See oli siis, kui me veel vana kalendriga läbi ajasime. Ühel päeval, kui kuupäev oli 21. november, märki sisa oma mälestusteraamatusse. 21. novembril 1889. aastal sündis saanika koolimajas poeg, kes ristimisel sai nimeks Karl Ustav. Nii kirjutab Cyrillus Kreek oma eluloos, jätkab. Karl Ustav, näitas juba kolmeaastaselt oma musikaalsust. Esimene instrument, mida osavasti kasutas, oli harmoonik või lõõtspill. See oli kodus moodustatud paberist lõõtspill. Häält tuli omal teha, muidu ei mänginud. Mängisime vend Wilhelm Traugotiga kokku. Sellest arenes ansambel, mida pärast sageli kasutasime. Hiljem kingiti mulle üherealine lõõtspill. Seda ei raatsinud ma kellelegi kätte anda, kartsin, et rikutakse ära. Pistsin pilli rohuaeda nõgesepõõsasse, ise unustasin hiljem peidukoha. Kui pilli leidsin, oli see vihma käes lahti ligunenud. Isa ütles selle peale. Kadedus kaotab kalad merest. Nüüdki, kui kuulen, et meres vähe kala, siis ütlen. Meres on inventuur, ise ka mõtlen oma esimese pilli peale, mis kalad merest kaotas. Saan ikka, koolist alates pani isa meid lapsi koos õpilastega unisoonis laulma. Isa tõstis mind oma kõrvale oreli peale ja ütles mulle, millal valjemini tuli laulda. Nii et temal ikka kuulda oli, kuidas laulan. Kõik laulutunnid möödusid meie kaasalaulmisel, see kordus igas koolis. Jõudsime ühes semestris laulda mitukümmend koraali. Kui isa juhtus vaba olema, siis õhtuvidevikus laulsime ilmalikke laule. Lapsed laulsid esimest häält, isa laulis bassi, mõni vanematest lastest, teist häält. Hullo koolis, Vormsil laulsime meeskvarteti Johannes Kalmus, vend Wilhelm, mina ja tseesar malan. Haapsalus saime vennaga koolist klarnetit, mängisime kahehäälset palasid. Hiljem sai sellest pasunakvartett esimene ja teine Kornet, Alt Horn ja tenor harm. Kui isa Konstantin Kreek Vormsele kooli õpetajaks läks ja vene Uskvastus saidki, pojad, tütred, uued nimed. Gerhardist sai metoodius Wilhelm ist, Vladimir Karl lustamist, Kirill Adolfiinest, Nadežda. Ainult marja jäi marjaks. Kuid uske nimed muutusid, jäi kreekide perele midagi endisest alles see, milles avaldas isa Konstantini ellu suhtumus. Me oleme optimistilise ilmavaatega, oleme rahulikud ja leiame igast elu juhtimisest head. Cyrillus Kreek jätkab. Viimati hakkasin klaveritunde võtma misjonär tari käest. Ta oli Tartu kriivingi muusikakoolis õppinud. Mängisin tema juures Haydni ja Mozarti sonaate. Suvel pesin trombooni ja klaverit, et sügisel sõita Peterburi konservatooriumi eksamitele. 1908. aastal astus Cyrillus Kreek biitri muusikakõrgkoolieksam, mille vastu võtsid direktor Plaza Nokia trombooniklassijuhataja professor Türner läks hästi. Kus aga oli korteri leidmisega, kuna Peterburis oli kirjutamata seaduseks majaperemeestele, et konservatooriumi õpilasi naiskursistkasid ja pasuna puhujaid üürilisteks ei võeta. Ent peagi lahenes ka see küsimus tänu suguvendadest kaasõpilaste abile. Oli neid ju sel ajal Venemaa muusikalises Alma Materis õige rohkesti Peeter süda, Mart Saar, August Stockmann, Juhan Aavik, Heino Eller, Artur Lemba, Mihkel Lüdig ja palju teisigi veel. Õppimise kõrval. Piiteri Eesti haridusseltsi koorijuhtimine viib kreegi tihedamini kokku vokaalmuusikaga ning vajadus repertuaari järele komponeerimisega. 1912. aastal astub kreek kompositsiooniklassi, kus saab aga õppida kuni sõjaväkke minek. Kuni 1916. aastal. Järgneb orkestrandi elu priograzenski polgu pasunakooris, kus vend Vladimir Kornetit kaasa mängis. Orkester paiknes algul Tallinnas ja hiljem Haapsalus. