Tere õhtust, tänase keskekava sisustab luule ja muusika, nagu kolme ikka. Keskeuudiste järel tuleb stuudiosse Reet Valing. Aga praegu algab luulesaade. See on meie fonoteegist ja on valminud 1983. aastal. Nii et üpris vana lint juba. Aleksander bloki luule ei ole selle kuue aastaga muutunud. Vähemalt minu andmetel ei ole ka uusi tõlkeid ilmunud. Nii et kuulame Aleksandr bloki luulet. Originaalis loeb mõned palved, Maria Klenskaja ja tõlkeid. Tõlkijad on Kalju Kangur, Heiti Talvik ja Debora Vaarandi. Tõlkeid loeb Juhan Viiding. Ja muusikaga on saate kujundanud Silja Vahuri. Niisiis hakkame kuulama saadet õhtu Aleksander bloki luulega helisalvestis aastast 1983. Tähtpäevad teha peaks kõik kadu surematuks muuta õhkkergust kehastada suute, mis täitumata teha teoks. Igale luulet armastavale inimesele Aleksander ploki nimi, tuttav meie sajandi alguse suurimaid lüürikuid, kes oma loomingus ülitundlikult peegeldas kõiki kaasaja kataglühme. See viimane määrang on võetud eestikeelse kogu ööbikuaed saatesõnast. Mees ongi nüüd see ilus raamat, tumedal kaane paberil roosiõite keskel. Roheline värav, mis viib salapärasele maale. Ploki eestikeelne valikkogu ilmus 1972. aastal. Selle on koostanud ja lõviosa luulet. Tõlkinud Kalju Kangur. Teisi tõlkijaid, Debora Vaarandi, Jaan Kross. Tema tõlkes kuulus luuletus Sküüdid August Sang. Poeemi ööbik, aed. Johannes Semper tõlkis juba enne sõda bloki oktoobri poeemi 12 ja Heiti Talvik, keda paelusid tõlkima Peterburi lauliku sünged surmatantsud. Kuid enne kui avada kõnealune valikkogu, laseme kõigepealt siiski kõlada ploki kaunil värsil. Temal keeles. See luuletus mäletad veiklevat linna udude Sinavas voos kuulub bloki kõige varasemasse loominguperioodi. Nooruki esimese luuletuste vihiku esimene luuletus on dateeritud 31. oktoobril 1897. aastal. Ta pärines läbinisti vene intelligentsi hulgast. Seda perekonnapuud vaadata on tõeliselt huvitav vanaisa, tuntud botaanikaprofessor, bloki sünni ajal, Peterburi Ülikooli liberaalne rektor Andrei Becketov vanaema, pärit tuntud maadeuurija, Kareelini perest, väsimatu tõlkija ja literaat. Ploki ema oli samuti kirjanik ja tõlkija, isa aga väljapaistev jurist. Varssavi Ülikooli riigiõiguse professor. Elu kujunes nii, et noor naine tuli veidi aega enne Saša sündimist Varssavist tagasi isakoju ja siin Peterburi Ülikooli rektori korteris raamatute keskel. Ema, kolme noore tädi ja vanaema hella hoole all kulges Alexandra bloki varane lapsepõlv. Muide, tema perekonnaloo kohta on huvitavat andmestikku poeemis kättemaks. Ema ja poja sügav mõistmine. Eliit kestis kogu elu. Algul oli ema bloki suurimaks mõjutajaks, hiljem mõjutas poegima. Nad töötasid koos luulekogude kokkuseadmise kallal. Nad olevat näinud isegi ühesuguseid unenägusid. Kirglikult armastav ema süda elas ainult pojale, ei säästnud jõudu ega talunud võistlejaid. Ploki elupaigad. Peterburg. Seni valin Petrogradi Leningrad ja suvel lapsepõlvest saadik šahmatava mõis Moskva lähedal, seesama, kus naabermõisas paablevas elas kuulsa keemiku Mendelejevi perekond, kellega suheldi ühised ettevõtmised. Asjaarmastajate teatrilavastused viisid kokku