Astusin lihtsate asjade juurde. Toetusin lihtsale heale. Tänane. Ta tung on luulelugejate kokkusaamine Debora väärangiga. See, mida ta meile täna ütleb, on lindistatud tema kodus, Kadrioru serval. Seekord ei ole ma ainult kirjaniku ja kuulajate vahemees. Olen ise üks neid lugejaid, kelle elu on kulgenud Debora Vaarandi luulevalgel. 30 aastat tagasi seisin oma kooli muusikaklassis teiste ees ja lugesin tol ajal uhiuut luuletust lihtsad asjad suurel südamevärinal, sest luuletaja oli ise kohal. Hiljem on elu mulle mitmel korra andnud võimalusi Debora Vaarandi luulele lähedale astuda. Aga nüüd on võimalus küsida ja kõigepealt küsingi selle koolipõlvest nii meelde jäänud luuletuse kohta. On teil meeles selle kirjutamise tõuge, impulsse see aeg? Mul on meeles küll ja mul on meeles ka sinu lugemine väga selgesti, isegi missugune päeva aeg oli ja mis kust kohast valgus langes ja nagu ma alati kõiki neid kohti mäletamine milisse millegagi seotud. Ja on sellepärast ka meeles, et, et ma siis ise aga rulleti alati tea selle luuletusega oli mul ka omad kahtlused. Selle luuletusega oli mul ka omad kahtlused. Aga kui ma teda niiviisi luge lugemas kuulsin inimest, siis ma sain aru, et ikka päris hästi korda läinud, siis ma jään ise ka rahule. Ma mõtlen, et see oli üks niisugune 60. ja aastate eelaeg aga ka minu jaoks väga-väga niisugune tore aeg seal juba 55, kuus ja nii edasi, kus kuidagi sihuke helge meeleolu hakkas tekkima ja tahtsid midagi midagi nyyd päris teistmoodi hakata ütlema ja olema ja lihtsad asjad, mis ma seal kirjeldan. Kõik see on nii-öelda elutõde selles mõttes, et nendelt ikkagi tuleb inimeselt tuge paluda ja jõudu ja need, mis aitavad inimest elada, mitte mitte rahulolusse langeda, aitavad tal lihtsalt elada kõik see, mis on hea armastus, looduslapsepõlve, nisukesed, helged mälestused. Kasvõi seal tiha asjadel, nagu mul seal öeldut. Eks see noh, lihtsalt aitab inimest elada, suured sõnad võivad teda teinekord tiivustada suurtele äkilistele, tegudele ja tormijooksudel, aga aga see tavaline elu siiski nõuab niisugust lihtsamat inimlikumaks. Natukene olin ma küll jah segaduses selle lõpetamisega ka seal tundus, et midagi peaks veel olema. Võib-olla see oli niisugune aeg, kus rohkem taheti ära seletada asju, võib-olla ma läksin nyyd teinud tema lühemagi nagu ma tihti leian oma luuletuste juures, et ilmaasjata on seal üks salm veel, et see oleks võinud küll ära jätta ja vahest ma olen, isegi mõnes kohas olengi seda teinud, et mõne asja olen äraga jätnud uues trükis. Sest ikkagi kõik, mis on üleliigne, on kurjast. Lapsepõlv on kõik, me tuleme sealt ja teie olete oma luules sellega nii kindlalt ära näidanud. Minu juured on seal ja kuidas see väike tüdruk kivil seisab ja lennukit vaatab, või need esimesed kokkupuuted raamatuga? Laps, sind on õnnistatud rohkelt. Aga seda on alati kõigile huvitav kuulata, kuidas nüüd aastate takka paistab see kauge koduja, Auge aeg. Nojah, üldiselt nimetataks seda nostalgiaks, et inimesed alati räägivad, kui, kui ilus oli lapsepõlve kui õnnelik ja nii edasi. Tihtipeale lapsepõlv ei ole niivõrd õnnelik, sellepärast et laps elab ikkagi üle väga raskelt kõiki asju, ta on kaitsetu ja ta tema südame vallutanud teinekord nii uskumatult suured. Et tagantjärele me unustame ära selle suure südamevalu, mis me olime tulnud teinekord võib-olla mitte väga noh, nii hirmus suur asja pärast, aga lapsele tähtsa asja pärast ja ma arvan, et lapsepõlves ja väärtus on rohkem selles, et lihtsalt siis ollakse väga värske, võetakse kõike vastu, mis, mis tuleb ja kõik on veel ees ja vot seesama eesolemise õnn, seal see tähtsa päeva ootus, see on see, see ilus, mis lapsepõlves on, ma arvan, see on see kõige ilusam, kust masima ilma sain. Vot see luuletus sekesin niiviisi. Kust sain ma siia maailma? Ja see küsimus tekkis mul, ma ei tea, nii, üks esimesi mälestusi niisugune sügavadki mõtlema jäämine ja imelik tunne. Et kuidas seda, mis mu ümber on ja kuumkud, kuhu ma lähen, kust ma tulin ja vot niisugused suured väikesed lapsed, suured eksistentsiaalsed, küsimused, lapson teistelgi lastel, no võib-olla teistel unus ära ehk rohkem või et nad ei mäleta seda. Mina mäletan seda momenti, kus tõesti seal saitleja küla karge peal ma seisin ja ja suveõhtu oli ja, ja olin seal niiviisi hullanud ja mänginud, järsku järsku jäin ma seisma ja kõik see maailm, äkki tundus mulle niisugune noor seal niuke lagemaalija ja nii kummaline, imelik, ja nagu olekski