Keskeprogrammi valikava. Täna kordame kesksaadet, Viljandi näitleja Eesti NSV teenelise kunstniku Rein Malmsteniga ajab juttu Marje Lenk. Pole midagi maailmas kiretumat kõik Kell. Ta tiksub ühtviisi korrapäraselt nii teie sündimise hetkel kui ka sel ajal, millal te ahnelt murrate noorus, unelmate õisi. Oma sündimise hetkest peale läheb inimene iga päev oma surmale ligemale. Ja kui te agoonias lämbute loet Kell kuivalt ja rahulikult selles sekundeid tema külmas arvestuses. Kulk kõlab mingi kõiketeadmine ja väsimus sellest teadmisest. Mitte midagi, mitte kunagi ei eruta teda ega ole talle kallis. Ta on ükskõikne. Ja meil, kui me tahame elada, tuleb luua endale teine kell mis on täis tundeid ja mõtteid täis tegevust, et asendada igav ühetooniline hinge nukrusega, tappev etteheitvalt ja külmalt tiksuv. Kell. Rein Malmsten, te olite õige väike poiss, kui ta raadiomaja stuudios juba istusite, on see aeg meeles ka. Väga selgelt meeles, see oli üks niisugune väga tore aeg oli minu jaoks suurte avastuste aeg ja väga toredate inimestega kohtumise aeg ja kellega siin kõik see koostööd tehtud, alustame tolle aja laste suurest suurest lemmikust Imbi Valgemäe eest siis Ellen Liider, Leili bluumar, Georg Ots Viktor Gurjev. Neid oli siin ikka päris palju, kes käisid sellest saatest läbi, see oli siis tol ajal üks väga populaarne saatesari. Mõistata saade, mis, kas siis nihukese lauluga, et algab saade mõistata, lapsed, tulge kuulama. Ja see oli päris mitu aastat ja siis oli. Tähendab isegi avaliku esinemise esimesed suured kogemused, sain ma ka just sellest saatest, sest kuskil aasta lõpul oli harilikulte avalik saade raadiomaja saalis, kus siis lapsed olid oma vanematega tulid kohe päris saali ja siis me selle saate viisime läbi nagu etendus, enam mäletan väga hästi seda esimest avalikku saada, et kui ma ei suutnud muidu kuidagi olla, kui ma pidin istuma ja kähe käega põlvi kinni hoidma, sest need värisesid nii hirmsasti ja ma närveerisin koledasti. Isa Franz Malmsten mängis siis kirjakandjat ja. Kirjakandja Kaarel ja et isaga koos tulime, mäletan, proovides läksin koju ja arutasime neid asju ja et see oli niisugune väga tore. Ben oli, mäletan selle hea avaliku saate, mu põlved ilusasti värisesid siis, kui isa tuli ka sinna lavale ja siis ma läksin ratta tema juurde, võitsin tal kõvasti kõvasti käest kinni ja tema hoidis mul ka kõvasti kõvasti käest kinni. Kuskil saime ka mingi rahu tagasi. Päike lõõmab igal pool, astu rõõmsalt, ikka ma teemad ühest majast teise rutanud, sest olen kirjaga, et kirjakandja haka. Koolis ka sel ajal esinesid. Koodis koolis nagu kuidagi vähem. Aga millegipärast ma isegi praegu täpselt ei mäleta, kuidas kuidas see tuli, aga oli mingisugune üle ülelinnaline koolinoorte, kas etlemis võistlus või, või mingi niisugune asi, mis toimus tol ajal pioneeride majas. Ja ma mäletan, et ma sain seal vist isegi esi. On teil meeles, millal isa või ema kõrval esimest korda teatris käisite? Jah, tähendab, ma ei oska isegi öelda, kas see oli nüüd esimene kord, aga see, see on seekord, mis, mis mulle nagu on mällu jäädvustunud, et ma olin kuskil viie, kuue aastane. Ja siis tol ajal Draamateatris tehti ka nukunäidendeid veel. Ja kõik meie hilisemad kuulsamad nukunäitleja nii-öelda vanem põlvkond olid tol ajal ka draamateatri