Loos on asju. Tere eetris on saade Lawson asju. Stuudios on Jan Kaus, tere Jan tar Triinu Tamm ja külalisena Õnnepalu. Räägime ühest kirjamehest, kes oli oma eluviiside üpris eraklik, kes sugugi ei seganud, kui nad ei kirjandusellu ega poliitilise või mis tahes muu elumängudesse. Aga ometi tuleb tõdeda, et ta paistis silma erakordselt hea inimeste ja elutundmise sure läbinägelikkuse poolest. Kirjanikunimega lihtsatsioon Johani loomingust saab eesti keeles lugeda teost lagunemise lühikursus mille on tõlkinud Leena Toomas Berg ja mis on ilmunud avatud Eesti raamatu sarjas aastal 2002. Ja sealsamas sarjas ilmubki kohe varsti tema raamat sündimise ebaõnnest, mille on tõlkinud Tõnu ja alustuseks maagilise ykski Tõnu käest, kuidas töölt sedaaniga esimest korda kohtusite. Kas see on üks oluline autor sinu jaoks ja võib-olla natuke sellest üldisemalt ka, et mis, mis mees see üldse on? Ma kohtusingi selle raamatu kaudu, ma pean tunnistama, et ma ei olnud teda enne lugenud ja see oli nii, et lihtsalt seda pakuti tõlkida muude hulgas ja ma vaatasin, lugesin ja, ja, ja esiteks kohe tundus, et oo, et esiteks ta on tore, lõbus ja huvitav ja meeldib. Ja teiseks, teda on kindlasti väga lihtne tõlkidena, mis seal on afarismid, eks ole, sellised lühikesed asjakesed läheb ludinal ja kohe võtsin. Aga muidugi tõde oli see, et tõlkida ei olnud nii lihtne kui, kui pealt paistis. Kas sa tõlkeraskused tulid just aforismi vormistati aforismanni, selline väga lühike ja täpne ja, ja iga element on paigas või millestki muust. No eks nad paraku sealt tulevad jah, et ta on lugeda seda tundub kõik nii loogiline ja lihtne, selge ja ja noh, nii ongi. Aga, aga seal on see prantsuse keele eripära ja, ja see kuulus-kuulus hästi kirjutamine, millest ülesse uraan on ise ka rääkinud kui millestki kummalisest just nimelt Prantsusmaale omasest ja mida, mida selles keeles kirjutades peab järgima. No mis tähendab sellist ülimat ökonoomsust, elegantsi ja nii edasi ja, ja mis, mis selles keeles ja ka seoraanil, kuigi ta ei olnud prantslane? Kõlab ülimalt loomulikult, ongi lugedes väga loomulik, aga paraku kui hakkad teda eesti keelde pöörama, siis siis tuleb leiutada see kuidagi uuesti loomulikkus. Ja tulemuse kohta muidugi peab küll ütlema, et ma arvan, inimesed, kes seda nüüd eesti keeles loevad, võivad küll kahtlustada, et sära näki eesti keeles kirjutaski. Minu meelest kõlab see niivõrd loomulikult see, see tema ütlemise viis. Aga siis nimis Johaug see nagu päris prantslase nimi ei ole, eks ole, et ta on hoopis tegelikult rumeenia päritolu kirjutaja, kes on otsustanud hakata prantsuse kirjanikuks. Ma ma täpselt ei teagi, kuidas rumeenia keeles nimi kõlab, aga umbes nagu sooran vaid soraan, mis, mis tähendavat musta slaavi sõna tegelikult nagu sa rumeenia keel on selline segu mis tähendab musta ja tegelikult seal mingi murdesõna, mis tähendab musta lammast. Siis on muidugi väga tore selle kirjaniku jaoks, aga veel omakorda tegelikult see tähendas mustlane lambakarjus seal mägedes, kes neid musti lambaid karjatas. Ja ta oligi ju pärit pärast Transilvaania külast nüüd siibiu lähedal ja Transilvaania selles mõttes noh, seda ma jällegi sain kõike teada. Zorani elulugu lugedes. Transilvaania on mõnes mõttes nagu meil siin. Et. Täidis ka kolm keelt, nagu siingi üks oli siis see kohalik keel, mida rääkisid talupojad, rumeenia keel. Mida rääkis ta, rääkis paremad inimesed, haritud inimesed, linnainimesed ja kolmas oli siis impeeriumi keel, mis oli ungari keel seal Transilvaaniast, mis oli võimukeel. Nii et nii et väga sarnane pluss just ka see, et see linna ülemkiht olid saksakeelsed. Selle linna nimi oli Hermastat, siis ungari keeles oli ka mingi nimi, mida ma ei mäleta praegu kus, kus väike sooranduses koolis käis. Kaljul oli oma lapsepõlvest rääkides ta alati muutub aga nostalgiliseks idülliliseks ja seda ta ikka võrdleb lausa paradiisi ka seda, kuigi tema vanemad olid ju ka nagu haritud inimesed ja isa, oli tal õigeusu preester, aga et oma lapsepõlvest ta ikka vist veetiski nendega harjumustega palju aega ja sai elada täiesti vabalt, nagu ta ise ütleb. Ja see tal juhtus nii sellepärast et seal esimese maailmasõjaaeg ja, ja tema vanemad nimelt olid vangis deporteeritud, kuna nad olid rumeenia rahvuslased, noh isa oli selline rahvuslane. Siis Ungari võimud viisid nad ära sealt mujale ja, ja lapsed elasid siis vanaemaga ja said ringi joosta seal või noh, see väike väike Emil sai seal mägedes ja surnuaial igalt pool ringi joosta ja, ja seda ta mäletab, jah, niisuguse et see sealt linna kooli viimine oli tema jaoks kohutav sündmus, see oli selline tõeline katastroof, kui isa pani ta ühel päeval vankri peale, Sermastati kooli. Ja sealt siis ilmselt tulebki tal ka see tõdemus, et