jäätjana pooleks keerelnud kõik ja midagi niisugune mingisugune imelik nägemuslik hetk. Ja lapsena sääraseid hetki mul siiski oli, nii sihukesi imelikke nagu oleks kunagi ennemalt elanud ja siis nyyd äkki kuskilt tulnud ja nii mitte. Ma ei, ma ei ole mõistlik üldse. Muidugi. Jaa. Muidugi kui me saame lapsepõlves armastust tunda, siis on säärane asi, mis jääb meile eluks ajaks, on üks niisugune varandus mis nagu ei olekski varandus, aga ta ikkagi püsib meie juures. Seda olen mina ka saanud oma vanematelt ja, ja oma seal lähedastelt inimestelt olen tunda saanud ja ja pean seda sääraseks suureks kaasavaraks nii-öelda kui ellu minnakse, see loodus seal, see on siis niivõrd omapärane, nagu ta oli. Et praegugi need inimesed, kes on samal ajal seal elanud ja nii kellel on samad kogemused, samad mälestused, eks nad ole mulle siis ka lähemalt selle tõttu, et nemad teavad, kuidas oli. Seda ma kogesin neid, kui ma suvel käisin ühel oma kooli kokkutulek, kui ja ja kohtasin seal mõnda inimest, keda, kelle olemasolust mul ennem ei olnud aimaga, siis äkki kuulen, et tema on täpselt neid samu teid käinud. Ja kohe tunne, et mingisugust hingesugulust Jälle kaua käin uitamas rannal, vaatan pilvi ja kive ja vett. Kasesalu, mis latvadel kannab pruuni Urbi ja kevadet ja kaldale tõmmatud paate, mere sinasse kauguvat maad, igiarmsad ja kodused vaated. Hingepõhja, ma vajutan nad. Näen katuste, mustavaid, harju, Roo kuhje ja tuulikuid mäel. Ikka otsin sealt soojust ja varju, kus kunagi algas mu päev. Juba süttivad üksikud tuled külma kevade taeva all. Õhtu jõuab ja hämarus tuleb. Jama, viivitan. Minu see aeg oli väga kolkaaeg, sellepärast Saaremaa oli siiski väga kolgas sel ajal ja aeg oli ju lõpuks jah. Ja mina olen ju sündinud ikkagi tsaariajal ja kuigi ma sellest ajast palju ei mäleta, aga kui ma hakkasin juba nii mõistust võtma, siis need inimesed, kes minu ümber olid, need ju mäletasid. Ja selle kaudu tuleb siis terve hulk tagantjärele. Seda vana ajalukku tuleb meile ka alati kaasa ja see oli omajagu jõu Kazinge sest esimene maailmasõda, ega see ka sealt mööda ei läinud, ma mäletan, minu esimesed mälestused on seotud ikkagi sellega kõik nende sõja, mis lehes nende langenute pildid ja seal siis need laulud ja, ja need jutud ja kõik, mis seal ümberringi, selles on küllaltki palju ka sünget olnud. Ja vahest olen ma isegi seda mõelnud, et see kirjandus, mida me hakkasime emakeeles lugema, kui me seda hakkame nüüd niiviisi analüüsima, tegelikult mis sel ajal oli meil koolikirjanduseks? Juhan Liivi luule ja tema vari seal. Meie meie ajal koolis mingisugusel ajal vist oli ka koolis juba Tuglase novellid, mis ikkagi väga sünged siis mändmetsa, säärased nukrameelsed maastik, kuid, ja ka Vilde seal kõik need Mahtra sõjaet ja et me saime ikka üsna palju nisukest tumedat kaasa nii-öelda seda ajaloo rasket nisukest süngust. Kohe lapsena. Me hakkasime tundma, no mis oli natuke helgem, ütleme Kitzbergi seal Sauna-Antsu oma hobune või midagi sihukest, need olid niuksed, helgemad asjad. Aga üldiselt kirjanduse kaudu meie niisugune saad, kus meie, meie elutunne oli ikkagi niisugused hallid taevad ja madalad laotused ja kõik, kõik midagi niisugust, nii et niipalju kui inimesel endal siis on olnud seda helgust ja elurõõmu ja optimismi loomu poolest, siis need on saanud sellest hallist ennast läbi murda, mõtlen mani. Ma olen nii keskeltläbi inimene, ma ei ole just väga rõõmsameelne, aga ei ütleks ka, et ma oleksin kogu aeg sünge ja, ja sünge olnud ja ma armastan väga siiski nisukesi heledaid inimesi, rõõmsaid, kes kuidagi kaasa kisuvad. Et kas või siin kesk kadakaid, kadakaid ja kive, need on minu vennad-õed, kellel pole nime ja et nemad on särtsu täis raksu järelikult ei, ega, ja no küll, paljugi, mis luuletaja enda portreteerimiseks vahel ka ütleks, tegelikult et on ju kogu looming see, mis mingi vildi annab. Aga kas teie arvates luule, see element on rohkem kurbus või rõõm? Ma mõtlesin seda, kui ma siia tulin, täna tulin mööda Kadrioru äärt ja mõtlesin, et, Ma üldiselt arvan, kurbus sellepärast, et ma arvan, et see on luules kohe ta ongi vajalik. Kurbust peab luules ka olema ja võib-olla minul on see looma oma asja, ma ise muidugi naeran selles suhteliselt näiteks laulud, lavdavaid laul, vot neid ma armastan ainult kurbi laule ainult kurvi. Aga miks ma isegi arvan, et psühholoogiliselt on see kuidagi põhjendatud, miks, miks luules peab kurbust olema, sellepärast et see inimene