Homme, 25. detsembril oleks saanud 50 aastaseks. Jaan Saul. Tänane keskne tund on pühendatud tema mälestusele. Kui lastel oli sünnipäev, siis selle sünnipäeva hommikul ema laulis ja isa mängis viiulil Mart Saare hällilaulu Tõdu tibake tutvuda. Vot vendiaanideni, see läks nii hinge. See ta kirjutas selle kohta luuletuse, eks hällilaul mu südames on hakanud helisema. Jaan Saul ei jõudnud pidada oma kolmekümnendat sünnipäeva. Põlvkonnakaaslaste ja vanemate mällu jääb ta igavesti noore näitleja ja lavastajana. Tema rännak oli lühike. Ometi jõudis ta jätta jälje eesti teatrilukku. Kokku jõudis jätta oma hääle raadio helilintidele kasvõi sellele, millel kõlab Anton Hansen Tammsaare sõna laulikust, kes ennast inimestele pühendas. Jaa, laulik läks. Noortele kuulutas ta joovastavale keelele igavest armastust, mis aga elus ainult silmapilgu kestab. Täiskasvanute rinnas sütitas ta võitlushimu ja julgeid püüdeid vanadele surusta korterid kulmudele ja pani neid elutühjuse üle sügavamalt järele mõtlema. Kurbadele laulis ta nukrameelsuse imelisest luuletust rõõmsatele, elu, nalja, üllatavast kaasa kiskuvusest, elust, tüdinuile ja ilma põlgajaile avastaga looduse väravad. Ja õpetasin nõnda neile uuesti, mis on naeratus. Ja ansamblist on kirjutanud monograafia Leenu Siimis, ker. Raamatu algusleheküljelt loeme. Jaan Saul oli näitleja ning näitleja hauda kaitsevad ainult kaasaegsete mälestused teatrietendustest sest peale elavate inimsüdamete ja ajude pole midagi, mis suudaks vahetada, et vastu võtta ja säilitada näitleja kunsti. Ent mälestused tuhmuvad ja hajuvad, vaimustus jahtub. Kuni lõpuks jääb ainsale järele kultuurilooline fakt, et oli kord sellenimeline näitleja. Kuid Jaan Sauli ei hinnatud ainult näitlejana. On õige rohkesti neid, kes austasid ja armastasid temas inimest. Veelgi enam, kui näitlejat. Tänasel õhtul meenutavad Jaan Sauli tema vend, tema õpingute ja töötee alguse kaaslased. Aarne Üksküla. Keskkooli ajal me puutusime kokku teises keskkoolis kui selles näiteringis, millest palju juttu on olnud, kus tegid kaasa tema nelise Madis Ojamaa ja mitmed teised tuntud inimesed praegu. Mängisime Orgulase juhtimisel kevade esimest pilti. Ja Jaan mängis seal libled. Kuna ise mängisin kiirty, olin natukene hädas siis ma nagu tundsin aukartust nende ees, kellel kõik kuidagi hästi välja tuli. Jaan Sauli lible oli ka selline suurejooneline, võib-olla ei läinud kokku selle liblega, mis ma raamatust lugedes olin nagu kujutlenud, aga Tallinna linn, teine jutt, selline artistlik jutt. Aga pärast siis kohtusime uuesti juba Panso koolis. Kohe mitte esimesel kursusel, sest tema tuli nagu teada, et Tartu ülikoolist alles teisele kursusele. Ja noh, siis nii-öelda kolm aastat õppisime seal koos. No ikka seesama, selline tohutult energiline ja ja niux, laiajooneline. Jaan, ma püüdsin nüüd meenutada neid katkendeid, mida me tegime koos. Meie sattusime nagu vähe kokku selles mõttes, et neil on seal kaks rihma isegi kuskil paralleelselt mängisime kuulajad, seltsimees direktor. Meie kolmik oli Mikiveri sõnumina ja tema oli nagu teises kolmikus ja mõlemad kolmikud said kaunis kenasti saimatavad, need on, seda, seda kirjutab ta Simiski raamatus tema päevikulehekülg, seal on ka tunda. Mäletan temaga suurt vaidlust, kui tantsuhakkas Hamleti katkendeid tegema. Mina tegin siis Hamletit ja. Kuidas Jaan käis ikka mitu korda minuga rääkimas, et ema teeks ikka sootuks teistmoodi teevad, teeks sellise Hamleti, kes Ophelia, et üldse ei armasta. Ja noh, mul oli see võõras, ma praegu mõtlen, siis võis ta väga huvitavalt mõelda, siis ma