Loos on asju. Tervist head kuulajad. Eetris on kirjandussaadet, kloosn asju, minu nimi on Jan Kaus. Suvi on läbi, päike ja vihm andmeid piisavalt pleegitatud. Varsti nihkub päike ekvaatoril ja siis sealt edasi allapoole kaljukitse pöörijooneni, mis tähendab, et meie saatel algas täna juba kolmas hooaeg. Aeg lendab, aeg kaob. Ja Lawson asju püüab seda kaotatud aega mingis mõttes taas leida. Sest eks sedasama teeb Kaju mõjus osa heast kirjandusest. Aga sel sügisel elab meie saade läbi väikseid muudatusi. Toimub väike kaadrivoolamine, sest hea kolleeg Peeter Helme on otsustanud pisut Euroopas ringi vaadata. Seetõttu asendabki teda sel sügisel. Triinu Tamm, tere, Triinu. Tere. Ja kui meil oleks spordisaade, siis ma küsiks sinu käest, et kas emotsioon on juba laes, kuidas tunne on. Aga kuna meil on kirjandussaade, siis olgu alustuseks öeldud, et Triinu Tamm on tõlk ja ja ta vahendab eesti keelde prantsuskeelset kirjandust. Lisaks sellele töötab Triinu Tamm praegu ühes igati suurepärases ajakirjas, mis kannab nime Loomingu Raamatukogu. Näiteks hiljuti ilmuski Loomingu raamatukogus Kanada kirjaniku nantsis Justoni raamat murrangujooned, mille on tõlkinud eesti keelde just nimelt Triinu Tamm. Aga täname neid juttumitenantsi, juustu nii murrangujoontest. Aga sellegipoolest on käsitluse all prantsuse kirjandus. Nimelt teeme täna jutt prantsuse kirjaniku Muriel barberii raamatust siili elegants ja stuudios on meil täna külas selle raamatu tõlkija Indrek Koff. Tere indrek. Tere. Kohe alustuseks küsiks singi teilt kui prantsuse kirjanduse asjatundjatelt, et kes Muriel barberii, siis on. Möll Barbiree on nähtus omaette prantsuse kirjanduselus. Nimelt on ta kirjutanud ainult kaks raamatut ja tänasel päeval on ta üldse Prantsusmaalt minema kolinud. Ta küll alguses ütlesite. Ta kolib ära Jaapanisse, selleks et rahulikult kirjutada, aga rohkem me temast enam midagi kuulnud ei ole. Aga tema raamatud on endised, tohutu populaarsed ja neid müüakse Prantsusmaal nagu udu siiamaani. Kirjastuse käest kuulsin, et kaks miljonit on neid müüdud alates ilmumisest 2006. Nii et. On tõesti fenomenaalne. Milles tema populaarsus võib, võib peituda, kas kusse praegu eesti keelde vahendatud siili elegants kuulub ka nende bestsellerite hulka? No kuna tal on üleüldse kaks raamatut, siis jah, on lühike vastus? Jah, loomulikult, ja mul on mulje, et see vist ongi tema, see tõeline tähelend, eks. Esimene raamatust nii populaarseks saanud, aga kui temast kui isikust rääkida, siis minu arust on ka fenomenaalne see, kui hästi ta on osanud ennast pressi eest varjata. Ma ei tea, et Alex on pikemaid intervjuusid ja käinud kuskil telesaadetes oma raamatuid reklaamima seda nii, et see, see too on tulnud kuidagi väljastpoolt. Ühesõnaga, ta ei ole ise väga palju tsirka, kust korraldanud selleks, et kuulsaks saada. Ta on ikka sellest lausa kõrvale hoidnud ja kuskilt lugesin, et ta leiabki, et televisioon ei olegi hea koht kirjanduselt rääkimiseks, et siis ju kõik vaatavad autorit sees, ta leiab, et raadio on väga hea koht kirjandusest rääkimiseks. Aga räägime siis, milles teie meelest see tema edu siis seisneb, mille poolest ta siis kuidagi niivõrd eriline on või kas ta on eriline? Väga-väga raske öelda ja noh, üleüldse kirjanduse või raamatute edu on minu arust üsnagi seletamatu nähtus, et ja ennustamatuga jaga ilmselt ennustamatu, ma ei tea, noh kindlasti on siin taga natukene kirjastuse töödeks, kirjastus paneb oma reklaamiosakonna tööle ja, ja väga palju mitmesuguseid raamatuid, mida on võimalik üles haipida, nii et neid müüa kassist miljon, aga mõnikümmend 1000 ikka. Aga, aga kuidas siis see autor, kuidas see raamat mina ei oskaks seda kuidagi seletada? Paberi puhul on ju te just mainisite, et tema isik ei ole väga esiplaanil, et tihtipeale selle ülesehitamise jaoks on just vaja seda isiku juuresolekut või isiku esile. Teine variant oleks, et tegemist võiks olla sellise visanud troobiga, kes peidab ennast kuhugi eraklasse ja siis noh, väljendab seda lühidalt, aga tabavalt, aga ta ei olegi selline inimvihkaja, mul oli temaga lühike meilivahetus siis kui ma tõlkisin seda raamatut ja ta oli väga sõbralik ja väga abivalmis. Kui oli vaja midagi Küsida pigem jah, tuleb sealt intervjuudest välja, ta lihtsalt ise oli ka sügavalt jahmunud kõige selle üle, mis juhtuma hakkas tema raamatu ka selle ümber. Ta lihtsalt siirast tagasihoidlikkusest hoidis sellest kõigest eemale ja ka sellest veendumusest, et raamat ongi lugemiseks, räägib ise enda eest, ise ei pea autor käima, seda seletamas igal pool. No selge, aga räägime siis pisut sellest siili