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal vabaneb kreek tervislikel põhjustel väeteenistusest ning ta asub tööle kodulinnas muusikaõpetajana. Juba konservatooriumi päevil hakkas Cyrillus Kreek Mart Saare ja Peeter süda õhutusel suurt huvi tundma rahvalaulu vastu. Vabadel puhkudel rändab ta mitmes paigas ringi ja kogub arvukalt rahvaviise, milliseid hakkab töötlema koorile. Tugeva polüfoonilise kooliga maast madalast peenemaitselise ja leidliku viimistlejana kujuneb juba selleks ajaks Cyrillus kreegist läbinisti isikupärane ja omailmeline helilooja, kelle esimesed koorilaulud kujunesid täiesti uueks kunstilises eetiliseks kvaliteediks meie algupärases heliloomingus. 1918. aastal loob ta laulu meie r. Aasta hiljem meisterliku sirisege sirisega Sirbikesed. Kahekümnendad aastad kujunevad üheks viljakamaks perioodiks Cyrillus Kreegi loometeel. See algab meisterliku maga matsikesega ning selle kunstiliseks kõrgpunktiks saab 1927. aastal valminud suurejooneline eesti reekviem, mis kujutab endast nagu kreegi loominguliste põhimõtete ja stiili kokkuvõttet, tema kreedot, millele ta jäi ustavaks kuni oma loometee lõpuni. Cyrillus Kreegi kooriloomingu teatavaks ergutajaks oli tema töö Haapsalus kooride juhina paljude aastate jooksul. Et ta koorilaulutaseme Haapsalus lühikese ajaga silmapaistvale kunstilisele kõrgusele tõstis. Seda tõendab ilmekalt kasvõi seegi tõik, et enamik ta nõudlikke koorilaule tuli esiettekandele kohalike kooride poolt. Koorijuhtimise kõrvalolija, Cyrillus Kreegi põhitegevuseks Haapsalus, pedagoogitöö Läänemaa ühisgümnaasiumis ja Läänemaa Õpetajate seminaris. Avagem nüüd vahepalaks tänase saate mälestuste ja meenutuste leheküljed. Cyrillus Kreegi vennatütrelt, Ludmilla Kreenilt. Minu isa oli Cyrillus Kreegi vanem vend Vladimir. Mäletan, et isa ja onu harrastasid sageli koos mängu klaveril. Neljal käel. Repertuaaris olid aukohal klassikute teosed, mida onu Cyrillus ise oli vajaduse korral seadnud neljale käele. Ei mängitud nõnda öelda mängu mängu pärast, see toimus alati kuus analüüsi ja omavaheliste arvutustega. Kusjuures heasüdamliku juhendajaks oli muidugi onu Cyrillus. Onu algatusel organiseeriti ka üks puhkpillikvartett, kus ka minu isa kaasa mängis. Sageli esines kvartett suvitajatele paralepas, kavas oli kergemaid klassikalisi palasid rohkestiga rahvalikke lugusid Cyrillus kreegi seades. Onu üheks harrastuseks muusika kõrval oli armastus looduse vastu. Vabadel hetkedel võttis ta küll üksinda, küll perega ette jalutuskäike haapsalu ümbruskonda. Mõnikord kui matkas istuli kaugem asus kogu kreekide pereratastele ja siirdus loodusesse. Eriti armastas onu seenel käia, koos seentega tõi ta sageli koju mõne huvitava taime. Taimi tundis ta üldiselt üllatavalt hästi. Ta matkakaaslaseks ja heaks sõbraks oli populaarne haapsalu kujur Roman Haavamägi. Sellega seoses meenub üks lõbus lugu. Ühel suveõhtul nägid rannal jalutajad supelsaksad koomilist pilti. Kuradisillale on kaks tuntud meest, helilooja, kriitia, kujur Haavamägi erakordses poosis vaatavad ettepoole kummargil, olles jalgade vahelt alaspäi merre loojuva päikest. Nii mõnigi mööduja seisattunud nõutult kreek ja haavamägi, aga kinnitanud uudistajatele, et selles poosis paistvat päikeseloojangu hoopis eredamatesse värskevamates värvides kui tavalise vaatevinkli alt vaadatuna. Mitmed ümberseisjaid asunud siis ka kunstnike nõuandeid järgima, kinnitades hiljem, et jutt vastanud tõele. Ei tea, kas oli see boheemlaslik võllanali super sakstele või oli sellel asjal ikka tõsi taga? Haapsalu praeguse muusikaelujuhte Cyrillus Kreegi kunagine