Kuigi kronoloogiliselt võttes on euroopaloole alguspunktiks vanakreeka lüürika, ütleb renessansiajastu alguse itaalia luule meile kaasaegset tüüpi Euroopa luule kohta palju rohkem. Kohe selgitan, miks. Kõigepealt on tantaja Petrarca ajal välja kujunenud luulesüsteem mõjutanud peaaegu kõiki järgnevate aegade suuri ja väikseid Euroopa kirjandusi ning ka praegu on tema vormiline tunnetuslik pärand selgesti tajutav. Teiseks kohtasid 13. Neljateistkümnenda sajandi Itaalia kultuuris korraga paljude eri kultuuritüüpidesse kuuluvad mõttevoolud. Algas antiigi taasavastamine ja mõnes mõttes võib öelda, et ka hilisemad antiikkultuuri poole pöördujad vaatasid vähemalt vanale roomale kaua aega läbi renessansiajastu prisma. Läbi Hispaania ja Provansi tungis Euroopasse islami mõju, mis avaldas nii kirjanduses kui filosoofias. Ja loomulikult jätkus täies elujõus katoliiklik kultuuritraditsioon, kusjuures järjest uute ketserlikke ning pool tunnustatud usuvoolude esilekerkimine võis koos paavstivõimutõusude ja langustega küll lõhestada keskaegse Euroopa ideoloogilist ühtsust avaldas kultuurile pigem positiivset mõju. Nagu kultuuriloos ikka, ei tähendanud ka siin kolme erineva mõtteviisi ühinemine nende mehhaanilist summat mis oleks iseenesest absurdne vaid moodustas uue ja omanäolise terviku. Ning mulle tundub, et nimelt luules tuli uut tüüpi kultuuriline mõtlemine kõige varem ilmsiks. Pärast Friedrich teise Haashouffeni surma aastal 1250 hakkas keisrivõim Itaalias nõrgenema, mis tõi kaasa Itaalia põhjaliku lagunemise. Lõuna-Itaalia langes prantslaste kätte, hiljem eraldus nende valdustest Sitsiilia, kus tugevnes hispaanlaste poliitiline mõju. Kesk-Itaalias püsis paavstlik kirikuliik Põhja-Itaalia killustus paljudeks pisikesteks riikideks, millest kujunesid tähtsamateks Veneetsia Vabariik ja hiljem Milano hertsogiriik. Kirikuriigi ja Põhja-Itaalia vahele jäi Toscana ala, mis jagunes samuti pisikesteks linnriikideks. Nende hulgas oli igas mõttes kõige tugevam Firenze. Möödunud sajandi Šveitsi kultuuriloolane Jaakob Burghardt iseloomustab oma aastal 1860 ilmunud teoses renessansikultuur Itaalias Firenze nii. Kõige kõrgemat poliitilist teadlikkust ja kõige suuremat arenguvormide rikkust võib leida koos Firenze ajaloos ning selles mõttes on see linn ära teeninud maailma esimese nüüdisaegse riigi nime. Siin viib kogu rahvas ellu seda, mis on vürstiriikides ühe ainsa perekonna eraasi. Imetlusväärne Firenze vaim, mis on korraga teravalt arutlev ja kunstiliselt loominguline, kujundab poliitilist ühiskondlikku olukorda vahetpidamata ümber ning kirjeldab teda ja mõistab tema üle kohut samuti vahetpidamata. Nii sai Firendsest poliitiliste doktriinidesse ja teooriate ning eksperimentide ja nihete sünnikodu aga samuti koos Veneetsiaga statistika sünnikodu ning ainsana kõigist maailma riikidest moodsat tüüpi ajaloo kirjelduse sünnikodu. Samas toob Burghardt ära mõned huvitavad statistilised andmed Firenze linna kohta 14. sajandi esimesel poolel. Rahvaarv ligikaudu 90000 iga-aastane sündivus ligikaudu 6006 kooli, kus 1000 kuni 1200 õpilast arvutama õppisid ja kaheksa kuni 10000 lugema neli kõrgemat kooli, kus korraga 600 skalaari täiendas ennast ladina keele loogika alal. Firenze haiglates oli kokku üle 1000 voodikoha ja nii edasi. Riigi põhiliselt sissetuleku allikad olid tööstus, eeskätt sisseveetava villa töötlemine ja pangandus, mis oli nii kõrgelt arenenud, et näiteks inglise kuningriik oli kõnealusel ajal Firenze pankuritele üle