõnades vool rünna, toosja, Romrai jumalik järve kohal paradis just järve kohal just looduse kaudu. Vot selles võib täituda inimkonna lootused ja ootused. Ja seoses sellega sellise looduse mõistmisega on Jessenini, nagu me teame, väljendanud ägedat vastuseisu raud selle külalisele, nagu ta nimetab sellele tööstuslikule tööstuse peatehnika pealetungile. Ja tugevalt ilmneb tema loomingus ka hirm. Jõukrubanisatsiooni eelis näib isegi imelike tiseeninud tol ajal me teame, et Venemaa oli läbi teinud maailmasõja, kodusõja ja tehnikatööstuse areng, samuti Kauru petitsiooni aste ei olnud eriti kõrged ja see on seletatav, vot see ägedus, millega senine astub selle organisatsiooni või linnastumise vastu, on seletatav eelkõige tol ajal levinud ideedega ja eriti proget tee luule väljendatud ideedega. Nemad unistasid raudsed, Messijast ülistasid raudselt paradiisi. Jaa, prolekultlastele raudne paraadis võib tuua ka sõnad Moil v. Reljeefne, võõrad noi mošenne rai minu armas, minu raudne minu kodune masinate paraadis oli täielik totaalne, selles polnud kohta elaval loodusel see tegelikult oli see kohutav, ebainimlik masinavärk, täielik tehismaailm. Ja muidugi senini jaoks oli see surmatoov must hukk, nagu ta ise nimetab ja Jessenini kaitsnud oma luuletustes, mitte vana küla patriarhaalsus, nagu arvati ja veel tänapäevalgi vahetevahel arvatakse vaid eelkõige just külaelu tema ühenduses loodusega loodusliku kalendriga, aastaaegade vahetusega, põllutööga, nagu Tolstoi nimetab seda leivatööks ja just selles ilmnekski Jessenini omapära. Sest loodusesse suhtlusesseinim kui elavasse olendisse see oli tema jaoks püha. Senini mõistmisel aitaks kaasa kahjuks eesti keeles eesti keelde tõlkimata luuletus leiva lõhn, milles ta loob väga kujundliku metafoorilise pildi viljalõikamisest vilja peksmisest, leivategemisest ja juba selles näeb ta suurt inimeste julma ebaõiglust, sest sellega hävitatakse ka nagu elavatelu, sest õled on ka elav ihu. No ja sõnad, et lõigatakse raskeid viljapäid samuti, nagu lõigatakse, kõri alt luikesid. See annab meile hästi mõista motiseenini, tragöödiad, Jessenini paljusid värsse, tema murrangut, selline looduse mõistmine, armastus looduse vastu, eriti südamliku senini looduslüürika, eriti südamlikud luuletused kodukohast, kodumaa loodusest, loomadest kõigile tuttavad luuletused. Mind väsitanud on kodunurk. Silm tatrakarva kaugust puutub ja elamus. Janu kurk mahulkuriks ning vargaks muutun. Eespäeva valge käharpea uut kodu otsinud teede ääres. Ja minu jaoks mu sõber ja pussnuga kannab saapasääres. Mind mööda kollast rada, veab kuum kevadise päiksesära. See, kelle nime kalliks pean mind omal lävel ta jääb ära. Ja tulen longus päisena taas siia. Võõras rõõmudele. Boonenda aknal käisega. Kui õhtu rohelus on hele. Mind hauda saadab koertekoor ja minul laipa kee pesta. Kuid pajudel on leinaloor õrn, kurbus jääb neis kauaks kestma. Kuu oma kirka venega jääb aerutama mööda järvi ja lõbu, lärmi, Venemaa on täis. Ja musta meelehärmi. On hea, et eemale Su heitsin, kurb roidumus ja viinauim. Maile kapitalist leidsin, on oma seadus laulikuil. Las õues kandes valget rüüd, tuisk mängib kodukäijat, kooliat. Ei jubedustest aitab nüüd lõbusust ja nalja pooldan. Miks haletseda pehkinud ka minust hoolida ei maksaks, kui alistuksin kurgus nutt ja raju läbida ei jaksaks. Tšuktši sukk, oi tere, tihan. Mutt ära laulda võib su suuke. Ma pole õel või vihane, ma väga austan linnupruuk. Maailma liikvel hoidev jõud on kõigi elavate suhted, see tähendab õigust, uhked tööd loovalt teha, ühel nõul. Kortsul, vaene vahtrapuu, liiga