elegants ist lähemalt. Raamatu ülesehitus on siis suhteliselt lihtne, siin on kaks sellist keskset tegelast, üks vanem naisterahvas, teine tõesti noor tüdruk. Mõlemad on väga intelligentsed, väga poole pööratud. Ja nad tajuvad ümbritsevat üsna kriitiliselt. Ja siis põhimõtteliselt see ongi barberi raamatuse selline põhi põhitelg suhteliselt lihtne kohal alustuseks küsiksin kindlaks sinu käest, et sina kui tõlkijat. Mida sa sellest raamatust siis arvad? See on väga hea küsimus, väga selline ümmargune ja üldine küsimus, aga raske on, on lühidalt vastata. Aga see natukene, see raamat mulle meeldib, jah. Aga seda tuleb siis võib-olla natuke pikemalt seletada, et kuidas kujunes minu suhtumine sellesse raamatusse, palun seleta, et kõigepealt oli esimene lugemine, mille järel. Ma arvasin, et tegemist on täitsa hea raamatuga, mis ennekõike pani mind otsustama, et jah, ma tahan seda tõlkida, oli selle raamatu vorm või noh, ütleme stiil, et ta on kirjutatud päris põnevalt, seal oli juba ette näha, et tuleb väga palju sellest peamurdmist ja nuputamist. Ja siis, kui ma hakkasin tõlkima, siis tegin ma läbi sellise päris korraliku noh, kriisi, kui nii võib öelda suhtumises raamatusse, et oli seal mitmeid asju, mis mind hakkasid häirima. Aga ikkagi lõpule jõudes leidis minu hinge pimine, ütleme nii. Jaa. Jaa. Ma ei tea, võib-olla siis ka sinu puhul, ma lugesin sinu arvustust eelmise nädala sirbis, ma ei tea, kas on kohane raadiosaates reklaamida seda, aga, aga mind valdasid enam-vähem samasugused tunded, et raamatu lõpu poole jõuab asi mingisuguse sellise rahunemiseni ja ja leppimiseni. Millised asjad tekitasid sinu sees eelkõige neid kriitilisi tundmusi? Selle raamatu puhul on võib-olla esimene asi, mis hakkas mind ühel hetkel häirima, on see, et seal on küll kaks peategelast, aga nende suhtumine maailma on kuidagi väga täpselt ühesugune. Et sealt jääb natukene paratamatult niisugune mulje, nagu nad mõlemad oleksid ikkagi ütleme siis autori teised minad või et autor väljendab iseennast läbi kahe läbi kahe tegelase ja see ei ole ju päris noh, ütleme, romoonilikuid suurele romaanile omane. Ja teine asi on siis nende suhtumine kogu kogu ülejäänud maailma, et nende tegelaste puhul on tegemist, nagu sa ütlesid väga intelligentsete inimestega, kes tajuvad nüanss vaatlevad justkui eemalt ja väga-väga terava pilguga. Aga samas suhtuvad siis kõigesse ennast ümbritsevasse ikkagi väga kriitiliselt ja kohati ka põlgusega või ülbusega või kuidas seda nimetada. Et see oli selline asi, mis, mis ühel hetkel hakkab, võib hakata häirima. Jah, see märkus on päris tabav, sellepärast et seda juhtub. Ütleme ka parimatel just toona paralleeli eesti kirjandusest siin viimastel aastatel on ju üks väga suurromaanisari ilmunud lekkidele Kalle Käsperi purjedonid, mida ta kirjutab juba aastaid ja millest praeguseks on ilmunud, kui ma nüüd ei eksi, kuus köidet. Ja, ja üks selle sarja nõrkus on nimelt seesama, et kuigi tegelaste galerii on väga kirju seal on tõesti väga, väga mitmekesine tegelaskond läbi nelja inimpõlve siis tihtipeale nad kipuvad mõtlema üsna samalaadselt ja kipuvad mõtlema nii, nagu me teame, Kalle Käsperi mõtlevat. Et ooper, ooper on, on hea ja inglise kultuurist ei ole midagi head tulnud ja ühesõnaga sellised käibetõed või, või sellised veendumused, mis kuuluvad autorile, siis hakkavad läbi kumama nende tegelaste mõtetest. Ja tõesti see teine, teine suhtumine, teine aspekt, millele sa tähelepanu juhtisid. Kott on siis kaks intelligentset minategelast Paloma nimeline tüdruk ja Renee nimeline vanem daam kes siis tõesti suhtuvad ümbritsevasse kuidas seda halvasti või isegi hästi varjatud umbusaldusega näevad ümbritsevat ümbritsevast, sellist lollust, banaalsust, kära ja kurjust mõnikord ei näe sedagi. Et. Mõnikord nad näevad seda päris huvitaval ja ka minu meelest õigel viisil, et see ei ole nii ühene, et see kõik on halb või kuidas, kuidas neid tegelasi on kirjeldatud, esitatud, et päris seda ka ei saa öelda, aga jah, ta läheb siiski kohati sellega minu maitse jaoks pisut liiale. Jah, aga samas võib ju ka öelda, et nad on ka kriitiliselt iseenda suhtes neid kohti on küll oluliselt vähem, kus nad on kriitilised iseenda suhtes, aga neid kohti siiski on, et mulle tundub, et seal lihtsalt kuidagi selline, kuidas nemad maailma näevad, kaasa arvatud iseennast, et selline eneseiroonia minu jaoks oli ka seal täiesti olemas. Et ei olnud siiski need nii ühelbaliselt must ja valge püsti ja, ja see võib olla ka kuidagi, selles mõttes toimus isegi areng minu jaoks seal romaanis, et kui see alguses oli tõesti laiavärviga, tõmmati