Kuulsite teist ja kolmandat osa Johann Christian Bachi alti kontserdist mille esitas Arvo Haasma. Kas muusikakeskkool on teie meelest maailmas kõige parem kool? No teie, kui olete nüüd lõpetajad, maailma parim kuulda küll ei ole, aga, aga üht-teist head seal on. Sellepärast et muusika üldse nagu sellest tavalisest argipäevast kõrgemal ja kui seal päevad läbi seal sees oled, midagi ikka annab. Ja seejuures veel see ka, et kui kuskil nooremates klassides, ütleme, viiendas-kuuendas klassis oli see kõige halvem kool maailmas siis hiljem, kus me oleme juba palju suuremad, siis ikkagi praktilised õpingud läbi, siis me ikka mõtleme kooli peale ikka kui hea kooli peale. Üldse pärast kooli lõpetamist tavaliselt kõige halb läheb meelest ära ja isegi nendele õpetajatele, kes ei ole kooliajal eriti lähedased olnud, mõeldakse heldimusega. Täna ongi siia stuudiosse tulnud kolm muusikakeskkooli lõpetajat. Palun tutvustage ennast reetnikel muusikateadus. Mart Laasi, loobin tšellot. Ivarile klaver. Mida Teie kui tänased muusika abituriendid, oleksite tahtnud võib-olla teisiti teha. Oma õppimise ajal, kui tagasi mõelda, siis on kahju, mõistus natuke liiga hilja pähe tuli ja muusikaga ei hakanud varem tegelema. Et liiga palju läks muuks asjaks ja see nagu põhi oleks võinud tugevam tulla. Millal see mõistus tuli? Kusagil nii üheksa. Seda võivad kõik meie kooli õpilased enda kohta öelda. Jeffi lõpetajad. Kuskil seal kuuendas-seitsmendas klassis on niisugune aeg, kus eriala on kõige vastikum asi üldse maailmas ja püütakse kõikvõimalikul kombel kõrvale hiilida oma instrumendi harjutamisest. Ja see võib-olla ongi kurb, sest just see on see aeg, kus kogemused ja meisterlikkus, tehniline meisterlikkus, näpuosavus kõige paremini nagu omaseks saavad. Ja võib-olla sellistest jääbki vajakat, nagu niisuguses selles kõige paremas eas, nagu oleme lalisenud ja hoopis muid niisugusi vähem tähtsaid asju teinud. No mulle tundub, et kõige kriitilisem aeg nagu muusika kujunemisel on umbes seitsmes kaheksas klass ja mul oleks hea meel, kui sellele pedagoogide kaadrile tulevikus nagu suuremat tähelepanu pööratakse. See inimese kujunemine oleks nagu loomingulises õhkkonnas. Et meid ümbritsesid inimesed, kes tõeliselt armastavad muusikat ja oleksid eeskujuks. Noh, sellel ajal tavaliselt tuleb eriti poistel, ma mõtlesin peale niisugune esimene kirge, muusika, just piituudiga, vaimustus ja mäletan, just seitsmendas ja kaheksandas klassis tekkis neid lugusid oma klassiansambleid väga palju ja põhitöid rohkem kõik seotud kergemuusika tegemise ja ja kuulamisega, kui ta oma eriala Aga minul on sellest hea mälestus jäänud. Vahetundidel sa ikka klassis mängitud ikka teinekord mitte seda tühist. Noh, see on see iga igaüks eredamaid mälestusi on ju päris tore ja ma arvan, et selle teedekistiga noor inimene läbi aga üldkokkuvõttes eriala tasemele kui niisugusele, tuleb ta kahjuks vaieldamatult ei ütleks. See on mitmekülgsem arendamine. Ta on lihtsalt aja ära näputreeningut tegemised, mis on siiski väga tähtis. Just selles järsku see vaimustus tuleb, ega siis ainult pühendatakse ennast täielikult sellele pahatihti ja muu jääb kõik kõrvale, samuti nagu see kergemuusika oli meil ka sportkoolis, sellel ajal tuleb spordivaimustus peale või muusikakeskkoolide vahel peetakse niukseid spordi spartakiaadil ja väga hea oleks, kui ka muusikavõistlusi peetakse, tähendab võistumängimise või konkurss on niisuguseid väikseid omaalgatuslikke, muusikavõistlusi on olnud, Need on siis koolisisesed? Ei, nad on ka väljaspoole ulatanud, tähendab on tulnud