Laul. Öö on oma vaikusega tulnud vaieldamatult rahu tooma, aga ega rahuda ei nõua sult. Kui sa pole päevasärast väsinuna juba loid. Ja kui ihkad miskipärast tundma saada pilte noid mis on palju rahutumad kõigist päevad, nähtavaist mille kummalised kumad ära mõistatab, vaid vaist, mille virvendusse voli minna vaid hullu seal. Jumal teab, son, kui oli. Jumal teab, mis näitab kell. Kell näitab neljanda juuni viimast tundi. Ain Kaalep luges meile oma õe laulu. Selle sunni on tema meie juures, kes Me luulest ja luuletajatest lugu peame. Või õigemini, meie oleme kõik nüüd Ain Kaalepi sünnipäevakülalised. Juubilari soovil pöörlevad helilindid Claude Debussy muusikaga ja meie kõneluste lähtealuseks on Ain Kaalepi luulemaastikud. Siin tan tsükkel nende äärte poeetika kagus järve maastikud. Endale näidata, mida ma võin, püüdsin kaheksa aastaselt, kui kirjutasin oma esimesed värsid lindude laulust. Selles kogus järve maastikud, olen ma võib-olla ja erandlikult minu loomingus olnud eriti autobiograafiline, kõik faktid vastavad täpselt tõele. Sel ajal oli mul niisugune mingi vimm väga levinud termini lüüriline kangelane vastu. Luuletaja nagu looks lüürilise kangelase, kes ei ole tema ise. Ja mulle millegipärast see niisugune poeetikaalane mõttekäik sugugi ei meeldinud, mikspärast ei ole mina ise ja ma siis kirjutasin luuletusi, kus on hästi palju fakte minu isiklikust eluloost. Kõik on tõestisündinud. Mingit fantaasiat ei ole ja tõesti, kaheksa aastaselt, kui kirjutasin ühe õigechi abitu luuletuse mõne aasta pärast sain aru, kui abitu värsimõõt vale. Või mäleta seda kahjuks enam peast, aga see oli tõesti esimene luuletus. Ja siis keskkooli viimastes klassides, kus mul juba luulekunstist rohkem aimu oli, julgesin ma tõesti näidata ka teistele koolivendadele ja õpetajatele oma luuletusi. Pisut hilisem aeg on kinni püütud luuletuses sünnipäev. Kui ma sain seitsmeteistkümne aastaseks, olin ma millegipärast üksinda kodus. Lõppev kevad lilletas akneda kaasu. Kaugetel tandritel surid inimesed. Lülitasin raadio sisse ja kuulasin kaugetest saatjatest kõnelgi kõiksugust. Äsjane koolipoiss, nii väga minu nägu. Kuule, sajapäise sõja salasõnu. Jõed ja järved olid vait. Metsade jagasid tasa mesilased, sõelusid filosoofilisi õisi pidi. Hirm, lootus ja klaasine, taitamatus krigisesid seitsmeteistaastase aju kurdudes. Tallinnast saadeti sümfoonilised muusikat. Sattusin kuulama Beethoveni viiulikontserti. Praegu ei oska ma kirjeldada seda kuulamist. Põlevates linnades surid inimesed. Kuulasin Beethovenit, kirjutasin sõbratarile, kuulasin Beethovenit Tallinna raadiost. Vanem ja targem oli minust see sõbratar, kellele ma kirjutasin lõppevasse kevades. Mul oli sünnipäev, kirjutasin sõbratarile. Koonduslaagrites surid inimesed. Ilus oli see sõbratar ja tundis muusikat paremini minust seitsmeteistaastasest. See kirjeldab minu enda jaoks täpselt seda meeleolu, mis mul oli tõesti seitsmeteistkümnendal sünnipäeval, tähendab aastal 1943, ajal kui meie kodumaal oli Saksa okupatsioon ja käis teine maailmasõda, nii et see oli siis 43 aastat tagasi luulet, siis on kirjutatud, no vist umbes 25 aastat tagasi. Aga millegipärast ei jah, see sünnipäev mulle tõesti meelde, no võib öelda, et sellega mingil määral nagu pesse muretu lapsepõlv. Ma olin äsja lõpetanud keskkooli ja noh, kogu see 43. aasta väga keeruline ja, ja väga segane situatsioon ja meeleolu, mis ühel väga noorel ja väga kultuurihuvilisel ma kuulasin Beethovenit oma sünnipäeva puhul. Mis ja sellisel poisil oli seda massis. Ja nüüd astume veel mõned aastad edasi, kuni teepostini esimene trükitud luuletus. See ilmus suvel 1949 ajakirjas stalinliku noorus mida toimetas sel ajal Ants Saar ja tema võttis suve hea meelega vastu minu luuletusi, mille pealkiri oli tehast külastades. Ja see oli muidugi kirjutatud niisuguse värs olukirjelduse stiilis, nagu neid sel ajal kirjutanud. On tegemist pigem lüürilise kangelase kui minu endaga, ma kirjeldan mina-vormis, kuidas ma külastan tehast, tab mu onu, selliste olu ei ole mul kunagi olla tagatehase pilt, töörõõm ja noh, nii nagu sel ajal neid neid luuletusi kirjutati. Noh, ja hiljem muidugi leiti ka, et