näitlejad. Loo Tui ja, ja kõik, kes seal olid. Ja siis jäi mulle meelde üks niisugune nukunäidend, elevant elevandipoeg, kuidas elevant omale pika londi sai ja see on nagu niisugune, esimene, mis mul praegu, kui ma hakkan niimoodi meenutama, mis mulle nagu tuleb siin selline, et esimene teatrielamus Aga isa, ema, proovida neid vahel kaasa, võtsid. Lausa proovidesse nüüd mind muidugi ei võetud, aga noh, kuna oli niisugune olukord, nii ema, kui isa olid näitlejad ja mõlemad pidid proovis olema, siis noh, mind päris üksinda ka alati jätta ei saanud, siis ma lihtsalt olin teatris. Ja sel ajal käisin teatri pööningu-st kuni kuni keldri nii peaaegu läbi igale poole oma nina toppisin. Ja võib-olla kuskilt sealt sai kuskil see teater nagu mulle mingiks teiseks koduks, sest. Mis minu jaoks on nagu esimene teatrimajast jäänud? Esimene mingisugune mälestus on mingi lõhnaaisting. See on niisugune kummaline asi, mulle hakkas hirmsasti meeldima dekoratsioonide liimi lõhn ja ma käisin neid nuusuta. Ja see liimi lõhn muutus mulle nii armsaks, see oli mingisugune eriline lõhn minu jaoks. Niisugune kummaline jah, isegi praegu natukene võib-olla naerma. Aga, ja see läks mulle meeldib siiamaani ma käin ikka niimoodi maalrisaalis ja siis tõmban seda õhkamale ninna, seda mingisugust minu jaoks täiesti kummalist, võib-olla mõnede teda üldse ei meeldi, aga minu jaoks oli see mingi. Kas selle liimi lõhna pärast läksitega Tartusse kunstikooli just dekoratsiooni? Noh, ei tea, kas just selle liimi lõhna pärast, aga enam ma nagu tahtsin nagu ikka kuidagi teatrile ligemale pääseda ja ja kuskil mic kunst huvitas, ma julenud omale niisugust asja nagu võtta, et ma nüüd vist näitlejaks peaksin hakkama, kuigi ma hirmsasti kuskil oma sisemas seda väga tahtsin ja see mulle väga meeldis. Aga kuskil noh, nagu asjaolude tõttu ja niimoodi ja siis ma läksin Tartusse kunsti õppima ja ja ma ei ütle, et ma sellest eriti hea õpilane olin, ma sattusin ka mingisugusesse niisugusse elu keerisesse nagu ikka vahest noortega juhtub esimest korda kodust eemal ja ja, aga siiski, ta oli väga tore periood, ma ei olnud seal kuigi kaua sõjaväkke minek hakkas peale tulema ja ja, ja siis ma tulin sealt ära. Ja sattusin muidugi peale sõjaväge neli aastat, kui olin ära ja sattusin draamateatrisse, siis kunstnik teostuseks. Tol ajal oli peakunstnikuks Voldemar Meil saab rahvateatris, kas teil peres keegi joonistas ka ästjatel isikuna? Ei, see on nüüd niisugune ka niisugune naljakas asi, sellepärast et ma ei, ma ei ütleks, et ema halvasti joonistas, ta joonistas päris kenasti, aga noh, mulle tundub, ega see teda ennast eriti ei huvitanud ja, ja kui ma niisugune esimeste klasside jõngermann olin, siis mind nagu ka see asi eriti ei huvitanud ja ma nagu ei saanud sellega kuidagi hakkama, siis ema tegi kõik joonistused, mis vaja oli tegija ja ja naljakas oli, mina ei tea, kas nüüd õpetaja sellest aru ka Saina juuda ikka sai, aga millegipärast halba hinnet ei pandud. Aga noh, ma jälle väga nii pingsalt jälgisin, kuidas ta joonistab ja, ja kuidas ta midagi näeb ja ja see kuskil nagu huvi selle joonistamise vastu tekkis kuskil hiljem ilmselt kuskil kümneaastane või kui ma hakkasin, hakkasin joonistamisega tegelema ja harjutama ja ja see tuli ka kuidagi niimoodi häkkis eneselegi peaaegu et ootamatult. Ja