Tere õhtust, täna kordame keskeprogrammi, Vene Draamateatri näitleja ja peanäitejuhi kohusetäitja Eduard Toomaniga. Saadet juhib Marje Lenk. Võta heaks või pane pahaks, aga. Nii-öelda. Kuidas telefon? Võib öelda hästi, mul on palju tööd, mul on palju muret. Siis kui sa ei istu niisama ja ei raiska aega, siis võib arvata, vähemalt, et noh Kuidas te ennast uues rollis tunnete, peanäitejuhi rollis? Vot see on niisugune küsimus, et võib-olla natuke vara rääkida sellest. Sellepärast et praegu praegusel momendil see on niisugune ikka noh, nagu arvatakse, ajutine asi, sest et siin on eetiline moment. Et meie endine peanäitejuht pidi ära minema. Ta tahtis juba Eestist üldse ära minna ja nüüd siis ta on raskelt haige. Ja tegelikult ta ei saa niisama ära minna ja, ja ei saa juhtida ka. Ja tuli niisugune otsust direktori poolt või, või see oli soov, et äkki proovin mina sellega tegeleda. Ja kollektiiv ei olnud küll eriti vastu, nagu see juhtubki, kui tuleb uus inimene ja nüüd on siis umbes kuu aega, ma istun selles tugitoolis näitejuhi, peanäitejuhi tugitoolis ja ma vaatan, et äkki on mõtet proovida tõesti sellepärast, et olukord mitte ainult Vene teatris, aga igas teatris on tegelikult raske ja probleemid on, neid on nii palju, et. Lihtsalt ei kujuta ette, kuidas neid võib lahendada. Kas teil on varem Vene Draamateatris mingit juhtivat kohta ka olnud? Kui nagu jah, nõukogude ajal žesti naerab ootana Krusk? Ei oli, võib öelda jah, et mitu aastat ma olen juba teatriliidu juhatuse liige. Ja siis oma teatri poolt ja praktiliselt, et see oli kah nagu juhtiv niisugune amet või roll. Sellepärast, et nad kõik probleemid, mis teatriga seotud, arutatakse ka teatriliidus ja, ja, ja mõned tavalised asjad nagu abiraha. No vähemalt nüüd teate kust midagi saada ja. Võib-olla vot see on ka vist oli põhjus, miks direktor arvas, et see inimene võib-olla mina kes võib juhtida praegusel vähemalt ajal sellepärast, et noh, minu kontaktid, minu sidemed ja see mina ei ole puht niisugune Vene teatri näitleja, kes ainult Vene Teatris kogu elu elab ja ei taha väljaspoole absoluutselt ronida. Ja vot need kontaktid Praktiliselt teavad nii venelased kui eestlased. Seda ma tahtsingi öelda ja ma loodan, et teie lähedased kolleegid ei pane pahaks, kui ma ütlen, et et te olete ilmselt ainuke Vene Draamateatri näitleja, keda suurem osa Eesti rahvas teab. Väga võimalik jah, sel ajal ju, kui ma tulin teatrisse siia, üldse Eestisse, ma ei teadnud veel neid probleeme, niinimetatud rahvusprobleemide ja kõik, kõik need asjad olid kuidagi kaugelt. Mul oli ainuke mõte kogu aeg, et niikuinii ma pean nii palju tegema. Et ma saan tööd, noh vähemalt ma olen näitleja, ma tahan ükskõik kuidas, noh nii palju, kui ma oskan olla publiku ees kuidagi. Ja siis selle jaoks muidugi kõige vajalikum asi on keel ja suhted ja ei saa, inimene ei tohi istuda kuskil ühes ruumis ja midagi oodata tuleb ise midagi, keegi toob kandiku peal. Ausalt öeldes, ega ma, ega ma teist eriti midagi ei tea. Ma tahan, et te räägiksite natukene oma kaugest minevikust, kust te tulite? Eestisse, ma saabusin juba Moskvas, aga