see luuletus ikkagi ei ole ikka see, mis peaks olema, ma ei mäleta enam, milliseid, milliseid vigu hulletusel leiti, ma seda eriti tõsiselt ei, ei võtnud. Tahe trükki pääseda oli igatahes ikkagi olemas. Jansa-le ma olen siiamaani väga tänulik, et tema nii-öelda minu kui luuletaja ristiisaks sai. Sõja jäljed olid Tartu näos, kui Ain Kaalep õppis Alma Materis filoloogiat soome-ugri keeli. Üks luuletus viib sinna aega. Ka kevadvaremeis sõjas halliks läinud juustega reservseersant, natuke vanem kui meie teised tudengid, põrutas kangiga pihta. Varemed varisesid ja palju oli tolmu. Tuldi kanderaamidega. Kõhn, lõbus inglane, õppejõud oli labidamees. Tema ja see tüdruk, kes äsja oli uurinud, kes võis küll olla see poiss, kes öösel tema aknal pass pasunat puhus pildusid esimese kanderaami täis ja selle kandsid ära Cronet, vibalik neiu ja tüse punapäine noormees. Neiu, kes teadis peast tervet tolmu ja tuld ja kelle jutt jooksis tihtigi nagu ilus, tuline oja. Seda nentis ta ise. Noormees, kes rääkis lause tunnis ja sai valmis oma põhjalike seminaritöödega ikka päev hiljem viimasest tähtajast. Pikk tšellomängija rääkis eriti võimatuid absurdi. Tema nukra näoga sõber kihistas naerda ja mõlemal olid lõunaks rakud pihus. Oli tore küll, kui pärast jagati suhkru tsekke ja pärast seda ja pärast seda pärast seda, kus lõi haljendama muruväljak. Ka seesama autobiograafiline meetod, kui ma seda nii tohib nimetada, seda on ka aumaastikest Samarkandi vihikus, aga see tipneb nüüd ütleme, kogus järve maastikud ja vahest lõpeb ka peale seda, ma ei ole enam kunagi nii konkreetselt autobiograafiline olnud, seesama luuletus taastamisest, nagu sel ajal seda varemete kõrvaldamist nimetati. See on mingil määral üldistuste, kirjelda mingisugust ühekordset taastamist, aga sel ajal käisid tudengite väga sageli nii-öelda taastamas, tähendab varemeid, mahalõhkumist ja kõik need inimesed, keda ma seal mitte nimepidi, vaid olemust pidi nimetada. Tal on kõik täiesti olemas olnud ja minu eakaaslased ja ülikoolikaaslased tunnevad need isegi ära, ütlevad, et ahah, siin on Asta Ameri, siin on Tõnu karma, siin on Uudav kolk, siin on Huno Rätsep. Siin on mister õun, kõik need on paari sõnaga püütud paika panna ja niimoodi, et tõesti selle aja inimestele nad silmade ette kerkiks. Nii kaua, kui ma kooli õpilane olin ja niikaua kui ka, kui ma üliõpilane olin, ei mõelnud ma kunagi, et minust võiks saada luuletaja, aga mulle meeldis luuletusi kirjutada. Üliõpilasena võib-olla enamiku luuletustest pühendasin ma sõpradele ja muidugi ka sõbrata äridele lihtsalt mingi peo pääl mingi olengu pääl kirjutasin seal kenale tütarlapsele kalance soneti ja sinnapaika ta jäigi, neid on Tartu sõprade käes kaunis palju olemas, ei võtnud seda üldse eriti tõsiselt. Aga kus see tõsisemalt võtmine tuli, see on niikuiniivõrd aegamööda tulnud, et ma ei oska tõesti mingit mingit piiri tõmbab. Sel ajal ma mõtlesin ikka, et hakkan kooli õpetajaks hakkan filoloogid, heal juhul võib-olla isegi filoloogiateadlaseks. Aga, aga luuletada oskan mu vormi. Politsei on, noh, see on ju väga hea, miks mitte. Et iga haritud inimene võiks mingil määral seda valitseda. Aga jah, kunagi minu 50.-te aastate lõpul või samal ajal, kui mu sõbrad Jaan Kross ja Ellen Niit väga kenasti ja vastuvõtuga lugejate poolt epiteerisid, siis kuidagi nagu ka sattusin sellesse aega nendega koos sellesse väga luule lämbesse aega. Aga sel ajal ma armastasin rohkem öelda, et ma olen pigem luuletõlkija, kes peab ka ise luuletusi kirjutama, selleks, et noh, vorm oleks käes. Aga nüüd ma ikkagi ei julgeks seda öelda, et ma olen ainult luuletõlkija, mulle on pikapeale selgeks tehtud, et ma olen ikka luuletaja ja tasapisi ma olen sellega nõustuma hakanud, aga mul on väga raske öelda, millal ma sellega päris nõustunud olen. Ja väike kahtlus on muidugi siiamaani sees. Võib-olla siiski olen rohkem luuletõlkija luuletaja Neil maastikel kolmel maastikunimeliselkogul on muidugi kokku mingisugune ilme olemas, see on umbes sama ühe kogu moto, kuna mul on portugallase Fernando Pessoa tsitaat, iga hingeseisund on maastik. Noh, olen ühesõnaga püüdnud kaardistada ka muidugi geograafilisi maastikke, aga eeskätt ikkagi oma hingemaastikke. Aga siis järgmine seeria seal on juhtmotiiviks proloogi näol olnud mingi antiikmotiiv, pani surm ja teisi luuletusi, teised luuletused tahavad ka natukene seoses olla selle proloogina mõeldud pildiga antiidsest müüdist jumal paani surma kohta mingisugune vähemalt intuitiivselt taibata side nagu võiks, võiks olla, ma ei oska seda peatada ka päris täpselt sõnadesse panna. Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi. No siin jälle Aphrodite armastusjumalanna, mida tuleb muidugi võtta nii laiemas tähenduses mitte anteriootilises mõttes, vaid ka noh, üldse armastus, mis tähendab ju väga paljud ka püüa sellele armastuse paljulisusele pluraliteedile ligineb, võiks olla ka mingisugune põhimeeleolu ja kolmas kogu selles seerias, millest natuke juba midagi on, peaks olema ka juba sümmeetria pärast lähtuma mingisugusest antiikmotiivist. Noh, ma ei tea, mis see pealkiri saab olema, ka sellele saaks jälle järgnema ja teisi luuletusi ja siis võiks veel üks väikeseeria olla Samarkandi vihik, sellele järgneks geograafiliselt seotud luuletused võru murdeliste luuletuste vihik, mida ma praegu just olen kokku panemas. Aga mis kolmas seal saab olema, seda ei tea, loodan, et saab olema ka kolmas. Ja niimoodi on mul siis kokku üheksa kogu. Siis ma teeksin lõpuks kõhe voli. Ja siis oleks nagu üks tsükkel lõpetatud. No see on muidugi esialgu fantaasia, kunagi ei tea ju ka sellised plaanid teostuvad. Aga no pole, meeldib niisugune sümmeetria vaim mõnel teiselgi luuletajal maailma kirjanduses on seda olnud märgata ja need on mulle alati väga lähedased luulet, luuletajad olnud, on, on ta ühesõnaga mingi kindel vormistus oma elamuste maailmale päris laias mõttes selline luuletaja, näiteks hispaanlane Hoshegi Lien ja ta ise on märkinud, et tema on jälle sellesama mõte, millest ma neid oma luule najal rääkisin. Tema luulet võib ka niimoodi iseloomustada, on saanud jällegi šarbod läärilt kelle Kulja lilledel on väga täpselt kaalutletud kompositsioon ja kurja lilled, rutšarl, bordlari, kogu värs looming. Nii kindel raam, ühesõnaga on midagi, mis mulle meeldib ja vist on ka kuidagi loomuomane. Kogus kuldne Aphrodite on üks tsükkel pealkirjaga Väike-Samarkandi diivan milles on kasutatud idama värsivorme. Klassikalise pärsia luule. Mitmesuguseid stroofi kujusid ja nende hulgas ka seenesiin on üks tsükkel Kaseelid. Mis siis Eesti keelevõimalusi arvestades püüavad vastavat vormi jäljendada. Kaseeli vorm koosneb kaherealistest stroofidest teatud riimiskeemiga mis kohe kuulda on. Ja üheks gaselli nõudeks on see, et kõige viimases stroofis eelviimases reas tuleb nimetada luuletaja nime. Idama luuletajad valisid endale. Noh, nii-öelda varjunime millede all nad enamasti ongi meile tuntud, noh, kasvõi Hafiis ja ilmtingimata oli siis eelviimases reas seda nimetatud. No ma valisin siis endale ka ühe idamaise nime, mis minu enda nime kõla järel aimude, millel araabia keeles on väga ilus tähendus ail all Kalb see tähendab südamesilm ja mõned mu sõbrad Tadžikistanis nimetavad kivilt siiamaani ain Alcal. No selle väikese sissejuhatuse järel loeksin ma siis ühe gaselli ette seal kirjutatud ralliksaaremotiivil esimene rida on enam-vähem täpne tsitaat ühest Artur Alliksaare luuletusest edasi siis järgneb juba minu Bon arendus. Ei ole mõisteid. Mõistmine on vaid. On olemine pole olijaid. Kord olin mina Samarcardi öös ja kuulsin siristavaid putukaid. Ei ole sõnu. See, mis on, on keel ja sõnamõnukeeles sõnataid. Kord liitus inimhäälega Rubaap. Kord türahtasid sõnatult karmaid mil pole seoseid. Tühjusesse kaob hukkunud teoseid keset tühermaid. Kord otsa lõppesid kõik keeledki, sest poja läks vaid puude karilaid. Suur seadus on kui tõde. Aina üks, kui headus, millel pole pügalaid. Kurit saatsid minu pilk ja toi ERA koos tantsitali algussile taid. Oh, Ainol Kalb, kas julged arvata, et tõesti tervikust kord aru said? Siia lisaks veel väike joonealune märkus. Rubab on teatud keelpill, karnai on kohutavalt võimsa häälega puhkpill. Ja Toyra on väike käsi trump. Hea kuulaja on mõistnud, et siin sünnipäeva saates saame ainult üksikuid pärle peremehe