meil Lätist käisid tšellistid siin ja ja siis on niuksed nagu sõpruskontserdid olnud, Leedu pianisti pealt ei käinud aga takti teistega teisi inimesi, näed ja kuuled, mida seal mujal tehakse ikka huvitav. Kõlas teine osa Joseph Haydni flöödikontserdist, D-duur mängis Kai Kaseoja. Missugune on abituriendid? Tavaline tööpäev? Ei tuleks küll nüüd küsida, et missugune ta oli. Meil on kõik päevad olnud erinevad, et me ei ela režiimi järgi, igas päevas on midagi uut. Tähendab, me ei korda seda endist tegevust nagu tavaliselt. No mina seda ei ütleks, et et nüüd tõesti iga koolipäev rikastaks meid hulgaliselt teadmiste või, või tõesti, tooks midagi väga palju uut, minu arvates rikku ühetaolisust ja niisugust kordumist on ikka palju üldainetes muidugi kui mõni päev on ju üldiselt algab üldainetega muusikalised tunnid moodustavad neist kõigest 20 protsenti. Üldained olid natuke liiga palju aega kulutatud. Mulle tundub sellepärast, et eriala valimisel tuleks hakata juba varem mõtlema, et mida varem alustada, seda kõrgem tase saavutab. Mina näiteks üldained üldse ei ole õppinud, nüüd võiks seda öelda tagantjärele. Aga ega see veel ei tähenda seda, et nüüd oleks ei tea, kui palju muusikaga tegelenud või harjutanud inimesed on ikka laisad ja igasuguseid muid huvisid on lae, isegi televiisor kipub segama. Mina ütleksin niipalju, et kooliajal nagu ei osanud valida seda kõige tähtsamat ja kõige olulisemat õppeainetes, sest ma praegu väidan täie kindlusega, et oleks palju kasulikum, kui näiteks kirjandust oleksin pinud hoopis hoolsamalt ja sügavamalt. Samal ajal näiteks sellest, et ma nüüd Füüsika-Matemaatika ka pealiskaudselt tegelesin, seminari südametunnistuse piina esile ei kutsu, kuna minu tulevases elus muusikaelus läheb seda vaja minimaalselt. Ja need algteadmised ma olen koolist saanud. Aga ma mäletan siiski, seitsmendas klassis oli niisugune vaimustus, kus Ivari käis füüsikas viit miinust viieks parandamas. Teinekord see aega väga oskamatult jaotatud, ka virise, sisuliselt ei jõua midagi teha, nüüd eksamite ajal on näha, mida jõuab kõike ühe päevaga. On teil ka mõni niisugune õpetaja või inimene koolipõlvest keda te meenutate hea sõnaga, või isegi selline inimene, keda kannalt ehk Hea sõnaga ei meenuta muidugi kõiki õpetajaid, minul on kõige südamelähedasemad olnud ranna poole jaoks on kaks õpetajat ja ta minule minu eriala õpetaja klaveriõpetaja eriala õpetaja meile nagu teine ema tunnid kodus ja no täitsa tunneb ennast nagu kodus plaate kuulamas. Ta suhtub meistri peaaegu nagu omasugusesse klaveriõpetaja, aga me käisime koos. Tähendab ta, niisugune inimene, kes on väga huvitub reisimisest ja igale poole, kui ikka võtab ette temaga koos käisime näiteks mitu korda Leningradis ja kontserti kuulamas, ise omal ettevõtmisel. Ta pühendab oma aja just oma õpilastele, näiteks just kes mind tõi kujutava kunsti juurde ja selle mõistmise juurde oli just seesama üldklaveriõpetaja. Edasi mööda Ermitaažis ringi Leningradis. Minul on ka eriala õpetaja klaveriõpetaja tegelema kindlasti kogu elu hakkan väga sooja südamega meenutama. Tema juures ma õpin juba esimesest klassist peale, nii et 11 aastat. Ja praegu ma võib-olla isegi ei oska kirjeldada, millised mõjud omale on avaldanud. Aga kahtlemata on ta minu kasvatamiseks ja kasvatamiseks isa ema kõrval muidugi väga palju korda saatnud. Sest ma mäletan, kui mul just see seitsmenda kuuenda klassi periood oli, kui ma olin väga, laitis ta oma aega säästmata, sundis mind harjutama, panime siniklassidesse kinni, ei lasknud välja, pidin seal harjutama ja ma