et iga teadmine on justkui, no mitte kurjast, aga igal juhul õnneleda meid lähemale ei vii. Aga et sinna tagasi muidugi selle algse karjapoisioleku juurde ka siis enam ei pääse, kui ühe korra koolides käidud ja tema isegi tegelikult läks ja siis edasi õppima ka ülikooli, mida ta vist küll ei lõpetanud. Prantsusmaal. Ta on veel kuidagi ka nii öelnud, et see teadmine ei ole midagi väärt, kui sellepärast ei olda kannatanud. Aga eks ta õppis jah, seal siis Bukarestis muidugi käis ülikoolis, õppis filosoofiat hoolega ja veel Saksamaale, läks selle filosoofiastuudiumi, ta tegi ikka. Noh, ta ei lõpetanud mina mingisuguse väitekirja, ta tegi siiski valmis. See filosoofia lõpuks sinnapaika, aga ta ikka süvenes sellesse, nii et tema, see filosoofia põhi on kindlasti väga tugev ta. No eriti saksa filosoofiast seda jõudis ikka vägagi süveneda seal Saksamaal. Jah, no tema, seda loomingut võib ka ikkagi filosoofiaks ju omaette lugeda, kuigi mingit süsteemi väljatöötamise taotlust tal muidugi ei olnud. Ja ma kardan, et ta ise teaks seda peaaegu solvanguks. Filosoofiaks nimetaksime. Aga kuidas tema isa tahtis, et teda nimetataks? Aforismid fragmendid, kus asendust aforismidest tuleb siinse, oli välja ka selline süsteemsuse vastasus või või igasuguse süsteemsuse umbusaldamine. Jah, need aforismid, noh, nad ei ole tegelikult alati päris sellised aforismid, vahel nad on ka väikesed loodium, täiesti. Et kui, kui lugeja ootab nagu ainult mõtteteri, siis, siis ei ole nii. Aga, aga üks, üks selline väike lookeana on tal just filosoofia kohta. Ta kirjutab, et need pluatiinasel jutustab porfüürias, oli anne lugeda hingedesaladusi. Kord ütles ta ilma pikema sissejuhatuseta oma õpilasele, keda see väga üllatas, et jätkuda nüüd omaenesetapu mõtted. Ja mingu parem reisile porfüüriasse rändaski Sitsiiliasse. Ta paranes seal oma raskemeelsusest. Kuid nagu ta suure kahetsusega lisab, isanud juures olla, kui õpetaja suri. Ammu enam ei loe filosoofid hingedesaladusi. See polegi nende amet, nagu öeldakse. Võib-olla, aga ärgu siis ka nad imestage, kui nad meile enam põrmugi korda ei lähe. Tänase mainisid enne, et seoran või noh, vabandust, et ma ei suuda seda prantsuskeelset ilusti välja öelda. Me võime teda täiesti nii-öelda eestipäraselt eestipäraselt ranne. Ühesõnaga sa mainisid, seoran oli sinu jaoks lõbus lugemiskogemus või ühesõnaga, sa kasutasid sõna lõbus ja ja see tundub tema kirjutatu valguses vähemalt esmapilgul mõnevõrra üllatav, sellepärast et, et minu meelest on tegu väga tumemeelse autoriga, kelle maailmatunnetus on noh, võib võib sedasi üldistada esialgselt, et väga eksistentsiaal istliku, ühesõnaga ta piitsutab ennast, aga piitsutab ka inimkonda. Mul tekkis tunne, et, et tema, nende aforismide koondnimetus võiks nii-öelda Alliksaart parafraseerides olla, et olemine võiks ka olemata olla. Et äkki sa vähekene täpsustad seda lõbusas aspektis. Jah, eks see pealtnäha on tõesti võrdlemisi must nagu ta nimigi, aga minu meelest seal all sädeleb mingisugune päris selline peen huumor. Et loomulikult seda võib lugeda kui tõesti niisugust piitsutamist ja ja ja minu pärast noh, või siis musta huumorit, aga, aga minu meelest ta isegi ei ole must huumor, et see on noh, selline terane ütlemine ja no hästi aus. Muidugi ta ütleb asju, mida ei öelda. Seda kindlasti üks asi, mis mulle silma jäi, on ikkagi see, et et tahab nüüd Sharon või mitte, kui tahtis ta seda või mitte, mingisugune süsteem hakkas vähemalt minu silmade, et need aforismi lugedes kerkima. Aga samas ma olen enam-vähem kindel, et erineval lugejal võib see süsteem olla täiesti erinev. Minul tuli siin välja nagu kolm sellist põhilist teemat. Aga olgu raadiokuulajatele öeldud näiteks Triinu laualaual on kasin hunnik paberit, kus on hunnik märksõnu, aga ma arvan, et nad osaliselt vähemalt minu märksõnadega nii kata, et ma küsiksin kysis Tõnu, et millised märksõnad seorani aforismide juures teile nagu kõige olulisemat, tunduvalt ütleme, sellised sisulised teemad või mingid leitmotiivid. Minu meelest selle, kogu selle, selle tumeduse ja korraga huumori võtab väga lühidalt kokku üks, üks tema maksiimi, mis ütleb nii, et ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja. Et noh, see kuna kuna raamatu pealkirigi on sündimise ebaõnnest, siis siis on siin üks, üks motiiv on kindlasti enesetapp ja kuidagi see, see nagu ta ise kuskil intervjuudes ja rääkinud omamoodi sellest sai tema eriala. Ta muutus teatud mõttes niisugust enesetapu ennetajaks tegelikult. Et igasugused inimesed, kellel niisugused mõtted peas keerlesid, pöördusid tema poole, kuna ta oli sellest kirjutanud küllaltki avameelselt. Ja, ja siis tal tuli nendega tegemist ja, ja noh, eks tal kujuneski välja oma tehnika, kuidas nendega hakkama