kogu varandusest imetleda. Eelnevaga tahtsin juttu juhtida vormirikkusele, mida meister meile on pakkunud ja pakub, on õpetanud ja õpetab. Ma olen alati arvanud seda, et vorm on sisu, vorm nagu on öelnud Johannes Robert Pesher või vorm on ainult sisu, välimus, nagu on öelnud Friedebert Tuglas. Mõtted on mulle alati väga lähedased olnud, vorme ei ole üksinda tõesti mitte midagi. Ja mis nagu kõige olulisem on see, et igale sisule tuleb leida see õige vorm. Ja see on nagu luuletaja. Peamine, peamine ülesanne igal elamusele on oma rütmi ja rütm muidugi nii kõige kõige laiemas mõttes, sest ma ei mõtle sugugi ainult läksime õhtu. Et on elamusi, mis, mille avalduseks peab ilmtingimata olemas. Ta on elamusi, mida kõige paremini saab edasi anda, näiteks eksameetris on elamusi, mille jaoks ainuke mõeldav vorm on vabavärss näiteks. Ja selles mõttes on minu arvates väga hea, kui luuletaja on teadlik selles, et niisugused võimalused on olemas, seda rohkem elamusi, elamus, varjundeid, ta nagu suudab tabada teistele edasi anda on ka luuletajad, kelle vormivaramu on võrdlemisi väike, parimal juhul on nad siis teatava vormi absoluutselt meistrid. No näiteks kas või Petrarca oma sunnid, ega tal on sunniitide hulgas ka teisi vorme, aga no põhiliselt me tunneme teda ikka sonetimeistrina janu, tema letid on muidugi klassikalised, jäljendamatult kaunid, väga täpsed. Nendes on terve tema poeedi elulugu tema hingeelulugu ja kujunemine suudetud sisse panna. Sonett on niisugune väga ilmekas ja väga täpne täpne vorm ja tema põhiline omadus on see kaheks jagunemine. Klassikaline itaalia sonett koosneb kahest osast, kaheksa rida ja kuus rida. Kusjuures nende vahel peab olema mingisugune sisuline erinevus. Ja ühesõnaga elamused, mis koosnevad kahest osast, kusjuures üks osa on nagu suurem ja teine osa on, on väiksem noh, näiteks küsimus ja vastus, või siis ütleme pilt ja mõtisklus. Iga luuletundeline inimene saab sellest aru, mida ma tahan öelda, muuseas jällegi see pessel, keda ma enne nimetasin, temal kirjutanud soneti filosoofia ja tema võrdleb soneti isegi heegeli dialektikaga, ütleb, et soneti olemus on dialektiline. Me vot seal ka päris huvitav mõte. Üksonetsisenid jäi haigeks, väike tüdruk, peace vajus nii longu nagu tühjas klaasis. Lill. Ei enam jonnigi ses väikses ajus, kõik mõtted näisid loiult. Hajukil ei märkusest, kui palju muust? Ta tajus silm siiski pilkus, silmapilgul, mil arst saabus arstimite lõhna, hajus seal võõral tädil nina peale prill. Hea arst, kui saaksite neid nõnda teha, et põeks tasemel siin minu keha. Ma olen ometi ju tugevam. Ma olen valmis, ju on valmis ammu see, mis ma olen ning mis on mu ramm. Ent siin on tulevik, kes ajab rammu. Kinnikasvanud järv. Kae seomseeoo kinni, kasvanud järv, Messaküsset, põdradaam suu, Armingu suu pääle, süüõnne mustikaid talve järelsõnajalgu sühel, Neucatscolm puud seal soon pelgava esiki, juurev viin, ossa õhun. Kossa Heng will kinnisaat kui suur tuul tuule. Kas mätas Havitas Ärmilgu loida manu või olla küll Deutsch, Gordon vao onu järve ala kirik, kõge opetaja, köstre ja kellamäega, kes noid vana asju Tiid või olla ka, et jaanipäeva öösse veel mätta ja vee all kella lendas. Tiia ima jaanipäeva öösse olema ollu spuryon. Tõnu, Tiia ja tulu kullama assina püsite all. Kaekuvao teisigi sohu ja väega halvooles. Kui sääne mees vaossohu kerikule perre. Ja siis muidugi see luule eriline seotus keelega, see on ka väga tähtis, lõppude lõpuks ma olen ikkagi filoloog, igas luuletuses, igas heas luuletuses on olemas ka vastava keelegeenius, et arhitada seda ilusat jaa pidulikku terminit ja see on suur nauding, keda leida tõlkijana, muidugi jälle katsuda selle näiteks hispaania või saksa keelegeeniust viia kontakti eesti keele geeniusega. See on omaette väga põnev ülesanne. Aga samal ajal on muidugi ka igas eas luuletuses midagi üldinimlik koht, mis avaldub muidugi teatava keele kaudu. Aga mis on kuskil veel sügavamas põhjas? Üks hispaanlane on väga ilusasti öelnud, et iga geniaalne luuletus on tõlgitav juba enne seda, kui ta kirja pannakse. Sellega ta rõhutab just seda, et need geniaalsed luuletused on juba oma loomult üldinimlikud ja