Raimo Kangro kantaadiga uksed lahti alustas kammerkoor Ellerhein Tõnu Kaljuste juhatusel üht vastutusrikkamat oma senistest esinemistest kontserti, mis toimus NSV Liidu heliloojate liidu kuuenda kongressi raames Moskva heliloojate maja saalis. Õieti oli meie koori täita kaks kolmandikku kolmeosalisest kontserdist. Esimeses osas kanti Moskva ja läti heliloojate instrumentaalsete kammermuusikat ning Ukraina ja Valgevene soololaule. Kontsert tõotas tulla pikk kuulajail helilooja ja muusikateadlastel pealegi selja taga pingeline kongressi töödajad. Mõtlesime algul, kas jaksavadki inimesed lõpuni olla kuid pärast esimest osa tuli rahvast niigi pilgeni saali veel juurdegi. Küllap oli sellel suurel huvil mitmeid põhjusi. Eesti koorilaulu traditsiooni üleliiduline kuulsus kongressi raames. Mõni päev pärast kammerkoori andis kontserdiga ramm Meie koorilaululoojate, eeskätt Gustav Ernesaksa ja Veljo Tormise laialdane tuntus. Kammerkoori ellerhein reisikaart pole veel kuigi kirju kuid esinetud on siiski Moskvas, Leningradis ja mitmetes teisteski linnades võitud osa üle Liidulistest üleraatustest antud kontsert meie vabariigi heliloojate liidu kongressi külalistele. Ja kes neid kordon kuulnud, see jäta kindlasti järgmist võimalust kasutamata. Kaheldamatult mõjus huviäratavalt ka ajakirja Savitskaja muusika oktoobrinumbris ilmunud artikkel mis tutvustab noore ja otsiva kollektiivi töid, tegemisi ja seda võib julgelt öelda, et pettuda ei tulnud kellelgi. Üle ootuste elamuse said aga kammerkoori ellerhein Heatutavadki. Huvitav oli jälgida publikut. Kontserdi esimeses osas esitatud kammerteosed võeti vastu viisaka aplausiga, aga mitte rohkem. Kas õnnestub meie kooril seda vaoshoitud publikut sütitada? Juba koori lavale tulles käis läbi saali kahin, mis dirigendi ilmudes vallandus häälikaks imestuseks. Kõik nii noored avakantaat muutis imestus einetluseks, mis väljendus tormilise aplausiga. Kuulajad süttisid, elasid kaasa, vahetasid laulude vahel elavalt mõtteid. Murdosa neist mõtetest, muljetest püüdsin pärast kontserti lindile. Moskva poid, Vladimir Lewanski. Väga huvitav algus oli Raimo Kangro kantaat, uksed lahti. Seon, regatti kantaat ja võib-olla mitte päris kontsertteos, kuid kontserdihäälestus anti just sellega. Värske hingus vallutas publiku. Eranditult kõik koori esitatud teosed olid heatasemelised ja väga meisterlikult ette kantud. Kontserdikavas olid peale juba siin saates kuuldud Raimo Kangro kantaadi uksed lahti veel Gustav Ernesaksa Tartu valged ööd, Ester Mägi mõtisklused, Lepo Sumera seenekantaat, Veljo Tormise tsüklid, Ingerimaa õhtud ja Raua needmine ning kahe hiljuti meie seast lahkunud Leningradi helilooja teosed Boris Kravtšenku aastana. Ka seda me juba kuulsime ja Vadim Salmanovi neli laulutsehhi luuletajate tekstidele. Läti muusikateadlane Valdis Grastimis Meie Eesti kolleegid võivad täna uhkusega öelda, et neile sai osaks väga suur edu. Loominguline edu meeldisid kõik teosed, eriti Veljo Tormise omad. Väga meeldis Lepo Sumera seenekantaat. Kuigi ma püüan alati jälgida eesti heliloojate loomingut ja eriti kuriteoseid, oli enamik täna kuuldust mulle uus. Mis puutub nooresse