miljoni kuldne võlgu. Võrdluseks Firenze aastane riigitulu oli 300000 kuld, nad majanduslikult oli see riik, niisiis üpriski heal järjel poliitiliselt viisaga, erinevate orientatsioonidega, erakondade omavaheline võitlus järjest uute valitsemisvormide juurde. Firenze ajaloos on ju vabariiklike kui türannia perioode, 15. sajandi teisel poolel kehtis seal tõsi küll, üsna lühikest aega, isegi Savon Karola ainulaadne demokraatlik diktatuur. Kõnealusel perioodil oli võim vabariigi käes aga pidevalt sisetülid, erakondadevaheline vaen ja toetumine kord ühele, kord teisele, välisele võimule muutsid olukorra nii segaseks, et keegi ei võinud kunagi ette arvata, mida lähitulevik toob. Võib-olla ongi see elu ebastabiilsus, üks põhjus, miks kujunes selle ajastu juhtivaks kultuurikeskuseks just Firenze ja mitte näiteks pisut jõukam ja märksa tasasem maaelulaadiga Veneetsia. Igatahes on vaieldamatu tõsiasi, et enamus selle aja suurtest kirjanikest aga kirjanduses, nagu öeldud, hakkas uut tüüpi mõtlemine kõige varem tooni andma on kas pärit Firendsest, elanud Firenzes või olnud mingil muul viisil selle linnaga seotud ka selle aja kõige tähtsamad itaalia kirjanikud. Keskaja viimane suur vaim, Dante ning esimesed renessansi inimesed, Petrarcaya Bocatša olid Firenze lased ning Firenzes arenes täiuseni see luulekultuur, mida ma täna pisut põhjalikumalt tahaksin käsitleda ja mis kannab nimetust Dolczestil noova uus mahestiil. Enne kolmeteistkümnendat sajandit ei ole itaaliakeelsest kirjandusest võimalik rääkida, isegi Dante eluajal eelistasid paljud autorid oma mõtete väljendamiseks kas ladina prantsuse keelt. 13. sajandi esimesel poolel hakkas Friedrich teise hoo Anthony õukonnas Palermos arenema põhiliselt Browaans eeskujudele toetuv epi kooniline rahvakeelne armastusluule niinimetatud Sitsiilia stiil, millel ei ole kirjandusloo jaoks vist palju suuremat tähtsust kui et just seal kirjutas Friedrichi peaminister piirdel vinni maailma esimese teadaoleva soneti. Näiteks Firenzes viljeles seda tantaligeeri kaasaegne tantedama Jaano kes ongi arvatavasti Sitsiilia stiili üks kuulsamaid esindajaid. Aga kuna sellel stiilil puudus elav suheni itaalia keele kui vaimuga, pidi ta peagi taanduma uue maheda stiili ees mille looja oli tegelikult Polonia luuletaja kui ta, kui nüüd sell sündinud arvatavasti 1230 surnud 1276. Kui ta, kui nyyd selli Ma olen näinud paistmas koidutähe noort valgust taevalael, veel enne koitu. Ta inimkuju võtnud on. Ei lähe nüüd korda lüüa mingil valgusel Talloitu. Ja lumehabras sära talle pähe on loonud pilgu armsast lummast hoitu. Ei leidu kristlast ilmas kas või vähe kelle hingest voorus leiaks sarnast toitu. Ka minu rinda Amor kiilu tagus. Ja ohked Ander, saanud on mul lihast. Püsiks vaid mu kõne pagus sest muidu saab ta teada minu Ihast, et oleks ta mu teener, tumm ja magus. Ning tunneks sama armupiina vihast. Ka uus mahestiil kasutas proonssaadi luuletehnikaelemente. Aga kui nüüd selli ja tema järgijad ei võtnud robot uurida kaanonit mehaaniliselt üle, vaid seostasid selle oma mõttelaadiga France saali traditsioonist, jäeti kehtima üks selle põhilisi sisulisi jooni, nimelt pühendumus. Luuletaja pidi kogu oma elu ja mõtted pühendama armastatud daami teenimisele, ülistamisele, milles ei ole raske ära tunda paralleeli Rüütli maailma südamedaami teenimisega. Nende mõlema nähtuse katoliikliku jumalaema kultuse seoste juurde pöördun veidi hiljem tagasi. Samas on pühendumus ja sellest tulenev mõttemaailmade loomine