Täna õhtul toimub Eesti keele Instituudi suures saalis selle aasta esimene Fenno-Ugria hõimuklubi kus kõneleb ajaloolane Linda Kaljundi, keda mul on hea meel tervitada klassikaraadio otse-eetris. Tere tulemast, tere päevast. Täna õhtul räägite te soome-ugri rahvaste pildilise kujutamise traditsioonist Vene tsaaririigis kuivõrd on see seotud selle kumu näitusega vallutaja pilt, mille te koos Eha Komissarovi ja Kadi Polliga kureerisite See tänane Fenno-Ugria hõimuklubi üritus on täiesti otseselt vallutaja pilgu näitusest sündinud. Ma arvan, et küllap Fenno-Ugria inimesed saidki just näitust külastades idee, et kõneleda sellest tõukuvalt ka soome-ugri rahvastest, pildilise kujutamise ajaloost. Sai juurde võiks võib-olla alguses rääkida sellest, et kuidas sündis näitus vallutaja pilk, et kumu kunstimuuseumis ja tegelikult ka ajaloolaste seas oli juba üksjagu aastaid käinud ringi mõte, et võiks vaadata kolonialismi traditsiooni eesti kunstis ja selle mõju eestlaste või siis laiemalt soomeugrilaste kujutamiseks ja neid konkreetse idee seda tüüpi näituse tegemiseks sai teha Komissarov Kadi Polli Veneetsia biennaalil, kus oli väljas hoopis Uus-Meremaa kunstniku lisa rehana võimas videoteos. Mis vaatab siis vaikse ookeani saarestiku vallutamise lugu sealsete põlisrahvaste perspektiivist siis selle videoteose kõrvale Me erinevate teemade kaudu, puurime siis sellist kollanalistliku pildi pärandi traditsiooni Eestis, nii seda, kuidas Eesti kogudes on tegelikult väga-väga palju pilte, mis kujutavad erinevaid meretaguseid, kolooniaid, nende vallutamise lugu, sealseid rahvaid, sealset loodust, aga siis samamoodi on tegelikult üsna rikas pildi pärand erinevatest Vene impeeriumi rahvastest ja sinna kõrvale on huvitav mõelda, et kuidas selle traditsiooni taustal paistab nii eestlaste kui soomeugrilaste pildiline kujutamine. Aga kes siis neid soome-ugri rahvaid üldse on kunstis? Otsustanud varasematel sajanditel me võib-olla ei saa rääkida tingimata kunstilisest kujutamisest, et need ei ole sellised maalikunstnikud või suur kunst, kus soome-ugri rahvaid kujutatakse. Aga alates Raus ajast lähevad moodi erinevad kostüümi raamatud, erinevaid rahvaid, kujutavaid raamatud, et seda ühtepidi kannustab tagant siis trükikunsti levik, piltide odavnemine ja teistpidi publiku järjest kasvav huvi erinevate rahvaste nende kommete vastu. Väga palju ilmub erinevaid pildiraamatuid kaugematest maadest, Mandritest, kus muidugi luuakse ka väga palju stereotüüpe metsikutest, põlisrahvastest. Neid Vene impeeriumil ja meretaguseid eksootilisi kolooniaid ei olnud, kui Alaska kõrvale jätame, mõned väiksed tugipunktid San Francisco kandis küll, aga Vene impeerium oli sajandite vältel laienenud Siberi aladele, Kaug-Põhja Kaug-Itta ja seal vallutanud kollaniseerinud rida erinevaid rahvaid, nii et ja neid nende rahvaste kohta hakati siis omakorda looma erinevaid etnograafilisi kirjeldusi. Ja just nende looduslooliste etnograafiliste kirjelduste pildisarjad muutusid väga populaarseks ja sealt me leiamegi esimesed, sellised muuhulgas värvilised soome-ugri rahvaste kujutised seal on nii eestlaste kujutisi kui siis ka kaugemal Siberis elavate soome-ugri rahvaste kujutisi. Ütlesite, et sellised pildid ja maalid kinnistavad ka mingisuguseid stereotüüpe, no millest me siis täpsemalt räägime? No kindlasti rääkida