ei saanud sellest aru. Ma mõtlesin, jaan jälle midagi lihtsalt oma pöörase fantaasiaga välja mõelnud ja praegu tagantjärele mõeldes võis olla päris huvitav mõte muidugi üks hilisemaid töid seal kursusel koolis. Kõiki verekas tegema vaata raevus tagasi, kus me siis koos olime. Jimmyl seest ja tema niklist ja meil ei ole jälisson. Siis meil oli üks huvitav töö küll temaga koos. Et võib-olla see resultaat oli päris huvitav, sest Mikk töötas meiega väga huvitavalt Jaanile kuidagi sootuks mitte kõige sobilikum osasesse kliphoneni, selline loru seal aga jaanuaris temperamentne ja tal niuksed suure häälega ja ja laia olemisega see klipp oli võib-olla talle endale päris huvitav töö ja mulle tundub, et võib-olla selle tõttu meil õnnestuski. Vähemalt töö oli huvitav. Rein Olm aru meenutab. Olid temalgi omad probleemid, ma arvan, et Helmi Tohvelmani liikumistundides jätkus neid probleeme aga edukaks õpilaseks ta sai, Jaan püüdis igalt õppejõult, olgu ta siis Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Leo Kalmet, Vello Rummo kõigilt saada maksimumi kätte. Sest võib-olla see tundub jah, niuksed tagantjärgi tarkusena. Aga mulle tundub niimoodi, et temas oli üks niisugune bioloogiline kell või mehhanism, mis, mis sundis teda väga intensiivselt elama, sest ta kuskil võib-olla aimas või teadis, et tema tegutsemise periood lühike, paratamatult lühike, nii kirju ja nii üle Eestimaa. Kui me olime kokku kogutud oni, oli Jaanil ikkagi väga oluline see keskkond, kus ta pärit oli. Linda Saul. Isa. Tallinn oma laialdases kultuuripildis, teater sealjuures ja nii edasi. Jaanil oli isegi isegi kogemus selja taga, olgugi et see oli lühike, aga see oli ka seotud tol ajal ju väga niukse intensiivse ülikooli teatritegevusega. Luges palju, teadis, palju, vaidles palju sellega ta võis ka konfliktsituatsioonidesse sattuda, sest andeka inimesena oli ta sallimatu keskpärasuse või ütleksime isegi nii annetuse suhtes. Siin on üks moment meeles, et Jaan ja tegeles ka igasuguse raadiote ja asjadega ja mingit katkendi juures mäletan, kus meil nuputasime välja, kus tahtsime teha heliefekte ja kahurimürinat mingi sõja, katkenud oli. Jaaniga nuputasime välja, kuidas seda teha ja siis mikrofoni ees tõmbasime tuletikke võimalikult lähedal mikrofonile. Ja tekkis küll mingi efekt, aga Panso ja kes seal pärast kuulsid, et see oli nagu merekohin või mida te mõtlesite? Meile endile tundus Jaanile ka, et see on väga hästi õnnestunud veel seal kahurimürin. Ja mis ma temast veel hästi mäletan, on see, mis on talle kuidagi iseloomulik. Väga oli, oli juhus, kus mingi väga tõsine koht kas olid teatris või oli see nüüd meie mingil eksamil või, või kuskil, ma ei mäleta täpselt, mäletan, Dianakab naerma. Koht oli väga traagiline ja hästi mängitud ja, ja mina ei saanud aru, mis asjad on. Pärast küsisid, miks sa naersid midagi naljakat. Siis ta ütles selle välja. Tema, kui näe midagi head, tal tekib nii rõõmus tunne, sellest tekib kindlasti instinktiivne, impulsiivne naer. See on reaktsioon, nähes midagi head, tuli südamest, väga hea poiss. Väga südamlik poiss, oli ta. Me oleme lahestiks väga südamliku jutu temaga ajanud. Vaat see, seda pole ma kellegi juures kohanud seda, et noh, kui on midagi, kuidas võis küll äärmiselt traagiliste nii hästi tehtud tema reaktsioon oli, ta naeris talle üldse naeruhimuline ja kõva häälega, nii et lihtsalt see naer torkas silma. Köstes sünnite aastal 3000 ahhetusväärselt arukad pead. Arheoloogid puhuvad tolm tuha meie elu ja tööde pealt. Arheoloogid uurivad esemeid, püsimaid Osigi hoolikalt, Layla retuši maha