ka Tartu kunstikoolis läks juba päris libedalt. Jah, ei saa öelda päris nii kenasti, selle koha pealt läks. Kui te draamateatrisse tööle läksite, milline töö teile siis esialgu usaldati? Esialgu kõigepealt muidugi oli igasugune pindade katmine ja ja nii edasi ka isegi palkseinte värvimine ja niisugune noh, nii-öelda ütleme maalritehe, aga aga siis isegi usaldati maalitud tagaseina juba hiljem ja ja noh, ma ei tea, nii hästi, kui halvasti ma sellega hakkama sain, aga noh, mingile määrmolekesel asjaga hakkama sain. Kui te selle töö peal asusite, kas te siis mõtlesite ka vahel, et see on nüüd mu pärisamet või kujutasite ette, et ikka peaks midagi muud õppima. Vein. Vaat see oligi niimoodi, et kuskil midagi kripeldus kripeldab, sest noh, maania jälle uuesti teatris ja nüüd juba nii-öelda selle teatritöö poole peal, mitte enam selle poisikesena, kes käis lihtsalt uudistamas vaid puutusin praktiliste ülesannete ja praktiliste töödega kokku. On kuskil nagu kuuseteatristruktuur, kui niisugune sai mulle muidugi tükk maad selgemaks ja arusaadavamaks ja ja eks ma siis käisin väga palju vaatamas ka proove vabadel hetkedel, kui proovid käisid, hiilisin niimoodi vaikselt rõdule ja vaatasin ja jälgisin proov ja siis ikkagi see pisik hirmsasti. Oli suur, see tahaks ikka ise tahaks ikka ise ka. Siis avaneski niisugune juhus, et kutsuti mind Viljandi Ugala teatrisse, seal avati stuudio ja tähendab mitte isegi kutsutud väitma, nagu kuulsin sellest, et seal niisugune asi ja siis küsisin sealt järele ja öeldi, et jah, tule. No siis ma võtsin südame rindu ja läksin No ema Eva, meil laulistil operetis, kas muusikateater teid nii ei köitnud? Lähevad siin on jälle niisugune naljakas, et noh, sisuliselt ei ole keegi, meil perekonnas on niisugune eriti hea joonistaja noh, olnud ja ometi kuskil hakkasin natuke tegelema joonistamisega. Samal ajal ema laulab ilusti ja isa hea laulja ja esinenud isegi Narva teatri samal ajal ooperites ja operettides samal ajal mina ei ole eriti musikaalne. Ja ei, mulle meeldib, mulle meeldib ooper kui balletti, operetti, opereti võib-olla, võib-olla vähem. Aga, aga jah, millegipärast see mind nii ei kiskunud ja kui olin väiksem poiss, siis, kui ma seal teatris ikka ringi käisin, siis mulle kindlasti meeldis vaadata just tõsiseid draamasid. Ja ma mäletan, ma nutsin ja mul tulid pisarad silma. Mul hakkas kahju ja ja ma elasin väga tugevalt läbi niisuguseid näidendeid. Mäletan, mul väga on hästi meelde jäänud, kui suure põnevusega ma vaatasin Lermontovi maskeraadi, kui mängisid karme eel, on liider, olid seal siis kahekesi, Ellen liigergem olin, muidugi olin muidugi tuttav nende mõistete saadete kaudu. Aga teisi ma lihtsalt ainult hardasimetluses jälgisin ja piilusin. Aga siis jah, et kuidas ma sellele nii sügavale draamale niivõrd kaasa elasin. Sest noh, kui palju ma siis tol ajal ma arvan eriti ikka, mõistsin kogu seda asja, aga seda traagikat siiski ma kuskil tunnetasin. Ja, ja see mind aga väga väga niimoodi haaras ja. Kuid isale, emale teatasite, et lähete Viljandisse teatrisse, stuudiosse, mida nemad selle peale kosk? Isa ei olnud selle vastu absoluutselt mitte midagi, mõtles, mine aga. Aga ema on, et, et treinat ära sa nüüd ikka vaata midagi kindlamat omalategase näitlejaleib, on nüüd üks niisugune üsnagi raske ja