lähedane ka islami ning ristiusu ketserlusega piirneva lemmistikale, mis eriti islamimaades näiteks sofismi kujulge luule arengule. Märkimisväärset mõju avaldas Roman Stahli luuletajate pühendumus selles mõttes itaallastele alla, sest trubaduuriks, kas teadvustasid oma aristokraatlik päritolu või kellel see puudus, jäljendasid seda oma isandate meeleheaks üldise luule konventsiooni huvides. Seega oli nende luules aristokraatlik rüütellik sümboolika loomulikke loogiline. Uue maheda stiili kontekstis omandab analoogiline sümboolika teistsuguse varjundi. Vabariiklikult häälestatud ferentselased ei püüa ennast aristokraatide, eks teha ega neid järele aimata, vaid viivad rüütlite ühiskonna mõtteseosed üle oma pühendumuse loodud mõtteilma ning esinevad seal nendena, kes nad tegelikult ongi vaimu aadlikena tundlike armunute rüütliordu liikmetena Kõikvõimsa huumoriga sallidena, kes võivad igapäevase elu tasandil olla nii edukad poliitikud kui tühised ametnikud. Luuleseisukohalt kulges nende tõeline elu just selles igapäevast tegelikkust eiravas mõtteilmas. Sellise ilma kõige tuntum näide on tanthaligeeri jumalik komöödia, mis jääb küll uue maheda stiili mõju välja piiride taha ning mille põhjalikumaks käsitlemiseks mul kahjuks puudub vajalik ettevalmistus, aga ka tema teine peateos. Vita Nova ehk uus elu on oma rohkete visioonidega samasuguse maailma nägemise vili. Ja ka sellest raamatust üks ei oleks vist piisanud, et ante nime maailmakirjandusse püsima jätta. Vita Nova sisaldab tema noorpõlve luuletusi, mis on pühendatud põhiliselt tema armastatule Beatriidsele ning palju hiljem kirjutatud kommentaare ja Dante huumoriteenistust kujutavate visioonide kirjeldusi. Tanthialigeeri katkend raamatust Vita Nova. Minu mälu raamatu selles osas, mille eel pole just palju lugemisväärset, leidub lõik, mis ütleb. Intsiipid Vita Nova. See tähendab, on alanud uus elu. Ja selle lõigu järel leian ma kirjapanduna sõnad, milliseid on mu kavatsus ka selles pisikeses raamatus edasi anda ning kui mitte just kõiki, siis vähemalt nende sõnumit. Üheksa korda juba oli pärast minu sündimist pöördunud valguse taevas nagu ühte ja samasse punkti nagu oma tõelise ringkäigu algusse. Kui minu silmadele ilmus esimest korda mu meelega õnnistatud daam paljudest Beatriidseks nimetatud sest nad ei teadnud tema tõelist nime. Nii kaua oli ta siis juba viibinud selles elus, et tema ajal oli tähtede taevas jõudnud pöörduda ida poole ühe võrra kraadi 12-st osast. Nõnda ilmus ta mulle oma üheksanda eluaasta alguses. Mina taas nägime teda oma üheksanda lõpul. Ta ilmus mulle rüütatult õilsaimasse värvi, tagasihoidlikku ja ausesse punasse löötatult ja ehitult viisil, mis oli tema noorele eale sobilik. Hakkas eluvaim, kelle asupaik on südame kõige salajasemaid kambris värisema, niisuguse jõuga Edgapisimates veresoontes olisi õudusega tuntav ning ütles mulle värisedes järgmised sõnad. Ektse deus, Forti armee. See tähendab, siin on minust tugevam jumal, kes on tulemas, et minu üle valitseda. Sel hetkel hakkas hinge vaimu, kelle asupaik on ses kõrges kambris, kuhu tundlikud meeled toovad kokku oma tajud, väga imestama ning kõneldes eriti nägemise vaimudega, ütles järgmised sõnad. Aparoid Jambjatituudadestra, see tähendab juba on ilmunud teie õnnistus. Sel hetkel hakkas loomuvaim, kelle asupaik on selles kehaosas, kus toimub meie toiduomaksvõtmine kõvasti nutma ja ütles mõttes järgmised sõnad. Eumiizer, kliiaffekventer, impediitust, Eerodeinceps, see tähendab