Lugupeetud seltsimehed juba kaks nädalat on meie vabariigi peale olnud Liidu muusikaelu tähelepanu keskpunktis sest toimus siin selline tähtis üritus nagu Glinka nimeline Üleliiduline vokalistide konkurss. Ja nüüd on see lõpule jõudnud. 138-st konkursandist, millised esindasid kõiki liiduvabariike, on finišisirgele jõudnud 18 ja nende hulgas ka premeeritud täna pidulikul õhtul. Me anname üle parimatele autasud ja sellele järgneb kontsert. Nii avas Arnold Green eile õhtul Glinka konkursi pidulikku lõputseremoonia. Sündmus langes kokku teisegi olulise daatumi ka meie muusikaelus. Nimelt tähistas žürii esimees Irina Arhipova eile oma lavaelu 20 viiendat aastapäeva. Soe aplaus kõneleb meie kõigi lugupidamisest ühe meie väljapaistvama lauljatari vastu kõneleb Nõukogude Liidu rahvakunstnik tajate Vik, Sasandarion. Oleme oma kuulajaid püüdnud kogu konkursi vältel toimunuga kursis hoida ega seepärast otstarbekaks tänast saateaega kulutada ülevaatlikuks kordamiseks. Palju kiitvaid sõnu on õigusega öeldud meie kõrge laulukultuuri tugeva noorte lauljate järelkasvu kohta. Oma saate esimeses pooles tahamegi teha kummarduse neile tänu kellele see kõik saavutatud on. Tahame kõnelda pedagoogidest. Tallinnas oli neil päevil palju väga tugevaid laulupedagooge. Palusime oma saate jaoks intervjuu kahelt professorilt Hugo teetsilt Moskvast ja see non Paulovskaselt Vilniusest kes mõlemad olid esindatud konkursil kolme õpilasega. Professor kitsi õpilased erinesid teistest osavõtjatest maitseka esinemisega väga läbimõeldud esinemisega ja kõiki neid kolme Vjatšeslav Mayerit Mauzarmetsajevit, Mihhail pulaato võtma. Palusin professori nüüd lühidalt iseloomustada. Puu ikka Neminski spetsiaalnessi. No. Kõlanud rahvalaulu eest pälvis Mous sõrminud sajev konkursi eripreemia. Palusime tal kõnelda oma õpetajast, tema tööstiilist. Laulis Mihhail ulatuv ja nüüd kommentaar tema pedagoogilt. Professor Paulauskase palusime rääkida sellest, mida ta oma igapäevases töös oluliseks peab. Ennaga kuuleme laulmas üht tema kolmest õpilasest Siigites Dirset. Kui just elasimate Laulab Bronius temasse oskas. Ja meie saate teine pool on konkursi kokkuvõtete päralt. Saime intervjuu Irina Arhipavalt. Eduard nos ibreesif. Laulab kirgiisi ooperiteatri solist Sairakul Chotkorajeva. Konkursi teemal jätkab žürii esimehe asetäitja Tiit Kuusik. Žürii liige, Nõukogude Liidu rahvakunstnik Tiit Kuusik vist enam ei pea kartma, isegi subjektiivset muljet ja ka žürii liige võib oma isiklikest tähelepanekutest küllafest vabamalt rääkida. Praegu ta on alles nii verivärskelt lõppenud, et nagu kokkuvõtteid teha, olla isegi raske, aga ma mõtlen, ta tõi meile siiski meie, eriti meie laulja perele palju uut. Ikkagi suur hulk ilusaid ajali kõikidest Nõukogude liidu nurkadest nii-öelda ole siia kokku tulnud ja näitasid oma taset, oma oskusi ja ma tahaks väga loota, et see meie noortel lauljatel ja konservatooriumi üliõpilastel ja mitte mööda kõrvu maha jooksnud, et sellest ikkagi väga palju kasu on. Ma olen osa võtnud kolmest Glinka konkursist. Ja peale pilisse konkursi Nad ei olnud, aga pääle Taškenti konkursi oli mul väga suur kahju seal peale minu ei olnud mitte ühtegi hingegi meie vabariigist ei tähendab kuulajatele, osavõtjatena ega mina üksinda, kui mõned kolme võrdlandi siis vokaalne tase on ikkagi märgatavalt tõusnud, nii oli möödalööke palju ja, ja ega siis nendest ei pääse keegi. Sellest ma ei räägi, aga, aga ma räägin sellest, et üldine tasemele ikkagi tõusnud. Ja eriti silmatorkav oli see, et ma olen seda juba vanemalt ka rõhutanud. Et Kesk-Aasia, sest tulnud osavõtjatel ja võib-olla ka sealt Aserbaidžaanist, Jani, kelle oma rahvalaulud ja kõnekeel on võrdlemisi madala opositsioonilise istumisega ja kurguhäälikutega olla palju tegemist ja et need olid saanud omale niisuguse Kunstlauluks vajaliku opositsioonilise kõrguse juba. Ja pean ütlema, et siin