tegin ise ulu. Su kuub on tõesti räbaldunud, kuid usu, peagi on su luus erkrohelise mütsi eest. Aprill Sult orderit ei küsi. Su kõrval hiirehernes püsib ja toetab sind, kui seltsimeest käib vaatamas siin näitsik, noor bet järjest juurte peale, kallab su tugevaks, teeb tema hool. Ei murra sind Oktoobri hallad. Öösel ujub välja, kuu, ei söönud, koerad teda ära, käis taplus verine ja suur ning pilved peitsid tema sära. Siis sõjakirves pandi käest, näe, puude haljas pehmed kroonid on saanud kauni kullatooni Kuu helisevast valgusväest. Mu süda rüüpa, kevadet, pead uusi laule luua, võima ajal voodis lebades. Nüüd enam Kukima ei sõima. Ma, ma ei ole sa metallmetallist Joy puhkeks pungad. Kui mõtte süttib nagu tungal saab äkki selgeks kapital. Muidugi suureks luuletajaks SAABi seenin revolutsiooni ajal ja täie õigusega võib nimetada teda revolutsiooni laulikuks. Oktoobrirevolutsiooni võtab SN vastu, nagu on, ise ütelnud suure vaimustusega kuid lisab sealjuures, et talu pojaliku kallakuga just see talu pojalik kallak on, mis ilmneb unistustest, talu pojalikust paradiisis, kus põlemakse põllumaa eest, kus vabad talupojad on jõukad, kus valitseb igavene vendlus, armastus ja rahu, see, need unistused teevad Jessenini selle perioodi luule väga rõõmsameelseks masoorsemaks optimistlikuks need unistused aga üsna. Jessenini hakkab kartma, nagu me juba nimetasime seda raudset külalist, mis tuleb, mis toob külale hävingu, loodusele hävingu, eriti Vellis ja inimkond Lätis ka isiksuse suretamist, mida ta on väljendanud väga paljudes kirjades, just sellise vaba isiksuse jaga loovisiksuse ja üldse isiksuse suretamist. Ja siit sellega on seletatav Jessenini Sellised ka tuntud tsüklit nagu kõrtside Moskva senini kangelaseks muutub selline poeemi kangelane, see oli nagu vastuva kõigele sellele ohtlikule, mida arvas ise enim tulevad väga vaevarikkalt, aeglaselt ületab Jessenini need aastuslikud meeleolud, traagilised motiivid tema loomingus. No põhiliselt juba 24. 25. aastal me näeme, disain hakkab neist üle saama. Kui võtta kokku seda senini teed tema loomingulist teed tema, nagu ta ise nimetab eksimusi visklemisi, tema otsinguid siis me näeme, et see tee annab meile väga hästi mõista kogu seda selle revolutsioonilise epohhi keerukust, vastuolulisust, isegi tihtipeale valulisust ja kõige paremini sellestki senini läbi tehtud teest annab muidugimõista tema luule, sest tema luule oli põhiosas pihtimuslik. Jessenini ise väga suure siirusega kirjutab endast see siirus ilmegi senine kohe alguses võib ütelda, nooruses juba esimestest luuletustes tema sihiteadlik püüdlus veel seitsmeteistkümnenda aasta noorukina. Ta kirjutab küll väga algelise õpilasliku luuletuse poeet, selles väljendab ta nagu helist luule taia programmi kreedot ja siin on eelkõige tõde. Siin on ka rõhutatud vajadus suhtuda inimestesse kui vendadesse ja nendega koos kannatada ja nagu kirjas, tolleaegsele sõbrale säinim kirjutab, et seda luuletuses poeet väljendanud sihti, eesmärki maakan järgima annab isegi vande selleks. Ja me tõesti näeme, et ise on peaaegu kogu oma loomingu vältel seda programmi täitnud. Tiigil hobust, sa jootsid mu akende ees kaskisahises kaldal ja peegeldus vees. Sinu rätikut sinist ei varjanud puud. Musti lokke, sul liigutus, kärsitu tuul. Valus iha, mind põletas suudelda sind. Kuid sa tõrkusid naerdes ja pritsides vett sööstsid minema. Kõlises valjas teket. Varsti päikesekangasse kooti. Must niit viidi mööda mu majast, tsink käpasse, siit. Olid tumeda leina jäitkude aeg. Kuid veel selleski kajas su vallatu naer. Leebest saab