Kui kogu rahvas Kevadtalvel 1943 olevat täkki päikese lähikonda hiit komeeti ilmunud. Igatahes fašistliku Saksamaa ja okupeeritud Euroopa maade ajalehed tõid selle sabaga tähe kohta järjest ärevamalt teateid. Observatoorium ides tehtud arvestused pidavat näitama, et kahe taevakeha kokkupõrge on vältimatu ja pole ette teada, missugused on selle katastroofi tagajärjed. Oletati, et päike puruneb pihuks ja põrmuks, et mõned minutit pärast kokkupõrget lakkab elu maakeral ja nõnda edasi. Siis aga ootamatult pöördus kõik vastupidiseks. Nimekad saksa teadlased ruttasid üksteise võidu kinnitama, et ärevuseks polevat mingit põhjust. Kokkupõrget tuleb, see on kindel, kuid päike ainult võidab sellest, saades juurde tubli annuse uut energiat. Kui rauatüki tugevalt taguda, muutuks soojemaks. Päikesega olevat niisamasugune lugu. Komeet annab talle hea põraka ja ta muutub pikaks ajaks hoopiski kuumemaks kui enne. Muidugi muutub seeläbi maakera kliima tunduvalt, kuid õnneks soovitavas suunas. Kesk-Euroopasse, kus asub ka Saksamaa tulevat troopika koos oma piiritu küllusega, mida üksnes saksa rahvas oskab mõistlikult ära kasutada. Senised troopikamaad kõrbevad küll ära, aga mis sellest, seal elavad ju alaväärtuslikult rahvad. Mis puutub Baltikumisse, siis pidi see piirkond ajalehtedes avaldatud ennustuste kohaselt jääma lähistroopikas. Niisiis, Saksamaale banaanid, meile, viinamarjad, mis siis ikka polnuks paha seegi väljavaade. Kuid ei tulnud mitte midagi. Komeet muutus päikese lähedale sattudes märkamatult auruks. Niisama märkamatult kadusid teated ka oodatavast eedeni. Aiast tuli paratamatult leppida sõjaaja karmi reaalsusega. Kogu selle kära kosmoseavaruste argisündmuse ümber kütsid üles fašistliku propaganda füürerit, et rahvaste tähelepanu kasvõi korrakski kõrvale juhtida. Hitlerlike armeede tohututelt kaotustel ja taganemisel Nõukogude saksa rinde lõunaosas ja tekkinud olukorras võis õlekõrrest kinni haarata. See lüüasaamine idas oli inimreservid ära kulutanud uute meeste relvade alla kutsumine Polnud mõeldav ilma sõjatööstust oluliselt kahjustamata. Kuid sõda kestis ja paratamatult tuli ka seniajani broneeritud sõjaväekohuslased mobiliseerida asendades neid vabrikutes ja tehastes okupeeritud maadest vägivaldselt küüditatud spetsialistidega. Ja kahuriliha vähesust püüti korvata ka vallutatud maadest. Sõdurite värbamisega. Sündisid mitmed SS leegionid ja tehti algust ka reetur Flassovi diviis formeerimisega. Mööda ei mindud okupeeritud Eestiski. Märtsis 1943 kuulutasid siinsed fašistlikud füürerit Jalmar mäe ja Oskar Angelus Berliinist saadud käsul välja kuue aastakäigu. 1919 kuni 1924. Sundmobilisatsiooni mobilisatsioonikäsu saanud noortele anti valida kas astuda Eesti SS leegioni Saksa Wehrmachti sõjaväe abiteenistusse või minna tööle põlevkivitööstusesse. Niisiis, vali ise, kas lähed kuulide alla või orjatööle. Mobilisatsiooni väljakuulutamine oli fašistliku omavalitsuse sundsamm, sest hiljutine vabatahtlike Eesti SS leegioni värbamise kampaania oli haledalt läbi kukkunud. Värbamispunktid jäid tühjaks. Peapesu Berliinist oli vältimatu. Seepärast pidi välja kuulutatud mobilisatsioon Eesti fašistlike füürerit pigist välja aitama. Sel ajal tekkiski rahva hulgas ütlemine vabatahtlikult sunniviisil sest kõik mobiliseeritud pidid andma allkirja, et nad astuvad Wehrmachti või leegioni vabatahtlikult. Mobilisatsioon on ikkagi mobilisatsioon, kuid ometi ei läinud sellegagi kõik asjad libedalt. Tuhanded noormehed hoidsid kõrvale töökohustuse