Kõigepealt mul on muidugi väga kahju, et kõik maakonnalehtede peatoimetajad oma kandidaate meile ei esitanud, nagu me palusime. Ka on siiski terve hulk, kes esitasid ja nende seast. Me valisime oma seltskonnaga Anneli sõpruskonnaga, kes seda preemiat välja anname väga üksmeelselt välja. Rõuna lehe ajakirjaniku Ülle Harju. Me otsisime inimest sellist inimest, nagu oli Annelise, kes oli hingestatud, töösse suhtub kooli hästi särav. Kes oli maakondliku ajakirjandus, tulekandja, sest et tuletame meelde, Anneli hammas on inimene, kes oma abikaasa Andres Ammasega tegelikult ju esimese Eesti erakapitalil põhinev ajalehe Lääne elu looja oli. Ja ta elas aastaid-aastaid kaasa maakonnalehe ajakirjandusele, olles samas küll juba siis toona nii-öelda Tallinna linnas, algul Päevalehes, pärast Postimehes. Aga, aga ta oli inimene, kes leegid tulena, kelle töö oli tuli, et seal kõrvetanud, aga soojendas ja ta hoidis väga, väga palju inimestest ka peale nende lugude. Ta on vist ikkagi nii-öelda kinnida. Tundis muret, kuidas kellelgi läheb ja, ja Ülle on see, kes nüüd lõunalehes, aga muuhulgas ennem seda 17 aastat ju Uma lehes töötades samasuguse panuse meie hinnangul andnud. Minu meelest hästi-hästi väärikas inimene, Anneli nimelised ütleme, esimese preemia saaja tiitlit kandma. Nii et see preemia on mitte mingite konkreetsete viimase aja tööde eest, vaid pikema perioodi peab silmas. Ja see on pikema perioodi ees on. Me tegime endi jaoks kohe selgeks, et me ei otsi parimat uudislugu või parimat olemuslugu või parimate arvamuslugu. Et me otsimegi inimest, kes on tõesti oma hinge andnud ja tõesti kogu hingest südamest töötanud ajakirjanduses ja üllese, meie arvates igal juhul on.