üldiselt ikkagi ei ela ju muretuna maailmas, seda on Eka aldis kõiksuguõnnetustel. Ei häda, kelle ja, ja inimese eksistents üldse on säärane, mis pani ikka selle üle mõtlema hakata, siis ei olegi nii väga õiskamist. Ja see kui teine avab oma südamenisu puhta kurbuse olemuse see on toeks ikkagi, minul on küll näiteks niisuksis luules ma loen valu ja kurbust Liivi puhul me ju tunneme ja kõik, et see ei ole mitte mitte asenda, vaid see on ikka toetakse, on säärane, et me oleme, oleme inimesed, tema, ka temaga, temal samasugused mured, see annab säärase üksteisemõistmise ja ka üksteise toetamise tunde, ehk arvan Inimese tunnete skaala üks ots on siis lein, valu, kurbus teises otsas peaks olema noh, joovastust. Ta rõõmla, no ütleme, ekstaasitundega on kirjutanud Under oma luuletused ja ja eks seda noorena ikkagi olla ka tuntud nii siukest, imepärast, lennukust ja kõike seda ka. Ja see on ka luules muidugi vajalik nagu üldse väga palju on irooniat ja huumorit ja kõik on ju vaja. Mine aineteks huumorist isegi mustast huumorist pean väga, kuigi ma ise hästi ei oska seda. Aga ma ei, ma pean, see on see külg on minust selgistiga olemas minust kui isiksuses, et ma armastan ka rämedalt ja, ja kõike nisukest. Nojah, võib-olla, et mida ma ehk ei armasta, no ma ei tea, võib-olla säärast liiga paksu tunglemist ja liiga nisukest. Nihukest teesklevad. India peenust või kuidas seda võiks nimetada Ta noteesklusildson ehk säärane asi, mis ka teinekord võib ju kirjanduses välja paista. Kuigi inimene pole ehk seda tahtnud ju niiviisi teha, aga, aga midagi äkki on, tundub variserlik kõne Aini noh, need on niisugused eri küljed. Seesama kannatuse motiiv selle üle, ma mõtlesin ka, ma tõlkisin viimase viimastel aastatel olen ma vahest kinud, nüüd tuleb mul loomingus ka Georg Trakli luulet ja ma meenutasin, kuidas ma selle juurde üldse sattusin, sattusin lihtsalt lugema saksakeelses ajakirjas üht tema luuletust, kus ei ole seda kurbust otsekohe küll väljendatud, aga seal ka lapsepõlv, selle nimi. Ja lõppes tema niiviisi. Siiski mõnikord Heleneb hing kui rõõmsaid inimesi kuldseid kevadpäevi ütlen, on vist umbes nii, mul täpselt ei ole meeles see siiski seal midagi nihukest, hinge lõikavat oli minu jaoks selles, et ma kohe tundsin ära selles luuletaja niisukese, kannatava inimese, kes näeb palju kaunist aga, aga täna kole raske ja ta ta tõepoolest lapsepõlve ilusat juttu küll räägib seal, kui kena oli aga aga ilmselt ikka hirmus rasked, et siiski mõnikord Elena pihing ja niisugused noodid, mis mõnikord hinge lõikavad, nii et võib-olla on siis need, mis mulle teevad ühe luuletaja luulelähedaseks omaseks ja ja nauditavaks. Nüüd Yaleti sireli hämaras õunapuu valguses tuled. Ja oled oma õitsva vere pärast oma kaht värvi silmade pärast, mis seovad lõokest ja põhjatuul. Tuled mehitse heina ja hobuse lapse pärast. Rõõmukuulutaja siia, siin hallima jahedusse, pillamas kire seemneid, ilu, iharusi, lindude hingel, pihlade, õde, merelehmade karjane, mure, kuuma suuga suletamas hangeid, unetuse veega uhamas, rohtunud tunde, tuulejões sõudja nüüd ja alati siia siin, kus närbumata õitseb suveri. Marie. Ja päris noorelt sõja ajal olete kirjutanud ka pühendus luuletuse koidule. Saatus on meie rahvale andnud suured naisluuletajad. Sellest kirjutab jälle teie sünnipäevapöördumises. Viivi Luik. Ma olen ka selle teema üle mõelnud ja see muidugi nüüd on ainult niuksed oletused ma vaest unetu lühel mõtlemiseks asju ja hakkasin mõtlema, et läinud sajand mõtlesin lihtsalt sellel suure vene kirjandusele, mis on niivõrd võimas möödunud sajandi klassikaline vene kirjandus seal seal kindlasti võis olla ka ikkagi neid naisautorid, aga ma, ma, nad on nende suurte varju jäänud, nii et enne enne Ahmatavat ikka kedagi ma küll nimetada ei oskakski. Aga küll on ikkagi vist niisugustel noh, lätlastele ja leedukatele neil ja seal tšehhidel ja nii on on naisluuletajaid silmapaistvaid juba, noh, niisuguse kirjanduse algusaegadel ja, ja oletan maad, et siin on kaks asja, siis ehk läinud kokkuseadmise rahvuslik, säärane ärkamisaeg langenud, et ka ühte sellega, et noh, kus ka naine nii-öelda on hakanud ühiskondlikult. Kaks kaks säärast aega on lihtsalt koos ette, et see on just väikerahvastel on miski varast säärane nähtus. Võib-olla ma eksin, aga selle üle peaksid siis ajaloolased hakkama aru pidama praegu improvisatsioon ja ma olen seletanud seda soomis, seda küsiti aga palju ja ma olen seletanud seda ka meie muidugi