Jätkame keskeprogrammi Edward Toomaniga. Räägime siis nüüd sellest estraadis ka kuidas see kõik algas, kuidas eesti publikut jõudsite üldse? Tippaeg oli muidugi see Gorbatšovi paroodia aga juhtus see niimoodi, et ükskord jälle härra Baskiniga seotud. Selles heas mõttes. See oli vanalinnastuudio juubel minu meelest 10 aastat. Ja ma tulin lihtsalt meie teatri poolt tervitada. Teatris ma kogu aeg kuluaarides nagu juba hakkasin tegema seda Gorbatšovi hääli. Ja telekas ja kuidagi läks tõesti, ma ei tea. Ta meeldis mulle selles mõttes nagu kuju. Fantastiline demagoogia. Niisugune näitleja tegelikult. Nii nagu ta oli, kõik teavad hästi, missugune ta oli ja on teda huvitav kuju ja alati on, mida parodeerida või mida võtta. Et see iga päev oli televiisoris juba sellepärast leks ise kuidagi ja ja ma mõtlesin, et ma teen siis, kui see vanalinnastuudio ka niisugused traditsioonid seal on, et huumoritraditsioonid ja ma tulen, mõtlen, teen niimoodi, et nagu Gorbatšov tervitab. Vanalinnastuudio. Aga juhtus niimoodi, et seal olid isegi riigijuhid. Selle aja riigijuhid Indrek Toome ulisele, Vaino väljas istusid saalis, kes temaga olid tuttavad tegelikkus ei jäänud palju-palju teisi inimesi. Ja kusjuures oli otse televisiooniülekanne. Et reaktsioon oli fantastiline, nad kõik seal, ma ei tea, naersid, niisiis nad julgesid naerda. Ja see oli aeg, mille julges on ka, mõned küsisid, noh, kuidas julges. Ma ei mõelnud sellest üldse Miklaamiks, mitte normaalne, kui kujun see glasnost, siis miks ka mitte, ja ma teadsin, et Venemaal ka keegi juba tegi. Oli aeg pärastatud, iga teine tegi, aga no minu meelest ainult üksikud tegid hästi. Ja mina tegin siin seda, nagu mõned ka proovisid, nagu ma mäletan, noh publik ise valida. Ja siis. Ükskord keegi eelistas, et äkki te võite tulla näiteks tervitada tavaline mingi ettevõtte pidu või ma ei tea. Ja ma küsisin informatsiooni, kes teil on seal mõned nimed ja mis te teete siis Gorbatšovi nagu maneeris, kõike seda rääkisin? Jah, oli jah, päris palju kutsumist ja siis kunagi oli niimoodi, et helistasid Kuldse Trio poisid kuldsed poisid, kellega me ei olnud eriti tuttavat ja küsis, et kas ma ei taha nende programmis teha midagi. Ma ütlesin, et jah, ma olen nõus, muidugi olid mõned teised ka, oli tipphuumor, linnahallis oli niisugune programm, kus ka kutsusid ja ma hakkasin mõtlema, et no Gorbatšov on natuke vähe ja kusjuures no ma võin ka midagi veel parodeerida, ma ei ütle, et ma võin kõike parodeerida. No vist ei ole mõtet ka. Peab tegema seda, mida, mida sa oskad ja mille, mille, millega sa oled kindel. Ja siis ma mõtlesin, et ma võin Aki veel midagi pakkuda ja see oli kuldsed riiuga ja mõtlesin linnahalli huumoriprogrammidega niimoodi, et ma küsisin, aga kas ma võin veel juurde midagi panna? Et muidugi muidugi jah, ja siis ma ütlesin, et ma laulan, teen laulu paroodia, nagu siis tuli välja niisugune paroodia Lauri Leesi paroodia, nagu see oli samal ajal praegu. Ka Eesti Televisioon, näitab prantsuse keel, keel on minu arm. Ja siis ma vaatasin ka huvi