need põhielamused. Need on täitsa hoolimata geograafiast ja ajaloost. Mulle tundub küll alati ja kõikidel aegadel olnud inimestele ühised ja seda märgata teiste maade luulet lugedes näiteks on väga oluline ka omaenda luuleloomingu puhul. Sealt on midagi õppida. Seda ei saa päris hästi sõnades väljendada, aga see suur kontakti tunne terve inimkonna luulega, nii palju kui seda haarata jõuad, on kuidagi kuidagi väga oluline, see toetab lihtsalt. Mitmes keeles sa suudad luuletusi lugeda? Sellele küsimusele on kaunis raske vastata. Neid keeli, milles ma enam-vähem orienteeruv vähese sõnaraamatu kasutamisega, neid keeli, on vahest nuh kuus, seitse aga kui on tegemist väga hea ja väga huvitava autoriga, siis ma olen näinud suurt vaeva lahti muukida, aga keel, millest mul vaevalt aimu on, tulen püüdnud lugeda ka luuletusi, näiteks rumeenia keeles, mida ma kunagi spetsiaalselt õppinud ei ole, aga teisi romaani keeli tundes suudan mingil määral sõnastikku kasutades orienteeruda ja ja ka mõnest türgi-tatari keeles, kuigi mani mingi stuudiumi väga lühikese küll oma käe peal olen teinud ainult türgi usbeki keele alal ära nagu teiste türgi-tatari keeltega suure sõnastiku pruukimisega seon toime, näiteks uuskreeka keelt olen ka püüdnud lahti muukida, sest olen kunagi natuke vanakreeka pinud. Kuus Kreeka on palju lihtsam muuseas. Ja saan ka kuidagi toime, nii et mul on väga raske vastata, eks need nii paarikümne ümber ole, mille, mille kallale ma julgen minna, kui tõesti see, selle luuletuse kui poeedi kutse nii väga tungiv on. Mina pean omaenda loomingut ja tõlk geid võrdlemisi rangelt lahus. On ka pojete, nagu näiteks Paul-Eerik Rummo muide väga hea luuletõlkija. Kes oma luulekogu, see võtab ka tema tõlgitud poeedid sisse, sest ta on nad teinud juba oma luuletusteks. Aga minul on see selline suhtumine siiski siiski võõras ja mõnikord olen ma tõlkinud just huvi pärast sellist poeeti, kes minu hingelaadile kohe üldse ei vasta, kes on ka huvitavalt minust minust erinev ja siis ma olen teinud kõik, mis võimalik, et temasse sisse elada, teda omaseks teha, teda mõista ja just selline ülesanne on mõnikord olnud väga meelitav aga ühtegi tõlgitud poeeti ei olema ikkagi päris enda sisse võtnud ja ühtegi tõlkeluuletust ei pea oma luuletuseks, vaid ikkagi sellesama luuletaja autori luuletuses, mille ma olen tahtnud oma eesti rahvale edasi anda. Nüüd üks niisugune improvisatsioon, minnes täitsa fantaasia valda praegu on koostamisel oletame niisugune noh, maailma luule antoloogia esimene sisse võetakse kolm Ain Kaalepi luuletust eeldusel, et need nonii, võlukepi abil suudetakse täiesti adekvaatselt edasi anda. Nii et ei ole tarvis mõelda, et missugune on tõlgitav ja missugune tõlkimatu. Missugused siis sa sinna selle. See nõuaks küll mitu päeva mõtlemist, luuletus, mis vist hinna saaks minema, sest mul oli niisugune ülesanne, kui ma käisin Jugoslaavias Struga luuleõhtutest osa võtmas, siis ma pidin vähemalt ühe luuletuse neile saatma, mille nad siis Makedoonia keelde tõlgiksid ja tõlkisidki. Ja see luuletus oli sellest viimasest kogust kuldne Aphrodite inspiratsioon. Ja selle ma kandsin kah seal Strugas eesti keeles ette. Enne seda tegin väikese inglisekeelse sissejuhatuse, andsid lühikese ülevaate luuletusest, sest väga paljud inimesed oskavad just inglise keelt ja selle järel siis esitati Makedooniakeelne tõlge. Ja see tundus ja selline luuletus, mis võiksid internatsionaalsele publikule ehk midagi öelda, aga. Ma küll praegu ei oskaks valida. Ja asi on selles, et mul ei ole ju minu luuletused peas. Ma pean neid lugema. Ja siis ma pean ka prillid ette panema Jugoslaavias seda esitades kandsin ta ette paberilt. Väga väikese käekirjaga oli selle tekstidena kirjutanud. Ja veel pidasin silmas, et siin nagu intonatsiooni vaja muuta ja teise koha peal jälle vaja muuta. Ja siis istusin kergendatult kohale maha ja siis selgus, et ma ei olnudki prille ette panna, et ma olin selle pika luuletusega see aastatega. Ja ma ei tea oma luuletusi peast isegi lühikesed ja see oli tõesti midagi rabavat. Siiamaani ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Ma katsun ta nüüd prillid ees ette