rahvalauluga mis on ka ikkagi suur traditsioon, see peab. Peab kuidagi oma mõju avaldama, et naised on meie rahvalaulikud olnud. See on üks asi, teine asi, talupoeglik, rahvas, kus meie talunaine on niivõrd olnud olulisel kohal üldse rahvakogu, selles kultuuris ja majanduses ja kogu selles tegevuses küllaltki iseseisev, küllalt lugupeetud. Nii et võib-olla kõik need jooned on siin ka ikkagi kaasa mänginud. Ja siin kisub kohe tsiteerima luuletust kalurinaisest, kelle noorus raskes töös on juba luitunud. Aga, ja siiski, kui raske on päev, kui tumedast kärisenud pilvist torm puhkeda ähvardab, siis vihaselt trassides silmist tuld sinist, tal sähvatab piht aerude taktis, nõtkub põsk pärlenda pisi vees nagu ahju ees leiba tasutkuks. Rand paistab seal kividel vill, valgeid, kui ohakatutte on kiikamas väikesi päid, neid kaebeid, neid naljakaid jutte, kuid viimaks nad rahule jäid, kõik sööd, neetud pestud ja soetud. Neist korraks veel väraval, ta seisatab latile, toetub nüüd säärane nägu, on tal, kui oleks noor armastus põues meelt tervena valdakse kui õnn aine õitseks ta õues. Nagu lauludes lauldakse. Aga koolipõlves juba hakkab üks säärane hakkas mulle ka, et et niisugune mõte, et ma panin ükskord kirjutanud selle kõik kirja ja nii, aga need on ka veel lapselikult, et üldiselt ma arvan, et minul võistlustulle ikka puberteedi asja vahetegemine, mis on kirja näiteks, mis on luule ja mis seal niisama lugemine ja noh, see kirjanduse kui eri maailma avastamine väga-väga lapsele vaja, vist minul, minul see ei olnud. Mina küll mõtlesin ka jah, nagu nagu viivi, et ma tahan ka kirjutada kõik ära, kas need põnevad asjad ja kirjutan romaani Ani juturaamatute mõjul, et seal oli igast põnevaid asju ja minul tundus, et noh, minul ka küllalt palju põnevat ja hingel pakitsevad geni. Aga jah, see asi väljendusi ja kõik see, mis sinna juurde käib ja tuleb ikka pisut hiljem ikka kirjandus oli mulle küll abiks ikka. Ma pean ütlema, et tema aitas kohe mind palju niiviisi kindlamalt jalgele, et ma noh, lugedes see maailm, mis ma luge lugemisele avastasin, kõik need mõtted, need niisugused teisi inimesi, sissevaatamised, need on ka neid mujalt on raske, mida küll, no intuitsiooniga aga saab ka, kas see on nii ebateadlik ikka kirjanduse kaudu sa saad ikkagi vaadata päris teisi inimesi sisse, kohe seda valin ma tähele ja, ja siis saad aru, et on hoopis teistsugused maailmad olemas teistsuguseid ringkonnad. Ma elasin Saaremaal seal väga piiratud piiratud väikses ühiskonnas, aga kirjanduse kaudu äkki maailm läks ju väga avaraks ja ja suureks selles suhtes. Ma arvan, et kirjandust ei asenda küll mitte üks, teine kunstiliik, isegi mitte emustel rääkinud kirjandust pean ma siiski kõige olulisemaks, mis üldse on inimesele maailma ja tunnetamiseks olemas ja teiste enda tunnetamiseks muidugi kõigepealt endast aru saada ja kui tassin mis asi maailmas, endast, kujutajat ja kõigeks selleks on kirjandust vaja, nii et ma omamoodi haletasin neid inimesi. Ma näen, et nad on tublid inimesed, teinekord saavad elus väga hästi edasi ja kõik, aga aga ikkagi neil, noh, nad jäävad nii paljust ilma, see on, kui nad ei armasta kirjandust lugeda ega saa sellest midagi. Aga kas te olete kedagi püüdnud kunagi niimoodi pöörata või mitte kunagi ole püüdnud kedagi pöörata sellesse, sest mul on tunne, et seda, see ei aita, selle, selle, seda peab ise leidma. Kui ei ole seda, et sa ise seda ei tunne, kui sind ei ole, noh, nii ütleme niisuguses noores põlves peab see siiski kassis siis saavad muidugi tahad kodaraga palju kodu, kodu või kool, aga see on siis ikka lapsepõlves juba, see ei ole täiskasvanud inimestena niiviisi, kui ta ise ei avasta, seda juhtub küll vahest, aga väga harva ette niiviisi äkki avastatakse, et oi-oi kui huvitav see on. Aga ma arvan ikka, et see, kes ei loe raamatut, ütleme seal 12 kolmeteistaastase üldse ei hakkagi kunagi vist eriti lugema või loeb ainult juturaamatuid siis nii-öelda lihtsalt niisukese ajab, eks, aga mitte nii, et ta loeks kohe, et päris kirjandust. Aga kas niisugune sama asi on ka loodusega, et kes on lapsepõlvest peale kuidagi osanud märgata seda, mille sees ta elab, tähendab, et kas on oluline vahe inimesele, kes on kasvanud maal või vähemalt saanud maal olla, kellel on mingisugune side või juurmaakohaga? Päris päris suure linna kohta ei oska midagi öelda, asja Nollegi suur mõistatus, need need tohutu suured linnad. Meie linnad on ikkagi olnud niisugused