pesevad, otsivad varjundeid, rooste all. Tolmu pühivad õrnad Vii, et ning siis puhkevad täie laul, meie südamed. Väga iidsed. Meeles on kivinenud, meie laul meie südamed, laimu põlanud, ribadeks rebitud 10-st tõvest. Tule Riitadel läbipõlenud, jäägitu õiguse suure tõe eest üle töötanud, vastu pidanud kiirustes kulunud mootorid, head. Jutustan, kuidas lõid meie südamed. Kirjutan teile, ehkki ma tean, et me vahele viskub peitev mehekõrgune stepiheinleht pole kivi. Sulg pole peitel. Vaevalt mu vihikud näevadki teinud. Õiged väited. Kuid hüva, olgu nad kõik, Joy kõduneb kaduvust soos. Miljonit kirja aastasse 3000, kirjutab maailm minuga koos. Me väga pidasime kinni niisugusest võimalusest, mida tol ajal pakuti. Talvine koolivaheaeg nelijärvel Suusalaagris, suusatasime, lugesime, lobisesime, vaidlesime, pritsi, mängisime. Muide Jaan oli, oli kõva pritsikäsi, küllaltki pikk periood, kus me olime filmid. Tööga olime seotud Jaan Saul peaosas. Viimase päikeses Narvas, elasime hotellis ühes toas ja me olime kogu aeg ninapidi koos ja oli lai ja helde natuur. Ka kõige selle primitiivsemaks mõttes võis niisugust žesti lubada, et Covid Moskvas sõime terve tordi ära või karakkumi komme, sõime terveid kilo vara ja vaestele kihlveoga seotud ja mängisime mõistatamise mänge. Püüdsime mõistatada seal kaugemas lauas istuva inimese elukutse. Läksime inimese juurde, vabanesime, küsisime. Oli ka selliseid juhuseid, kus meie elukutse või niuke detektiivi mängimine läks täppi. Ta ei võtnud viina ja ta ei suitsetanud, kuigi ma tean, et ta suitsetamise selgeks õppis ja kui ma ei eksi, ta õppis selle selgeks ülikoolipäevil. Kui nad tegid Jupitaja naerab kroonini. Jupiter naerab, aga minul on olnud Jaaniga siiski võimalus koos pokaal šampust ära juua. See oli Moskvas ja see oli tema poja liigud. Konservatoorium läbi tööle. Meie arhiivis on säilinud noorte saatelint. Jaan Saul on jutustanud oma noore näitleja tundmustest. Ma mäletan, kui meie lõpetasime kooli, siis Panso kirjutas selsamal suvel kultuurielus või artikli, kus ta ütles muu hulgas, et kõike on vaja väliseid eeldusi, annet, talenti, kõike seda, et õnne peab ka olema. See on õige. Ja mina võin selle koha peal pidada Me NSV teatrikoolilõpetajate õnnelaste kilda. Sest ma olen saanud väga palju tööd, väga rasket tööd. Aga just tantsijale töö najal ju seal edasi liikumine, arenemine toimubki. Ma mäletan, kui oli meil suunamine järgmine, siis ma olin alguses isegi natuke nagu võib-olla väheke pettunud mind suunati Tallinnast kodust ära Tartusse. See haihtus õige pea. Ja siiamaani ma olen väga õnnelik selle üle, et Tartust sai siis töö seal noorele näitlejale kõige tähtsam. Sa võid olla andekas, aga mis sest kasu on, kus aastate kaupa seisad kohel. Läheb lahti Sofaklase tragöödia kuningas Oidipuse proovid kus mina pean hakkama rinda pistma Oidipuse kujuga. Panso lavastab, ma tean, kui suur ja kui ränkraske on see ülesanne. Oidipus. Ma lugesin uuesti selle näidendi teksti jälle veelkord läbi, panin kinni, ma ütlesin, ei, mina seda tegema ei hakka. See on nii raske. Nende puhtast südamest kohe niuke tunne, lihtsalt tunned et materjal on sinuga võrreldes hiiglasuur ja kas ennast läbi kaevata temast jõuad või ei, ma ei loobu temast, ma teen kõik, mis suudan. Ja nüüd helisalvestis kaugete aastate Taka stseen kuningas hoidipusest Jakaste Liia Laats. Oidipus Jaan Saul. Kuižek kuuldes naine rääkisid. Meelt mõtete vaevab raske ängistus. Sa ütlesid ju? Kuulsin õigesti. Laius hukkus kolmel maanteeristi peal rääkis kuuendas, mis on käive siiani? Kas öelda või mis paigas juhtus