erinevatest stereotüüpidest kõige suurem stereotüüp, mis ma arvan ka kõige selgemalt seotud siis sellise koloniaalvõimu loomisega puudutab sellest tsiviliseeritud eurooplase ja põlisrahva esindaja suurt radikaalset erinevust siis põlisrahvaid soovitakse näidata vähem arenenud looduslähedase mõttena, see rohkem metslastena, et need on sellised erinevad stereotüübid. Kui nüüd vaadata vene impeeriumi rahvaste kujutamist, siis seal on hästi suur rõhuasetus ikkagi erinevatel sellistel Harjetel või kus piltidel on ikkagi kokkukuhjatud eri erinevad siis kõigega odavamad rahvariidetüübid. Et sealt sünnib väga palju selliseid pildilisi motiive, mis vabalt rändama nii Vene impeeriumis avaldatud piltidel kui üle üle terve Euroopa, kuna neid pilte hästi palju kopeeriti jäljendati tegelikult, et just nendest vanadest pildialbumites saba algusega selline tavaeestlase kujutamiseks sellise noore rahvarõivastes neiuna, mida me näeme siiamaani sellise eestlase reaalse identiteedi või minapildi sellisest ruumikus sellises kõige armastajat oma sümbolina, et seda, see hakkab esimesena figureerinud ütlemist kuskil valgust sõjal või isegi natuke veel varem. Aga millised rahvad kõige rohkem kunstnikele huvi pakkusid, kas siin on otsene seos sellega, kellel olid kõige huvitavamad rahvariided? Jah, ja ma arvan, et Vene impeerium on tegelikult huvitav just sellepärast, et kujutakseni Euroopa osas elavaid rahvaid, kellel on, siis ütleme meile sellised harjumuspärasemad rahvarõivad noh, kindlasti ka kirevamad elemendid piltidele kokku toodud. Selle kõrval pakkus ammendamatud võimalusi ka selline Kaug-Ida rahvast sellise orientaalseksootika kujutamine ja siis muidugi erinevad põhjarahvad, kus siis on kujutatud just neid, kas jahtimas küttima sõi suusatamas. Ja kui me sageli mõtleme sellise koloniaalseksootika peale, siis mõte võib-olla liigub meil kõigepealt troopilistel aladele sellisele kuumade alade eksootika peale, kuidas sealseid elanikke napis riietuses sellise põneva eksootilise looduse taustal on kujutatud, aga et tegelikult näed sellised karmis põhja kliimas elavad rahvad, et nende neid sai kujutada ühtviisi eksootiliselt ja põnevalt, see omaaegsele publikule mõjus samamoodi põnevalt see selline lumes suusatamine, siis karusnahaküttimine seal erinevad jahikoerad seal põhjas. Aga millised pildid jõudsid kunstilise väärtuseni, keda te kunstnikest välja tooksite? Noh, ma arvan, et see on suur küsimus, et kas, kas nendel Raus aegsetel valgustusaegsetel trükipiltidel, et kas neid võib kunstina käsitleda või mitte, ma arvan, et meil on omas ajas hästi suur väärtus. Aga kus me näeme nüüd seda murrangut ikkagi tekkimas eestlaste kujutamise puhul ja tegelikult veel paljude teiste siis ennekõike Euroopa osas elavate rahvaste puhul on ikkagi 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus kus noh, kõigepealt juba pisut varem Johan keeler, aga hiljem siis laikma ja teised eesti kunstnikud võtavad needsamad motiivid, stereotüübid mis on juurdunud parem siis sellistes etnograafilistes piltidesse Õiga postkaartidel portselan kujukestel sellised rahvarõivas neiud, rahvarõivas inimesed ja, ja hakkavad neid oma kunstis edasi arendama. Ja võib-olla see kõige suurem muutus, mida nad kaasa toovad, on see, et nad annavad nendele tegelastele sellise oma oma hingamise, muudavad nad sellistes