Aleksandr bloki. Jemendileevi tütre Luuba. Nad olid näidendis Hamleti Ofelia. Nad tundsid üha kasvavat vaimset lähedust. See jätkus pingete tõusude ja mõõnadega teistel suvedel ja talvise Peterburi lumistel tänavatel ja katedraali võlvide all. Kuni need 1903. aastal abiellusid. Selles ühises elus oli suurt õnne ja suurt valu, kaotusi ja kaugenemisi, pikki lahusolekuid, teisi kiindumusi, kuid nii palju, kui sõprade ja ajakaaslaste mälestused otsustada lubavad, oli selles siiski küllaga suurt tuge, teineteisele suurt sõprust. Väga haaravalt kõneleb sellest raamat kirjad naisele Moskva kirjastuse nõuga väljaanne 1978.-st aastast. Ma ei püüagi siin ploki elulugu ära jutustada. Väliselt liikumisioonilt polegi see kuigi sündmuste või seiklusterohke. See lühike elu ta suri, 40 aastasena oli aga täisharukordset Teie loome pinget, hingeheitlusi ja otsinguid. Ja elu ümberringi. Suur elu oli tõepoolest tormiline. Taju kujunes luuletajaks õhus, kus küpsest 1905. aasta revolutsioon. Kõige viljakamad loomäed langesid reaktsiooni aastatesse. Järgnenud uuele vabadusvõitluse tõusule. Ploki elu ikka kuuluvad susima ja üheksas jaanuar 1905 esimene maailmasõda ja isevalitsuse kukutamine keda veel enam kui poeeti puudutaksid sügavat murrangut tema maa ja rahva eluloos. Bloki lapsepõlv, soojuslembus, loodus, ta raamatud, Žukovski, Puškini Anderseni muinasjutud, tahuvid, käsikirjaliste ajakirjade väljaandmine, 37 vihikut, perekondliku kirjandusajakirja Vestnik edasi teater, see kunstiliik jäi bloki omalaadseks mõjutajaks läbi elu. Tan teatrile ka kirjutanud. Seitsmeteistkümne aastase noorukina nägi plokkama kutsumust just teatris, mitte luules. Aga esimene armumine 1897. aastal avas äkitselt ta luulesoone. Aasta hiljem astus ta Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Kolme aasta pärast tegi seda, mida südames ammugi oli õigeks pidanud. Läks üle ajaloo-keeleteaduskonna esimesele kursusele. Sel ajal, kui tema elas omamoodi kahestunud eluvälist koduülikool ja suletud värsid, unistused, armastus, korraldasid Peterburi, revolutsioonilised üliõpilased Kaasani kiriku juures demonstratsiooni loosungi all. Elagu poliitiline vabadus. Plokk on emal. Ehkki ta näeb kehtiva korra valelikust, usub ta, et vabaduse omandab inimene mitte poliitilises võitluses vaid oma vaimses loomingulises tegevuses. Ta viibib üksinda oma armastuse templis. Kõik Aleksandr. Kogu elu pandud kirge, värss romaanis. Niimoodi on poeet ise nimetanud oma luuletuste kolm köidet, nii nagu ta need ise kolmeks raamatuks seadis. Siin on ta noorus, ta maine armastus, mis igal juhul tungib läbi sümbolistlike noorpõlve värsside kauni daami, jumalikku ilu, sumeda udu ja magusa unustuse kujundite. Siin on juba mehistunud küpsenud luuletaja, kes ei saa jätta kirjutamata elutõest. Me pühakojast ühte jäime ja elu näis, kui rõõmuaed. Nüüd mööda tagahoovi käime ees needmise ja vaeva aeg. Me läksime keskhalle müüre, ei ühtki akent ega ust, kus poleks paistnud kühmas küüre. TÖÖ ränkust, mure, masendust. Tuppa tulime, kus ootab meid elu sünge argipäev. Siin pureldes kui kiskja koopas. Üks teises inimesd eine maas vähkris magajaid