Hans H panek jälle meie õhtune elule aeg. Pealkirja alla teisenemisi Viivi Luige luules valis poetess loomingut Sirje Kiin. Tema kommentaar toimikule. Üldsuunitlus on Kromantiseeritud Aimlemisest tõsise missiooni tundeni kõrvalmotiivina linnasse suhtumise muutumine kalgist kivilinnast, linna koduni. Luuletusi loeb Kersti Kreismann. Heinputke pöisin. Kalmused kasvanud. Kaeva avali silmi sa joon maailma kummalist vaeva. Päikene peidab end merre. Päeva leiate surma. Kusagilt neeru, kopsuverre mõttetult mõrudat, surmaheinputke köisi loonud, kevadet kasvatada. Luules oled vaid toonud lunastus sinise taeva. Tuleb tõsiste päevaste aeg. Üleviljadestruskemäe tulek, tõsiste taevaste aeg mõrkjas, valmissaamise päev. Väädes kumiseb vaskhele, kõrus ootab kogujat, iga pea diskumiseb vaskhelekõrs. Ööd veel sügise nime ei tea. Siis üks särav ja tuuli täis ilm, vihu köitjate kärmed, käed, naerab hommiku ärganud pilv kohal viljadest Cruzgem. Kalk tuul, kes sa suitsu kannad. Loik, vahtralehtede veri, see linn mulle trotsi, annab ta nii lohutult kuri et kõik talle andeks annan. Lahkun rippu, Vi käsi. Kui aeg mind tagasi kannab, ehk nii peada viimas ei väsi. Sest peod või incins filmile panna ja näha kummalist sina heledaid tuulerandu üle üles kitkutud lina. Oh heledad tuulerannad. Vahtralatvades veri, neelan olemas vett, mis taevast annab. Selle nimi on meri. Kas kestame selle lumelooja Kloojakult mõelda, võime läbi kõleda punase tule kuidas väljade valge lõime nukrakskirjaks Saikas. Selle lumekass kaitseb meid seekord messein. Vettib plankude tagune hein mägestamisele lume. Me kestame mitu neid. Niiskee sume, harv on linnades kastehein ent ometi metshanesule otse jala eest lennuta siil, nõnda see on. Silmade põhja jäi sügis ärev ning külm. Tornidest kukuvad kellad, naeru, rohelusse väsib. Kas ma sain sinust aru, et sa kutsud mind jälle? Tule tule peeglite poole kummardada tull ja vett. Jah. Elasin koltunud majas. Igal pool piiras mind teekond. Linna võrseid võis näha tapeedil. Tuvide katuste hääl. Tubades rippusid pilved õhtuti, laest oli tule juures. Andusi. Kui puud jäävad raagu tuleb nähtavale aasta. Kõik maastikud on vahast ikka raskem on mul välja mõelda. Oli südatalv, oli tuult ja lund. Ja igapäevains tuli. Olin ammu surnud. Harva, kui minu nimi meelde tuli. Mõnel vanal mehel, kes aru ei saa ja kes enam ei loegi kas ta matnud on naisi ning sõpru. Või oli tal tütreid ja poegi. Ent tapeete toas muudkui õitseb ja tuli teeb ahjus aset. Kes tuhale kõhuli laseb? Ma ei tea, mis aastani kuumas toas. Kuid siin on kõrged kased. Seal tapeet muudkui omapead, õitseb ja tuli teeb ahjus aset. Ja me võtame riided seest ja madin lindist kuud-aastad. Heidan nad tagasi kätt, et nad niipea ei jõuaks naasta. Näen noormeest, kes peegliklaasist. Ja ometi olen semina. On südatalv, on tuult ja lund. Olgu maailmarohud, haljad ja puudungu rasked meest. Seda teerada meie ei käi, ei käi enam elu sees. Õõtsub pehmet rohelist udu, pelikani saia puis. Aga uusi juba on täis tulvil ülaste valgeid nuhid. Surnud vaariuma tule. Seesama siksiste mis me ostsime toona linnast, kui naersid, mu kiitsid kätt. Ei saa aru, mis asja ta tahab. Või pärit on, mis sest sai sellest ahtrast tähikust lehmast kes ammugi noa alla sai. Kas Hannes murtud süda ees kambrile vees lopsakas verev põõsas? Noreenid kahel pool teed? Mis ma tahan öelda, ma ise juba tulevaid Eluloo tõrksaid juukseid ühest Palmikus teise soojen. Siis, kui teen huuled lahti siis korraga näen oma summad. Ja see on nii ülbelt noor tehtud punasest lepa. Noorem poeg ütles kuningale oma isale. Lähen laia ilma, kui ellu jään, tulen tagasi. Siis ta pani need kingad jalga. Pärit olid need külapoest, murdis pihlakas pika Malga, kõndis ära maa päält ja moest. Isa aidas, vikatit, kinnis. Ja ei olnudki väga üksi. Ema värava lükkas kinni. Võttis nöörilt eksas püksid. Sinna paistab see õuevärav hernekepp. Ekana pesi kella kirju sihverplaat särab kausis heeringasoolvesi. See on kottpime, reede õhtu. Hoian peos punast lepakepi. Vanad naised tõstavad põhku. Must petrooli, latern, kesktrepi. Mu emal kalossid