õnnetus. See juhtus haakesesse. Kus kokku jooksevad kaks maanteed, Delfist üks, teine lauljast. Kui palju aega otsast müüdud? Kurb teade toodi veidi ennemalt, kui saabusite siia Janet rooli said. Ei vastu veenvam. Kui räägi mulle laiusest Kuis nägi ta välja mis eas ta olla võis? Suurt kasvu mees juuksed halliks, tõmbamas ta õige mitmes suhtes sinki meenutas. Kas tõesti selle hirmsa needuse Maest tõstsin enda vastu teadmatult? Mis räägi sa sind, lausa hirm vaadata? Kuid ütlen kõik, mis tea Kas kaasa võttis väikses saatkeskkonna laius võis suure vürsti Anule tõesti vastava. Läks kokku viise mees teele käskjalga nende seas ja sõitis laiuse välja ainsa vankriga. Kelle käest on ainult kuus sellest, kuidas juhtus kõik üks teener, rääkis ainult pääsenu, kas ta veel siin kuskil kättesaadav ei tare eemal olles tulnud sealt, kus laius hukkus, olles troonil näinud sind mu ette laskus hoideks kätte palvega, et maale saadaksin ta Veide karjaseks sellisesse kohta, kust on kaugel linn ja nii ma ta siis saatsingi. Küll ei hirmuta, kuid samaväärseks pean taimed, et kuuene sulg, mis kaare hinda siis. Muisanbolimas vürst koriltades ja ema neuroopetooridest mu sünnimaal mind peeti rahva hulgas kõrges aus. Kuid siis üks sündmus toimus õigele, heidab kindlasti ja mitte väärtru toonast ärritust. Korduv võõrus peol üx liiga purju jäänud mees mind pilkas öeldes sõitma olla ainult võõras. Hoidsin vaibad Tokyost tollel päeval end, kuigi järgmisele ärritatult, astusin püsti Pariate, kuid nad nördinult vaid mees, kes selle lause poetas. Põhjast. Sain jälle rõõmsaks, sest kuid siiski hakkas torkima see jutt mu hinge tihti jälle meenus et vanemad ei saaks teada. Vargs seal läksin siis oraakli juurde delfis vastamata, ent Apollon jättis mulle selles asjas hoopis hirmsamat. Õudsemata, teatas mulle selle eest. Ma emaga heitvat ühte lapsed sündivat, kes rahva sellise järgi vaadata. Ja isane, kes kord mu soetas, mõrvariks maa, see kuuldud kaugele hoida korista, sest ma võtsin nõuks ja taevatähti jälgedes paugu paikas. Sealt ma otsisin, kus iialgi ei peaks kartma ennustuste täitmist. Sel kombel mõistsin Paika juhtusin, kus vürst lugu Et ma räägin sulle nalja. Viibisin just tolles paigas, kus on kolme maantee ristil. Kui vastu sõitis vanker veetud kraatias, ees jooksis käskjalg ja istmel kirjeldatud mees. Püüdis tilguta kuidagi kutsa. Kuulge, Rauki jõudu pruukis, lõi praegu hoogu sattunud ma kuldseid, kuid just siis, kui tahtsin mööduda otse vankri, kõlab Askla pihkur raudtee kähku täie jõuga leidnud vastu pead kätte talle selle omakseid kuhjaga. Murray ränga hoobi said selga, siis kukkus vankrist otsemaid ja ma tapsin. Te kuulete Saadet Jaan Sauli mälestuseks kõneleb tema noorpõlvekaaslane ja sõber Rein Oll. Maru. Õieti niisugune ühistöö kogemus oli meil moskva ajal Voldemar Panso lavastas armee keskteatris Smuuli Kihnu jonni ja meil oli õnn Jaaniga olla Talle poisteks assistentide, eks, ja siis oli veel niisugune tore juhus või tore võimalus. Draamateatri sõitis Soome ja Pansol jäid proovidesse, jäi vahe. Siis oli poistel võimalus oma kätt proovida ja suurte meistritega jageleda. Moskva päevilt on veel meeles see, et teatavasti Jaan Saul oli seal kõrgematel genorežissööride kursustel ja seal siis tähendab mulle isiklikult oli, oli Jaani kaudu avatud uks kinomajja filmide juurde. Ja noh, nii-öelda vastuteenena sai Jaan Saul ka erandi korras. Erialatunde Jaanil oli tarvis teha, aga ilmselt oli see kursusetöö näitlejatega katkenud ilma filmimata, vaid lihtsalt niisugune teatri moodi katkenud ja ta valis tulemati Friedrich juremati