vaiksed siiamaani ja ja looduslähedased küllalt. Muidugi on tore, kui laps saab olla maal ja see kõik on väga kena, aga, aga seda looduse tunnet ja nisukest taevas on meil igal pool pea kohal ja tuul puhub ja meil on Merisin ja puud ja põõsad on ikka ka olemas ja ja väike laps vajab teinekord nii üsna vähe. Ta maailm on veel nii piiratud, tal on, ta on ise ka nii väike, et temal juba mõnest niisugusest väiksest murulapist saab ka midagi, kui ta oskab sealt võtta. Ta ja selles suhtes on siis ma ei tea, kas on loodud asi või või ei ole, aga minul on omamoodi on ka. Teadlikuks saamine on tulnud ikka ka kirjanduse kaudu. Nii imelik kui see on, sest niiviisi talupoeglikust keskkonnas kasvades ega seal siis keegi lapsele räägi, vaata mis ilus kõik see on ja seda ju ei talu päädi. Räägi lastele ei rääkinud, noh ma ei tea, kas niidan ega juhitud tähelepanu sellele, kui ilus miski tahvlite luuletusele Surdus muusikas, seda võib-olla ka tordus, musicus muidugi, säärane natukene teise sihiline seal ei ole otsekohese looduse jah, ilu või selle nägemine, vaid see ühtsuse tunne. Mis loodusega sai selgeks, see oli muidugi olemas ei tunne, aga ma ei olnud sellest teadlik. Aga, aga seda, et lootus hakkas mulle pakkuma tohutut naudingut, niiviisi vaadata tema eri ilminguid, see hakkas küll juba varem. See hakkas ikkagi kirjandusest, kus äkki sa loed ja vaatad tõepoolest, ja näed teiste silmadega midagi, seal on kujutatud mingit noh, kasvõi üsna igapäevaselt ilule, sina neid mattakesi ja halli taevast ja öeldud silm paremat ei kannata. Juhan Liivi luule kaudu võib äkki uga looduse avastada, mina vastasin. Liiviga auto väga palju. Nii tema luule kui ka tema roosa kaudu ja noh siis muidugi juba need no niisugused peenemad autorid, nooreestlased, seal noor Tuglas ja nende kaudu ka väga palju ost, noh, väga palju ilusaid tika, nemad oskasid välja tuua, hinnad olid ka raamatuid oli ka. Algkoolipäevil oli isal ju sai neid luuletusi, mis sel ajal siis olid meie omad luuletused, Koidula luuletused ja ja niiviisi karjateel hakkad neid niiviisi kordama, kuramineid pidin pähe õppima ja siis oma omamoodi neid ütlema ja tekib ka üks mingi niisugune imelik nagu luuletaksid, tegelikult on need muidugi, aga plageerivad need nii-öelda midagi originaalset. Ja, ja see, see on natukene veel niisugune algeline. Aga siis. No minul oli üks väga nii joovastuslik aeg oli, kui ma selle Valtu võitmanni tõlkeraamatu sain, kui ma seda hakkasin lugema, siis ma sattusin peaaegu nisukesi ekstaasi ja see oli minu jaoks nii nii, nii võimas ja vägev, Das Nothing puberteediaeg ka, küllap see kõik kõik kokku, et see oli päris niisugune jälle lendutõusmise tunne ja niisugune vabanemise tunne ja ma ei oska isegi seda enam mõelda, mis tunne coli. Ja et see luule oli, seda sain ma ka aru, muidugi. Jaa, sel ajal olid siis ka mõned mõned värsid niisuguseid, mis olid mulle, nooh, seal Visnapuult niukseid väga meloodilise ilusaid ja kasvõi seal kodume kummerist kuplist üle, meil küll kumerad koplit ei andnud Saaremaal aga aga siiski niukse kaer ja kõik see valge niisuke valge Kaersu siis onderi Need sirelid, mis ikka ei lase magada ja see oli väga sisendusjõuline ja see sellest ma tookord ikka juba sai niiviisi ikka aru, et see on üks on luule, kuigi ma olin laps, siis veel. Must roheline maa, must, roheline maa, keskmusta põldu, roheline saar kui lootuse lipp, kui vapper plagu ja helevagu täis lumelagu täis rohehaljast. Sealt voolab minuni ja minust läbi. Jäära voolab kõik vaesuse. P ja ära voolab kõik endale. Et mis jäänud on, see jääbki võitmata. Üks kuldne parmas vihku köitmete, mis sest miks mõelda sügisest? Kas see on millelegi algus? Maa must on ainus rõõmus must kus varjul lõppematut valgust. Ja seegi voolab läbi minust üht märki. Otsin aia Winust ja käin, et närmendavad saab. Kas mind kõõrdi vaatab, kas tahab õnnetust ta kärekeelne kägin mu pea mu vaese peale saata? Oh ei, miks karte hea koha tan, tõrelejad tarka. Ja siiski luusin ma päeva värgana nii sihitult, nii narrilt, Hardena Soometelt mättale ja läbi pori kui igavese igatsuse ori. Suurmaastik päikesega avaneb mu ees ja väike laulu pung mu sees end ajab kohe vile muist must, muist sularoheline. Ma armastan jah, armastan lihtlabaselt neitsi ilma piire lainetavaid laugeid, neid mullaavarusi, kevad, raugeid, kus juba lasub kume, kuldne helk. Ja meie Nõmmekesi hele kurbi, kus enesesse vaatab haige meel ja kuulab värinal üheseid kurgi nad ikka