oominud õnnetut siitpeale andma, tihti oleme alla surutud. Sellest ajast ütlen ma, niisiis sai Amor isandaks minu hingele milline hakkas otsekohe tema kuulekaks elukaaslaseks ning võttis minu üles sellise julguse ja sellise võimu, mida talle lubasin minu kujutlusvõime kingitud voorus. Et mul ei jäänud üle midagi muud kui viimseni kõiki tema tujusid täide saata. Palju kordi käskis ta mul otsida võimalusi selle ülinoore ingli nägemiseks mistõttu oma poisipõlvest sageli teda otsides ringi käisin ning nägin teda nii õilsate Se kiiduväärsetes hoiakutes. Et võisin tema kohta tõeks tunnistada luuletaja Homerose sõnad. Justkui olnuks ta taevaste soost, ei põrnlasest sündinud. Ning lisaks sai tema kuju, milline jäi pidevalt minu juurde Amorilt kinnitust minu valitsemiseks, olles samas vooruselt nii üliõilis, et ei kannatanud kordagi ära Amori katseid juhtida mind küsimata mõistuselt truu alamlikku nõu asjades, kus selline nõu oleks olnud kasulik ära kuulata. Aga kuna nii varajase nooruse kirgede ja tegude kohale jäämine ei tohiks näida muu kui mingi muinasjutu jutustamisena, eemaldunud neist nüüd, jättes vahele palju asju, mida võiks tuua mu sõnade sünniallikate, näiteks tulen nende sõnade juurde, mis on mu mälusse kirja pandud kõige suuremate algustähtedega. Pärast seda, kui oli mööda läinud nii palju päevi, et just täpselt oli täis saanud üheksa aastat selle üliõrna ülalkirjeldatud ilmumisest juhtus viimasel nendest päevadest, et see imetlusväärne, ta ilmus mulle uuesti rüütatult tüli valges värvi kahe õrna daami vahel millised olid hea poolest temast ette jõudnud. Ning kõndides mööda üht teed, pööras ta oma silmad selles suunas, kus seisin mina väga hirmununa ning oma sõnul välgeldamatus hea sooblikkuses. Milline loetakse tänapäeval suure sajandi teeneks, tervitas ta mind väga vooruslik. Nii et mulle tundusid sel hetkel nähtavat õnnistuse viimasedki piirid. Tund, mil tema ülim magus tervitus minuni jõudis, oli kaheldamatult selle päeva üheksas ning kuna see oli esimene kord, kus tema sõnad asusid teele et leida tähes minu kõrvadesse hoovas sellest minusse niisugust magusust, et otsekui joobnuna lahkusin ma inimeste hulgast ja naasin jooksujalu mu kambri üksilasse nurka ning asutasin end selle üliheasoovliku peale mõtlema. Ning mõtetest temast tuli minu üle helge uuni. Millises ilmus mulle imetabane nägemus, mis laskis näha mul mu oma toas tule värvilist udu, millise sisemuses eristasin maa oma isanda kuju hirmutavat igaühele, kes teda nägi. Ning ta näitas mulle sellise rõõmuga nagu iseendalegi. Milline ime see oli ja sõnades ütles ta välja palju asju, millistest mõistsin ma vaid harvu. Nende hulgas mõistsin ma järgmisi egotoominus, tuus see tähendab mina olen sinu isand. Oma käte vahel näitas ta mulle magavat kuju, alasti, ainult kahvaturoosa kanga sisse kääritud, millist ma vaatlesin kõige tähelepanuga, kuni tundsin temas ära tervituse daami sellesama, kes oli mind tol päeval tervitusega austanud. Ning ühes käes näis mulle hoidi sisend ühte eset, mis põles üleni tules. Seda näitas ta mulle sõnadega. Viide, koor, tuum, see tähendab. Vaata, see on su süda. Ning kui ta oli mõne aja minu juures viibinud, näis mulle, et ta äratas üles selle magaja ning pingutas oma vaimusedavõrd. Et sundis daami sööma seda asja, mis põles ta käes ning tema sõi seda kahtleval meelel. Pärast seda ei läinud kuigi palju aega, kuni tema rõõm muutus ülikibedaks nutuks. Ja nõnda nuttes võttis ta selle daami taas oma kätele ning nagu mulle