vahest isegi tänamatu peale äikese, minu soov ja nii ta siis nii läkski. Kui palju sellest nüüd tagasi on, kui te Viljandisse sattusite? Sellesse 18 aastat. Kelle käe alla te sattusite Viljandis kohe. Neljandaks sattusin ma kõigepealt kohe Alexis satsi karl adra, heina torgaga, jälle. Nemad tegelesid põhiliselt selle Ugala stuudioga. Ja seal oli meid, oli meid päris mitu seal stuudios. Ja kui ma ei eksi, siis on sellest stuudiost nüüd teatrisse jäänud. Kaks inimesse on mina ise ja Andres Oks, kes on ka meie teates Kas saite kohe, ent laval ka proovida ja stuudio ajal? Jah, üsnagi, üsnagi ruttu läksin Ugalas sinna stuudiosse ja samal ajal töötasin edasi kunstnik teostajana seal. Aga see oli niisugune üsnagi lühike periood ja, ja ausalt öelda, ega see tee mul seal eriti hästi välja ei kukkunud, ma jätsin ta unarusse, sest siis hakkas nagu see näitemänguasi üle pea niivõrd kokku lööma. Et huvi kaldus juba ikka tugevasti teatri poole. Ja, ja siis ma sain üsnagi pea, pea sain seal juba teha, roll. Esimene roll, mis, noh, võiks öelda Professionaalse teatrilaval, siis oli Rainise puhu tuul, kus ma mängisin istekülapoissi, mul vist teksti ei olnudki seal, aga aga see oli niisugune ka jälle päris tore elamus. Mäletan, et vabadel hetkedel pidin väntama tuulemasinat ja ja kõiki muid kõrvalkohustusi oli veel seal. Aga siis esimene sõnaline roll oli Raimond Kaugveri näidend püsti, kohus tuleb, kus ma siis mängisin kaitsjat kohtukaitsjat Aarne Laos, tema mängis, selles tekkis peaosa. Ja siis juhtus temaga ükskord üks niisugune õnnetus, et tema murdis omal jalaluu. Kahe päeva pärast pidi toimuma etendas ja siis pisteti mulle see tema roll pihku ja öeldi, et kahe päevaga õppis osa pähe, need ennast ära jätta ei saa. Siiski esimest esimest trolli tegin ja nüüd äkki veel niisugune sisse õppimine, noh nagu meil nimetatakse püstol. Jaa, jaa. Ma närveerisin ikka hirmsasti. Ja siis mäletan, juhtus üks niisugune asi, et seal oli väga palju pilte sellele tükile ja majasin pildid sassi. Ja noh, oleks oleks veel pildid sassi ajanud midagi, aga oli niimoodi, et ma arvasin, et tuleb kodupilt ja panin omale selga hommikukuue ja sussid jalga. Ja siis juhtus niisugune asi, et tegelikult järgmine pilt pidi olema kohvikupilt. Mina läksin laeva tähele, tõmbasin omale oomika kuue selga, sussid jalga ja siis tuleb inspitsient, vehib kätega ja mina küsin, milles asi, et sa lähed hoopis valesse pilti, et praegu tuleb kohvikupilti, siis ma ehmatasin inimestena, mis ma nüüd teen? Ah ei ole midagi, mine ja no siis läksin sinna kohviku pilti, istusin seal siis peaaegu et pidžaamas ja sussides. Heino Arus mängis mulle teisel pool vastu, tema silmad naeravad ja muudkui põksub ja minul higi jookseb ojadena ja ja noh, oli niisugune hirmus naljakas. Ja siis tulid juba natukene niisugused raskemad rollid. Teine roll oli minule ääretult raske rolli, mida ma tegema hakkasin? See oli Bertalt, Postimees on mees, Nonii, see seersant verine viis, kes seal on selle rolli kallal ma higistasin päris tugevalt, aga üldiselt see ei olnud sugugi mitte halb lavastus. Ja sealtpeale võib-olla kuskil võib öeldagi, et nagu hakkas niisugune teadlik ja ja, ja niisugune tõsine töö peale siis tulid juba juba niisugused rollid nagu Juudki Klandi tubakatees ja niimoodi see läks ja mis oli, noh, muidugi