ma olen sündinud Ukrainas. Harkovi linnas. On niisugune suur Nõukogude linn, ma olen sündinud seal ja siis ma lõpetasin keskkooli ja läksin Moskvasse teatrikooli ja esimest korda. Ma ei saanud, siis ma lihtsalt läksin liiga hilja vist. Ma ei teadnud täpselt, millal need eksamid on. Nüüd sinna tangu pediaatri juurde. Kätesüsteem on niisugune, et kõik, kes sõidavad Moskvasse, nad jooksevad. Kuulsa kiitises vahthankovitaatri juures on teatri kolm juures, on teatrikooli ja Malley teatri juures on ka teatrikool. Ja siis ma samamoodi ma käisin igal pool ja näitasin ennast, pakkusin, müüsin. Ja, ja mul oli nagu paistis juba kikkis, sest midagi, aga järgmisel päeval mulle öeldi vahtankovi teatrikoolis vahtankovida tri, juuresson tšukini nimelise niisugune teatrikool ütlesid seal, et. Ma võin sinna pääseda niimoodi ja siis mulle meeldis seal palju rohkem muidugi ja see on tõesti väga kuulus teatrikool ja suur suur suur osa vene teatri ja kinotähti, et nad on tegelikult, et kõik lõpetasid suuruse, vähemalt lõpetas vahtangurite teatri juures teatrikooli. Ja muidugi ma tahtsin sinna ja ta oli ka niisugune palju liberaalsem kui teised teatrikoolid, näiteks. Palju liberaalsem ja, ja seal kõik laulsid, tantsisid peale seda, et nad veel lihtsalt mängisid või noh, olid draamanäitlejaid ja kuidas see sobib mulle rohkem nagu ma tundsin niimoodi ja ma ei kahetse absoluutselt, et. Kas saite vahtankovi teatrilaval mängida ka maha? Tudengid alati mängivad massist geenides ja sel ajal veel oli. Siis nõukogude võim oli Leonid Iljitš Brežnev ja Sevad anguri, teater oli nagu räägitakse, brid Vorni teater ja Ugala teater õukonna teatrist. Brežnev praktiliselt ei käinud sel ajal juba kuskil. Ja eriti, aga ükskord käis ja see oli väga huvitav, mina käisin ka seal päeval teatris ja see oli Muhatis ja aga no kui räägime vastangoidaatris, siis jah, me mängisime ja oli väga huvitav, see oli tõesti noh, kui sa oled inimene kuskil provintsist, kusjuures Harkovi ei olnud nii suur provints, tegelikult ta kunagi oli Ukraina pealinn kunagi ammu. Ja pärast muudeti sellepärast, et Harkovis on nii palju neid Vene sõjatehase tehaseid ja need tankid ja mingisugused aatomid, turbiinid ja. Lennukitehased, kus on niisugune õudne koht, ta ei saa olla, no pealinn, kuidas? Punnitakse kohe? Et kui niisugune õudne koht ja see ei olnud niisugune provintsi ja ma nägin seal ka palju kunagi omal ajal, aga, aga ikka see oli suur suur kool. Ma, ma, ma vaatasin, kuidas nad mängivad, kuidas nad ennast valmistavad ja noh, mingid suhted ka olid. Näitlejad näitlejatega. Muide muide, vastankovi teatris on ka üks eestlanna, näitlejanna Agnetha admis, Peterson. Ta oli meie instituudis ka pedagoog. Miks Eduard Tooman otsustas näitlejaks saada? Ei tea, ma eriti ei mäleta, aga võib-olla nii palju, kui ma mõtlen, aeg juba. Et peab mõtlema natuke Jeesuse vanusena. Mul on praegu täpselt ja siis see on nagu juba tõesti aeg mõelda natukene ja ja võib-olla sellepärast, et me elasime emaga kahekesi, praktiliselt isa läks ära. Mina olen, ma ei mäleta. Ja. Mina alati olin praktiliselt üksinda, mul ei olnud