ja oigas ka unes õudse koorma all. Neid riivamast sa püüdsid hoida täissülitatud põrandal. Siis pöördusid. Mu hinge laskus suvade, usaldav ja hell ja purjus pisarate raskust. Ma tundsin oma laugudel. Ei enam õnne, me ei otsi. Aeg noorust tagasi, ei too ma vaikselt vasaraga. Toksin mu juures, istud, õmbled, kood Ko, õmble, tööst ei pääse keegi. Meid kõiki taga sunnib ta. Kuid kelle rist on raskem, veelgi? Need pikki laule laulavad. Su juures, püsin vaikne, usin. Ja las ma varjan sinu eest, mis meeleheite viirastusi. Ma nägin viinaklaasi sees. September 1906 maalib tšetšeeni. Kanname me inimpalet, oleme ehk varjud, vaid viirastusi unevalet ääretasapäevad said? Ei ma tea, mis tuisus vilgub, ei saa mõista minuteid, kelle lumemaskis pilgud eksi, ahvatlevad meid. Ja kas unenäos või ilmsi kumendamas näen su silmi. Keskööpäevadesse poeb musta juukse val sureb. Ehk su vältimatus haarab mind ja lummematab teed. Ja mu kirg ja hellus saavad tuisu vihinaks ka need mask su hämarasse hinge paotada, mullase ust tagasi, mu süda kingi. Minu helge piin ja tusk. Jaanuar 1907 kakras Cheutrivoogagnotsi. Öö on hirmu täis ja õudu. Pimedus on vastu, suud hinges käärib tüütuituski vaadata, mul pole jõudu läbi jäise aknakuud. Midagi maailmas sünnib hirmuga, mul täidab meelt ajaleht. Ja keegi kuski tunnist tundi ringi kõnnib. Või eksis keegi teelt? Kes peaks lunastama võlad? Ah ükskõik, on kui sein jälle kõrtsis küünlavalgel, viiul monotoonselt kõlab jälle klaasis hõõgub, vein. Niikuinii ei jätku jõudu öösse avada mulgust. Petlik naeruvine, palgel üha peitmas hauaõudu koolja hirmu, ärevust. Detsember 1913. Jääkülma hallahingust uhkab Se orjapõlv, see nälg ja piin. Meil pead loob kõrs Mil ikkest, puhkab kord alandatud rahvas siin. Taas iga kord, kui küpseb kevadmaast tõustes vajudes keskööd. Õrn haljad, kõrred kahisevad, Livoogav väli õide lööb. Kuid rahvas, see on ülim loodusõis, mille sarnast pole teist. Miks looja suvi? Hea ning Woodus peaks mööda minema, siis meist? Veebruar 1909. Mis tead nii, Bowniad tarkujud? Ei und, ei kauplemist, ei mõtteid. Linn öös, kui välja surnud näib vaid kuulutades lihavõtteid ta kohal kella kumin käib. See voogab üle musta taeva ja inimlaste selle all ja ülehaisu surma vaeva. Niikaua kui on jõudude allmaa kohal, käib see laial luhal kus pole lõppu tühjalt tööl. Ja sinu karusmantlikohal. Mis on sul seljas sellel ööl? Märts 1909 Tallinn. Jah, Tallinn teatavasti viibis bloki ema Alexandra Andrejevna neil aastail Tallinnas, kuhu tema sõjaväelasest mees bloki võõrasisa tööle oli saadet. Sellega seoses käis ka Aleksander plokk mõnelgi korral Tallinnas tol ajal rõivelis, et olla emaga koos oma sünnipäeval ja vana-aasta õhtul. Ta näeb ja arutleb hiljem emale siia saadetud kirjades egreevelis, nagu kogu Venemaal valitseb pimedus, rõhutus mõttevangla ja et sellele vastu seista saab ainult lootuse najal, et see ei või ei saa nii kesta igavesti. Jõuliselt joonistuvad kogu ploki loomingu taustal tema luuletused, milles ta kirjeldab kohutavat maailma Strazny merre kus valel ja silmakirjalikkusele pole piiri, kus põhimõtteliselt vägivald, kus inimesed tahes-tahtmata