kannataja. Jõhker saab edasi. Mul pole isegi vaja leinata kedagi. Kahju on enesest pisut koertest, kes kodutu. Möödujaid uudistab. Minagi enam ei torgi. Nüüd ma pean julgema korjata, Ta kõrtsidest, korgid, aukusid sulgema. Jesstseeniniga Paul-Eerik Rummo noorpõlve luuletuses ars poeetika on rida. Kõrtsist tulles astus surmatare hingene Eeesstseenin. Kokkupuutepunkt kahe luuletaja vahel on olemas. Selles luuletuses on Jessenini sees ühena. Ebasoodsate aegade ühelt poolt ja teiselt poolt siis luuletaja hingeelutüübi kokkusobimatuse tõttu see ongi kogu selle luuletuse teema koguselemine, jõuetuse, tolleaegse luuletuse teema ongi kas isiklikud füüsiliselt hukkuvad või igal juhul oma oma teoseid Ütlevad luuletajad ja kirjanikud, moodustava osa kirjanikud maailmakirjanduse ajaloost. Tuleb meelde, et umbes neil aegadel koostati üks nimekiri enesetapu läbi hukkunud luuletajatest. Kuidas öelda horisontaalselt kui vertikaalselt nii rahvaste kui, kui aegade lõikes ning samuti erinevatel aegadel nendes kohtades represseeritud luuletajate nimekiri, see arv, nende nimekirja kantud, aitäh. Arv oli hämmastavalt suur suurem, kui ma oleks osanud arvata, et ja sealhulgas oli muidugi palju prominentseid nimesid ja siis enesetapu läbi hukkunute hulgas oli siis ka muidugi Jessenini. Osaliselt see nimekiri võis olla üheks inspireerijaks mul kogusele luuletusele. Aga üsna kindlasti oli ma sellel ajal ka juba seni luuletusi lugenud, küllap originaalis. Kuna see oli arvatavasti ülikoolis käimise ajal siis ma kuskil teiseskolmandas vistlike teisest kursusest peale juba tegelesin Henrik Visnapuuga kursuse seminaritööde teemana. Üsna puu oli esimesi, kui mitte kõige esimene, kes, kes see nüüd Eesti keelde tõlkis ja temast Eesti ajakirjanduses kirjutas ning kes seda, kes teda ka isiklikult mingil määral tundis ning selle tutvuse üle hirmus uhke oli. Ja hooti armastas seda oma tutvuste senini ka sellise vastastikuse võrdväärse võrdväärse suhtlemisele eksponeerida. Olla hästi tolleaegsest kultuuriajakirjandust lugeda võime. Aga meie ülikooli aastail langes Artur Alliksaare loome tartus. Jaaliksaarest mäletavad need, kel oli õnn teda tunda. Et ta Jessenini luulet väga armastas ja meeleldi sõpradele temast rääkis ja oma tõlkeid ette luges, seltskonnas. Jah seda kindlasti, mis asjaoludel Alliksaar sattus nii suuremal hulgal tõlkima justesseninit sest tegelikult huvid olid väga laiad. Samuti keelteoskus oli kaunis lai. Mis ta nii suuresti just see senini peale keskendus, seda ma isegi täpselt ei tea. Tõenäoliselt oli seal üks, üks võimalusi. Lagedale tulla oma oma töökate tõenäoliselt siis kadunud August Sang, olles Jessenini esimeste eestikeelsete suuremate valikute algataja koostaja pöörduste poole lihtsalt ja pakkus talle tööd selle juures, aga igal juhul oli see, kus on ka poolt väga õige valik. Läks hästi täkkesse, juba hilisemad Jessenini kogud ongi eestikeelsed, ongi palliksaare. Koostatud. Esimeses vihikutes on ta üks kaastõlkijaid, hilisemates on ta juba põhimõttelisi tõlkijaid ja koostaja Jessenini luule Aliks saarele ilmselt tõesti hästi istus, ehkki nende isikute kattuvus nutmetuna sajaprotsendiline kaugeltki ei ole. Mõnesugune sarnasus tõenäoliselt oli nende isikute vahel temperamendi mõningate joonte poolest olid nad ilmselt sarnased isikud ning sinna juurde veel ka see, et et ehki hariduse, koolihariduse saanud kodanlikus Eestis ja ilma minu teada ilma vene keelt koolipõlves õppimata oli Alliksaar hiljem väga hästi ise omandanud vene keele pikemat aega viibinud ka Venemaal. Ning just selline kaunis romantilisevõitu