näis, tõusis koos temaga üles taeva poole. Sellest tuli mu üle niisugune ahastus, et mu kergevõitu uni ei suutnud jätkuda, vaid katkes äkitselt. Jama, ärkasin. Ning nüüd hakkasin ma mõtlema ja leidsin tund, millisel see nägemus mul ilmus, oli neljas. Niisiis ilmnes selgesti, et see juhtus esimesel ööl viimasest üheksast tunnist järele. Mõeldes selle üle, mis oli mulle ehmunud otsustasin ma anda seda tunda neile paljudele, kes olid sel ajal kuulsad luuletajad. Ja kuna lisaks oli asi nii, et ma olin juba omal käel läbi näinud sõnade riimis väljaütlemise kunsti otsustasin teha soneti, millisest tervitaksin kõik jaamorile Truid ning paluksin neil hinnata oma nägemust. Ühesõnaga kirjutaksin neile sellest, mida olin unes näinud. Niisiis asusin ma selles Aneti juurde, milline algab sõnadega nüüd tervitama. Nüüd tervitama iga õrna hinge, kes truud on ammurile läbi aja ning paluma mu mõtetele kaja mu sõnad nende silme ette, minge. Kolm korda oli löödud tunniringe. Ja tähevalgus täitis taevaraja, kui mor järsku külastas mu maja. See mälestus toob veelgi meelde pinge. Mu süda põletas ta peopesi, entaamor oli rõõmus ning ta süles madonna magas loores tasakesi. Ja söötes talle, kui see oleks mesi, mu tuli südant, äratas ta üles. Siis ära läks. Ta silmist voolas vesi. Sonett jaguneb kahte ossa. Neist esimene sisaldab modervituse ja palve vastata. Teises on üles tähendatud, millele tuleb vastata. Teine osa algab nii kolm korda. Sellele Anetile vastasid paljud ja erinevate sõnumitega, milliste vastajate hulgas oli ka see, keda nimetan esimeseks oma sõprade seas ning siis saatis ta mulle soneti, milline algab sõnadega. Mu meelest oled ära tundnud pinge. Ning see oli nagu meievahelise sõpruse algus. Et ta sai teada, et mina olin see, kes talle läkituse oli saatnud. Selle une tõelist tähendust ei mõistnud tookord veel keegi. Kuigi see praegu on ülinähtav ka kõige lihtsam eelsematele. Selles tekstis leidub muidugi väga palju sellist, mis vajaks põhjalikumat kommenteerimist, aga loodetavasti ei häiri Dante poolt kasutatava inimkeha ja maailmaruumi ehitust puudutava terminoloogia hämarus, luule-elamuse sündi. Kindlasti vajavad aga vähemalt äramärkimist viimases lõigus mainitud vastust soneti tema autor Guido kavalkanti, kes oli tollal uue maheda stiili koolkonna üks juhte ning teatud mõttes Dante õpetaja. Nende omavaheline sõprus ei takistanud siiski tantel aastal 1300, kui ta oli Firenze linnavalitsuse liige, lubamast kavalkanti maapakku saatmist koos teiste vastas erakonna esindajatega ilmakavalt kanti loomingut, ta ei oleks uus moestiil mingil moel saanud kujuneda selliseks, nagu ta on. Mõned kirjandusloolased aga peavad teda lausa selle koolkonna asutajaks ja kui nüüd säilita ainult eelkäijaks. Kavalkanti luule on peale muu harilikust märksa rahvakeelsem murdelisem, mis on küllap seletatav ka erilise rõhuga, mida kavalt kanti luulekõla jõule asetas. Adekvaatselt on tema siseriimidesti rütmi, variatsioonidest kubisevad luulet peaaegu võimatu tõlkida. Nii ma ei olegi seni püüdnud seda teha. Teiste tantersoneetile vastanute hulgas on ka eespool mainitud teda majana ning Chinandabistoya, kellest mõni sõna veidi hiljem. Praegu tahaksin aga rääkida veel natuke sellest antes netist ja tema näitel sa netist kuistroofi vormist üldse nagu on üldiselt teada, koosneb 14-st reast, mis klassikalises variandis jagunevad salmideks neli pluss neli pluss kolm pluss kolm aga on olemas ka näiteks 20 realine sonett sõlmidega kuus pluss kuus