saada, umbes nii, et et noh, et võib-olla täna veel ei tasu, et vaadake, vaadake homme, et ehk läheb üle või, või et et kui noh, kui te veel olete suuteline naerma, siis, siis on veel vara ja nii edasi Kas sellele kõnealusele teosele annab kindlasti väga suure lisaväärtuse sinu järelsõna, kus sa sedasama aspekti mainid, et paradoksist siis väljendub selles, et, et kõneldes nõnda palju enesetapust ja noh, ütleme ilustamata ja illusioonideta on ta vist hoopis nii mõnegi inimese nii-öelda enesetapust päästma. Jah, ja noh, ta ise ise ütleb ka, et ta ei tohi mingil juhul ei propageeri enesetapu, talle meeldib see idee, aga mitte mingil juhul enesetapp, ise ta ei igal juhul ei taha kedagi. Ja ega ta ise ka ennast ei tapnud, niiet Ta ei taha kedagi õhutada sellele teole. Aga et see on nagu siis võimalusena oluline, see on võimalusena tema meelest siis kuidagi inimsuse juurde kuulub see teatav vabadus siit lahkuda. Aga noh, nagu nagu öeldud, selleks on niikuinii liiga hilja. Enesetapp on tal jah, siin kindlasti üks läbi selline motiiv aga rohkem on ikkagi, ta räägib elust, et kui sa juba tõesti korda on juhtunud, et me elame, et kuidas siis ikkagi sellega toime tulla. Ja tõesti paradoksaalne on see, et seda kõike lugedes ikkagi sealt lõpuks koorub välja mingisugune suur helgus hoopistükkis. Ütleme, mingisugune jõud või selline jõud ikkagi eluga hakkama saada noh no tema puhul näiteks, kuigi need on aforismid, siit koorub välja küllaltki palju sellist autobiograafilist, noh kasvõi tema unetus, lõputud ringi ulkumised mööda linnu, kus ta elas siis lõpuks mööda Pariisi. Ja see vaevlemine, sädeme, unetus oli ikka tõeline Martöörium, kes, kes on selle all kannatanud Nad teavad et see ei olnud niisama, aga kuidagi ta tuli sellega toime ja üks, üks viis kindlasti sellega toime tulla, oli ka nende nendesamade aforismide kirjutamine. Jah, et võib-olla selline läbinägelikkuse selgus teebki meid kuidagi vabaks ja annabki selle kerguse, näiteks on ta öelnud. Mitte millelgi pole jalustega olulisust, seda endale jälle öeldes tunnen ma iga kord midagi, mis sarnaneb õnnega. Häda on vaid selles, et on tohutult hetki, mil ma ei suuda seda endale öelda. Et selline väikene eneseiroonia või huumor tuleb sealt ka päris sageli. Iseenda üle nalja viskamine, see käib pidevalt. Jah, no see, see asja päästabki tegelikult kui see oleks, kui see oleks selline surmtõsine õpetamine, et asjad on nii nii, nii, no siis oleks talumatu, aga, aga sealt kogu aeg just nimelt sädeleb vastu kuskilt alt see, see enda üle muigamine. Kahtlemata siin raamatus vilksatab selline harukordne võime nii-öelda ennast kirjeldada ja kirjeldada selle kaudu tegelikult oma lugejaid. Näiteks kui Sharon ütleb, et eneselaimamist mõnu on midagi veel etemat kui laimatud olemise mõnu siis tähendab tõesti sellele eelnevale ja järgnevale enese laimamisele mingi väga tõesti võib-olla humoorika varjundi või kui ta ütleb, et, et keegi pole olnud nii veendunud kõige tühisuses, kui mina ja keegi pole nii suurt hulka tühiseid asju traagiliselt lõppenud. Et see siin on ka nagu midagi väga sellist, sügavalt inimlikku, et et kui juba paljastada, paljastada kõige illusoorsus, siis mitte ainult piirduda maailma illusoorses paljastamisega, vaid ka võib-olla enese nii-öelda inimliku naeruväärsuse paljastamisega. Jah, aga muidugi, need ei ole tegelikult üldse läbivalt nii psühholoogilised, sellised enesekesksed maksiimid, vaid siin on väga palju ka sellist sotsiaalset ja ajaloolist. Ja minu meelest üks tema tugevus on ka see et need niisugused ajaloolised maksiimid kõlavat, ütleksin eriti õigetena või, või teravatena just tänapäeval vaatajat, et veel rohkemgi, kui nad siis poisid võisid kõlada need mille, kus ta räägib kunsti ja kirjanduse olukorrast, meie siis tema tänapäevas, aga aga need tendentsid, millest ta räägib, need on pigem ainult ainult süvenenud Samas ütleb ta kusagil ise ka, et kui tahta tuleviku silmis õigeks jääda, siis tulebki kritiseerida. Tuleb ainult kritiseerida ja imetlemine on väga ohtlik, nagu ta ütleb, see on kõige suurem mööda panna. Jah, täpselt, aga kui sa, kui sa kõiki maha teed, siis igal juhul jätad ennast targa mulje. No mulle tundub, et, et nii see enesetaputeema kui ka paljud teised lähtekohad või, või mingid motiivid, mis Sharoni painavat on seotud suurema teemad ringiga, mida võiks siis kokku võtta sõnaga tegutsematus või. Ühesõnaga huvitav on see, et seal on, käsitleb seda siin noh, serva pidi budistlikus raamistikus. Ja see ei ole väga üllatada. Budismiga tegeles, tegeles päris palju küll iialgi pöördumata budismi, aga, aga olles nii-öelda selle lävel budismi olnud ainuke religioon, mille, millesse pöördumise lävel ta oli, ta tegeles ka väga-väga palju ja sügavalt kristlike