palju sõpru ja ma eriti ei tahtnud ka suhelda. Mul on jah, mitte sellepärast, et ma olin niisugune mingisugune noh, kuri või, ma ei tea. Ei olnud midagi ja mul oli huvitav kogu aeg vaadata, mõtelda, käia igal pool, ma ei tea, kus ja ema päev otsa tööl, pisikene palk. No niisugune tavaline vaene, vaene nõukogu, nõukogude perekond. Ma vaatasin maailma kuidagi omamoodi juba, ma ei tahtnud, et keegi mulle seletada midagi, ma tahtsin kõik ise teada saada. Elasime kesklinnas, oli üsna ja rajoon. Pean ütlema, et Harkovis elas nii palju intelligentsi. Ja mingis mõttes see oli väga tissidentliku linn seal sellepärast et kõik need instituudid elektroonikafüüsik, ka instituudid, niisugused seal aias ja, ja seal oli palju juute ja, ja Need, kõik füüsikaga väga hästi. Ja pärast suur osa läks Ameerikasse, muidugi ameeriklased maksavad palju rohkem ja üldse teine elu oli seal ja see on selge ja, ja vot niisugune ilus rajoon oli üsna vaikne ja intelligentne ja seal oli mingi kultuurimaja, kus me elasime praktiliselt hoovis tuubis, iga päev oli uus film. Kõik tädid, need kontrolörid nad juba hästi teadsid, kes ma olen ja, ja ma ei ostnud pileti ja mitte midagi, vaatasin niisama, kas ma saan aru või ei saa aru ja ja tol ajal peab ütlema, olid head filmid. Mängisid nii head näitlejad, no ma ei tea praegu noor inimene, kui ta läheb näiteks mis ta näeb seal, no isegi olgu ilusasti tehtud film ja kaklevad ja kõik on korras, aga ma vaatan nii palju, kui ma vaatan viimasel ajal, noh no ma ei näe, et ekraanil on näitleja. Et ta mängib, et, et mingisugused tunned, on, aga nad on nagu nagu robotid praegu. No suur osa, mis me näeme lihtsalt kinodes, mitte sellepärast, et maailmas on juba kõik kadunud, muidugi ma lihtsalt ei näe, need on kallid filmid ja vot kuskilt sealt tuli see. Ja samal ajal ma, kui ma olin kuu kuueaastane, ma hakkasin käima muusikakoolis, ma mängisin siis viiulil. No Peab ütlema, et ma olin ja võib-olla isegi praegu olen mingis mõttes väga laisk inimene sil viiuliga oli tõesti probleem. Esiteks peab seisma, käed valutavad, kui sa hoiad riiulit. Kuidagi väga raske oli, aga no midagi ma ikka oskan. Praegu ma lõpetasin, noh see on laste muusikakool seitse aastat ja lõpetasin seda ära ja seal ka mängisin klaveril ka. Muidugi mulle meeldis rohkem. Aga, aga ikka. Ma olin nii laisk, et noh, ma istusin, vaatasin, mis on seal noodis kirjutada, mängisin midagi. Seda, mis meeldis, lihtsalt pähe tuleb, see ema ei teadnud, milles asja. Sündisid uued laulud, teil ka. Ei tea jah, vot sellest ajast tuli see noh ma ei ole mingi suur muusik, Krist. Ma oskan mängida küll ja, ja aga. Kui, kui tuleb? Vällja mingisugune laul või meloodia ja ma oskan seda, kirjuta üleskirjutajad. Absoluutne kuulmine, nii, ma ei ütleks niimoodi, sest absoluutne kuulmine, et see on niimoodi, et ma võin ilma klaverit ta kuskil lihtsalt istudes tühjas toas kirjutada ka need, näiteks need noodid oma oma meloodia, mis tuleb pähe või, ja nii edasi. Aga või kohe otse ilma. Orkestrite või üldsena klaverit hakata laulma täpselt sellest või sellest noodist. Ei, seda ma ei ütleks, aga