lugeda. Inspiratsioon. Jääastmeid pidi, ingel laskus tume. 5000 aastat olin oodanud all ja tema teekond üle igilume, kõik aja oli mulle nähtaval. Kui lumi lõppes, tulid vaevaga sead ja teised puud. Ja lõpuks tuli laas. Lähedal, kui kaugel oli taas sest lähedal ja kaugel mulle oli ka see Michise olin. Surmaorg, kus olin oodanud, andis mulle voli ka mujal olla kui see rõõmja nurg, mis ajalik 5000 aastat rahu siin all või mujal, Polnud mul, sest muud ei ihanud hing kui seda, mis ei mahu juhing iialgi. Ja teised puud. Ja lõpuks tuli laas domeedki läbis kesk õitsvat aasa, peatus korraks vist. Ja võpatasid seal kõik taimed häbis. Need oskavad ükspennis õitsemist. Aukäis ta eel täisolemise tahet sai ajalik, kui saabus kõigepealt ta olematus. Seal ei olnud vahet, ta olemisega ta tuli sealt, kus olemisest kõnelda ei tohi. Ka mitte see, kes on. Ta eel käis au ja olevaks ta talla all sai rohi ja rohujuurte ümber põrm ja sau. 5000 aastat endalt tulin küsinud, mis õigus näha ajatut on mull. Kas olen siis tõe lähedal Ma püsinud just igal hetkel igal üksikul see olles, mis mul tuleb olla ise sinuni surmaorg. Ent tema nüüd on siin mu ees, nii et võin ootamise lõpp hetkel käega puutuda ta rüüd. Kõik, kõik on tuttav rüht ja pilk. Ja teised puud. Lõpuks tuli laas. Jääastmeid pidi, ingel laskus tume lõpp hetk. 5000 aastat. Ükskord ükskord ma lõpetan ühe suure töö, jäi tee siis kuu aega mitte midagi, see tähendab peaaegu mitte midagi. Elan ühe Võrumaa järve ääres, ujun, käin marjul ja loen võib-olla midagi väga head lehekülg või luuletus päevas. Ja kui see kuu hakkab lõpule jõudma, mõtlen ühe terve päeva oma elu, eksitustest ja vigadest ja rumalustest. Kõige suuremad, kõige traagilisemad ajastu kaaluga, mõõdetavad, võtan kõigepealt. Minu vanuses pole kahjuks neistki puudust. Siis lähen keskmiste juurde, mida saab mõõta hariliku inimliku kaaluga, siis jään ritta, väiksemad jätan päris pisikesed arvele võtmata. Sest ka alamõõdulised vähid lastakse järve tagasi. Suur töö on selle registri koostamine, suur töö ja vajalik töö. Sest ma pean ometi teadma, kas ma olen oma elu, eksitustest ja vigadest ja rumalustest midagi õppinud. Sest ma pean ometi teadma, kas ma suudan neid juba üles kaaluda oma paremate tegudega. Sest ma pean ometi teadma, kas mul üldse tasus eksida, teha vigu, olla rumal. Õnnepiir. Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniitvaene haud. Nüüd maaga tasa seisis kord paar sammusid. Üksik laps, kes sinna maetud vaikse nutuvaral vaid oskas jätta jumalaga õde-venda, vanemaid naer jäi selgeks õppimata. Õde piss küll ma tean, sest ta naerugi niikaua, kuni elan meeles peal. Mujale on tema vaetud temast mina maha jäil. Kaugel, kaugel kalmistutest, oma eluteed, ma käin. Sajand algas sajand, lõpeb sahinaga vahtra puis. Mis seal kalmistul on seismas, juured kinni, surnud Louis. Ema, tead, mul siiamaani ei ole ununenud. Et on sinna kalmistule maetud, sinu Väikevend mõttes satun vahel sinna ainult mõttes aekonna. Näen siis kuist graniidi tahke ehtimason kassida. Näen ka puud, mis oma kaissu võtnud, juurtega seal all väikse poisi on. Ja nutt ta enam vaja pole tal. Kaugel, kaugel kalmistutest, oma eluteed, ma käin. Eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näiv. Tead sa, ema seda tunnet? See on nii teistmoodi, muist seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistu-ist. See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks sinu mitte üksnes sinu. Äkki liblikaid on kaks. Kumb on kumb? Ei teade, kumbki. Ja all on õitsev aas. 11 laskub, teine tõuseb. Kumb on kumb? Ei teade, taas. Kõik on kerge ülalpilved. Öösel teised lõhnad raskelt hajub alla täiskuukiir. Kas on piir, mis ei piira? Elu? Rajata mind? Kohutavalt, mujal asub öise õnne tasapilt. Oled 100 korda 100, mitte üks ja mitte kaks. Eluhelk ja surmas ära kaovad ära. Suunatumaks. Oled 1000 korda 1000. Õud on õnn ja õnn on õud. Kuni üles ütlevad su viimsed, inimlikud jõud. Oled miljon korda miljon. Kuni õnnest nõrkenud, vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist. Ei naer, ei nuta. Ema tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul kaasa võetud, see, kes mõistab, mida veel on öelda mull. Näitan temale graniiti, mis ei ole murenenud ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on suurenenud. Ja siis mõne varjulise pingi juurde mada viil. Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle, siil. Sajand algas sajand, lõpeb sahinaga vahtra puis. Mis seal kalmistul on seismas. Õnne bee on õnnetuis. Selle luuletuse kohta on mul raske midagi lähemalt rääkida. Ma kirjutasin ta kaunis kiiresti valmis, nii ühe ööga. Laga see algimpulsi on muidugi täiesti autobiograafiline selles tõesti minu ema väikese lapsena surnud vend on maetud Peetri surnuaiale, Tartus on ka see väike hauakene on ammu-ammu sealt kadunud, mina ainult tean tema kohta. Ja muide sellele surnuaiale ja sellele kadunud hauale surnuaial, kus mis ei puutu lihtsalt ette, ta on niivõrd tartu äärel, see mõte on mulle lapsepõlvest peale olnud väga lähedane, ma olen alati kurvastanud kaasa minu emale, keskväikese tüdrukuna pidi nägema oma pisikese venna surma. Aga sellest ükskord luuletus saab, seda ma muidugi ei teadnud, aga üks õhtu lihtsalt tekkis. Ja see on jah, üks selliseid luuletusi, mis on tõesti võrdlemisi plaani Ta kirjutatud selle taga on tõesti mingisugune romantilist laadi inspiratsioon olnud, mida tagantjärele on raske raske seletada. Kajaga. Esimene. Kui öelda jumalaga elule lai parameel siis öelda muud, mis vaja. Me võime mõne aja ja vahel vastab kaja. Ehk vastab nii ka ilma melule. Luule. Teine endas võitnud läitnud tulegi. Kääres Suigud mõne puhu juba vaatad, kuhu. Eks otse päeva suhu päev neelab nii et suud ei sulegi. Suuleegi. Kolmas. Nii rohkeid rõõme meel peab aduma, et hinge tungib hirm. Seal neid ei taluks, kui salaja ei paluks, et muutu Kunad valuks. Kui kest peab kaduma ka tuuma Neljas. Võib elu seadus näida kurigi kui lakkamata viivitust saanud. Mis lapsemeelsed janud see seadus ehitanud on hetkest, mis kajas surigi surigi. Viies, ja kui sa alistudki valule nii nagu surija või armastaja teks tõusma taas sind aja ju elu enda kaja. Eks tõde, taas sild, aita jalule ja luule, kust on pärit see vorm ja see riimi eksperiment, mis ma seal teen. Juba aastakümneid tagasi tegelesin ma suure Ladina-Ameerika poeedi Ruben Darioga kellest ma mõned luuletused olen ka tõlkinud ja avaldanud, aga tal on üks suurepärane ja täiesti tõlkimatu luuletus, mille pealkiri eesti keeles oleks Kaja ja mina. Ja kogu luuletuse tekst on üles ehitatud niimoodi, et iga rea lõpus on liimsõna, mille lõpp kordub järgmises lühireas. Igal real on kohe kaja järgnemas. Ja see luuletus on ja heaks näiteks tekstist, mida lihtsalt tõlkida ei saa. Aga see efekt riimiga anda edasi kaja. See jäi mulle väga meelde ja mingi ülesande, kas eesti keeles oleks midagi niisugust võimalik teha, mingi vormi pulss oli olemas. Ega sel suvel, kus ma kirjutasin selle luuletuse kajaga oli lihtsalt mingi depressiooniseisund, nagu kuidagi raske oli olla, inimesel on ikka vahel depressiooniseisund, maid tarvita meelega sõna stress, vaid ütleme pigem kohe depressioon, halb tuju või kuidagi nii. Kuidagi raske ja paha oli olla ja täitsa nii psühhoteraapilise hakkasin ma kirjutama lihtsalt luuletust. Võta, võta ennast kokku ja siis ma otsustasin võtta võimalikult raske ülesande ja siis äkki tuligi sedasama kaja meelde, kirjutasin luuletuse seal Võrumaal, kus ma soovitan ja kus on tõesti üks järv, millel on kaja olemas teatud koha pealt lõigates teisel kaldal kostab väga selge kaja. Ja see järv oli ka nagu silmade ees. Ja niimoodi siis luuletus valmiski raske vormi tõttu tundub mulle, et ma ei saanud päris ühtset mõtet temast läbi viia, sellepärast luuletus jagunebki vastavalt viieks osaks, mida igat ühte võib võtta ka eraldi luuletusi on, aga meeleolu on muidugi muidugi ühile ja luuletuse sisu veits tõlgid seda lihtsalt kui enese julgustust. Lohutuse otsimist kas või luules. Südamevalud südamevalu järvede pärast. Taimede veealune tihnik kasvatab neid kinni südamevalu sõprade pärast. Mitte alati, ma ei märganud, et neil tarvis läks tuge südamevalu metsade pärast. Püüraskid üritavad tappa kõik tüved. Südamevalu armastuse pärast. Mitte alati, ma ei suutnud summutada oma edevust, egoismi, südamevalu, õhu