arvan, et see arendas minus niisuguse distsipliinitunde välja ja loomulikult oli ka tema see, kes minust nüüdisarmastuse muusika vastu oskas äratada. Ta on ise lõpetanud ülikooliga psühholoogina. Nüüd me saame vestelda väga laiadel teemadel ja eks see psühholoogi eriala nagu ilmselt on aidanud tal ka. Ning nagu üles kasvanud Meie koolis ei ole niimoodi, et tegeldakse ainult oma õpilasega, tähendab kõik õpilased nagu kõikide õpilased ja tähelepanu pööratakse ka teistele ja ka mul on olnud mitmed sellised inimesed, kellega on võimalik palju mitmesuguseid probleeme arutada või kui mure on siis kellegi poole pöörduda. Esimene osa Frederic Chopini klaverikontserdist number üks, EML esitas Ivari Ilja. Kuidas ta end praegu tunnete, kas atrientidena või või peaaegu seppa mõningal määral valmis muusikutena. Valmis muusikast on asi muidugi üsnagi kaugel veel. Ja ka niisugust tunnetan nüüd kool läbi oleks lõppema, hakkaks mulje, minul isiklikult küll ei ole. Võib-olla siin mängib rolli see, et järgmine aasta õigemini nüüd suvel astume konservatooriumisse, kui me sinna sisse saama ja siis elu läheb umbes sama rada edasi, sest põhiliselt on konservatooriumi muusikakeskkool ühes majas. Ja me nagu konservatooriumi üliõpilastega saame läbi eriti just meie inte. Minul siiski on niisugune tunne, sest täna oli meil viimane eksamil tainetisse, oli ajalehes, on kõige raskem ja nüüd ma pean ütlema, et Hallap suur kergendustunne, kuna need on ikka rasked ja suured asjad. Nüüd on ees ainult kaks eksamitele mõlemad muusikalises tsüklist. Ja neid juba meeldib teha selles mõttes, et mitte üksnes niukene eksamipinge, vaid seal on ka juba niisugune esinemise vaimustus mängus. Tuletame natukene meelde kas või mõnda nisukest eredat sündmust, koolielust on see me muusikakeskkoolis õppinud ei tähenda veel, et me nagu muudest meeldivatest asjadest ilma praegu veel selgesti meeles, kuidas me oma klassiga sõdu pidasime Hirvepargis, kui me kool oli veel mööda linna laiali olnud oma maja. See oli kõige põnevam aeg nagu. Eks meelde jäävad niisugused lustakamaks juhtumideks, pahandust olid ka tehtud päris palju. Küll on olnud igasuguste veepommide paberist, pommide alla viskamist aknast teistele inimestele pähe. Küll on lõhutud sel kooli inventari ja ja õpetajatele seal vingerpussi mängitud ja eks need ole nagu kõige paremini meeles. Noh, nüüd tuletavad kindlasti õpetati neid naljaga pooleks meelde. Mida te kavatsete edasi teha? Ma arvan, et meie edasine tee on juba ette kindlaks määratud. Konservatooriumi peame kõik minema tulles nagu loomulikuks jätkuks siiski muusikakeskkoolile. Kes ikka on juba 19 aastat vaeva näinud ja õppinud, siis nagu oleks varem juba pidanud siis kastkümnaasia jätma. Õppima lähevad kõik muidugi oma erialale edasi. Mina tšellot Ivari klaverit. Aga tegelikult ikka sedasama muusikateadlast, keda ma väga armastan ooperit ja mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin edaspidi sel alal töötada. Üks teater on mulle kõige lähedasem. Kes on teie kooli lõpetanud? Õpilastest juba mõningat tunnustust leidnud? No ja siin peaks nimetama Andres Mustoneni tema ansamblit vanamuusikaansamblit Hortus Musicus, mis on tõepoolest minu meelest väga suure populaarsuse võitnud, kui nüüd on nad jõudnud juba nii kaugele, et ansambel kulu filharmoonia alla. Meil oli suur turnee mööda Nõukogude liidu idarajoone. Novosibirskis ja Siberi pianistidel muidugi Rein Rannap ja Peep Lassmann. Need on ka meie kooli kasvandikud. Rein Rannap ei ole mitte ainult, ei, ta ei ole ainuke, kuid ainuke eesti pianist siiski kes on