Meeldiv kohtuda teiega maestro samuti üle hulga aja siin Eesti raadios, see maja oli ju teile teiseks koduks õige palju aastaid. Ja kui ma lõpetasin konservatooriumi siis oli mul Saada hea orkestri dirigendiks siin Eestis. Ja see oli Eesti raadio sümfooniaorkester, kes töötas just siin stuudios ja enamjagu oma noorepõlve aastatest pärast konservatooriumi aega, ma olin just siin majas iga päev kinni tööga ja peamiseks tegevuseks eesti heliloojate tutvustamine ja, ja lindistamine. See oligi raadio orkestri ülesanne. Nii et huvitav oli siin see oli nagu üks teine kodu, kuhu sa tulid alati iga päev. Hommikul kell üheksa juba varakult hakkasid siis proovid peale siis oli Pärt, oli siin siis oli rääts, oli siin siis oli Tamberg, oli siin helirežissöörid palju neid inimesi, kellest pärast said suured heliloojad ja ja maailmas suured nimed, eks seal olnud vaid aeg, seal oli raskeid aegu, siis oli siin ju teine riik, teine kord siis pidi alluma kõik mingisugustele, asutustele või organisatsioonidele ja muidugi direktsioonile. Et raadio oli ju ideoloogia asutus. Siin oli alati vaja ideoloogias olla väga täpne ja korrektne. Kas kas see siis päris su südame järgi oli või ei olnudki nii et kõik nendega tuli arvestada ja nendega tuli koosolekuid pidada ja nendega tuli igasuguseid probleeme lahendada, aga üldiselt meil oli küllaltki sõbralik vahekord, siin oli veel Eesti raadio segakoor. Tubli, koor oli kangesti, siis oli veel Jüri, varistasin. Ja nendega sai ühtelugu koostööd tehtud, siis oli Mer Kuulov, Merkaalide estraadiorkester oli, tema oli niisugune tähtis, maestro, pikk mees oli natukene vaates viltu, niimoodi. Teade tuli, juhatas niukseid passodobele siia igasuguseid interdatatud. Timpa oli väga populaarne orkester omal ajal, see oli see kõik see, mis kergemuusika üldse tol ajal oli, oli see mer, Kuulovi orkester, Need olid siis nõndanimetatud raadiokollektiivid kõik siis käisid koos hommikul sümfooniaorkester, siis päeva ajal oli estraadiorkestri õhtuli raadio koor. Ja mida me vahepeal siis jõudsime teha? Asutasin Tallinna kammerorkestri ja sedasama Raadio Sümfooniaorkestri baasil. Nii et see oli nagu üks niisugune hobi lisategevus, siis me saime väiksemaid teoseid. Ettekande ja Pärt, Rääts ja, ja sync kirjutasid siis teoseid sellele kammerorkestrile, püüdsime neid lindistada siin raadios ja ja neid ette kanda, et oli põnev aeg oli alati tulla siia kange kordoli üllal, seda vardan, miilits oli all ja sisse ei saanud ja ja kui sa ikka oma loa koju jätsid, mul oli ta millegipärast väga sageli üldi lastud proovile ma ei saanud, proovid ülesse, bitid kohe tagasi asjaliselt tädid olid alati joonud, olid teised inimesed, ei olnud päris omad, need ei tundnud sind alati ära. Nii et see oli ka ükskord alati siin majas. Täname seal väga lihtsalt sisse. Tänu minule. Ja keegi küsib, kui te ei oleks 1980. aastal Eestist ära läinud. Millise orkestri dirigente praegu võiksite olla? Ja väga tore küsimus ja see on. Muidugi ma niimoodi mõelnud, kui ma ära läksin, kas mul oleks siis mingisugune töö üldse olnud? Siin võib-olla kindlasti oleks siiski, võib-olla, ma isegi oleks veel ikka töötanud edasi Estonia teatris, jaa. Jaa. Võib-olla riiklikus sümfooniaorkestris võib-olla oleks võib-olla Moskvas Leningradis kuskil olnud heal juhul olgugi, et seda sellest ei oleks võib-olla päris välja. Midagi ei tulnud seepärast, et vastutavatele positsioonidele ei aktsepteeritud Venemaal Nõukogude liidus niukseid väiksemate rahvuste esindajaid. Sest mul oli väga head vahekorrad näiteks Moskva Raadio Sümfooniaorkestriga või isegi suure teatriga ja ja siis Leningradi Filharmoonikute ka ja ma käisin nendega ju esinema sageli välismaal kui teine dirigent, siis ei olnud katki midagi. Aga kui näiteks Gennadi Esseski ühel päeval lahkus Moskva suure teatri peadirigendi kohalt siis ta pakkus välja minu kandidatuuri, et olla järgmine peadirigent, siis sealt tuli vastus väga kena jah, aga ta on ju eestlane. Pealt, sealt hakkasid need pinged peale tegelikult juba varakult, et eestlane nagu ei sobinud Moskvasse niisugusesse tähtsuse kohta tol ajal mingisugust suure teatri või vene organisatsiooni peadirigent. Ja niukseid asju oli üsna mitu ja mitmel mitmel puhul muidugi, ja ma olin ikkagi omama Ma ja oma kodumaa patrioot ka, ma tahaksin ikka Eestis olla ja siin midagi ilusat korda saada, et Eesti orkestriga esineda ja eestiorkestriga väljas käia ja seda Eesti kultuuri ja nende samal ajal tahtsime ka eesti heliloojaid mängida, näiteks öeldi jälle Moskvasse. Ei, see rääts, sõber Te ei ole küllaltki nõukogu on küll nõukogude heliloojaga ta ikka Veneerivate mängivad, et ma arvan, et ega mul ei oleks rohkem siin mingisugust muud olnud, kui ma oleks ikka töötanud edasi siin entusiasmiga muidugi. Kas te olete hiljem ka tundnud end ebamugavalt sellepärast, et olete eestlane? Jah, meie rahval on kuidagi moemoeks ühest ühest küljest olla väga uhked, me, eestlased oleme. Ja teisest küljest ka mingisugune ülim tagasihoidlikkus on niisugune. Ikka natuke natuke tunned häbi selle üle, et sul seal mänginud näiteks Eesti muusikat ja võib-olla see eesti muusika ei ole ikka niisugusel tasemel, mida me maailma aktsepteerib ja oli ka millegipärast häbi tunda, näiteks kui mängisime mõned teosed väljaspool Eestit mõne teise orkestriga isegi liiduvabariikides, mitmesugustel orgast juures, aga pärast juba välismaal ka siis Eesti noodid ja Eesti materjalid ja kõik need asjad olid nii halvasti välja kirjutatud, vigu täis ja alati kõige kõige niisugune viletsama kvaliteediga, mille läänemaailm ei olnud üldse harjunud. Ja ma saan näiteks praegu isegi Chicagost, tahaksin mängida praegult ja tahtsin mängida hiljuti Veljo Tormise teist avamängu. Ja kui noodid siis saabusid, need olid ikka needsamad nõukogude aegsed noodid, Chicago orkester ütles, et ei, nendest noodist me küll ei mängi. Ja paremaid ei olnud kuskilt võtta. Nii et tuli lihtsalt ära jätta. Ja, ja, ja