teel. Nad ikka jälle teel. Sind, tume säng, sind, ase kare, puhas, mis muutmatuna püsib aia uhas. Ja teie olete neid nii palju andnud meile lugejatele Saaremaa looduse, iga maalinguid ja seal on nagu kaks vaatepunkti suured üldvaated. Tähendab, me näeme Saaremaad lennukilt ja me näeme tema metsi ja kõlisevad sarapik ja kivi, Rauno ja nii. Ja sisemised lähivaated, no mingid maasikaõied või viiul, üksik küünal seal. Mul tuleb ka meelde, et ükskord Kersti Merilaasi ütles niiviisi, et, et oli, oli nii, oli nii vaene, mitte midagi. Mul ju muud ei olnudki, et see oligi kõik, see suur rikkusse loodus ja loodusilu ümberringi. Et sellesse sai niiviisi kohe siis nagu kõvasti sellest kinni haaratud. Ja, ja mina tundsin ka, et see oli tõesti rikkus, nii et äkki äkiline avastamine, looduse avastamine oli minu jaoks uurikusse saamine. Ja sellepärast võib-olla siis ma pidasin seda vajalikuks ka edasi anda ja sellest üldse rääkida. Kas saadame neid ühe sooja pilgu üle teie tähtsamate luuleraamatute esimesest alates? Põleva laotuse all ilmus 1945. aastal. Muidugi oma esikkogu sellepärast hindan, et ta on küllalt nii suure sisemise vabadusega kirjuta, et seal seda enda sisemist tsensuur, ta on ikka neid märksa vähem kui paljudes hilisemates kogudes ja ja võib-olla on ta natukene seal need luuletused, mis on siis rääkivat karmist sõjast it tagantjärgi vaadates, et noh, nagu liiga palju on settanist ka Pittoreskset või ma ei oska öelda, mis nisukest liiga palju värve ja kujundeid, nii kus, eks ole, sära nooruses kuhjuvad sul ja sa ei oska seal küllalt siis karm Allama Sulele ja lased, lased seal siis vabajooksu, nagu on mul seal Almat taas seal noh, Tallinna langemise päeval niisugune väga traagiline asi, aga mul on seal siis väga palju säärast küllusliku. No võib-olla et see Kasahstani loodusidamas ja mõjus siis ka kaasa. Aga, aga need, need luuletused, mis seal on neid ju vähe, tegelikult kui ma mõtlen, hakkan, aga nad on mul, nende sündimine on kõik hästi meeles ja nad on nii alati olnud, siis ikka mul omal ka sündmus. Kuna ma alles hakkasin kirjutama. Aga on teil meeles see hetk, kui päev, kus raamatut esimest korda käes hoidsite ja ja, ja kellele esimesena näitasite näiteks. Neid peaks ilusti lavastama oma elu ja midagi niisugust välja mõtlema. Aga tõesti meeles ei ole, ei ole veel. Aga ema ema oli siis ehk mujal, kui need esimesed luuletused ilmusid, ema uskus minusse küll alati, aga noh, tema, tema oli ikka väga nii lihtne, lihtne inimene, kellel endal ei olnud nisukest, isal võis olla mingit loovust, rohkem, aga ema niiska praktilist laadi inimene. Aga no eks ta minusse uskus küll, sellepärast minu koolitamine oli kohutavalt ränk ja selle viis ikkagi ema läbi oma suure säärase tahti ja, ja ohvri meelega. Aga noh, sel ajal, kui mu luuletused ilmusid, siis, siis nad elasid, olid evakuatsiooni sisak, olid teisel kui mina ja natukene on olnud teatud niukene piinlikkuse tunne siiski, et me eriti palju ei ole küll neist minu luuletustest temaga rääkinud Nolan, pühendatud puhtalt emale, niisugune konkreetne luuletus emale, sest tõepoolest minu ema oli väga vähe, siis ma ütleks, vitaalne säärenokk, timismi oli tal palju ja trackidust ja tema leidis niisukesest rügamisest tohutut rõõmu. Tema tegi Azargiga tööd, ütleme niiviisi, kuni maal ja siis kui tuli see taastamise aeg, siis tema tõesti käis Dali idiaatrissis laos või kus ta töötas, nemad käisid teatriga taastamas, seal võis, see taastumine oli varemete koristamist. Tema läks sinna muidugi nii sihukesi suure suure ägeduse ja Sartiga ja lustiga ja kõik, nii edasi. Niisukene ta üldse oli, et ta uskus ka head kogu aeg, et mis tuleb ja nii tore loomus selles suhtes. Ja see luuletus siis on ka selle poolest konkreetne, et seal on see medal. Nad said nihukesed medalid, tegelikult oli see need, kes olid evakueeritud, tähendab tagalasse töötanud sellise tagalamedal minu teada või oli seal veel taastamise eest, mul ei ole praegu meelis mingi medali ta sai, see on siis puhtalt nii konkreetse asja kooli emale kirjutatud. Emast räägib mul ka veel see üminal mis nüüd intiimsem ja sügavam võib olla mitmes mõttes. Väga ürgne, niisugune seos emaga seal tugevamini näidatud kui nende konkreetsete asjade puhul. Ei, minul on mõlemast minu vanemast ja ma ise seda luuletust sellepärast. Pean lähedaseks, et ma nakku täitsa seal olen, saad nii mitmes mitmel plaanil ära öelda, seal on isegi kuidagi saab esimese triaat lugeda tahapoole või