pärast need saated ja, ja Lauri Leesi on ka niisugune kuju, keda võib minu meelest parodeerida teinud vist nii täpselt teda, aga no mingisugune niuke šars. Ja tegelikult minu jaoks oli tähtsam see, et pärast see Lauri Leesi teksti ma võin laulda ja näiteks noh, kuidagi prantsuskeel geene siis tunni tekstiga. Ja siis tuli see Armstrongi paroodia ka lihtsalt sõnamäng. Tooni. Kunagi oli 90. see kuulus kontsert Roomas, kolm Itaalia tenorit oli nii vapustav ma pärast. No mul elu muutus pärast sõda oli nii, nii meeldis mulle fantaasia, fantastiline asi lihtsalt. Ja, ja mingisugune harmoonia, juubel Ma valmistasin ka sinna. Vot sedamoodi, et laulsin nagu kolm tenorit, no mitte konkreetselt nagu Pavarotti või Domingo, no ma võtsin maneerist midagi ja kuidas nad tuulid lavale, kuidas nad seisavad seal ja nii edasi, no kusjuures ma laulsin seal, eks ka õudselt hästi. Seal olid ka inimesed, kes on seotud kontsert programmidega ja nii edasi. No ma praegu nii pikalt räägin, vot sellest see nagu sünnis, et hakkasid kutsuma tasapisi ja, ja siis ma tegin juba need umbes pool tundi igal pool, ma, mul oli niisugune programm, et Gorbatšov kindlasti see oli. Isegi kui ta oli juba ei olnud enam keegi, siis ikkagi keegi veel eelistab ja, ja kutsub ja mõtlesin. Ta ei ole enam keegi, no mis ma tulen, millest ma räägin, kui inimesed tahavad elus vaadata? Järgmise hooga. Itaal rahvas tervitab Kuldse Trio Maardus tuur. Väga liigutav oli see, kui te esinesid Ita Everi juubeli laulsite talle kitarri saatel lammide endale. Vot jah, see oli võib-olla nagu teine tegelikult mulle meeldib, kui ma teen midagi lavale ja saal naerab. Aga praegu on niisugune aeg, et ma eriti ei tea, no mida ma pean laval tegema? Vähemalt teksti mõttes võib-olla, no midagi lihtsalt kui kuidagi tantsida naljakalt hoiu või ma ei tea, mis teha laual, et lihtsalt naljakas, aga no mulle alati meeldis huumor laval. No see see huumor, mis seotud tekstiga, kus on hea mingisugune, no sina ja, ja, ja seda ma praegu eriti ei leia, nagu aeg on niisugune, kui kunagi oli midagi keelatud, siis muidugi jaa, aga praegune, milles ükskõik, millest sa räägid, aga no ikka võib, muidugi võib, võib, võib ka teha. No mina, mina isiklikult eriti ei tahaks ja vot kui te meenutasite Ita Everi juubelit tõesti seal ma tegin niimoodi, et tema mängis draamateatris etenduses silme ees läheb mustaks, seal on niisugune imelik roll niisugune transveer, et. Inimene, kes kunagi oli naine ja nüüd on mees ja, ja nii edasi tegi operatsiooni. Aga meie Vene teatris mine mängi sedasama rolli. Mis mängis idee või siis minu tervitus oli ehitatud niimoodi, et alguses ma tulin selle tekstiga ja oma kostüümis ja nii edasi, aga no vähemalt Ita vist sai aru, millest jutt. Näitemängu, see personaalsoli ameeriklane, nagu siis, no ma mõtlesin, et ma laulan midagi seal. Ma võtsin kitarri lihtsalt. Ja laulsin Elvis Presley laagrit, Endel. Paljud pärast kiitsid ja lausa lihtsalt ja ma ei arvanud, et see peab olema mingisugune. Sündmus, miks see laol niisugused laulud mulle