füüsikud. Ja siis oli meil niisugune maru koosseis, peategelast mängis Kaarin Raid, Madis Ojamaa, Ingo Romet ja mina olime siis vastavalt mööbius. Njuuton, jahinsti mu meelest Jaanil läks katkenud, tähendab eriala õppejõud andsid talle positiivse hinnangu. Lõpuks täitusid unistused uuest teatrist noorsooteatrist. Avatükki lavastavad Voldemar Panso käe all. Jaan Saul Reinol maru. Ma ei mäleta seda, et me oleksime olnud niisugused lambad, et ajad ja kindlalt seda uskunud, et kalender ja kell algab meie tulekust peale. Tahame Eesti teatrikunsti põhjalikult muuta. Seda nagu ei olnud aga juba peale kooli lõpetamist ja, ja Moskvas olles ja jaanioli Vanemuise kogemused selja taga. Ja siis ma mäletan küll, et me muudkui aga istusime ja muusikaga vaidlesime, mängisime sündmusi ja tegevusi ja, ja, ja fakte mängisime üksteise ees läbi, nii et ma usun, et me panime kõik oma niisugused suured lootused ja ja võib-olla ka reformi mõtet panime sellesse noors uude teatrisse noorsooteatrisse. Aga ta oli kindlasti kantud ikkagi Panso vaimsusest ja nendest ideedest, nendest tõdedest, mida Panso oli meile sisse kodeerinud. Mida me uskusime. Iga tee, iga usk algab kodust. Läheme mõtteis veel kord tagasi Jaan Sauli lapsepõlve räägib tema vend Peeter Saul. Ema räägib nii, et temal oli tihti tarve üksi olles musitseerida laulda ühel ilmselt kuskil 43. aastal suvel. Me soovitasime oma sugulaste juures Võrtsjärve ääres siis tema läks iga õhta alla sinna, kuskile turbarabaäärsele üks aiapost istusse laia posti otsas laulis seal kaks tundi koguma repertuaari läbi siis kui seal oli üksinda. Ema mäletab seda, et olles töölisteatri dirigent, siis bändiaan oli kogu proovide ajal seisis ema selja taga dirigendipuldis ema vaikselt-vaikselt, minu südames arvasid ennast jaanist, saatke dirigent. Aga sai hoopis vanemast pojast. Mäletan seda. Mälestuskillud on võib-olla niuksed kaootilised. Kui revolutsiooni lõpu poole nägi töölisteatrisse rambivalgust Kitzbergi rahvatükk Rätsep, õhk ja tema õnneloos, selle kirjutas muusika, helilooja Eduard Oja siis see muusika mulle väga meeldis ja, ja meie üks armastatud tegevusele, et me laulsime selle, selle muusikali või laulumänge või kuidas ütelda siis otsast lõpuni läbi. Mina mäletan veel algus ka. Maal kan laulu, Rätsep arstiagi, Lähen kuulingast valgun, Rahl, Rätsep ost ja sellel ei ole mingisugune refrään i Jery ehk ei käi kokku. Meil oli isegi mingisugune dramaturgiline jaotus, kes seal õhk ja see aitas ka selle selle muusika teose taastamist sest teatavasti sõjatules hävis töölisteater ja koos rätsepanootidega olime siis kuskil sõjani maapaos. Siis helilooja Eduard Oja tuli siis sinnamaale helilooja Artur uritami elamus kohta. Ja seda taastama. Minu isal nagu võib-olla raadiokuulajad teavad. Nemo turniirist oli väga hea mälu aga seda, mida siis tema ei mäletan, siis Jaan ja mina mäletasin hiljem Niba kooli. Lõpuklasside noormehena. Märkasime Jaanil suurt huvi ooperiliteratuuri vastu. Kuulsad ooperid, kõik Verdi kuulsad ooperid, Tšaikovski, kuulsat ooperit Carmen ja palju teisi. Kas ta alateadlikult võib-olla tundis, et tulevikus tahaks tegeleda ooperi lavastamistega sest ta mitte ainult ei piirdunud nende kuulamistega kuulased õige tihti ostusemale graafonise vaid mängis Cooperi klamiiri klaveril? Ma nii mäletan, et üsna tihti ta mängis seal Kanheeristada romansi velg olles niukene kooli algklasside õpilane, siis ma mäletan seda, et talle meeldis väga muusika kinofilmile lumivalguke seitse pöialpoissi ja kuskil liikusid ringi ilmselt siis enne sõda antud selline populaarne väljaanne