noh. Võib-olla hea kuulmine, laulma hakkasin kõvasti, ma mäletan, see oli vot seesama aeg, kui ma käisin. Kinos oli õudselt populaarne. Hispaania film, kus mängis omal ajal populaarne laulja Rafael. Üks film oli pealkirjaga Ma mäletan, las räägivad. Vot vot vot vot seesama silmi seal oli 11 laulu, kõik laulud mul, mul olid juba peast, ma laulsin enda jaoks kas kodus või kuskil, mul lihtsalt tuleb suust laul ja kõik, ma ei tea, kas isegi kuskil tänaval noh mitte nii poeetiliselt, et keegi hakkab mõtlema, et no mis ta siis eriti normaalne ei ole, aga no tõesti, kui ma näen, et kedagi ei ole siis ümber, siis noh, ma proovin ikka midagi laulan ja ja selle jah, ja ma mõtlesin ise välja mingisugust mingisuguse hispaania keelt või kuidas ja laulsin need laulud nii nagu mina arvasin, meloodiaid olid kõik. Täpselt. Aga keel, midagi, midagi, mis ma kuulsin, mis mul jäi meelde ja, ja suur niisugune välismaalane, jaa. Jaa, ei tea, vot nii palju, kui ma mäletan, see oli nagu see seesama Miks näitleja, jah, ma laulsin siis ja muusikakool oli ja kuskil, kui ma olin 15 aastane. Ma juba laulsin kuskil ansamblis, tan tantsu peodes ja peodes pidudel pidude tantsupidudel. Ja siis isegi restoranis, ma laulsin niisugune noor koolipoiss, jäänudki lubati, ah, keegi midagi. Ema noh, ma ei olnud niisugune poiss, kelle pärast pidin närveerima närveerima ja ta kuidagi võib-olla sellepärast, et ma praktiliselt noh lapsepõlvest. Ta lubas küll ja ta kogu aeg rääkis, et ära joo, ära suitseta ja nii edasi, ma ei suitseta isegi täna ja absoluutselt polegi suitsetanud ja no joogid on joogid ja see on teine asi, aga mul sellega ka nagu ei ole suur suurt probleeme, et noh, kui on võimalus, siis on, kui ei ole, siis ei ole. Ja ükskord üks inimene soovitas mulle, et ütles, et ühes kultuurimajas on rahvateater või midagi. Et seal tehakse ka muusikalisi lavastusi, midagi, et äkki ma näitan ennast seal ja ma läksin, näitasin, nad võtsid mind ja seal oli väga hea seltskond olid ka intelligentsed inimesed, kes päeval töötasid kuskil, kes kus, aga õhtul siis käisid seal rahva rahvateatris ja. Mina olin ka seal ja vot sees hakkas noh, mingisugune ebakindlus, mis siis, mis ma siis teen. Ja kui ma olin kaheksandas klassis, koolis ma mõtlesin, et aitab selle kooliga kõik. Nii tüütu. Ja ma läksin muusikakooli, mitte laste muusikakooli, aga noh seal vene keeles nagu see, see, mis ei ole konservatoorium veel, aga noh, nagu Tallinnas on selge, et muusikakool ja ja, ja seal otse samu Tšiilis või muusikakool, ma läksin sinna jälle ennast pakkuda. Juba nagu vokalisti kuulasid, ütlesid, et jah, midagi hääl on jaa, aga ikka vara vara, et ta võib muutuda peale kümnendat klassi võetakse siis niimoodi. Siis ma läksin tagasi kooli ja siis laulsin juba, nii nagu ma ise tahtsin, kus tahtsin ja pluss seesama teater rahvateater. Ja kui ma lõpetasin juba päriselt kooli siis tuli juba mõte, et ma lähen teatriinstituudi. Kes te rahvused olete? Eestlane, eestlane olete, kes? Ilisson oli? Praktiliselt kõik, ma tulin Eestisse passiga mida ma sain 76. aastal Harkovis, kus oli kirjutatud eestlane. Et mul ei ole nagu mingit, ma ei ole mingisugune spioon ja et see, kes midagi mõtles, et keegi spetsiaalselt ei ole jah, oligi niimoodi, aga noh, see oli kuidagi nii kaugel. Sest et minu ema sündis Harkovis. Ja kas lugu algas? 