komisjonist, nagu mobilisatsiooni komisjoni ametlikult nimetati hakates ennast varjama. Sel ajal algas ka Eesti noormeeste hulgaline põgenemine mobilisatsiooni eest Soome, kus paraku satuti vihma käest räästa alla. Kuidas mobilisatsioon tegelikult toimus, selle kohta pakuvad kujukaid näiteid fašistliku Eesti julgeolekupolitsei kolmanda b osakonna aruanded kuulakem ühte neist. Rakvere valla elanike hulgas tekitas palju meelepaha ja kõneainet vahejuhtum, mis leidis aset kohalikus vallamajas. Töökohuslaste komisjoni ilmus Rägavere valla kodanik. Purjus siis paigutati ta võimude korraldusel vallamaja arestiruumi. Komisjoni töö lõpul tehti Pae Nurmeli ettepanek astuda Wehrmachti teenistusse ja nõuti temalt vastavat allkirja. Noormees keeldus allkirja andmast, sellele järgnes peks ja tehtud ettepaneku kordamine. Vastus oli jällegi eitav. Nüüd peksti noormees nii kaua, kuni ta alistus ja alla kirjutas. Selle sündmuse juures viibisid tööameti juhataja Valter Narva piirkonna komissariaadist, Rägavere valla konstaabel, valla käskjalg ja teised. Niimoodi oli see mitte ainult Rakveres, vaid mujalgi. Eesti julgeolekupolitsei aruannetest nähtub, et näiteks Tallinnas need noormehed, kes nõudsid komisjonis enne kohustusliku allkirja andmist täpsemat informatsiooni oma tuleviku kohta esitati julgeolekupolitsei neljandale bee osakonnale karistamiseks. Enamikul juhtudel tudel tähendas vanglat või koonduslaagrit. Ja kui fašistlikele võimudel õnnestus mõnisada vabatahtlikku sunniviisil kokku saada, korraldati nende ärasaatmiseks suurejoonelisi tseremooniaid, mida käsutati pealt vaatama asutuste töötajaid ja kooliõpilasi. Kuid ei läinud needki ettevõtmised iga kord libedalt lubata, kui nüüd saate tegijad korraks ka isiklikes mälestustes sorida. Olin sel ajal maapoiss, kes esimest aastat õppis linnakoolis. Meie klassijuhatajaks oli määratud endine kodaniku armee leitnant, kes andis meile kehalist kasvatust. Mõnikord käsutas ta meid kooli õuele rivisse ja marss, marss Vabaduse platsile. Katsu sa minemata jätta. Härra ohvitser ähvardas meid nagunii iga väiksemagi sõnakuulmatuse korral koolist välja heita. Kui mälu ei peta, oli see aprilli alguses 1943. Lumi oli küll sulanud, aga sel päeval liugasid taashelbed Tallinna tänavatele. Vabaduse platsil oli rühm ära saadetavaid kühmus ja murelikud. Kõnet pidas seekord Litzmann isiklikult. Kõnetool oli väljaku nurgas kunstihoone ees. Seisime sellele küllaltki lähedal Jaani kiriku kohal. Kindralkomissari esinemise ajal kostis äkki ragin ja lipuvarras haakristilipuga kõrge kõneleja selja taga murdus pikkamööda pooleks sunniviisil kokku aetud pealtvaatajate hulgas tekkis elevus irooniliselt kommenteeriti ärevalt siia-sinna sagivate politseinike peataolekut ära saadetavad, kelle auks see jant oli korraldatud, vajusid veelgi rohkem longu. Igatahes iseenesest see lipuvarras pooleks ei läinud, selles olid kindlad kõik pealtvaatajad, sest tuult süüdistada ei saanud, kuna sel päeval seda ei olnudki. Mobilisatsioonist kõrvalehoidjate ja ära jooksnud leegionäride arv kasvas iga päevaga, nii et 11. augustil 1943 toimus Jalmar mäe korraldusel üle-eestimaaline haarang. Nendele mis tulemusi see andis, pole teada. Aga eks ole nii, et kui tagaajajad muutuvad vihasemaks, siis ka taga etavad, saavad kavalamaks. Küllap nii mõnigi neist jooksikuist leidis sel ajal tee rahvatasujate ridadesse. Sõda valla päästes ei osanud fašistliku Saksamaa sõjardid muidugi ette näha, et neil tuleb võidelda mitte üksi armeede vaid tervete