oli väga tore, et see oli nagu Öeldakse, et pea ees kohe sukeldusin töösse ja suured rollid ja vastutusrikkad rollid, mis sundis ennast hirmsasti mobiliseerima kokku võtma ja endast kõike andma ja samal ajal teades seda usaldust, et on usaldatud juba niisugune roll. See aitas väga-väga palju. Ja siis olid juba kindel, et see on minu viis. Juba juba oli see, et noh, nagu, et ei kahelmadki enam, et midagi mu muud võiks olla. On see ja see nii-öelda kunstniku töö jäi siis unarusse või oma oma huvides ikka tegite. Mingil määral siis veel tol perioodil niimoodi natukene ikka kritseldas synni endale, aga, aga noh jah, nüüd on ta nagu jäänud rohkem tõesti niisuguseks platooniliseks. Käin küll kunstinäitustel ja kõik ja vaatan ja teinekord looduses äkki nii märkan, et oi vot niisugune huvitav motiiv ja et millised värvid praegu on, nii et kui selle saaks kohe praegu kuidagi jäädvustada ja ja see ikka see kuskil veres ikka veel on. Ja kui vaatate mõne teise teatri etendust, siis kindlasti vaatajatega kujundust pisut teisiti kui võib-olla igapäevane külaline. Võib-olla küll, sest jah, muidugi, eks ta mingil määral on sellega niivõrd lähedalt siiski kokku puudutud, et et seda asja ma hakkan küll kohe veeni uurima ja vaatama, kuidas ja mis moodi see asi tehtud on. Ja suur suur rõõm, kui vaatad, et leiad, et pagana leidlikult ja pagana huvitavalt on see asi kuskil välja tulnud, nii et, et noh, minu jaoks on, see kujundus on üldse teatrisena, tähendab, ta võib olla väga napp, aga kui ta on täpne, väga palju aitab siiski laval, nii et see on üks väga-väga-väga tähtis komponent minu minu jaoks laval. Kuidas te Viljandiga raiusid? Ma mäletan, kui ma esimest korda käisin seal läbirääkimisi pidamas oma tuleku üle, siis oli niisugune külm, külm talvehommik, kui ma jõudsin Viljandisse, kõik oli vaikne, paksu valge lumega kaetud ja suits tõusis otse selgesse taevasse ja siis oli niisugune naljakas tunne. Noh, ma ei ütleks isegi, et see oli linnatunne, mul oli niuke tunne mingi küla või niisugune, kuigi ma olin varem ju palju isa reisidel kaasas käinud, ei olnud Viljandis suvel eriti muidugi. Aga nojah, siis oli täiesti noh, nagu, et siia või noh, tükk aega andis muidugi harjuda ja tundsin ennast kogu aeg ikka külalisena või kuidagi noh, et see niukene naljakas tunne küll. Aga nüüd nüüd nagu olen harjunud ja Mulle väga meeldib, tähendab, niisugune rahulik ja kõigeks, noh igal väikelinnal oli ilmselt omavahel nende vooruste kõrval puudusi. Aga noh, ma arvan, et närvikavale, tänapäevases pöörases elutempos on ta väga rahustav. Kas on vahel olete mõelnud ka nii, et tuleks Viljandist ära? Jah, noh, neid, neid mõtteid on ikke peaska liikunud ja eks see on olnud ka niisuguseid konkreetseid momente, on, on kutsutud mõnda kohta ja mõnda kohta võib-olla tahaks ise minna või. Aga noh, ta nagu praktiliste tegudeni ei ole veel jõudnud ja ja samal ajal on noh, alati nagu niisugune tunne, et millegagi nagu reedad oma kollektiivi, reedad oma oma kolleege ja sõpru ja ja noh, ma kardan, et see, eks niisugune tulek võib-olla see saab kunagi ka mingisugusel määral teoks, aga eks ta ikka oleks valulik prots. Ma olen tänu ja ütlen veel mõnda eit pähe, sestsaadik kui mina sinule voli andsin mõisapidamises kaasa rääkida, madin, niisugune Vivian, aasta-aastalt