teinekord, kui läkski läbi midagi, siis siis oli alati niisugune vigade parandamise ja niisugune tunne, et midagi toimub ebaprofessionaalset, et see asi ei ole õige just noodimaterjali pärast oli see mitte muusika pärast nii palju. Teine asi oli ka see, et eesti dirigendina, mina tahtsin igati moodi välismaal. Kui ma juba ära läksin siit näiteks tutvustada Tubina muusikat heliplaadistada ja muidugi ette kanda ka neid töid, eriti Rootsis siis kuidagi eestlasena tundus niisugune tunne, et, et sa nagu pressid ennast peale kogu aeg. Et oled eestlane ja nüüd nüüd tuleb siin, tahab hakata jälle tuvinat mängiva, kes Tubin ka eestlane, nüüd tahab oma asja hakata peale ja see on nii nagu sa pakud välja oma ütleme perekonnas on ühed samad spetsialistid muusikud ja sa tahad oma perekonnaliikmetega teha muusikat kogu aeg ja arvatakse sünniku onupoja. Poliitika käib kogu aeg. Tegelikult see ei ole niimoodi, mõnes mõttes võib-olla see kõlab valesti, ei sobi, aga mõnes mõttes väga sobib, väga sageli on niisugune tunne, et nagu ma ütlesin, et mõnikord olla räägime, et niisugune tore riik on, oleme rahvas räägib oma keelt ja samal ajal teises mõttes on jälle niimoodi, et tõesti, ega me ei ole veel suutnud maailma ennast õieti tutvustada. Sest ega asjad ei ole ju radikaalselt muutunud just nende suhtes ikka on kehvad noodid. Ja ikka on kõik needsamad ikka niimoodi muuseumi materjalidest mängime. Ja, ja muusika kvaliteet on küll hea, aga, aga mis meil nüüd ikka sellest Joonasest ja milleks kasutada seda Hiiopit ja ja kas meil on seda vaja ja kas meile test vaja siis juba Eestis endas on palju vasturääkivusi selles suhtes isegi vastu huuled, mõnes mõttes noorema põlvkonna vanema põlvkonna heliloojate vahendit, põll nendel peaks olema ikka eesõigus, aga mis siis vanematega saab? Vanematega tuleb ka tegeleda, nii et see küsimus on küllaltki laialdane küsimus ja, ja siiski tahes või tahtmata keegi muu ei hakka seda eesti muusikat propageerima rohkem kui ja võtma enese kätte, kui me ise seda ei tee. Meie peame seda tegema, meie peame uhked olema, et meil on suurepärases heliloojad, suurepärased kunstnikud, keda pakkuda näiteks välja mõne suurema Ameerika või Inglise orkestritele näiteks meie pianistid, haruldased, nendega ei oleks häbi mängida kuskil, aga mina dirigendina nii palju, kui ma seda aga püüan teha. Kontsertorganisatsioonid ei aktsepteeri seda, sest mina olen eestlane ja tema tahab nüüd oma eestlast jäljega mängida ei kõlba, tuleb, peab ükskõik missugune, aga mitte, seevastu rääkimine on nii suuri vastuseis on nii suur. Aga Eestile muidugi ei ole kah populaarseid nimesid, terve maailm elab populaarsete nimede peale. Ja, ja mille tagasi on raha business. Tubli. Ja see toob sisse, kui ei ole nime, ei toosis kohe vastu rääkimine, kellele mängime rahvale rahvast, saali peab olema rahvas, rahvast, saalid täis, siis tuleb raha, rahastus oli tühi, siis ei ole raha, siis orkestrid ei ela ära. Tähendab, see on nüüd üks niisugune asi. Näiteks tänapäeval Tim, mängida ei ole õigust, häbi enam sellest, Pärt on endale niisuguse nime praegult, see on üks kõige kõige kõige suurem nimi praegu muusikamaailmas ja et nüüd ma võiksin rahulikult mängida juba. Minult küsitakse, aga Pärti tahate mängivast Pärti mängida, Sa pead endale läänemaailmas nime tegema. Ta peab minema sinna ja seal hakkama seda karjääri tegema. Ja kui sa seal siis karjääriteed ja võidad, siis sul on natuke natuke lihtsam juba asju ajama hakata. Nii et see on see eestlase loomusi, eestlase olemine. Ja elades kodumaal on küllaltki raske asju korda saata. Selline küsimus, kas mäletate veel seda väikest Leemet, kes vanemate juuksuriäris keppidega vastu toolipõhjarütme tagus ja kes paari tänava kaugusel asuvas postkontorist oma esimesi honorari käis toomas? Ja ikka mäletan, meil oli ju. Oma maja nõmmel ja minu ema oli see, kes kogu aeg aktiivselt. Meid mõlemaid poisse, Vallot ja mind utsitas, vanad olid ise, isaga laulsid palju ja mängisid mandoliinid ja kitarrid laulsid ja kõike niisugust. Aga nad ei olnud professionaalsed muusikud, olgugi et nihuke muusika vaim oli kogu aeg kodus küll aga ema tahtis, et ikka professionaalsed muusikud tuleks meest ja Vallo oli esimene see, kes siis õppis professionaalselt, siis kõigepealt lööd pilli mängima, kitarri mängima ja pärast dirigendiks sai tänu ema väga aktiivsele sihukesele kasvatusele järjekindlusele. Ja mida mina siis 13 aastat hiljem kõiki tegin järgi täpselt samamoodi. Kuidas ema mu ksülofoni tassis kogu aeg ühest koolist rongi peale ja mina ise jõudnud muidugi väike ioni afilofonis raske pill, 50 kooli, selle ksülofoni ja siis oli vaja ele esineda seal ja siis oli jälle rongi peale rahumäele vaja minna. Rahumäe algkoolis oli see. Ja siis oli sealt edasi vaja minna Tallinna muusikakooli ja sealt jälle õhtul tagasi ja ja, ja kuidas ma olin väsinud ja kuidas ema minu eest õppetunnid pidi ära õppima ja maalima minu eest maalid valmis, tähendab joonistused joonistamise tunnis ma üldse ei olnud joonistamises andekas, aga ühel päeval õpetaja pani meile kolme ja ema tehtud maalidega, kuidas nii, meil on nii ilus maal sinuga, aga mina ja kuidas ta kolme panis ju siis õpetaja vist sai aru, et minu tehtud liiga hästi oli tehtud. Ega ema kasude joonistanud, aga ta püüdis vähemalt. Nii, et vanemate abi ja ema abi oli väga suur selles mõttes, et meistriks saanud professionaalsed muusikud, nii et aga see aeg oli ja see oli ilus, see honorari asi ma hästi ei mäleta. Ta, see honorar oli tõesti ju. Riiskumaksülofoni hakkasin mängima ja minu esimene esinemine oli ksülofoni Eesti raadios kui ma nelja aastane, nelja, nelja aastane. Ja see oli see klõbistamine millesse ma saan aru, et, et trummipulkadega aga see oli tegelemine esimene klõbistama ksülofon. Ja selle ksülofoniks ma esinesin Eesti raadios, siis olin ma väike pisike poiss, ninani, lina, olisin lauani ainult ksülofoni laua peal mattide peal viis mati niimodi, ksülofon