kollektiivisse, siis see on väga paljutõotav. Eriti hea on dirigent ja temalt võib väga palju loota. Gruusia helilooja, Sulhandsinud Saatse. Ilma teie suurepärase kuurita oleks selline edu mõeldamatu ja dirigent on vapustav. Mul on lihtsalt pööraselt kade meel, et meil niisugust koor ei ole. Muusikasaade kukuks välja pisut kummaline, kui laseksin asjadel kulgeda sama rada nagu tegelikkuses esialgu kontsert ja siis suur jutupidu. Sellepärast on järjekord segi paisatud ja kontserdijärgsed jutud muusika vahele lükitud. Publiku hulgast sõeludes sattusin trepiotsal kokku Lepo Sumera, Raimo Kangro kelle muusikat kuulajad juba kiitnud nii aplausiga kui sõnades. Aga kuidas jäite rahule sellega, mida koor täna õhtul tegi? Meie heaks muidugi kordagi väga palju, sellepärast et see, mida see kool üleüldse tahab publiku kellelegi, ma tahaks öelda, sellepärast et ei ole tükk aega näinud niivõrd sooja vastuvõtu Moskvas. Muidugi Moskva publik on natukene natukene hea, sõbralikum publik on võib-olla Tallinna oma, aga, aga niivõrd tormilist vastuvõttu meie Ellerheina noortekoorile Tõnu Kaljuste juhatusel ei ole tõesti kuskil kohanud veel. Aga muide, siin on veel paar niisugust faktorit, ta on, täna oli neli kontserdi paralleelselt nende hulgas ka tänalise triini ana Karena etendusse suures teatris, mis muidugi on väga palju publikut endale tõmbas ja sellele vaatamata oli erinevalt universaal täiesti puupüsti täis, nii et isegi autoritele on kohta, kuhu istuda ja see muidugi räägi ple eelhäälestuse poolt, kuivõrd soe seal väga hea meel on, et see asi nii ilusti läks just nihukeses ümbruses, nagu siin oli, et need neli kontsert ja puha ja siin ikkagi puupüsti täis. Lihtsalt Rõõm on sellest asjast igatpidi autoritel kah väiksemate kooril veel rohkem. Autorite muidugi, võib-olla juba selle tõttu, et kui seda nüüd võib öelda, oli see, et tegelikult Eesti muusika täielik niisugune triumf siin heliloojate majas sellepärast et et just meie autoreid vaid väga-väga soojalt pastorite Veljo Tormise Raua needmine ja Marja, Ingerimaa laulud ja Ja jõuamegi Veljo Tormise teosteni, mis kahtlemata olid kogu kontserdinaelad. Raua needmine on meil mitmel kollektiivile repertuaaris, seda on ka varem Moskvas ette kantud. Oli ju see üks nendest helilooja töödest, mis tõi talle NSV Liidu riikliku preemia. Uudiseks kõigile oli aga täiesti värske tsükkel Ingerimaa õhtud. Selle kaunid meloodiad kõlavad refräänid ja omapärane ning ootamatu ettekandeviis. Koor ei ole tavalisel kombel lavale üles rivistatud, vaid paigutub vabalt, kes seisad, kes istub maas, kes kõnnib ringi. Tõnu Kaljuste ei ole koori ees, vaid selle siis laulab ja mängib kaasa ning suudaks samal ajal kõike peaaegu nähtamatult, kuid kindlalt peos hoida. Teos ise ning selle vaba ja vallatult Tuljas ettekanne saavutasid lausa pöörase menu. Ootamatu nipp. Rahvalauliku-ile omane sissehingamine laulmist katkestamata kutsus esile mõnusa muheluse kuulajate nägudel. Ja üks väärikas hallipäine daam, kes istus minust kaks rida eespool, pöördus selle puhul üle vahekäigu istuva sama väärika daami poole ja avaldas oma vaimustust ehtsa koolipoisi žestiga. Pöial uljalt