meeldivad ja ma arvan, mulle sobivad? Ja no ma ei ole mingisugune niuke noh, nagu mõned moodsad poplauljad ja nii edasi, no mul on ikka juba mingisugune vanus ja ja, ja tõesti oma nagu mitte imidž või võib-olla noh, no vot see väljanägemine noh nagu vajab konkreetset repertuaari või midagi ja mulle meeldib niiskus, soliidne repertuaar. Kui ma olen kikilipsuga, kui mul on mingi smoking, mul ei ole muidu smoking liiga kallis asi veel minu jaoks. Aga vähemalt nüüd õnneks võib osta poest seda kunagi oli aeg, et poest ei saa niiskust asja osta, aga nüüd peab raha korjamas. Õudselt kallis asi ja vot niisugune soliidne ja, ja mulle meeldib soliidne publik. See oli üle-eelmisel aastal ja see oli niisugune esimene tasuta päev. Rahvast oli tohutu palju, mis mustmiljon, ma ei tea. Noh, terve see laulu lauluväljak ja veel veel veel rohkem ma ei tea. Ja mina laulsin nendega ka seal kroonia lugu oli tol ajal moes. Kroon alles tuli Eestisse. Ja Ma tulin lavale, vaatasin, need noored karjuvad midagi, lehvitavad seal ja ma saan aru, et neil absoluutselt ükskõik, kes seal on laval ja nii edasi ja aga kunagi ma unistasin, kui ma vaatasin televiisoris terved staadionid, tulevad mingisugune pulmakaarti või ükskõik kes on laval ja osa vapustav, et kõik tulid ja vaatavad sind ja tahavad sind nuuttavad, nagu need kaadrid alati näitavad. Ja ma ükskord tulen ja ma sain aru, aitab. Mul on kõik selge sellega, see ei ole minu jaoks absoluutselt, ma tahan, et mind kuulatakse. Ja et elatakse kaasa. Niimoodi võib öelda jah? Jah. Ja et noh, et ma räägin saaliga kuidagi, selles mõttes ma võib-olla rohkem see inimene, kellele meeldib niisugune. Kas prantsuse šansoone esitamine, noh, vaat sedamoodi mulle meeldivad prantsuse laulja, et need, kes ei ole nüüd enam moes. Aga kunagi oli, ma mäletan, et kontserdid televiisoris ma olen näinud neid kui saal, kui publik istuvad soliidsed inimesed ja, ja, ja laulja nagu räägib saaliga. Noh, selles mõttes see on selge, et sellepärast ma olen näitleja tegelikult ja need prantsuse lauljad, nad on praktiliselt, nad on näitlejad ja nad ei ole mingisugused poplauljad, need, kellest ma räägin nukkesseolisel berbeco, kui keegi mäletab veel, Jacques preel oli jotas sajand. Ja ma ei tea palju-palju muud. Vaat sedamoodi tahaks küll teha seda, aga mul ei ole ansamblit, mul ei ole. Ja publik küll ma usun, et kui mull mul oleks mingisugune väike ansambel. Mul on tuttavad, nad on Pärnus, aga no see on natuke raske, kui ma olen siin Tallinnas ja nii kinni. Praktiliselt ei saa, proovi teha ja raske Tallinnas ma ei leia praegu, kes ta tahaks võib-olla minuga niisuguses stiilis teha midagi kui see. Aga ma usun küll, et kuulajad on selle jaoks kindlasti Anad, tuleksid. Keskeprogrammi külaline oli Vene Draamateatri näitleja ja peanäitejuhi kohusetäitja Eduard Tooman. Võtke peale lood ka toon see. Harro naabrile. Brit. Brile. Riitsinus aniisitilgad ja juurikas Lauri soolmel tooli voolu taotavathy tõika. Kui jääb väheks vitamiine ja sussa, tabab öise are teekond meeme, et teele jääb apteek.