ainult kogu aeg ühtemoodi neid jooni, et siis tekkis mingisugune noh, nad ikkagi kuidagi ise ka ju muutuvad selle romaani jooksul. Just nimelt, mida lõpu poole, seda rohkem ma arvan, sündmustikku me päriselt avada vist ei, Tuvik ei ole mõtet, jah. Aga. Aga mul on tunne jah, et mida edasi, seda näotseeritamaks läheb nende nende olek ja nende suhtumine ja nende. Ja üritad küsimusi selle suhtes, et milline, kuidas siis võiks olla ja kuidas peaks olema ja kuidas inimesed võiksid omavahel läbi saada neid küsimusi eriti näiteks loomal tekib ju palju just nimelt raamatu lõpu poole. Alguses tal neid praktiliselt pole. Algusest arvab, et ta teab kõike kuidas asjad on. Nojah, ma olen teiega nõus, et et raamatu lõpp teatud määral lunastab selle varasema mustvalge suhtumise, millesse, millesse lugeja alguses kistakse ja tõesti tekib väga tugev võimalus, et autor on sellega nagu väga teadlikult mänginud või selle mustvalge vastandus on väga teadlikult välja mänginud, et siis seda nii-öelda raamatu lõpul lõpu poole kahtluse alla seada. Jah, selle võimaluse peale ma olen isegi mõelnud ja ja see on üks asju, mis mind lepitaski. Aga kuidas sulle tundub, kas, kas selline mõtteviis on kuidagi ikkagi kunstlik et kuidagi püüame pookida raamatule mingisuguse sellise vooruse külge või on see tegelikult soomlane? Ma arvan, et see võib seal ikkagi olemas olla ja see võib olla läbi mõeldud. Mina pigem kahtlustaks siin autosid, ka seda Ta on selle kõik läbi mõelnud. Tema enda taust on ju, ta on õppinud filosoofiat Prantsusmaa kõige paremas ja mainekamad kõrgkoolis kal normaalsete kuhu saavad tõesti ainult parimatest parimad ja telegramm, nagu öeldakse, telegramm. Aga samas on ka muidugi siis ta ise distanseerige ennast kõigest sellest ka, sest et raamatus nimelt käib seal koolis ka üks tegelane. Ja see tegelane on kõike muud kui sümpaatne, san Paloma Õdeco loom ja tema nagu esindab kõike seda maailma, et kus on kõik ainult selline mõistusepärane ja, ja selline. Ühesõnaga selline natukene näida tahter ja mitte sugugi siiras maailm. Et mõnes mõttes on ta sellest nagu distantseerunud, aga tegelikult see taust on talle tugevalt olemas, kõik need viited filosoofidele, igasugused arutluskäigud, noh, et selline mõttetöö on seal romaani taga kindlasti olnud. Tihe. Ja mis annab alust arvata, et see kõik on siiski päris hästi läbimõeldud, on see, et prantsuse autoritele üleüldse mu meelest kipub ikkagi olema see komme et nad mõtlevad väga põhjalikult ja väga hästi läbi selle, mida nad kirjutavad, et küllalt no ma arvan, et et või bulla põhjalikumalt kui meil äkki. Ja see ei avaldu mitte ainult raamatute on, ma ei tea, ülesehituses sisus ja muus sellises, vaid ka raamatute vormis nagu näiteks stiil, keel, prantsuse raamatuid võib-olla noh, ma ei ole ju tõlkinud kõiki maailmas leiduvaid prantsuse raamatuid, aga nii palju kui neid on mulle ette sattunud siis Neid tõlkides on noh, väga suur tõenäosus, et piisab raamatust endast, et sa saad aru, et mida on tahetud öelda, et su noh, ühesõnaga suudad loogikaga ennast sinna sisse süüa. Ja see, et tuleb hästi kirjutada ja see stiil on ikka, ütleme otse välja esikohalt prantsuse kirjanduses, täiesti selge joon. Jane Greer, see on esimesel kohal hästi kirjutada. Ja vahest, mida heidetakse ette moodsale prantsuse romaanile, et vahest lugu võib kaduma minna, et esikohal on see hästi kirjutamine. Et siis eriti õnnestunud ongi need variandid, kui on see hästi kirjutamine, saab kukuga. Looganud selles raamatus on juhtunud. Kas barberii stiir oli kuidagi eripärane või kas teda oli raske vahendada? Ma ei oska isegi öelda, kas tema kirjutusstiil kui niisugune on kuidagi väga eripärane, aga, aga mis tegi kindlasti selle tõlkimisel minu jaoks raskeks ja samas väga põnevaks on kõik need vihjed, viited, et kõikvõimalikele elualadele nagu Triinu ütles, igasugust intellektuaalset kraami on seal palju siis on üks jaapani tegelane, mõlemal peategelasel on väga suur Jaapani huvi, nii et ka sellist palju viited jaapani kultuurile ja siinkohal ma kasutan võib-olla võimaluste tänane Alari Allikut, kes mind on palju aidanud selle tõlkimise juures. Tervitame Alari Allikut. Aga minul on näiteks küsimus täiesti tõlkimise koha pealt, et näiteks need erinevad keeleregistrid, mis seal on siis välja mängitud, eks ole, et seal on siis need hästi rikkad inimesed, kes räägivad ühte keelt ja justkui selline vigane ja aesema inimese kõnepruuk, et noh, see prantsuskeeles on ilmselt ikkagi ka rohkem markeeritud talente. Prantsuse keelest eesti keelde tõlkides alatine peavoolu, nagu sa ilmselt ise väga hästi teavad oma