unustavad mõisted, kangelastegu, vaprus, au, kus ei leidu kohta lihtsale inimlikule õnnele. Plokk on kirjutanud terve rea dramaatilisi lugusid traagilistest inimsaatustest selles külmas õiglusetus maailmas. Aga tsüklis surmatantsud on peateema selle maailma möödapääsmatu varing, hukk, niivõrd ebatõeline, surnud ja viirastuslik on siin kõik. Juba seisab selle maailma näol ajaloolise loojangu pitser. Kuulame luulet sellest tsüklist. Latern apteek, kõnnitee maailm on kurb ja koolja, kaame üht aina keset kitsaid raame märingleme. Nii jääbki see kui suretki kõik algab, samas taas korduvad needsamad lood. Kanal jäiselt virvendama ung tänav, latern, rohupood. Oktoober 1912. Uni, muistne müürisakist lampide näed välgatust seal vaid vesi pidi must, säält sa leiad unustust, varinurgast peidetust, samas teine mööduksust naise rinna vilgatust näed ning õit, mis punab vrakist. Vari teine Rüütel sirge või ehk mõrsja kirikust. Kiiver, suled, pale kust õhkub laiba tarretust. Hoovi kellakime kukk. Väravas kriipsud lukk, üle läve, lõbunuk roimariga kaob täis kirge. Tuul, ent undab jäine viiliv. Öö on tühi, pime võik ülal vilgub aknalõik. Ükstakõik, vesi pidina on must. Säält sa leiad unustust. Kolmas kuju. Sina, kust sina? Rikka käes taas au ja võim. Kehv Se vaevleb varjus. Paistab kuu, ta kiirte lõim hiilgab, maja, harjus meelte pinget, lahendab terav jooni, mahendab, heites oma uima kivi riiki tuima kõiges aga peituks pat, kui ei oleks kuningat kaitsmas tõtt. Jatrooni. Ära otsi, ent paleed, sõbra südamesse, teed ega kuldset krooni puistudest, ta tuleb tumm ringi laternate lumm, öösse laut, et räti räbal kaelastal jäiseks Irveks mütsi all hambad, praotet. Veebruar 1914. Kuulakem nüüd nende vormikindlate ja sisu süngete luuletuste järel. Viimased kaks olid Heiti Talviku tõlked. Neid kaht vaba värsilist, mis on tõlkinud Debora Vaarandi. Linnakära ju raugenud suure aknadega pidulik vaikus, otsekui suureks inimene. Kuid seal seisab lihtsalt keegi nukker nurjumisest masendatud, kaeluse avatud ja vaatab tähti tähed, tähed, kõnelge, millest see kurbus. Ja vaatab tähti. Tähed, tähed, kust tuleb see igatsus ja tähed, kõnelevad kõigest kõnelevad tähed. Oktoober 1900. Kasekäest õhetavana täitis ta mu toa lõhnaõli ning värske õhuaroomiga kõlava häälega ja mu töö suhtes täiesti lugupidamatu lobisemisega. Sedamaid pillaste põrandale paksu kunstiajakirja. Ja kohe näis, nagu oleks mu suures toas vähe ruumi. See kõik oli pisut häiriv ja üsnagi totter. Muide, ta soovis siis, et loeksin talle ette Mckbeti. Vaevalt jõudsin maa mullini, millest ma ei saa kõnelda erutuseta, kui märkasin, et ka tema on ärevil ja vaatab üksisilmi aknast välja. Selgus, et suur-kirju kass roomab vaevaliselt mööda katuse serva valitsedes suudlevaid tuvisid. Ma vihastasin kõige rohkem sellepärast, et suudlesid tuvid. Ja mitte meie. Et möödas on Paulo ja frantšesca ajad. Veebruar 1908. On olemas veel üks kaunis luuletuste paar. 1913. aastal külastas poeki. Anna Maatava tollelt noor luuletaja ja selle külaskäigujälg on luuletus Aleksandr blokile. Plokk vastab luuletusega. Anna matavale. Julm on ilu. Öeldi teile laisalt