rahvaste vastu. Armeed, keda käsutasid oma rahva ees hirmu tundvad võimumehed küll kapituleerusid näiteks Prantsusmaal, Hollandis, Belgias ja Balkanil. Kuid rahvad ei mõelnudki alistuda röövvallutajate vägivallale. Iga päevaga tugevnes okupeeritud maades vastupanu pakkumine, mis eriti suure ulatuse võttis Jugoslaavias, Kreekas ja Albaanias. Seal ei olnud tegemist enam üksikute salkade väljaastumisega või ainult diversiooniga vaid töölise rahvasõjaga, kus fašistlike diviiside vastu võitlesid terved partisaniarmeed. Ka Nõukogude maa okupeeritud territooriumil olid partisanid sõja esimestest päevadest peale oma jõudu üles näidanud. Eriti suured partisanikoondised tegutsesid Ukrainas, Valgevenemaal ja Venemaa läänepoolsetes oblastites. Kaua aega olid partisanid võitluses fašistide vastu ainsaks teiseks rindeks. Algusest peale polnud see stiihiline, vaid organiseeritud liikumine, mille organisatsioonilised vormid järjest täiustusid. 1943. aastal tuli fašistidel kümnendik kõigist Nõukogude liidu vastu paisatud vägedest rakendada võitluseks partisanidega suutmata ometi sellele üldrahvuslikule liikumisele olulist kahju tekitada. Ukrainas ja Valge Venemaal, Smolenski, Pihkva ja Leningradi oblastis olid terved ulatuslikud piirkonnad, kus ka vaenlased tagalas kehtis. Nõukogude võim. Uut hoogu partisaniliikumisele andis kõikjal hitlerlaste Ale lüüasaamine Stalingradi all. Aga partisaniliikumine Eestis 1943. Tõsi, Eestist polnud suuri partisanikoondisi ega partisanipiirkondi. Seda ei võimaldanud meie tingimused, kuid rahvatasujad tegutsesid ja nende arv suurenes järjest. Samal ajal astus Eestimaa kommunistlik partei samme fašismivastase liikumise ja põrandaaluse partei töö organisatsiooniliseks tugevdamiseks. Missugused põhiülesanded sellega seoses üles seati? Nendest räägib partisaniliikumise veteranajaloo kandidaat Rudolf lumi. Esiteks oli vaja laiendada okupeeritud Eesti elanikkonna hulgas selgitustööd, informeerida paremini rahvast Nõukogude ja kõigi teiste vabadust armastavate rahvaste ühise võitluse käigust, hitlerlike anastajate vastu selgitada parteipoliitikat ja paljastada fašistlike tee võltsiaid, kes püüdsid passide, eesti rahva ajalugu ja meelitasid eestlasi Hitleri armeesse astuma. Teiseks valmistada ette ja saata vaenlase tagalasse rohkem partisanivõitluse organisaatoreid ja parandada partisaniliikumise juhtimist. Selleks oli juba 1942. aasta lõpul moodustatud uus juhtivkeskus Eesti partisaniliikumise staabi näol, keda juhtis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm ja tema asetäitjana töötas Paul Stam. Kolmandaks Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee otsustas tugevdada mitmesuguseid põrandaaluseid, organisatsioone ja nende parteilist juhtimist. Arvestades seda, et parteide juhtimine kogu okupeeritud territooriumil käiks ühel illegaalselt keskusel üle jõu otsustas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee büroo muuta varem kindlaks määratud põrandaaluse organisatsiooni struktuuri. Wabariigi jaotati kolmeks piirkonnaks põhja-lõuna ja läänepiirkonnaks nähti ette piirkondades, juhib parteid tööd Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee volinik keskkomitee volinik. Eks põhiEestis määrati Oskar sall Lõuna-Eestis Tarmo Talvi ja Lääne-Eestis Jaan kalu. Peale selle määrati seitse linnade ja maakondade parteiorganisaatorid, kes pidid töötama keskkomitee voliniku juhtimisel. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee lootis sel teel luua kohapeal toetuspunktid, et taastada partei põrandaalused, linna ja maakonnakomiteed. Hiljem pidi linna ja maakonnakomiteesid hakkama vahetult juhtima Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee. Analoogiliselt eeltoodule rajati ka põrandaaluste komsomoliorganisatsioonide struktuur tulevastele partei organisaatorite leia komsomolitöötajatele, korraldati kurkursused. Muidugi toimus põrandaaluse kaadri valik suure saladuskatte all ja nende väljaõpetamise ajal tuli kinni pidada kõigist konspiratsioonireeglitest meenutab Eesti partisaniliikumise üks väljapaistvamaid tegelasi Leonid mätting. Mu vanemad olid ka evakueerunud Siberi maile Tšeljabinski oblastisse kirjavahetusi solinaligama neilegi kirjutanud seda, et oleme valinud oma tee partisani. Kui nüüd tagalasse minek oli, siis kirjutasin niimoodi, nüüd tükil ajal enam kirjutada ei saa, kuna on niisugune ülesanne, et tuleb minna niisugustesse kohtadesse, kus, kus eriti niisugust sidet ei ole. Eks siis hiljem hiljem saab teatada, kuidas, kuidas on ja vennaga oli samasugune ased vend vend oli üks esimesi katsejäneseid, kes 42. aastal juba juunikuu sees tuli suure salgaga tulid üle rindejoone, kus neid puruks löödi. Vanemad ikka küsisid, kus vend on? Mitu kuud pole olnud, siis ma kirjutasin ta elus terve, aga ta, aga ta lihtsalt ei saa kontakti luua, sinuga saadab, saadab tervitusi ja juhtumisi ikkagi tagalast välja ka veeningul. Partisaniks ja luurajaks ei saa kedagi sundida. See oli vabatahtlik minek. Kuid kas saab öelda, missugused võisid olla motiivid selle tee valikul näiteks Leonid mättingul? Nagu raske on kokkuvõtlikult seda öelda, aga tõenäoliselt see, et et sündisin, kasvasin töölisperekonnas, isa oli progressiivsete vaadetega tööline ise noorest põlvest peale juba lapsena hakkasin tööd tegema, sadamas näiteks laevakatlaid puhastama, eks sealt see teatud mõttes kommunistlik kasvatus või või patriotismitunne nõukogude kodumaa suhtes. Nii et juba Nõukogude võimu taaskehtestamisega Eestis astusin Kommunistliku noorsooühingusse olles sel perioodil Eesti sõjamerejõudude poliitilise juhi asetäitja komsomolitöö alal ühtlasi ka merejõudude komsomolibüroo sekretär. Personaalpensionär hilbi liiv töötas sõja-aastail magntokovskis metallurgiakombinaadis. Tema kaks komsomoliseltsimeest Pärnust, Paula jõgi ja Leida Rausk läksid partisanikooli ja neist said luurajad. Mis võis neid noori tütarlapsi sundida nii rasket teed valima? Leida rovskiga. Me käisime koos algkoolis, tema oli minu pinginaaber ja nii-öelda juba 90 aastaselt olime tuttavad lõiga Rausk oli väga sirgjooneline tüdruk üldse. Ja ta oli ka väga niisugune tahtekindel ja mõnes mõttes jonnakas, et kui ta midagi ette võttis siis ta selle läbi viis. Tema isa oli maha lastud esimesel detsembril relvastatud ülestõusu eest. Ja praegu on tema isa nimeline tänav Jaan rovski nimeline. Täna Pärnu selle linna vana haigla juures mäletaks veel neljandas viiendas klassis. Ja siis ükskord läksin tema juurde ja tuleb üks mees vastukse veel, mida te siit tahate. Kohalik poliitiline politsei tegi jälle läbiotsimisi, kas marksistliku kirjandust meil ei ole leida, ema pandi vahel vanglasse, leida oli siis väike laps, alles see oli enne kooli ja leida istus koos emaga vanglas, emal ei olnud kuhugi panna üsna sageli poliitiline politsei käis nendega. Leida Rask oligi see, kes mind üldse nii-öelda kommunistidega kokku vis. Muidugi tol ajal ma ei teadnud kommunistliku partei liikmed. Näiteks Iltarpia oli tol ajal ka Pärnus kuma algkooli lõpetasin siis olin ametiühingute