oli selle peal, siis ma pidin sedasi endast eemale mängima ja tagasi ja ja siis oli. Ma pidin põlvilist tooli peale minema, et seda üldse kätte saanud, ksülofoni klahvid, mängida pilli. Ja siis saadeti polka ja galopp oli mu repertuaaris. Ja eks see mu kunstnikutee algus oli. Millal täpselt raha maksma hakati, seda ema teadis võib-olla rohkem, sest ega mul dollari raha. Ma ei teadnud sellest midagi, aga hiljem kui ma juba filharmoonias kah ikka sama ksülofoni mängisin ja ja kui ma juba vanem olin juba juba kuidas kooliealine, siis ma esinesin filharmoonia liinis ja, ja orkestrites ja. Estonia teatri orkester nagu löökpillimängija siis sümfooniaorkestris nagu löökpillimängija kõikuma venna kõrval niimoodi. Ja ksülofoni estraadiga tegin siis ikka juba raha maksti ka, nii et ma ikka hakkasin juba varakult raha teenima, kui palju nõukoguderublad need olid, aga ma ei tea ju, ega seal kellelgi olnud, palju raha, keegi palju laheideerinud, aga ela, elasime ära. Küsitakse, kui praegu tuleks mõnes orkestris löökpillimängijat asendada, kas saaksite sellega hakkama? Kindlasti saaks, kindlasti saaks hakkama. See, mida Juku õpib, seda Juhan ei unusta. Ja niimoodi on see Sa oled, see on mulle kindlasti isegi põnev oleks mõnikord teha kaasa ksülofoni peax harjutama, muidugi ksülofon seal niisugune asi, midagi peab harjutama, ilma harjutamata ei saa. Aga trumme võib lüüa küll, sest rütmitunne mul on. Ja Ma isegi ma mäletan seda, kui, kui ma Estonia teatris mängisin, ükskord läks klieri punane moon seal tohutu suurt trummi, kõik neli-viis meest pidid väljas olema kogu aeg osa läks isegi niimoodi, et ainult trummid mängisid ja see oli suuruse sõprus Hiinaga. Tol ajal oli ja siis clear kirjutas suure balleti, punane moonia ja üks sülofoni soolo, mida ma ainult ksülofon mängisin, mina tantsisid alati üksinda, et Estonia augus oli. Ja siis järgmine lugu pidi olema siis trummidega. Kõik neli trummimeest pidid mängima nii kõvasti, kui saab suur trumm, päike, Trumdrianglid igasuguseid, et kas ta on, ma ei tea, mis seal kõik olid. Trummi ei ole ja ei ole ja nad ooperis balleti seal, nii et ainult teavad, et 20 minutit on vaba. Ja siis ma lähen tagasi, vahepeal istuvad puhvetis. Ei tule ega tule ja puhvitasin hea istuda. Ei tule, ei tule ja luu läheb. Nigula juhatas parajasti seda ainult Priit Nigula Kirill Raudsepa dirigendid tol ajal. Ja mina pidin siis mängima kõigi neljamehest, mängisin selle selle trummipartiid ja tagusin jalaga vastu suurt trummi, väikese trummiga keppidajaid käes ja katsusin ksülofoni atrianglat lüüa ja teadsin, kuidas lugu pärast ma olen seda palju mänginud, aga ma olin, mängisin ainult oma pilli. Nüüd ma tegin kõikide töö ära. Nii et, nii et löökpilli, ma arvan, et ma saan hakkama. Isegi tänapäeva. Jah, küsitakse, kas teid häirib väga see, kui teile enne kontserti teatatakse, et üks või kaks orkestri anti, on haigeks jäänud ja neid asendavad muusikud, keda te üldse ei tunne. No üldiselt on niimoodi, et kui on jah, see on väga harva juhtuv asi, kui puhkpillidest on inimestel Haigestumised viimasel minutil. Aga kui keelpillid ei, see on siis parem, kui nad uued ei asenda, sest nad ei tunne teosed ja ainult segavad. Aga seda siiski juhtub sageli orkestrites. Kas siis mõjuvatel põhjustel, mõjuvatel põhjustel, aga sageli mõned muusikud lihtsalt ei ilmu kohale, tunneb ennast halvasti? Ei tule? Muidugi segab, tahaks ikka, terve orkester oleks väljas. Ainult et. Mõnikord ei saa aru sellest põhjusest, miks ta eeli oli. Täna ei ole, aga homme on jälle tagasi. Ja mulle tundub alati sellepärast, et midagi on valesti, et see ei ole midagi meditena, inimene haige, tal oli lihtsalt vaja ära olla. See ei meeldi mulle. Ütle ausalt, ma ei samme tulla, et mul on sünnipäev või midagi, mingisugused tähtsat põhjust ei maksa valetada. Niuksed asjad juhtuvad väga sageli. Kas te olete ise ka haigena või väga väsinuna kontserti juhatada? Hoia seda ma olen palju teinud ja haige jalaga haige käega ja ja ükskord murdsin isegi väänasin jala välja, pidin hotellot juhatama haige jalaga jalgu, niimoodi sirgelt. Ainult vaevalt ja väljas kuidagi niivõrd spetsiaalsete ehitate pult ümber neutro saaks istuda ja jalg oli sirgelt, pidin juhatama. Ega ma suurt ära sellepärast ei jätnud, siin ongi see näide, eks ole, väga lihtne on ära jätta asju, aga kui sul on kohusetunne ja suur soov teha seda, mis sa teed ja ja, ja sa tead, et asendajat ei ole ja sinu pärast hakkab midagi ära jääma ja midagi toimub, siis sul on küllaltki niisugune tunne, et sa viad nagu kedagi alt. Et sa ei pea tegema, ikka tuleb ära teha, muidu, kui sa just päris voodihaige ei ole, kuse gripis ei ole ja juba pikka aega, siis siis on mõjuv põhjus. Kas te olete selle ameeriklastele omaseid kipsmailingu ära õppinud? Halva mängu juures head nägu teha. Noh, see on niimoodi, et ei, üldiselt kuri nägu ka ei aita. Siis kõik mängisid halvasti, no egas siis see päris meelega halvasti mänginud. On ju niisugune asi, aga mõni teeb tõesti mõni dirigent pahandama ja tunned kohe terve orkestri närviliseks. Nii et üldiselt hea meeleolu aitab alati kaasa, ükskõik siis, mis juhtub ainult ainult et las siis sel muusikul olla natuke piinlik. Ja kui ta siis saab aru ja teinekord püüab paremini, kas tee on läbikukkumise tunne, tuttav? Üldiselt ma ei ole suurt läbikukkunud kuskil olgugi et väga hea kontserdi kohta võid saada väga halva kriitika näiteks. Ja siis ei saa aru, miks. Nii palju, kui inimesi on maailmas nii palju on erinevaid maitseid ja traditsioone erinevates kohtades kus siis sinust ei saada või koha peal võib-olla aru või, või leitakse, et, et mis niukene mees teeb ja miks ta teeb niimoodi teeb naamoodi. Kunagi ma ei ole läinud välja ettevalmistamata. Läbikukkumine tuleb tavaliselt siis, kui sa lähed ette valmistamata midagi tegema ja lohakalt midagi teed. Ja siis sa oled seda ära teeninud. Siis. Sul ei ole küllalt head aplausi või head vastu saanud või orkestri