kogemusest. Lihtsalt ei ole nii palju keeleregistreid. Ta läheb natukene natuke keskpõrandale. Aa, nii et prantsuskeeles on selliseid erinevaid ka siis noh, ütleme slängi või murdeid, eks ju kordades rohkem. Ta on isegi mitte murdeid, vaid üks asi, mis eesti keelest on ikkagi enam-vähem, täiesti puudu, on see, mida võiks siis nimetada selliseks kodukeeleks või? See ei ole mitte mingisuguse eaga Piiaga, mingisuguse sotsiaalse grupi släng vaid selline kodune, lihtne igapäevakeel, millest saavad aru kõik põhimõtteliselt ja mida palju kasutatakse. Aga vot just sellist meil ei ole, mis eristub küllaltki selgelt kirjalikust ta sellisest kõrgstiilist, eks. Kas barberei kasvatab seda lihtsat keelt, seda kodukeelt ta mingil määral kindlasti kasutab? Dialoogides siin on ikkagi palju kõrvaltegelasi, palju dialoogi ja noh, üks osa, mis oli siis natukene teistmoodi register, on need selle tüdruku mõttepäevikud või kus ta siis räägib minavormis ja selle puhul ei saa öelda, et see oleks kirjutatud, no päris lapsekeeles, aga, aga seal on mingisuguseid asju, millega on markeeritud siis seda, et tegemist on ikkagi 12 aastase inimesega. Eetris on kirjandussaade loosn asju, stuudios on Triinu Tamm, Jan Kaus ja Indrek kohv. Kes on äsja tõlkinud eesti keelde murjelbarberii raamatu siili elegants. Ja nagu kuulajad on juba aru saanud, siis sügishooajal asendab Peeter Helmet, Triinu Tamm, nii et minul tuleb siis võta see pisut kurjema, kriitiku roll enda peale. Ja muugiks pisut ikkagi seda siili elegantsi, sellist loogilist asetust edasi. Et minu meelest tekitab see raamat nii-öelda tahes või tahtmata mingi ja sellest, et romaan oma olemuselt tihtipeale kipub olema ebademokraatlik. Ta kirjeldab inimesi, kes nii-öelda kipuvad elamise kõrval elamist kuidagi mõtestama või analüüsima, nii nagu teemadeks Paloma ja ja, ja Renee. Ja kui püüda kuidagi siis siili elegantsi igapäevaelule kohandada, siis osa selle lugejast on juurenest ja Paloomast kindlasti rumalamad. Aga paradoks on selles, et et romaani kunsti parim osa, eks pakub meile Reneeste loomast pisut nii-öelda viimistletumaid või kihilisemaid, karaktereid, karaktereid, kes pole nõnda kergesti nii-öelda haaratavate tabatavad, et et ühelt poolt siili elegants räägib lihtsuse vastu, aga teeb seda väga lihtsalt, et kas selles võiks olla see selline võti, miks raamat nõnda populaarne on, miks teda nii palju loetakse, sellepärast et et ikkagi ju siin on tegelased, kes ütlevad üksteisele. Eks ju, lauseid Lev Tolstoi Anna Karenina muigavad selle peale, nad saavad sellest kohe aru, eks. Aga autoriga peame meile vajalikuks see lahti kirjutada, eks. Mis oli minu jaoks nagu konkreetselt pettumust, sest see on niivõrd kuulus lauses on Agreenini esimene lause, et see oleks võinud vabalt jääda. Seda enam, et viidatakse seal muudele asjadele. Et selle härra usu, koerte nimed olid vist kiti ja leeri midagi taolisteks. Kasside, vabandust, kasside nimetan kitli ja leegi, mis on ju väga seeneilmselge viide. Et mida te arvate, kas see võiks olla üks, üks võti selle raamatu edu mõistmiseks. Võib-olla sa oled leidnudki nüüd selle võtmed ja kui hästi järele mõelda, äkki seal õnnestub seda rakendada oma järgmistes teostes need samuti populaarseks saada, aga ei noh, tegelikult tõsiselt rääkida äkki tõesti sellepärast, et selleks, et üks raamat saaks müüa kaks miljonit eksemplari, siis peab ju raamat andma võimaluse väga suurele inimhulgale ennast samastada vähemalt osaga tegelastest. Ja see näiteks tüliga prantslase retseptsioonist kordus mitu korda. Et leidsid kriitikud, et see on ju just nimelt lugeja, saab samastada ennast ja saab siis rohkem mainitleda, saab sõnastada selle majaideroneega. Et kuidagi selline, et sind ei mõisteta, alad tegelikult sul on väga rikas siseelu, aga sa alati ei jõua teisteni. Sa tegelikult oled hea, aga teised võib-olla ei näe sind alati sellisena ja ka pluss ma arvan, mis on Prantsusmaal ka kuidagi rohkem torkab silma ikkagi see klasside vahekorrad ühiskonnas. Et ikkagi ta on veel seisuslik, ühiskond, mingit otsa pidi ja see, et kui sa ikka sünnid hõbelusikas suus, siis oli ka, ilmselt on lihtsam elu nagu ka nendel majaelanikel seal niimoodi läheb lepase reega. Ja kui sa sünnid ühes teises kohas, siis sinu elu on natuke keerulisem ja nüüd korraga siis, et ka sellel temal on võimalus, et see ei tähenda veel, et sa oled sündinud ebasoodsates tingimustes, ei ole kena. Aga ka sinuga võib juhtuda imelisi asju. Ma arvan, see võib-olla on see, mis on mõnus lugeda ja mõelda. Majahoidja Renee lugu on nagu selline üsna klassikaline Tuhkatriinu muinasjutt, et ta saab