üsna lihtne klaviirikene, aga, aga kõik vajalikud hääled sees, aga kerge mängida. Ja seal olid siis nende pöialpoiste ilmselt filmist välja lõigatud stseenid või sinna raamatu illustratsiooniks pandud. Ja ta kirjutas kogu selle selle ümber. Lilla tindiga ja need pöialpoiste lumivalguke pildid illustratsioonid läbi kopeerpaberivärvis ärase mullal alles olemas ka selline hirmus liigutav. Nagu teada sellest mälestuste raamatust, milles iimis kenam kaastanud pidas Jaan päevikut ja üldse armastas kirjutada põhjalikke ja sügavaid kirju hava kodustele-lähedastele. Tal see kirjanduslikke väljendus oli ka. Oma seisukohalt me elasime ju kogu aeg koos ja võib-olla ainult et lapsepõlvekirjadega ilusama elu kirja on ta kirjutanud ja meie perekonnas on selline traditsioon. Seda kirjel on alati tema sünnipäeval kaks võitis traditsioonid, kes meil on tema viimane kink meile oli reisilt Tšehhimaale kuus värvilist likööri, klaasi nendes klaasid on vähemalt 25-l detsembril. Tähendab aastas üks kordne, joome nendest. Ja siis, kui on eriti nisugune perekondlik sündmus, mida tahaks kaunistada ja mida tahaks, et hinge läheks, siis peab olema tema kirja Indreku sünni päeva puhul. Ja see on üks ilusamaid maailma ilusamaid kirsi, mida ta on teinud. Ma ei oska teile ütelda, see ei olekski nagu kiri, see on nagu mingisugune väikene jutustus, võimalike kunstiteos, asja, mida ta ette võttis, selle sellele ta ennast ennast pühendas ja tegi seda kirglikult ja kirega. Ilma selleta kunstis ei saa. Ma mäletan, et tal oli väga suur õiglustunne südamel tõe nimel oma töö nimel, oma tõekspidamiste nimel me teame oma päevikus on ta kirjutanud, tahab elada aumehena, surra kangelasena, ta ei, ei läinud iialgi kompromisside iialgi oma töö eest võitles kogu oma jõuga. Kui temal oli õigus, siis, siis tema veri ja süda jõudis ja kisendas sellest ta selle selle nimel läks vastu ükskõik millisele võitlusele, ükskõik millisele katsumused, ükskõik millisele olukorrale. Ei nii või jääda? Ei nõnda jää. Kord katkeb, pais, korduv murdub jää. Ei pühamast lakka, rajuhoog ei rauge iial. Vetevood. Jaa, on küll tugev ja sädeleb end vabadust, süda igatseb. Ei nii või jääda Meie maal kõik lõplikult kord uueks saab. Uus aeg, kas iial tuleb see vaid siis, kui rahvas rajab, tee käed külge, igaüks las lööb, et valmis saada hiigeltööd, tuld, igaüks las õhutab, mis kord maailmas soojendab, las maja ehitavad kõik, kus rahva õnn kord õitseda võiks. Kus paistab päike kõigile, kus rind on lahti hõiskele. Uus aeg. Kuid millal tuleb see vast siis, kui rahvas rajab tee? Just nii murdi aas tärkas temas huvi kunstiväärtuste vastu just tõsise kunsti vastu selle kunsti vastu, mis elab üle aegade, mis inimest rikastab ja kaunistab ja mis peab veel ütlema, ta mängis väga heast jumalat. Malemäng oli meie perekonnas populaarne. Mäleta minu vanaisa, vanaema Nad olid rätsepad. Kui tööpäev sai läbi, siis koristati laud ära, söödi väga hästi, hakati malet mängima. Malet mängis hästi ka minu kadunud onu väga hästi mängis malet. Isa diaan, kui ta oli veel viimaseid aegu, elas meiega koos laulupeo tänaval. Siis ta. Hetkel mängis voodis minuga malatiivseda, luges mingisugust teatriraamatut, seal, mina teises toas, panin laua üles, mängin malet, mängin malet, no vaatasin, et nii märkamatult hakkas mu seis kehvaks minema. Ma mõtlesin, et natuke nagu selles suruvad inglise-off küünarnukiga nihutada, lastevankrid parema koha peale. Ei võtsin ära. Kolme nelja käigu järel ütles. Kuule, Pedro, pane see vanker tagasi õige koha peale, ära tee sohki. Veel lapsest saadik olid populaarsed