kehvemaks, sissetulek vähemaks. Laisemaks oleme kaablivõlgade frees suleks Hollandi karrisats, ole inimese häire. Prantsuse kullesse uuenduste pudru, puhas, kõigega tekkis luba tappa. Ma ei, noored inimesed ei tea, mida ta Teie ilmunud trüki mus ja uus aeg on teile kangesti pähe hakanud, kui vana tubakas. Selginud aeg, uus aeg. Kuus aeg, millal ei ole uus aeg, igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab ja alati ikka selle kõige selgemalt. Mõistagi arvad, et ma noores põlves mitte niisama ei mõelnud, kui sina, kui ülikooli uks mu selja taga kinni kukkus? Kuus ei käi. Elu siin maal, sellel rahva seas viis ta ära. Siinolek peab just nõnda olema, kuidas ta praegu on, teisiti ei ole võimalik teda. Muidugi puuakse seda tarkus ja vennastuse unenäo kauppaga. Siia. Karjasmaapäeval tuli päikest, teooriuse, raha rendiks muutmist, kuule ometi talude päriseks müümist unistavad. Ma näen, et sina üleüldse selle rahva peale mitte kui rahva, vaid kui mõisasulaste peale vaatad. Ja seda nad ongi. Kas teil on tähtis ka, kui on osade jaotamine, kes on teie partner? Muidugi, eks ta, eks ta ole. Ma usun, et, et see vist on igal näitlejal on nagu ta tahaks heade partneritega koostööd teha. Ma nüüd ei ütle, et mina ise oleksin hea partner, aga aga kindlasti ma tahaksin selle partneriga töötada niimoodi, et ma saan talle hästi sügavalt silma vaadata. Et ma leian selle kontakti temaga töös ja ilma kontaktita on väga raske. See on niisugune nagu üks pillikeel, mis peab helisema ja väga tundlikult helisema. Ausalt öelda päris esimesel perioodil, kui ma alles alustasin, siis olid minu jaoks kõik väga head. Ja nad kõik aitasid mind ja toetasid mind ja ma olen püüdnud alati leida kõigi oma partneritega mingisuguseid läheduse või lähe lähenemised et mul peaaegu vist ei olegi niisugust partnereid, kellele mul oleks mingeid erilisi pretensioone esitada. Aga väga hea partner, kellega mul on olnud alati meeldiv koos töötada, on Leila Säälik. Siis oli meil üks väga tore näitleja, kes kahjuks lahkus teatrist, oli Aarne Laos, mul muidugi külalisnäitlejatega on vähem kokkupuuteid olnud, aga Kersti Kreismanni ka ma olen sattunud paar korda koos mängima. Väga tundlik ja tähelepanelik partner. Ja meestest suur rõõm oli, kui tuli Aarne Üksküla no meile mängima. Ja kuigi kokkupuude oli suhteliselt põgus, ma mõtlen nii rolli ulatuses, mul oli seal üsnagi väike roll, aga siiski temaga koos laval olla on ka väga meelde. Millise tööstiiliga lavastaja teile meeldib? Üldiselt mulle meeldivad kõik seal rahvaste seas. Et targad lavastajad ja, ja võib-olla kuskil ka niisugused lavastajad, kes lausa ei tule ette näitama ja ette mängima, et tegema ja et nad usaldavad rohkem näitlejat ja Natele võimaluse ise leida, otsida ja ja võib-olla ka vaielda ja sealt midagi välja leida ja ja niisugused, lavastajana väga vajan lavastajat, mina ilma lavastajat ta vist ei saa. Ma ei tea, kas see võib-olla on mõni niisugune näitleja, mina küll ei oska ilma lavastajate midagi teha. Minu meelest, kui hea trupp satub kokku lavastaja siis noh, etendus iseendast on muidugi tore. Tore, aga see prooviperiood, see ongi see periood, mis on see kõige magusam periood, minu jaoks on see see leidmist, periood, otsimiste perioodi, see rõõm, kui äkki midagi ei leia, et see on nii tore. Kui te nüüd