ise väga varakult aru, et ta on kole ja vaene ja et temal ei ole pääsu sinna kõrgematesse ühiskonnakihtidesse ja siis sulgub endasse ja kannatab ja kannatab ja kannatab, kuni siis hilises keskeas ühtäkki avaneb ja koorub munast nii-öelda hoopiski kaunitar. Muinasjutu paralleel tuli mulle ka, ma mõtlesin, et miks teda on nagu ilmselt tore ja lihtne ja hea lugeda selles mitu muinasjutuelemente et noh, natukene sellised selgepiirilised tegelased ikkagi, et ikkagi ka head ja halvad siis väikene, selline imemoment ja niukene, väga otsustav pööre kogu selles loos. Et Mulle see meenutas kuskilt otsast muinasjuttu. See on väga-väga tabav tava põhjendus ja sest sest mina hakkasin just mõtlema, et kuna see raamat Te ju vähemalt alguses kehtestab ennast nagu väga selges sellises eksistentsi alistliku ilukirjanduse voolusängis, eks, et meid mitte ainult ütleme, lugejaid ainult mitte ei tabata, selliste eksistents realistlike postulaate taga on aga lausa nii-öelda virutatakse nendega. Et kuidas, kuidas raamatus on öeldud, eks Me oleme füüsiliste nähtuste külmale determinism ile allutatud loomad. Et noh, selline väga, väga selline igasugusest sellisest metafüüsilised illusioonist keeldu keeldub ellusuhtumine, mis jällegi iseloomustab mõlemat, nii loomad kui ka siis Reneed. Ja ma hakkasin mõtlema, et kes on siis võib-olla kõige kuulsam eksistentsiaal istlik tegelaskuju meie kirjanduses on siis Alber, Kamüü võõrast seeemmer soo, kes ka ju ütleb, temal ei ole pealtnäha küll midagi hinge taga, aga tegelikult on ta end enda peale kindel, kindel, kõiges palju kindlam kui, kui teised kindel oma elus kindel oma surmas, mis peatselt tuleb, ühesõnaga et pealtnäha on ta ka teinud kuidagi valesti või ta heidetakse pealtnäha kõrval, aga sisemiselt on ta nagu tunneb ta nagu sellist väga võimas, nagu selgus, sellist nagu julma jahedat külma selgust. Aga mis on huvitav on see, et mersoo ütleb, et teise õigustatud inimesi pole, et kõik on eesõigustatud, et polegi muid inimesi kui vaid eesõigustatud. Aga mulle nagu tundub, et barberii tegelased ikkagi tunnevad, et nemad on mingis mõttes eesõigust, avatumad kui teised. Et mida te sellest nagu sellisest eksistentsiaal istlikust all, hoovusest selles raamatus arvate? Ja nüüd ma tahtsin öelda, et tema kuidagi arvab, et ta tegelikult on päris õige ja hea siis ma ütleks, et seal on mingi väga ehtprantslaslik arrogant, seda arvab mitte ainult Renee, vaid ka väga paljud teised kirjanikud, et et mul on ka selline tunne siin prantsuse lugeja loeb seda kuidagi teisiti, et tema näiteks ei loe seda sealt vist küll üldse välja. Ei jäänud ka seda kriitikat lugedes silma, et pigem on seal see, see on tema oma ühiskond, mida kirjeldatakse ja siis nad erinevate rikaste maailmade, vaeste maailm siis. Meil on seal minu meelest väga isegi vaimukad eristus, on ju tegelikult veel ka rikkad vasakpoolsed ja rikkad parempoolsed. Et seal on siis mingisugused märgid, mis prantslased kõnetavad muidugi kohe palju rohkem, eks ole siis rikas vasakpoolne näiteks. Ikkagi loeb Lõmoondi. Ta sööb pruuni suhkrut ja noh, mingisuguseid, Mängib oma koristaja Annale vanaks jäänud riideid. Nimelt küsib, kuidas tema lastel läheb et ja siis need parempoolsed ja siis nende poed ja nende sellised kombed ja nende koeratõud ja kõik, see on jälle täiesti selline omaette maailm. Et selliseid väikseid vihjeid tegelikult nagu prantsuse ühiskonnale, mis ilmselt ka prantsuse lugejale kõnelevad rohkem kui kui iganes eesti lugejale, noh näiteks need koolid, millistes koolides keegi käib, milliseid nimesid oma lastele pannakse. See on ikka täiesti hämmastav, ma ei tea isegi, kui selliseid päriselt pannakse tulaat, ide, šassaant, koloog, Palomana see enam peenemat olla ei saa. Kas pole oma, ei ole mitte hispaania keeles tuvi vä? Just see muidugi natukene ilmselt on ka iroonia siis selle emal on fantaasiast puudu jäänud, kaks artiklis on Kolumbia, te ei näe tuvi ja paluma, et et niimoodi ja noh näiteks ka see asi, et tegevus toimub Holgvenell number seitse siis juba prantslasele kindlasti pariislased juba see ütleb üht ja teist, see on siis äärmised prantsuse, selline kesklinna kvartal kus tõesti elavadki ainult väga rikkad. Ja muidugi huvilised kohe tormasid sinna aadressile vaatama, seal tegelikult asub küll üks Prada kauplus, maid seal päris elumaja ei ole. Aga, aga seal on see väli, selline tänavaturg, kus nad tegelased käivad, see maailm on tegelikult seal kõik täiesti olemas. Ja see on jah, see selline tõeliste rikaste maailm. Et võib-olla ka prantsuse lugejale meeldis see, et ta saab kuidagi sellesse ellu piiluda ja sellele