Miki hiire joonisfilmide. Seal oli puujalg Pedro kude headuri süüdistanud Pedraks. Niisiis, muusika ja matemaatika. Kuulame veel Jaan Sauli enda mõtteid sellest. Aga minu arvates kas või üks kord ühes endas terves Algerlast terves kõrgemas matemaatikas ootamatutele, keerdkäikudele vaatamata, kui korraga lahendus saabub, vaatad, kui loogiline see lahenduse käik on kogu aeg olnud, siis selles on suur ilu ja samasugust hästi keerulist äärmiselt keerulist teed pidi. Peab jõudma lõpuks väliselt väga lihtsa resultaadi juurde seal uue inimese sünnile laval mitte uue, kujuvad uue inimese sünnile. Ja sa pead mõtlema ainult oma peaga, saad sa mõtelda? Nagu te teate, siis sedasama suured teha juba päris õnnelik inimene. Aga ükskõik, kes elavad meeskooris või kirjutad luuletusi või mängid teatisi, mida teed? Peab olema kõik tulnud, ainult ühest asjast tungis seal see, mida vana eesti rahvalaulik ütleb, et igaval olla iluta Ale olla laule. Vaata, mõnikord on kahju, kui etendus on väsinud, olete küll. Kahju. Mõlemad on alati siin. Lava avatud aas ja saal laas, kahiseb pime. Kuid ometi lava on rohkem siin. Mis iialgi, ütleksime. Saalis. Ajatu hämarus, silm, nägude isiku päratus. Pärgament, maskide, Reada, ruumiscontuuritus, äratuslaval, täielik tühjus. Teisel pool hõõguvad läve. Esialgne eimiski. Kuni ise sina sinna ei lähe. Ei, mitte sinna siia. Kuni ise sina siia ei tule. Mitte kuidagi pole seal pääle omaette värvilised. Tule. Kuskil seal vahekäiku, kuidas sa lähenedki piiriavale jõule, muusika kuristikku, kus viimane Eelmangutact maskide kollasest killast bega tõused, lavale algaks saali jaoks esimene vaatus. Sinu enda jaoks esimene akt. Akt. Sina ja valguspunkt teineteist otsite taga tema taimede sujuvus, metsloomade paindlikkus troopikas, sina inimlik Nurklikus, murduv pürgivus kootikas. Ning kõik, kes jäid sinna alla, on siit pääle publik. Need, kes oma osa juba maha mänginud tagasihämarusse astunud, kus eiravad laval sündivat läbitungimatu ilmel. Need, kes sinu järele tulema peavad praegu veel sihitult mehelevad udune, laialivalguvad järsku sind üksisilmi jälgima pingestuvad? Üks suur liitsilm, need kes siin pole kunagi olnud. Ja siia kunagi ei tule. Need, kes on igaveses kanapimeduses kiri Complete kugistamas. Need, kelle näolt ei kao ilmaski kollatõbi, vaid siis ehk pudeneb sealt ribake, riknenud kudet. Kui sina siin laval täiesti ilma näokatteta jääd, kui valguspunktini jõuad, et see märkida saaks sinu päev. Kui sellel valgusel jõue lend moondamatult serveerid kui kokku käkk runud sõnad silphaaval lahtiveerid, kummardus igale. Kes kordki sõna läbi vaakumi saata võis SÕNA täpsus mõtte ümber hingeõhu kohe õis valge pill ümber laskuri pähe. Ja kui nõnda teeb väiksemgi žest sest see tähendab tegu, et kehaltki kukub kest siis viimaks harrastus harras, harrastus, Peebuk, sähkap, antakt. Siin kulmineerub ja lõpeb su esimene akt. See, mida kuulete, on Paul-Eerik Rummo luuletus improvisatsioon Jaan Sauliga. Ja oma noorpõlvekaaslase mälestuseks loeb seda Ines Aru. Kas vaheaeg oli? Ei pannud tähele? Järjest läbi lünkade, siin pole puhkama istutud korrakski. Kuid mingi piiririba pidi olema, sest kõik, kuigi sama on teravamaks nihkunud ajamehed, kohandage objektivid oma silmale. Mäletad, millal see oli? Mille tahtmisi sa isegi ei teadnud. Kaks akti annab sulle see kaasaegne näidend. Tulek ja minek. Kaks osa langeb soosaks. Saabuja ja lahkuja tulek on niikuinii minevik. Kuni minek on tulevik lausuda lühidalt tekst. Jah. Seesama valgusring tema nimel temaga temas ainult. Ja kui ta peaks silmusena suruma kinni su hingamist siis teda avardada, avardada, mitte enesest heita. Su elu on improvisatsioon sellel teemal. Saal oma tumedate tagamaadega. Kõik see on alati siin. Oma tarkus, tugevus kõiges mis ta suur ring, kõik haaraku, napp nissan, stseen, liikumine lavasügavustest jälle saali suunas. Miks pooljoostes? Süda valutab valesti? Kas tõesti juba keegi neistki, kellega? Nagu seegi, et 60.