1900? 11. aastal, kui vanaisa ema isa läks noor inimene leks kuskil kuskil Peterburi poole tööle, nagu oli niisugune liikumine või kuidas öelda inimesed, kes Ameerikasse, kes Venemaale Eestist Eestist ja ta oli mingisugune piiritusetehase insener või niimoodi pärit Paldiskist. Saveli teine linn tol ajal absoluutselt mingid vanad kaardid, mul on olemas veel kõik ja ja vennad olid siin tema vennad, nad ei läinud kuhugile, aga no meil nagu ei olnud pärast mingid sidemed ja ta siis oli kuskil Jaroslavli oblastis pärast Ukrainas ja Ukrainas, ta suri ära. Ja siis perekond ta leidis ka. Praktiliselt see oli niisugune Eesti ringkond, noh, igal pool olid eestlased Ukrainas ka ta abiellus eesti naisega siis ja ainuke asi, et vot see vanaema oli, midagi oli Poola poole, kuna need olid ja, ja aga ühes ühelt poolt oli eestlane ka ja siis perekond oli suur ja aeg oli raske. Kuskil pärast sõda. Ta suri ära. Vanaisa ja nad kõik jäit Harkovi maetud sinna ja vanaisa on seal ja vanaema on seal ja sama lugu minu isaga, kes on kadunud, ma ei saa temast palju öelda, aga Jaan Johani poeg ja minu isa ja tema perekonnanimi oli Weimann, tegelikult mul on ema perekonnanimi tooma tooma nagu kusjuures. Vanaisa täpselt. Täpne perekonnanimi oli Tammann. Tänan, ja see kadunud kuskil juba Venemaal, noh, kuidas keegi kirjutas passis niimoodi, et ei saanud aru ja läks, läks, läks, läks. Ema eesti keelt oskas. Üsna vähe naljakaid ja tantsin Tallinnas. Ja, ja väga naljakas, 65 aastane inimene hakkab praegu õppima eesti keelt, niimoodi ta midagi teab. No muidugi ja oskab, aga no üsna halvasti praktiliselt tahab, ei saa ja praegu otsis, leidis endale kuskil võimalusega, käib kuskil mingisugused kursused või ma ei tea. Ta ei taha kodus istuda, ta töötas, ta oli tavaline postil ja tegelikult kõik tema tööd elus olid seotud postiga, ta ei olnud kogu elu postiljon, ta lihtsalt töötas Harkovis postkontoris, arhiivides, kuskil seal on mõned omapärased ametid ja nii edasi. Aga nüüd siis ta töötas, postkontoris oli lihtsalt postiljon ja noh, keegi ei tahtnud seal miskipärast, ma ei tea, ta töötas nii hästi. Kell viis hommikul ärkas kell kuus juba tööl, kell seitse juba esimesed lehed kastides ja ei tea, võtsid kedagi lihtsalt tänaval, keegi on noorem ja temal ei olnud absoluutselt pretensioone ja nii edasi ta, kes nende pensionitega ja pensionärid vestlesid, neil on igav alati, ta rääkis mulle, inimene töötas ja ta praegu on nii kurb, et ta ikka käib seal otsib, noh, mis on Tatari tänaval ja ta ei ole üldse vana ja ta on täiesti absoluutselt. No ei ole see inimene, kes on õudselt väsinud, ta töötas kogu elu, nii palju kui mäletan, töötas, töötas minu jaoks ta aitas väga kõvasti mind, kui ma õppisin Moskvas peaaegu kõik kuupalk, alati oli määratud mulle midagi täiend endale jättis janu. Ta ei ole mingisugune paks tädi, et ta on üsna korralik ja ei söö palju ja ei taha nagu