saa sust aru ja sul on pahad vahekorrad orkestriga. Läbikukkumine on alati niisugune, minu dirigendi juures on alati siis, kui, kui sa tunned, et orkestri auste või ei mängi sulle küllaltki hästi ja teevad seda formaalselt sa pead ikka seda orkestrit juhatama. Siis sa tead, et sa ise oled selles juba süüdi, sa pead midagi muutma ja paremaks tegema. Kas te olete ära öelnud esinemistest ainuüksi sellepärast, et orkestri tase ei vasta teie nõuetele? Ma üldiselt niuksed, orkestrid ei ole, et ei ole juhata sellepärast, et ma lähen, niuksed, orkestrid ja ma tean, kindlasti tase on hea. Tänapäeval vanasti ma käisin küll kui Moskva kontserdi kaudu ma hakkasin näiteks Ungaris postitöötajate orkestrid, viha lappas, Guatemala haaras Mehhikos mingisugust sümfoonia orkestrid, nõndanimetatud, mis ei saanud isegi Haydni variatsioonides praamsi, Haydni variatsiooni sky teemat ära mängitud. Või, või, või postiorkestrist sekkovskil kuuenda sümfoonia kontrabassi sissejuhatus, kus hakkavad kontrabassid peale. Ei saanud esimest kolme takti korralikult ära mängitud aga siis ei olnud siis ma ei saanud midagi teha, siis tuli mängida, see oli nende tase ja ma pidin nime tasemega kaasas olevat. Ja missugune edu oli, sest nad olid harjunud terves linnas kuulma, sellist muusikat ei loe. Ja ma ise ka muidugi, ega ma järgmine kord enam tagasi sinna ei läinud, on alati kaks väga head orkestrit olnud. Kas see oli siis kõrmingamis alguses ja shot õia ja Göteborgis või siis Göteborg, Šotimaa ja nüüd oli ikka Göteborg edasi ja, ja siis on Detroidi sümfooniaorkester. Neil on väga head orkestrid, kõik alati olnud põhiline töö käib nende orkestrite vahel ja siis, kui pakutakse näiteks mingisugune Orkester kas Ameerikas või Euroopas, siis ma teen valikuliselt seda, mis mulle meeldib kõige rohkem juhatada. Ameerikas kindlas vajada Chicago sümfooniat, New Yorgi Filharmoonikute abilised Ameerikas võix palju orkestrit juhatas, seal on, need on väga head orkestrid, kõik suurte linnade orkestri headorke. Küsitakse, kas Ameerika heliloojad on käinud ise teile oma teoseid pakkumas? Hunnikute viisi tuleb tohutult partitule ja need on siis kas moodsaid ja vähem moodsaid ja mida ma ise olen püüdnud otsida, mida ma olen püüdnud otsida vanemate heliloojate, unustatud Töid Ameerikas, sest see tõesti Ameerika Reili loed on tohutult palju kirjutanud. Kahjuks nende tööd on ära unustatud ja mängitakse ainult teatavalt, ehkki vähe väike osa, kolm nelja härile, ütleme Köffhwinja kopland ja värsteni ja, ja võib-olla seal kõik, aga kõik seadwinkide, missis, B, Jabarbeleid ja, ja palju teisi, lihtsalt ära unustatud. Nii et. Ja kaasaegset muusikat ei jõua lihtsalt selle elutempo juures kõiki läbi vaadata, nii et kahjuks need eriload kõik jäävad mängimata. Ta ja üldiselt Ameerika süsteemi üldse kaasaegsed tüki peaks mängima kaasaegsete festivalidel rohkem. Aga kui sul on nädalased, niuksed, kontserdid, kus sa pead atrateeriva rahvast, rahvas, kes kontserdist, sul peab alati olema õige proportsioon, et seal on palju klassikalist muusikat ja ühe väikese teose kaasaegsete oskad. Nii et, et siis natukene andaga Kontrastina seda. Aga üldiselt väga palju materjali on, see tuleb ja kahju on nendest inimestest, keda ma ei saa aidata, aga midagi ei ole teha. Kas sõna ei tuleb teil kergelt üle huulte? Tule ei oska, ei öelda ja see on üks üks suur viga, mul näiteks omaenda töö planeerimise juures võiks palju vähem teha ja natukene enda peale mõelda ja võib-olla puhkuse peale isegi mõnikord siiamaani kogu aeg. Oled töö sees pidevalt ja see masin käib kogu aeg ja, ja mootor käib ja, ja vaatad, et üks nädal vaba järsku, kuidas see saab olla üks nädal? Ei ole võimalik, tuleb ära täita. Nüüd oleks juba aeg mõtlema hakata ja, ja ma hakkangi seda tegema, aga veel ei ole. Ja üks dirigent on öelnud, et head sümfooniaorkestrit tuleb nautida nagu konjakit. Laata täis kallatud klaasi vastu valgust, imetlasele kuldpruuni värvi loksuta, nuusuta, lase siis käsi alla ja räägi sellest pool tundi. Kas te olete nõus sellise võrdlusega? Nojah küll, see oli üks suur Koinedki armastaja mees alkoholiarmastaja võib olla ilukirjanduse mõttes või kuskilt mõni inimene võib, võiks isegi niimoodi öelda ja, ja võib-olla on mõne mõnes mõttes ka õigus. Aga sümfooniaorkester ja, ja, ja helilooja, praam, siia, Beethoven ja mõõdia, Mozart ja Hain ja kõik suured heliloojad, keda me mängime, sellel on palju vägevamad õlut juures, kõhel konjakit. Niukest mõnu ei ole, ei saa ükski alkohoolik kunagi tunda enne kui, kui sa orkestri ette saad ja siis tunned, missugune nauding on musitseerida ühte suurt Brahmsi sümfooniat, näiteks võeti Richard Straussi teost või maalriteost alkoholist väga-väga kaugele ja need sõbrad kalliks, et ei tea, et nad on nii madalal tasemel elavad olgugi, et alkohol, teinekord puht konjak. Temal on oma koht siin maailmas ja me kõik naudime seda. Vahetevahel. Aga me ei saa kuidagi seda võrrelda suure muusikaga. Ja te olete plaadistanud väga palju muusikat, mis te ütlesite, kui palju neid plaate nüüd on? Mul tuleb praegu umbes 310 CDd, ma olen teinud 1900 kaheksakümnendaist saadik seal tohutu palju küll, kui ma sain oma raamatu praegult kätte ja siin taga on kirjutatud kõiku plaadid ja iga plaat nimetus Holdendi nende pikkused täpselt ja siis sa vaatad, et ei usu ka hästi oma Silmetit seal niukse asjaga hakkama saanud üldse. Kui praegu mängiks seda mängu, et arvake ära, kes dirigeerib, kas tunneksite kõik oma tööd ära? Mõnikord. Sõidad autos ja kuulad mingisugust plaate, mida klassikaline raadio annab edasi. Scott daamiga sõitsin kahekesi, karske muusika, oma teada suur spetsialist Ameerikas ja ma teadsin, et mina juhatan Prokofjevi asja terve Prokofjevi loomingu ära plaadistanud ja teadsin, et seal ei saa olla teine kui mina, siis hakkasin talle pakkuma välja previn ja, ja see on, see on Meeta ja, ja see on see ja siis ta ütles, et jah, see on tõesti nagu previn ja jah, see