etnograafilistest nukukesteks isiksuseks, rakendavad kindlasti siis tolleaegsete selliste rahvusromantiliste või ka rahvuslik ideaalide teenistusse. Kui nüüd küsida, et millal see juhtub teiste soome-ugri rahvastega, siis noh, me enne selle saatelõigu algust kuulasime just Veljo Tormise muusikat ja ma arvan, et paljude kaugemate soome-ugri rahvaste selline pildiline uus mõtestamine vähemalt eesti kultuuris algab üsna samal ajal, kui Veljo Tormis avastab nende muusika ehk siis seitsmekümnendatel aastatel. Kas need stereotüübid on tingimata tõest väga lahus või kuidas teile tundub, kas, kas siin on ka mingisugune tõde selle kohta, kuidas need rahvad päriselt sel hetkel välja paistsid, või on siin teie meelest juba selline tugev filter vahel, mis vallutaja pilk siis on? Noh, tõeväärtus, ma arvan, et neist võib mõelda kui sellist kollaaži, sest kui me vaatame eriti varasemaid pilte erinevatest põlisrahvastest, kus on tõesti kokku pandud, ütleme siis kas eri erinevatest komplektides pärit tehted või või erinevad erinevad rahvariideelemendid, mütsid, lindid, seelikud, vallutaja pilk kindlasti ühel poolt on huvitatud sellisest eksootikast või põnevusest teise kujutamisest huvitavalt, teistsuguse huvitavana, teistsugusena. Teistpidi selline koloniseeria vallutaja on alati ka omasele allutatovi metslase ees pisut hirmul, et see, ma arvan, selline pingeline suhe on just see, mis teeb need pillid huvitavaks. Mis teeb sellise koloniaal pilditraditsiooni huvitavaks. Et see selline külgetõmbe ja ärevuse omavaheline segunemine. Et kindlasti ei maksaks neid liiga tõe pähe võtta, vaid vaid olla teadlik, et selline etnograafiline kujutamisviis vallutaja pilk, et see on alati pannud kokku siis kolaašina erinevaid elemente. Aga kuidas te ajaloolasena sellele küsimusele üldse lähenete, et mõnes mõttes ju see vallutaja pilk ongi ainus dokumentatsioon ka ju ajaloos, mis meil mingitest sündmustest on ja kui mõelda ajalookirjutuse peale, siis ju kroonikud, kes on ka ju tihti vallutajad. Nad ongi ainsad, kellest meil on mingeid andmeid säilinud. Et see ei ole ju domineeriv mitte ainult siis kunstis, vaid nagu üleüldiselt. Ja see ei puuduta kindlasti mitte ainult sellist varauusajal koos uute mandrite vallutamisega alguse saanud traditsiooni vaid samamoodi näiteks keskaegse Euroopa ajalugu, et kui me mõtleme näiteks kas või Henriku Liivimaa kroonika peale, noh siis tol ajal aegsetest eestlastest Me kirjalike allikate põhjal ja midagi ei tea. Me teame, mida arvasid kristlikud eurooplased siinsetest maadest rahvastest. Aga me ei tea, mida nemad arvasid siin eestlased, liivlased, teised rahvad ja selle kohta on ka hästi öeldud, et keskaegne Euroopa paganlus on samamoodi tumm. Ta ei ole, temast ei ole säilinud kirjalikke allikaid ja, ja samamoodi ja paljudest teistest põlisrahvastest hilisemate vallutuste käigus säilinud allikaid. Ajaloolasena see on kindlasti keeruline, aga ma arvan, et ka väga põnev situatsioon, et et ma arvan, et oluline on just nimelt ka teadvustada seda, et nii pildid kui tekstid, mis erinevaid selliseid vallutamisi või, või ka põlisrahvaste teistsuguste rahvastatud tsiviliseerimist kujutavad et seda teadvustada laiemalt, et need on vallutaja nägemusest loodud pildid või tekstid. Et see oleks juba suur samm edasi. Ja mida ma arvan, kas vallutaja pilgu näitus väga