õpilane Läänemaa Õpetajate seminaris ja hilisem kolleeg Tõnu Paomets. Mina kohtusin Kreegiga esmakordselt 1928. aastal, kui ma astusin sellesse kooli. Kuna ma tulin niisugusest koolist, kus, millel ei olnud kooliõigusi, siis võeti mind ja kõiki teisi Hiiumaalt tulijaid vastu Läänemaa Õpetajate seminarieksamitega kõikides ainetes, nii et selle mõne inimese pärast oli kogu pedagoogiline personal ametis terve nädala. Et meid eksamineerida. Mul on väga selgesti meeles muusikaeksam õiekümne muusikaline katse. Selle laua taga istus eksamikomisjoni esimehena Cyrillus Kreek ja minu eksam kujunes väga lühikeseks. Ja see seisnes selles, tema lõi lahti ühe noodi minu ees ja seal oli ühe värsirea lõpus kaks takti, kus oli kolm noote. See oli Soll Soldjees ja la. Ja ütles, nii, viisid laulase ära tagurpidi. Niisugune komme oli tal ka, muide pärast ka teised kreegi õppisid, võivad seda kinnitada, et tema lemmik küsitlemise viisiks oli noodist laulda tagurpidi. Eestis oli kindel, et inimene oskas noodist laulda. Muidu võis juhtuda, et inimene sedaviisi tundis. Ja minu eksam seisneb selles, et ma laulsin selle tagurpidi la Soldi-s oli ära ja olingi vastu võetud. Seminariõpilaseks Meil töötas või tema töötas sel ajal seminaris praeguse mõiste järgi pakultatiiv kursusega muusikas iga nädala laupäeval kaks viimast tundi. Me nimetame seda rühmatööks, kogunesid kõikidest klassidest õpilased sinna kosis kreek, käsitledes põhiliselt solfeedsut ja literatuuri väljaspoolkohustuslikku kursust. Praegu õpetatakse literatuuri, heliplaadi ja magnetofoni lindi abil sel ajal toimusi klaverit kaasabil. Ja kolm aastat sellest mängisid nad hilisema samuti siit läänest Hiiumaalt talitud helilooja Ado Velmetiga neljal käel klaverit. Nii et peaaegu kogu klassikaline muusikaliteratuuri on läbi kuulatud Aado Velmeti ja Cyrillus Kreegi neljakäelisest esituses. Nii et ma võin jah, tõepoolest tunnistada et need teadmised, mis mul muusikas on võib-olla rohkem kui kohustusliku kursuse lõpetajatel. Et nüüd ma olen tõepoolest omandanud Cyrillus kreegi. Alma Nõmme praegu väljateenitud puhkust veetma pedagoogi mälestuste raamatust loeme. Puutusin Cyrillus Kreegiga kokku aastatel, kui ma olin Läänemaa Õpetajate seminariõpilane. Mul on senini meelde jäänud kreegi sügav huvi ja armastus meie rahvamuusika vastu. Seda huvisi vendastaga meis. Greid palus meid tähele panna, milliseid laule meie kodudes ja ümbruskonnas lauldakse ning viisid ja sõnad üles kirjutada. Sõnadega saime tavaliselt hakkama, aga viiside ülesmärkimisega oli pahatihti raskusi. Õppisime siis viisid ise kätte ja laulsime Gregile tunnis ette. Tema pani kohe kõik paberile ja lisas ka nime, kellelt viisi kuulnud. Selliseid ülestähendusi koligreedil suur hulk. Mõnikord oli mõne rahvalaulu sõnad kaunisse rasvased. Kreekaga seletas mõnusa huumoriga asja ära, olgu teksti ilmalik või vaimulik. Tähtis on ikkagi see, kuidas ta muusikaga ilusasti kokku käib. Ja ennekõike, ega teadus häbitunne. Kreek armastas ja hindas väga Mart Saare loomingut. Seevastu suhtus ta irooniliselt magusa kõlalistesse lauludesse. Nii mõnigi kord sai selle tõttu pihta mõned Miina härma laulud. Koori repertuaaris oli meil ka rohkesti nõudlikke laule. Kord kandsime kreegi juhatusele ette isegi rubiini reekviemi, kuna pidime oma tulevases kutsetöös juhtima ka koori sisendis kreek meile teadmisi ka sellel alal. Omandatud oskusi, näitasime koolipidudel. Pärast kontserte juhtis Kreeka alati meie tähelepanu sellele, mis oli head ja kus veel vajaka jäi. Paljudest seminari tookordsetest õpilastest