üle tehakse nagu nalja. Et see on ju ka tegelikult kergendus, et kui ma ka ise ei pääse sinna, siis vähemalt ma võin nalja teha sellele. Aga kas selles raamatus on mingisugune kandev idee ja kui on, et kuidas siis seda kandvate Teed sõnastada? Selle raamatu moraal ja selline positiivne sõnum siis ilmselt on see, et väline ei ole kõige tähtsam, et isegi kui me ei ole sündinud rikkana ja ilusana, siis meil on ka elus antud võimalus. Ja see võimalus siis eeskätt tuleb parve riigi jaoks siis sellest, et Me nagu kuidagi teisele inimesele oleme avatud. Et me ei ole sellised eneseküllased, vaid et me läheme teise poole, kuulame teda, märkame teda. Et mingisugune selline sõnum, mis ilmselt ka on selle populaarsuse taga. Ja muide ka see natukene põgusalt puudutasime, et need ikkagi tegelased ise kuidagi ka taipavad, et nad ei ole nii täiuslikud, et ma arvan, seega võib lohutada, et näiteks lugesin ma, et psühhoterapeudid soovitavad seda oma patsientidel lugeda. Et see mõjub väga tervendavalt. Ühtepidi teeb läbi sellise kriitilise faasi ja siis edasi, et aga see kõik ei ole nii oluline, et tegelikult on olulisemad asjad elus. Jah, ja võib-olla üks selline noh, oluline sõnum, mis siit võib-olla võiks välja tulla, on see, et ole sa nii kriitiline ja kompromissitu, kui sa oled iga inimese elus, võib ette tulla mingisuguseid ootamatuid juhtumisi, ootamatuid kontakte teise inimesega ennekõike ja mis võivad panna sind noh, nii-öelda siis oma eluga ja sind ümbritseva maailmaga rahu sõlmima. Jah, ma olen ise mõelnud, et no ma olen püüdnud mõelda, et mis teeb ühest raamatust minu jaoks nagu meeldiva raamatu, siis ma olen nagu mõelnud, võib-olla see, et raamatus peab olema mõni jänes, ühesõnaga et vähemalt üks jänes peab raamatus olemas, olemas olema. Jänesest mina, Milan, Kundro mõtlesid olemise talumatus kerguses võib-olla, kui ta mäletab, tunneks Theresa unenägu, kus ta näeb seda Toomasteks oma armastatut kelle suhteliselt tunneb kogu aeg nagu hirmad toomas, libiseb ta käte vahelt ära, lam temaga kuidagi nagu liiga suur ja kauge tema jaoks, siis ta näeb unes, et Toomas muutub nagu jäneseks tuleb temale nii-öelda tema sülle. Ja siis Kundra küsib, et mida see siis tähendab, et muutuda jäneseks, see tähendab igasugusest jõust ilma jäämist, eks, et see tähendab seda. Et üks ei ole enam teisest tugevam, et, et kui selline hoiak raamatus välja tuleb, eks siis ma olen ka raamatu suhtes alati rõõmusele. Ja, ja see, ma arvan küll sellest raamatust ta ju tuleb välja, iseasi siis, et noh, võib-olla seda tehakse sinu jaoks natukene liiga lihtsate vahenditega. Aga mis siis on nii, et igalühel vaata midagi lugemist. Et samas need kaks miljonit pluss veel kõik need, kes on tõlkeid lugenud ja ju eesti blogideski juba olen mina vähemalt teinud kaks sellist väga rõõmsat lugejat, kes on väga tänulikud autorile Indrekule, et see raamat eesti keeles ka nüüd on loetav. Tundub, et meeldis. No minul ei ole ka selle vastu mitte midagi, kui siin Eestis sellele umbes 200000 lugejat leiduks. Et see, seda on küll ka elu näidanud, nagu indrek alguses ütles, et miks üks raamat üldse saabub pulaarseks, teine ei saa. See on arusaamatu ja täpselt sama arusaamatu on see, et kuidas mõned asjad tõlkes töötavad, et ei tööta. Et see on kirjastajate igavene peavalu, et nad võtavad küll selle müügiedetabeli ette, võtavad sealt kohe esimesed kolm raamatut, lasevad ära tõlkida? Ei midagi. Eestis läheb nagu lumme, keegi ei märka ega kiida. On olnud mitmeid Prantsusmaa turul samamoodi miljon või isegi rohkem müünud raamatuid, mille, mille Eesti 1500 eksemplarini tiraaž hädavaevu läbi tilgub poodides, nii et reegleid on väga raske välja töötada. Et minul tekkis mõttes paralleel ühe teise prantsuse autoriga, Filipp Talihärm, keda sa, indrek oled ka tõlkinud ja kes ka räägib väikestest asjadest ja nende nautimise oskusest mis ka selles raamatus aeg-ajalt selle, sellise iroonia ja, ja pihta andmise tagant ju välja tuleb. Seda võib öelda, et pardarii väga naudib detaili ja tema tegelased märkavad detaile, üksikasjad, pisiasjad on neile olulised. Et me oleme siin nüüd rääkinud raamatust ja raamatu ümber, aga loeksin hea meelega ette ka ühe väikese katkendi natukene anda siis maitseproov sellest stiilist, millest me oleme rääkinud ja Läksingi ette just koha, kus siis majahoidja nii räägib, et mida tema arvates rikkad arvavad vaestest rikkade arvavad lihtsalt, et vaesem rahvas võib-olla sellepärast, et nende elu on kuidagi hõredam ning selles puudub raha ja seltskondliku suhtlemise värskendav tuuleõhk elab inimlikke emotsioone läbi vähem intensiivselt