müstikutega, just eriti naismüstikutega. Jah, näiteks metafüüsiline impulss on siin tõesti ka kuidagi mõnevõrra ootamata, sellepärast et kui me satume mõne sellise väga selge ängi inimese maailma, siis me ei oota sealt selliseid metafüüsilise seisukoha võtta, aga näiteks kui Sharon ütleb, et päeval, kui ma lugesin nimekirja enam-vähem kõigist sõnadest, mis on sans kritis olemas absoluudi kohta, sain ma aru, et olen valel teel valel maal, vales keeles. See on nagu väga tervendav, aga, aga ma olen väga nõustunud, et et ta on kuidagi kummaliselt aja- ja asjakohane. Et kui rääkida sellest samast tegutsema matusemotiivist, siis minu meelest just tänu sellele motiivile sobib raamat hästi praegusesse aega. Mis on täis selliseid edujanus inimesi raamatus kui tuletaks neile inimestele meelde, et edu edul on piirid, mida ei anna mitte kuidagi nihutada. Sharon ütleb, et mistahes hutamine, isegi hea poole annab märku teatud vaimsest häirest. Ja muidugi kõlab, söör on ütleme siis meie asjalikus ja pideva majanduskasvu imperatiivi ikke all elavas maailmas parasjagu võõralt. Aga mulle igatahes sümpatiseerib see tema soov, nagu ta ise ütleb, päästa inimkond sellest aina parema maaniast. Minust kogu tarbimisühiskond on selle maania peale üles ehitatud. Ja noh, muidugi siin tulevad jälle mängu veel suuremad hoovused või veel suuremad, üldistatud eks Sharon ütleb ju veel väga otsekoheselt, et usk progressi on üks kõige valalikumaid ja nõmedamad ebauske. Jah, mind, mind hämmastas tema ühiskonnakriitika juures näiteks näiteks see, kuidas ta näeb juba juba omal ajal seda kirjutamise maaniat seda, et kõik tahavad olla kirjanikud, nüüd tänapäeval siin nimelt tsiteerib oma kojanaist. Prantslased ei taha enam tööd teha, kõik tahavad nüüd ainult kirjutada. Ütles mulle mu kojanaine ise teadmata, et mõistab kohut vanade tsivilisatsioonide üle. Tsivilisatsioon on ilmselt ikka veel kõvasti vananenud, sest, sest noh, tollel ajal ma arvan, see oli ainult, see oli alles idu sellest sellest, mis need on õide puhkenud. Just just, aga samas on see jälle siis üks tema paradokse, et ta siiski ise ka kirjutab ja veel kogunisti, et ta ei saakski elada, kui ta ei kirjutaks. Jah, kuigi ka sellest ta järgib töötavat mõõdukust, nagu ta rõhutab, et ta kirjutab küll kirjutab, aga võimalikult vähe juba juba see, see vorm, mille ta on valinud see aforismi Vornusena selline nappus pluss ka see, et ta tõesti kirjutanud väga palju teoseid prantsuse kirjaniku kohta. Kusagil ta ise nimetab neid aforisme väikesteks tablettideks et kuidagi vist siis tema enda jaoks olid need kuidagi kergendavad ja noh, võib-olla lugedes ka niimoodi, et neid võib nagu võtta kuidagi sellises järjekorras, mis sulle endale meeldib, võib lugeda natuke siit natukene sealt ta iga see väikene tükk on terviklik Ja teisalt on muidugi ka tunnistanud, et see aforismi või niisugune mõtteteravorm oli tal paratamatu, kuna ta ei oleks pikemalt suutnud prantsuse keeles kirjutada. Kõige sellega ta vist natuke eputab, sest pikemaid asju ka. Ja, ja noh, mõnes mõttes siiski, ma arvan, soliga aus noh, loomulikult oleks suutnud, aga aga kas just nii, nagu ta tahtis? No ütleme, et see raamat on täis ja tegelikult vastukäivaid sõnumeid, aga see lõbi absoluutselt, ta ütleb, ütleb ka kuskil ise, et et ma võin igasuguseid lollusi kirjutada, aga lugege paar leigelt edasi, seal ma ütlen täpselt vastupidist, nii et ei maksa liialt erutada. Kes vastukäivate sõnumite rohkus lõpuks ei olegi enam vastukäiv? Mulle meenus sellega seoses, eks André šiiidi ütlus ta määratleb, dialoog inimeste ühesõnaga ütleb enda kohta, et ma olen dialoog, inimene ja siis määratakse dialoog inimest, nii, kõik minus võitleb ja on endaga vastuolus. Ja mulle tundub, et Sharon on täpselt selline dialoog, inimene ühesõnaga eelkõige dialoogi sisendav. Ja tema see filosoofia siiski kui ikka ma võiksin seda sõna siin kasutada, on ju ka väga dialoogiline tohutut, armastas inimestega suhelda ja ta on ka öelnud, et väga paljud need tema mõtteterad on saanud impulsi mingisugusest vestlusest kellegagi. Ja ta kirjeldab seda isegi argisemalt, et see käib nii, et lähed kuskile õhtusöögile. Keegi daam ütleb seal mingisuguse rumaluse, et vot selle meelde ja, ja sünnibki maksiimi. Öös on asju. Eetris on kirjandussaade loosun asju stuudios on saatejuhid Triinu Tamm, Jan Kaus ning tänane saatekülaline Tõnu Õnnepalu. Me räägime täna Tõnu Õnnepalu värskes eestinduses ilmunud Emil Sharoni raamatust sündimise ebaõnnest. Ja nagu juba mainitud raamat on kirev, vastuoluline, täis selliseid väga selgeid ja tugevaid ütlusi. Ja üks teema, mis, mis mulje jäi pisut kripeldama on nimelt see tegutsematuse teema seoroni raamatus. Pisut sai seda juba mainitud, aga mulle tundub, et siin on veel üks