pluss neli pluss neli, selliseid leidub ka viitanumas 14 realisesse. Netis kasvatatakse harilikult kahte riimi paari esimest kahes esimeses salmis. Teist kahes viimases vastaseks kirjutatud sanettides oli kombeks kasutada neid samu riime, mis läkituseski juba üksi. Dante tekstist nähtub, milline tähendus oli tolle aja inimeste jaoks arvude meistical ja see annab alust arvata, et ka luuletuste ülesehituse juures ei olnud salmide värsiridade arv ning nende vastastikused suhted niisama juhuslikud. Sonetivorm seisab oma struktuuri poolest sümmeetria ja ebasümmeetria vaevutajutava piirib, mida luuletajad oskuslikult ära kasutasid. Vita Nova toob ära kõigi luuletuste Dante poolse struktuuri analüüsi, mis aitab seda veel täpsemalt mõista. Nii koosneb käesolev sonett kahest osast pöördumisest ja tegelikust sisust. Pöördumine võtab enda alla esimese salmi, väidab tegelikult ainult seda, et autor on tajunud oma vaimset ühtsust uue, maheda stiili mõtteilmaga. Teise osa kolmest salmist sisaldab igaüks uut mõttelist pööret. Kõigepealt huumori ilmumine veel ühe viitega arvu müstikale sisamoria daami omavahelise suhte kirjeldus ja lõpuks omalaadse pandine, visiooni tegelik sisu. Saneti, sisemine rütm kiireneb kogu aeg. Huumoritulek hõlmab neli rida, kuigi see on iseenesest lühike hetk, aga tema kanda on ju ülejäänud osa ettevalmistamine. Kolm korda oli löödud tunniringe ja tähevalgus täitis taevaraja. Kui A mor järsku külastas mu maja. See mälestus toob veelgi meelde pinge. Kahest lõpukolmikust on esimene, veelgi staatiline kirjeldus, kuigi eelmisest salmist sisumahuga. Mu süda põletas ta peopesi, entaamor oli rõõmus ning ta süles madonna magas loores tasakesi. Viimasesse salmi on aga kokku koondatud suur hulk pinge lahendusi, mis laiendavad ka eelnevalt esitatud sõlmkujundite tähendusvälju. Ja söötes talle, kui see oleks mesi, mu tuli südant, äratas ta üles. Siis ära läks, ta silmist voolas vesi. Sellisel viisil kasutatakse soneti struktuuri kogu aeg vahel veel ilmekamalt, nii et ka üksikute salmide piires on rütmimuutused selgelt nähtavad. Loomulikult sõltub salati luuletuse sisust. Siin on kiirenevat sisulist rütmi kasutatud pinge tõstmiseks. Teistsugused eesmärgid nõuavad teistsuguseid lahendusi. Mõne luuletuse analüüsi juures jagab Dante üksikud osad veel alalõikudeks ja täpsustab ka nende sisulist kaalu. Kuna uue maheda stiili koolkonnas käsitlust võib koos Petrarca poolsete edasiarendustega vaieldamatult pidada selle stroofi vormi esimeseks ja võib-olla kõige kõrgemaks õitsinguks, pole midagi imelikku, et niisugune suhtumine struktuurisse muutus edaspidi soneti kirjutajatele peaaegu kohustuslikuks stroofi vormi juurde kuuluvaks nõudeks. Soneti kolmandas salmis kasutab Dante erinevalt proosatekstist daami tähistamiseks sõna madonna, mis oli itaallaste nagu meiegi mõistes eeskätt jumalaema nimetus. C viitab mõttega kuule, mis läbib tellijana kogu viitanova teksti nimelt Beatriitseja paradiisi õnnistuse järkjärgulisele samastamisele, mis on lõplikult välja arendatud alles jumalikust komöödiast. Ka teised uue maheda stiili esindajad lähenevad ettevaatlikult sellele mõttele nimelt oma luule ilmude lahendamise ja ühe kõigi jaoks samalaadse luuleilma väljakujundamise kaudu. Dante on aga esimene, kes ühendab selle luuleilma teiste keskaegse kultuurikategooriatega ja taotleb ka temale absoluutses õigusi. See on pühendumusest tuleneva luule loogiline lõpp-punkt. Tegelikult on juba see inimkeskse maailmapildi vastandamine, jumala