kujunesid tublid koorijuhid, kes viisid muusikaelu edasi nii hästi Haapsalus selle ümbruskonnas kui ka kaugemalgi. Alma nõmme õde Elsa kelder oli kolmekümnendatel aastatel Cyrillus Kreegi õpilaseks Läänemaa ühisgümnaasiumis. Kreegitunnid olid alati väga huvitavad. Ta oli rahulik, asjalik ja oskas õpilastes huvi äratada muusika vastu. Tema karakteri iseloomustamaks jooneks oli huumorimeel. Ei mäleta, et ta meiega kunagi oleks riielnud või tõreldnud ka kõige keerukamate Est olukordades nii hästi koolis kui ka väljaspool seda sai ta alati oma tädavate ja heasüdamlike märkustega üle. Kreegi üheks taotluseks oli arendada õpilastes ladusalt nooditundmist ja laulmiskindlust. Selleks olid tal ka oma armastatud võtted ja harjumused nagu üksi kaksilaulmine klassis ning tuntud ja teatud lauludel äralaulmine tagant ettepoole. Mäletan, kuidas ma olin hädas lauluga üks rohutirts läks kõndima, mille tagurpidi laulmine koos täpilöömisega mulle raskeks pähkliks kujunes. Küllap aga just seetõttu on jäänud meelde tänaseni. Pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkasin muusikaõpinguid Haapsalu rahvaülikooli seltsi muusikakursustel mille organiseerijakse hingeks oli jällegi Cyrillus Kreek. Osavõtjaid oli umbes 30 ja kursus kestis kaks aastat. Kinnistasime koolis omandatud teadmisi ja võtsime läbiga harmoonia, kursuse kreegi isiksus ja tema huvitav käsitluslaad tagas selle, et paljudele meie hulgast jäi muusika alatiseks kaaslaseks. Kuigi see kujunenud kaugeltki kõigile elukutseks. Meenub veel, et kreegi lemmik komponistiks klassikute hulgast oli Johann Sebastian Bach. Kreek mängis meile sageli ette, fugasid Bachi hästi tempereeritud klaverist ja selgitas meile lihtsal ja arusaadaval viisil suure polüfoonia meistriteoste vormi ning iseloomulikumaid jooni. Ja kunagi ei lahkunud ka siis temast tore huumorimeel, nagu ta ise ei lahkunud kunagi oma populaarsest piibust. 1940. aastal sai Cyrillus kreegist Haapsalu tööde-tegemiste kõrval Tallinna riikliku konservatooriumi õppejõud muusikateoreetiliste ainetes. Seda ka ainult aastaks. Fašistliku okupatsiooni päevil kaotas kreekuma senised töökohad ja sai tegutseda vaid Haapsalu tööstuskooli muusikaõpetaja tagasihoidlikul ametikohal. Kui temalt küsiti, kuidas elad, vastas kreek ei elagi, ootan paremaid aegu. Ja sedapuhku oli tema huumorile hoopiski teravakõlaline alatoon. 1944. aastal asus kreekuma varasematesse ülesannetesse konservatooriumis. 1947. aastal anti talle professori tiitel ja 1951. aastal Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1956.-st aastast jäi ta väljateenitud vanaduspuhkusele. Vaatamata tervislikule olukorrale, mis juba mõnda aega ei olnud seda, mis aastaid varem ja mis lõpuks sundis teda isegi lahti ütlema oma alalisest kaaslasest piibust jätkus Cyrillus Kreegi loometööga neil aegadel küllaltki intensiivselt. Kui ta lemmikalaks oli senini olnud vokaalmuusika koorilaul siis pärineb 50.-test aastatest terve rida huvitavaid orkestriteoseid, milles helilooja tulemuste rikkalt rakendab omaloomingulisi põhimõtteid pillimuusika valdkonnas. See töö kestis jõudumööda kuni maestro surmani 1962. aasta kevadel. Tänavu, mil Haapsalu linn tähistas pidulikult oma seitsmesajandat sünnipäeva, oli üks pidupäevadest pühendatud Cyrillus Kreegi mälestusele. Tema loomingule. Tuleb loota, et nii hästi see sündmus kui ka helilooja tulev 100. sünniaastapäev tiivustavad meie koore senisest ulatuslikumalt kavva võtma ja tutvustama Cyrillus Kreegi suurepäraseid laule. Kuigi rida paremaid nende hulgast on loodud küll juba