stiil, stiilitasand vene keeles selline stiilitasand oli, oli Alik saarele omane ta, kui ta vene keeles olen kuulnud, kui ta vene keeles kõneles, siis kunagi ei, ei olnud see kõnekeelne vene keel wet väljendus ka ka igapäevaseid jutte, rääkides keeles kaunisti poeetiliselt isegi mitte nii palju Jessenini kui võib-olla rohkem sümbolistide moodi senini luuletustest Alliksaar tagant, kes on valinud. Ilmselt olid vabad käed valiku tegemisel ja, ja on valinud need, mis tema oma temperamendiga kõige paremini sobivat nendes on lauluvust nendes luuletuses kõige rohkem. Sellised keerukamad konstruktsioonid ja stseeni neil, mis pretendeerivad suuremale intellektuaalse sellega, mis siis see on minu arust kunagi hästi ei õnnestunud. Need ilmselt Alliksaart ei rahuldanud, nende hulgast valinud ka ei, ei ole selle paremiku siis eelkõige paremini välja kukkunud. Nende tekkimise tekstid Jah, ja vähemalt tehakse üks-kaks-kolm sellist luuletust, mis olid ilmselt endale hästi istidesseni luuletus näitaja tõstigani seltskonnas sageli tsiteeris küll küll vene keeles, küll küll vahel ka oma tõlgetes. Seni saates kuuldud luuletused on kõik Artur Alliksaar tõlgitud. On üks, üks üks teatud Theodeise stseeni luuletusi on, mida minu arust praktiliselt võib öelda, et, et iga venelane teab väga võimalik, et paljud ei tea, et nendesse nii luuletused, mida lauldakse, mis on täiesti tavalised saga öeldakse, et on muutunud rahvalauluks. Ma usun, et, et kõigist vene luuletajatest vähemalt selle sajandi omadest või võib seda sellist vormelit rakendada kõige rohkem senini mõnede luuletuste suhtes. Sest noh, ütleme möödunud sajandil vaatamata sellisele väga kõrgele natuke prantslaslikud vene luulele oli ka möödunud sajandil ka oma oma rahvuslik luulesuund seal kult soovi ja nende näol päris tugev ja sealt ka tõenäoliselt enam enam iga iga isegi haritud venelane ei tarvitse vahetada teha, kas see on ehtne rahvalaulu, seal ütleme soovi luuletus. Aga 20. sajandi siin väga keerulisel ismide vahet kus on kunstis siilides pideva kiire vaheldumise ajal, mis oli just nimelt Jessenini elu tegutsemise ajal Venemaal ka väga, väga tavaline. Et sellel ajal keegi osutub. Rahvaluulega segi aetavaks, see ei ole enam ju meie sajandil niivõrd tavaline vähem vähemalt see laul, kus, kus, kus juttu kasest ja karjapoisist. Sabelega, teenikkonnagnimalmen ja, ja nii edasi, mis lõpeb Tõnu, Sulev lei kus karjuspoiss jätab sügisel Kaseda karjamaalt lahkudes kasega hüvasti. Seda ma olen kuulnud küll igas võimalikus seltskonnas, kuhu ma oma elu jooksul sattunud olen tingimata lauldavana küll kitarri saatel, küll ilma. Jaa. Need inimesed, kelle, kes minu arust olen kuulnud, on küll kõik teadnud Essoniseni luuletusega on kujuteldav, et teda lauldakse ka nende inimeste ringis, kes ei tea, et senine maantee. Nii et ilmselt selline ürgürgveneliku elementi andes väga palju. Kokkupuude Jessenini luulega kujunes minu jaoks selleks asjaoluks, mis tegelikult määras ära edasise saatuse. Nimelt tema oli ja võib-olla selleks kaalu vihiks, mis, mis kallutas mind tõepoolest kirjutama luulet sündis kõik minu esimesel instituudi sügisel vanemalt läksin Tagoogilisse instituuti õppima vene keelt ja kirjandust, et, et minna siis edasi Moskvasse kunagi õppima kelle praktikud tahtsin saada. Ja selleks ajaks ma olin natukene harjutanud ka ise, nii nagu paljud noored inimesed selles vanuses on proovinud kirjutada ja olin tuttav ka tolleaegsete huvitavate autoritega eriti imponeerisid kross, niit, Egon ja laht aga ei kooli kirjavarast ega, ega ka tolleaegsest meie noores