maja, oli Pärnus elevandi tänaval ja seal moodustati noortesektsioon ja leida viis mind sinna kalja eristart klassis juhendas neid noori seal 40. aastal, siis me muidugi kohe astusin Kommunistliku noorsooühingusse parteikomitee võttis meid vastu tol ajal komsomoli organiseeritud joonud, septembris toimus alles Pärnu maakonna komsomoli nii-öelda loomine, koosolek oli, ülemad olid tahtejõulised ja tahtsid õppida, väga aktiivsed olid. Ja väga aktiivselt osalesid tol ajal komsomolitöös, sest kommunistlik noorsooühing oli ikkagi väga suur abiline. Paula jõgi töötas linna täitevkomitee sekretärina ja Leida Rausk, maakonna täitevkomitee sekretär. Ja ma ei imestagi, et nad läksid partisanikooli kunnil. Nähtavasti see ettepanek tehti, et nad tahtsid anda vaenlase purustamiseks kõik, mis nad suutsid anda. Ehkki noored olid need inimesed juba küpsed inimesed maailmavaatelt võitlus vaimult, kuid küllalt oli ka neid vabatahtlikke, kes mehistusid alles raskes partisanielus, täites auga oma kohust kodumaa ees. 1943. aasta märtsis ja mais saatis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti partisaniliikumise staap viis väikest partei töö ja partisaniliikumise, organisaatorite gruppi Virumaale, Viljandimaale ja Pärnumaale. Kolme gruppi juhtisid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee volinikud organisaatorid. Organisaatorite grupp, mida juhtis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee volinik Põhja-Eestis. Kommunist Oskar sall maandus 14. märtsil langevarjudega Sonda lähedal. Tema tegevuspiirkonnaks oli määratud Viru maakonda. Grupiülesanded olid kokku võetult järgmised. Esiteks töötavate hulkade aktiivse võitluse organiseerimine, partisanisalkade moodustamine ja nende tegevuse juhtimine. Teiseks sidemete loomine põrandaaluste kommunistide kommunistlike noortega ning partisanisalkade ka, et koordineerida nende tegevust. Kolmandaks selgituste organiseerimine elanikkonna hulgas. Neljandaks andmete kogumine vaenlase jõudude paigutuse ja liikumise kohta ning nende varustusbaaside väljaselgitamine. Peaaegu niisamasugused olid ka teiste gruppide põhilised ülesanded. Üksikud erinevused sõltusid iga maakonna konkreetsest olukorrast ja senisest fašismivastase võitluse ulatusest eri piirkondades. Oskar salli grupp alustas oma tegevust julgelt ja oskuslikult. Ta lõi sidemed Kunda ja Kiviõli ümbrus aktivistidega. Jõe elanikkonnaga. Grupi liikmed käisid paljudes kohtades, kus võisid oma silmaga näha, mis okupeeritud Eestis toimuks. Seepärast sai Oskar sall pidevalt edasi anda radiogramme teadetega, mida ootasid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti partisaniliikumise staap. Viljandi maakonna partisaniorganisaatoriks suunati Otto saks. Meil on kasutada mõned katkendid tema mälestustest, mida ei ole veel publitseeritud. See algas seitsmeteistkümnendal märtsil 1943. Kuu paistis, ühele poole jäi Põldsama, teisele Pedja jõgi. Eemal mustendasid meeleski metsad. Kusagilt kaugelt kaugelt kostis veel lennuki mootoripõrinat, mis peagi kadus. Pakkisime varustuse kiiresti kokku, osa peitsime hoolikalt ära hädavajaliku, aga upitasime selga. Võtsime suuna Kaagvere külla, seal elasid minu kaasvõitleja Bernhard aaria naise vanemad Anna Jaak Pärna. Tookord me veel ei teadnud, kas aaria naise vanemad veel vanas kohas elavad ja milline võis olla nende saatus. Kuid kukelaulu ajaks oli kõik selge. Majas süttisid tuled Bernhardi äiduri laternaga toast. Ta üllatus oli suur, kui äkki lauda ukse ees märkas vähimeest