väga oluline aspekt, mida mina tahaksin kindlasti ära mainida, nimelt mulle tundub, et, et eelkõige räägiks joron tegutsematusest kui sellisest otsustavast otsustamatusest. Ma jällegi tsiteerin teda. Tark on see, kes nõustub kõigega, sest ei samastan end millegagi. Või selline lause Vaba on see, kes on ära taibanud kõigi seisukohtade tühisuse. Muidugi jah, seda ei tohiks segi ajada sellise vaimsele targiaga lihtsalt mingi sellise oskamatu ola luga või käegalöömisega. Minu arust on selles Cheuroni suhtumises midagi selgelt demokraatliku, ütleme selle sõna kõige paremas tähendus. Midagi, mida ütleme siin meiegi seas võiks rohkem olla. Ja näiteks ta ütleb, et rõhutute poolele tuleb asuda korras isegi kui nad eksivad. Aga samas ei maksa unustada, et nad on vormitud täpselt samast mudast kui nende rõhujad. Jah ja või, või veel veel veel veel ilusamini muidugi kõlab demokraatia kohta see, et sallivus toob pikapeale rohkem hädasid kaela kui sallimatus. Kui see tõesti nii on siis on seal rängim süüdistus, mida inimese vastu saab esitada. Jälle väga mõjuv paradoks ühes kohas ütleb rännete fanatism on vestluse surm. Ja sellega saab tegelikult ju alati ainult nõustuda, kuigi ajuti võib, ma arvan, mõnele lugejale eriti kui ta on universalistele, võib tunduda, et sörannaniku maatiliselt relativistlikke, et ühes kohas ta hüüatab, et kahtlus, mis hävitab kahtlus, mis toidab. Et aga minu meelest mulle tundub, et siin on mingi peidus mingi väga radikaalne avatus. Et, et igasugune, selline desputismi vastasus. Et just seesama süsteemi vastasus, mida enne alguses mainisime, et süsteem paneb alati paika. Aga seoron ihkab mingit teadvust, mis paneks nii-öelda voolama või pagema või, või liikuma. Jah, selles mõttes on ta minu meelest ikkagi kirjanik, mitte mitte filosoof kui, kui filosoofiat näha just sellises 19. sajandi 20. sajandi vaimus, kus ta on süsteem ikkagi, kus ta on süsteemi esitamine, kus ta on, pretendeerib vähemalt teadvusele mingisugusele. Sellele ta kindlasti pretendeerida on noh, sellest filosoofiast on ta tõepoolest nagu läbi käinud. Et ta on kui, kui filosoof, siis, siis sealpool filosoofiat ütleme nii. Ütleme nii, et ta on selle järgi lausa elanud ka ju mitte kunagi tükkides sinna, kus suuri ja tõsiseid mänge mängitakse, vaid elanud, aga niimoodi tagasihoidlikult kusagil serva peal. Jah, selline märkamatus oli, tal oli tal kindlasti omamoodi elu moto. See on ka väga praktiline muidugi ühe kirjaniku jaoks näiteks ei, ei andnud Prantsusmaal kunagi intervjuusid, pärast tuli välja, et intervjuusid andnud päris palju, aga ainult ainult siis välismaa ajakirjanikele ja noh, loomulikult ta kunagi läinud televisiooni, siis ta lihtsalt ei tahtnud, et teda ta oli lõpuks päris päris populaarne autor siiski. Siiski Prantsusmaal nagu tuntud autor, aga ka mitte tuntud inimene Just nimelt lunastus hoiduda, et kui me mõtleme, valik tegutses samal ajal, kui tegutsesid šampolsahtkojaal, peab ka müüa, see oli ikka selline kirjanduse mõnes mõttes veel kuldaeg Prantsusmaal. Et sellel karusselli peal tema küll sõitmas ei käinud. Ja kuigi ta nendega käis läbi ta ilma et nemad need oleksid, võib-olla teadnudki, sest oli mingi aeg, esimene, teise maailmasõja ajal, kui, kui ta tuli, noh, oli Pariisi tulnud ja elas seal kuidagi olemas. Ja siis ta käis kohvikus istumas, kus need seal istusid ja rääkisid. Aga ta lihtsalt istus nende juures. Kui Simon Simon buduaar tahtis suitsu ette panna, siis ta kapsast püsti ja pakkus talle tuld, aga muidugi ainult istuse kuulas, läks iga iga päev nagu ametnik teatud kellaajal sinna kohvikusse, istus seal ja teine päev jälle. Et see oli tema. Aga, aga ta ei suhtu neisse küll väga hästi, peab ütlema. Aga see tegutsemine või on jällegi nagu tegutsematust samas eks, et lihtsalt istumine, mitte vestlusse sekkumine, pealtkuulamine, see on kuidagi selline ikkagi mingi selline varjul varjul oleku ja ühesõnaga, see on väga minust kooskõlas sellega, mida ta ise siis nii-öelda jutlustab oma oma teksti. Jah, noh, ega tal vist ei olnud ka võimalust sellel ajal väga sekkuda, eks ta oligi selline välismaalane, siis ta ei osanud ka veel väga hästi prantsuse keelt. See Prantsusmaa oli tal täiesti juhuslik kvalik, mõnes mõttes tema nii-öelda keeleline teine kodumaale oli ikkagi saksa prantsuse keelt, kuigi Rumeeniasse on nagu selline Bukarestis, see on niisugune haritlaste keel, aga tema tuli sealt Transilvaaniast, ta rääkis just nimelt saksa keelt. See lihtsalt juhtus, et ta sinna sai stipendiumi sinna Pariisi sattus sinna sõja ajal. Ja sinna ta jäi. Aga see hetk, kui valis prantsuskeeles, on muidugi jälle vähemalt tema enda lugudes üks hästi konkreetne hetk, et ta siis oli Normandias viibinud kusagil majakeses, tõlkinud Malarmee luuletusi