kesksele aga toimub veel harjunud vahendite mõtete abil. Kui rääkida Dante luulekeelest, siis vita noova proosa ja luulevahelised keele erinevused on üpris väikesed. Samavõrra, kui luulekeel kaldub loomulikkuse poole, on proosa, keel nii-öelda luulelisemi pühaliku. Loomulikult on luulekeel allutatud sonetivormistruktuurile ega ületa talle seatud piire. Aga itaalia keel lubab juba iseenesest palju riimi võimalusi, mis mõnikord lausa sunnivad ennast peale nagu moore, koore, amor või armastus riimi, südamega ja nii edasi, mida ta Antega ohtrasti kasutab. Samuti ei põlga ta ära morfoloogilisi riime. Näib, et ta niivõrd ei otsi riimi, vaid kasutab eelkõige ära seda, mida keel pakub. Eesti keeles ei mõjuks paljud sellised riimid üldse liimide vait autoloogiana. Seda tingib juba meie esimesel silbil asuv sõnarõhk. Seetõttu andante vormiliselt puhtaid riime väga raske adekvaatselt edasi anda. Ma olen endale sellega seoses võtnud mõningaid vabadusi kujundite järjekorra osakaalu suhtes, mis sisuliste liimide puhul näiteks Petrarca juures kuigi sageli vajalikud ei ole. Kummalisel kombel on kergem tõlkide teksti, mille autor on allutatud rangele distsipliinile, aga see ei ütle ju iseenesest veel midagi tekstiväärtuse kohta. Järgmine luuletaja, keda tahaksin uue maheda stiili koolkonnast puudutada, on chinodopistoya sündinud 1270 surnud 1337 kes moodustab omamoodi ühenduslüli tantra Petrarca vahel. Viis aastat noorem kui Dante olid umbes samal ajal Firenzes luuletajana tegev. Aga 14. sajandi kahekümnendatel aastatel ei lasta Polonias, kus samal ajal õppis Dante hea sõbra, temaga ühel ajal Firenzes välja saadetud nootorisser Petra Koboeks. Frantšesco kirjandusloos tuntud kui Francisco Petrarca sündinud 1000 304374. Petrarca õppis ülikoolis kanooniliste õigust. Et siin on täppistoya juures luulet. Selleks ajaks oli uus mahestiili juba täiesti välja kujunenud ning midagi sisuliselt uut chinodopist hoia talle ei lisa, kuigi tema luule on iseenesest selle koolkonna tüüpilise heal tasemel näitajana täiesti nauditav. Mu kaunis daam, last, teie käsi, mahe peos peab mu hinge surevat, kuid visa. Ka Amori teeb nukraks hinge kisa. Mis siis tabas mind ta noolte rahe modema orjaks tegi teie sõna jahe. Ta silmis mul palju au ei lisa. Et ütlesin, teeni käskija ja isa, mis minult nõuad, sündigu su tahe. Ma tean, ei võide väärust tunnistada. Kuid surm mind julmalt petab oma kasuks. Kaeveldes vaid kuulen temailku õrn daam. Kas äkki selle eest teilt tasuks, et Vapras rahus kõnnin, surmarada? Saan eluajal veel paar sell pilku. Mõnedest kirjandusloolistest käsitlustest jääb mulje, nagu toimunuks kõrgkeskaja murdumine renessansi üks väga kiiresti paari aastakümnega nagu võinuksid korraga olla elu ja tervise juures veel nii need, kes mõtlesid keskaegsete kategooriatega, kui ka juba need, kes esindasid täiesti uutmoodi mõtlemist. Nii lihtne see protsess tegelikult muidugi polnud. Francisco Petrarca teksti eristab 1000-st väga palju, aga sama palju on neil ka ühist uue maheda stiili. Luule ilm oli Petrarca inimkesksele maailmale eeldused loonud ja tema arendas neid edasi. Aga tekstiväline, kirjanduslik, konventsionaalne, religioosse maailmapildiga paralleele otsiv kohustuslik mõtteilm tema jaoks üleni ei sobinud ta kasutabki, sama sümboolikat ja kujundikeelt aga juba varasematest tema armastatule. Laurale pühendatud luuletustest paistab selgesti välja pürgimuste enesetaju poole mis ei taha lubada mingil inimesest sõltumatult jõul teda