ja suurema ükskõiksusega. Kuna meie olime majahoidjad, siis näib selge olevat, et meie jaoks on surm elu enesestmõistetav osa samal ajal kui jõukama rahva silmis mõjunukse üle kohtuja draamana. Majahoidja surm tähendab üksnes kerget lainetust igapäevaelus bioloogilist fakti, milles pole midagi traagilist, nõnda et elanikele, kes kohtusid lisseaniga iga päev trepikojas meie korteri uksel tähendas ta olematust, mis naasis tühjusesse kus polnud iial õieti välja saanudki. Ta alluks, otsekui loom, kes elas hiilguse ja särata pool elu ning pidi seetõttu ka surmaga silmitsi seistes ilmselt olema üksnes poolenisti šokeeritud. Et ka meie võiksime samamoodi nagu kõik teised kogeda põrgupiinu, et meiegi süda tõmbub raevus kokku, kui valu ja kannatus meie elu laastab, et meiegi võiksime hirmu ja õudusemöllus, mida surm iga inimese hinges tekitab oma sisimas kokku variseda, sellist mõtet, et ei tulnud siin pähe mitte kellelgi. Et seda mõtleb siis maja veterane, kui ta räägib oma abikaasast, kes suri ja et surma sama hästi kui ei märganudki, siis need rikkad inimesed, kellega ta ometi kõrvuti oli seal elanud. Kusjuures lõpetuseks ma ikkagi ütleks selle raamatu kaitseks veel seda või õigustuseks, et siin on ikkagi olemas ka mingi selline ütleme, ajatum tasand, mis jällegi väga sümpaatselt kuidagi raamatu lõpupoole hakkab välja kooruma, see on võib-olla see, milles kõige keskenduma, kirjutas marsselbrust. See on seesama selline igatsus leida mingisugune ajahetk, kus, kus ütleme nii, asjad jäävad kuidagi seisma, kus lakkab see nii-öelda füüsiliste nähtuste külmale determinism allutatud looma elu ja, ja tuleb midagi õhulisemat, midagi hingestatumat, midagi ütleme vaimsamate loomulikult siis see lunastus leitakse kunstist. Ja mulle väga meeldib, kuidas siis selline kunst seotakse mingisuguse teistmoodi ajatunnetusega raamatus kunst on, tsiteerin vajalikkusest selle Roiust ahnusest välja rebitud täius kui näiteks tsiteerin ilu on see, mida me hoomame just selle möödumise viivul. Ja et see soov püüda neid surevaid hetki püüda või saada kätte mõned ilusad hetked, mil tsiteerin, aeg ei ole selline nagu tavaliselt. Seega minu meelest on, on ääretult tore selline alltoon siin raamatus, mis kogu selle, sellise üsna sotsiaalse ja psühholoogilise tulevärgi alt võib-olla tihtipeale välja ei paista ka kolm väga selgelt Ja kui tuleb, siis aga kenasti minust väljendate seda kuidagi väga ilusasti. Jah, et selliseid mõtteterasid kunsti, kirjanduse filosoofia teemal leiab siit tõesti ja nad on täitsa vaimukalt, et üks asi ka võib-olla mis ma küll on vist jäänud meil kuidagi äkki varju on see, et selles raamatus on ikka päris palju huumorit ka vähemalt mina, võib-olla siis olen ise nii irooniline inimene, et mulle see tundus mõjus huumorina. Et selliseid toredaid tähelepanekuid ja selliseid vaimukaid võrdlusi. Et mina sain küll naerda, kui ma seda Indreku tõlkes lugesin. Ühesõnaga tore, vajalik ilus, mõtlemapanev raamat, kõik Eesti 200000 lugejat võiks siis selle endale muretseda. Kahtlemata ja juba sel hooajal. Eetris on kirjandussaadet, loos on asju, stuudios on Triinu Tamm, Jan Kaus ja Indrakov. Me käsitlesime täna prantsuse kirjanikul Muriel barberii raamatut, siili elegants. Aga nagu eelnevatel hooaegadel, hakkame ka nüüd lõpetama rubriigiga, mille nimi on ilus koht. Ja täna ettelugemisele tulevad kohta ei saa võib-olla just ilusaks nimetada. Aga seda korvab kindlasti vaimukus. 2004. aastal ilmus Loomingu raamatukogus Mario Pärtali tõlkes Rootsi kirjaniku Karl Johan Valbreni raamat härra pahmani brošüüri jaoks mis on kohati äärmiselt vaimukas, kas sissevaade ühe ennast maailma jaoks liiga heaks pidava inimese mõtetesse. Need Valgani lähtekoht ühtib mõnevõrra barberiisiili elegantsi omaga. Aga valgeni minategelane on ikkagi täiesti nagu siil, ütleme nii, et okas siil, kelle okkad torkavad valusalt ja nii, et veri, higi ja pisarad taga. Ühesõnaga äärmiselt misantroop tüüp, kirjutab härra pahmanidele kirja sellest, milline vaimne peldik on tema kodumaa. Lilleke tunneb, et pasameri lööb pea kohal oma lõõtsakad lainet kokku. Aga huvitav on see, et too tegelane pole sugugi ühekülgne. Nagu kanep, barberii kaks peategelast. Ta on kindlasti humoorikas oma sellises mõõtmatus pahameeles meenutades nii, noh, ütleme suhteliselt üht sellist tüüpilist netikommentaatorit. Aga sellest tüüpilisest netikommentaator istunud on muidugi hulga vaimukamad. Kui tema mana lugeda, siis nii ühes kui teises kohas tundub, et ta midagi väga hästi ära tabavat. Ühes kui teises kohas võib eesti lugejale puhastada just nimelt Eestit. Niisiis väike lõik