kirjanduses ma ei leidnud päriselt seda, mis oleks selleks noh, vastanud minu, minu, sellistele kujutlustele või arusaamadele kogu sellest, mis ma ise tahtsin, tahtsin kirjanduse tuua ja teha. Ja lihtsalt tollel esimesel instituudi sügisel sõitsime kolhoosi, oli tõepoolest selline väga tore sügis, kuldne kuldne sügis. Ja ma tutvusin seal. Vene kursuse tudengiga Assiprast riiginiga, kellel oli kaasas kaks köidet, SEE nüüd 1925. aastal välja antud kogumikus tema väga huvitavat luges ja tsiteeris mulle neid. Noh, kõik sattus kokku, nagu ma ütlesin, selline intensiivne tundelaeng, mida ma olin otsinud ja mitte leidnud ja mis selles luules oli olemas temaatiline kokkulangevus, sügismeeleolud ja selline noh, kooli moraali, koolimoraali vastandamine tema luules kõik see kokku andis, andis nagu sellise miljöö tõepoolest, ma hakkasin elama, elama Jessenini luulele luulele kaasa ja õppisin paljud asjad pähe, tegelikult on vaja õppida, nad jäid nagu iseenesest enesest meelde ja püüdsin neid tõlkida. Sõnaga koosilise kirjutamisvajaduse kasvuga tekkis ka tahe koheselt tõlkidena tõlkest tõlgetest muidugi ei tulnud asjaga. Aga pusimine tema värsside kallal nende ümberpanemisel eesti keelde andis mulle kõige rohkem just sellist oskust, oskust edaspidiseks tõlketegevuseks. Ja kui ma ei oleks jah Jessenini ka tema algkeeles kokku puutunud tollel õnnelikul juhtumil võib-olla ma ei oleks hakanud ise ka kunagi luuletusi kirjutama Elupettus on, mis kestab? Päevast päeva sellest ongi tingitud võim. Et ta oma raske karmi käega võlusõnu kirjutada võib. Ütlen alati, kui silmad sulen. Elupettus on, kuid temast tulev rõõm teeb vahel vale ilusaks. Pöördu näoga vastu taevast, IZ. Küsi kuult. Ta sinu saatus teab. Taltus surelik on palju liigset, mida tõdeda ei ole hea. Toome helbed tuisk on nagu sõba kattes kõik, mis tunduks tülcana. Siis kui reedavad su ebasõbrad. Juhuarmukesed hülgavad. Hellita kui südant, õrnad kõned. Või kui nuga, kukkuri keel, olen juba pikad aastad, mõned valmis kõigeks, mis mind ootab, veel. Kõige lähemadki lahkusid. Naeratades vaata näha tul. Kuigi jälitad mind, vaen ja laim. Tänulikuks maailm, jään ma sulle kõige eest. Kõik me vähehaaval kaome sinna kus on igavene rahuriik. Tuleb minulgi vist varsti minna, vaesed kondid koristada siit. Kallid kasesalud künkaharjal. Kõike armastasin siin maailmas, millel lihalik ning mainekest. Rahu, teil õrnad järvesilmad, varjutatud värihaavadest. Palju tundeid, paisutus mu rinda, endast palju, laulusid Malein. Olen õnnelik, et näen ja hingan kurjal kamaral veel käia, võin et mu peale paistsid taevatähed naisi, armastasin lilli puid. Ja et iial ma ei peksnud pähe loomi. Väike-vendi kaitsetuid. Seal ei kohakaset, künkaharjal pole luigekael seid rukkipäid. Mõeldes neid, kes läinud loojakarja valuvärin hingest läbi käib. Tean, et kul lendamas koidu säras. Ja on inimesed sellepärast minule nii kallid, siin maa, pea sinav mai. Aiavärav Ki vaikib ja puhkab. Õielinikus unelektoom. Kirbelt lõhnavad koirohupuhmad. Ulat pöörane kuu minu toas. Põrandale ta sätendav pintsel maalib kiirgava valguse joas aknaraamidest ruutudest pitse. Tare hämarad nurgad täis und. Üksi endaga hea on. Ja rauga. Mulle meeldiv see vaikuse tund. Elust mõtlen. Sellel villava õitsemise ööl. Minul ühtegi soovi ei teki. Süda hellalt ja vagusalt lööb ema kõigega. Jesstseeniniga olime luuletaja 90. sünniaastapäeva eelõhtul. Kaks viimast pala olid Debora Vaarandi tõlked. Luuletusi luges täna õhtul Lembit Ulfsak. Saate toimetas Mari Tarand. Kõlas Igor Stravinski muusika, mis saadab meid veel kuni saate lõpuni.