kogu aeg ütleb, et mul ei ole vaja raha, et tahab kogu aeg mulle anda ja et mul on kuidagi isegi piinlik, aga teisest küljest ta siis ei saa aru, kuidas nii et ma ei võta, et ja nii edasi. No vot niimoodi ema lapsepõlvest isegi ta tellis siit eestist täheke näiteks see ajakirja ja et ma vaatan ja loen, no neil ei olnud praktiliselt samal tol ajal samamoodi, ei olnud aega nii palju vestelda ja nii edasi me ei saanud meil kui minu suhted, kõik olid vene keeles seal ja temal tööl. Sama lugu ja noh, keelega oli niimoodi, et praktiliselt ei olnud võimalust, kui oleks normaalne, terve perekond siis muidugi midagi oleks võinud olla teistmoodi. Kas see oli ka juhus ette Tallinnasse sattusite pärast koolile? Kes oli juhus ja mingis mõttes oli juhus, sellepärast et nagu kõigilt, kes õpib Moskvas. Muidugi oli soov kuskil Moskva teatris tööd saada, kõige tähtsam küsimus oli. Kirjutas muidugi. Ja olid variandid nagu mingi fiktiivne abielu või midagi. No ma ei ole see inimene, kes vot, ma ei saa kunagi aru sellest kuidas fiktiivne, no üks moment tuleb, kuidas mõtle, kui hakkad mõtlema, mis edasi, siis see on õudne. No vähemalt minu tunne oli niisugune ja sellega ma ei hakanud mitte midagi tegema. Aga juhtus niimoodi, et meie kursusel olid kaks poissi Tallinnast. Nad. Lõpetasid Vene teatri stuudio nagu seal oli mitu korda korraldatud. Noh, see stuudio nagu, mis sama nagu minul see rahvateater oli, ma ei tea, no lihtsalt midagi nad seal õppisid ja siis nad tulid Moskvasse ja õppisid. Ja siit teatrist tulid inimesed, peanäitejuht tol ajal oli Nikolai Šeiko üks veel režissöör, Nad tulid lihtsalt sinna vaatama. Ükskord tulid minu juurde ka. On veel, siis vaadake, kuidas teil läheb. Kui ei saa, siis helistage kohe. Ma olen valmis, nüüd lugesin, et 10 10 10 aasta jooksul ma mängisin umbes. Pisikesed suured, keskmised ja nii edasi, kuskil Moskvas ma kunagi ei saaks nii palju. Mul on see 10. hooaeg, esimene juubeldu, et ma tulin esimesest augustist äss teadis edenud kindlasti ainult. No üks asi on, millest ma võib-olla võin kahetseda. Et kõik, mida ma tegin 10 10 aasta jooksul, see ei noh, ei läinud eriti kuhugile, see nagu jäi sinna seinte vahele. Noh jah, et meie teatriga oli niimoodi, oli ja on ja ma proovin, praegune peanäitejuht omas sidemeid, et ega, ja kuidagi parandada seda, et noh, olime nagu eriti eesti kriitikem, ei, meest ei kirjutanud midagi. Näiteks kui mul olid repertuaaris niisugused rollid nagu Leporel lood on Schuanis vene klassikast ma mängisin, ma ei oska eesti keeles. Vene klassika ja mul oli seal peaosa, Klumov, Jegorov, bluumov, see, mis Venemaal mängivad ainult superstaarid, niiskused või noh, kui kui võtame Moskva või Peterburi. Ja no vot, ma mängisin siin ükskõik kuidas, ma ei tea, sellepärast ma ei tea, et keegi eriti sellest midagi ei kirjutanud ja näiteks. Ja see ei läinud edasi, kui kõik. Siin on mingi mingisugune isiklik probleem nagu, et et ma tegin tööd võib-olla, no mitte sellepärast, et vot ma praegu olen nii suur pensionär juba, et ma tegin paljust ja midagi ikka tegin ja, ja, ja tunnen, et see tagasiside puudus ja et