hästi näidanud on see, et võib-olla sellistes olukordades, kus meil seda põlisrahva seisukohast loodud allikat ei ole, võib-olla ongi kunst, näiteks hea võimalus mõelda nende enda ajaloo, nende vaatepunkti üle, sellepärast et Liisa Railhana töö ütleb just nimelt ka teha sedasama, et võtab need eurooplaste vaatepunktist loodud pildid, mis kujutavad siis kapten Cooki ja teiste brittide vallutusretki Vaikse ookeani saartele ja laseb siis põlis rahvaesindajatel neid pilte uuesti taasetendada läbi etendada. Sellega ta muidugi ei loo mingeid allikaid, mis räägiksid meile nendest sündmustest põlisrahva perspektiivist, aga ta loob, loob vähemalt ajalootõlgenduse, mis, mis üritan neid toonase sündmusi mõtestada põlisrahvaste perspektiivist ümber. Nii et põhimõtteliselt on võimalik, et paradoksaalsel kombel on kunstis rohkem mingit tõde. Kui ajalookirjutuses kohati no ma arvan, et tõde on, on väga raske mõõta, aga ma arvan, et kunst sellisena loob väga huvitavaid tõlgendusviise ja ma arvan, et võib-olla ka selliste noh, lisa rehana, töö paigutub ega sellisesse kuuekümnendatel koos tooniate iseseisvumismisega alguse saanud traditsiooni, kus paljud siis põlisrahva päritolu kirjanikud, kunstnikud hakkasid sealsest ajaloost nende oma vaatenurgast kirjutama või kunsti looma. Et võib ju samamoodi mõelda ka Veljo Tormis või Kaljo Põllu loomingus just nimelt selles samas võtmes, et ega nemadki ei suuda ju luua uusi allikaid, aga nad suudavad tõlgendada seda siis soome-ugri põlisrahvaste kultuuri uuest, uuest vaatenurgast. Nojah, aga kui mõelda rahvaluule kogumise peale, siis kas see on ju mõnes mõttes allika loomine salvestamine näiteks? Salvestamine ja paljuski ju ka üleskirjutamine, eks ole, et kui ma rahvaluule kogumine soovib salvestada suulist kultuuri, eks ole, aga aga hästi paljuski tegelikult ju loob uusi kirjalikke allikaid, et kindlasti kogu selline rahvaluule kogumise suur tähtsus Soome ja eriti eesti tuuris siis alates 19.-st sajandist tegelikult juba on kantud soovist siis luua meie omi allikaid ehk mingis mõttes kompenseerida sedasama Eesti kirjalike allikate puudumist, millest me enne Henriku Liivimaa kroonikaga seoses rääkisime. Näiteks kui Jakob Hurt kirjutab oma raamatu Eesti ajaloost mõned pildid sündinud asjust, siis ta just selle alguses ütleb, et me peaksime tegelikult eestlastena huvituma sellisest suulisest skulptuurist, jätma kõrvale need võõras keeles võõras, meeles kirjutatud kroonikad. Aga noh, see ülesanne sellisena seda ei ole muidugi võimalik täita, sellepärast et ka Hurt, raamatutes paratamatult peab ikkagi tuginema nendele vanadele kroonikatel, teistele ajalooraamatutele, sellepärast et rahvaluule ei räägi ajaloost samasugusel moel. Ja, ja paratamatult 19. sajandil kogutud rahvaluule räägib ennekõike 19. sajandi ajaloost ja, ja ühiskonnast kultuurist. Aga tuleme lõpetuseks tänasesse päeva, kas täna näiteks kujutatakse soome-ugri rahvaid kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi, aga suhtumine nendesse rahvastesse on, on ajas muutunud? Ma arvan küll. Ta on väga palju muutunud ja, ja ta on muutunud võib-olla ka erineval moel, et ma ei tea, kas me saame rääkida ühest ainsast viisist, kuidas soome-ugri rahvaid kujutatakse, et ma arvan, et üks traditsioon, mis on palju moodsi toonud eesti Eestis levinud lähenemistesse soome-ugri lastesse, on