on tõesti nagu mööda ja siis öeldi siis Neeme Järvi. Sa ütled mul kahetseda ja ütlesid, et kuidas sa siis tead niimoodi, et niimodi. Sa oleks pidanud ise teadma, sellepärast et kattub, ilusti mängivad, eks ole. No niimoodi nagu ei ole, päriselt, kõikidel inimestel ei ole teada, aga tunned külma. Mulle meeldib viha, igavaid heli, plaadistusi, alati peab belli plaadis olev hea kontsert, mida sa kuulad ja põnevusega ja aktiivne musitseerimine, ilus mängimine peab olema ja naturaalne musitseerimine. Kui see on kunstlikult, kui mängitud puhas linn, tunned kohe ära, et see ei ole see, see on see, see on üks kapellmeister, juhatab seal, seal ei ole mingit huvitavat, olgugi et orkester kõlab hästi, noodid paigas, ilusti, aga midagi juhtu. Siin on selline küsimus, kui mees hakkab kõnelema, siis teda kuulatakse. Kui naine tõuseb püsti, siis teda vaadatakse ja kui ta on ilus, siis teda ka kuulatakse. Kas sellepärast ongi maailmas nii vähe kuulsaid naisdirigent? Mul ei olnud tükk aega uskonna hästi, tegelikult ausalt. Naised naiste üldiselt tööd ja tegemised olid ju üsna hiljaaegu veel teistel põhimõtetel erinevatele rahvustele, erinevalt, kuidas traditsioonid on siia, mõned naised käivad praegult, rätikud peas ja keegi ei pea nägema neid ja, ja, ja ja mõned on presidendid ja mõned on. Linnavolikogu esimehed. Ervin Abel ongi juba ja nii, et nii et tublid naised aga dirigendina, sest see on füüsiline töö, väga füüsiline töö, sa pead läbimärg olema iga päev kui seda korralikult tahab teha. Kui te tööde läbi naine vaeva läbi Kuidas hirmus? Teiseks, jõudu peab olema, füüsilist jõudu peab olema. Sul peab olema muidugi, kui ta püsti tõuseb, siis ta peab olema, hakatakse juhatama, kui ilus ta on ja kuidas ta riides on, kes on, kes on need mängijad, mehed, eks ole, mida nad vaatavad? Juhatab, ei, seda ta nägi. Vaata midagi muud vajatakse alguses, kuidas juhatatakse. Aga ma pean ütlema, et on tohutult palju väga andekaid naisi. Hiljuti detroidi orkestri juures ma vaatasin Hiina Hiina nänni tuli. Ja mul oli assistenti vaja. Oli kõikidest meestest palju parem. Tehnika talid tõsine. Mulle tundus, et nii jõuline ja ta viib kõiki neid taht, mida te need oskas nii hästi läbi viia. Et tahtsite tahtnud, temast sai minu assistent ja praegu hiinlanna, minu assistent Detroidis ja väga hea teeb head tööd ja kõik respekteerivad teda. Sest tema naiselikud omadused ei ole mitte primaarset, tema, tema töö on primaarne, nii et asjal on kaks külge. Üks on ikkagi töö, kuidas ta oma tööd läbi viib. Ja, ja see on kõige tähtsam. Paljudel orkestris naisi. Mul on haruldane kontsertmeister, väga hea kontsertmeister, ma ütlen, et ei ole võib-olla Ameerika orkestris juba kuskil näinud nii head viiuldajat ja väga head kontsertmeistrit juht, juhtijad, liider, niisugune, kes kes oskab terve grupi mängima panna. Ja, ja küllaltki palju on. Praegu ei ole niisugust diskrimineerimist mujal kui ainult Viinis, Berliinis ja, ja Tšehhi Filharmoonikute eest, kusjuures selle, see hakkab üle saama ju praegult. Viinis on, nüüd võeti üks harfimängija juba naine sest Sepressori nii suur valitsuse poolt, mis tähendab meeste niisugune ainult mehed valitsevad orkestrites seal õige. Ja tegelikult õige kah, sest naismuusikuid on tohutult palju häid naismuusikuid ja miks mitte mängida oleks ka orkester, neid ei sega sugugi. Ja keegi kirjutab vahel kontserdil olles selline tunne, et nüüd kohe-kohe rebeneb dirigendile kuue varrukas või seljaõmblus. Kas selleks, et dirigent saaks normaalselt kätega tööd teha, peab dirigendi riietus üks või kaks numbrit suurem olema. Oleneb, kuidas dirigent, mis dirigent on, kas ta tahab ilus välja näha ja tööpool tööd jääb tegemata. Kusega korralikult dirigeeritud orkestrid. Seal peab olema ruumi ruumi, aga kui sealsest veidi rigeeri sedasama seisad sellesamas rakis ega siis väga ilus välja ei näe. Sul ikka peab ruumi olema, sul peab olema võimalusi etet liikumiseks, vabadust, korralikud särgid, särgi mitte võttes niuksed, tracki, särgid, TÖÖ särgid, aga nad peavad, peab ruumi olema alati. Teave, mis materjalist on tehtud, kas on, hingavad nad nailonist või on olgugi, et sellele sa ei suuda kunagi nii palju tähelepanu pöörata kui muusika tegemisele, et sageli see jääb nagu teisejärguliseks asjaks. Ja, ja sageli mõnd balletidirigendid ja solistid ei näe väga ilusad välja. Välimuselt aga sisuliselt küll, peaasi, et sisuliselt nad on head, see on peamine. Kas teil on mingit jama kontserdi ajal juhtunud riiete suht minule? Tuleb muidugi, näiteks kui kontserdi vaos ampserdamisele juhatasin vanasti palju seal siis ma käisin kaks korda vestil tuli ülevalt mitte nööpaga, niisugune. Ja see tuli mul kohe alguses kontserdi alguses kukkus ära, frakid kaks suurelt vesti rippusid siin all kahele poole lehvisid, niimodi segas juhatada, rahvas vaatas kõik, mis seal juhtus. Kontserti, pausa, niimoodi rahvas vaatab su ees on, tähendab, publik on ees, ka kontserdi nimel näevad kõik dirigendi nägu. Siis ma ei teadnud, kuhu seda peita, oli ju parajasti just mind Hudsoni viiulikontserdis, ma katsun ikka siia ja siia kukkus ikka jälle tagasi ja no lihtsalt nii pühade midagi erilist, sõjaväe, seda justkui kaks erineval ajal erinevatel aastatel ja mõlemat kontserti sellesama testiga. Ei, see oli üks, teine võib-olla seesama põhimõtetega veest, aga ikka niuksed, õnnetused võivad juhtuda väga kergesti ja eks sellega ole juhtunud palju dirigente, küllaltki rumalaid situatsioone, millest võib-olla raadios ei maksa rääkida. Kas te teate, see oli kõige vahvam asi, seda Devils raadiokuulaja ei teagi üldse. Poeg juhatas Paavo. Mul juhatas Stockholmis kuller sümfooniat, Eesti meeskoor laulis ja hakkas kolmandat osa juhatama ja terve Stockholmi ooperi kontsertmajas olid nii efektselt taara ära enam papa hamba viie peale juhatas. Jaa jaa, tohutu energiaga peale ja nii kui ta hakkas seda juhatama, kepp lendas suure kaarega sinna paremale tšellorühma viimasesse