Karl Johan Valgroni raamatust härra Vahmani brošüüri jaoks. Viimati külastasime oma niinimetatud kodumaad üle kahe aasta tagasi kirjutasin ma pahmanile ja mul ei ole kavatsus sellega lähemal ajal uuesti riskida. Juba sinna sõitmine oli viga, pealegi pidi sel ajal ilmuma minu viimane raamat, mis võeti vastu Dorbatud põlgusega. Kirjutasin ma pahmanile. Sellised asjad ei pane mind enam imestama, küll aga oli muudes asjades langus olnud sügavam, kui ma olin osanud ette kujutada. Ja ometi on muutused enam-vähem nullis või koguni olla nulli juba aastakümneid. Eriti televisioonis oli kõdunemine jõudnud kirjeldamatult kaugele arenenud staadiumisse ei suuda seda endale kujutada. Bachmann kirjutasin, ma on võimatu kirjeldada, kui alandavatesse olukordades end vabatahtlikult asetatakse. See õudus võttis mult mitmeks kuuks kõnevõime. Ametlikul enese pitsutamisel pole piire. Parimal saateajal tehakse kõik selleks, et viimased inimlikud väärtused põhja lasta, et muuta rahva juba niigi poolsurnud liikmed jäädavalt ajusurmas loomadeks ja kõike seda tehakse televaatajad Te, saatejuhtide, saatekülaliste ja rahva jubedas koostöös. Ühes saates võistlevad kolme nelja aastased lapsed, kirjutasime pahmanile inimliku maitsetuse rekordi püstitamises mitte ainult oma vanemate, vaid ka kõikide televaatajate ja loomulikult maitsetusega hiilgava ajakirjanduse innukale kaasaelamisel. Kolme nelja aastased võistlevad selles, et nii hästi kui võimalik imiteerida laulda ja esineda kõige labasema artistid, süldibändi, kuningad, arengupeetusega Schlaagri, lauljannade ajusurmas, karid. Mul tuli ukse peale, kui seda esimest korda nägin, kirjutasin pahmanile, tühjendasin mao äsjasest õhtusöögist, oli mitu päeva palavikus, kahvatu ja võimetu lahkuma hotellitoast, kus ma muide lugesin koma viimase romaani vihkamisest müretavaid. Arvustusi. Ühes teises saates võistlevad täiskasvanud inimesed selles, kes sarnaneb kõige rohkem Elvis Presley või madonna võis kingiga ja kõige populaarsemad sõidavad pärast Elvis Presley ide madonnale võis kingidena üle maa oli selle ringreisile. Nad esinevad täis saalides, kirjutasime pahmanile, kus inimesed ekstaasis, minestavad ja neid saadab väike armee niisama üles köetud ajakirjanike maa. Suurematest ajalehtedest. Mul pole. Sõnu kirjutasin ma, et kirjeldada seda allakäiku, seda rõbedust, seda roiskumist ja varsti osalevad nendes televõistlustes ka poliitikud Elvis Presley madonnat või Stingidena pööblilt, keda nad on kasvatanud, poliitiliselt mitte mõtlema, plusspunkte koguda. On ainult aja küsimus, millal peaminister Riigipäeva avamisel Elvis Presley üles astub või välismaa aukandjaid Madonnaks riietatuna vastu võtab. Sest poliitikutel on sellel maitsetuse tõotatud maal kerge maitsetus alal oma kodanikest mõõduvad. Tegelikult lisasime oma kirjas pahmanile, on nad sellele küllalt loomulikule elanikkonnale eeskujuks ning maitsetuse ja moraalse allakäigu kaanoni loojateks. Korruptsioon näiteks on viimastel aastatel astmeliselt kasvanud. Niipea kui keegi kõige tähtsusetu magi poliitilise ametikohani jõuab, vaatab keegi, kuidas kõige häbitumal moel rikastuda. Piiritu riisumine ja onupojapoliitika sellega isegi kiideldakse. Omavalitsuse keskkonnaameti juhataja käib maksumaksja raha eest bordellis. Maavalitsuse nõunik viib oma haaremi ümber maailma reisile ministrid, valitsuskomisjonide juhid, ministeeriumide kantslerid raiskavad miljoneid kroone ja ootavad ainult pensioni litsist kiiresti Šveitsi põgeneda. Enamasti on nad meessoost, kirjutasin ma pahmanile, aga ega naised suurt paremad oled. Varsti jõuavad nad sigatsemises meeskolleegidele järele ja lähevad neist mööda. Üldiselt on naistel üsna hästi läinud, mõeldes sellele, et nad on mängus osalenud tunduvalt lühemat aega kui nende meeskolleegid ja keel, mida nad kasutavad, kirjutasin ma selleks, et müüa oma magedaid nalju poliitiliste nägemuste pähe. Tegelikult ei ole see geel, pigem mingid häälitsused, rühitsused, krooksumine, minule tundmatu grammatikareeglite järgi. Frasoloogia on sellel maal Tarvamatutesse kõrgustesse jõudnud. Kirjutasime pahmanile fraseoloogia piir on valgusaastaid edasi nihutatud, poliitikud enam ei räägigi, nad häälitsevad, neid saab eristada ainult loomulike häälitsuste järgi, mida nad kuuldavale toovad ja vastavalt sellele, kellele mingi häälitsus meeldib, ammumine, urisemine, susisemine ja nii edasi lähevad inimesed valimiskastide juurde ja teevad oma valiku. Kuniks valimisi veel on. Mõeldes sellele, et kogu näitemängul puudub igasugune mõte. Ja meie soovime oma kuulajatele igasuguseid mõtteid ja kohtume kahe nädala pärast.