kohendate õlul kirevat hispaania salli. Juustes hõõgub kroosi õis. Ilulihtne on, nii, öeldi salligade oskamatult, lapse katate ning juustest põrandale langeb roos. Aga hajameelselt, püüdes ümber helisevaid sõnu nukralt mõttesse, te jääte endamisi öeldes siis. Pole julma ega lihtne? Ei, nii julm, et lihtsalt tappa. Ega ka nii lihtsa koega, et ei teaks, kui julm on kõik. Detsember 1913. Esimene maailmasõda, 1916. aasta suvel mobiliseeriti plokk tsaariarmeesse, kuni veebruarirevolutsioonini teenis ta pinski soodes. Aleksei Tolstoi, kes polüneesias temaga kohtus, meenutas hiljem. Kas kirjutate midagi ja kõht, pikakasvuline, ilus mees, nägu pakasest õhetav ja ripsmed härmas, vastas ükskõikselt. Ei, ma ei tee midagi. Sest millest kirjutada, ega ometi sõjast sellest tohutust vabrikust, mis teeb inimestest metslasi. Luuletaja temas oli tardunud. Monarhia kukutamist tervitas poeet vaimustusega kui novembrikuul ülevenemaaline kesktäidesaatev. Komitee kutsus Smol neisse Petrogradi kunsti- ja kirjandusinimeste esinduse, et arutada eelseisvat vastasid üleskutsele. Õige vähesed. Need mehed mahtusid istuma ainsale diivanile kuid nende hulgas olid Majakovski ja blokk juba 1918. aasta jaanuaris lõiblock kaks üldtuntud teost. Oktoobripoeemi 12 ja luuletuses küüdid. Järgmistel aastatel. Oma viimastel eluaastatel oli blokk laialdaselt tegev, võttis osa Maksim Koerki asutatud kirjastus FC Mirnaja Literature tööst kuulus teatri repertuaari komisjoni. Ta valiti ka ülevenemaalise poeetide liidu Petrogradi osakonna esimeheks. Aga ta ei luuletanud enam. Jõudu ei jätkunud. Ema ja naise eest hoolitsemine, tööl käimine, tuhanded väikesed, kuid tähtsad asjad nagu küttepuud, kuur, kus neid hoida. Petrooleum, sahhariini. Tal polnud kergem kui teistel. Ta ei püüdnudki oktoobri poeemiga saavutatud tuntust kuidagi ära kasutada isiklikuks hüvanguks ja haritlaskonna araks löönud veel mõistmatus hämmingus seisvate kihtide hulgas sosistati, et Aleksandr Blok kui kunstnik on hukkunud. Otsekui kiuste jäeti sel puhul märkamatada hiilgavat publitsistlikku esinemised ja novaatorliku kirjutised. Tema kirjutas 1918. aastal vastuseks ankeedi küsimusele. Kunstniku kohus on valmistuda veelgi suuremate sündmuste vastu, mis võivad saabuda ja kui need kord saabuvad, osata nende ees kummardada. Ja lõpuks juba haige luuletaja, üks viimaseid esinemisi 1921. aasta veebruaris Kirjanike Majas Puškini surma-aastapäeva tähistamisel. Väljavõte sellest. Puškini ei tapnud tanteesi kuul. Ta suri õhupuudusest. Temaga koos suri tema kultuur. Meie sureme, aga kunst jääb. Me ei saa iialgi teada, millised on ta lõpplülid. Tan, ühtne, lõputu ja jagamatu. 1921. aasta 21. aprillil olid Leningradi suure draamateatri barter ja rõdud rahvast täis. 2000 inimest olid tulnud kuulama oma kodulinna armastatud luuletajat. Tema autoriõhtul. Aleksandr Blok suri 1921. aasta seitsmendal augustil ja ta maeti Leningradi Smolenski kalmistule. Aleksander bloki luuletõlked olid kalju kangurilt heiti talvikult ja Debora väärandilt. Esinesid näitlejad Maria Klenskaja ja Juhan Viiding. Muusikaga kujundas põimiku Silja Vahuri. Saate koostas Mari Tarand.