mõtlete oma viimaste aastate rollide peale, on olnud mõni niisugune töö, mis on tõesti vaevarikas teie jaoks olnud. Kõige piinavam roll minu jaoks oli, sellest on nüüd juba aastaid tagasi oli, kui me lavastasime Dostojevski, Idioot, teiega mängisin muskinit. Selle teki ümber oli hiljem muidugi palju-palju ja noh, nagu öeldi, et see ei ole ikkagi manustamine, roll, et ma võib-olla oleks pidanud hoopis Ragošinit mängima. Aga noh, see selleks. Aga see oli tõesti piinav. Sest et see oli niivõrd pikk periood, kui ma tundsin, et mitte midagi ei tule mitte kuskilt otsast. Tõesti, see oli, see oli õudne, see oli niisugune natukene košmaarne, öösel olid igasugused unenäod ja vahepeal tekkis juba niisugune tunne, et ah, et ütlen päris osasteraalsetega, sest tõesti mitte midagi välja ei tule. Aga ma ei tea, no kuidas kellelegi ka, mulle lõpuks tundub, et sealt midagi siiski tuli. Ja see lavastus oli minu meelest sisuliselt päris huvitav. Võib muidugi vaielda ja võib igasuguseid arvamusi, võib olla, aga noh, minu jaoks oli ta isiklikult väga suur kool nõudis minu arust väga palju. Ja ma arvan, et see, mis ma selle rolliga töötades iseenda jaoks sain, see oli, see oli minu jaoks tähtis, mina leidsin sealt väga palju. Mõnes võõramas seltskonnas viibides olete tundnud end ebamugavas sellepärast, et te olete näitleja. Ebamugavalt, aga noh, inimesi on mitmesuguseid ju, mis on tõesti kaheks minu jaoks üks niisugune. Probleem on see, et suhe Kultuuri ja kunsti, mingisugune esteetilise kasvatuse vajakajäämine on kuskil ja inimeste maitsed ja suhted on sellega seoses kuskil nagu väga ma ei tea, mulle tundub nagu primitiivsed ja siis tekib situatsioone, niisuguseid, kus küsitakse, palju sa teenid on üks niisugune, mis määrab ära suhtekunsti ja, ja ma ei tea, millest see veel. Ja teine on see, et noh, et näitleja peab ilmtingimata vist olema seltskonna hing, kes hoiab üleval, teeb nalja ja, aga mina eelistan põhilisel seltskonnas olla täiesti tavalise loomuliku inimesena ja mitte sugugi mulle ei meeldi see, kui hakatakse rääkima millestki niisugusest ja püüdma neid otsida neid, seda naljamees, sinna seltskonda või, või ma ei tea keda. Nii et, et noh, ma püüan võrdlemisi neutraalseks jääda ja tegeleda nendesamade argipäevaste probleemide juttudega, mis antud seltskonnas parajasti käsil on ja. Kas vahel on sellist perioodi ka, et tahaks olla lihtsalt üksi ei tahaks suhelda ja. Noh, eks kindlasti, ja selleks noh, nagu Viljandi pakub ju väga toredaid võimalusi. Paar sammu oled lossimägedes, istu ja mõtle või jaluta ümber järve või seal õnneks tükk maad lihtsam, kui näiteks Tallinnast kuskile välja pääseda ja siin võib-olla tekib niisugune mõte, et ei viitsigi ette võtta nii pikka teekonda. Näed, seal selleks võimalusi on ja, ja et ma seda kasutan. Ja see on ka see, mis hoiab kinni pimedas, eks ole? No eks ta paljus jah, see see võimalus kuskil äkki tõesti olla iseendaga. Tule läheme kuus sõnatusse randa kus külateekummeli lõhnaga seguneb eatu mere ja nimeta kauguste lõhn. Tule lähene, kuus randa. Tule astume kuus paljajalu suurde õhtusse merre, mille jaheda kumava pinnalt kerkivad soojad sinised vood. Tule, astume kuuks merre. Tule ujume koos päikesetõusu saartele, kus seal auravas punases liivas valgete lindude jäljed. Eesti NSV teenelise kunstniku Rein