sa jäid tundmatu kuidagi või võib-olla muidugi olid, vaatajad olid noh, see on tegelikult selle teatriprobleem, ma arvan, et ta ikka. Ta on ikka aktuaalne, et. Ma ei tea, kuidas sellega ja siis viimasel ajal ma juba rohkem tahan laulda. Laulda miskipärast meeldib rohkem nagu natuke kergem mingis mõttes laval lihtsalt noh, etendus võtab nii palju jõudu ja see on raske töö. Praegu kõik kuulavad. Kui halb. Väga hea, väga hea. Vähemalt julgete. Võib-olla ainult see aitas mind, et ma ei mõelnud kunagi, et ma hakkan kartma või noh, nagu mõned räägivad, noh, kuidas ma ei tea, ma, ma kardangi, et äkki midagi alles, noh, ja ma mat teadsin, et ma räägin valesti. Ma ei käinud kursustel absoluutselt, ma vot sellepärast mul grammatikaga natuke vist raske ja nii edasi, kõik ainult suhted, suhted, suhted ja, ja ükskõik minuga hakkab vene keeles rääkima näiteks mingisugune eestlane või ma ikka valesti ja kõik, ma ikka siis edasi räägin eestikeelse ja, ja võib-olla sellepärast midagi tuli, aga teil on eesti naine ka ju? Jah, see saad, aitas ka. Muidugi, et kodukeel on eesti keel muidugi, see on suurepärane variant ja suurepärane variant, aga ma ütlen niimoodi, et jälle sõltub inimesest. Sest mul on tuttavaid, kellel on eestin. Naised või eesti mehed räägivad kodus vene keeles elavad ma ei tea, 30 aastat koos? Ei, räägivad vene keeles, ükskõik kui üks neist on eestlane sõltub inimestest. Nojah, ja ma kujutan ette, kui teie teatri näitlejad räägiksid eesti keelt, oskaksid eesti keelt vabalt ja samas eks ole, kui eesti teatrinäitlejad räägiksid puhtalt vene keelt, te saaksite vahetada näitlejaid. No võib-olla ma tean, et Riias oli isegi niimoodi Riia Vene teatris. Et lätlased mängisid seal aktsendiga isegi, noh, aga kui inimene saab kuningas Leari rolli no ükskõik, ta proovib siis isegi vene keeles oli seal niisugune pretsedent. Mängisteerijat Reinaren jah, ma sellest ainult kuulsin, ma muidugi see oli enne minu tulekut. Jaa, jaa, tema naine oli väga hea näitleja. Ma ma. Paar-kolm astata veel töötas, kui ma tulin. Teie naine töötab teatris kunstnikuna. Kas see on, kas see on hea, et olete naisega ühes teatris? Meil on mõned näitlejad, ka niisugused abielupaarid. Mees ja naine töötavad teatris isegi mitu-mitu paari. Aga ma ei tea, kuidas need minu jaoks, ma ei mõtle kunagi sellest alati oma naist rõõm näha ja ja, ja kusjuures ta aitab mind väga palju igas mõttes. Ma ei tea. Kas tema oli enne teatris, kui, kui teiega Natuke varem ta tuli jah. Oo jaa. Kas te olete analüüsinud ka, milles Vene Draamateatri niisugune ebastabiilsus on tulnud? Teate, mis ma ütlen, mis ebastabiilsust teater on, nagu teater absoluutselt on, näitlejad on tehnilised inimesed, ma ei tea, kes tegeleb tehnikaga ja nii edasi ja on tavalised teatri, iga teatriprobleemid, raha puudus. Kõigepealt ja, ja noh midagi v, no tegelikult rahas on kõige tähtsam asja teatris, mis, kui teater ei tee ju tankitraktorit mis ta siis ta ainult nagu raha raiskab, aga arvatakse niimoodi, et aga meil on selline probleem, et võib-olla kui Eesti publik on. Muidugi ta on kodus selles mõttes. Ja kui ta tuleb