-ks etenduseks söövad koid, kulissid ära. Et 100. etendusel hakkab sufflör pudistama ja tuhandetate ei tulegi, nagu seegi, et mitmesse pääs sajab lahinal juuri, kiilaspäisuse varajane parukas. Seepärast sinu leinanimi olgu edasi elada nagu seegi, et pikil pisaraid leinata tohivad, vaid need, kes teavad, et veel niipea ei pea nad koos leinatavaga sealpoolseid Piipe tõmbama. Nagu see. Et su oma poeg juba siinpool kuristikku käib. Nii on? Kaks akti annab sulle see näidend. Ei, ei, ei. Nii on kaks osa su osaks. Ei. Süda valutab valesti. Süda valutab valesti. Süda saab alutad valesti. Hirmu ja raevuga aimatav tuleb aimamatult. Teine ja otsustab, väga asjalik finaal. Ilma paisutuseta. Enne murtakse taktika põlve pääl puruks, otsusta kõik otsad jäävad lahtiliinid lõpetamata mille üle mõtelda koduteel. Koduteel. Ei. Sa oled mees, kelle kodu on siin. Kellel kell näitab praegu? Kelle tööusu nimi on homme? Tööhüpotees nii on ja sukeldud saali ometi. Hirmu ja raevuka oodatu tuleb ootamatult. Kuskil seal vahekäikudes. Sulgadele visatakse pleekinud tolmumantel, millest välja oled kasvanud lõpuni mõtelda. Pää kohal pahiseb paratamatuse kosk toonekurgede suured käärid, just nagu see, mis algab, oleks tõepoolest talv. Või kevad n b mõtelda lõpuni koduteel koduteel kus peaaegu et täiuslik naeratus lüüakse kurku. Auklikus õhus pahise päästmatuse kosk, sisekõrvus, pahise päästmatuse kosk, tiksuvad. Viimane kohtumine oli, kui me jõudsime Moskvast tagasi peale seda seal Slovakkia reisu, ma olin oma Tallinna kodus vähel. Jaan sõitis mootorrattaga minu juurde. Küllap oli meie juttude Ring üleval meie pööningukambris ikka seotud noorsooteatriga ja tulevaste töödega, mis seal hakkavad toimuma. Ta tundis ennast halvasti ja kui ta hakkas ära sõitma, siis ta ei saanud nagu mootorrattale häält sisse. Ja mina olin paljajalu, võtsin jaanikinga, see oli viis numbrit suurem kui minu king, panin selle kinga jalga ja keevitasin mootorratta ja suured mootorratturid. Prillid ees. Suur käsimootorratturi kindaga, suur selg ja mootor autole hääled sisse ja mäest alla. Ema ütles mulle seda Et tema kandis oma rinnataskus peaaegu alati kaasas ühte väikest kirja paberitükikest kus peal olid sõnad, maksin korki, kiri pojale. Ilmselt siin oli midagi siiski sellist, mida seda noort inimest mu enda jaani, mis teda nii haaras, ühesõnaga et see kiri, nagu sa näed, on ära koltunud lehekene ja näete siin ära murdnud, nii et see oli tal kogu aeg põuetaskus. See kõlab siis nii. Kui sa alati ja igal pool kogu oma eluaja jätaksid inimeste jaoks maha ainult ilusat lilli, mõtteid, häid mälestusi endast siis oleks sinu elu kerge ja kaunis. Siis tunneksid sa, et sa oled kõigile inimestele vajalik ja see tundmus teeksin hingelt rikkamaks. Pea meeles, et alati on kaunima anda, kuivata. See oli saade Jaan Sauli mälestuseks. Tema sünnist on möödunud 50 aastat. Lühikese kirka eluga teatrimeest meenutasid tema vend Peeter Saul kursusekaaslased Reynholm Aru ja Aarne Üksküla. Paul-Eerik Rummo luuletuse, mis Jaan Saulile pühendatud luges Ines Aru samuti kursusekaaslane saates kõlasid helid Ludwig van Beethoveni sonaatidest. Seda muusikat. Jaan Saul armastas. Saate koostas Mari Tarand.