just nimelt see seitsmekümnendatel Veljo Tormise ja teistega alguse saanud lähenemine, mis, mis lahendus ka Eesti identiteeti väga palju soomeugri kult tuurile. Selle kõrval kindlasti on ju ka erinevatel soome-ugri lastel endil kes elavad praegu Venemaal erinevaid, siis selliseid hõimuliikumisi hoopis oma nägemus oma kultuurist sellele lisaks muidugi Venemaal võib praegu näha sellise vana imperiaalse traditsiooni jätku, et nii nagu tsaari Venemaale oli oluline näidata oma impeeriumis sellist etnilist kirevust kogu sellist rahvariide rahvakultuurikirevust ja seeläbi rõhutada impeeriumi jõukust, et ikka tänapäeval, kui minna Venemaa näiteks muuseumitesse, et seal väga palju armastatakse näidata erinevaid Venemaal elavaid rahvaid, sealhulgas soomeugrilaste jätkuvalt selliste, nende rahvariiete rahvatantsude, sellise etendusliku folkloori kaudu, nii et mingis mõttes võib öelda, et see vana traditsioon jätkub siiani. Muuseumites ehk küll, aga kui vaadata seda reaalset elu, siis on siiski ju vene riigi koosseisu kuuluvate soome-ugri rahvaste kultuur nagu väga murenenud igatepidi ja selline nagu hektiline ja tegelikult nad on suudetud ära venestada. Aga ma arvan, et siin on just, et üks ei välista teist, et et nii nii nagu orjaaegsel Venemaal on üks asi see, kuidas näidatakse erinevaid rahvarühmi sellistel paraadlikel puhkudel või pildialbumites muuseumites erinevatel sellistel näitustel, et see on tänapäeval täpselt sama niimoodi, et sellise suure riigi identiteet peedi selle väljanäitamise jaoks erinevatel pidulikel puhkudel sobivad väga hästi igasugused rahvariietes inimeste fotod panna neid esinema, tantsima, aga hoopis teine küsimus on see, kuidas need inimesed tegelikult elavad või millised nende eneseväljenduse võimalused on seal kohapeal. Et see, see on võib-olla ka üks asi, millest peaks olema teadliku vaadata neid sellist, ütleme siis siukest, imperiaalsed traditsiooni, mis, mis armastab näidata selliste pildilist kirevust, etnilist kirevust, et see, see tingimata ei tähenda, et nende inimeste endi või nende rahvarühmade kultuuriline olukord oleks veel hea koha peal. Aga meie ise, eestlased aastal 2020, milline on see meie pilk, kas me elame stereotüüpidest või oleme suutnud kuidagi sellest vabaneda? Ma arvan, et nii nagu teised Euroopa rahvad ei ole ka ju eestlased suutnud stereotüüpidest vabaneda, sellepärast et kui me vaatame kas või soomlasi lätlasi v siin kõrval teisi naaberrahvaid et ka nemad on samamoodi ju võtnud omaks sellise rahva rõivaste, rahvakultuuri tähtsuse nende identiteedi jaoks ja, ja see on olnud tähtis neile läbi kahe sajandi ja siiamaani, mis võib-olla on Eestis ja teistes Ida-Euroopa maades erinev, on see, et siin tänu nõukogude ajale tegelikult rahvariided kannavad vad jätkuvalt olulist tähendust või on inimestele tähtsamad ja kannavad sellest positiivsemat väärtust, kui võrrelda näiteks mõningate Lääne-Euroopa maadega, kus pärast teist maailmasõda ja ma arvan ka pärast sellist 60.-te aastate noortekultuuri murranguid, mäss ikkagi selline traditsiooniline rahvakultuur või rahvarõivad ei ole enam identiteedis niivõrd kesksel kohal. Teema on igal juhul väga põnev ja sellest kõnelejate de lähemalt täna õhtul kell viis Eesti keele Instituudi suures saalis aasta esimeses hõimuklubis, suur tänu stuudiosse tulemast, Linda Kaljundi.