teatrisse seal, ta võib seal absoluutselt iga igast teemas rääkida, igal teemal igal teemal rääkida. Ja meie teatris nagu me peame kogu aeg mõtlema, mida me võtame, no millest me täna räägime või homme ja nii edasi. Mis publik meil on, ta muutub kogu aeg, oli aeg, et kui mina juba töötasin, oli niisugune teatraalne publik ja ta on kadunud. Nad sõitsid ära, sest olid juudid? Olid lihtsalt, noh, ma ei ütle, et intelligentsed inimesed, see on üldse praegu Venemaal ka, peab binokliga otsida otsima, kus intelligents on tegelikult see on suur probleem. Aga siin eriti ja kestnud kultuursed inimesed, kes käisid ja kes hästi reageerisid need viimased poliitilised muutused ja, ja, ja need kõik probleemi, et nad ikka on need probleemid. Nii või naa, kuidas vaadata, aga on. Selles mõttes, see on võib-olla kõige suurem probleem repertuaari probleem, praegu ei tule midagi, noh, Venemaalt noh, see, mis kirjutavad, need vene dramaturgi tänapäevased, see ei ole, siin ei ole mõtet lavastada, seda räägitakse sellest elust, mis kuskil seal on siis klassika, eriti ei lähe meel, kõik teatrid teavad, et publik tahab rohkem naerda, puugata? Ma ei tea, kui mingi muusikal siis on eriti hea näiteks kõik ju praegu proovivad tasapisi, mina ei näe suurt probleeme, et vot absoluutselt ei lähe, ikka liigub, meil oli praegu hooaja algus, avamine oli, saal oli täis, ma kutsusin võimalikult palju, mitte ainult vene igasugused tuttavaid või, või? Kriitikud või proovisin kutsuda eesti kriitikud ka mitte palju, noh, ei jõudnud lihtsalt kõike, kutsusin teistest teatritest lavastajad ja nii edasi, noh, kes tuli, kes ei jõudnud, ei saanud võib-olla midagi, aga mõned käisid ja nägid, et see, mis härra Baskin kirjutab, et 30 40 inimest, see on täielik jama. No võib-olla paar korda oli ikka no 70 inimest, no juhtus niimoodi, et vane etendusse, no ikka juhtub, et ei saa panna midagi muud, no pannakse üks vana etendus, tuleb nii palju, kui tuleb. Ma kuulen ja loen praegu igal pool maailmas draamateatrites. See on tegelikult noh, võib-olla niisugune aeg, aga nii, et totaalselt Vene teatris käivad 30 40 inimesed, see on absoluutne ja umbes panime kinni, hoiavad leidnud, sellest räägitakse. Mõned poliitikud, populistid hakkasid sellest rääkima, mõned vist teavad, kes loevad ajalehtedes need materjale. Üks üks poliitik räägib, see on tema mure. Et anname vanalinnastuudiole vene teatrimaja. Miks niimoodi, see on minu meelest, see on tüüpiline nõukogude käitumine, mille vastu on kõik praktiliselt nii kõvasti. Võtame teie käest ja anname, miks. Kui, kui see sureb, no Vene teater või ma ei tea see sureb ise ära, noh, loomulikult, et kui tuleb aeg, et ei ole vaja, siis ta aeg näitab, elu näitab. Viimane ettepanek oli, et elame, elame koos selles majas, et vanalinnastuudio ja, või need, mis on ka võimatu. No kuidas see on kommunaalka minu meelest see ei ole õige, vähemalt ma arvan, et asi muutub ka, ikka tuleb, tuleb vaataja tagasi. Nii eesti teatriteatrites nagunii kui meede. Nii et te arvate, et paremad ajad on veel ees. Keskeprogramm Edward Toomaniga jätkub pärast kesköiseid uudiseid.