pulti kuskil kontrabassidel juures, enne tšellomängija võttis sellel selle kepi punast ülesse ja, ja Paavo juhatas niimodi. Vaatasin, näärsed näitas talle vist ka tagasi, viskas ta ilusa žesti kedagi pao püüdis kinni, juhatas edasi. Ja see oli niisugune nihukest nihukest efekti kõige suurem efekt siis kõik, kõik Rootsi lehed kirjutasid nii palju, mitte seal ettekandes, see oli ka väga ilus. Kuidas see atraktsioon oli seal, kuidas ta selle saad, kukkus talle või kuidas sa siis selle kinni ohusti kõrgelt tulid, ilusti kinni rahvast. See oli haruldane asi, kuidas atraktsioon, täiesti fantastiline, juhtub niukseid asju, ei olnud palju asju huvitavaid juhtunud, dirigent, aga see oli mulle üks väga eriline saavutus minu meelest Paavo dirigeerimise ajaloos. Dirigendid elavad väga kaua ja nad on ka töövõimelised väga kaua. Pidev käte liigutamine hoiab südame ja vereringekorras ning publiku soe vastuvõtt, aplaus hoiab tuju üleval ja annab elujõudu. Kui aga mälu viletsaks jääb ja kuulmine pole enam see, mis varem, kas siis tuleb dirigenditööga hüvasti jätta? Kergesti küll alla ei anna, sellepärast et kui sa ikka oled eluaeg harjunud seda tegema, siis sul on kindlasti tahtmine seda teha, niipalju kui Beethoveni ei olnud enam kuulmist ja ta oli niivõrd geniaalne, ta kirjutas oma sümfooniat ja teosed ikka valmis, ilmad kuuleks. Oleks tragöödia küll ja see oleks kole asi. Vajusu muidugi, Toscaniini näiteks kaotas oma nägemise järgi. Ei näinud enam partituuri ja siis hakkas peast juhataja ja kõik aru, et me peame nüüd kobiast juhatama. Sellepärast et me näeme ju. Me võime vaadata mee ka pean. Toscaniini juhatas, ta ei näinud selle, see oli olnud probleem. Aga tema lõpp oli kah kurb, sest kui ta viimati juhatas, siis ta unustas ära mäeluuleks ära ja kontserdi seisma. Ja see oli viimane kontsert. Aga see mõjub kuulmisele külvist, see mõjub kindlasti, detsibell on niivõrd suured. Niivõrd kõva orkester mängib pidevalt iga õhtu, iga õhtu õhtul ei ole proovid iga päev proovi, peale selle on telligendil muidugi palju reisimist. Lendad lennuk, müra, palju müra on? Üldse imestan, kuidas need silmad, inimesed ja kõrvad nii kaua vastu pead. Kõrvadel on kah, kõrvadel on kah, aga kujuta ette, kui sümfooniaorkestris või dirigent tuleb, paneb niukse, mis aitab sul paremini kuulata? Seened koomiline isegi välja. Et viiuldaja orkestris ei kuule midagi tegelikult, et eks ta üks tuleb, ühed ei ole näiteks trompeti tantsu istuvad su selja taga või trumboonid või Timpani mängib selja taga ja sa oled viiuldaja või löökpillid, suur trummitaldrikud mängivad ja sa pead igapäevased kuulma seda suured taldrikute müra ja kära ja, ja sorry, see viiuldaja, mis sugevad, ütlevad kogu aeg sellest kahjuks ei saa paljud inimesed aru, siin isegi suured uurimused selle kohta, kui palju inimestel on. Töö just muusikutele, töö vigastusi kätel viiulimängija mängib ebanormaalses positsioonis riiulit kogu see, keegi ei ole inimene loodud niimoodi. Või niimoodi tšellomängija või, või puhkpill, hoiab kogu aeg oma oma flööti niimoodi kogu aeg need käe vasakul siin üleval, niimoodi üleval, paremal. Igalühel oma asend, dirigent, vähim servas. Löökpillid, see on ja, ja siis kõrvad, kõrvad, eks ole, silmade asi tegelikult nii palju viga, vigaseid inimesi muusikute hulgas näiteks on arstid olemas spetsiaalsed arstid muusikute ja Farty toiga orkestri juures, kes teavad, kuidas ravida seda ja seda, seda muusikute haigusi. See ei ole sugugi lihtne töö, see on väga raske töö. See on väga raske töö, nauditav sellepärast, et see on kaunis muusika, mida ta teeb ja ta on õppinud seda eriala. Aga see kaasneb ka väga paljud traumadega. Teie abikaasa on teie mänedžer ei ole raske aimata, mida tähendab tegutsemine Ameerika muusika businessis. Kas tal tuleb vahel ka teiega vägikaigast vedada või olete alati nõus sellega, mida Timon plaaninud? Üldiselt peab ütlema, et ma ei võta osa nendest küsimustest peaaegu üldse. Mis puutub mänedžeri töösse seepärast, et me räägime asjad läbi ja meil on umbes teada, kes mida teeb. Ja ta teeb seda hästi ja mul ei ole eriti probleeme, et ma peaksin selle asja peale mõtlema, ma mõtlen oma muusika tegemise peale ja muude asjade peale. Ja tema viib selle teise poole läbi mänedžer selles mõttes, et et ei ole ainult mitte nii materiaalsete asjade mänedžer, tema peab ka tegelema perekondlike asjadega ja paneme kõik paika ja meil on lapsed ja ja ka nende asjad paika panema, et ma arvan, et mul ei ole midagi vastu rääkida, kui kõik eesti laabub ja õieti, eks mõnikord saab muidugi asju läbi räägitud ja ja isegi võib-olla mõnikord tekivad arusaamatused, aga me lahendame neid ära nagu ikka. Nii positiivselt. Nii et see on suur abi, suur abi. Ameerikas on see väga moes, muuseas, väga moes, kus üks perekond on nagu üks üks meeskond töötab koos ühise asja nimel. Nii küsitakse, te olete Ameerikas elanud 17 aastat, on nii, millised esinemisi paigutaksite ühise nimetaja alla, minu tähetund. Kõige raskem asi vaatan ja tähtsam asi, et sa saavutad America orkestrite niukse poolehoiu ja musitseerimise soovi musitseerida, Ameerika orkestrid, Ameerika orkestrid, onju raske töö tegijad, need, kes teenivad oma leiba, aku teenivad, rasket tööd teevad, siis saavad ka hästi makstud ja siis nad on. See on terve pikk lugu rääkida, kuidas kõik see eksisteerimine on mänedžer, männid on orkestrid, siis on orkestri direktsioonil olemas. Nende vahel on sageli väga suur vastuolu, et nad ei saa aru üksteisest ja, ja rahalised probleemid ja nii edasi. Mul on siiski õnne olnud. Et ma olen saanud juhatada kõiki Ameerika suuri orkestreid ja ühtelugu alates sellest ajast peale, kui ma ära läksin, 80.