Tänase luulekava motoks on read Kersti Merilaasi luuletusest. Ja minna minna, minna ja käia kingata, juust tuules, kaelus lahti ja vabalt hingata. Kuuleme eesti luuletajate Ave alavainu Hando Runneli Muia veetamme, Milvi sepingu, Viiu Härmi, Debora Vaarandi, Ellen Niidu, Mats Traadi ja Paul-Eerik Rummo värsse. Kõigis neis on lüüriline kangelane, rännutahtlik, otsimisjanuline loodusealdis. Luulekava koostas Milvi Tedremaa, loevad Helene Vannari härmas arm. Kuidas küll kalgineb süda kividel käies? Kuidas küll sambla sees sumades maheneb meel? Asfaldil astudes Nugame, peidame käises. Metsateed kõndides kakrakimp valgustab teed. Millest see tuleb, et Merime meeletust mõistab? Tulle vaadates valet ei vanduda sa. Ükskõik kui kõrgel või kaugel meist keegi, kas sõidab? Ikka ta teadma, peab, kuskil on olemas maa. Naistest lastust, kodakondsusest kõigist kõigist lahku, ihkad äkki mõnikord ja kallist kodust lahkud. Tasku, pistad vilepillikääru kõva leiba. Aia äärest kaasa, kahmata kepiks tublit, käib suure silmas sugurahvast ulgu pikka ringi. Tahad korraks kohata neid isepäiseid hingi tervitada, tuuleveskeid merest tõusvaid pilvi päikesesse vaadata. Kuni on veel silmi. Kui ma vahel väga väsin mõnel laugel lausma teel mõnele maanteel sirgel laial sillutatud ja siledal kui ma nõnda väga väsinud mul tuikab luudes säsi, et mul haigeks muutub meel, et ma vihkan veel vaid üksnes maha magama vajuda siis Apastuvad mu jalad äkki hoopis oma pead. Käivad järsul kõrgmäe rajal kitsukese liia kõveral ja seal pinguvad mu jalad. Ees on läbimatud alad, tipud nagu taevatalad, kaljud nagu sarvik pead. Ning ma jõuan jälle minna. Jõuan astuda edasi. Narva kesk lagedat selgeks ja lähedaks tuntud oled sa minus. Bar kuuskija, kahused, kadakad, peotäis pool arglikke lilli. Kui tee muutub raskeks, peatun, et veidi siin istuda. Tänan sind. Jälle ma jõuan. Päevi püüdnud kinni mitte ühte looma. Igaüks võis tulla maitsema või jooma. Unustasin enda ise suveaasa. Ja ei läinud päevadega looja kaasa. Kui ma enda leidsin polnud miskit teha. Sügise tõi kaasa sellel päeval, Eha. Kohmetasid näpudsele öises rohus valgust, nägin ainult leina. Gazett ohus. Tuuled kogusid mu peale tühja riidu, nagu oleksin ma nende toodu viidu. Aga siis öösse. Mina küll ei neeldu. Ma ei tunne ühtki käsku ega keeldu. Kerel kumu kohal ajaratas ringi. Mina kõnnin ise, kulutades kingi. Kõnnin läbi tulnud sügise ja talve panimate ühtki päris päeva salle. Tean, et mitte ükski päev ei lähe luhta. Üks kord leian enda igatsustest puhta. Turul müün oma diplomid maha linna Paabelist muiates, ka kisub kirgaste Kinkude taha. Vaha kollane viljade kaos. Seal koht valmis on viimsel kui veljel kelle olemus viljadest hell, kui päike paistab palavalt ja öö on hullusti mahe siis üle aedade. Karate Mul tekib totakas tahe. Miks üle aia Securi pat mult sõber pärib ja küsib. Ja miks ei pruugi sa väravat, kui värava pärani püsib? Mis asja mu sõbrale vastata saan? Uld polegi mõistlikku vastust. Ma kargan üle aedade ja otsin isegi vastust. Joosta puhte aegu mööda halli rända kui on mereuhkamise tund. Hale süda tuule kätte kanda. Enne paksu jääd ja pikka lund minna peatumata mine rutamata tões ja vaimus nagu palverändsest, et veelgi nõidumast ei lakka mulla vee ja tule kokkumäng. Sest et vali meri jälle nägu muudab. Sest et saareke on vapper, veel kõrget ladvastiku hoida suudab Hillu hingelisi metsateel vaba hingamise vapustavat sõõmud joosta ennast kirkaks nagu õhk. Joosta ennast plahvatavaks rõõmuks, millel sügis, udu, tume lõhn, saada alla neli nõtket jalga, otsaite hargoksapaar juustule vihiseva kalda kaduda, kui Ruske tähekaar. Siis kui jäässe vajub unne upuks saar. Tuulise laotusi heledaid tilkusid otsivat silmad mul äkitselt kohtasid. Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid. Merede taguseid imede imesid. Lainetus kandis mu jalgade ette. Siiani nimeta soovide nimesid. Tuul ei kirjutas rohtu ja vete kõrgus ja sügavus korraga paatusid. Silmapiir rebenes maa küljest valla. Avatud kaugusest kangena laotusid rohekad, kaldad pilkude alla. Rannad. Kui olekski pooled neist randadest vaht vaid. Ja udu ja pilvede ahel tõmbab mind ometi kätest ja kandadest terendav Neeme tipp tundmatul lahen. Lähen jõudsin, kui vesi rännete, kui see kõik on vaid silmapete. Lähen ja otsin, jaksan. Nii me läheme Vikerkaart väheke ja mõni pilvekild meie kohal. Kuhu me tõtame, mille kannul? Miks ikka süda on janus jaam? Muuli õnn näib olevat käes meil ammu. Nii me läheme, Vikerkaart väheke on meie kohal. Eesti luuletajate loodusluulet lugesid Helene Vannari, Jarmo Saarm