mingit midagi häirivat ei olnud. Meil läks paremini, teisel halvemini on loomulik, aga aga et see nii Punase joonena oleks ilmnenud nii nagu varematel konkurssidel, seal ma leian, on väga suur, suur positiivne joon selles asjas. Ja võib-olla see ongi, meil on isiklikud mõtted. Aga võib-olla veel ikkagi on kogu aeg terve selle peaaegu kolme nädala vältel meie saadetes tulnud välja niisugune asi, et üks hindab häält. Tal oli väga ilus kõlav hääl ja, ja teine talgul häält ei olnud. Aga ta laulis väga ilusasti. Selle nüansi vahest teie arad. Selle asja paneksime kah paika oma arvates. Esimene asi, mis lauljaleta üldse, laulja, mis tal on, tal peab ikkagi olema hääl. Ja mida suurem, see on, seda parem. Aga see ei ole mitte üksinda. Ja võib-olla isegi öelda niimoodi, et mida suurem see hääl on, seda raskem on seda kõike muud saavutada, mis silla juures tarvis olnud. On tarvis ikkagi muusikat teha ja aga et suure häälega see interpreteerimise diapasoon on palju suurem, see on ju päevaselge. Me ei saa suurt kulminatsiooni kätte, kui meil selleks lihtsalt vaheldusi. Aga et suure ajal ainult peab karjuma, vot see on ka vale. Muidugi. Ja suur hääl peab ka seal oskama peanud laulda ja väga õhkõrna peanud laulda kus muusika seda nõuab. Nii et minu seisukoht on küll, niisugune hääl peab tingimata olema, aga seda häält peab oskama kasutada, selle jaoks on vaja ikka päris head pead. Kuna see tulemus, mis praegu jõudis laureaatidele meie ette, oli teie kollektiivse töö tulemus, see oli pallide summa, siis ma võin küsida, kes teile isiklikult võib-olla kõige enam meeldis. Ega minu arvamus, et palju sellest üldisest tulemusest eierin, nii nagu me kontserdil nägime. Esimene preemia oli siiski päris õigustatud ja me olime natuke võib-olla minu arvates natuke karmid. Ja oleks võinud ikka naistele kah anda esimese preemia, et nad ilma jäid. See nagu nagu ei ole päris õige, minu arvates, aga noh, osa žüriiliikmeid oli sellel seisukohal, et naistel esimest primad ei ole ju nii sisse, kui kujuneski. Ta on ilus. Oota. Oota. Oma saate lõpuminutid pühendame meie vabariigi värskele laureaadile Puurale konkursist on meil temaga juba korduvalt juttu olnud, aga mis saab edasi? Vahetult peale lõpukontserti, järgmine päev sõidame kõik enamus laureaate Moskvasse Ždanovi tänavale, sealt on kesktelevisioonile laureaatide tutvustamine uimaselt tagasi tulen, on plaanis mõned etendused teatris Sharmoonravjaatas siis Silvia vajatasites ma veel ei ole. Plaanitsinud laureaadi tiitel oli küllaltki üllatusi ja siis ma lihtsalt praegu veel kogun ennast raadile kahtlemata andnud mingid võimalused kontsertiteks üle liidu. Jah, paraku on nii, et laulja tiitli puhul avanevad võimalused kontserttegevuseks ja enesetäiendamiseks olgu see siis enesetäiendus Moskvas või kuskil mujal. Aga kui see konkursi läbikuulamine ja ise seal esinemine, kas andis need mingisugused ümber hinnangud ka enese suhtes, näiteks mõned vead kätte või vastupidi, mõned voorused kätte, mis varem olid peidus ja seda võib kindlasti öelda. Mul ei olnud nii tugevat üles astumast, kunagi siin tulid ilmsiks just endale nõrgad küljed ja, ja head küljed, millest võib-olla isegi oli üllatunud. Ja eks enesetäiendamiseks olles tohutu pluss konservatooriumi ajal oli mu pedagoogiks professor Viktor Gurjev, ta on ka praegu pedagoog ja konkursi ajal just. Ta elas minu esinemisi väga kõvasti üle. Mis puutub isegi närveerimisse, siis ma usun, olen kindel, et ta närveeris minust võib-olla rohkem. Sellega on võimalik siis seletada, tema keeldumise intervjuudest. Võib olla küll, jaa. Aga tema oli jälle see inimene, kes, Nii-öelda avas mulle tee õpinguks Moskvas professor Hugo Tiitsi juures selles suhtes suur tänu talle aga põhilise muusikalise viimistluse ansamblitunnetuse. Töötasime välja just kontsertmeistri, Ivari Ilja, ka mul on temaga väga hea töötada ja ma leian temalt tuge alati.