seismas. Siin saime esimesed teated olukorrast koha peal. Okupantide lähikonnas ei olnud. Küll aga tuli hoiduda kohalikest fašistide ja nende käsilaste test. Samuti saime teada, kust me võime saada toitu ja peavarju. Millistest taludest aga peame eemale hoidma. Järgmisel ööl võtsime suuna orgu külla, kus elasid minu isa ja ema õed ja vend. Vend oli äsja Leningradi raadiot kuulanud. Informatsioon olukorrast rindel oli hea. Kuid meid huvitas, mida teatakse külas langevarjurite test. Vend läks uudiseid kuulama. Kui ta tagasi tuli, saime teada, et oma kaitseväelased magavad rahulikult kodus. Vanemate ja sugulaste juurde jääda polnud hea, fašistide käsilastel oli hästi teada, missuguste mõtete ja ootustega nendes taludes elatakse. Iseenesest mõista hoiti nendel silm peal. Võib oletada, et nad saavad teateid langevarjurite st ja seavad just neis paigus lõksud üles. Otsisime kindlamaid elu ja tegevuspaiku. Suuresti abistas meid Aleksander Pukk, Bernhard harja, vana sõber. Varem olid nad koos meeleski klaasivabrikus töötanud ja koosvabriku juhtidega rinda pistnud. Kui okupandid 1941. aastal milleski vallutasid, pandi Aleksander Pukk vangi. Viis kuud lasti tal järele mõelda, kuidas edaspidi käituda. Aleksander Bukoli juba võitluseks valmistunud turbahunnikus oli tal vintpüssi padrunitega granaate võista meilegi jagada. Püssigranaadid on mul selleks juhuks, selgitas Aleksander Kukk. Kui elu milleski kibedaks läheb, siis metsa ja ärgu nad enam mu teele satub. Ta aitas meil luua sidemeid paljude ustavate inimestega. Üks neist oli August suvik lätt külast. Tal oli kaheksa hektarit maad, sellest suurem osa raba ja võsa. Nõukogude võim oli andnud juurde lõike. Okupandid olid suigu vanglasse pistnud, et ta enam kunagi ihaldaks maad. Poolteist aastat istumist arvati piisavaks, et mees on uue korra üle järele mõelnud, kuid vangla oli olnud August Suigule hoopiski poliitiliseks kooliks. Suigu eluase oli meeleski lähedal metsa ääres. Ta oli sõnaaher, kuid valmis tegudeks. Ka temal oli vintpüssilaskemoonaga ja mõned granaadid peidetud mõnesaja meetri kaugusele metsa tehnikusse. Nyyd astuski gruppi täie varustusega. Pukija Suik viisid meid kokku August Lemeti ja Ants Kangruga. Peagi olime ja relvastatud grupis juba kuus meest. Kümmekond inimest erinevates külades kogusid meie jaoks andmeid ja täitsid sidepidaja ülesandeid. Grupi uued liikmed elasid oma kodudes. Mina ja Bernhard aaria aga vahetasime alalõpmata elu ja tegevuspaika. Nii kestis kogu kevade suve. Alles sügisel hakkasime alalise elupaiga plaane pidama. Ehitasime talveks punkri Põltsamaa Vaidla vahtkonda. Punker oli umbes viis kilomeetrit Tartu Viljandi maanteest seega küllalt lähedal meid huvitanud objektidele. Oktoobripühade eel kogunesime järjekordselt augus suigu poole. Ta oli sauna kuumaks kütnud ja ka raadio sinna toonud. Saun asus metsa ääres ja sealt tulid näha ka lähikonna teed. Vajaduse korral võis kiiresti metsa kaduda. Kui meie olime saunas, oli peremees õues. Kui ta hakkas kõvasti koera siunama, siis teadsime, et midagi kahtlast on lähenemas ja meil on aeg kaduda. Kuid oktoobripühade raadiosaadet kuulasime kõik koos valvet, pidas suigu abikaasa. Kui olime ära kuulanud ülevaate moskvaparaadist ja rinde sündmustest, tõi preemia pudeli lagedale. Tõstsime klaasi kodumaa ja rahva terviseks. See oli meie esimene naps vaenlase tagalas. Nagu varematel kordadel koostasime ka nüüd lendlehe, kus jutustasime sellest, mis me raadiost kuulnud olime. Meie abilised kleepisid neid lehti