rahvusvahelisel konkursil käinud ja sealt ka teatud kohaldanu muidugi diplomine küll, aga teised ministrid, Eestil on nii kaugele jõudnud üleliidulise konksu laureaat on küll. Jah, muidugi, siin kas või sellest möödunud kevadisest interpreetide konkursist võttis ka terve rida. Osa siin Ivari Teiegi, võtsite sellest osa, eks ole ja Kalle Randalu ja ja terve rida teisi noori muusikuid, kes päris hästi esinesid. Või kes on teie lemmikud? Muusika vallas? Lemmikute spetsialistidest on Pablo kaasas ja disla filostropovis. Sügavama mulje. Selle sellel kontserdihooajal jättis mulle just viiuldaja Gidon Kremer kes on muuseas Riia muusikakeskkooli kasvandik. Minu meelest momendil on praegu üks andekamaid Nõukogude liidule veel Viktor Tretjakovi, kes on korduvalt Tallinnas esinenud. Kõige suurem minu lemmikul Artur naabel. See on niisugune pianist, keda saab kuulata juba ainult plaatide pealt mis on ka üsna vanad ja pragisevalikuid. Just need plaatide pealt olema saanud oma suurimad elamused just näiteks eriti Schuberti sonaatide ja peetonsonaatide esitamise osas. Aga nüüd tänapäeva pianisti test Leningradis Ma käisin kuulamas mõni aeg tagasi. Noh, see on üks noorema põlvkonna praegu kuulsamaid kanister poliini. Sellega nagu piirdus kogu minu tutvus temaga plaadi pealt, ma olen kuulnud vähe. Aga selle põhjal ma sattusin temast ka suurde vaimustusse. Ja nõukogude pianistide Maria Grünberg, kes mulle kustumatu elamuse andis, see oli eelmisel hooajal, kui ta Tallinnas mängis Subertit kuna mind tõmbab just ooper, siis minu suurim lemmik on paritotiitri Fischer, disko. Varem ma kuulasin väga meeleldi plaate ja nüüd on plaadimuusika jäänud, aga tahablani, tahaks aina rohkem kontsertidel käia, elavat muusikat kuulda. Seda loomulikult sest kunstnik akustika, mis tuleb plaadi pealt, see ei ole pooltki seda, mis on, kui helivabalt kandub saali kus iganes nüanss, masin, pean silmas just eriti Leningradi filharmoonia saali, kus on suurepärane akustika. Kui seal teenime nüanss, selge ema kõhul ilmub siis muidugi sellele plaati ei saa mingil juhul vastu panna. Meie koolil on traditsiooniks kujunenud keskkoolilõpetajate aktus läbi viia alati Estonia kontserdisaalis mis on kõigile lõpetajatele alati suureks sündmuseks, kuna kõik saavad esineda seal. Kuid seekord meil nagu ei vedanud, et seejuures peab mainima, et me oleme ka 13. lend oma koolis. Ja kuna estonia kontserdis alla remonti siis nime lina makrose teatrisaalis. Kuigi see ei ole just ka halb koht, kuid esinemisega raskeks see, et akustika, mille üle pidevalt kobee lauljad kordavad, ei ole seal muidugi hea ja eks see kindlasti muidugi vähendab nii kontserdiõnnestumist. No sel aastal on esinejate arv tavalisest väiksem, esinevad ainult neli õpilast. Ivari Ilja pianist Mart Laas, tšellist Kai Kaseoja flöödimängija ja Arvo Haasma aldimängija. Orkestrit juhatab meie kooli lõpetanud praegune konservatooriumi teise kursuse tudeng Jüri Albertel. Mida teie oma noorematele koolikaaslastele tahaksite võib-olla soovitada? Nooremad koolikaaslased peaksid rohkem tegelema siiski oma erialaga. Ma arvan, kui meie. Meile soovitati kasutada, aga kahjuks ei mõjunud, igaüks peab ise selleni jõudma ja ma soovin, et kõik jõuaksid võimalikult ruttu selleni, et nad ise aru saaksid selle vajalikkusest. Et kui nad tahavad tõesti muusikuks saada, siis mida varem, seda parem, selle tõeni jõuda. Aitäh, ja ma soovin nette jõuaksite eesmärkide, mida te olete endale püstitanud selleks indu ja jõudu. Viimati kõlas esimene osa Antoninud Washagi tšello kontserdist mida mängis Mart Laasi.