püsti. Gruusia helilooja German varince Olen Tormise Ingerimaa õhtutest vapustatud. Tahtmatult meenuvad Glinka sõnad, kes on õelnud rahvas loob ja helilooja arranžeerija. Suurepärane teos, mis lõi elevuse kongressi atmosfääri ja väga kauaks meelde. Tunneme tema teisi teoseid, aga tänane oli avastus. Moskva muusikateadlane lehvloredinski Tunnen eesti koorikultuuri juba ammu ka teie etnograafilist, ansamblit. Kuulun nii teie professionaalse kui ka rahvamuusika austajate hulka. Olen oma sõpradele palju kordi rääkinud, et Eesti on teistest ees tänu sellele, et seal väga palju otsitakse, leitakse ja eksperimenteerib takse. See, mida me täna kuulsime, on nii uus vormilt ja kõlalt. Et tekitab vaimustust. Ma jälgin juba ammu Tormise loomingut. See on täiesti originaalne nähtus. Ta oskab nii originaalsete ja huvitavate helidega taasluua rahvaolustikku, et kõigil maksaks seda temalt õppida. NSV Liidu rahvakunstnik Otar Tagdakišvili Kontsert meeldis väga ja eelkõige meeldis kollektiiv. See on lihtsalt suurepärane. Milline entusiasm, vabadus, sundimatus, milline nooruslik uljus ja aktiivsust. Ja sealjuures sügavus suurest lüürilisest tundest tohutu jõulisuseni. Näiteks rauaneedmises. Pean ütlema, et Eestis on välja arenenud tohutu ja täiesti uus koorikultuur. See pole enam sama mis mõne aasta eest, kuigi ka siis oli ta väga kõrgetasemeline. See läinud sügavuti vanade rahvuslike juurteni on muutunud värskemaks uuemaks, huvitavamaks, elavamaks. Väga tugeva mulje jätsid kõik teosed, eriti aga Tormise omad, keda ma pean üheks suurimaks Nõukogude heliloojaks. Ta on meister, kelle jaoks looming on suur vaimustus ja tal on suured kogemused ja jälgimisoskus. Ta tunnetab rahvalaulude keskkonda, teab kõiki, kus, mis puhul kuidas midagi esitatakse. See pole lihtsalt meloodiate uurimine. Praegu tundub naeruväärne, et varem võis mingist kogumikust võtta meloodia ja selle najal teose kirjutada. Tormis meeldib mulle pööraselt. Armastan väga Eestit ja rõõmustan teie muusika edu üle. Siin on elav loomingumaneer, mis on väga tihedalt seotud rahvaloominguga, mis omab sügavad juured. Ja mida suudab tunnetada ka lihtne kuulaja. Seda võib laulda kus tahes Kiievis, Moskvas, Pariisis, Londonis ükskõik millises kauges kolhoosikülas. Hea muusika on alati kõigile arusaadav. Katse Slovakkia heliloojate liidu sekretär, vabariigi teeneline kunstitegelane Stenkonnikule ütles, et iga uut Tormise teost kuulates ta alati rõõmustab selle üle, kui hästi üks inimene võib kirjutada. Edasi aga nendest, kes selle muusika kuulajate ette tõid. Tundsin ühtaegu rõõmu ja kurbust. Kõigepealt kurbuse põhjus. Mul oli kahju, et kuulsin seda suurepärast ansamblid alles esimest korda. Rõõm oli sellest, et nii head ansamblit kui täna on üldse väga harva võimalik kuulda. Koor alates dirigendist ja lõpetades lauljatega koosnevega noortest inimestest. Neil on laulurõõmu temperament. Ja kui mõelda, et üldse on võimalik nii hästi laulda, suurepärane intonatsioon, suurepärane rütm, suurepärane väljenduslikkust siis mida enamat võib üks kuulaja veel soovida? Kuhu maga, läheksin ikka ja igal pool hakkan alati dissellest koorist kõnelema. Soovin