Meleskisse ja mujale, kus rohkem rahvast liikus. Meie tegevus ei jäänud vaenlastele märkamata. Kogu kevade ja suve ajasid nad meie jälgi. Oli inimesi, kes olid meist kahest minust ja aariast fašistide käsilastel rääkinud. Seepärast jälitati pinniti meie vanemaid ja sugulasi seejuures imestate, miks me kunagi omaste juures ei käi. Meid jahtis Lalsi omakaitse ülem, endine kaitseliidu kompanii pealik koos kohaliku konstaabliga. Nad olid paljude eluküünla juba kustutanud ja paljud vanglamüüride vahele saatnud. Talve hakul hakkasid nad hurda, koerte enam ei jälgi uue hooga ajama. Ja mind püüdis kätte saada mu enda kunagine pinginaaber, kellega üheskoos olime varesepesi lõhkunud ja külas koeri hirmutanud. Nüüd olime vaenlased. Ja metsas sattusime paaril korral nii lähedale, et kumbki oleks vastaselt võinud nõuda käte ülestõstmist. Mina muidugi poleks tõstnud. Ja mu kunagine kooli veli, omakaitse ülem, samuti konstaabel ja mitmed teised fašistid said oma teenitud palgakuulil. Ümberkaudsete elanike toetus võimaldas fotosaksal organiseerida fašismivastast võitlust Viljandimaa paljudes paikades kuni Eestimaa vabastamiseni okupantidest. Nüüd mõni sõna organisaatorite grupist, mida juhtis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee volinik Lääne-Eestis Jaan kalu. Grupp rajas oma baasi Riisa külasse. Miks just sinna, Rudolf lumi? Valik langes Riisa külale kõigepealt seepärast, et seda ümbritsesid riisa raba ja Kuresoo kaugemal lõunas Kike raba ning idas Ervi ja valgeraba. Kevadel oli külasse pääsemine halbade teede tõttu peaaegu võimatu. Samal ajal oli riisa küla tuntud oma rahutu iseloomu pärast. Talupojad võitsid fašistidele põllumajandussaaduste andmisest kõrvale pidevalt kuulati siin Moskva ja Leningradi raadiosaateid ning arutati olukorda rindel ja võimalusi, kuidas fašistidele kahju tekitada. Grupitegevusest võtsid osa talupojad ja maatöölised Jaan Riis, oja, Ants rähn, Tõnis Kimmel, Jüri Liimson, Liisa massisalme riis ja teised. Grupp lõi endale tugipunkti Toris, Sindis, Pärnus ja Vändras, kus pardiseid leidsid endile rohkesti abilisi. Ja millega peamiselt tegeldi? Jaan kalu ja seltsimehed andsid välja rida lendlehti. Neist selgitati, et fašistid vajavad mehi selleks, et täita õrnevat rinnet. Meeste armeesse võtmise puhul korraldataval tseremooniat, kus pandi väljaga kodanlike natsionalistide sinimustvalge lipp on mõeldud töötavate hulkade petmiseks nendele tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Okupantide kuritegudelt. Partisanide organisaatorite koostatud Lendlehti kandsid laiali riisa küla talupojad ja nende perekonnaliikmed. Paljudes kohtades olid üles pandud salajased postkastid, kust lendlehti käisid võtmas teiste külade ja asulate aktivistid. Korduvalt käis Pärnus Sindis ja mujal lendlehti levitamas Jaan Riis oja ühes oma surmaeelses kirjas pojale. Ta kirjutab. Umbes nädal aega enne jüripäeva rakendasin ühel päeval hobuse hommikul vara vankri ette. Oli veel pime, kui sõitsin kodust välja. Tahtsin enne valget jõuda Torisse, sest laialikandmiseks määratud lendlehed pidid olema tori lähedal jõe ääres postkastis. Leidsin need üles arvult umbes 50 tükki. Pistsin need hobuse rangede naha alla, vildi sisse selleks tehtud õõnsustesse. Kõrvaltvaataja võis arvata, kohendan hobuserakmeid. Nii sõitsingi Pärnusse osalenud lehti andsin Pärnus üle kindlasse kohta. Tagasisõidu jätsin öö peale, et Sindise Toris üles kleepida. Veel mõned lendlehed. Organisaatorite tegevus vaenlase tagalas toimus rasketes tingimustes. Neid jälitasid fašistide ja nende käsilaste sõjalised üksused ja salaagendid. Nendes tingimustes võisid vastu pidada ja tegutseda selleks hästi ette valmistunud vaprad inimesed. Paljud neist langesid ebavõrdses võitluses. Olid tragöödiaid, millest kaua aega ei teatud mitte midagi. Kulus rohkete otsimisvaeva, et välja selgitada näiteks Albert Koppeli grupi liikmete saatus. Grupp hukkus 1943. aasta märtsis. Seal oli viis võitlejat. Kes need viis olid? Albert Koppel 29 aastat vana, kommunistliku partei liige, 1940.