rumeenia keelde just nimelt, kui teda korraga tabas ilmustus valgustus. Et miks tõlkida keelde, mida keegi nagunii ei loe, hakkan parem ise prantsuse keeles kirjutama, tema selle peale mul kohe tuli sihukene väike kiuslik küsimus, et ütleme, sina oled küll Tõnu ise. Ilukirjanikest sõnul ei ole kunagi olnud sellist küsimust, et hakkaks parem kirjutama ühes teises keeles. On küll küsimust olnud, aga ma ei ole selleni jõudnud kunagi, noh, see ei ole loomulikult niisama lihtne. Ma arvan, et noh, tema ikkagi viiske selleni kuidagi elu ja paratamatus ta, ta lihtsalt noh, selleks peabki olema see valgustus hetkega. Ega sa, noh, niisama võib ju hakata, aga ma ei näe Tagantjärele ta leidis sellele täitsa häid selliseid külgi sellel otsusel, kuigi ta nimetas prantsuse keelt oma hullu särgiks aga et jälle kuidagi just nimelt piiras teda tema mõtlemist justkui muutis selle võib-olla kuidagi selgemaks ja konkreetsemaks. Et väidetavalt siis rumeenia keeles saab kuidagi hästi segaselt öelda ja see kõik ongi, kes siis kirjeldas. Prantsuskeeles küll niimoodi ei saa, et seega kuidagi siis distsiplineerib, kirjutab. Ja võõras keel, no vaieldamatult, kui sa hakkad, siis ma olen ka proovinud ja kirjutanud midagi prantsuse keeles, aga see on, see on, see ongi hoopis teine asi, see ei ole see, mis sa kirjutad emakeeles. Et mõnes mõttes sa oledki hullusärgis, sai, ole vaba, aga aga teisest küljest oled ka vabam, sest sul selles võõras keeles ei ole neid, neid ahistavad seoseid, mis seal on emakeelega kaasas, mis on kogu sinu minevik, lapsepõlv, rahva minevik, kultuur ja nii edasi, et sa seal sa oled. Noh, mõnes mõttes rohkem sina ise või lihtsalt üks inimene inimene ilma ilma kultuurita. Aga tõeliselt imetlusväärne Iraani puhul on minu meelest see, et on sellesse võõras keelde kaasa osanud võta huumorimeele, et see on näiteks üks asi, mida on minu meelest väga keeruline teha võõras keeles või või näiteks selline prantsuse kirjanik Milonkundera, nii kui ta hakkas kirjutama prantsuse keeles, minu meelest kaotusest igasuguse huumorimeele ET. Tegigi selle vea, ta hakkas romaane kirjutama. Ja, ja jah, ega tegelikult Transilvaania talupoiss on, on ikkagi või selline külapoiss on vägagi juures kogu aeg selles, nendes nendes peente maksiimides. Ja noh, ka otseselt ta meenutab üks teinekord näiteks Ta räägib, kuidas kui pärast esimest maailmasõda kodukülasse elekter toodi, oldi algul väga vastu, pärast löödi kurvalt käega. Kui aga kirikutesse neid oli kolm vool sisse pandi, siis olid kõik kindlad, et nüüd on antikristus platsise, kohe tuleb maailma lõpp. Need, Karpaatia talupojad nägid õigesti, nägid kaugele? Nemad vaevalt veel eelajaloost väljunud teadsid juba siis seda, mida tsiviliseeritud inimesed alles hiljuti taibanud. Seda ta ütleb ka tõesti mitmes kohas, et miks üldse elada kõik need aastad kui sa lõpuks tead ikka täpselt sedasama, mida sa teadsid juba temaatab 20 aastaselt ma teadsin Nojah, ja siin tuleb välja ka sellise inimkonna kultuuriloos, sama paradoks, et need lõpuks lõpuks on need kirjaoskamatud just nimelt kirjaoskamatult, seda ta rõhutab ka kuskil, et et see meie kirjakirjalikkuse Idoliseerimine on, on eks on kaheks väga ropp asi. Et selline kultuur enne kirja on, seal seal on midagi palju. Õigemat. Kuulge, ma tahaks nüüd esitada sellise väga ebaviisaka küsimus, et et ma rääkisin sellest tegutsematusest ka nagu mingid teatud tagamõttega, et selline tegutsematuse motiiv pole miski, mis vilksatab siin-seal nii-öelda Tõnu Õnnepalu loomingust. Sharoni valgusest lugesin, lugesin mõningaid tsitaate raamatutest ja näiteks leidsin Anton Milkovi harjutustes sellise koha tsiteerima. Tahtsin teeselda ajaga kaasas käimist, kuigi aimasin oma suureks meelehärmiks kuuluv maailma, mis ajaga kaasas ei käi. Mis jääb kõrvale, millest aeg mööda käib? Et mulle tundub, et et näiteks Tõnu Õnnepalu ranni ühisosa on mingi pidev tõmme üksinduse poole. Mida sa tänu sellise asja peale ütled, kas sa tundsid siin ära midagi? Ei, loomulikult ma tundsin, tundsin kohe ära hingesugulase, nagu ma seda lugesin, muidu ma ei oleks tõlkima hakanud ja ma noh, ma olen tõlkinud ka erinevaid asju, aga siis äkki siiski ütleks, nad peavad mulle meeldima, aga muidugi mitte absoluutse hingesugulased ja sellist asja polegi olemas vaimses maailmas, et et miski, miski on väga-väga tuttav ja omane, miski on ka, millega ma absoluutselt nõus ei ole tema juures. Vabandust, millega näiteks. Ega nii, nii, nii äkki ei oskagi öelda, no võib-olla jah, jah, siiski tõepoolest selle selle lõputu relatiivismiga või noh, minule tundub see ka natuke ehkutamisena vä. Ja tegelikult muidugi ta jõuab ka ise kogu aeg sellest kuidagi noh, see on pind, millele ei saagi püsida. Näiteks ta ütleb, et selge see, et