-st aastast peale esimesed orkestrid olidki New Yorgi filharmoonia ja Boston ja Philadelphia. Ja pärast oli juba Chicago ja, aga muidugi saada Ameerikas oma orkestrit ja see oleks väga raske asi ja see siin peab olema alati Euroopas tehtud nimi. Sellepärast siis oligi vaja Euroopas töötada palju, et Ameerikas lõppude lõpuks saada oma orkester. Ja ega orkestrit ei ole kummist sinna sinna kõige paremate orkestrite, mis tähendab kõige nimekamad orkestrid nii-öelda? Ei saa ju. Seal on omad dirigendid, jaamad, maestrot eesotsas, nii et iga vabanev orkester Ameerikas suurt suure, ütleme, 10 hulka kuuluvat kester on teretulnud nii-öelda kõik väga head. Nad töötavad suurtes linnades ja, ja nendel on head nimed. Nii et kus Ameerika orkestrimuusikadirektoriks ja see on üks kõige suurem tippsaavutus minu meelest, nii et mina olen praegu Detroidi sümfooniaorkestri muusikadirektor seitsmendat aastat ja meie vahel on niisugune sõprus ja niisugune armastus temine, orkestri kunagi tõuseb püsti ja nad on vaimustuses kõik, mis meil koos teeme. Ma loodan, et see jätkub ja ma tean seda kaetult paljudes orkestrites, suured vastuolud ja vaen dirigendi orkestri skandi vahel. Nii et kus saad niisugusesse olukorda satud, siis see ongi see kõige tähtsam asi, mis sa siin elus saavutanud oled, et sa saad läbi oma orkestrit ja ka väga hästi ja, ja need mõlemad naudime 11 aga mitte kogu vihkaks teist. Teie kodu on New Yorgis, kuid peale selle on teil veel mitu elamist. Kuidas te olete osanud oma asjad nii paigutada, et teile peavalu ei tee või teeb? Teeb kogu aeg ja väga raske ikka peab kogu aeg mõtlema, mis on siin, mis seal, kas ma võtan selle kaasa või panen selle kohvri, võtan selle partituuri sealt. Ja see on tõesti üks suur enne reisimist tuleb juba niisugune stress peale, et ei tea, kas ma nüüd saame hakkama selle asjaga või juba nädal aega või pool või paar päeva, kolm päeva juba enne seda enam ei tea enam mingisugust tunnet ei ole, sul on veel kolm vaba päeva. Nii et see on seal küllaltki raske, aga niimoodi on juba säetud elu ja muusikud on nagu mustlased reisivad ühest kohast teise pidevalt ja seda õiget kodutut tunnete isegi nagu ei ole, et, et sellepärast on vaja ükskord hakata mõtlema ja elama nii nagu vanasti elati, tuli üks töökoht ja nauditi seda, mis selle ühe töö vahepeal on ja seda võiks rahulikult teha, saaks igas mõttes väga hästi ära elada. Aga ikka see vana loll komme reisiva, istume lennukis kaheksa tundi sinna või 12 tundi sinna ja, ja muudkui sõidad. Selles suhtes, nagu ma ükskord ütlesin, tuleb osata, ei öelda jaa. Rähk targemini elama, siis ei oleks neid probleeme. Millal viimati kogu teie suur pere koos oli? Viimati oli koos, minu pojapoeg on 30. detsembril sündinud ja siis on New Yorgis alati tema pühi ühitseb seda arvadki New Yorgist meiega koos ja ja ta on tohutult palju sõpru seal ja siis sõbrad tulevad kui ja siis kõik meie lapsed tulevad kokku, nii et salati detsembri lõpus on alati meiega kokkusaamine. Vahepeal on nii kord üks, kord teine. Ja telefonid. See seda ei saa üldse keegi. Mõelda üldse kunagi selle peale ei mõtle, keegi, peaks mõtlema, aga isegi lapsed kah võtavad tund aega siia ja tund aega enne üle mere igale poole. Aga ei, see on ainuke võimalus, kuidas suhelda lastega ja läbi saada normaalselt. Aga see ja aastalõpu kokkusaamine on üks suur nauding alati ja siis saab kokku ja rääkida ja palju-palju rääkida. Te olete vist oma laste üle väga uhke? Olen küll jah, lastel ennast ja see on nagu hobused siin maailmas. Ja iga õppus peab olema üks halvem, teine parem, aga mul küllaltki hea Roopused, kõik. Marion flöödimängija ja esimest flööti Madridis ja raadio televisiooni sümfooniaorkestris on printsitud flööt. Ja nendel on 10 aastat vahet. Ja mis kõige toredam asi, et nad omavahel on väga head, suured sõbrad. Ja, ja abistavad 11 nõu ja jõuga. Ja kui siis vanemad hakkavadki ütlema midagi kellelegi vastu või midagi natuke valesti tehtud, siis on suur kaitse hakkaksid 11 kaitsma, nii et, et siin me ei saa enam midagi rääkida. Ja muidugi professionaal, mina, mina tunnen ennast ikka vanemana masuut, isa ja isana, ega ma ei ole siis mõni mõni dirigent või võimeline professionaalne, nemad on need suured tähtsad tegelased ja ma aktsepteerin seda täielikult sellepärast et nemad võtavad oma eeskujusid ikka mujalt, olgugi et ma tean väga hästi, et nad on võtnud kodus neid eeskujusid ja, ja püüdnud abistada neid nii palju kui võimalik just erialaliselt. On keegi nendest abielus ka vabad vallalised lollused, poisid tulgu siia eestisse naist vaatama. On lammul ütlen seda ja ammune, ütled seda, aga nad käivad nii harva siin. Ja, ja nad ei, ei ja tulevad CA sisenevad oma muusikaga siin kinni, siis üles tagasi. See oleks kõige õigem tee minu meelest tänapäeva noored on teistsugused. Tänapäeva noored on niimoodi, et. Et need on aega küll, minul ei olnud aega küll. Ja kuna kuna mul ei olnud aega, küll siis nemad olemas. Ja omal ajal nõudsite te mitmel korral Nõukogude vägede väljaviimist Eestist. Te kirjutasite isegi kirja president Bushile, ta nõuaks Jeltsinit vägede väljaviimist. Nüüd on Eesti vaba ja Eesti saatus on suures osas Eesti poliitikute käes. Kuidas teile sealt maailmalinnast vaadatuna eesti eluga paistab? Ma olen väga kogu aeg eesti asjadega kursis, sest mul loen lehte ja mul internet ja Ivi Eenmaa raamatukogust on mul ikka saatnud ajalehti ja need tulevad kindla järjekindlusega ja see oleks väga mille tahtjate tänavaga, et ta seda teinud tema ja tema töötajad raamatukogus on selge ülevaade alati, mis Eestis on toimunud nii kultuuris kui ka poliitikas. Mis muidugi iga inimesel on oma vaade asjadele ja tundub väga imelikuna üldse, mis siin toimub, väga palju imelikke asju toimub, kõikide parteidevahelised võitlused ja, ja nimed isegi seisab päris meeles, kui palju neid on ja kes kellega võitleb ja kuidas võetakse üks maha ja pannakse teine asemele, nii kergesti. Ja umbusalduse avaldamine ja mingisugune imelik asi, mida muidugi tahaks väga toonitada, on see, et et kunsti ja kultuuriküsimused on unarusse jäänud, natuke paljudele ei meeldi seilata ja kõik siuksed asjad, mis Eestile suurt nime teevad ja teeksid maailmas nende asjadega tegeleda, suurt