kollektiivile palju edu ja tunnen juba ette rõõmu sellest, kui võiksime seda koori kuulata meie juures Tšehhoslovakkias. Veljo Tormis, teie käsi on väsinuks raputatud, aga ma lisan veel oma õnnesooviga juurde. No ma olen paljude käest kuulnud nii palju häid sõnu, et neid ei oskagi millegagi edasi anda. Need on määratud peamiselt teile ja kollektiivile. Aga mida nüüd Teie kui autor ise võite öelda kollektiivi kohta täna õhtul, kollektiiv oli tana täiesti ületamatu. Ma ei oleks uskunud, et see teos Ingeri õhtuid, et ta kunagi niimoodi kõlama saab hakata, selle juures on ju midagi nihukest. Tühja kohta kuulun jäädud üsna palju on seda tühja kohta, mis on jäetud esinejate jaoks ja, ja sellele täielikult täitnud, nii et see teos elab. Ma isegi küll tõesti ei osanud seda oodata ja loota, aga ma pean ütlema, et see on väga suure sügava üksteisemõistmise ja ühise töö tulemus. Et see teeb mu erilist headmeelt. Nad mõistavad ja tahab mind mõiste, tahad seda teostada ja mida ma olen algele samal kujul alles olen välja mõtlenud, nemad viivad selle Nad kasvatavad selle kujundi välja, näpivad seda teie abiga, ma tean, te käite sageli nendega, nojah, suver labina võite võtta lihtsalt segamisena. Et nende töös, aga no midagi, no tehtud. Noored inimesed oskab ikka midagi midagi kasulikku leida. Võtavad selle niidi ja kerivad kera ja noorte inimestega on selles mõttes väga tore töötada. Ma tunnen ennastki noorena. Kui Tõnu Kaljuste suure korjaki trummiga kooriette tuli, tekitas saalis elevuse ja paljud ootasid vist jälle midagi vallatut. Ent see meeleolu hajus kohe. Loitsu na mõjuv Raua needmine vallutas saalitäie pingsale tõsisele tähelepanule ja hoidis kütkes lõpuni ning pärast sedagi. Aplaus ei puhkenud, kohe oli vaja toimumise aega. Kindlasti viisid kõik kuulajad kaasa ereda mulje sellest kontserdist. Kindlasti pole Bratislava helilooja Teinko Mikul ainuke, kes sellest teistelegi räägib, et on niisugune hea muusika ja niisugune kammerkoor ellerhein, kes seda esitab. Tänases saates on olnud palju kiidusõnu ehk rohkem kui meie palju rõhutatud tagasihoidlikkuse juures kombeks on. Aga tagasihoidlikkuse ja tuimuse vahele polegi nii lihtne piiri tõmmata. Mõelge selle üle, mida ütles Vladimir Lewanski pärast kontserti lauljatele. Ma arvasin, et teie koor on professionaalne. Teil on kõik nii hästi väljapeetud. Hiljem mulle öeldi, et te kõik töötate mujal ja nagu öeldakse, südame sunnil olete ühinenud kooriks. Ja võib-olla just sellepärast teil kõik nii hästi välja tulebki. Selge on see, et teil pole kerge. Ja ma tean, et peamine, mis teid ühendab, on muusikaarmastus. Saladuse korras, olgu öeldud, et Dirigenti tahetakse teilt ära röövida. Moskva helilooja, ütlesid, oleks meilgi selline dirigent. Nii et hoidke teda kõvasti, ärge lahti laske üldse, kõik see, mis täna toimus, oli suurepärane. Oli küll suurepärane, on varemgi olnud ja tuleb edaspidi veel suurepäraseid kontserte Eller heinal Tõnu Kaljuste käe all. Aitäh pioneeride paleele, kes koorile peavarju on andnud. Aga kollektiivi professionaalsed võimed nõuaksid küll juba ammu ka paremaid võimalusi nende rakendamiseks. Miks mitte kutselise koorina?