jumal oli lahendus ja teist nii head ei leita enam kunagi. Loomulikult, kui inimene niivõrd palju räägib tegutsematusest, eks ju, meil on, minu meelest see annab, annab uue mõtte vanasõnale, et 10 korda mõõda, üks kord lõika, et seal on, vist, ütleb hoopis, et jäägi mõõtma, ära kunagi lõika, sest igasugune lõikamine on kahtlane. Aga kodasamas kirjutab, siis see juba ongi. Ei, no kirjutamine, tegutsemine, ta ise ka ironiseerid nende müstikute üle, kes on kirjutanud 30 köidet teoseid. Et kui nad oleksid jäänud oma ideaali juurde, siis nad ei oleks midagi kirjutanud, sest jumal, nägu ta ütleb, ei loe raamatuid. See on loomulikult vastuolu ja, ja noh, see on ka vastuolu, mida ta endale teadvustab, et ja kuskil intervjuus, keda ütleb, et noh, et kui ta juba kord otsustas nii-öelda ellu jääda ja siis ta pidi ju pidi ennast ennast enda kaela peale võtma, ennast toitma, midagi tegema ja tema tema tegu, siis on nende Nende tegutsematuse maksiimide kirjapanek Kirjandusest räägib ta siin raamatus ja kirjutamisest üldse veel tegelikult päris palju, sellele on pühendatud mitmeid aforism ja ja tundub, et just see, kogu see, tema, selline vastuolulisus ja, ja tema temperament ja see kõik lähebki kokku sellega, millisena tema näeb kirjanikku. Näiteks ütleb ta, et kirjaniku jaoks on liikumine loobumise vabanemise poole kujuteldamatu õnne. Oma puudusi on tal vaja rohkem kui kellelgi teisel, kui ta need võidab, on ta kadunud. Nii et vaadaku ette, et ta paremaks ei saa, sest muidu ta veel kahetseb seda kibedasti. Et näib olevat küll tema enda põhimõte ka. Aga eks ta selline noh, temperamendile ilmselt oli sinust väga erinev, sest ta nagu ka aeg-ajalt siin kuidagi annab mõista, et mingisugused viha ootada tabavad ja ja ta on ikka sihuke äge. Ja, ja ikka tuleb, tuleb välja, et noh, tegelikult nendest aforismidest tuleb kas ägedaloomulise salli ega, ega seda ei peida. Nii palju on küll päris palju koleerilisi, hüüatusi, hüüatusi? Jaa, jaa. Ja kuigi jah, see see üksindus, mida sa mainisid, tal on ka, on üks, üks afaris, kus ta õige noh, see nagu unenägu, ta näeb unes, et ta kõrvaldas oma sõnaraamatust kõik sõnad üksteise järel. Ja siis nendest tapatalgutest jäi ellu üksainus üksindus ja ta ärkas õnnetundega. Aga, aga samas ta oli tegelikult väga suur suhtleja ja küllaltki seltskondlik inimene, kuigi samas ka üksikselline üksi, uitaja aga aga, aga talle meeldis inimestega suhelda. Ja talle meeldisid just need inimesed, kes nimelt ei ole kirjanikud, sest et tema leidis seda, et kirjanikud on juba oma lood kõik ära rääkinud ja see on kõik nii igav, seal mingisugune kolmas loputus, mis sealt need tulevad, need inimesed, kellel on veel lugu, rääkimata nendega suhtlemist, ta hindas. Ühesõnaga, see on jällegi suur läbinägelikkus, sest minu meelest kõige igavamad autobiograafiat on kirjanike omad. Kui nad hakkavad kirjutama autobiograafiat nagu sõna otseses mõttes. Sest nad on kõik ära ära rääkinud, juba huvitavad on just nimelt nende inimeste omad, kes ei ole iial midagi kirjutanud ja siis saavad väga vanaks ja siis võtavad kätte ja panevad kirja. Reeglina selleni Ma oskan lisada siia veel ühe sellise väga-väga isikliku kogemuse seoses jorammiga. Et see asi juhtus päev pärast Sharoni lugemise lõpetamist. Et ma hulkusin, nähes mulle armsas põhjarannikukülas ringi ja nagu ikka jõudsin siis oma jalutuskäiguga väiksele surnuaiale. Ja seal on üks ilmetaja samblaga kaetud pink sellel mulle mulle meeldib seal ikka istuda. Pink on seatud ühe 22 aastaselt surnud inimese haua kõrvale, kuna ta vist jah, kuna ta suri 1944, siis võib eeldada, et ta jäi ühel või teisel moel sõja jalgu. Ja see koht meeldib mulle. Sest siin tuleb meelde, see oli vist Marcus Aurelius ütlused, surm naeratab meile kõigile ja kõik, mida me teha, saame vastu naeratada, oli vist umbes nii. Ja siis ma olin eelmisel päeval Sharoni lugemise lõpetanud ja pea oli kuidagi hästi tühi ja ta oli selline hästi ilus, karge, selge, sügisilm. Ja siis korraga heitsin pingile pikali, pikemalt mõtlemata jäin pilvi vahtima ja siis ma lõpuks on isegi surnuaiapingil magama vist esimest korda elus, kui ma jään surnuaial magama. Ja pärast siis vaatasin oma Sharoni märkmeid üle. Esimene lause, mida ma nägin, oli, oli selline. Tsiteerin. Igavikust saab mõlgutada vaid pikutades, tarvitseb vaid pikali heita ja aeg ei voola ega loe enam. Siis lugesin edasi, järgmine tsitaat oli selline. Iga kord, kui ollakse jõudnud pöördepunkti, on kõige parem pikali heita ja lasta tundidel minna. Püstijalu vastu võetud otsused pole midagi väärt. Neid dikteerib, kas uhkus või hirm. Mitte pikutades neist hädadest lahti saaksime, aga siis esinevad nad vähemasti pehmemad ajatumas vormis. Tsitaadi lõpp ja just nimelt see ajatumas vormis. See