jalas kenad jalgrattakummist paigad. Mõeldes suhkrust ja suitsukalast, närin lapilist lepaga igast. Kes teab, kust see raamat tuli. Kelle käest see sai, sinna lakka. Keset lund põleb lambi, tuli abilisse minema, hakkan. Siin nad kõik on surnud ja maetud. Sännatustavad nuuma põhku. Käed on pildi seest välja aetud. Ja Äripäev pimeõhtu. Pajud on Urvas juba hõbedased ja valged. Kui tuled pikast talvest, siis on seal klaasist palged. Ehk paistab nendest läbi see, mis sa teed ja tunned. Mälu on külm ja valge, pestavale aega tunnel. Kes tunneb elu rohkem, sellel on rohkem häbi. Mine või hambad risti. Aga sa näed läbi, elame siin sellel samal aastal ja siis samas majas. Uned on ära nähtud nendest kasu. Heli ja lepavõsa lund, vihma ja lehti sajab. Ida poolt tõuseb päike, kollane karjapasun, maastikud rulluvad lahti, igaüks ise värviaastad ja aastaajad pikatuksklevad maanteed. Elu teritab iga kulu maha. On see siin on veel meeles, ei kanges teisi, hõikab et aeg pole hea, ega kuri. Ta nii nagu teed. See on kõigile teada, et sõnad juurduvad kõikjal. Põllu ees kummardan maani. Suvel lähme maale, sööme põõsast marju, salat, till ja sibul, seal ei maksa raha. Rohelised väljad, täispiimakarju, päike veereb õhtul paksu võsa taha. Läheb päeva paaria tahaks ühte asja. Tahaks bussijaamas bussist tulla maha, käin südalinnas, teha, poodi asja, osta nipet-näpet, kulutada raha puhtal valgel linal ennast sirutada. Näha seinal valgust, Pupatavaid ruute. Ja kui üles ärkad, vaikselt rõõmustada. Oled jälle linnas. Siin ei ole puuke. Minu vastu okslikus hämmastab mindki. See on peaaegu omal kohal. Eneseteostus. Olgu selle eluhingi nagu kirves on kõri kohal. Peavad maa sees olemas sõnnik ja juured. Siis, kui lattu tahab teha värve. Üht-teist ja Kanyergi. Kuni tööd teen, mind surm ei puutu. Tulin väljast, kuivatan juukseid, märgi, pikse rism peksab vastu ruutu. Külon öösiti siin näha suured lubjatud laed. Foori pääl kahiseb kängus puu. Otsekui oleks seal aed. On üks pilk, kus ma seisan üksi kolmeaastaselt toas. Ma ei tea, miks meelde tuleb selles pimedas toas võõrastav helehall ja tublisti ülepea. Kes siia pannakse tähele mind? Seda mina ei tea. Elu on imelik asi, Uueski linnaosas mürtsuvad lifti uksed. Üleval kraadio kostab tuul, trepikojad ja poed. Kõik nad on oma osas. Aga juhus on juba teel kioskist trollitalonge ostab hele lendavad pilved. Juba on järgmine peatus. Juba järgmine korrus juba öeldakse tere. Neljaks või viieks kuuks, päike majade vahel peatus. Siis veeres uuesti ära üle maade ja merekõigestun luuletatud kurvast meelest. Ja külmast ilmast. Tuisk jookseb võidu tuisuga, tihane nokitseb pugu. Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad vastu pimedat talveaega. Ja lugu. Põhjarannik jääb lume alla kolme kuu pärast vist. Kui tulime kaldast alla merd, nägime rohelist, metsa, lõhnas. Oli pime. Maas läikis üks männilaast. Mis asja mõtlesime? Endast. Eestimaast. Seinte pääl auto tuled risklevad hommikuni. Elu on ikka julm. Ja ta selle käest sassi läheb. Kes ei hüpanud latist üle. Kes südameis kurjaks läheb. Oled lennanud lennukites ja näinud neid kõrgeid Kelly. Vaadanud umbses saalis suure näitleja filmi? Ärge mõtelge välja, suurus on võltsi vale. Hetkes ilust ei räägi selle südakale. Juurde saab kõrgija kallis, kergesti võitsin äike. Eestis on Lätit kõrgeni. Eesti ise on väike. Pliiatseid armastan tõesti. Ja eesti rahvast ja pliiatseid. Laias lumes on järsku üks joon. Eks pliiatsi kriiks. See võib märkida muud, aga minu jaoks märgib kan minuteid, mis on jäänud. Mis õnneks jäävadki valiskusest priiks. Üks minut on kohe minevik. Kõik see aeg saab nii ruttu täis. Nüüd vahin ma lume satu. Siis enam ei ole mind. Ei mõni ehk järsku ehmatab. Et kes see sealt uksest käis. Mis on paberil lehe väärtus. Ja pliiatsi ning. Tubades põlevad lambid. Platsil suunavad lumi sool. Sellist ilma Ma armastasin. Siin ei olnudki pist. Pimedal ajal detsembris siis kui kuluvad küte ja vool. Mõtelge minu pääle. Sest mina mõtlesin teist. Viivi Luige luulest koostas valiku Sirje Kiin, luges Kersti Kreismanni sate režissöör Astrid räime.