ettepoole või nad kõik siis annavad mitmekordse võimaluse. Minu meelest just see, see niisugune ürgne seos on seal väga tugevasti välja tulla disa jamaga. Kui muud ei ole, siis vihm on ikka ema. Muud toast tuppa käib, talitab tasaokste kiigutaja lehtedes ahistaja usinate sõrmedega mulla sisse tee teeb ruudule, koputab ema raske hingamine. Uni, mälestused, vihma, sosin tagasi, toob suured sajused, heinamaad, nastiku rajad, õhtud, seenelõhnalised, pilved haaviku kohal, tuuliku tiibade plaginas. Maas, palvetab tuline rukis. Kummargil päi koob mu ema kollast kampsunit. Olen kohev, kerade rüpes. Veeren ära lagendiku taha. Sügise ustav. Kui ritsikad enam pole, vihm ikka siristab õunapuuvõras augusti öödest, kus mu isa siniselt siirivuselt niriseb imelikku valgust. Pool sellest on kivid. Pool humala räägid. Ma ei tea, miks salaarmastaja on vist kividele, vihm aina uuristab. Tahud kivist kivilille. Isa tume käsi seob, väetab, korjab kobaraid laastukorvi mingiks olemata päevaks. Laupäeva Urbses kivis vihmatarkus õhku haihtuda, valuta maha sadada, pimeduses rännata, aja hoole all ikka tagasi tulla. Ümiseb vihm akna taga. Unelaul. Armas, kata mind kinni. Aga see luuletus oli hoopis hilisemast ajast viimasest kogust mõtlen siiski veel nüüd teie teist luulekogu Kohav ränd. Koha põrand oli mitmes suhtes, võib-olla olid juba mingisuguseid raskused ja hädad kinni, ma olin ka, aga haige siis ei paista sealt välja, aga ma kirjutasin säärelised, vot jällegi jama asja Karjalas, mets, kes selle ma kirjutasin Kivimäe sanatooriumis, kus ma küll olin juba natuke paranema hakanud, ma olin ikka raskesti kopsuhaige suremas. Ja siis seal ma selle kirjutasin, see oli muidugi sinna ka elurõõmus asi ja niisugune optimistlik ja eks mul ega ma ei, väga ei noorutan ka oma haiguse tõttu. Ja nii-öelda haiguse perioodi kuuluvad mul ju veel seal isegi talgud nisu siis ma olin ka võrdleb nii, haigele luuletused on sellest ajajärgust, seal nad on üsna nisukesed, noh. Hurraa, optimistlikud võiks nii-öelda niukesi Ülemiste vanake, aga oma vabanduseks mõtlen, et ma tõesti sel ajal elasin nii sügavasti kaasa sellele Tallinn linnaelule. Jämedalt öelda, et Tallinn oli varemetes, kui ma tagasi tulin, ka väga varemetes ja tühi ka, inimesi oli vähe ja sõda oli hirmsasti üle käinud Tallinnast ja tookord oli küll säärane tunne, et kui mõni maja valmis sai või midagi sai koristatud, siis oli nagu oleks oma oma õues sündinud ja kõigele sai väga kaasa elatud. Neid lugedes Ülemiste vanakest nii tohutult naiivne, isegi ei tahakski kohe nii et seda oli nii hirmus suureks on paisunud. Et ta võiks ikka väiksem olla, siis ma nägin seda nii ilusana, kuhu ta kõik ulatub ja kui suur ta on ja kuid naiivsus muidugi. Aga omajagu siirust ja hoogu selles muidugi olin. Ma selle kirjutamist sugugi kahetseb. Ma loen veel ühe luuletuse sellest ajajärgust sest see on mulle väga armas luuletus pappel linnuga. Ta oli ka 46. aastal juba valmis aga selle ajakogudest me teda ei leia. Ainult unenäos ma linnum linnust tulen kaunis pappel sinu käele. Purskub õnn ja valulauluna mu rinnust. Ja sõnadked vastu sellele. Kuldse urvaline hoia mind veel vähe. Laskmine toetuda Su tüvenejale. Kostab viimne laul ja järele ma lähen selle kustuvale kajale. Tuleb jälle kevad. Minu laul kiunub võõras lind su okste sisse. Pesa punub. Olin haige, sel ajal, kui ma selle kirjutasin ja ja muidugi armunud olin ka, ütlesin seda tõelist ja nisukest, tõelist nukrust tan seal ikka küll ja ja kurb oli ta küll, aga minu meelest midagi dekadentlik seal ei olnud, nagu siis süüdistus käis ja oli, ise ilmusid just ära need Ždanovi otsused Leningradi ajakirjade kohta sain ma ka selle pähe andmisel koosolekul. Avalikult siiski oli minu nimi säält maha tõmmatud. Karotammel ilmus üks suur pikk kohtumõistmise artikkel, sealt oli ta maha tõmmatud augus talle eeskostmisel, kuna ma olin siis nii haige, tema oli leidnud, et see ikka noh, temal ju vana niisugune rüütel. Et kui ta ikka võib niiviisi teha. Ja siis see jäi ära, aga siis see oli jah parajasti Loomingu portfelli, sinna ta siis jäi tookord. Mulle meeldis endale see linnu seal. No sinust linnu. Et see, no igal luuletajal on omal mõned nisukesed leiud, mis talle nii kallid on ja vaat siis, kui etemad teinekord kriitid leiab ka nad üles, siis on niisugune väga hea tunne, et nad on tõesti üles leitud ja nad on pärale jõudnud ja nii ja ühtlasi on ka niisuguste väikeste asjade puhul on see, kui ma teisi