taltsutamatult valitseda. Nagu seda lubab Dante oma Moril. Francisco Petrarca. Kas võib see tunne kanda armunime? Kui võib, miks heidab mulle ta siis kinda? Kui ta on hea, miks rebib ta mu rinda? Kui halb? Miks magus on? Mind piinab ime. Kui põlen omal süül. Miks on mu nutma kime? Kui ei? Kas on mu kaeblustel siis hinda? Osolini surm? Moila puhuk, kuis pinda mu hingest anda, sulle võis mu tahe pime kui tunnistan sind ennast vale valda, annan. End, näen kui avamerel habrast laeva kus tuulte tõrjeks keegi pole valvel kus lastiks vähe mõistmist, palju vaeva. Ma ju ei tea, mis kirge rinnas kannan ning suvel külmetada tan. Jääd tules, põlen talvel. Trarca Loomingu tuntuma osa moodustavad kahtlemata tema sonetid madonna Laurale elus surmas mis muutus kogu edaspidise itaalia soneti kultuuri aluseks ja paljud enam või vähem andekate luuletajate eeskujuks. Peale sonettide on Petrarca kirjutanud ent veel nii mõndagi muud, sealhulgas kuueosalised thertsiinidest koosneva poeemi triumfi mis meenutab korraga nii jumalikku komöödiat kui viitanuvad. Ka see teos kirjeldab visioone, mis koonduvad põhiliselt Laura isiku, tema surma ja sellele järgnenud lohutuse otsingute Jamure ümber. Triumfi tähelepandavad muuhulgas ka selle poolest, et siin käib Petrarca oma mõtteilmaga juba täiesti oma suva järgi ümber. Piltlikult öeldes. Kirjanduslik tekst ei valitsenud tema üle, vaid täidab talle antud ülesandeid. Au ja ilujaatus. Näen kurvalt kurtmas õilsat naiste voori ta voodi ees mis lubab meile saatus. Kas iial, ilm saab näha neid noori, kelle igast sõnast õhkub täiuslikkust. Kas kuuleb laulmas häält kui inglikoori. Kui hülgab hing nii kauni keha rikkust ja tõuseb üles voorus suled tiivas ta taevalegi lisab pühalikkust. Ei ükski võistleja, nii polnud kiivas, ei ükski vaenupilk nii viha tume, kuni kord surm ta eluniiti riivas. Siis lõppes leinaliste kaebluskume ning igaüks neist lootusetus pinges veel meelde vajutasta puhta jume. Mitte kui leek, mis kustub tuules vinges vaid lõõm. Millise endast vaibub vära? Ta rahu teed, käis rahu kandes hinges. Jah, nagu õrn ja habras tulesära Mil üha vähemaks jääb toitvaid halge. Ja lõpuks kustub lihtsalt vaikselt ära. Ei, mitte kahvatu, vaid helevalge. Kui vaikses orus lumi, sametine, nüüd jume dist tema väsinud, valge ta silmile, kui magus unevine, siis laskus see, mis juhmilt surma nime küll saab, kuid on vaid hinge lahkumine. Ka surm ta kaunil näol näis, kaunisime. Loomulikult ei jõudnud ma siin käsitleda kõiki selle tuntud Firenze luuletajaid ja ega ma tõtt-öelda polekski osanud seda teha, aga loodetavasti annab ka praegune sissejuhatus uue, maheda stiili koolkonnast teatava ettekujutuse teiste luulesüsteemide jaoks võiksidki meelde jätta kaks asja. Esiteks, et luules troofivormid ei ole koostatud või väljakujundatud juhuslikult vaid moodustavad eesmärgi kindlad struktuurid, mis aitavad täielikumalt maksma panna kasutatavate kujundite sisulist kaalu. Ja teiseks, et luule võib luua ainult tema seadustele alluvaid Ta ilmu, mille piirides võib ta väljendada ka argielu tasandiga, haakumatuid ideid ja mis võivad luuletaja või luulelugeja teadvuses elama hakates avaldada talle tagasimõju, aidata tal rasketel hetkedel eneses selgusele jõuda. Luuleilm on iseseisvalt elav tervik, mida pole võimalik ei mehhaaniliselt tekitada ega lõplikult hävitada. Luulesse peab sisse kasvama. Renessansiaja itaalia luulest kõneles Rein raud. Saates esines näitleja Sulev Depart. Muusikaliselt kujundas Silja Vahuri.