ligi kuus aastakümmet tagasi kinnitab fakt, et veel tänapäevalgi nende ette kandeni ulatuvad vaid tublid koorid. Cyrillus Kreegi aeg meie koorimuusikas seisab alles tõeliselt ees. Ja nüüd saate lõpuni mõningaid ütlemisi, kreegist ja kreegilt. Teodor Saar kui mina seminari läksin, siis oli kreegil esimeseks asjaks tundi tulles minult kui uuelt õpilaselt rahvalaule küsida. Mul ei tulnud esialgu ühtki nõutavat laulu meelde, ütlesin, et rahvalaule ei oska. Selle peale tähendas kreek, et see ei ole õige, sest Kihnu laulvat ka juba lihtsalt teretades. Nähtavasti oli kreek juba kunagi kihtlasi kohanud ja nende laulvat kõnemeloodiat kuulnud ja mina olin ju Kihnust. 1926. 27. õppeaastal, kui kreek järjekordselt tunnis õpilastelt rahvaviise üles kirjutas, ütles ta. Nüüd on 1000 viisi käes, hakkab teine 1000. Klassipäevaraamatut täites kirjutas ta sinna ainult oma initsiaalid Tseegaa, mis tunnis läbi võeti, selle kohta puudus igasugune märge. Selle kohta ütles ta ise. Tunnis olevat nii palju räägitud, et seda ei mahugi päevaraamatusse kirjutama. Elsa kelder. Korra küsinud üks kreekidele küllatulnu kreegi väikese poja käest. Käsiza komponeerib ei vastanud poiss meie isaineri komput, see teeb hambad haigeks. Kui mõni õpilane gümnaasiumis ei tahtnud laulutunnist osa võtta ja vabandas, et ta ei saavat laulmisega hakkama, rahustas kreek. Teda öeldes pole viga midagi, küllap saame hakkama. Sea põrsastki võib laulja saada, miks siis mitte inimesest? Harjutati lätte laulu, ärka üles, Isamaa laulutekstis oli lõik vaatkem, kuidas roosi, käed põimitud alannesse koorisoriks neiu, kelle nimi oli Rosalie ja keda kutsuti roosiks. See armastas ala laulda nagu primadonna nii poosilt kui häälelt. Et seda vältida, katkestas kreek laulmise eelpool tsiteeritud tekstirea kohal. Ja vaadates Rosalie otsa lausus heasüdamliku muigega. Vadke, kuidas Roosi käed edaspidi laulis, Rosalie alati koori kohaselt. Kui koor mõnikord eksis ja korralikult kokku ei kõlanud, katkestas kreek laulmise. Võttis klaverinurgalt rahulikult, pidu läks ahju manu ning koputas piibu tühjaks. Ise mitte ühtegi sõna öeldes. See sõnatu kriitika mõjus alati kosutadalt ja laul läks edaspidi korda. Pärt Ellerhein. Jahedal juuni hommikul läksime randa suplema. Kreek proovis vett viluvõitu ja istus murule. Läksin siiski vette ja ujusin rannast eemale. Korraga kuulen, et Cyrillus hüüab mind. Tule kohe välja, ma saan juba sind vaadates nohu. Kevadisel hinnete panemisel seminaris küsitleb kreek õpilasi. Üks klassi hakkab Torisema, et võiks neid asjatult, küsitakse muusikaringi liikmed peaksid ju kõik kõrgemad hinded saama kreeklaskis pilgu üle klassi käia ja ütles. Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad. Kui kreegi isa Vormsil kooli õpetajaks oli ja ema kord lastega teda Haapsalust vaatama tuli, küsisid nad teel ühelt naiselt, kes loog võttis. See aega oli rootslane ja ei osanud eesti keelt. Väike-Cyrillus jooksnud siis ise naise juurde ja küsinud omakootud rootsi keeles Ubedi mitmekadinotwort. Naine raputanud pead, Cyrillus ellud. Ei, see rootsi keelt küll oskab. Istusime Haapsalus, kord kohvilauas, peremees küsis laudkonnalt, missugust piima keegi kohvi peale soovitab, kas sooja või külma. Kreek küsis, kas see on soe, piim, vastati, ja see on soe. Piim, mina hundipiima ei joo. See pole hundipiim, on lehma, naise, piim, lehma, naise piima, mina ei joo. Palun mulle lehma, naise lehmapiim. Maalin kreegi naabrimees. Kui hommikuti kohtusime, küsis kreetika. Mis uudist? Ei midagi, oli minu vastus. Natuke vähe, arvas tema.