tegeldakse oma väiksed ja asjadega ja need väiksed asjad vajavad muidugi tegemist. Aga üldine globaalne niisugune vaatevinkel, milleks meil on, vajab kunsti muuseumit, näiteks. Niisugune küsimus tekib, või kunsti või konservatooriumi muusikaakadeemiat või Eesti Rahva muuseumit ja milleks meil seda Estonia teatrit vaja? Meil on Estonia teatri, eks ole. Hakkame seepeale raha raiskama veel. Siis tundub väga imelik ka, meie kunagi ei tee endale ühte suurt korraliku sõjaväge, meil ei ole vaja, ei saa kellelegi vastu selle sõjaväega ja ei ole vaja raha raisata. Ei aita midagi. Aga raha raisata selle peale, mis aitab eesti nimed suurt nime hoida, vaenus. Seepärast tahaks, et meie poliitikud ja riigikogu inimesed ja ministri tuleskulptuurilembelisemad ja käiksid, käiksid kontserditel ja aitakse igat moodi materjaalselt viia meie kunsti ja muusikat. Maailma seos minu meelest kõige suurem ja kõige tähtsam asi. Ja selleks oleks vaja arusaamist väga suurt arusaamistest. Laulev revolutsioon oli see, kes tõi Eestile vabaduse, ei olnud mingisugust püssi ega kahurit. Tark mõtlemine oli ja, ja eestimeelsus ja hea tahtmine jälle, et Eesti oleks vaba ja mille kaudu tehti, tehti muusika ja laulmisega ja rõõmsavärsside ütlemisega ja toredate ideedega, kuidas, kuidas on võimalik kõike seda paremaks teha, mis on? Seda tehti lauluga. Meil on haruldane kontserdiorganisatsioon, Eesti kontserdis võiks fantastilisi asju teha, kui tal raha oleks, tooks maailmakunstnike siia, et eesti rahvas näeks seda, mis maailmas toimub, Eesti rahvas ei saa igal pool reisida. Nii nagu Šveitsis. Üks suurfirma andis toidufirma, kelle omanik ütles, et ma suren ära kõik üks protsent minu sissetulekutest 40 biljonit, midagi, sissetulek üks protsent läheb kunsti jaoks. Šveitsi rahvas peab kuulama, mis maailmas toimub ja Šveitsis on iga nädal näiteks ühe ükskõik millises linnas, kus on kontsertsaal toimuvat suurte maailmaorkestrite kunstnike kontserdit, makstakse nendel korralikult honorari ja nad tulevad sinna hea meelega esineda. Aga kes sellest võidab? Šveitsi rahvas, nemad ei pea kuskile minema. Nad ei pea minema otsima, kus ma kuulan seda või sõitva liini või kuskil oleme seal või sõitma kuskil kuulata, Rostropovitš kuulata, ma ei tea, kedagi. Asjast tuleb nende juurde. Vot niisuguseid inimesi on vaja, see oli üks arusaaja inimene, vaid tähendab Me peame rikastavam eesti rahva arengut ja eesti rahva vaimset mõtlemist. Ja me peame kuidagi seda tegema ja seda peab nii riik kui ka kui ka meie rahamehed ja meie, meie sponsorid igasugused ja et meil on vaja ühte korralikku Estonia teatrit, ei saa draamateatris ooperit mängida. Sedasi on ammu, oli teada isegi Nõukogude lõpus saadisest aru tuleb ooperiteater ehitud Tehiti suured palmipuu pärast, ainult see asi läbi. Ja nüüd ei ole Estonia teatrit ehitamit Telliskivi kaudu otsitakse, saaks tervisekatuse peale täiesti vanale draamateatrile, mis kokku variseb. Ja veering vaatuste pealt. Kas me ei saa seda raha kokku, meil on see raha, aga meil ei ole inimene, kes ütleb, et vaat see raha läheb siia. Estonia teater saab 2010, uus Estonia teater saab valmis. Ja peab saun valmis ja akadeemia on juba katuse all. Aga muidu ei tule muidu juhatama Eestisse kui akadeemia üle katuse all muusikaakadeemia. Ja nüüd ma olen siin, sest akadeemia on katus ja me peame rääkima ja rääkima ja selgitama ja puust ette tegema ja ikkagi inimesed, need, kes on vastutav koalitsioonis, ei saa arvuti, aga milleks meil seda vaja? Täna minna teiega juttu, ajame, on neljapäev. Kontserdid Eestimaal on veel ees, ees on ka raamatu presentatsioon. Te saite raamatu just äsja kätte. Olete vaadanud, kuidas on? Mõne endast nii ilusat piltidel näen raamatu, raamatu kaanepilt, nii ilus ja niisugune müts peas punane sall ja, ja mustaks mu naisele meeldisse. Ahaa, ja ta ütles, et see on tõesti ilus pilt. Naima tahtsime väga, tema on väga kriitiline eetrit, see ei kõlba kuskile, seegi lugeskile, see pilt on halb. Ja tõesti ütleb, et vot leidsid ilma tema valikute ilma minu valikute rõõmotiim Sirje Endre ja Jüri Soone tegid tema kirjastus minu meelest väga tublid inimesed tegid väga toreda raamatu. Ja mis mõttes, eks maitse asi, kellele meeldib, kellele ei meeldi, aga mis on selles raamatus ilusat seal, minu kõik plaadid on siin sees. Nii ütleme heliloojate järjekorras, kui ka aastate järjekorras kaks erinevat diskograafiat, siis on palju pildimaterjali, on siin ilusad, mis on ajalooliselt juba väiksest poisist peale kuni siiamaani välja. Viimane on isegi meie muusika fereni esinemisest Viinist kuu aega tagasi. Ja, ja mul on hea meel, kui inimesed Eestis saaksid seda lugeda ja lihtsalt teada, mis ma siin elus olen ära teinud tänu sellele raamatule Mullen Sirje Henryle ja seal kirjastusele väga tänulik sellel raamatul nimi on maestro. Toonitada seda, et ma tahaks, annetan ja kingin ise oma kulul Pärnu Rahva raamatukogu kogud ja kooliraamatukogudele terve linnas Pärnu maakonnas ning Setumaa rahvaraamatukogud linnas ja maakondades kokku 118 raamatut. Et raamat satuks ka igale poole, see on kallis raamat, minu meelest pahandada eesti rahvale maksaksid seal kallis raamat. Raha tuleks leida, sest see raamatu tegemine maksis palju, raha. Muidu ei saa, aga aga kui keegi lugeda tahab, siis ta leiab selle raha. Paistab päris ilus asi olema. Ja seal palju nalja ka sees ja isegi tõsiste kõrval kui hästi lugedes palju, palju naljaga. Jah, suur tänu teile, maestro, selle huvitava jutu eest, aga nüüd on veel niisugune palve. Öelge, milline küsimus teile endale nagu kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab meie poolt auhinna. No üks nendest, kas naisdirigendid või kaugelt vaadates Eesti olukord Kuidas Eesti paistab kaugelt ja anname siis mõlemile? Persona saate külaline oli maestro Neeme Järvi. Persona saate auhinna saavad kati rukki Tallinnast ja Kalev Okas Viljandist. Saadet juhtis Marielenkija, saate sponsor oli reisibüroo mainet.