pärast. Mürgised Miasmid hajuvad ikka veel nii halvasti. Südamevalu maailma pärast mitte kõikjal maikuule kõneldavat suurimaist südamevaludest siiralt tänasel küpsuse tunnil on kõlanud Ain Kaalepi tõsised luuletused elust, surmast ja armastusest. Ja sellest, kuidas luule saab inimestele toeks olla. Aga me kanname endaga alati kaasas Ain Kaalepi võrratut, huumorimeelt ja südamesoojust. Olgem selliste luuletuste poolt, millest rahvas saab aru. Ja ka selliste luuletuste poolt, mis on seda väärt, et rahvas neist aru saaks, kui ta kohe neist aru ei saa. Olgem selliste luuletuste vastu, millest rahvas saab aru seda, et neist teda lollitatakse, lihtsalt nänn-nänn. Armas rahvas, sa oled suur ja tark teketet. Rahva hulgas on suuri inimesi ja väikseid inimesi. Rahva hulgas on tarku inimesi ja lolle inimesi. Ainult lihtsaid inimesi ei ole ma näinud. Rahvas ise aga pole suur ega väike, tark ega loll eriti mitte lihtne rahvas on rahvas. Olgem rahvale kirjutatud luuletuste poolt. Lahuseid, millega võiks vastata küsimusele, kes on luuletaja, on pärit Vladimir Majakovskit ja see meeldib mulle väga. Luuletaja on tööline. Ja see on mitmes mõttes väga ilusasti öeldud. Tavaliselt Elukutselise luuletaja passi kirjutatakse teenistuja. Aga nimelt just tööline, kes töötab ja kes teeb midagi uut. Tema looming on ka produktsioon, ka seda võib toodanguks nimetada, ta teeb ikkagi midagi uut ja selles mõttes on teda ikka tõelisega parem võrrelda kui kui teenistuja, aga teisest küljest arvan ma ka seda, mille puhul mõned sõbrad on vastu vaielnud. Ma ütlen, et, et nagu on olemas geniaalsed luuletajad, kui üldse seda veidi kahtlasena geniaalne tarvitada, mida ma just väga ei armasta. Aga kui on olemas geniaalseid luuletajat, siis on olemas ka geniaalsed kojamehed selle koha peal. Ühes ilusas väikeses sirbi vasara essees vaidles mulle vastu mu vana sõber, tema meelest ei saa olla geniaalset kojameest, aga miks ei saa? Hans Trass leidis, et need geniaalseid luuletajaid on vähem kui geniaalseid. Kojamehi võiks olla ja selle koha peal võib-olla on tal tõepoolest õigused, kojamehe tööga saab rohkem inimesi hakkama kui luuletaja tööga. Aga selliseid, et elukutseid, mille jaoks on mingit erilist, on, et vaja on muidugi teisigi ja ka palju selliseid elukutseid, kes võivad inimesi hingeliselt vaimselt toetada, noh, kasvõi arst-psühhiaater, eriti psühholoog või ka teised kunstnikud. Aga sugugi mitte üksnes kunstnikud, seda küll, jah, võib-olla luuletajaks sobivaid inimesi on vähem kui kasvõi arstiks sobivaid inimesi, kõnelemata siis kojamehed, sobivaid inimesi. Aga isegi see ei ole päris kindel. Võtame kas või käsitööline, jällegi üks mu häid sõpru. Vaino Vahing, kole pahane, kui ma olen luuletaja ametit võrrelnud käsitöölise ametiga, millist haruldast annet on vaja selleks, et olla hea rätsep, kas või ei ole sugugi iga inimese all hea kellase hea kullassepp, kes juba kaldubki sinna kunstialale ja isegi veidi ülekohtune on nende väga andekate teiste alade töötajate esseed, noh, luuletajad on rohkem tuntud, rohkem rohkem populaarsed, aga muidugi väga suur. Luuletaja on tõesti midagi, midagi haruldast. Mina isiklikult lõpetaksin väga suurte luuletajate seeria maailma kirjanduses, Johan Wolfgang fon Götega peale teda minu meelest väga suur ei ole olnud, suuri küll, aga nii universaalseid vaime nagu ei ole peale teda ehk nimetada, aga neid tuleb kindlasti ja võib-olla hilisemate sajandite perspektiivis, mõni, keda ma praegu ei oska küllalt hinnata. Osutubki selliseks võib olla kasvõi näiteks Robin tranattago. Paraku paraku vähe teame, sest me ei suuda teda lugeda originaalis ja tõlkijad ei, ei ütle temast ju kõik ära ja selliseid suuri muidugi on, on väga harva. Aga isegi nende puhul ei tahaks maa väga õigustada seda väga jumaldavad suhtumist. Austada tuleb, neid muidugi, aga ei ole tarvis, jumaldab kõik, nad on ikkagi olnud inimesed. Ja täis austust, saadame siit vara suveõhtust, neid tänu ja head soovid sinna Võrumaa rõht joonteta maastik KUS kõnnivad Sokratese, Platoni ja Aristotelese näoga talumehed ja kus 100 korda 1000 korda 10000 korda tuksub süda enne, kui võib märkida, et mõte sai valmis.