tundus mulle väga tabav ja sümpaatne. Eks seal surnuaiapingil sammal selja all ja pilved pea kohal. Olingi vist hetkeks vajatumas vormis. Ja muuseas, ta jutustada ka ise sellise sellise loo, et kui ta oli just Prantsusmaale tulnud, siis ta sooritusele sellise pika jalgrattamatka okupatsiooni ajal läbi Prantsusmaa ja ja kõige rohkem Talle meeldis peatuda maa surnuaial, heita sinna haudade vahele pikali, seal suitsetada ja tagantjärgi ta meenutab seda aega, kui kõige aktiivsemalt oma elus. Eetris on kirjandussaade loosem asju, stuudios on saatejuhid Triino Tamm, Jan Kaus ja saatekülaline kirjanik ja tõlkija Tõnu Õnnepalu. Täna rääkisime rumeenia päritolu prantsuse filosofessiorani raamatust sündimise ebaõnnest. Ja hakates mõtlema meie saadet lõpetavale traditsioonilisele rubriigile, ilus koht, jõudsin ma üsna kiiresti sobiva teoseni nimelt seal Romney üks läbivaid teemasid minu jaoks või minu meelest on just nimelt aeg see ranne justkui tahaks ajast väljataks minema sellest kohast, mida ta ise nimetab aja Tapalavaks. Ja mulle tundub, et siin on olemas üks väga tugev seos teise prantsuse kirjaniku Marcel prustiga. Seranile ilmselgelt ei meeldi selline lineaarne minevikuks olevikuks ja tulevikuks jagatud aeg. Näidata, justkui painab kujutlus jagamatust jagamatust ajast. Ja mulle tundub, et seesama kujutlus on painanud ka marssell prusti. Sellega seoses meenub mulle, et soome luuletaja Pentti Saarikoski, kellest me ka varsti saate teema on kirjutanud, et tema jaoks ei ole elutee, matk hällist hauani vaid ese, anum, mis vähehaaval täitub ja kui täis saab, siis puruneb. Ja mul on ka tunne, et sellist elutunnetust, kus nähakse, et miski ei kao, miski ei lähe päriselt mööda. Juhtunust eralduvad mingisugused kiud, mis jäävad meisse püsima, ühendades meid olnuga. Selline elutunnetus on väga oluline. Sedasi jäävad olulised inimesed, sündmused ja maastikud mingil moel alles, isegi siis, kui viibime neist tagasivõtmatult eemal. Mulle tundub, et see on üks asi, millest plust on imeilusasti kirjutanud. Ja ma loengi ette väikese lõigu marssal plusti raamatust taasleitud aeg mis on ilmunud eesti keeles aastal 2004 Eesti keele sihtasutuses, mille on eesti keelde tõlkinud just nimelt Tõnu Õnnepalu. Ja muidugi on ju tõesti ahvatlev taasluua tõelist elu, anda muljetele uus noorus. Kuid see nõuab igat liiki julgust, kadundelist. Sest see tähendab tühistada oma kallimad illusioonid, mitte enam uskuda omaenda välja mõeldud objektiivsusesse. Ja selle asemel, et sajandat korda Äiutada end sõnadega, kui armast oli lugeda nende tagant. Mulle meeldis teda suudelda. Muidugi sama, mida ma kogesin nendel armastuse tundidel kogevad kõik mehed. Me kogeme. Aga need kogemused on nagu fotoklišeed, mis paistavad täiesti mustana kuni viidad päris lambi juurde ja neidki on vaja vaadates tagurpidi keerata. Enne ei tea, mis seal on, kui viib need kogemused päris mõistuse juurde alles siis, kui mõistus nad läbi valgustab, nad intellektualiseerib, hakatakse aimama, kui vaevaliselt veel oma algse tunde piirjooni. Aga ma sain aru, et see valulik äratundmine, milleni ma olin kõigepealt jõudnud tšilbertiga ja mis ütles, et meie armastusele pole mingit pistmist inimesega, kes meist seda armastusse äratab, sain ma aru, et see valulik äratundmine, see kannatus on tervendav mõnel määral vahendina. Sest meie lühikese elu vältel on ainult kannatuse hetked need kui meie mõtted, mis kogu aeg on teatud rahutus ja ebaühtlases liikumises. Justkui tormihoog tõusevad sellisele kõrgusele, kust meile paistab kätte kogu see reegli ja korrapärane ääretus, mida me seni oma kehva väljavaatega aknast ei näinud. Sest õnne rahus ja mõtteliikumine liiga väikseks ja madalaks. Võib-olla vaid mõne suure geeniuse jaoks on see liikumine olemas kogu aeg ja nad ei vaja selle jaoks valu tõukeid. Võib aga olla, et nende rõõmsate teoste Award ja korrapärast kulgu vaadeldes tuletame teoste rõõmust liiga kergesti ka nende looja elurõõmu, rikkuse, kuigi elu võis tegelikult mööduda lakkamatus valus. Kuid peamiselt on too kannatus tervendav seeläbi, et kui meie armastus ei ole vaid armastuse Silberti vastu, mille äratundmine meid nii väga kannatama paneb, siis mitte sellepärast, et ta on ka armastuse Albertani vastu vaid hoopis sellepärast, et ta meie hingeosake kestvam, kui kõik need minad, mis meis üksteise järel surevad ja mis kõik tahaksid egoistlikult endale hoida seda, mis peab, ükskõik kui valus see neile ka poleks eralduma neist armastatud olendid, sest et leida üldine seadus ja anda see armastus, arusaamine sellest armastusest kõigile universaalsele vaimule ja mitte sellele ning siis järgmisele naisele, kellesse meie see ja siis järgmine mina sulada tahtsid. Kohtume kahe nädala pärast, Janega. Moos on asju.