tõlgin, siis ma tean ka, et ma väga kaua kaalun, mida ma tohin teiselt autorilt ära jätta, et ma mitte tema nii-öelda seda kõige kallimat ära jätaks. Kui on rihmitud luules midagi tuleb ohverdada, aga just see valik on siis niisugune, jätsime jätma alles ja mis on ilmselt olnud ka autorile karnas. Ja nüüd siis 1959. ilmunud kogu unistaja aknal. Muidugi on see üsna iseloomulik nimi, ma ei oska neid pealkirju kunagi väga vaimukalt leida, aga üldiselt on see mulle küll. On see niisugune unistamise mood üldse ja siis see aken, mis on siis suurte maailmaga lahti, nii et see vähekene nii sümboliseerib ka. Tegelikult sel ajal oli ka tõesti niisugune aken, kas Narva maanteel elasime ja seal oli vaade merele ja see oli imekaunis pärast siin, eks maja kerkis ette, aga siis oli ta niisugune väga-väga ilusat suve suveõhtud ja valged ööd seal akna pääl sai vahitud. See oli just see aeg, kui seda luule halduskogu kirjutasid. Üldiselt on ta oma laadilt traditsiooniline, aga siiski see, millest siin on kirjutatud, see on siis võib-olla ikkagi natuke jällegi oli tol ajal uus ja ja isegi ma mõtlesin, seal on vist ka Mairiaad, mul, ma mäletan, seal, ta on jah, et seal on isegi natuke mul niisukist humoorikat nisukest mõnusat, et olekut või tunnet, et kasutan isegi neid vanu endisi fraase või kuidas seda öelda, aga niisuguse uue seoses, et nad peaks midagi muud tähendama ja ja päris nii julgesti seda säärast trafaretselt ütleme mai paraadi kirjeldust ja. Ma ei tea, te olite ka asja all, ma tean, tean ma pisikesi talit, pisikesed tseenikesed, seal näed tüdrukut, mäletan nii selgelt seal luha, õigus, miks see luuletus mul sümpaatne võib-olla sellepärast ta tekkis ka üsna kiiresti ja seal on mingisugused niuksed, väiksed asjad seal sõbra laupa või ükskõik midagi niisugust. Intiimselt on seal ka nii et see kogu on mul küllaltki tan helge, minu jaoks. Selge mälestus. Rännalageda leib ilmus 1965. aastal. Ja lagede leivas on juba niisuguseid tumedamaid toone, eks ole, juba elu hakkabki ka juba kalduma keskpäevalt allapoole ja nii edasi ja ja tõsisemaks minema ja ja nukramaks ja. Isegi ma ütleksin, et see aeg oli küllaltki viljakas, õnnest ei maksa rääkida, aga kui on, kui viljakus on on õnne tunnetega seotud, siis võiks teda ka natukene õnnelikuks ajaks nimetada, et ma üsna palju sel ajal kirjutasin ja ka palju. Kui ma praegu meenutan, siis oli niisugune aeg, kus kippus kõik luuleks muutuma Tõma, mida nägid või kuulsid ja, ja noh, siis on veel see tuuli avalikel, jah, see on nüüd lähedane veel, kuigi 10 aastat on möödas selle ilmumisest, aga mul ikka veel alles nii nagu oleks nyyd alles olnud ja ja seal on ka needsamad motiivid selle tuule valgel käimisest, tähendab, mis on noh, siiski siiski, et kuigi on kõikjal sügise kõikjal pime ja kuigi on ka tuuline, aga selles on ka oma valgus ja umbes ikkagi tuleb välja, et ma olen üldiselt optimistlik. Ma ikkagi elu hääli ei käega ei taha lüüa, elu on ikka üks suur väärtusmaailmas küll midagi paremat ei ole olek hel. Rõõmustasid meid tõlkeraamatuga Edit söödefrääni tulevikuvari ilmus. Vaat see on mul see viimane näputöö, seedid, söötter, graniidi, tulevikuvari, mida ma tegin mõnda aastat, siin on temal nisukene lause, mida otsis kärbes ämblikuvõrgust ja mida tegi vesi kiilomainsamast päevast. Säärane küsimus endal, sest tema oli diisiku, saigi, elas ka ikkagi vähe aega ja, ja tahtis oma elust tõesti midagi teha. Ja tegi ka pikem, päris kangelaslikult tegi. Tema luule on püsinud ja jäänud. Ja ise ma järsku mõtlesin nüüd et seesama küsimus, et mis, mis selle eluga siis on tehtud või mis on temast saanud, on? Kuskil esineb ka minu luules nimelt hüvastijätu son, mul ka umbes taolised triaad, mu valged päevad, ehk tärkab neist valgus veel kellegi jaoks. Kes otsib ja eksib ja hõikab teist sarnast inimlast kes nukra pilli lõikab, ärapõlatud toomingast, laulda tallatud heinast, mis võrsub taas ja taas. Ja Rannalageda leivast, maast, hingeomasest, maast ja lippude haavaverest, mis pühitseb põuast teed all pilvedelt kõmisevate. Jää hüvasti, mu aken, uhkete laevade aken, suure sadama rütmiga. Oi vilede Kumedat hüüdu ära ära. Ja tumeda mere poole ma sirutan käe, kust kauguste kiusavad sära mu peale uhke päev ja tõukab risttuulte paine. Ja teiseks saamise piin. Ma olen meri, sulaine. Mind edasi vii. Rääkis meiega rahvakirjanik Debora Vaarandi. Tema luulelugejaid ja kuuljaid esindas Mari Tarand. Meie püsimäleti Debora Vaarandi loomingu ootel.