-st aastast. Iseseisvat tööd alustas karjasena, hiljem oli õpipoiss tööline elektri Montöör. Vahetult enne sõda Kohtla valla partorg. Koju jäi abikaasa, kellega oli koos elanud vaid aasta. Endel Ariko 24 aastane tööpuuduse tõttu tuli kodanlikus Eestis leiba teeninud kord siin, kord seal. Nõukogude võimu taaskehtestamise järel astus miilitsateenistusse kommunistlik noor. Kodus oli tal tütar, keda polnud näinudki. Felix Posti Kuu aega jäi puudu 24-st enne sõda Kaareperes miilitsavolinik lahinguis karastatud mees. Tal olid selja taga lahingud Tartumaal saksa fašistlike langevarjurite ka ja bandiitidega 1941. aastal ning retk vaenlase tagalasse 42. aastal. Kommunistlik noor Leonhard Heiberg, 27 aastane parteitu. Enne sõda töötas Tartus metallitööstuses tehniku valaja vormijana. Augusta kribinghikova 20 aastane kommunist, pärit Altai Grayst. Nende viie saatuse väljaselgitamises osales ka Rudolf lumi. Mis siis toimus noil märtsikuu nädalatel Endla järve ümbruse metsades ja külades. Sellest annab mõningase pildi minu ees laual olev 10 leheküljeline passisside kokkuvõte lahingutest selles piirkonnas. Nagu sellest aruandest selgub, hakkasid vaenlased langevarjureid jälitama varsti pärast nende maandumist. Esialgu kammisid Tartumaa maleva vaimast vere oma kaitsekompanii 20 meest oletatavat rahvatasujate asupaika. Kui nende otsingud ei andnud tulemusi, koondati arengutele juba üle 50 mehe. Kammijad alustasid Endla külast, suundusid lõuna poolt Endla rabasse, läksid sealt üle kuusik saare järve ja kõrgendiku, kuni jõudsid tagasi lähtekohta. Samal ajal pani oma kaitse Sakala maleva staap Endla järves teedele pool 11 valveposti välja. Poodesse pani vahipostid välja oma kaitse Järvamaa maleva staap. Tagaajamise üldjuhtimise võttis enda kätte Tartu väli. Komandandi abi major veis, kes saatis kohale oma esindaja. Richteri. 18. märtsil algas juba hommikul kell viis veelgi ulatuslikum haarang sellest disosa oma kaitse Tartuma malev kellega koos läksid sõjaväelased koertega ja julgeolekupolitseiametnikud oma kaitse. Sakala malev pani välja 186 meest. Viljandist saadeti arengule Kaitsepataljon number 32. Järvamaa malevast oli väljas paarsada meest. Siis toodi veel lisajõudu Tartust, Mustveest, Jõgevalt, sallast, Jarakest. 20. märtsil oli kammijaid juba üle 600. Sellega suleti võitlejatele väljapääs Endla järve rajoonist kümnete kilomeetrite kauguselt. Palju kordi tuli pidada lahinguid elu ja surma peale. Kes haavata sai, tulistas, kuni jätkus lahingumoona. Viimase granaadi aga jättis enda jaoks kõik, nad läksid surma, palumata alastust, andmata vaenlasele. Ühtki teadet need viis vaprat olid moraalselt üle rohkem kui 600-st vaenlasest kuid see oli vaid üks lehekülgi rahvatasujate kangelasloost. Aastal 1943 arenes fašismivastane võitlus Eestimaalt tõusujoones ja meil on põhjust veel korduvalt selle juurde tagasi tulla. Maa põles fašistide jalgade all ka meie sünnimaal. Tundmaks lindude koori. Sel ajal kui me saame ka O. Ei. Ega. Vaata.